Obsah (5)

§ 114§ 199§ 263§ 64§ 113

1-10-15053 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 24. mai 2011. a Tallinn Kriminaalasja number 1-10-15053 Kohtukoosseis Eesistuja Meelika Aava, liik

§ 114p 1, § 263 p 1,3 ja § 199 lg 2 p 8,9 järgi Harju Maakohtu 15.

märtsi

1. a otsus üldmenetluses Prokurör Süüdistatav Igor Grossmann Rita Siniväli Süüdistatav Igor Abdulajev Apellatsiooni esitaja Abdulajev ja tema kaitsja Jugans 36202010306, elukoht XXXXXXX XXXXXXXX XXX XX-XX, ei tööta, varem 7 korda kohtu poolt karistatud, viimati 17.12.
2. a Harju Maakohtu poolt

§ 199

lg 2 p 4,5 ja § 263 p 1,3 järgi 1 aasta 4 kuu vangistusega, kinni peetud 03.07.

1. a. Kaitsja Vandeadvokaat Jugans Grossmann RESOLUTSIOON Jätta Harju Maakohtu
2. märtsi
3. a kohtuotsus Igor Abdulajevi suhtes sisuliselt muutmata, kuid teha selles alljärgnevad täpsustused: 1) Mõista Igor Abdulajev süüdistuses

§ 114p 5 järgi õigeks.

2) Jätta Igor Abdulajevi süüdimõistmisest

§ 114p 1 järgi välja piinav viis.

Muus osas jätta kohtuotsus muutmata. Süüdistatava ja tema kaitsja apellatsioonid jätta rahuldamata. Edasikaebe kord Kohtuotsus tehakse teatavaks

1. mail
2. a kriminaalkolleegiumi kantselei kaudu. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistatav võib esitada kassatsiooni üksnes advokaadist kaitsja vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
3. Harju Maakohtu
4. märtsi
5. a otsusega üldmenetluses tunnistati I. Abdulajev süüdi ja karistati

§ 114

p 1 järgi 13 aasta vangistusega,

§ 263

p 1,3 järgi 2 aasta vangistusega ja

§ 199

lg 2 p 8,9 järgi 3 kuu vangistusega.

§ 64

lg 1 alusel loeti kergemad karistused kaetuks raskemaga ja liitkaristuseks mõisteti 13 aastat vangistust. Karistuse kandmise aja alguseks määras kohus 3. juuli 2010. a. 2.

§ 114p 1 järgi mõisteti I.

Abdulajev süüdi teise inimese tapmises julmal viisil, mis seisnes selles, et ta alkoholijoobes

1. juunil
2. a kella 17:30 paiku, so ajal mil kaaskodanikud olid teel töölt koju ja nägid I. Abdullajevi tegevust pealt, Tallinnas Akadeemia tee bussipeatuses lõi pingil istuvat A. Di parema lahtise käega ja seejärel rusikaga näkku, mille tõttu A. D pingilt maha kukkus. Seejärel lõi vähemalt kolm korda maas lamavat ja vastupanu mitteosutavat A. Di jalaga selga ja kõhtu ning vihmavarjuga korduvalt rindkeresse, kaela ning pähe. Löögi tagajärjel vihmavari purunes, kuid I. Abdulajev lõi tema kätte jäänud vihmavarju varrega vähemalt kolm korda jõhkralt kannatanut pähe, tekitades sel viisil kannatanule eluohtlikud kehavigastused - koljuõõnde tungiva torkehaava vasakul pool oimu piirkonnas koos aukmurruga oimuluu soomusosal, vasakul oimusagara ja aju põhimikuarterite (sh sisemise unearteri) vigastusega ning verevalandusega kõvakelmealusesse ruumi; mille tüsistusena tekkis peaajuturse ja kopsuturse, mille tõttu A. D suri sündmuskohal. Samuti tekitas I. Abdulajev A. Dile hulgaliselt teisi vigastusi - neelu tungiva torkehaava vasaku alalõuanurga taga, nahaaluskude läbistavad torkehaavad vasakul pool oimu-kiiru piirkonnas ja vasakul randmel ning pehmetesse kudedesse ulatuva torkehaava vasakul pool sarna piirkonnas, põrutushaavad mõlema kulmu piirkonnas, vasaku kõrvalesta tagapinnal ja vasaku kõrva taga, värsked nahamarrastused laubal, ninajuurel ja vasakul põlvel ning värsked nahaalused verevalumid mõlema silma laugudel, vasakul kõrvalestal, paremal rangluu piirkonnas ja vasakul küünarvarrel. I. Abdulajev mõisteti

