1-09-271/27

(08260101015)Kohtukoosseis Maarika Kuusk, Agu Timmi, Ago Kutsar Kohtuistungi sekretär Liina Parv Kriminaalasi Kalle Kolgi süüdistuses KarS § 422 lg 1 järgi Apelleeritud kohtuotsus Tartu Maakohtu (Tartu kohtumaja)

1. juuni 2009 otsus Apellatsiooni esitaja süüdistatav Kalle Kolgi kaitsja vandeadvokaat Rein Napa Prokurör Kretel Tamm Süüdistatav Kalle Kolk elukoht: XXX; isikukood: 36601082719; töökoht: XXX; varem kriminaalkorras karistamata Kaitsja vandeadvokaat Rein Napa RESOLUTSIOON Juhindudes KrMS §-st 337 lg 1 p 1 jätta Tartu Maakohtu
2. juuni 2009 kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-09-271 muutmata, apellatsioon rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsus on tutvumiseks kättesaadav ringkonnakohtu kantseleis
3. detsembril 2009 kell 14.00 Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada Tartu Ringkonnakohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates
4. detsembrist
5. Kohtuotsuse peale võib kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud kohtumenetluse pool esitada kirjaliku kassatsiooni Riigikohtule Tartu Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates
6. detsembrist
7. Esimese astme kohtu otsuse sisu Tartu Maakohtu 22.06.2009 otsusega tunnistati Kalle Kolk süüdi ja teda karistati KarS § 422 lg 1 järgi 2 aasta pikkuse vangistusega tingimisi 2 aasta ja 6 kuu pikkuse katseajaga ning teda kohustati täitma KarS § 75 sätestatud käitumiskontrollnõudeid. KarS § 50 lg 1 alusel võeti K. Kolgilt ära sõiduki juhtimise õigus tähtajaga 2 aastat ja 6 kuud. Kohtuotsusega rahuldati osaliselt kannatanu H. S. tsiviilhagi ja K. Kolgilt mõisteti tema kasuks välja varalise kahju katteks 28 395.80 kr ning mittevaralise kahju katteks 100 000 kr. Maakohus arutas K. Kolgile esitatud süüdistust selles, et tema, juhtides 22.02.2008 kella 22.36 ajal Tartu linnas Vahi tänaval sõiduautot Volvo 850 reg nr XXX XXX ei kohandanud enda poolt juhitava mootorsõiduki liikumiskiirust vastavalt teeoludele, tee seisundile, ilmastikutingimustele ning nähtavusele, kaldus vastassuunavööndisse ja eiras Vahi tänaval maja nr x ees sõiduteel oleva Lõuna Politseiprefektuuri abipolitseinik H. S. poolt antud kohustuslikku peatumismärguannet, mille tulemusel sõitis H. S. otsa ja põhjustas H. S. ettevaatamatusest raske tervisekahjustuse – püsiva osalise so 80 % ulatuses töövõime kaotuse. Eelpoolkirjeldatud tegevusega rikkus K. Kolk Vabariigi Valitsuse 02.02.2001 määrusega nr 48 kehtestatud „Liikluseeskirja“ §-i 123, mille kohaselt juht peab kohandama oma sõiduki kiiruse selliseks, mille puhul on arvestatud tee olusid, tee seisundit, ilmastikutingimusi ja muid liiklusolusid, rikkus „Liikluseeskirja“ §-i 3, mille kohaselt sõidukite liiklus Eestis on parempoolne, rikkus „Liikluseeskirja“ §-i 5 ning „Liikluseeskirja“ lisa 1, mille kohaselt liikleja peab juhinduma „Liikluseeskirja“ lisas 1 kirjeldatud reguleerija märguandest ning täitma reguleerija ja kontrollija muud liiklusalast korraldust, rikkus „Liikluseeskirja“ §-i 11, mille kohaselt keegi ei tohi oma tegevusega ohustada liiklust. Sellega pani K. Kolk toime KarS § 422 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o mootorsõiduki juhi poolt liiklusnõuete rikkumise, kui sellega on ettevaatamatusest tekitatud inimesele raske tervisekahjustus. Süüdistatav ei eitanud kannatanule otsasõitu, kuid kinnitas, et sõitis liiklusnõudeid järgides ja ei näinud enne otsasõitu teel seisvat abipolitseinikku. Kohus, asja arutanud ja hinnanud kogumis kõiki kriminaalasjas kogutud tõendeid, asus seisukohale, et K. Kolgi süü temale esitatud süüdistuses on täielikult tõendamist leidnud ja ta tuleb KarS § 422 lg 1 järgi süüdi mõista. Maakohus asus seisukohale, et K. Kolk rikkus LE § 123, § 3, § 5 ja § 11 toodud liiklusnõudeid. Kohus leidis, et K. Kolk liikus enne sündmuskohta kuni H. S. otsasõiduni kiirusega, mis ei vastanud teeoludele, tee seisundile, ilmastikutingimustele ning nähtavusele. Kohus hindas süüdistatava sõidukiiruse suuremaks kui 50 km/h, tuginedes siinjuures kannatanu ütlustele ja hinnangutele. Samuti asus kohus seisukohale, et K. Kolgi sõiduauto kaldus vastassuunavööndisse ja K. Kolk eiras Vahi tn maja nr x ees sõiduteel oleva abipolitseinik H. S. poolt antud kohustuslikku peatumismärguannet, millega põhjustas ettevaatamatusest H. S. raske tervisekahjustuse. Kohus leidis, et süüdistatava väide selle kohta, nagu kannatanu oleks hüpanud