1-10-11292 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 9. mai 2011. a Tallinn Kriminaalasja number 1-10-11292 Kohtukoosseis Eesistuja Meelika Aava, liikm
§ 113järgi mõistetud karistust.
Kaitsja hinnangul pani N. Ivanov I. Ku tapmise toime äkki tekkinud tugeva hingelise erutuse seisundis, mille põhjustas kannatanupoolne vägivald tema elukaaslase M. J suhtes. Nimelt olevat I. K M. J sõnade kohaselt püüdnud teda samal päeval vägistada. Kui N. Ivanov sai sellest õhtul kuulda, siis otsustas ta I. Kut selle eest karistada. Kaitsja arvates ei ole oluline, millal vägistamise katse aset leidis, vaid hoopis see, millal N. Ivanov sellest kuulis. Kohus jättis põhjendamatult tõendina arvesse võtmata tunnistaja M. J ütlused. M. J kuulati üle pärast N. Ivanovi kinnipidamist, kellele oli kinnipidamine ootamatu. Seega ei saanud M. J ja N. Ivanov oma ütlusi eelnevalt kooskõlastada. Kohus leidis, et N. Ivanov pani I. Ku tapmise toime kättemaksu motiivil. Kaitsja leiab Riigikohtu lahendile nr 3-1-1-86-04 tuginedes, et N. Ivanovi tegevuse kvalifitseerimist KarS § 115 järgi ei välista asjaolu, et tema liikumapanevaks jõuks oli kättemaksu motiiv. Tunnistajatel P. Jl ja T. Pil oli piisavalt aega, et ütlustes kokku leppida ja süü N. Ivanovi kaela veeretada. Selle asemel, et juhtunust politseile teatada, asusid nad ennast varjama. Seetõttu peab kaitsja nende ütlusi ebausaldusväärseteks. Kohtu viide, et süüdistatav oli see, kes tunnistajate väitel andis korralduse kõigil majast lahkuda on alusetu. Kohus on meelevaldselt heitnud kõrvale kõik need tõendid, mis on süüdistatava kasuks. Kohus on mõistnud N.
§ 113
järgi põhjendamatult range karistuse, sest ta on oma tegu puhtsüdamlikult kahetsenud ja aktiivselt kaasa aidanud süüteo avastamisele. Tapmise pani ta toime tugeva hingelise erutuse seisundis, mille kutsus esile kannatanu enda õigusvastane käitumine tema vabaabielus oleva abikaasa suhtes. Vanglast iseloomustatakse N. Ivanovi kui rahumeelset ja mitte agressiivset isikut. 3.2 N. Ivanov leiab oma apellatsioonis, et kohtueelne uurimine ja kohtupidamine oli tema suhtes fabritseeritud ja pahatahtlik. Jäeti tähelepanuta, et ta tarvitas I. Ku suhtes vägivalda seetõttu, et viimane oli tahtnud vägistada tema elukaaslast M. Jt. Ta ei ole rahul kaitsja tööga, kes asus kohtuistungil sisuliselt prokuröri poolele. 4. Ringkonnakohtu istungil süüdistatav ja kaitsja toetasid kaitsja poolt esitatud apellatsiooni ja taotlesid kohtuotsuse tühistamist. Süüdistatav toetas oma apellatsiooni osaliselt, loobudes kriitikast kaitsja aadressil. Prokurör taotles jätta kohtuotsus muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT 2
(6)- Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ja apellatsioonide väidetega ning kuulanud ära menetlusosaliste arvamused, leiab, et kohtuotsuse tühistamiseks puudub alus, kuna see on seaduslik ja põhjendatud. 5.