§ 263p 1,3 järgi süüdi 21.

juunil 2010. a Tallinna linnas trollibussis toime pandud avaliku korra raskes rikkumises, mille käigus ta kasutas moraalset vägivalda ja ähvardas noaga, kuid selles osas kohtuotsust ei vaidlustata. Avaliku korra raske rikkumise pani ta toime vahetult enne A. Di tapmist.

§ 199lg 2 p 8,9 järgi mõisteti I.

Abdulajev süüdi selles, et ta süstemaatiliselt vargusi toime paneva isikuna taas

1. augusti
2. a öösel Tallinnas Sõle tänaval lõhkus kaupluse aknaklaasi ja varastas 6 pudelit alkohoolseid jooke kokku 961 krooni väärtuses.
3. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid süüdistatav ja tema kaitsja, kes taotlevad süüdistuses

§ 114

p 1 järgi kohtuotsuse tühistamist ja selles osas uue otsuse tegemist, millega tunnistada I. Abdulajev süüdi

§ 113järgi ja seoses sellega kergendada talle mõistetud karistust.

3.1 Kaitsja apellatsiooni motiivide kohaselt jättis maakohus I. Abdulajevi ütlused põhjendamatult kõrvale, sest ta on andnud jätkuvalt ühetaolisi ütlusi selle kohta, et tal ei olnud kavatsust kannatanut tappa. Tema ütluste kohaselt tahtis ta trollipeatuses asuvale pingile istuda, kuid pingil magas üks meesterahvas. Süüdistatav käskis pingi vabastada, kuna pink pole koht, kus magada. Lamav mees 2 tõstis pea ja ütles vaenulikult ning irvitades, et kuhugi ta ei lähe. Selle peale süüdistatav vihastas ning lõi lamavat meest eesmärgiga teda õpetada jalaga ja kaasasolnud vihmavarjuga, mille peale lamav mees tõusis istukile. Löömise tagajärjel läks vihmavari katki ning seetõttu ta lõi kannatanut veel vihmavarju varrega ja kannatanu kukkus pingi pealt maha. Kannatanu jäi lamama pingi kõrvale ning süüdistatav lahkus sündmuskohalt. I. Abdulajevil ei olnud kavatsust kannatanut tappa, ta tahtis kannatanut ainult õpetada põhjusel, et see magas trollibussi peatuses oleva pingi peal päevasel ajal. Lahkudes ta ei märganud kannatanul verd ning oli veendunud, et kannatanu on elus. Ka tunnistaja A. Koppel kinnitas kohtus, et kannatanu lamas pingil ning alles hiljem tõusis istuma. Asjaolu, et tunnistajad ei kuulnud, kas kannatanu ja süüdistatav teineteisele midagi ütlesid, on seletatav asjaoluga, et tunnistajad olid sündmuskohast võrdlemisi kaugel ja sellepärast ei kuulnud sõnelust. Tunnistajad I. V ja K. V ei märganud sündmuse algusmomenti. I. Abdulajev on andnud algusest peale avameelseid ütlusi nii kuidas ta neid mäletab ja ei ole eitanud fakti, et tema tegevuse tagajärjel kannatanu suri ning kahetseb seda. Ta tarvitas enne seda koos alkoholiga valuvaigisteid, sest tal oli hiljuti olnud käeluu murd. Tal esineb probleeme mälu käepärasusega. Kui süüdistatav oleks tahtnud kuriteo toimepanemise ajal seljas olnud riietest vabaneda, siis ta oleks võinud jope lihtsalt kuhugi ära visata, mitte seda kinkida I. Pile. Pealegi oli tal seljas peale jope ka teisi riideid, millest ta ei püüdnud vabaneda. Kohtuarsti hinnangul esinesid kannatanul ka sellised vigastused, mis viitavad enesekaitsele. Järelikult ei saanud kõik toimuda nii vaikselt nagu väidavad tunnistajad. I. Abdulajev ei pannud tapmist toime otsese tahtlusega, sest tal ei olnud kavatsust kannatanut tappa, sest vastasel juhul oleks ta kasutanud nuga, mis oli tal kaasas. Enda arvates tekitas ta kannatanule ainult vigastusi ja valu, mistõttu tegutses kaudse tahtlusega. Tapmine ei pandud toime julmal viisil, sest iga tapmine on julm tegu. Riigikohus on oma lahendis 31-1-114-06 lugenud julmust väljendavateks asjaoludeks kannatanule põhjendamatult jõhkrate ja moonutavate vigastuste tekitamist, pärast peksmist kannatanu puu külge sidumist, tema lahtiriietamist ja riiete minemaviskamist. I. Abdulajev ei ole midagi sellist toime pannud. Lisaks sellele saab tapmist julmal viisil toime panna vaid otsese tahtlusega. Kuna I. Abdulajev tegutses kaudse tahtlusega, siis on tapmine julmal viisil ainuüksi sellel põhjusel välistatud. 3.2 Süüdistatava I. Abdulajevi apellatsiooni motiivid langevad valdavas osas kokku kaitsja apellatsiooni motiividega ja kohtukolleegium ei pea vajalikuks neid korrata.

