Kaebuse sisu PH kaitsja Janno Perv esitas 15.04.2011.a. Harju Maakohtule kaebuse, milles palub tühistada Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse menetlusteenistuse vanema politseileitnant Kairi Palitsa 24.03.2011.a. otsus väärteoasjas 2316,11,003556. Menetlusalune isik vaidleb otsusele vastu täies mahus ning leiab, et temale inkrimineerivat väärtegu ei ole tõendatud. Vastavalt KrMS § 63 lõikele 1 on tõendiks on kahtlustatava, süüdistatava, kannatanu ja tunnistaja ütlus, eksperdiarvamus, eksperdi antud ütlus ekspertiisiakti selgitamisel, asitõend, uurimistoimingu, kohtuistungi ja jälitustoimingu protokoll või muu dokument ning foto või film või muu teabesalvestis. Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse menetlusteenistuse vanem politseileitnant Kairi Palits koostas 24.03.2011.a. otsuse väärteoasjas nr. 2316,11,003556, milles leiab, et väärteo toimepanemine on tõendatud väärteoasjas kogutud materjalidega, sh tunnistaja ütlustega. Menetlusalune isik juhib kohtu tähelepanu, et teisi tõendeid väidetava rikkumise kohta ei olegi menetluses kogutud ning seega on käesoleva vaidluse all oleva otsuse ainsaks kohtuvälise menetleja poolseks tõendiks tunnistaja ülekuulamise protokoll. Kohtuväline menetleja ei ole kirjeldanud millistele tõenditele ta veel otsuse tegemisel tugines, samuti ei ole väärteoprotokollis märgitud teisi tõendeid peale tunnistaja ülekuulamise protokolli. Tunnistaja ütlused antud asjas ei saa olla otseseks tõendiks, sest ütlused on antud väärteoprotokolli koostaja töökaaslase poolt ja ei pruugi olla objektiivsed, mistõttu loeb menetlusalune isik seda tõendit ebausaldusväärseks. Muid tõendeid kohtuväline menetleja antud asjas kogunud ei ole, mis tähendab, et kohtuväline menetleja ei ole tõsiselt, täielikult ja igakülgselt suhtunud väidetava rikkumise kohta tõendite kogumisse. Menetlusalune isik juhib kohtu tähelepanu ka asjaolule, et 24.03.2011.a. otsuses väärteoasjas nr. 2316,11,003556 ei ole VTMS § 74 kohaselt põhjendatud, miks loeb kohtuväline menetleja menetlusaluse isiku vastuväited paljasõnaliseks, kuigi need on esitatud ja põhjendatud. Seega on väidetavat õigusrikkumist tõendavaks tõendiks tunnistaja ülekuulamise protokoll ning tõendiks, mis vaidleb väidetavale rikkumisele vastu, on menetlusaluse isiku vastulause ehk tõenditeks on sõna sõna vastu. Tulenevalt KrMS § 7 lõikest 3 kriminaalmenetluses kõrvaldamata kahtlus kahtlustatava või süüdistatava süüdiolekus tõlgendatakse tema kasuks, tuleb antud asjas lugeda tõendamatuks väidetav õigusrikkumine ja Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse menetlusteenistuse vanema politseileitnant Kairi Palitsa poolt 24.03.2011 koostatud otsus väärteoasjas nr. 2316,11,003556 tuleb tühistada tõendamatuse tõttu. Menetlusalune isik leiab, et tema oma käitumisega ei rikkunud LE § 46 sätteid, ning jalakäija tegevus oli kooskõlas LE § 31 sätetega, s.t. jalakäija hindas olukorda ja andis eesõiguse 2 menetlusalusel isikul teostada oma manööver ning lahendada liiklussituatsioon mõlemale poolele ohutult. Kohtuistungil jäid kaebaja ja tema kaitsja kaebuse juurde, taotledes menetluse lõpetamist VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel. Kohtuvälise menetleja esindaja leiab, et kaebus on alusetu ja palub jätta kaebus rahuldamata. Kohtus kuulati üle tunnistaja Maidu Eru. Kohus avaldas kirjalike tõenditena 02.03.2011.a väärteoprotokolli AB 1217434, menetlusaluse isiku vastulause, 24.03.2011.a otsuse väärteoasjas, karistusregistri teatise. Kohtuotsuse põhjendused Väärteomenetluse seadustiku (edaspidi VTMS) § 123 lg 2 kohaselt maakohus arutab väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Vastavalt VTMS §-le 87 arutatakse väärteoasja ainult menetlusaluse isiku suhtes ja väärteoprotokollis sätestatud ulatuses. Seega on väärteoasja arutamise piirid kindlaks määratud väärteoprotokollis sisalduva menetlusalusele isikule etteheidetava teo kirjeldusega, millega on kohus seotud. Karistusseadustiku (KarS) § 2 lg 2 kohaselt karistatakse teo eest, kui see vastab süüteokoosseisule, on õigusvastane ja isik on selle toimepanemises süüdi. Kohtuvälise menetleja 24.03.2011.a otsuse kohaselt rikkus PH liikluseeskirja (LE) § 46 ning tema väärtegu kvalifitseeriti liiklusseaduse (
) § 7416 lg 1 järgi. LE § 46 kohaselt lähenedes reguleerimata ülekäigurajale, peab juht vähendama kiirust või peatuma, et anda teed ülekäigurajal teed ületavale või ülekäigurajal teeületamisvõimalust ootavale jalakäijale.
