4-10-2989/13

4-10-2989 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

1. mail 2011.a Tallinn, Liivalaia kohtumaja Väärteoasja number 4-10-2989 Kohtunik Marie Tammsaar Sekretär Helle Koppel Tõlk Julia Griškova Väärteoasi AT’i kaebus Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo 10.08.2010.a otsusele väärteoasjas nr 2302,10,008987 AT’i karistamine LS § 7422 lg 3 alusel rahatrahviga 130 trahviühiku ulatuses ja LS § 7422 lg 5 alusel lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks; kaebaja taotleb väärteomenetluse lõpetamist Kaebuse esitaja AT (isikukood: xxx, elukoht xxx; Eesti Vabariigi kodanik; töökoht puudub) Kaitsja Anastassia Golubeva Kohtuväline menetleja Politseija korrakaitsebüroo Kohtuistungite ajad ja koht 14.01, 18.02, 12.04 ja 18.05.2011.a, Liivalaia kohtumaja Istungitel osalenud isikud kaebuse esitaja AT, kaitsja Anastassia Golubeva, kohtuvälise menetleja esindajad Hannes Küünarpuu, Triinu Riigor, Enel Reegat Piirivalveamet; Põhja Prefektuuri RESOLUTSIOON Juhindudes VTMS § 29 lg 1 p 1, § 132 p 3, § 133-135, § 155-156 kohus otsustas:
2. Rahuldada kaebus.
3. Tühistada Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo 10.08.2010.a otsus väärteoasjas nr 2302,10,008987 ja lõpetada väärteomenetlus AT’i suhtes VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel.
4. Jätta menetluskuluna ekspertiisi maksumus (ekspertiisiakti nr 11E-IV0010 järgi) 761 (seitsesada kuuskümmend üks) eurot riigi kanda. Edasikaebamise kord Kaebuse esitaja advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal on õigus esitada kassatsioonikaebus Riigikohtule Harju Maakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtuotsus on pooltele tutvumiseks kättesaadav. Kassatsioonikaebuse esitamise soovist tuleb kohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest. Kassatsiooniteate esitamisel koostatakse kohtuotsus tervikuna ja on kättesaadav Liivalaia kohtumaja kantseleis
5. mail 2011.a. Asjaolud, menetluse käik 22.07.2010.a on koostatud väärteoprotokoll AB1182062 selle kohta, et AT 22.07.2010.a kell 23:57 juhtis Harju maakonnas Rae vallas Tallinn-Tartu-Võru-Luhamaa mnt
6. km-l mootorsõidukit kiirusega 173 km/h+-6 teel, kus lubatud suurim sõidukiirus on 90 km/h, millega ületas lubatud kiirust mitte vähem kui 77 km/h, rikkus liikluseeskirja (LE) § 124 p 2 ja pani toime liiklusseaduse (LS) § 7422 lg 3 järgi kvalifitseeritava väärteo. 10.08.2010.a Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse otsusega väärteoasjas nr 2302,10,008987 karistati AT’i LS § 7422 lg 3 alusel rahatrahviga 130 trahviühiku ulatuses ja LS § 7422 lg 5 alusel lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks. AT´i kaitsja esitas eelnimetatud otsuse peale kaebuse, milles vaidlustas kohtuvälise menetleja otsuse täies ulatuses, palus vaidlustatud otsus tühistada ja väärteomenetlus lõpetada VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel ja jätta menetluskulud kohtuvälise menetleja kanda. Kaebuse kohaselt liikus menetlusalune isik 22.07.2010.a kella 23:57 paiku Tallinn-Tartu mnt suunaga Tartu poole,
7. km seisis vasakul eraldusribal auto, millest kaebaja sõitis mööda ja peatus u km pärast. Politseiauto tulemise ajal seisis menetlusalune isik oma autoga tee ääres. Mõõteseadme näitu menetlusalusele isikule ei tutvustatud ning talle etteheidetavat kiiruseületamist menetlusalune isik tunnistanud ei ole. Kaebajale teadaolevalt saavad tõenditeks väärteoasjas olla väärteoprotokoll, kiirusmõõteseadme kasutamise protokoll, tunnistaja ülekuulamise protokoll ja politseiametniku ettekanne. Kaebaja on seisukohal, et väärteo toimepanemine tema poolt ei ole tõendatud, kuna väärteoasjas kogutud materjalid on vastuolulised ja ebausaldusväärsed