1-10-14649/20

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

1. mai 2011.a Tallinn Kriminaalasja number 1-10- 14649 Kohtukoosseis Eesistuja Malle Preimer, liikmed Ivi Kesküla ja Sten Lind Kohtuistungi sekretär Tatjana Derkatš Kohtuistungi toimumise aeg ja koht
2. mai 2011.a, avalik kohtuistung, Tallinn Kriminaalasi Valeri Anikini süüdistus KrK § 121 järgi üldmenetluses Apelleeritud kohtuotsus Pärnu Maakohtu
3. veebruari 2011.a otsus Apellatsiooni esitaja Süüdistatava kaitsja adv Vahur Krinal Prokurör Küllike Kask Süüdistatav Valeri Anikin isikukood 35505024218, Eesti kodanik, elukoht XXXXXX XXXX XXX XXXX XXXXXXXXX, varem karistamata Kaitsja Adv Vahur Krinal RESOLUTSIOON Jätta Pärnu Maakohtu
4. veebruari 2011.a otsus muutmata. Apellatsioon jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav võib kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Pärnu Maakohtu 14.02.2011.a otsusega tunnistati Valeri Anikin KarS § 121 järgi süüdi selles, et ta lõi 20.04.2010.a kella 12.30 – 12.40 vahel Pärnus Mai 15 maja ees rusikaga V Iit täpselt tuvastamata arv kordi pea ja näo piirkonda, põhjustades kannatanule füüsilist valu, pea pindmise põrutuse ja haava põsel. Kohus mõistis V. Anikinile rahalise karistuse 30 päevamäära ulatuses, s.o 96 eurot. APELLATSIOONI SISU Süüdistatava kaitsja taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsusega Valeri Anikini õigeksmõistmist, leides, et kohus hindas ebaõigesti kontrollitud tõendeid. Kohus on teinud süüdimõistva otsuse eelkõige kannatanu ja tunnistaja E. Pi ütluste, kehavigastuste fikseerimise patsiendikaardi uurimise ja uurimise käigus tehtud fototabeli alusel. Kaitsja kahtleb tunnistaja E. Pi ütluste objektiivsuses, sest tunnistaja ilmus välja ligi kuu pärast sündmuse asetleidmist ja kannatanu initsiatiivil, pealegi on tunnistaja kannatanu tuttav. Kaitsja vaidlustab ka fototabeli, sest fotod tehti 4 tundi pärast sündmust ülekuulamise käigus ja pärast Pärnu Haiglas vigastuste fikseerimist. Apellant leiab, et olukorras, kus tüli oli provotseeritud kannatanu poolt eesmärgiga V. Anikin süüdlaseks lavastada, ei saa välistada võimalust, et need vigastused olid tekkinud ajaliselt hiljem. Kohus jättis arvestamata, et vigastusi sai ka V. Anikin. Kohus ei arvestanud V. Anikini hingelise erutuse seisundiga ja kannatanu provotseerimisega. Tõendatud on, et poolte suhted ei olnud head ning et tüli algatajaks oli kannatanu. Kahepoolses tülis ei saa määratleda selgelt pooli – ründaja ja ohver, vaid selle alusel, kes esimesena käe tõstis. V. Anikini käitumine oli suunatud eelkõige kannatanu poolt võimaliku ründe tõrjumisele, mitte et ise rünnata. Selge on, et kannatanu on noorem ja füüsiliselt tugevam, mistõttu oleks V. Anikin edasise rüseluse käigus olnud tõenäoliselt kaotaja ja kandnuks suuremaid vigastusi. Kannatanu käitumine viitab selgelt tema tahtlusele tekitada süüdistatavale kriminaalmenetluslikke ebameeldivusi, mis ei ole võrreldavad temale tekitatud füüsilise kahjuga. Kõne all olev kuritegu pole otseselt suunatud tagajärjele, vaid on tegevus, mida kaitsja arvates saab toime panna vaid otsese tahtluse vormis. Antud juhul polnud süüdistatava tahtlus suunatud väärkohtlemisele. Kuriteo toimepanek V. Anikini poolt ei ole tõendatud. Kirjalikud vastuväited apellatsioonile esitas kannatanu V. Ii esindaja adv. P. Tartu, kes ei pea apellatsiooni põhjendatuks ning leiab, et maakohtu otsus on põhjendatud ja seaduslik, selle tühistamiseks ei ole alust. MENETLUS RINGKONNAKOHTUS Süüdistatav ja tema kaitsja toetasid apellatsiooni, taotlesid maakohtu otsuse tühistamist ja õigeksmõistva otsuse tegemist. Prokurör leidis, et apellatsioon on põhjendamatu, maakohtu otsus tuleb jätta muutmata. 