(7)1-11-4372 3-1-1-40-04 ja nr 3-1-1-99-06). Karistuse eripreventiivset eesmärki silmas pidades arvestab kohus seega ka S. Tõlts`i varasemat karistatust ning ka süüdistatava süü astet kuriteo toimepanemisel. Kohus arvestas karistuse mõistmisel ka seda, et Eesti karistusõigussüsteem on üles ehitatud põhimõttele, et juhul, kui isikule mõistetakse vabadusekaotuslik karistus, siis pööratakse see reegeljuhtumil ka täitmisele. Kohtupraktika on seejuures asunud seisukohale, et vaid erandlikud süüteo toimepanemise asjaolud ja süüdlase isik on aluseks karistuse kandmisest tingimisi vabastamise vaagimiseks (RK otsus nr 3-1-1-99-06). Erinevalt karistuse mõistmisest, kus karistuse mõistmise alusena prevaleerib isiku süü, on karistusest tingimisi vabastamise korral aluseks kuriteo toimepanemise asjaolud ning süüdlase isik, mis kas iseseisvalt või ka koostoimes teevad põhikaristuse reaalse ärakandmise ebaotstarbekaks (Riigikohtu otsus nr 3-1-1-40-04). Karistuse mõistmisel arvestab kohus seega seda, et S. Tõlts on varasemalt kokku toime pannud 8 kuritegu (sh vargused) ja 35 väärtegu, sh varavastaseid süütegusid väheväärtusliku asja ja varalise õiguse vastu 21-l korral. Eeltoodu näitab kohtu hinnagul seda, et S. Tõlts pole oma varasematest karistustest vajalikke järeldusi teinud ning on jätkuvalt kuritegelikult aktiivne, pannes toime varavastaseid süütegusid. KarS § 199 lg 2 p 9 - § 25 lg 1, 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemise eest karistatakse rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistusega. Arvestades S. Tõlts`i varasemat korduvat karistatust ja seda, et ta ei tööta, siis ei ole kohtu arvates karistuse eesmärke võimalik täita mõistes talle rahalise karistuse. Kuivõrd S. Tõlts`ile inkrimineeritav kuritegu jäi katse staadiumisse ning varaline kahju puudub, siis asub kohus seisukohale, et süüdistatavale võib vaatamata tema korduvale karistatusele mõista karistuse ettenähtud sanktsiooni keskmisest määrast tunduvalt allapoole jäävana. Selleks, et ta edaspidi sooviks elada õiguskuulekalt ja hoiduks kuritegude toimepanemisest peab kohus põhjendatuks karistada teda 3- kuulise vangistusega. KrMS § 238 lg 2 alusel tuleb vähenda S. Tõlts`ile mõistetud karistust 1/3 võrra ja mõista talle lõplikult ärakandmisele kuuluvaks karistuseks vangistus 2 kuud. Kohus leiab, et S. Tõlts`i suhtes ei esine eelduseid üldkasuliku töö edukaks läbiviimiseks ning tema suhtes vangistuse asendamine üldkasuliku tööga ei täidaks oma eesmärki eripreventiivses mõttes. Kohus leiab ka, et S. Tõlts`i suhtes pole otstarbekas ega võimalik kohaldada KarS § 74 sätteid s.t. ei osalist ega täielikku karistusest vabastamist. Samuti oleks mõistetud vangistusest S. Tõlts`i tingimisi vabastamine vastuolus kohtupraktikaga, kuna tema poolt toimepandud tegu ei ole pandud toime juhuslikel asjaoludel või esmakordselt. Kaitsja leidis kohtuvaidlustes, et S. Tõlts`i karistust tuleb kergendada ja arvestada karistuse mõistmisel seda, et tegu ei ole ühiskonnale ohtlik, tegu jäi katse staadiumi, varalist kahju ei ole. Riigikohus on otsustes nr 3-1-1-60-01 p 9.1 ja nr 3-1-1-81-04 leidnud, et varastatu väärtus näitab kuriteoga tekitatud kahju suurust, seega ka kuriteo raskust ning kurjategija süü suurust. Kohus märgib aga, et varguse avastamine ja varastatud kauba kauplusele tagastamine ei sõltunud S. Tõlts`i tahtest, mistõttu ei ole asjakohane arvestada karistust kergendava asjaoluna kuriteoga tekitatud kahju puudumist. S. Tõlts pani kuriteo toime temale väljakujunenud ja läbimõeldud käitumis- ja tegevusmallide kohaselt ning tema näol ei ole tegemist isikuga, kes oma vanuse või vaimse tervise tõttu ei oleks tajunud toimepandud tegude õigusvastasust ning tema poolt toimepandu ei olnud juhuslik arvestades tema korduvat kuritegelikku käitumist. 6

(7)1-11-4372 V Menetluskulud Kohus peab KrMS § 180 lg 1 alusel põhjendatuks süüdimõistetutelt välja mõista kohtukulud. KrMS §-de 175 lg 1 p 9 , 179 lg 1 p 2 ja 2565 lg 2 alusel kuulub S. Tõlts `ilt väljamõistmisele sundraha teise astme kuriteo toimepanemises süüdimõistmise tõttu summas 208 eurot ja 51 senti. KrMS § 180 lg 3 kohaselt menetluskulusid määrates arvestab kohus süüdimõistetu varalist seisundit ja resotsialiseerumisväljavaateid. Kui menetluskulude hüvitamine ilmselt käib süüdimõistetule üle jõu, jätab kohus osa neist riigi kanda. Arvestades seda, et S. Tõlts ei tööta ning arvestades menetluskulude kogusummat on põhjendatud resotsialiseerumisväljavaateid silmas pidades jätta osa menetluskulusid, s.o sundraha, riigi kanda. Kohus peab tulenevalt KrMS §-st 175 lg 1 p 4 põhjendatuks välja mõista süüdistatavalt ka määratud kaitsjale väljamakstava tasu ja p 5 kohaselt kaitsjale kriminaaltoimiku materjalist koopia tegemise kulud. Otsuse tegemisel kohus juhindub KrMS §§ 233, 238, 2565 lg 1 p 2, 2565 lg 2, 311, 313, 315. Mari-Liis Avikson Kohtunik 7