tema sõidukile ette ootamatult, mistõttu ta ei suutnud reageerida ja vältida kannatanule otsasõitu, on ümber lükatud kannatanu ja tunnistajate ütlustega. Samuti on süüdistatav andnud tõele mittevastavaid ütlusi oma sõiduki paiknemise kohta otsasõidul. Kannatanu kinnitas, et süüdistatava auto „lõikas“ kurvi. Nähes, et auto võib talle peale tulla, hüppas ta vasakpoolse kõnnitee suunas, mis on igati loogiline, eeldades, et sõiduk liigub pärisuunavööndis. Kuna kannatanu asus enne otsasõitu sõidutee telgjoonest mõni meeter vasakul ja lebas õnnetusejärgselt osaliselt vasemal teepeenral, pidi K. Kolgi juhitud auto otsasõidu hetkel olema kaldunud vastassuunavööndisse. Maakohus ei nõustunud kaitsja poolt väidetuga, et politseinikud peatasid 22.02.2008 õhtul sõidukeid eirates Liiklusjärelevalve teostamise korra § 30 lg 3 ja 5 p 1, 2, 4 ning § 31 ja Liikluse reguleerimise korra § 4 sätteid, mille kohaselt tuleb sõiduk üldjuhul peatada parempoolsel teepeenral; sõidukit ei tohi peatada piiratud nähtavusega teelõigul, kurvis ja ristmikul; liiklusjärelevalve teostaja tegevus peab olema liiklejale arusaadav ja üheselt mõistetav, märguanne peab olema antud õigeaegselt, et juht ootamatu manöövri või kiiruse järsu muutmisega ei põhjustaks liiklusohtlikku olukorda ega segaks teiste sõidukite ja jalakäijate liiklemist. Kohus leidis, et sõiduki peatamine sõidutee parempoolsel peenral on nõutav üldjuhul 2 ning kannatanule ei saa ette heita, et ta antud juhul pidas põhjendatuks peatumismärguande andmisel paikneda keset sõiduteed. Ka tunnistaja J. S. kinnitas kohtus, et antud kohas tulebki sõidukite peatamiseks liikuda puude varjust sõiduteele. Piiratud nähtavuse osas tugineb kaitsja liiklus-ekspertiisi aktis nr LL-81-08/1512 märgitule, et nähtavus on piiratud paremale, teega külgnevale alale (tankla) juurdesõiduteele, kus asus politseiauto ning sündmuskohas on suhteliselt lühike, kuid järsk kurv. Kohus pidas vajalikuks märkida, et kaitsja on aktile viidanud valikuliselt, nimetatud aktis on eelnevalt sedastatud, et nähtavus sõiduteele ei ole piiratud. Seega asus piiratud nähtavusega alal vaid politseiauto, mis oli sõiduteest eemal, kuid politseinikud liikusid sõidukite peatamiseks sõiduteele, kus nähtavus oli hea. Samuti ei paiknenud politseinikud sõidukite peatamisel kurvis, vaid enne kurvi sirge teeosa lõpus, mis ristub tankla juurdesõiduteega, kus paiknes politseiauto. Antud kohta ei saa tankla juurdesõiduteed pidada ristmikuks LE mõistes, LE § 2 p 42 kohaselt ei moodusta ristmikku parkla, puhkekoha ega teega külgneva ala teega piirnemise koht, samuti nende juurdesõidutee teega lõikumise koht. Maakohus asus seisukohale, et liiklusnõuete rikkumine oli raske tervisekahjustuse saabumise eeldus, kuna ilma selleta ei oleks tagajärge, s.o süüdistatava poolt liiklusnõuete rikkumisest hoidumise korral ei oleks kannatanule saabunud tervisekahjustusi. Kohus leidis, et K. Kolk pani teo toime kaudse tahtlusega. Jättes oma sõidukiiruse kohandamata vastavalt tee- ja ilmastikuoludega ning nähtavusega, sõites vastassuunavööndisse ning eirates abipolitseiniku peatumismärguannet, pidi K. Kolk pidama võimalikuks, et ta rikub LE § 123, § 3, § 5 ja § 11 nõudeid ning möönma, et liiklusnõuete rikkumise tagajärjel võib tekkida liiklusõnnetus, milles võivad inimesed saada raskeid tervisekahjustusi. Karistuse mõistmisel arvestas kohus, et K. Kolk on toime pannud teise astme kuriteo, karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud puuduvad, ta on varem kriminaalkorras karistamata ning väärteo eest mõistetud karistus on käesolevaks ajaks kustunud. Kohus võttis arvesse ka, et K. Kolk lahkus peale kannatanule otsasõitu sündmuskohalt, jättis kannatanu abitusse seisundisse, asus ennast varjama ning ei ole käesoleva ajani tundnud huvi kannatanu abistamise vastu. K. Kolki on põhjendatud karistada sanktsiooni keskmises määras, s.o 2 aasta ja 6 kuu pikkuse vangistusega. Kuna K. Kolki ei ole varem kriminaalkorras karistatud ning peale õnnetust ei ole ta uusi õigusrikkumisi toime pannud, tuleb vangistus jätta tingimisi täitmisele pööramata ja määrata katseaeg pikkusega 2 aastat ja 6 kuud koos käitumiskontrolliga. Vajalik on kohaldada ka lisakaristust, s.o mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmist katseajaks. Maakohus asus seisukohale, et H. S. tsiviilhagi varalise kahju osas tuleb rahuldada osaliselt, s.o summas 28 395.80 kr. Samuti leidis