ja tõendeid kogumis hinnates võib asuda seisukohale, et tegelikult nõuetele vastavat kiiruse mõõtmist ei teostatud. Kaebaja liikus Tartu-Tallinn maanteel suunaga Tartu poole, kiirusmõõteseadme kasutamise protokollist nähtub, et politseiauto seisis Tallinn-Tartu suunal vasakul poolel, millest saab järeldada, et kiirust mõõtev auto seisis samuti suunaga Tartu poole ning väidetav kiiruse mõõtmine toimus seega politseiautost tagapool, st järelevalvet teostavatel politseiametnikel, eeldades, et nad viibisid politseisõidukis sees, ei olnud võimalik näha Tallinna poolt liginevaid sõidukeid muud moodi kui politseisõiduki paremast tahavaatepeeglist. Kiirusemõõteseadme kasutamise protokolli kohaselt valiti kiirusemõõteseadme kasutamisel mõõterežiimiks kiirema objekti jälgimine. Sellisel viisil pimedas järelevalve teostamisel ei ole võimalik tagada, et kiirusmõõteseadet jälgivad ametnikud suudaksid tuvastada, millise sõiduki kiirust tegelikkuses mõõdetakse. Doppleri signaalide põhimõttel töötavate kiirusemõõteseadmete mõõtepiirkond jääb kaebuse esitajale teadaolevalt mitme kilomeetri ulatusse, muuhulgas levivad signaalid n.ö nurga taha. Nähtuvalt väärteotoimikus olevast kiirust mõõtnud politseiametniku ettekandest ei suutnud (ei tahtnud; ei olnud tehniliselt võimalik, kuid sellisel juhul ei olnud kiirusemõõteseade ka töökorras) ta suurimat kiirust lukustada, kuigi kiirusemõõteseadme protokollis on mõõtja oma allkirjaga kinnitanud, et lukustas mõõteseadme näidu „TARGET” aknas, seega saab üheselt järeldada, et politseiametnik ei suutnud tuvastada, milline oli lähim sõiduk, millise kiirus oli väidetavalt 173 km/h. Kaebuse esitaja palub lugeda üldtuntuks teave, et Tallinn-Tartu maantee liiklus on selline, et kaduvväike on tõenäosus, et enne keskööd puudub Tallinn-Tartu suunal kilomeetri või rohkema ulatuse sõidukite liiklus, seega ei saa olla kindel, et järelevalvet teostavad politseiametnikud nägid mõõteseadmel, mis pealegi oli seatud otsima liikluusvoost suurimat, 2 mitte lähima sõiduki kiirust, menetlusaluse isiku sõiduki kiirust. Ebausaldusväärne on kiirusmõõteseadme kasutamise protokolli märgitu, et nähtavus oli mõõtmise ajal hea, kuna samas protokollis on märgitud, et oli pimeaeg ning tee oli valgustamata. Pimedas ning valgustamata teel ei saa nähtavus olla hea, näha on ainult tuledega läheneva sõidukite tulesid, nende kauguse hindamine silma järgi, abivahendeid kasutamata, on praktiliselt võimatu, eriti juhul, kui sõidukid liiguvad kõrvutiasuvatel sõiduradadel. Seega ei ole välistatud, et Ülari Aav’a poolt nähtud kiirusmõõteseadme näit pärines hoopis mõnelt teiselt sõidukilt ning politseiametnik käsitles seda ekslikult menetlusaluse isiku juhitud sõidukist lähtuvana, seega puuduvad usaldusväärsed tõendid selle kohta, et mõõteseadme näit oli saadud just menetlusaluse isiku sõiduki kiiruse mõõtmisel. Väärteoasjas võetud tunnistaja ütlused on ebausaldusväärsed. Vastavalt väärteoprotokollile oli väärteo toimepanemise aeg 22.07.2010.a kell 23:57, misjärel pidi politseisõiduk sõitma järgi menetlusaluse isiku sõidukile, politseiametnikud pidid teostama rutiinsed järelevalvetoimingud, menetlust läbi viiv Ülari Aav pidi tutvustama menetlusalusele isikule tema õigusi, koostama kiirusmõõteseadme kasutamise protokolli, väärteoprotokolli, võtma menetlusaluse isiku seletuse. Tunnistaja ülekuulamise protokolli kohaselt on Ülari Aav kuulanud tunnistaja üle 22.07.2010.a kell 23:59 -23.07.2010.a kell 00:
8. Seega alustas Ülari Aav tunnistaja ülekuulamist kahe minuti jooksul menetlusaluse isiku väidetava sõidukiiruse fikseerimisest, milline võimalus on objektiivselt võimatu. Tunnistaja ütlused ei saa samuti olla objektiivsed ning nende sisu tekitab kahtluse, et tegelikult teostas kiiruse mõõtmist tunnistaja ise, mitte Ülari Aav, sel juhul ei saa tunnistajana ütlusi andnud isik olla aga tunnistajaks, vaid on menetlust läbi viivaks isikuks. Menetlusalusele isikule ei näidatud kiirusemõõteseadme tabloole fikseeritud näitu. Ülari Aav´a 23.07.2010.a ettekande kohaselt ei olnud võimalik kiirusemõõteseadme näitu lukustada ja sõiduk jõudis patrullauto juures oma kiirust maha pidurdada, mis tähendab, et ei ole tõendatud, et just menetlusaluse isiku sõiduk liikus kiirusega 173 km/h, kuna kiirusemõõteseadme näit oli hoopis teine. Asjas ei ole ühtegi objektiivset tõendit, mis kinnitaks, et kiirusmõõteseadme näit oleks saadud just menetlusaluse isiku sõiduki kiiruse mõõtmisel - väärteoprotokoll, liiklusjärelevalve kiirusmõõteseadme kasutamise protokoll, Ülari Aav´a 23.07.2010.a ettekanne ja tunnistaja ülekuulamise protokoll mõõtmise käigu ja menetlusaluse isiku peatamise osas on kogumina vastuolulised ja ebausaldusväärsed ning sellist vastuolu ei ole võimalik kohtumenetluse käigus kõrvaldada, muuhulgas seetõttu, et 22.07.2010.a liiklusjärelevalve kiirusemõõteseadme kasutamise protokolli kohaselt mõõtmise ajal ei kasutanud videotehnikat, seega ei ole olukord taastatav. Asjas esinevad kõrvaldamata kahtlused ja väärteoasja menetlemisel ei ole kogutud piisavalt tõendeid, et menetlusalune isik ületas 22.07.2010.a lubatud sõidukiirust, kõrvaldamata kahtlused tuleb kooskõlas KrMS § 7 lg 3 tõlgendada süüdistatava kasuks. Kohtuistungil jäid kaebaja ja kaitsja kaebuse juurde, taotlesid väärteomenetluse lõpetamist ja ekspertiisikulude riigi kanda jätmist. Kaebaja seletas, et oli võtnud õhtul masina stendilt, kus see oli olnud mootorikontrolli all. Kuna masin ei saavutanud seal niisugust koormust, mis vaja ja autosid kontrollitakse ka tänaval, siis läks autoga teeliiklusesse, et enne peagi toimuvaid võistlusi mootorit katsetada. Katsetamiseks oli seadistatud kiiruspiirang 130 km/h, sellest kiiremini auto ei saanudki sõita. Tunnistas, et lubatud suurima kiiruse ületamine oli tema viga ja risk, aga ta oli kindel, et seal on 110 km/h ala. Kuna 20 km/h võrra lubatud kiiruse ületamine ei ole suur ületamine ja alla selle ei mõõdetagi, sellepärast oli valmis testimisel sel määral kiirust ületama. Testimisel sõitis kuni 130 km/h ja siis kohe langetas kiiruse ja sel hetkel nägi tulesid, kus oli politsei. Kui sõitis politseiautost mööda, siis oli kiirus juba madal ja neist umbes 100 m eemal peatus ka. Ei peatunud mitte politsei pärast, oleks seda nagunii teinud, et vaadata testimise tulemusi. Minut või kaks imestas testimisel osalenud Aleksander Ljahh’iga, kes jälgis testimise ajal arvutit, et nemad ületasid kiirust, aga politsei ei 3 reageerigi. Siis nägi tahavaatepeeglist, et politsei pööras ümber. Politseinikud kutsusid kaebaja autosse ja väitsid, et ta ületas kiirust, kui kaebaja palus näidata endale videot, siis politseinikud otsisid kaua ja midagi näitasid ka ja ütlesid, et kõrvalistmel olnud politseinik on tunnistaja. Ajal, mil sõitis kiirusega 130 km/h, temast keegi mööda ei sõitnud. Ilmselt oli teel mitu sõidukit ja mõõdeti teise sõiduki kiirust. Rikkumise ajal oli kaebajal kehtiv karistus ja ta andis endale aru, mida võib seetõttu tuua kaasa kiirusega 170 km/h sõitmine, seetõttu oligi arvutis 110 km/h. Kui oleks juhtunud, et tal oleks olnud kiirus 170 km/h, siis ei oleks tal olnud mõtet peatuda ja oodata politseid, siis oleks olnud kõik võimalused ära sõita. Ta peatus, sest ei olnud suurt rikkumist toime pannud. Politsei ei pööranud talle kohe järgi, vaid läks 2-3 min hiljem, tema juba seisis siis. Kaitsja osundas, et politseinikest tunnistajate ütlused selle kohta, et mõõtmise ajal ei olnud neil