lg 71 p 1 kohaselt loetakse taksotunnuse või seda matkiva tunnuse kasutamiseks sõidukile paigaldatud plafooni, mis sarnaneb § 15 lg 6 p 1 nimetatud plafoonile või millega luuakse sõitjale ebaõige ettekujutus, et tegemist on taksoga.
lg 6 p 1 kohaselt on taksotunnuseks sõiduki katusel sisevalgustusega plafoon, mille esiküljel on ainult sõna TAKSO minimaalse tähemärgi kõrgusega 4 cm. Nii ÜTS § 542 lg 1 kui
Vaidlust ei ole asjaolus, et G. Gabrieljan’i juhitud sõidukile ei olnud seisuga 16.08.2010.a väljastatud sõidukikaarti taksoveoks. Riigikohus on kohtuasjas nr 3-1-1-81-10 otsuse p-s 9 ja 10 märkinud, et ÜTS § 542 lg 1 kujutab endast blanketset koosseisu, mille sisustamisel tuleb juhinduda sõitjate bussiliiniveo, bussijuhuveo, taksoveo ja pagasiveo nõuetest. Nende nõuete kohaselt on tasuline sõitjatevedu õiguspärane, kui veoteenuse osutaja täidab seaduse või 5 alamalseisvate õigusaktidega ettenähtud tingimusi ja muul viisil pole selline tegevus reeglina lubatav. Samuti märkis kolleegium, et ühistranspordiseaduse ega ka
reguleerimisala ei puuduta pelgalt õiguslikes raamides tegutsevaid subjekte, vaid oluliselt laiemat isikute ringi (nt
lg 4, § 11 lg 1 ja 4 ning § 15 lg 7) ja kummastki õigusaktist tulenevate piirangute rikkumise eest karistusõigusliku vastutuse kehtestamise eesmärki teenib ka ÜTS §-s 542 kirjeldatud väärteokoosseis.
lg-s 7 sätestatud keeld kasutada sõidukil, mille kohta pole välja antud sõidukikaarti taksoveoks, taksotunnuseid matkivat tunnust, on samuti ühemõtteliselt suunatud nendele isikutele, kellel taksoveoteenuse osutamiseks õiguslikku alust ei ole ja keda ei saa seetõttu käsitada ühistranspordiseaduses nimetatud subjektidena. Seega on väär kaebuse esitaja väide, et sõiduki suhtes puuduva sõidukikaardi tõttu taksoveoks ei saa ta olla ÜTS § 542 järgi kvalifitseeritava väärteo subjektiks. Kohus on seisukohal, et 16.08.2010.a G. Gabrieljan’i poolt juhitud sõiduki Opel Zafira registreerimisnumbriga xxx katusel olnud ese, mida kaebaja nimetab reklaammärgiks, on käsitletav taksotunnust matkiva tunnusena ja väärteoprotokollis märgitud teokirjeldus vastab
lg 7 sätestatud rikkumisele - kollane plafoon kirjaga „PINHAS COMPANY OÜ TOURIST AUTORENT AUTORENT“ sarnaneb
lg 6 p 1 nimetatud taksotunnusele ning on seda matkivaks tunnuseks
lg 7’ lg 1 tähenduses.
Gabrieljan’i kasutuses olnud sõiduautol kasutusel olnud ese kõigile taksoplafoonile kui taksotunnusele iseloomulikele tunnustele – kaebaja poolt reklaammärgiks nimetatud ese on tavapäraselt taksoplafoonina kasutatavatele esemetele sarnane nii kujult, mõõtmetelt kui mahult, samuti on esemel olev teksti sisu ja selle suurus sarnane taksoplafooniks olevale esemele ettenähtud tekstiga. Asjaolu, et kaebaja juhitud sõiduki katusel olnud esemel ei olnud erimärgistust ega logo, mis seostaks teda just taksoteenuse pakkumisega, ei ole asjas määrav, kuivõrd ainuüksi sõnade „takso“ ja „tourist autorent“ sisu on olemuslikult üksteisele lähedane ning sõiduautol tavapäraselt taksoplafooni asukohas paikneval, ruumiliselt ja suuruselt taksoplafooniga sarnaneval esemel sõnade „tourist autorent“ kasutamisest avaldub kohtu hinnangul avalikkusele samane või vähemalt sarnane informatsioon sõnaga „takso“ - mõlemad terminid tähistavad veoteenuse kasutusvõimalust. Kas konkreetse selliste tunnustega eset kandva sõiduautoga samal ajal ka reaalselt veoteenust osutatakse või mitte ja kas sõiduauto juht selleks kontrollimise hetkel valmisolekut omab või mitte, kaebaja kasutuses olnud sõiduauto katusel olnud, esemele hinnangu andmisel tähtsust ei oma. Kuna G. Gabrieljan’i kasutuses olnud sõiduautole ei olnud välja antud sõidukikaarti, siis puudus sellise sõiduki katusele taksotunnust matkiva eseme paigaldamiseks õiguslik alus ning sellise sõiduki juhtimine on käsitletav
Kaebaja väide oma tegevuses