kohus, et osaliselt tuleb rahuldada ka kannatanu moraalse kahju nõue summas 200 000 kr. Moraalse kahju suuruse kindlaksmääramisel lähtus kohus järgmistest asjaoludest. Süüdistatav tekitas kannatanule raske tervisekahjustuse, millega kaasnes töövõime kaotus 80%. Tervisekahjustusega kaasnes hingeline trauma, kuna kannatanu x ja vajas haiglaravi, lisaks olid kannatanul üleelamised seoses sellega, et ta ei saanud peale x täita abikaasa- ja isakohustusi, vaid vajas ise abi. Võttes arvesse, et kannatanu on käesolevaks ajaks osaliselt paranenud ja ta ei jäänud liikumisvõimetuks, samuti seda, et haiglas suudeti kannatanu x; ning teisalt seda, et tsiviilhagi ei osutuks süüdistatavatele, kel puudub töökoht, liigselt koormavaks, on põhjendatud rahuldada tsiviilhagi mittevaralise kahju osas pooles ulatuses ja seega tuleb VÕS § 127, § 130, § 134, § 1043, § 1045 lg 1 p 2 alusel K. Kolgilt H. S. kasuks välja mõista 100 000 kr. Apellatsioonis esitatud taotluse sisu Kaitsja R. Napa taotleb maakohtu otsuse tühistamist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu ja palub saata asi esimese astme kohtule uuesti arutamiseks. Juhul, kui ringkonnakohtu hinnangul maakohus kriminaalmenetlusõigust oluliselt rikkunud ei ole, palub kaitsja maakohtu 3 otsus tühistada ja teha uus otsus KrMS §-de 337 lg 1 p 4, ja 340 lg 1, lg 2 p 1 alusel, mõistes K. Kolgi KarS § 422 lg 1 järgi õigeks ja jättes tsiviilhagi rahuldamata. Kaitsja leiab, et maakohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust, samuti on oluliselt rikutud kriminaalmenetlusõigust. KrMS § 312 p 2 kohaselt tuleb kohtuotsuse põhiosas esitada tõendid, mida kohus ei pea usaldusväärseks, samuti põhjendus, miks kohus neid usaldusväärseks ei pea. Kaevatavas kohtuotsuses on kohus märkinud, et süüdistatava poolt kohtuistungil antud ütluste kõrvalejätmiseks alust ei ole, samas aga ei ole kohus põhjendanud, miks ta ei pea neid tõeseks ja usaldusväärseks. Maakohus ei ole põhjendanud ka seda, miks ta ei arvesta täiendava liiklusekspertiisi käigus antud kohtueksperdi arvamusega, et kujunenud liiklussituatsioonis süüdistataval puudus tehniline võimalus kannatanule otsasõitu vältida. Maakohus on leidnud, et asjas on vaidlus üksnes selles, kas autot juhtinud süüdistatav põhjustas kannatanule otsasõidu liiklusnõudeid rikkudes või mitte. Apellant on seisukohal, et vaidlusaluseks küsimuseks on ka kannatanu kui teise liiklusõnnetuse osapoole käitumine küsimus, kas tema ise liiklusjärelevalvet teostades ja süüdistatava poolt juhitud sõidukit peatama asudes järgis liiklusalaste õigusaktide nõudeid ja kas tema enese käitumisel on põhjuslik seos toimunud liiklusõnnetuse ja selle tagajärjega (Riigikohtu 20.09.2002 otsuse nr 3-1-1-94-02 p 7). Lisaks LS-le ja LE-le on politsei ja abipolitseiniku liiklusjärelevalve alane tegevus reguleeritud VV 20.02.2001 määrusega nr 66 „Liikluse reguleerimise kord“, VV 20.02.2001 määrusega nr 67 „Liiklusjärelevalve teostamise kord“, EV Riikliku Politseiameti peadirektori 30.06.1992 käskkirjaga nr 265 kinnitatud „Liiklusjärelevalve määrustiku“ ja ka „Abipolitseiniku seaduse“ ja „Abipolitseiniku tegevusse kaasamise juhendiga.“ Liiklusjärelevalve teostamise korra § 30 lg 3 vastavuses tuleb sõiduk üldjuhul peatada parempoolsel teepeenral, lg 5 p-de 1, 2 ja 4 sätete kohaselt ei tohi liiklusjärelevalve teostaja peatada sõidukit piiratud nähtavusega teelõigul, kurvis, ristmikul ning vahetult enne seda (sama keeld ka Liiklusjärelevalve määrustiku p 19). Liiklusjärelevalve määrustiku p 8 sätestab, et liiklusjärelevalve teostamisel ei tohi politseiametnik asjatult ohtu seada oma elu ja tervist ja peab võimaluse korral vältima jalgsipatrulli sõiduteel pimedal ajal, piiratud nähtavusega piirkondades ja libeda teekatte korral. Liiklusjärelevalve määrustiku punkt 36 ja Liiklusjärelevalve teostamise korra § 31 sätetele vastavalt peab politseiametniku tegevus olema juhile arusaadav ja üheselt mõistetav, vastavad märguanded peavad olema antud õigeaegselt, et ootamatute manöövrite või pidurdustega ei põhjustaks liiklusohtlikke olukordi ega segataks teisi liiklejaid. Ka Liikluse reguleerimise korra § 4 sätestab, et reguleerija märguanne peab olema hästi nähtav ja üheselt mõistetav, see peab olema antud õigeaegselt, et juht ootamatu manöövri või kiiruse järsu muutmisega ei põhjustaks liiklusohtlikku olukorda ega segaks teiste sõidukite ja jalakäijate liiklemist. Kannatanu