mõõteseadme pulti käes, tekitavad kahtluse, et mõõtmist tol momendil ei tehtudki, tegeleti kas patrullilehe täitmisega või millegi muuga. Tunnistajate Aav’a ja Lilleste ütlustes tekitab kahtluse ka mõlema väide, et just tema oli juhiistmel. Ei ole mingit kinnitust, et see on just kaebaja auto kiiruse mõõtmisest ja peatamisest tehtud video, kuna sellelt ei ole näha auto numbrit ega kellaaega. Ekspertiisiaktis on ka kirjas võimalik seadme tablool olnud numbrikombinatsioon, kindlust sellise järelduse alusel ei ole. Kohtuvälise menetleja palus kohtuistungil jätta kaebuse rahuldamata ja vaidlustatud otsuse muutmata. Kaebaja pani toime enamohtliku liiklusalase väärteo ühel enim kasutataval maanteel, kus statistika andmetel on ka suurim õnnetuste arv. Väites, et ta ei saanud sõita kiirusega 173 km/h, sest et tema kiirus oli 130 km/h, valis kaebaja aktiivse kaitse, kuid kaebaja tunnistaja kaebaja väiteid ei kinnitanud, kuna ütles, et auto kiiruspiirang oli seadistatud 110 km/h peale. Mingeid andmeid selle kohta, et kaebaja juhitud autos üldse oli selline arvuti, mis võimaldas piirkiirust fikseerida, esitatud ei ole. Puuduvad ka andmed, et autole seadistatud piirangu puhul ei ole võimalik sõita sellest kiiremini. Kohtus uuritud videolt on näha sama, mida rääkisid ka tunnistajad ja kaebaja sõiduki liikumise, seejärel kiiruse alandamise, patrullist möödumise ja patrulli järgnemise kohta. Väide, et video ei saa kuuluda selle väärteoasja materjalide juurde, on vale, ka kuupäev ja kellaaeg on salvestuselt näha. Politseil puudub alus võtta kinni suvaline isik kui nad ei ole kindlad, et just see isik on rikkuja, karistamise eesmärk on karistada just rikkumise toime pannud isikut karistusega, mis vastab teole ja süü suurusele. Kuna videolt on näha, et kaebaja ei olnud ainuke trassil ja oli ka oma autos kahekesi tema tunnistajaga, ei pannud ta ohtu mitte ainult iseenda, vaid ka kaasliiklejate elu, tervise ja vara. Kuna Põhja Prefektuurile on Eesti Akrediteerimiskeskus väljastanud tunnistuse erialase kompetentsuse kohta nr E-129, mõõtevahend oli taadeldud ja mõõtmisel on järgitud mõõtemetoodikat ja kiirus mõõdeti vastava koolituse läbinud ja pädeva politseiametniku poolt, on mõõtetulemuse jälgitavus tõendatud ja aluseks väärteomenetluses karistuse määramisel. Kaebaja näol on tegemist professionaalse juhiga, ta on olnud liikluses pikka aega ja ei tee ainult tavasõite, vaid osaleb ka kiirusvõistlustel, seega ei ole talle võõras, mis võib kaasa tuua sõitmine ja õnnetus sellisel kiirusel. Samuti oli talle teada, et talle on vaja juhtimisõigust ning see asjaolu peaks menetlusalusel isikul iga päev meeles olema ning sundima teda hoiduma liikluseeskirja nõuete rikkumisest. Otsuse tegemisel on arvestatud kõiki KarS § 56 sätestatud karistamise aluseid. Kuna karistusregistri väljavõttest on näha, et kaebuse esitajat on veel peale seda rikkumist karistatud liikluseeskirja rikkumise eest, suhtub kaebaja ükskõikselt teistesse liiklejatesse. Kohtuotsuse põhjendused Kohus, kuulanud ära menetlusaluse isiku ja kaitsja ning kohtuvälise menetleja esindaja seisukohad, tunnistajatena Aleksander Ljahh’i, Liisa Lilleste ja Ülari Aav’a ütlused ning uurinud ja hinnanud kõiki väärteoasjas kogutud tõendeid kogumis, on seisukohal, et 4 menetlusaluse isiku poolt LS § 7422 lg 3 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemine ei ole tõendatud, vaidlustatud otsus tuleb tühistada, väärteomenetlus AT’i suhtes lõpetada VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel ja jätta menetluskulud riigi kanda. Väärteoprotokolli AB1182062 kohaselt juhtis AT 22.07.2010.a kell 23:57 Tallinn-TartuVõru-Luhamaa mnt 15 kilomeetril mootorsõidukit Nissan Skyline (registreerimismärk