- Riigikohtu kriminaalkolleegium on otsuses nr 3-1-1-85-00 märkinud, et kohtuniku poolne kuriteo faktiliste asjaolude tuvastatust näitav motiveerimine peab olema selline, et kohtuniku siseveendumuse kujunemine oleks kohtuotsuse lugejale jälgitav. Kohtukolleegium on seisukohal, et kohus on hinnanud kooskõlas KrMS §-s 61 lg-s 2 sätestatuga tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Kohtuniku siseveendumuse kujunemine on kohtuotsuse lugejale jälgitav. Kohus on põhjendanud, miks ta süüdistatava N. Ivanovi talle esitatud süüdistuses süüdi tunnistab ja selliselt karistab. Lisaks sellele on Riigikohtu kriminaalkolleegium otsuses nr 3-1-1-17-03 väljendanud seisukohta, et kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Riigikohtu praktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Süüdistatava N. Ivanovi ja tema kaitsja apellatsioonides korratakse nende poolt esimese astme kohtuistungil esitatud väiteid N. Ivanovi käitumises KarS § 113 kuriteokoosseisu puudumise kohta, mistõttu ringkonnakohtu ees ei tõstatata mingeid uusi õiguslikke argumente. Varem korduvalt tõstatatud ja apellatsioonides uuesti esitatud väidetele on esimese astme kohtuotsuses piisava põhjalikkusega juba vastatud. Kohtukolleegium leiab, et nii esitatud apellatsioonide väidete kui maakohtu otsuses sisalduva tõendite analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida veenvaid argumente esimese astme süüdimõistva kohtuotsuse aluseks olevate tõendite ümberhindamiseks. Samuti on kohus piisava põhjalikkusega motiveerinud süüdistatavale mõistetud karistust. Seetõttu kohtukolleegium, nõustudes esimese astme kohtuotsuse motiivide ja seisukohtadega, ei pea KrMS § 342 lg 3 p-s 1 sätestatud õigust kasutades nende kordamist vajalikuks. 5.2 Maakohus on oma otsuses põhjendanud põhjusliku seose olemasolu süüdistatava poolt kannatanule tekitatud eluohtlike kehavigastuste ja surma saabumise vahel. Kohus märkis, et pekstes rusikatega, jalgadega ja raudkangiga valimatult keha erinevatesse piirkondadesse, sealhulgas elutähtsatesse osadesse, peab tavalise elukogemusega isik võimalikuks, et tema käitumine võib kaasa tuua kõige raskema tagajärje ja möönab surma saabumise võimalikkust. Kohus leidis, et süüdistatav pidas võimalikuks I. Ku surma saabumist peksmise tagajärjel ja kuigi ta otseselt surma ei soovinud, möönis ta seda. Seega pani ta tapmise toime kaudse tahtlusega. Kohtukolleegium nõustub kohtu poolt teo subjektiivsele koosseisule antud hinnanguga ja osundab siinjuures veel Riigikohtu otsuses nr 3-1-1-128-06 väljendatud seisukohale, et enamasti on subjektiivse külje avamisel abipakkuvaks kriteeriumiks objektiivsed ehk siis välised tehiolud. See tähendab, et olukorras, kus isikule on tekitatud selline tervisekahjustus, mis võib kausaalahela katkematu kulgemise korral suure tõenäosusega vahetult kaasa tuua inimese surma, saab juba ainuüksi välise teopildi alusel rääkida vahetust inimelu ohustamisest tapmiskoosseisu mõttes. Välisele teopildile saab tapmiskoosseisu tuvastamisel tugineda iseäranis siis, kui toimepanija tegu ei ole ühekordne, vaid koosneb mitmest isiku elu ohustavast teost ning siis, kui toimepanija tegu iseloomustab ühekordse toimimisviisi äärmuslik ohtlikkus. Kohtupraktika on jaatanud kaudset tahtlust tapmiseks välise teopildi alusel ennekõike olukorras, kus süüteokoosseisus kirjeldatud tagajärg (surm) on (kolmandate isikute päästvate toimingute puudumisel, nt arstiabi) peaaegu lahutamatus ajalises ning ka ruumilises seoses elule ohtlikuna hinnatava teo toimepanemisega (teo ja tagajärje vaheline äärmiselt tihe ajalis-ruumiline seos). Ennekõike nimetatud asjaolu annab kinnitust, et vägivalda rakendati sedavõrd intensiivselt ja ulatuslikult ning samal ajal ka keskmisele isikule arusaadavalt selgelt, et selles võib ühtlasi näha 3
(6)tagajärje (surma) saabumise möönmist KarS § 16 lg 4 mõttes. Ehk teisisõnu – vägivalla rakendamisele järgneva kausaalahela kulg (sündmuste edasine käik surma saabumise näol) peab keskmise elukogemusega inimesele olema arusaadav ja sisuliselt ka ettenähtav, prognoositav. Tegemaks süüdimõistvat kohtuotsust KarS § 113 või § 114 järgi, peaks seega tõdema, et süüdistatav otsustas kannatanu võimaliku tekkinud tüli käigus surnuks peksta, so rakendas vägivalda sellise intensiivsusega, et pidas võimalikuks surma saabumist ning ka kiitis selle kui võimaliku tagajärje sisimas heaks. Käesoleva kriminaalasja materjalidest nähtub, et süüdistatav N. Ivanov peksis kannatanut rusikatega, jalgadega ja raudkangiga pika aja