käitumist, kujunenud liiklussituatsiooni ja liiklusõnnetuse toimumise kohta arvestades ei saa asuda seisukohale, et kannatanu käitumine oli vastavuses liiklusalaste õigusaktide nõuetega ja selline käitumine ise ei olnud põhjuslikus seoses liiklusõnnetuse ja temale endale kehavigastuste tekkimisega. Kaitsja leiab, et kohtu seisukoht, mille kohaselt liiklusõnnetus on toimunud kohas, mis on tankla juurdesõiduteeks ja mida ristmikuks pidada ei saa, on ekslik, sest tankla juurdesõidutee lõikub Vahi tänavaga alles 50-60 m pärast ristmikku, ristmiku ja tankla juurdesõidutee vahele aga jääb veel 30 m laiune haljasala. Asjaolu, et tegemist on ristmikuga, kajastub ka liiklusõnnetuse skeemil tl 6 (lahtris tee elemendid), Vahi tänavaga samal tasandil ristuv, Ajalooarhiivi hoone eest kulgev tee on ainukeseks, mis viib Vahi tänavalt Raadimõisa ja Kalvi teel rajatud uuselamurajoonini. Seega peatasid tunnistaja A. T. ja kannatanu 22.02.2008 sõidukeid kohas, kus see oli liiklemist reguleerivate õigusaktidega ja liiklusjärelevalve teostamise korraga otseselt keelatud. K. Kolk sõiduki juhina ei võinud ja ei pidanud kannatanu sellel kohal viibimist ette 4 nägema ja arvama, et ristmikul kohas, kus puuduvad ka jalakäijate ülekäigurajad, ilmub tema sõiduteele takistusena kannatanu. Vastus sellele, kas süüdistataval sõidukijuhina oli selles situatsioonis tehniliselt võimalik kannatanule otsasõitu vältida ja liiklusõnnetust ära hoida juhul, kui ta liikus lubatud sõidukiirusega 50 km/h, sõltub sellest, millal muutus kannatanu juhile nähtavaks, millal ta liikus ette sõiduki liikumistrajektoorile ja millal tekkis juhi jaoks liiklusoht. Arvestama peab, et kannatanu liikus sõiduteele alalt, kus liiklusõnnetuse toimumisel asusid politseisõiduk ja enne liiklusõnnetust peatatud T. P. sõiduk ja kuhu juhi nähtavus oli piiratud, seega sai kannatanu juhi jaoks muutuda nähtavaks alles sõiduteele liikumisel ja alates sellest momendist tekkis sõidukijuhile oht. Apellant ei nõustu siinkohal maakohtuga selles, et kaitsjana on ta viidanud ekspertiisiaktile valikuliselt, ka kaitsekõnes on kajastamist leidnud asjaolu, et nähtavus sõiduteele ei olnud piiratud. Kohus ei ole arvestanud täiendekspertiisi aktis tehtud kohtueksperdi järeldustega. Kohtueksperdi arvamuse kohaselt aga (ekspertiisiakt nr LL-146-09/2494) puudus sõidukijuhil võimalus alates otsese liiklusohu tekkimise hetkest jalakäijale otsasõitu vältida tema liikumisel auto ette joostes ja kiirel kõnnil läbides etteantud vahemaad, vaid juhul, kui jalakäija liikus auto ette kiirel kõnnil ja läbides vahemaa 4,7 m, ei saa ekspertiisi teel vältimise võimaluse suhtes seisukohale asuda, sest auto kaugus otsasõidu kohast liiklusohu tekkimisel on võrdne tema peatumisteekonna pikkusega 35 m. Kaitsja hinnangul on maakohus rikkunud KrMS § 61 ja eksinud Riigikohtu 12.05.2009 lahendis nr 3-1-1-41-09 p 6 väljendatud seisukoha vastu, rajades kohtuotsuse vaid kannatanu kohtuistungil antud ütlustele, mis olid vastuolus tema poolt kohtueelsel uurimisel antud ütlustega. Nii väitis kannatanu kohtus, et vahemaa tema ja süüdistatava juhitud sõiduki vahel oli peatamismärguande andmise hetkel kuskil 100 m, mida ta täpselt ei tea, mis võis olla ka natuke vähem ja seda, et kuni löögi saamiseni sõidukilt viibis ta teel umbes 5 sekundi ringis, täpselt jällegi ei tea. Kohus avaldas kannatanu kohtueelsel uurimisel 07.05.2008 samade asjaolude kohta antud ütlused, kus kannatanu selgesõnaliselt on öelnud, et ta ei oska öelda, kui suur oli vahemaa tema ja auto vahel hetkel, kui andis selle juhile peatumismärguande. Seega on kannatanu ütlustes vastuolu just kriminaalasjas olulise tähtsusega asjaolude osas ja tema kohtuistungil antud ütlusi ei saa pidada usaldusväärseiks. Viimast kinnitab tõsiasi, et kannatanu ei suutnud kohtuistungil kirjeldada, millises asendis sõidutee suhtes peatus vahetult enne temale otsasõitu kontrollimiseks peatatud tunnistaja T. P. sõiduauto. Tunnistajate ja kannatanu enese kohtueelsel uurimisel antud ütlustest järeldub, et kannatanu liiklusõnnetuse toimumise ajal liiklussituatsiooni, läheneva sõiduki kaugust ja aega, mis kuluks tema eest sõidutee ohutuks ületamiseks, täpselt hinnata ei osanud. On väheusutav, et 4,7 m laiuse suunavööndi suutis kannatanu läbida 2-3 sammuga. Seega puuduvad objektiivsed tõendid, mis kinnitaksid kannatanu ütlusi, et tema liikumine üle sõidutee juhile ohtu ei kujutanud, et ta jõudis juhile