lg 1 kohaselt mootorsõiduki- või trammijuhi poolt reguleerimata ülekäigurajal jalakäijale tee mitteandmise eest, samuti reguleerimata ülekäiguraja ees naaberreal peatunud sõidukist möödumise eest – karistatakse rahatrahviga kuni 50 trahviühikut. LE § 2 p 59 kohaselt mõistetakse ülekäiguraja all tee osa, mis on ette nähtud jalakäijale tee ületamiseks. Reguleerimata ülekäigurada tähistatakse vastavate liiklusmärkide või teekattemärgisega. Reguleeritaval ülekäigurajal määratakse käigukord jalakäijafooride tulede või reguleerija märguannetega, kusjuures teel võivad olla vastavad teekattemärgised. 1) Reguleerimata ülekäiguraja laius on piiratud vastava teekattemärgisega, selle puudumisel aga piiravad rada kujutletavad sirged, mis lähtuvad vastavate liiklusmärkide asukohtadest ning on teega rist. 2) Reguleeritava ülekäiguraja laius on piiratud vastava teekattemärgisega, selle puudumisel aga piiravad rada kujutletavad sirged, mis lähtuvad fooride asukohtadest ning on teega risti. Käesolevas asjas pannakse PHle väärteoprotokolli kohaselt süüks seda, et ta 02.03.2011.a kell 23.18 Tallinnas, Pärnu mnt./G. Otsa tänava ristmikul liikudes Vabaduse väljaku suunas juhtis mootorsõidukit, ei andnud teed ülekäigurajal teed ületavale jalakäijale. Kohus on seotud väärteoprotokollis isikule etteheidetava teo kirjelduse sisuga ning seda täiendada ei saa. Väärteoprotokolli rikkumise kirjeldusest ei nähtu, kas kaebuse esitaja ei andnud teed reguleeritud või reguleerimata ülekäigurajal. Samuti ei tulene nimetatud rikkumise kirjeldusest, et kaebuse esitajale oleks ette heidetud seda, et lähenedes reguleerimata ülekäigurajale ei vähendanud ta 3 kiirust või ei peatunud. Kohus leiab, et jättes rikkumise teokirjelduses märkimata selle, kas tegemist oli reguleerimata või reguleeritud ülekäigurajaga, on kaebuse esitaja kaitseõiguse rikkumine, kuna reguleeritava ja reguleerimata ülekäiguraja laiused ja ka juhilt nõutav käitumine on erinevalt reguleeritud. Rikutud on VTMS § 19 lg 1 p-s 1 sätestatud menetlusaluse isiku õigust teada, millist väärteoasja tema suhtes menetletakse, s.t teada süüdistuse sisu. Käesoleval juhul ei määratle väärteoprotokolli rikkumise kirjeldus ammendavalt menetluse eset. Kohus leiab, et väärteomenetlus kuuluks käesoleval juhul lõpetamisele ka juhul, kui asuda seisukohale, et väärteoprotokollis olev rikkumise kirjeldus on nõuetekohane, kuna PH poolt
lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo objektiivse koosseisu täitmine ei ole tõendatud. VTMS § 4 sõnastab süütuse presumptsiooni järgmiselt: kedagi ei tohi käsitada väärteo toimepanemises süüdlasena enne, kui väärteo eest karistamise otsus on tema kohta jõustunud. Süütuse presumptsiooni sätestavas KrMS § 7 lg-tes 2 ja 3 on märgitud, et kriminaalmenetluses ei ole keegi kohustatud tõendama oma süütust ja kõrvaldamata kahtlused tõlgendatakse isiku kasuks. Kohus peab ilmseks, et ka väärteomenetluses kehtib kriminaalmenetluses aktsepteeritud põhimõte, et isik ei pea tõendama oma süütust. Süütuse presumptsiooni põhimõte oleks jäetud reaalselt tagamata, kui poleks määratletud, et tõendamise kohustus langeb menetlejale (uurijale, prokurörile, kohtuvälisele menetlejale). Riigikohtu praktikas on korduvalt rõhutatud süütuse presumptsiooni järgimise vajadust ning kohtuvälise menetleja rolli tõendite kogumisel. Otsuse 3-1-1-43-05 p.