1-10-7968/28

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 1.juuni 2011 Tallinn Kohtuistungi aeg ja koht

1. mai 2011 Kriminaalasja number 1-10-7968 Kohtukoosseis eesistuja Julia Katškovskaja, liikmed Ivi Kesküla ja Sten Lind Kohtuistungi sekretär Tatjana Derkatš Kriminaalasi Apelleeritud kohtuotsus K Ri süüdistuses KarS § 113 järgi üldmenetluses Pärnu Maakohtu otsus
2. märtsist 2011 Apellatsiooni esitaja süüdistatava K Ri kaitsja advokaat Urmas Simon Prokurör Indrek Kalda Süüdistatav K R (ankeetandmed Pärnu Maakohtu otsuses) Kaitsja RESOLUTSIOON Advokaat Urmas Simon Pärnu Maakohtu otsus
3. märtsist 2011 K Ri suhtes jätta muutmata. Esitatud apellatsioon jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse 1 poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav ja kannatanu võivad kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK: Pärnu Maakohus otsustas
4. märtsi 2011 otsusega süüdi tunnistada K Ri KarS § 113 järgi ja karistada teda vangistusega 8 (kaheksa) aastat. Karistuse kandmise alguseks loeti K. Ri kahtlustatavana kinnipidamine 28.01.
5. K. R mõisteti süüdi selles, et tema tungis alkoholijoobes olles 27.01.2010 õhtul ajavahemikul kella 23.00-st kuni 23.47-ni oma elukohas xxxxxxx xxxxxx xx-xx korteris vastastikuse tüli käigus kallale oma abikaasale T Rile, keda lõi kööginoaga mitmeid kordi selja, kaela ja õlavöötme piirkonda, põhjustades oma tegevusega kannatanu T. Rile eluohtlikud tervisekahjustused – torke-lõikehaava vasakul pool kaelal koos kõri ja lülisamba kaelaosa vigastusega, vasakusse rinnaõõnde tungivad kaks torke-lõikehaava vasakul pool õlavöötme piirkonnas koos rinnakelme, vasaku rangluualuse veeni, vasaku kopsu ülasagara vigastusega ning kõhuõõnde tungiva torke-lõikehaava paremal pool seljal koos kõhukelme ja parema neeru vigastusega, mille tagajärjel saabus kohapeal T. Ri surm. APELLATSIOONI SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD: Süüdistatava kaitsja advokaat Urmas Simon vaidlustab esitatud apellatsioonis maakohtu otsuse süüdistatava K. Ri taotlusel KrMS § 338 p 2 ja p 3 alusel, kuna maakohus on kohaldanud vääralt materiaalõiguse normi ja resolutiivosa järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele. Sellega on kaasnenud ebaseaduslik ja põhjendamatu kohtuotsus ning kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine, kuna kohtuotsus on jäänud olulistes osades põhjendamata. Apellant põhjendab oma seisukohta alljärgnevaga: K. Rit süüdistatakse KarS § 113 alusel oma abikaasa tapmises. K. R tunnistab tegu, kuid on seisukohal, et ta tegi seda enesekaitseks ja hingelise erutuse seisundis, samuti on ta algusest peale rõhutanud, et ei soovinud oma abikaasa surma, seega tuleks tema tegu ümber kvalifitseerida. Maakohus leidis, et süüdistatav on teo toime pannud kavatsusega ning K. Ri tegevuse eesmärk oli oma abikaasa tapmine. Kaitsja sellise kohtu järeldusega ei nõustu ning on seisukohal, et tegu oli toime pandud hädakaitseseisundis vastavalt KarS §-le