anda peatumismärguande ja seda selliselt, et juhil olnuks võimalus ohutult peatuda. Tunnistajad A. T. ja T. P. kannatanu liikumist sõiduteele ja liiklusõnnetust pealt ei näinud, olles sündmuskoha poole seljaga, T. P. ütlused selles, millal anti temale peatamismärguanne ja kuidas ta sellele reageeris, kannatanu hilisema ja K. Kolgi käitumise hindamisel arvestatavad ei ole. Kuna kannatanu kohtuistungil antud ütlusi usaldusväärseteks pidada ei saa, ei saa nõustuda maakohtu umbmäärastele lähteandmetele tugineva arvestustega, et K. Kolgi juhitud sõiduki liikumiskiirus pidi olema suurem kui 50 km/h. Samuti ei ole põhjendatud kohtu järeldus, et kannatanule otsasõit on toimunud vastassuunavööndis ja K. Kolgi juhitud auto pidi otsasõidu hetkel olema kaldunud vastassuunavööndisse. Liiklusekspertiisiaktis nr LL-81-08/1512 tl 56-69 on kohtuekspert jõudnud arvamusele, et sündmuskohale jäänud jälgede põhjal ei ole võimalik määrata sõiduauto liikumiskiirust kannatanule otsasõidu hetkel, samuti ei ole võimalik kindlaks teha, kas süüdistatava juhitud sõiduk liikus sündmuskohal pärisuunavööndis või osaliselt vastassuunavööndis. Ekspertiisiakti uurimuslikus osas on ekspert kummutanud ka kannatanu 5 kohtueelsel uurimisel antud ütlused, et tema käed põrkusid juhipoolse akna külge – tl 58 on ekspert jõudnud järeldusele, et kuna sõiduauto Volvo esikapotil, vasakpoolsel esitiival ja vasakpoolsel tahavaatepeeglil vaadeldava liiklusõnnetusega seostatavaid jälgi ei tuvastatud, siis ei ole kannatanu sõiduki kapoti ja küljega kontakteerunud ning saab väita, et kannatanu H. S. on otsasõidu hetkel liikunud intensiivselt auto sõidusuuna suhtes paremalt vasakule. Kohtuotsuses puudub tervikuna hinnang sellele eksperdiarvamusele. Apellant on seisukohal, et sündmuskohale jäänud ja skeemil fikseeritud suuremate sõiduki vasakpoolsest purunenud laternast pärit klaasikildude paiknemine – esimene 0,8 m, teine 0,3 m kaugusel tee telgjoonest sõiduauto pärisuunavööndis ja sõidukil üksnes vasakpoolsete esilaternate vigastused annavad pigem tunnistust sellest, et otsasõit kannatanule on toimunud sõiduauto liikumise pärisuunavööndis, sest järgnevate suuremate, esimesest juba 7 ja 9 m kaugusel fikseeritud kildude paiknemine vastassuunavööndis võib olla tingitud asjaolust, et sõidutee muudab kurvis suunda (eksperdiarvamuse uurimusliku osa tl 59), samuti ka sellest, et need killud võisid kontaktis kannatanul seljas olnud riietega edasi kanduda ka tema liikumissuunas, seega paremalt vasakule ehk kokkupõrkekohalt juhi pärisuunavööndist vastassuunavööndisse. Kooskõlas elementaarsete füüsikaseadustega ei ole loogiline väita, et auto vasakpoolsest purunenud laternast pärit suuremad klaasikillud kukuksid sõiduteele vastassuunavööndist pärisuunavööndisse. Ka tunnistaja A. T. poolt omakäeliselt joonistatud skeemil on ta K. Kolgi sündmuskohalt lahkuva sõiduki paigutanud liikuma pärisuunavööndisse, sinna, kus tunnistaja sõidukit liikumas nägi, tähistades ka sõidutee telgjoone. Seega, objektiivsete tõendite puudumisel selles, et K. Kolk liikus sõidukiga kiiremini asulas lubatud sõidukiirusest 50 km/h, arvestades, et ta ei pidanud ette aimama takistust, mis piiratud nähtavusega alalt ootamatult ilmus tema teele ja millele otsasõitu tehniliselt ei olnud võimalik vältida, ei saa K. Kolki süüdistada LE § 123 nõuete rikkumises, objektiivsete tõendite puudumise tõttu ei saa teda süüdistada ka LE § 3 nõuete rikkumises sõitmises vastassuunavööndisse, samuti LE § 5 ja LE lisa 1 rikkumises liikluse reguleerija märguande eiramise näol ning LE § 11 rikkumises, kuivõrd ei ole teada, kas märguanne üldse anti ja kas seda tehti õigeaegselt, ja ülaltoodud LE sätete rikkumisega lõppkokkuvõttes KarS §-s 422 lg 1 sätestatud liiklussüüteo toimepanemises. Maakohus on ka asunud seisukohale, et K. Kolk pani teo toime kaudse tahtlusega. Siiski on kaudne tahtlus jäänud motiveerimata. Kohus on leidnud, et oma tegevusega pidi K. Kolk pidama võimalikuks, et ta rikub LE nõudeid ning möönma, et liiklusnõuete rikkumise tagajärjel võib tekkida liiklusõnnetus, milles võivad inimesed saada raskeid tervisekahjustusi. Selline motiveering osundab aga pigem süüle ettevaatamatuse ehk hooletuse vormis vastavalt KarS § 18 lg 3 ja püstitada saaks süüdistatava vastutuse küsimuse üksnes KarS § 423 lg 1 järgi. Vastuoluline on kohtuotsus ka esitatud tsiviilhagi mittevaralise kahju osalise väljamõistmise osas. Kannatanu esitas tsiviilhagi 200 000 kr nõudes, sh tema x K. S. väidetavalt tekitatud moraalse kahju 100 000 kr nõudes. Viimane on põhjendamatu, kuna K. S. ei ole käesolevas kriminaalasjas kannatanuks ja seetõttu oma mistahes nõudeid kriminaalmenetluses esitada ei saa. Kohus on leidnud, et põhjendatud on rahuldada tsiviilhagi mittevaralise kahju osas pooles ulatuses, ja arvestamata, et kannatanu nõue temale enesele tekitatud moraalse kahju osas oli 100 000 kr, ikkagi sama, 100 000 kr, mitte poole sellest summast, välja mõistnud. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused Ringkonnakohtus toetasid süüdistatav ja kaitsja apellatsiooni selles toodud motiividel. Prokurör palus apellatsiooni jätta rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus, olles eelnevalt tutvunud kriminaalasja materjalidega, kuulanud ära süüdistatava, kaitsja ja prokuröri, leiab, et apellatsioon on põhjendamatu, rahuldamisele ei kuulu 6 ja maakohtu otsus tuleb jätta muutmata selle põhiosas esitatud asjaoludel, milliseid ringkonnakohus ei pea vajalikuks üle korrata vastavalt KrMS §-le 342 lg 3 p
8. Kaitsja taotleb maakohtu otsuse tühistamist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu ja palub saata kriminaalasi esimese astme kohtule uueks arutamiseks. Kaitsja viitab maakohtu poolt KrMS § 312 p 2 nõuete rikkumisele. Ringkonnakohus kaitsja seisukohaga ei nõustu. KrMS § 61 lg 1, 2 kohaselt hindab kohus tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. See tähendab, et kohus kujundab uuritud tõendite alusel veendumuse tõendamiseseme asjaolude esinemise või puudumise kohta. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus vastab KrMS §-des 311-313 sätestatud nõuetele, kohus on toonud ära kõik tõendid, neid kogumis hinnanud, kohtu järeldused on loogilises vastavuses otsuse põhjendustega, samuti on kohtu siseveendumuse kujunemine jälgitav, kohtu seisukohad on selged ja vastuoludeta. Ringkonnakohus apellandi poolt osundatud kriminaalmenetlusõiguslikke minetusi ei tuvastanud. Apellant on seisukohal, et vaidlusaluseks küsimuseks on muuhulgas ka kannatanu kui liiklusõnnetuse teise osapoole käitumine- küsimus, kas tema ise liiklusjärelevalvet teostades ja süüdistatava poolt juhitud sõidukit peatama asudes järgis liiklusalaste õigusaktide nõudeid ja kas tema enese käitumisel on põhjuslik seos toimunud liiklusõnnetuse ja selle tagajärjega. Seejuures osundab kaitsja mitmetele õigusaktidele ning lähtudes kannatanu käitumisest, leiab kaitsja, kannatanu käitumine ise võis olla põhjuslikus seoses liiklusõnnetuse ja temale endale kehavigastuste tekkimisega. Kaitsja on vastavasisulisi etteheiteid teinud juba maakohtu istungil ning maakohus on oma otsuses neile ka vastanud, ringkonnakohus nõustub kohtuotsuses tooduga (kohtuotsuse lk 10-11). Maakohus on märkinud, et ei nõustu kaitsjaga, et politseinikud 22.02.2008 õhtul peatasid sõidukeid eirates Liiklusjärelevalve teostamise korra § 30 lg 3 ja 5 p 1, 2, 4 ning § 31 ja Liikluse reguleerimise korra § 4 sätteid, mille kohaselt tuleb sõiduk üldjuhul peatada parempoolsel teepeenral; sõidukit ei tohi peatada piiratud nähtavusega teelõigul, kurvis ja ristmikul; liiklusjärelevalve teostaja tegevus peab olema liiklejale arusaadav ja üheselt mõistetav, märguanne peab olema antud õigeaegselt, et juht ootamatu manöövri või kiiruse järsu muutmisega ei põhjustaks liiklusohtlikku olukorda ega segaks teiste sõidukite ja jalakäijate liiklemist. Maakohus on õigesti asunud seisukohale, et sõiduki peatamine parempoolsel teepeenral on nõutav üldjuhul. Kaitsja viide Liiklusjärelevalve määrustikule ei ole kohane, kuna tegemist on aktiga, mida ei ole ametlikult avaldatud. Ringkonnakohus märgib, et VV 20.02.2001 määruse nr 67 Liiklusjärelevalve teostamise korra § 30 lg 3 kohaselt tuleb sõiduk üldjuhul peatada parempoolsel teepeenral. Seega ei ole tegemist imperatiivse nõudega, mistõttu ei saa antud juhul kannatanule ette heita, et käesoleval juhul pidas ta põhjendatuks peatumismärguande andmisel asuda K. Kolgi poolt juhitud sõiduauto suhtes vastassuunavööndis. Põhjendamatu on kaitsja viide eelnimetatud korra §-le