jooksul valimatult elutähtsatesse organitesse, so pähe ja rindkeresse. Süüdistataval olid jalas saapad ning peksmine jätkus ka pärast seda, kui kannatanu I. K maha kukkus, sest ekspertiisiakti kohaselt on olnud kannatanu kehaasend peksmise käigus muutuv. I. Kule tekitati hulgaliselt lõike- ja raiehaavu ning luumurde. Kannatanule tekitatud vigastused olid nii ulatuslikud, et kannatanu nende tagajärjel peagi suri. Seetõttu kohtukolleegium leiab, et käesoleval juhul saab juba ainuüksi välimise teopildi hindamise tulemusel asuda vastuvaidlematule seisukohale, et süüdistatav pani kannatanu I. Ku peksmise toime samaaegselt esinenud tapmistahtlusega, mistõttu tema tegevus on kvalifitseeritud põhjendatult KarS § 113 järgi. 5.3 Vastuseks kaitsja apellatsiooni väitele tunnistaja M. J ütluste mitteusaldusvääruse kohta märgib kohtukolleegium järgmist. Maakohtu otsuses on tunnistaja M. J kohtueelses menetluses antud ütlusi kõrvutatud süüdistatava N. Ivanovi ja tunnistajate T. Pi ning P. J poolt maakohtu istungil antud ütlustega ning leitud, et neis esinevad olulised vastuolud. Tunnistajad T. P ja P. J andsid samasuguseid ütlusi ka kohtueelsel uurimisel ning need olid omavahel kooskõlas, samuti kooskõlas laiba kohtuarstliku ekspertiisi aktis märgitud kannatanul fikseeritud vigastustega. Valdavas osas kattuvad nende tunnistajate ütlused ka süüdistatava N. Ivanovi enda ütlustega. Kuna tunnistaja M. Jt ei olnud võimalik kohtuistungil üle kuulata ja tema ütluste usaldusväärsust kontrollida, siis on maakohus tema ütlused kohtukolleegiumi hinnangul põhjendatult tõendite kogumist välja jätnud. 5.4 Edasiselt käsitleb kohtukolleegium apellantide taotlust kvalifitseerida N. Ivanovi käitumine KarS § 115 järgi tapmisena äkki tekkinud tugeva hingelise erutuse seisundis, mille on põhjustanud kannatanupoolne vägivald või solvamine tapja või tema lähedase isiku suhtes. KarS § 115 objektiivse koosseisu jaatamiseks on vaja tuvastada põhjuslik seos erutusseisundi ja kannatanu provotseeriva käitumise vahel. Riigikohtu kriminaalkolleegium on otsuses nr 3-1-1-86-04 märkinud, et erutussseisund on juriidilisele hindamisele avatud mõiste, mille saab tuvastada kriminaalasja tehioludele tuginevalt. Riigikohtu seisukoha kohaselt ei välista KarS § 115 kohaldamist ka asjaolu, et isiku liikumapanevaks jõuks oli nt kättemaksumotiiv, mida võivad täiendada (kuid ei pea täiendama) meeleheide, enda väljapääsmatu olukorra tunnetamine vms. Seejuures tuleb aga tuvastada kannatanu vägivaldne või solvav tegu, mis vahetult vallandas süüdlase emotsionaalse reaktsiooni. Apelleeritud kohtuotsusest nähtub, et maakohus on erutussseisundit juriidiliselt sisustanud ja eitanud, et N. Ivanovil oleks selline seisund esinenud. Kohus põhjendas N. Ivanovil erutusseisundi puudumist asjaoluga, et M. J väidetav vägistamiskatse ei toimunud mitte I. Ku tapmise päeval, vaid millalgi varem. Seega ei saanud I. Ku käitumine N. Ivanovis vahetult emotsionaalset reaktsiooni vallandada. Seetõttu leidis maakohus, et N. Ivanov tappis I. Ku kättemaksu motiivil. Kaitsja apellatsioonis leitakse, et oluline ei ole mitte vägistamiskatse toimumise, vaid sellest teadasaamise aeg. Kaitsja hinnangul vallandus N. Ivanovil erutussseisund vahetult pärast seda, kui ta oli M. Jlt tema väidetavast vägistamiskatsest kuulnud. Kohtukolleegium selle väitega ei nõustu, sest see ei ole kooskõlas kriminaalasjas kogutud tõenditega. Nii nähtub tunnistaja T. Pi ütlustest, et M. Jle seksuaalse lähenemise katsest I. Ku poolt oli juttu M. J, N. Ivanovi, T. Pi ja P. J juuresolekul ühise odekolonni tarvitamise käigus I. Ku tapmise õhtul. I. Kut nende hulgas ei olnud. Rääkijaks oli 4
(6)just N. Ivanov, kes kinnitas, et on I. Ku peale pahane. M. J noogutas selle peale. M. J läks magama, kuid N. Ivanov ja I. K jäid edasi odekolonni jooma. Tunnistaja P. J kinnitab samuti, et tarvitati koos odekolonni, mille käigus ta jäi magama. Seega puuduvad tõendid selle kohta, et N. Ivanov oleks hakanud I. Kut peksma kohe pärast elukaaslase vägistamiskatsest teadasaamist. Lisaks sellele tunnistaja T. Pi ütluste kohaselt leidis kannatanu I. Ku peksmine aset kahes etapis, mis välistab samuti äkki tekkinud tugeva hingelise erutusseisundi esinemise N. Ivanovil. Seetõttu ei ole tähtsust asjaolul, et N. Ivanov sai elukaaslase seksuaalsest ahistamisest teada I. Ku tapmise õhtul, sest ka samal õhtul vägistamiskatsest rääkimisele I. Ku vahetut rünnakut ei järgnenud, vaid N. Ivanov tarvitas koos teistega alkoholi edasi. 5.5 Viimasena peatub kohtukolleegium N.