6. Tõendamist on leidnud, et K. R viibis 27.01.2010 hädakaitseseisundis, sest tema tervise vastu toimus vahetu õigusvastane rünne. Isiku kaitserefleks on instinktiivne ning üldjuhul ei saa seda teadlikult reguleerida. Nähes midagi lähedalt mööda lendamas 2 paneb iga inimene instinktiivselt silmad kinni, jõudmata sellist tegevust enne läbi mõelda. Apellant leiab, et kohus ei ole Riigikohtu lahendile nr 3-1-1-17-04 viidates arvestanud, et kuna kannatanu solvas nii süüdistatavat kui tema ema ning ähvardas süüdistataval soolikad välja lasta, oli süüdistatav psühholoogilist laadi eriolukorras, mis on sarnane afektiivsele ärritusele sarnasele olukorrale. Seega oli süüdistatava käitumine enesekaitset teostades spontaanne, mis ei olnud kuidagi seotud tema arusaamisvõimega kaitsetahtest. Mis puudutab hädakaitsetegevuse vajalikkust või kaitsevahendi sobilikust ründe lõplikuks lõpetamiseks, siis kohus ei ole siinkohal hinnangut andnud. Samuti ei ole kohus hinnanud, kas K. Ri käitumises võis esineda hädakaitse piiride ületamine, küll aga on vastavaid punkte põhjalikult hinnatud kohtu poolt viidatud Riigikohtu lahendi teistes alapunktides. Eeltoodu alusel leiab apellant, et K. Ri käitumises ilmnevad kõik KarS § 28 lg-s 1 kirjeldatud teo objektiivsed ja subjektiivsed tunnused, süüdistatav ei ole ületanud hädakaitse piire ning tema tegu oli kantud kaitsetahtest. Seetõttu tuleb K. R KarS § 113 alusel esitatud süüdistuses õigeks mõista. Kui kohus kaitsjaga K. Ri käitumises hädakaitse tunnuste olemasoluga ei nõustu, tuleb kohtul kaaluda, kas tema teguviis oli tahtlik või põhjustas süüdistatav tagajärje ettevaatamatusest ehk pani toime KarS § 117 lg-s 1 sätestatud kuriteo. Kohus ei ole oma seisukohta kavatsetuse osas millegi muuga põhjendanud, kui ära nimetades kuriteo toimepanemise vahendi ja loetledes, mitu vigastust ja kus need kannatanul asuvad. Kohus ei ole põhjendanud, milliste tõendite alusel kohus jõudis sellisele järeldusele. Ainuüksi vigastusi loetledes ei saa tuvastada süüteokooseisu subjektiivseid tunnuseid. Süüdistatav on korduvalt rõhutanud, et ta ei soovinud kannatanu surma. Subjektiivse külje tuvastamisse peavad seega olema kaasatud kõik kriminaalasja menetlemisel tõendamist leidnud ja asjassepuutuvad objektiivsed asjaolud. Riigikohtu kriminaalkolleegium on korduvalt märkinud, et tõendite kajastamise ja analüüsi pinnalt peab olema arusaadav ning jälgitav kohtu siseveendumuse kujunemine. Süüdistatav on selgitanud, et ta tahtis minna magama, kui abikaasa alustas tüli norimist. Süüdistatav ei teinud isegi siis midagi, kui kannatanu talle vett näkku viskas ja teda vastu nägu lahtise käega lõi. Oluline on fakt, et just kannatanu ise tõi köögist noa ja vehkis sellega süüdistatava nina ees. Seega ei ole millegagi põhjendatud kohtu seisukoht, nagu oleks K. R soovinud oma abikaasa surma, teadnud seda või pidanud seda isegi võimalikuks. K. R ei näidanud kuidagi oma tegudega, nagu ta plaaniks tappa oma abikaasat või näeks ta ette peatselt saabuvat tagajärge. Nii tunnistaja A J kui ka süüdistatava K. Ri ütlustest nähtub, et pärast oma teost arusaamist kutsus viimane koheselt kiirabi. Sündmuskohal oli süüdistatav närviline, käis edasi-tagasi ning korrutas ühte küsimust – kas ta on