-s 7 on riigikohtu kriminaalkolleegium märkinud, et kohtuväline menetleja kui süüdistusfunktsiooni kandja peab tegema kõik võimaliku tõendite kogumiseks, seda nii menetlusalust isikut süüstavate kui õigustavate tõendite osas. Vastav kohustus tuleneb VTMS §-s 4 sätestatud süütuse presumptsiooni põhimõttest, millest tulenevalt ei ole keegi kohustatud oma süütust tõendama. Käesolevas väärteoasjas on tõendiks väärteo toimepanemise tõendamiseseme kohta kaebuse esitaja ütlused ja tunnistaja Maidu Eru ütlused, mis erinevad suuremas osas. Kohtu hinnangul on mõlemad isikud enda ütlustes kajastanud seda, kuidas nemad tajusid toimunud sündmuseid. Vaidlust ei ole ning kaebuse esitaja ja tunnistaja Maidu E ütlustega on tõendatud see, et PH02.03.2011.a juhtis Tallinnas Pärnu mnt./G. Otsa tänava ristmikul liikudes Vabaduse väljaku suunas mootorsõidukit. Kaebuse esitaja leiab, et ta ei rikkunud kohustust anda teed ülekäigurajal olevale jalakäijale, kuna ta teab täpselt, et selliseid jalakäijaid, keda ta oleks takistanud, ei olnud. Ning seda jalakäijat, keda politseiametnik silmas pidas, ta ei takistanud, kuna see jalakäija andis käega üheselt mõistetavalt märku edasi liikumiseks. Kui tema oli kohakuti ülekäigurajaga, siis jalakäija hakkas kõnnitee äärest tulema (tlk 20 pöördel). Tunnistaja Maidu Eru ütluste kohaselt pidi jalakäija oma liikumist pidurdama (tlk 21 pöördel). Nii nagu märgitud ütluste vahel on vastuolu, on vastuolu ka kohas, kuhu jalakäija oli ülekäigu rajal jõudnud. Kaebaja kinnitab, et jalakäija oli kõnnitee ja esimese rea vahel, trammiteeni ta polnud veel jõudnud (tlk 21). Tunnistaja sõnul jäi jalakäija pidama keset trammiteed, kuna sõiduk teda üle ei lasknud (tlk 22). Otsuse tegemisel ning PHle karistuse mõistmisel on menetleja tuginenud tunnistaja ütlustele ning pidanud menetlusaluse isiku poolt esitatud väiteid paljasõnalisteks. Kohus peab vajalikuks rõhutada, et nii kohtuväline menetleja, kui ka kohus peavad arvestama asjaoluga, et vastavalt KrMS § 61 lg 1 ei ole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu. Sellest tulenevalt peab kohus vajalikuks märkida, et ühe või teise tõendi eelistamine (näiteks politseinikust tunnistaja ütluste eelistamine menetlusaluse isiku ütlustele) süüteomenetluses on keelatud. 4 Vastavalt Riigikohtu praktikale on kohtuvälise menetlejaga koos olnud politseiametnikust tunnistaja ütlused lubatud tõend ja seda saab ka kasutada süü tõendamiseks (või ümberlükkamiseks). Riigikohus oma lahendi 3-1-1-69-05 p.