1. Ringkonnakohtu istungil süüdistatav ja kaitsja toetasid esitatud apellatsioone ja taotlesid selles osas kohtuotsuse tühistamist. Prokurör taotles jätta kohtuotsus muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
2. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ja apellatsioonide väidetega ning kuulanud ära menetlusosaliste arvamused, leiab, et kohtuotsuse tühistamiseks puudub alus, kuna see on seaduslik ja põhjendatud. 5.1 Kohtukolleegium on seisukohal, et vaidlustatud kohtuotsuses kajastatud tõendite analüüs ja selle pinnalt esitatud kohtu põhjendused on loogilised, igakülgsed, objektiivsed ning veenvad, kohtu siseveendumuse kujunemine on otsuse lugejale jälgitav, st maakohus on tõendeid hinnanud nii nagu seda nõuab KrMS § 61 sisu ja mõte. Kohtukolleegium nõustub maakohtu otsuse põhiosa asjaoludega täiel määral ega pea KrMS § 342 lg 3 p 1 alusel nende kordamist vajalikuks. 5.2 Kohtukolleegium ei nõustu süüdistatava ja tema kaitsja apellatsiooni väitega, et I. Abdulajev ei tapnud A. Di julmal viisil. 3 Kehtivas seadusandluses ei ole julmuse mõistet defineeritud. See on fakti küsimus, millele annab lõpliku hinnangu kohus. Kohtukolleegium osundab siinjuures Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuses nr 3-1-1-114-06 märgitule, et julmus väljendub põhimõttelises ja erilises hoolimatuses inimelu ja inimkeha kui väärtuste suhtes. Sarnaselt piinava viisiga võib ka julm viis ilmneda tapmisteos, kuid see viis ei eelda ohvri kestvaid füüsilisi kannatusi. Riigikohus märgib selles otsuses, et senise kohtupraktika kohaselt võib julm viis väljenduda ebainimlikes toimingutes enne ja pärast tapmist, kuriteo toimepanemise ajas ja kohas, kannatanule põhjendamatult jõhkrate ja moonutavate vigastuste tekitamises, puu külge sidumises, lahtiriietamises, riiete minemaviskamises vms, millest nähtub eriline põlgus ohvri vastu. Apelleeritud kohtuotsuses on tuvastatud, et pärast trollibussis avaliku korra raske rikkumise toimepanemist, mille käigus I. Abdulajev ähvardas kaasreisijaid noaga, väljus ta trollibussist ja hakkas vähimagi põhjuseta peksma talle juhuslikult silma jäänud inimest. Ta peksis A. Di nii käte, rusikate kui jalgadega. Pärast seda peksis ta kannatanut katkise vihmavarju metallosadega pähe, tekitades A. Dile torkehaavu. Üks metallvarras oli peksmise käigus purunenud ja leiti kannatanu peast. I. Abdulajev löömiseks nuga ei kasutanud, ehkki see oli tal kaasas. Tunnistaja A. Ki sõnade kohaselt tegi I. Abdulajev kõike justkui möödaminnes, so suhteliselt kiiresti. Maakohtul ei olnud alust tunnistajate I. V ja K. V ütlustes kahelda, sest nad annavad sisult kattuvaid ütlusi selle kohta, et I. Abdulajev hakkas pingil istuvat kannatanut peksma kohe pärast trollibussist väljumist. Motiivitult möödaminnes vihmavarju metallkonstruktsiooniga tappa tundmatu ja temaga konflikti mitteotsinud kaine kannatanu ei olnud I. Abdulajevi jaoks mingi