§-le 11 lg 3 tuginemise kohta ei ole asjakohane, kuivõrd
lg 1 kohaselt võib ka
mõistes sõitjate juhuvedu teostada vaid vastavat ühistranspordiluba omades. Et kaebajal ka sellist luba ei olnud, asjas vaidluse all ei ole. Samuti on osundus
-le vastuolus kaebaja enda väidetega, et tema sõitjate vedu kardab ja sellist teenust ühelgi juhul osutada ei julgeks, muutes selle ka ebausaldusväärseks. Selline paljasõnaline, tõendamata ja asjakohatu viide
sõitjate juhuvedu reguleerivatele sätetele ei mõjuta kaebaja käitumises
Kuivõrd kohus on tuvastanud G. Gabrieljan’i käitumises
lg 7 sätestatud keelu rikkumise, esinevad asjas ka ÜTS § 542 lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo objektiivsed tunnused. Kohus nõustub kohtuvälise menetleja seisukohaga, et subjektiivse tunnusena esineb kaebaja käitumises hooletus. Kuivõrd menetlusaluse isiku süüd ja tema käitumise õigusvastasust välistavaid asjaolusid väärteoasja materjalidest ei nähtu ning nende asjaolude puudumine on eeldatav, on G. Gabrieljan’i karistamine ÜTS § 542 lg 1 järgi olnud õiguspärane. Kaebaja poolt 6 kohtuistungil esitatud väljatrükk internetis avaldatud andmetest ei ole tõendina asjakohane, kuivõrd sellest ei nähtu mingeid käesoleva väärteoasjas tähtsust omavaid ega ka selle vaidlusega puutumust omavaid asjaolusid. Kohus ei ole tuvastanud G. Gabrieljan’i suhtes toimunud väärteomenetluses ka väärteomenetlusõiguse rikkumisi, mis annaksid alust vaidlustatud otsuse tühistamiseks ja väärteomenetluse lõpetamiseks. G. Gabrieljan’ile määratud karistusele hinnangu andmisel arvestab kohus KarS § 56 lg 1 järgi isiku süüd, kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada teda edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Kohtuväline menetleja on karistanud G. Gabrieljan’i sanktsiooni maksimummääras, 200 trahviühikut. Kohus on seisukohal, et selline karistusmäär ei ole vastavuses KarS § 56 sätestatud karistamise alustega ning selles osas tuleb kohtuvälise menetleja otsus tühistada, samas ei ole kohtul takistusi asjas kaebajale uue karistuse mõistmiseks, raskendamata seejuures tema olukorda. Väärteoasjas tehtud kohtuvälise menetleja otsusest nähtub, et G. Gabrieljan'ile sanktsiooni maksimaalmääras karistuse määramisel on kohtuväline menetleja lähtunud eeskätt kaebajale varem ÜTS § 542 lg 1 järgi määratud karistusest. Kohus on seisukohal, et Tallinna väärteoasjade registrist nähtuv varasem karistatus ÜTS § 542 lg 1 järgi ei saa käesoleval juhul olla siiski aluseks maksimaalmääras karistusele. Nimelt on kaebaja kohtuistungil selgitanud, et varasem karistus on kohaldatud käesolevas väärteoasjas tuvastatud asjaoludest erinevatel asjaoludel ning kohtuväline menetleja ei ole neid väiteid vaidlustanud, samuti ei nähtu asjast selliseid kaebaja väiteid kahtluse alla seadvaid asjaolusid. Arvestades kaebuse esitaja süü vormi väärteo toimepanemisel, tema selgitusi taksotunnust matkiva eseme kasutamise asjaolude kohta ja varasema karistatuse puudumist samadel asjaoludel toime pandud väärteo eest, on kohus seisukohal, et põhjendatud on G. Gabrieljan'i karistamine sanktsiooni keskmise määra lähedases määras ja sellest mõnevõrra väiksemas määras, s.o. 80 trahviühiku ulatuses, s.o 306.78 eurot (arvestades teo toimepanemise ja kohtuvälise menetleja otsuse tegemisel kehtinud trahviühikut 60 krooni). KarS § 66 lg 2 kohaselt võib kohus mõjuvatel põhjustel määrata rahatrahvi tasumise ositi. Kohus on seisukohal, et kaebaja seletused tema majanduslike raskuste ja alaealise lapse ülalpidamiskohustuse kohta ja nende ütlustega kooskõlaline Eesti Töötukassa õiend kaebaja registreeritud töötuse kohta on piisavalt mõjuvateks põhjusteks määrata rahatrahvi tasumine ositi 12 kuu jooksul. Marie Tammsaar Kohtunik
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.