9. Antud asjas on tuvastatud, et Vahi tänava tankla vahetus läheduses on ka varem liiklusjärelevalvet teostatud, analoogseid probleeme (politseinike märguannetest mittearusaamine või nende tegevuse mitmetimõistetavus) autode peatamisel pole esinenud (tunnistajate J. S. , A. T. , T. P. , kannatanu H. S. ütlused, tl 28-39, 47-48). Viide Liiklusjärelevalve teostamise korra §-le 5 p-dele 1, 2, 4 ei ole samuti asjakohane. Eelnimetatud sätte kohaselt ei tohi liiklusjärelevalve teostaja peatada sõidukit piiratud nähtavusega teelõigul, kurvis, ristmikul ning vahetult enne seda. Kaitsja väited, et tegemist oli piiratud nähtavusega teelõiguga, või et politseinikud paiknesid sõidukite peatamisel kurvis ning tegemist oli ristmikuga LE § 2 p 42 mõttes, on maakohtu otsuses ümber lükatud ning ringkonnakohus nõustub toodud põhjendustega ( kohtuotsuse lk 11). Seejuures osundab ringkonnakohus veelkord eelpool viidatud tunnistajate ja kannatanu ütlustele, sündmuskoha vaatlusprotokollile koos lisadega ning paikkonna skeemile ( 1 kd, tl 4-9, 33-35). Asjaolu, et liiklusõnnetuse skeemil ( 1 kd, tl 6) lahtris „tee elemendid“ on märgitud T-kujuline ristmik, ei tähenda veel, et tegemist oleks ristmikuga LE § 2 p 42 mõttes. Eeltoodust tulenevalt on põhjendamatu ning kogutud tõenditega mittekooskõlas kaitsja järeldus, et 22.02.2008 peatasid politseinikud A. T. ja H. S. sõidukeid kohas, kus see oli keelatud. 7 Apellatsioonis heidetakse maakohtule ette, et ei ole arvestatud täiendekspertiisi aktis tehtud kohtueksperdi järeldustega. Maakohus on oma otsuses võtnud seisukoha täiendekspertiisi osas, märkides, et kohus ei pea võimalikuks arvestada selles tehtud järeldustega, mis lähtuvad eeldusest, et K. Kolgi poolt juhitud auto liikumiskiirus oli 50 km/h, kuna see asjaolu ei ole millegagi tuvastatud. Ringkonnakohus nõustub selles maakohtu põhjendustega, kuna täiendekspertiisi eeldus süüdistatava sõiduauto liikumiskiiruse kohta on oletuslik ning ei ole ühegi tõendiga kinnitatud (kohtuotsuse lk 10). Apellandi hinnangul rikkus maakohus KrMS § 61 sätteid ja on eksinud Riigikohtu lahendis nr 31-1-41-09 p 6 väljendatud seisukoha vastu, rajades kohtuotsuse vaid kannatanu kohtuistungil antud ütlustele, mis olid vastuolus tema poolt kohtueelsel uurimisel antud ütlustega. Kaitsja märgib, et kannatanu ütlustes on vastuolu just kriminaalasjas olulise tähtsusega asjaolude osas ja tema kohtuistungil antud ütlusi ei saa pidada usaldusväärseiks ning objektiivsed tõendid, mis kinnitaksid kannatanu ütlusi, puuduvad. Nagu eelpool märgitud, kriminaalmenetlusõiguse rikkumisi (mh ka KrMS § 61 nõudeid) maakohtu poolt ringkonnakohus ei tuvastanud, samuti ei ole maakohus läinud vastuollu Riigikohtu seisukohtadega. Maakohus ei ole lähtunud ainuüksi kannatanu H. S. ütlustest maakohtus, vaid on hinnanud kõiki tõendeid kogumis. Väide, et kannatanu ütlused ei ole usaldusväärsed, ei ole põhjendatud. Õige on see, et mõningane erinevus kannatanu ütlustes leidis maakohtus tuvastamist, mis tingiski eeluurimisel antud ütluste osalise avaldamise ( 2 kd, tl 32 p). Samas ei saa eeltoodu tõttu kannatanu kohtus antud ütlusi automaatselt lugeda ebausaldusväärseteks. Kannatanu on kohtus mõningasi erinevusi ütlustes asjakohaselt selgitanud. Samas tuleb tähele panna asjaolu, et kannatanu sai liiklusõnnetuse tagajärjel pikaajalist ravi tingivaid raskeid vigastusi, mistõttu eeluurimisel antud ütlused ei saanud olla piisavalt täpsed. Maakohtus on kannatanu andnud põhjalikke ütlusi ning need on kooskõlas muude asjas kogutud tõenditega, mistõttu maakohus ongi põhjendatult neist lähtunud ( 2 kd, tl 28 p-33). Maakohus ei ole tähelepanuta jätnud ka süüdistatava K. Kolgi ütlusi ning hinnanud neid koos asjas kogutud tõenditega ja põhjendanud, miks ei saa neid kohtuotsuse tegemisel aluseks võtta ( kohtuotsuse lk 9-11). Apellant ei nõustu maakohtuga ka selles, et K. Kolgi juhitud sõiduki liikumiskiirus pidi olema suurem kui 50 km/h. Samuti ei ole põhjendatud kohtu järeldus, et kannatanule otsasõit on toimunud vastassuunavööndis ja K. Kolgi juhitud auto pidi otsasõidu hetkel olema kaldunud vastassuunavööndisse, kuna kannatanu ütlused kohtuistungil on ebausaldusväärsed. Ringkonnakohus võttis juba seisukoha kannatanu ütluste usaldusväärsuse osas, mistõttu nende alusel koostoimes teiste tõenditega maakohtu poolt tehtud järeldused on põhjendatud. Kannatanu on maakohus kinnitanud, et K. Kolgi poolt juhitud sõiduki kiirus pidi olema üle 50 km/h. Maakohus on õigesti märkinud, et kannatanu poolt antud lähteandmed on hinnangulised, kuid kannatanu puhul on tegemist mitte tavaisikuga, vaid abipolitseinikuga, kellel on kogemust sõidukite kiiruse hindamisel. Antud järeldusega ringkonnakohus nõustub ning märgib