-s 6 on asunud seisukohale, et kohtuvälise menetleja ametnik võib olla tõendi allikas ning kohtuvälise menetleja ametnike osalemisele väärteomenetluses tunnistajatena KrMS § 66 lg 2 piiranguid ei sea. Väärteomenetluse praeguses praktikas kasutatakse kohtuvälise menetleja menetlustoiminguid teinud ametnikuga koos olnud teise ametniku ütlusi laialdaselt. Kohtuvälises menetluses kasutatakse tihtipeale tõendina teenistuskohustusi täitnud politseiametnike ettekandeid, kohtumenetlusse kaasatakse nad tunnistajatena. See on ka põhjendatud, kuna teatud juhtudel võib muude tõendite kogumine osutuda võimatuks. Küll on aga Riigikohus viidatud lahendi p.-s 7 märkinud, et ka politseiametnikust tunnistaja ütlusi tuleb hinnata ja analüüsida neid koostoimes teiste asjas kogutud tõenditega. Kohus leiab, et kaebuse esitaja on andnud järjepidevalt ühesuguseid ütluseid ja seega ei ole alust kahelda nende tegelikkusele vastavuses. Antud väärteoasja kestel ei ole menetlusalune isik ennast kordagi süüdi tunnistanud ja ka kohapeal väärteoprotokolli koostamisel kui ka vastulause esitamisel avaldas, et ta ei ole rikkumist toime pannud. Antud väärteoasjas on menetlusaluse isiku poolt toimepandud rikkumise ainukeseks süüstavaks tõendiks politseinikust tunnistaja Maidu Eru ütlused, et ta nägi rikkumise toimepanemist. Jalakäijat, kes üle tee läks ja kelle liikumist PH , sündmuskohal üle kuulatud ei ole. Kohtuistungil tunnistajana ülekuulatud Maidu Eru selgitas, et jalakäijaga patrull ei kontakteerunud, kuna patrulli liikmed peavad olema koos, siis seetõttu otsustasid nad hoopis sõidukile järgneda (tlk 22). Kohus leiab, et nimetatud selgitus, miks patrull jättis jalakäija üle kuulamata, ei kannata kriitikat. Seega, kohus leiab, et antud väärteoasja menetlemisel on kohtuväline menetleja menetlusõigust oluliselt rikkunud, jättes kogumata asjassepuutuvaid tõendeid (tunnistaja ütlused). Just jalakäija, kellele väärteoprotokolli kohaselt kaebuse esitaja ei andnud teed, on tõendi vahetu allikas, kes oleks täiesti erapooletu ning kelle ülekuulamine võiks kohtuvälist menetlejat ennast ja ka hiljem kohut aidata asjaolude tuvastamisel. Vastavalt Riigikohtu otsusele nr 3-1-1-4-07, kuna kohtuväline menetleja täidab väärteomenetluses süüdistusfunktsiooni, lasub just temal väärteomenetluses tõendamiskoormus. Kooskõlas uurimisprintsiibiga tähendab see muuhulgas seda, et kohtuvälise menetleja ametnik peab väärteokahtluse korral tegema kõik võimaliku tõendite kogumiseks (RK otsused nr 3-1-1101-03 ja 3-1-1-43-05).
järgi kvalifitseeritava süüteo uurimisel peab nii kohtuväline menetleja kui ka kohus võtma arvesse seda, et juhul, kui jalakäija isikut ei ole tuvastatud ega kohtuvälise menetluse käigus üle kuulatud või väidetav rikkumine polnud fikseeritud salvestusseadmete abil, puudub kohtul võimalus kohtuliku uurimise käigus karistamise aluseks olevaid asjaolusid kontrollida ning tekkinud kahtlusi kõrvaldada. Kohus ei saa kohtuvälisele menetlejale teha ega tee ettekirjutusi, milliste tõendite abil ühe või teise rikkumise toimepanemist tuleks tõendada. Ei ole välistatud, et rikkumise tõendamiseks piisab menetlusaluse isiku ja politseinikust tunnistaja ülekuulamist, kuid see ei tähenda, et kohtuväline menetleja saab alati ja jätkuvalt tõendada konkreetset rikkumist ainult politseinikust tunnistaja ütlustega.