probleem. I. Abdulajev tegutses sihipäraselt, kaalutletult ja julmalt. Maakohus märkis, et I. Abdulajevi käitumise eriline julmus väljendus põhimõttelises ja erilises hoolimatuses inimelu ja inimkeha kui väärtuse suhtes. I. Abdulajev pani motiivitu tapmise toime avalikus kohas tipptunnil, so ajal mil inimesed sõidavad töölt koju. Seega oli talle täiesti ükskõik, kas keegi juhuslikest möödakäijatest tema tegu näeb. Neid asjaolusid arvesse võttes leidis maakohus kohtukolleegiumi hinnangul põhjendatult, et A. D tapeti julmal viisil. Seega võttis maakohus tapmise julmaks tunnistamisel arvesse kuriteo toimepanemise aega ja kohta, tapmiseks kasutatavat vahendit ja kannatanule hulgaliste vigastuste tekitamist. 5.3 Järgnevalt peatub kohtukolleegium apellantide väitel, et I. Abdulajev tegutses A. Di tappes kaudse tahtlusega. Kaitsja on oma apellatsioonis korduvalt märkinud, et I. Abdulajev ei tegutsenud otsese tahtlusega, sest tal ei olnud kavatsust kannatanut tappa. Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole kaitsja selline väide kooskõlas kehtiva karistusseadusega tahtluse küsimuses. KrMS § 16 kohaselt on tahtluse liigid kavatsetus, otsene ja kaudne tahtlus. Isik paneb teo toime kavatsetult, kui ta seab eesmärgiks süüteokoosseisule vastava asjaolu teostamise ja teab, et see saabub, või vähemalt peab seda võimalikuks. Isik paneb teo toime kavatsetult ka siis, kui ta kujutab endale ette, et süüteokoosseisule vastav asjaolu on eesmärgi saavutamise hädavajalik tingimus. Isik paneb teo toime otsese tahtlusega, kui ta teab, et teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu, ja tahab või vähemalt möönab seda. Isik paneb teo toime kaudse tahtlusega, kui ta peab võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist ja möönab seda. Siinkohal peab kohtukolleegium vajalikuks osundada Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuses nr 31-1-141-04 märgitule, mille kohaselt kavatsetuse puhul ei ole koosseisupärane tagajärg mitte ainult isiku teo eesmärgiks, vaid ühtlasi selleks sisemiseks põhjuseks, miks isik üldse teo toime paneb, so toimepanijat liikumapanevaks jõuks. Otsese tahtluse puhul on oluline, et isik teab kindlasti, et teo tulemusena saabub selline tagajärg, kuid viimane pole tema eesmärk. Käesolevas kriminaalasjas on maakohus leidnud, et lüües teist inimest vihmavarju metallvardaga ja põhjustades 14,7 cm pikkuse haava pähe ning teise eluohtliku vigastuse kõrva tagant läbi kaela neelu, sai ta aru, et põhjustab sellega kannatanu surma, so tegutses otsese tahtlusega. Kohtukolleegium nõustub selle seisukohaga täielikult. Seega ei olegi maakohus leidnud, et I. Abdulajevil oli kavatsus kannatanut tappa. 4 5.4 Vaatamata eelmises punktis märgitule peab kohtukolleegium vajalikuks vastata kaitsja apellatsioonis esitatud väitele, et kaudse tahtluse puhul on tapmine julmal viisil välistatud. Kohtukolleegium selle väitega ei nõustu, sest