täiendavalt, et K. Kolgi juhitud sõiduk pälvis kannatanu tähelepanu just nimelt seetõttu, et visuaalselt ning mootori hääle järgi oli tegemist liialt suure kiirusega liikuva sõidukiga, mis tingiski selle peatamise vajaduse. Kogutud tõenditele tuginev on ka maakohtu järeldus K. Kolgi juhitud sõiduki paiknemise kohta kannatanule otsasõidul ning ringkonnakohus nõustub sellega. Eeltoodust lähtudes on maakohus õigesti ja põhjendatult tuvastanud, et K. Kolk liikus enne sündmuskohta kuni otsasõiduni kiirusega, mis ei vastanud teeoludele, tee seisundile, ilmastikutingimustele ning nähtavusele, kaldus vastassuunavööndisse ja eiras Vahi tänaval maja nr x ees sõiduteel oleva abipolitseiniku H. S. peatumismärguannet, millega põhjustas ettevaatamatusest viimasele raske tervisekahjustuse. Kaitsja märgib, et kuigi kohus on leidnud, et K. Kolk pani kuriteo toime kaudse tahtlusega, osundab kohtuotsuses toodud motiveering pigem süüle ettevaatamatuse ehk hooletuse vormis vastavalt KarS §-le 18 lg 3 ja püstitada saaks süüdistatava vastutuse küsimuse üksnes KarS § 423 lg 3 järgi. 8 Maakohus on märkinud, et jättes oma sõidukiiruse kohandamata vastavalt tee-ja ilmastikuoludega ning nähtavusega, sõites vastassuunavööndisse ning eirates abipolitseiniku peatumismärguannet, pidi K. Kolk pidama võimalikuks, et ta rikub LE § 123, § 3, § 5 ja § 11 nõudeid ning möönma, et liiklusnõuete rikkumise tagajärjel võib tekkida liiklusõnnetus, milles võivad inimesed saada raskeid tervisekahjustusi. Ringkonnakohus nõustub kaitsjaga, et maakohtu poolt toodud põhjendus ei ole kooskõlas kohtu enda poolt K. Kolgi käitumises tuvastatud kaudse tahtlusega. Subjektiivsete tunnuste poolest eeldab KarS § 422 järgi kvalifitseeritav kuritegu tahtlust sõiduki liiklus-ja käitusnõuete rikkumise suhtes. Süüteokoosseis on realiseeritud, kui isik rikkus liiklusnõudeid vähemalt kaudse tahtlusega. Maakohus tuvastas, et K. Kolk rikkus liiklusnõudeid kaudse tahtlusega, s.o pidas võimalikuks, et ta rikub oma teoga süüdistuses nimetatud ning maakohtu poolt tuvastatud liiklusnõudeid. Ringkonnakohus märgib, et saabunud tagajärge (raske tervisekahjustus) suhtus ta aga kergemeelselt, s.t rikkudes liiklusnõudeid, pidas ta võimalikuks, et liiklusnõuete rikkumise tagajärjel võib tekkida liiklusõnnetus, milles inimesed võivad saada raskeid tervisekahjustusi, kuid kergemeelselt lootis seda vältida. Kaitsja leiab, et kohtuotsus on vastuoluline esitatud tsiviilhagi mittevaralise kahju osalise väljamõistmise osas. Kannatanu esitas tsiviilhagi 200 000 krooni nõudes, sh tema x K. S. väidetavalt tekitatud moraalse kahju osas 100 000 krooni nõudes. Kaitsja leiab, et viimane on põhjendamatu, kuna K. S. ei ole käesolevas kriminaalasjas kannatanuks ja seetõttu mistahes nõudeid kriminaalmenetluses esitada ei saa. Kriminaalasja materjalide kohaselt on kannatanu esitanud mittevaralise kahju osas tsiviilhagi 200 000 krooni ( 2 kd, tl 23-25). Maakohus leidis, et tsiviilhagi mittevaralise kahju osas tuleb rahuldada osaliselt ning mõistis K. Kolgilt kannatanu H. S. kasuks 100 000 krooni mittevaralise kahju katteks. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuses toodud põhjendustega ning märgib, et kohus ei ole välja mõistnud tsiviilhagi moraalse kahju katteks mitte kannatanu x, vaid kannatanu H. S. , mistõttu vastuolu kohtuotsuses selles osas ei ole. Maakohus on õigesti osundanud antud nõude rahuldamist reguleerivatele sätetele ning leidnud, et kohus lähtub hüvitise suuruse määramisel nii käesoleva kuriteo asjaoludest, kannatanule tekitatud vigastustest kui süüdistatava materiaalsest olukorrast. Antud asjas on tõendamist leidnud, et süüdistatav tekitas kannatanule raske tervisekahjustuse, millega kaasnes töövõime kaotus 80% ulatuses. Tervisekahjustusega kaasnes kannatanule ka hingeline trauma, kuna kannatanu x sai juhtunust šoki ja vajas haiglaravi, kannatanul olid üleelamised ka seetõttu, et peale x ei olnud ta raske tervisekahjustuse tõttu võimeline täitma abikaasa ja isakohustusi. Tsiviilhagi suuruse määramisel mittevaralise kahju osas lähtus maakohus sellest, et kannatanu on käesolevaks ajaks osaliselt paranenud, samuti haiglas suudeti kannatanu x ning x, samuti seda, et tsiviilhagi ei osunduks süüdistatavale liialt koormavaks. Lähtudes eeltoodust ning nõustudes maakohtu otsuses toodud põhjendustega, jätab ringkonnakohus kaitsja apellatsiooni rahuldamata. Maarika Kuusk Ago Kutsar 9 Agu Timmi