§ 113järgi mõistetud karistusel, märkides seejuures järgmist. Kar
S § 56 lg 1 kohaselt on karistamise aluseks isiku süü. See tähendab, et isik peab ennekõike vastutama toimepandud teo eest. Karistuse mõistmisel arvestab kohus eelkõige süüdistatava süü suurust, ning alles seejärel kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Riigikohtu praktikas ollakse seisukohal, et kuigi karistusseadustik on loobunud süüdlase isiku arvestamisest karistuse mõistmisel iseseisva alusena, sisaldub KarS §-s 56 ka süüdlase isikuline näitaja eripreventiivse prognoosi näol – kohus arvestab karistuse kohaldamisel võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. KarS § 113 sanktsioon näeb karistusena ette kuue- kuni viieteistaastase vangistuse. N. Ivanovile mõisteti karistuseks kümme aastat vangistust, seega sanktsiooni keskmises määras. Karistuse mõistmisel võttis maakohus arvesse eelkõige N. Ivanovi süü suurust, so teo jõhkrust ja vigastuste rohkust. Samuti seda, et N. Ivanovi on varem neli korda kriminaalkorras karistatud, sealhulgas vangistusega. Lisaks sellele on teda korduvalt karistatud väärteomenetluse korras. Nimetatud asjaolud osundavad sellele, et varasemad karistused ei ole omanud süüdistatavale mõju positiivse eripreventsiooni tähenduses, so ei ole suutnud suunata teda kuritegude toimepanemisest hoiduma. Karistuse mõistmise sanktsiooni keskmises määras võimaldas asjaolu, et maakohus võttis karistust kergendava asjaoluna arvesse N. Ivanovi puhtsüdamliku kahetsuse ning karistust raskendavate asjaolude puudumise, aga samuti asjaolu, et tapmine pandi toime kaudse tahtlusega. Ka apellatsioonikohtu istungil tunnistas N. Ivanov end I. Ku surnukspeksmises süüdi, väites vaid, et tegi seda tugeva hingelise erutuse seisundis, mille oli tinginud I. Ku eelnev vägivaldne käitumine tema elukaaslase suhtes. Apellatsioonidest ei nähtu, et maakohus oleks N. Ivanovile karistuse mõistmisel ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust või rikkunud oluliselt kriminaalmenetluse seadust. Maakohus on N. Ivanovi puhtsüdamlikku kahetsust karistust kergendava asjaoluna juba arvesse võtnud, mistõttu selle teistkordne arvestamine ei oleks kooskõlas seadusega. Eespool toodud põhjendustel kohtukolleegium nõustus maakohtu seisukohaga, et N. Ivanovi käitumises ei ole tuvastatud äkki tekkinud tugeva hingelise erutuse seisund, mistõttu seda ei ole võimalik ka karistust kergendava asjaoluna arvestada. Kohtukolleegium nõustub maakohtuga ka selles, et N. Ivanov ei ole oma käitumisega kuriteo avastamisele kaasabi osutanud, sest pärast peksmist ta lahkus majast ja hakkas end varjama. Seega kohtukolleegium ei tuvastanud asjaolusid, mis võimaldaksid mõista N. Ivanovile kergema karistuse, kui seda tegi esimese astme kohus. 6. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 on kohtukolleegium seisukohal, et Harju Maakohtu 8. veebruari 2011. a otsus N. Ivanovi suhtes tuleb jätta muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. 5
(6)Meelika Aava Julia Katškovskaja Ivi Kesküla 6
(6)