järgi ettenähtud rikkumise asjaolusid ei ole enam võimalik kohtus kontrollida näiteks uurimiseksperimendi käigus. Sel juhul kannab kohtuväline menetleja riski ning peab arvestama võimalusega, et kõrvaldamata kahtlused tõlgendatakse menetlusaluse isiku kasuks. Et jalakäija ütlusi ei ole ja tunnistaja ja menetlusaluse isiku ütlused ei kattu ning muid tõendeid ei ole, siis on tekkinud tõsine kahtlus väidetava süüteo tõendatuses. Enam ei ole võimalik kindlaks teha jalakäija asukohta ülekäigurajal, puudub ühene selgus, kas PH poolt juhitud sõiduk takistas jalakäija liikumist või mitte ning kas, miks ja millise märguande jalakäija PH andis. Ka ei ole menetleja pidanud vajalikuks välja selgitada kas ehk oli jalakäija käitumine tingitud 5 temale LE § 31 pandud kohustusest, kuna jalakäijal on samuti kohustus jälgida liiklusnõudeid. Kohus peab vajalikuks osundada asjaolule, et tunnistaja oli politseiauto roolis ning ootas G. Otsa tänaval võimalust teha vasakpööret Pärnu maanteele (tlk 21 pöördel, 22). Tunnistaja pidi seega jälgima nii vasakult poolt kui paremalt poolt ristmikule lähenevaid autosid, seega ei saanud tunnistaja igakülgselt ja täielikult hoomata toimunud sündmust. Kohtu siseveendumust, et kaebuse esitaja ei andnud ebaõigeid ütluseid eesmärgiga vältida karistamist väärteokorras süvendab ka see, et tegemist on karistusregistri teatise kohaselt isikuga, keda ei ole kordagi varasemalt karistatud liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest ning ka talle määratud rahatrahvi suurus on miinimumkaristuse lähedane, s.o 10 trahviühikut. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kuna käesoleval juhul ei ole kahtlusi tekitanud puuduste kõrvaldamine täiendavate tõendite kogumise võimatuse tõttu kõrvaldatav, tuleb väärteomenetlus PHsuhtes VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel lõpetada. Lisaks peab kohus vajalikuks märkida, et nõustub kaebaja seisukohtadega, mis puudutavad menetleja poolt VTMS § 74 lg 1 p 8 täitmist. Nimetatud sätte kohaselt märgitakse kohtuvälise menetleja otsuses vastulauses esitatu mittearvestamise põhjendus. VTMS § 150 lg 1 p 7 kohaselt on menetleja otsuses põhistuse puudumine, kui see oli samas seadustikus ette nähtud, väärteomenetlusõiguse oluline rikkumine. Kohtuvälise menetleja 24.03.2011.a. otsuses on kirjas üksnes, et menetlusalune isik on esitanud vastulause, milles ta palub lõpetada menetluse väites, et jalakäija andis märku oma käitumisega sõidu jätkamiseks ning menetleja asus seisukohale, et esitatud väited on paljasõnalised ning olemasolevate tõendite alusel on menetlusalusele isikule inkrimineeritud väärteo toimepanek tõendatud. Kohtuvälise menetleja otsuses puuduvad sisulised põhjendused selle kohta, miks ei ole arvestatud vastulauset. Missuguseid tõendeid lisaks tunnistaja ütlustele kohtuväline menetleja silmas pidas ning mida need tõendavad, seda otsusest ei nähtu. Kohtuvälise menetleja poolt otsuses nentimine, et menetlusaluse isiku poolt esitatud väited on paljasõnalised ning olemasolevate tõenditega on väärteo toimepanek tõendatud, ei ole käsitletav põhjendustena vastulause mittearvestamise kohta. Kohtuväline menetleja ei ole oma seisukohta väärteootsuses põhjendanud ning kohtule jääb arusaamatuks, millele kohtuväline menetleja tugineb menetlusaluse isiku väidete pajasõnalisteks tunnistamisel. Aulike Salo Kohtunik 6
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.