xxx) kiirusega 173 km/h+-6 teel, kus lubatud suurim sõidukiirus on 90 km/h, millega ületas lubatud kiirust mitte vähem, kui 77 km/h, millega rikkus LE § 124 p 2 nõudeid ja pani toime LS § 7422 lg 3 järgi kvalifitseeritava väärteo. Karistusseadustiku (KarS) § 2 lg 2 kohaselt karistatakse teo eest, kui see vastab süüteokoosseisule, on õigusvastane ja isik on selle toimepanemises süüdi. Isiku karistamine väärteo toimepanemise eest eeldab esimese asjana talle etteheidetava väärteo objektiivse külje tunnuste tuvastamist menetlusaluse isiku käitumises, selliste tunnuste puudumisel ei saa menetlusalust isikut karistada juba ainuüksi objektiivse koosseisu puudumise tõttu ja puudub vajadus täiendavalt isiku käitumises väärteo subjektiivse koosseisu tunnuste, käitumise õigusvastasuse ja isiku süü küsimuse analüüsimiseks. LE § 124 p 2 kohaselt on suurim lubatud sõidukiirus asulavälisel teel 90 km/h. LS § 7422 lg 3 järgi on karistatav mootorsõiduki juhi poolt suurima lubatud sõidukiiruse ületamine üle 40 kilomeetri tunnis. LS § 7422 objektiivse koosseisu puhul kuulub tõendamiseseme asjaolude ehk väärteokoosseisu objektiivsete tunnuste hulka mootorsõidukijuhi poolt lubatud sõidukiiruse ületamine. Kohus on seisukohal, et kaebaja ja tunnistajate ütlusi, väärteoprotokolli, liiklusjärelevalve kiirusmõõteseadme kasutamise protokolli, Ülari Aav’a ettekannet, Jelena Tšitšerina kirja, mõõtevahendi taatlustunnistust nr TTRSS- 09/00116, Eesti Akrediteerimiskeskuse tunnistust koos lisaga, mõõteseadme Stalker Dual-Radar kasutamisjuhendit, ekspertiisiaktis nr 11EIV0010 (koos lisadega) avaldatud eksperdi arvamust ning nii kohtuvälise menetleja esitatud kui ekspertiisi läbinud videosalvestusi kogumis hinnates tuleb asuda seisukohal, et AT’i käitumises 22.07.2010.a kell 23:57 LS § 7422 lg 3 järgi kvalifitseeritava väärteo objektiivsete tunnuste esinemist tuvastada võimalik ei ole, mistõttu tuleb vaidlustatud kohtuvälise menetleja otsus tühistada ja väärteomenetlus lõpetada VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel teos väärteotunnuste puudumise tõttu. Vastavalt VTMS § 31 lg-le 2 ja § 123 lg-le 2 peab kohus väärteoasja uurima igakülgselt. Liiklusjärelevalve kiirusmõõteseadme kasutamise protokolli kohaselt teostas liikluspolitseinik Ülari Aav riikliku järelevalve korras 22.07.2010.a kell 23:57 Tallinn-Tartu-Võru-Luhamaa mnt
9. kilomeetril statsionaarse liiklusjärelevalve kiirusmõõteseadmega Stalker Dual AT´i poolt juhitud mootorsõidukit Nissan Skyline (registreerimismärk xxx) liikumiskiiruse mõõtmist, mõõtmine toimus pimeajal, hea nähtavusega asulavälisel eraldusribaga kahesuunalisel kattega kuival teel, mõõtmise ajal seisis patrullsõiduk eraldusriba katkestuskohas vasakul teepeenral. Mõõtmine toimus paigal seistes, sõiduki sõidukiiruse mõõtmiseks oli valitud mõõterežiim „kiirema objekti jälgimine“. Mõõdetav mootorsõiduk liikus mõõtmise ajal
10. sõidurajal, lähenes pärisuunaliselt, liikus lähenedes üksinda, kiirendas intensiivselt, mõõteseadme helisignaal oli ühtlaselt tõusev ehk kõrgenev. Mõõtmise ajal ei kasutatud video/heli/fototehnikat, juhile ei näidatud seadme tabloole fikseeritud näitu. Kiirusmõõteseadme kasutamise protokollil on ka trükitud lause „Kui sõiduki kiirus ilmus kuvari „target“ aknasse ja siis lukustasin seadmel näidu“. Vastavalt Mõõteseaduse (MõõteS) § 5 lg 2 p 2 sätetele peab mõõtetulemuste jälgitavus olema 5 tõendatud riikliku järelevalve käigus kui mõõtetulemuste alusel tehakse ettekirjutus, määratakse karistus väärteoasjas või piiratakse eriõigust. Vastavalt sama seaduse sama paragrahvi lõike 1 sätetele on mõõtetulemuse jälgitavus tõendatud, kui mõõtmised on teinud pädev mõõtja, kes kasutab kalibreeritud või taadeldud mõõtevahendeid, järgides asjakohast mõõtemetoodikat. Kohus on seisukohal, et ehkki kiirusmõõteseadme kasutamise protokolli, mõõtevahendi taatlustunnistuse nr TTRSS- 09/00116 ja Eesti Akrediteerimiskeskuse tunnistuse (reg nr XXX) ja selle lisa alusel ei ole alust kahelda, et 22.07.2010.a kell 23:37 teostati riikliku järelevalve korras Tallinn-Tartu-Võru Luhamaa mnt