§ 114p-s 1 sätestatud tapmise julm viis on kõikide tahtluse liikide puhul võimalik.

5.5 Järgnevalt peatub kohtukolleegium apellatsiooni piiridest väljuvalt maakohtu otsuse seisukohal, et tõendamist ei ole leidnud I. Abdulajevi süü A. Di tapmises piinaval viisil ja seoses röövimisega või omakasu motiivil. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kestva praktika kohaselt tähendab kuriteo kvalifikatsiooni muutmine või süüdistuse mahu vähenemine kohtuotsuse sisulist muutmist, mis peab väljenduma kohtuotsuse resolutiivosas (näiteks 3-1-1-36-96, 3-1-1-118-09). Apelleeritud kohtuotsuse põhiosas on maakohus märkinud, et tõendatud ei ole I. Abdulajevi süü A. Di tapmises piinaval viisil ja seoses röövimisega ja omakasu motiivil. Kohtuotsuse resolutiivosas kvalifikatsiooni sellist muutust kajastatud ei ole. Seetõttu täiendab kohtukolleegium apelleeritud kohtuotsuse resolutiivosa, millega mõistab I. Abdulajevi süüdistuses

§ 114

p 5 järgi õigeks ja jätab tema

§ 114p 1 järgi süüdimõistmisest välja tapmise piinaval viisil.

Kuigi kohtukolleegium mõistab I. Abdulajevi kahe kvalifitseeriva tunnuse osas õigeks, ei too see kaasa mõistetud karistuse vähendamist, sest maakohus on juba selle asjaolu I. Abdulajevi süüditunnistamisest välja jätnud. Nii on Riigikohtu kriminaalkolleegium otsuses nr 3-1-1-51-05 leidnud, et sellisel viisil toimimisel on tegemist eeskätt seaduse tõlgendamise küsimusega ega tähenda sisuliselt isiku süüdistuse mahu tegelikku vähendamist. Kriminaalkolleegiumi hinnangul on see argument rakendatav ka käesolevas kriminaalasjas, st süüdistuse mahu tegelikku vähendamist ei toimu. 5.6 Viimasena peatub kohtukolleegium I. Abdulajevile mõistetud karistusel. Kohtukolleegium rõhutab esmalt, et kohtupraktikas valitseva põhimõtte kohaselt on kõrgema astme kohtu poolt maakohtus mõistetud karistuse muutmine põhjendatud üksnes juhul, kui kõrgema astme kohus muudab süüdistatava teo kvalifikatsiooni või kui ilmnevad asjaolud viitavad selgelt sellele, et madalama astme kohus pole arvesse võtnud karistust kergendavaid või raskendavaid asjaolusid või on valesti tõlgendanud

§-s 56 täheldatud karistuse mõistmise aluseid. Käesolevas süüdistusasjas selliseid mõistetud karistuse tühistamise aluseid ei esine. Apelleeritud kohtuotsusest nähtub, et kohus on karistust mõistes järginud

§-s 56 sätestatut, so arvestanud süü suurust, karistust kergendava asjaoluna puhtsüdamlikku kahetsust ja raskendavate asjaolude puudumist ning lähtunud nii üld- kui eripreventiivsetest kaalutlustest. Kohtukolleegium nõustub maakohtu otsuses toodud väitega, et I. Abdulajev on korduvalt kandnud vanglakaristust isikuvastaste kuritegude toimepanemise eest, kuid see ei ole tema käitumisele mõju avaldanud. Tema poolt toime pandud kuriteod on muutunud järjest raskemaks. Kohtukolleegiumi hinnangul on I. Abdulajevile mõistetud karistus vastavuses valitseva kohtupraktikaga karistuste mõistmisel mõrva toimepanemise eest. 6. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 2 jätab kohtukolleegium Harju Maakohtu 15. märtsi 2011. a otsuse I. Abdulajevi suhtes sisuliselt muutmata, kuid teeb selles täpsustusi. Süüdistatava ja kaitsja apellatsioonid jätab kohtukolleegium rahuldamata. Meelika Aava Paavo Randma Urmas Reinola 5 6