2 RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT Kohtukolleegium, tutvunud süüdistusasja materjalide ja apellatsiooniga, kuulanud ära kohtumenetluse pooled, leiab, et apellatsioon maakohtu otsuse tühistamiseks alust ei anna. Esmalt osundab kohtukolleegium Riigikohtu praktikas juurdunud ja mitmetes lahendites esile toodud seisukohale, et kui ringkonnakohus soovib süüdistatava süüküsimuse osas sama tõendikogumi pinnalt teha maakohtuga võrreldes vastupidise otsuse, peab ta sellist otsustust eriti põhjalikult motiveerima. Sellisel juhul peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega. Esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vigade ära näitamata jätmine tähendab ringkonnakohtu otsuses motiivide puudumist KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes (nt Riigikohtu otsused 3-1-1-16-04; 3-1-177-05; 3-1-1-89-06; 3-1-1-85-07; 3-1-1-33-08; 3-1-1-48-09 jt). Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole maakohus tõendite hindamisel vigu teinud. Kohus on kõiki kohtuistungil kontrollitud tõendeid vastastikuses seoses analüüsinud ja kogumis hinnanud, kohtu järeldused on põhjendatud. Kohtukolleegium nõustub kohtuotsuse põhiosas esitatud asjaoludega ega pea nende kordamist vajalikuks. Apellatsiooni puutuvalt märgib üksnes järgmist. Maakohus on oma otsuse rajanud kannatanu ja tunnistaja E. Pi ütlustele, kannatanu fotodele ja tema patsiendikaardi andmetele. Kaitsja kahtleb tunnistaja E. Pi ütlustes, kuivõrd tunnistaja on kannatanu tuttav, on ilmunud tunnistama ligi kuu pärast sündmust ja seda kannatanu initsiatiivil. Kohtukolleegium apellandiga ei nõustu. E. Pi ristküsitluses antud ütlustest nähtub, et nägi 20.04.2010.a seistes bussipeatuses, kuidas talle nägupidi tuttavat V. Iit keegi mees mitu korda näkku lõi, V. I tuli oma autost välja ja kohe löödi teda näo piirkonda. Seepeale sekkus keegi kolmas mees ja lahutas konflikti. Tema läks bussi peale. Umbes kuu möödudes kohtas ta juhuslikult V. Iit ja küsis, mis tookord juhtus. V. I, saanud teada, et tema sündmust pealt nägi, kutsus tunnistajaks /tl 64/. Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole alust E. Pi ütlustes kahelda. Need on teiste, just kirjalike tõenditega haakuvad ning asjaolusid, mis võimaldaksid E. Pi kuidagi erapooliku tunnistajana käsitada, tuvastatud ei ole. Kohtukolleegium ei nõustu kaitsjaga ka selles, nagu oleksid kannatanust tema ülekuulamisel 20.04.2010.a pärastlõunal tehtud fotod kuidagi ebausaldusväärsed, kuivõrd vigastused, mis fotolt näha, võisid olla tekkinud pärast vaidlusalust sündmust ja muul moel. Kannatanu pöördus SA Pärnu Haiglasse vahetult pärast kõne all olevat sündmust, s.o kl 12.51 ning tal tuvastati pea pindmine põrutus ja põsehaav /tl 5/. Samal päeval kl 16.10 kuni kl 16.40 on toimunud kannatanu V. Ii ülekuulamine, mille käigus on temast fotod tehtud /tl 2-4/. Fotolt nähtuvad vigastused on üheselt kokkulangevad Pärnu Haiglas vahetult pärast kuriteosündmust fikseeritud vigastustega, mistõttu puudub igasugune alus kahtluseks, nagu oleksid vigastused kuriteosündmuse käigust erineval moel saanud tekkida. Kohtuistungil kontrollitud tõenditest on maakohus järeldanud põhjendatult, et kannatanu ja süüdistatava omavahelised suhted ei olnud head, kuid süüdistatav kaotas enesevalitsemise ja võttis appi vägivalla, lüües kannatanut pähe. Tuvastatud on ka, et tüli algatajaks ei olnud kannatanu, tema soovis vaid V. Anikiniga rääkida, et sel teel lahendada erimeelsusi. Tõendatud on (tunnistaja E. Pi ütlused), et V. Ii ja V. Anikini vahel tekkis rüselus pärast seda, kui A. Anikin oli V. Iit löönud. 3 Kaitsja leiab, et KarS §-s 121 ettenähtud kuritegu saab toime panna üksnes otsese tahtlusega. Kohtukolleegium kaitsjaga ei nõustu. Subjektiivsest küljest eeldab kõne all olev koosseis küll tahtlust, kuid süüteokoosseis on täidetud, kui isik pani teo toime vähemalt kaudse tahtlusega. Lüües kannatanut rusikaga pea piirkonda, möönis süüdistatav valu ja vigastuste põhjustamist. V. Anikinil hingelise erutuse seisundile viitavaid asjaolusid ei ole kohus tuvastanud, sellele ei ole süüdistatav ega tema kaitsja maakohtus ka viidanud. Samuti ei viita tuvastatud tehiolud kannatanu poolsele provotseerimisele. Kohtukolleegium on seisukohal, et apellatsioonis esitatud väited ei anna maakohtu otsuse tühistamiseks alust ning juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1 jätab ringkonnakohus Pärnu Maakohtu 14.02.2011.a otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata. Malle Preimer Ivi Kesküla 4 Sten Lind