11. km-l mootorsõiduki kiiruse mõõtmist pädeva mõõtja poolt taadeldud mõõtevahendiga, ei saa väärteoasjas kogutud ja uuritud tõendite alusel siiski tuvastada mõõtmisel asjakohase mõõtemetoodika järgimist ning mõõdetud sõidukiiruse kuuluvust just kaebaja juhitud sõidukile. Tunnistaja Liisa Lilleste kui kiirusmõõteseadme kasutamise protokolli märgitud mõõtmise tunnistaja ja Ülari Aav kui vahetuks kiirusemõõtjaks märgitud ja väärteoprotokolli koostanud kohtuvälise menetleja ametnik on mõlemad andnud kohtuistungil ütlusi, mille kohaselt ei õnnestunud 22.07.2010.a toimunud kiiruse mõõtmisel kiirusmõõteseadme näitu fikseerida, kuna mõõteseadmel näidu fikseerimiseks vajalik juhtpult oli vajalikul hetkel nende mõlema käeulatusest väljaspool teadmata kohas; puldi kadumise põhjuseid, asukohta mõõtmise ajal ja leidmise hetke kohta kumbki ütlusi anda ei teadnud ja kiirusmõõteseadme ekraanile kuvatud täpset näitu kumbki politseiametnikest kohtuistungil ei mäletanud. Väärteotoimikus on Ülari Aav’a poolt 23.07.2010.a koostatud ettekanne korrakaitsebüroo juhile, mille kohaselt ei olnud võimalik koheselt statsionaarse kiirusmõõteseadme näitu lukustada. Ülari Aav andis ka ütlusi, mille kohaselt ei koosta ta väärteomenetluses ettekannet juhul kui kiirusmõõteseadme näit on seadmel lukustatud ja seda juhile näidatakse. Seega nähtub asjas üle kuulatud politseiametnike ütlustest üheselt, et väär on kiirusmõõteseadme kasutamise protokollis oleva trükitud lauses sisalduv väide, et kui mõõdetud sõiduki kiirus ilmus kuvari „target“ aknasse, siis lukustas mõõtja seadmel näidu ja tõene on märge selle kohta, et juhile seadme tabloole fikseeritud näitu ei näidatud. Kuivõrd väärteoasja kohtus arutamise käigus on ilmnenud, et vaatamata kiirusmõõteseadme kasutamise protokolli märgitule, et mõõtmisel ei video-, helikui fototehnika ei kasutatud, on väidetavalt kaebaja sõiduki kiiruse mõõtmist kajastav salvestus kohtu nõudmisel siiski esitatud, on lisaks väär ka kiirusmõõteseadme kasutamise protokolli kantud märge mistahes salvestusseadmete mittekasutamise kohta. Lisaks sellele, et kaebajal ei olnud võimalik kiirusmõõteseadme kasutamise protokolli kantud mõõteseadme näidu ega mõõterežiimi vastavust mõõteseadmel tegelikult nähtaval olnule kontrollida vahetult peatumisjärgselt ega ka hilisemas kohtuvälises menetluses, ei olnud kiirusmõõteseadme tabloole kuvatut võimalik üheselt tuvastada ka kohtuistungitel ei kohtu poolt välja nõutud videosalvestuselt ega selle salvestuse ekspertiisi käigus eksperdi poolt vajalikuks peetud mahus nn puhastatud versioonist – mõõteseadme akendes kuvatud kirjed olid kogu salvestuse kestvuse ajal nii numbrite kui tähekombinatsioonide osas olulisel määral ebaselged ning seda ebaselgust ei suutnud ekspert kõrvaldada ka läbi viidud kujutiseekspertiisi käigus salvestise puhastamisel. Muuhulgas ei olnud enam võimalik kõrvaldada kahtlusi selles, kas kiirusmõõteseadme kasutamise protokolli kantud seadme lugem oli ka tegelikult mõõtmise ajal 173 ning millist mõõterežiimi kasutati, ei Ülari Aav’a ega Liisa Lilleste ütlustega. Nimelt ei saa Ülari Aav’a kui väärteoprotokolli koostanud kohtuvälise menetleja ütlustega tõendamiseseme asjaolusid tõendada kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 66 lg 2 ja Riigikohtu ühesest praktikast tuleneva vastava keelu tõttu, Liisa Lilleste aga ei mäletanud kohtuistungil tunnistajana ütlusi andes mõõtmise täpseid tehiolusid, sh ei mõõtetulemuste fikseerimiseks vajaliku juhtpuldi kadumise asjaolusid ega mõõteseadme ekraanile kuvatud täpseid andmeid, samuti on andnud Ülari Aava’ga 6 vastuolulisi ütlusi nende kahe asukohtade kohta patrullsõidukis (mõlemad on kinnitanud, et nemad olid patrullsõiduki roolis), mistõttu ei ole ka tema ütlused piisavalt usaldusväärsed kõrvaldamaks kahtlusi kiirusmõõteseadme kasutamise protokolli kantud mõõtetulemuste ja nende kaebajaga seostamise õigsuse osas. Seejuures ei saa kohtu hinnangul uuritud videosalvestuse alusel ümber lükata kaebaja väiteid selle kohta, et ajal, mil patrullsõiduk oli teinud mõõtmiskohast tagasipöörde ja liikus Tartu suunas, liikus patrullsõiduki ees lisaks tee ääres peatunud (kaebaja) sõidukile veel teinegi sõiduk ning samal ajal liikus ka neile Tallinna suunas vastu üks sõiduk. Ülari Aav on talle videosalvestise avaldamisel märkinud, et kohtule esitatud salvestis on must-valge (ehk salvetuselt nähtuv erineb tegelikult objektiivsest olustikust). Sellise must-valge salvestuse kohtule esitamise tõttu ei ole värvide järgi eristatavad ka pärast patrullsõiduki ümberpöördumist nähtavad teel liikuvate sõidukite tuled - nii päri- kui vastassuunas liikuvate sõidukite tuled on nähtavad valkjatena, mistõttu ei ole salvestuselt nähtavad liikuvad sõidukid nähtavate tulede värvi alusel. Samuti veendus kohus videosalvestust uurides, et välistatud ei ole kaebaja väite tõelevastavus temaga samas suunas liikunud teise sõiduki olemasolu kohta teel ajal, mil patrull kaebaja sõiduki taga liikus. Seejuures on kaebaja väited siiski alusetud osas, milles ta eitab videosalvestuselt üldse enda sõiduki nähtumist - kohus on seisukohal, et nii kaebaja enda kui kõigi üle kuulatud tunnistajate ütlustest tuleneb üheselt, et sõiduk, mille taga patrullsõiduk salvestuse lõpuks peatub, on just kaebaja juhitud sõiduk. Samas on ajal, mil patrullsõiduk liikus kaebajale järgi, kohtu hinnangul salvestuselt tõepoolest eristatavad kolme patrullsõidukist vaadatuna nähtud erineva sõiduki tuled - neist üks oli kaebaja sõiduk ja üks liikus patrullsõidukiga vastasuunas (Tallinna poole) ja teel liikunud sõidukite tuledest nähtavate nn valgustäppide liikumise alusel saab väita, et kolmas nähtav tuledevihk (mis jäi kaebaja sõiduki tulede ja sellele vastu liikunud sõiduki tulede vahele) kuuluski kolmandale, Tartu suunas liikunud sõidukile ning ei olnud osa patrullsõidukile vastu liikunud sõiduki tuledevihust. Ka see kolmas teel tajutav Tartu poole liikunud sõiduk oli seega liikunud mõõtealas ning kohtu hinnangul on uuritud salvestuse järgi võimalik, et salvestus kajastab just selle kolmanda sõiduki kiiruse mõõtmist. Arvestades patrullsõidukis viibinud politseinike tähelepanu puudulikkust mõõtmisesse puutuvatesse olulistesse asjaoludesse, kaebaja eluliselt usutavaid väiteid teel teise temaga samas suunas liikunud sõiduki olemasolu kohta, samuti kaebuse esitaja ajas muutumatuid ütlusi selle kohta, et patrulli temani jõudmise ajaks oli ta juba tee ääres ja uuritud salvestuse kokkulangevuse osas selliste ütlustega, on kohtu hinnangul tõepoolest võimalik, et salvestuse ajal mõõdetud sõiduki kiirus ei kuulunud mitte kaebaja sõidukile, vaid pärast teda patrullsõidukile lähenenud ja sellest möödunud ning seejärel Tartu suunas liikumist jätkanud sõidukile. Uuritud videosalvestuse järgi ei saa kohtu hinnangul kuidagi välistada, et patrullsõidukis viibinud politseinikud kaebaja kiiruseületamist (mida kaebaja ise tunnistanud on) ei fikseerinud või sellele ei reageerinud ning fikseerida püüti ja reageeriti pärast kaebajat liikunud sõiduki kiirusele, see sõiduk jõudis aga enne patrulli Tartu suunas liikuma asumist liikuda Tartu suunas edasi ning tunnistajad Aav ja Lilleste sattusid arvatava kiiruseületaja osas eksitusse kaebaja juba niigi peatuma asunud sõiduki tõttu. Kohus on seisukohal, et olukorras, kus nii mõõtjana märgitud kui mõõtmise tunnistajana üle kuulatud isik ei ole suutnud selgitada mõõtetulemuse fikseerimise võimatust põhjustanud mõõteseadme puldi kaotsisolekut, millest nähtub üheselt nende tähelepanematus mõõtmisesse vahetult puutuvatesse olulistesse asjaoludesse, kus menetlusalusel isikul ei olnud kohtuvälises väärteomenetluses ega kohtul väärteoasja kaebemenetluses uurimise ajal võimalik üheselt tuvastada kiirusmõõteseadme ekraanile kuvatud andmeid ning kiirusmõõteseadme kasutamise protokoll kajastab vaieldamatult valesid väiteid nii salvestuse puudumise kui seadme näidu lukustamise kohta ning kus kaebaja poolt kogu menetluse kestel esitatud väited on kooskõlas 7 salvestuselt tajutava liiklusolustikuga, ei saa asjas tuvastada mõõtemetoodika järgitavust ja mõõtetulemuste jälgitavuse tõendatust ning kogu kiirusmõõteseadme kasutamise protokoll on olulises ulatuses ebausaldusväärne tõend, mis ei saa ei eraldivõetuna ega kogumis teiste asjas uuritud tõenditega tõendada protokolli märgitud mõõdetud sõidukiiruse 173 km/h kuuluvust kaebaja juhitud sõidukile. Kaebaja ja tunnistaja Aleksander Ljahh’i ütluste lahknevus kaebaja sõiduki väidetavalt fikseeritud piirkiiruse (vastavalt 110 km/h ja 130 km/h) kohta on mõistetav arvestades nende erinevaid rolle sõiduki testimisel ning kaebaja eluliselt usutavat teadmatust reaalselt fikseeritud piirkiirusest ning see lahknevus ütlustes ei mõjuta lisaks ka kuidagi asjas püsivat kahtlust menetlusaluse isiku süüdiolekus. Olukorras, kus kiirusmõõteseadme kasutamise protokoll sisaldab otseseid valeväiteid, liiklusjärelevalve raames sõidukite kiirust mõõtnud politseiametnik ei ole kogunud usaldusväärseid tõendeid kiirusmõõteseadme kasutamise protokolli märgitu kinnitamiseks ning menetlusaluse isiku süüdiolekus tekkinud kahtlusi ei õnnestu kõrvaldada ka kohtu poolt tõendite täiendava kogumise ja uurimisega, jäävad väärteoasjas igal juhul püsima kõrvaldamist mittevõimaldavad kahtlused menetlusaluse isiku süüdiolekus, mis tuleb VTMS § 2 ja KrMS § 7 lg 3 alusel tõlgendada menetlusaluse isiku kasuks. Seejuures on alusetu kohtuvälise menetleja poolt kaebaja süüdistamine selles, et viimane ei ole esitanud tõendeid tema sõidukis väidetavalt olnud kiirust piirava seadme olemasolu ja sellesse seadistatud piirkiiruse kohta – kuivõrd kaebaja oli auto testimist puudutavaid väiteid esitanud juba väärteoprotokolli koostamise ajaks, oleks kohtuvälisel menetlejal olnud vastava huvitatuse korral võimalik asuda endal koguma koheselt pärast kaebaja esmaste ütluste saamist ning sellises olukorras ei saa rääkida kaebaja poolt valitud aktiivsest kaitsest tuleneva tõendamiskohustuse täitmata jätmisest. Kuivõrd kohus on eeltoodu alusel seisukohal, et välistatud ei ole ning ka pärast kõigi asjassepuutuvate tõendite kogumist ja uurimist jääb püsima kõrvaldamist mittevõimaldav kahtlus, et kiirusmõõteseadme kasutamise protokoll ei kajasta kaebaja juhitud sõiduki kiiruse mõõtmise asjaolusid või ei kajasta neid tõeselt, tuleb kohtuvälise menetleja otsus AT’i karistamises tühistada ja väärteoasjas väärteomenetlus lõpetada VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel. Jälgitavalt tõendatud mõõtetulemuste puudumise tõttu puudub võimalus ka kaebaja käitumist väärteoprotokolli alusel mistahes viisil ümber kvalifitseerida ning teda ka omaks võetud kiiruse ületamise eest karistada. Menetluskuludena tuleb ekspertiisitasu jätta riigi kanda KrMS § 181 alusel. Marie Tammsaar Kohtunik 8