surnud? Antud ütlustest saab üheselt järeldada, et K. R oli šokis pärast selguse saamist, mis ta teinud oli. Ühe küsimuse korrutamine näitab, et ta ei soovinud taolist tagajärge ega suutnud selle saabumist uskuda isegi pärast kiirabibrigaadi kohalejõudmist ehk ta ei olnud sisimas 3 tagajärjega nõustunud ega arvestanud võimalikult raske tagajärje saabumisega. Tegelikkuses lootis K. R võimalikult äratuntud tagajärge vältida. Riigikohus märgib oma lahendis nr 3-1-1-142-05, et lootus tagajärje mittesaabumisele peab olema tõsimeelne, mis tähendab, et see toetub konkreetsetele asjaoludele ega ole sõltuvuses tema poolt mittekontrollitavast juhuslikkusest. K. R näitas igati oma käitumisega, et ta tõsimeeli ei soovinud oma abikaasa surma. K. Ri episoodis on kohus nõustunud kaitsjaga selles, et eelnevalt kogunenud emotsioonid elati välja emotsionaalse purskena, nagu seda on kirjeldanud ka ekspertiisiaktis ekspert. Siiski leitakse, et K. Ri puhul ei saa rääkida erilise isikutunnuse olemasolust. Kaitsja sellega ei nõustu. Kohus on juba nõustunud, et K. Ri puhul on kirjeldatud väga olulist spetsiifilist isikuomadust teo toimepanemise ajal, millel on samuti tähendus subjektiivse külje avamisel, seda nii enda teo ohtlikkuse hindamise (intellektuaalne moment) kui ka võimalikuna äratuntud tagajärge suhtumise (tahtluse voluntatiivne külg) osas. Eeltoodu alusel leiab apellant, et kohtu poolt tuvastatuks loetud objektiivseid asjaolusid ei ole arvesse võetud hilisema subjektiivse külje analüüsimisel, seega on kohtuotsus sisemiselt vastuoluline. Kohus oleks pidanud K. Ri tegevuse ümber kvalifitseerima hoopis KarS § 117 lg 1 järgi kui surma põhjustamine ettevaatamatusest. Kui kohus seisukohaga ei nõustu, tuleb kaaluda, kas K. R võis tapmise sooritada äkki tekkinud tugeva hingelise erutuse seisundis, mille on põhjustanud kannatanupoolne vägivald ja solvamine tapja ja tema ema suhtes. Kohus on tõendeid hinnates lugenud tõendatuks, et T. R kasutas K. Ri suhtes vägivalda - lõi lahtise käega vastu pead, vehkis tema ees noaga, millega tekitas ka nähtavaid kriimustusi K. R rinnale, ähvardas soolikad välja lasta ja solvas tema ema. Seega esines 27.01.2010 kannatanu T. R poolt K. R suhtes vägivalla kasutamine ja samuti solvas T. R K. Ri lähedast – tema ema. Kaitsja ei nõustu kohtu seisukohaga, et iga emotsioonide äkiline väljaelamine ei ole äkki tekkinud tugeva hingelise erutuse seisund ning K. Ri tegu ei vasta KarS §-s 115 sätestatud kuriteokoosseisule. Privilegeeritud koosseisu subjektiivne ehk tahteline külg on põhikoosseisuga sama - isik peab vähemalt kaudse tahtluse tasemel pidama võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist ning seda möönma. Süüteokoosseisu kandvaks mõtteks on lähtekoht, et tagajärje (surma) kutsub enda õigusvastase käitumisega esile kannatanu, tapmine on reaktsioon varasemale kehalisele (vägivald) või vaimsele (solvamine) haavamisele. Seega ei välista KarS § 115 kohaldamist ka asjaolu, kui isiku liikumapanevaks jõuks oli nt kättemaksumotiiv, mida võivad täiendada (kuid ei pea täiendama) meeleheide, enda väljapääsmatu olukorra tunnetamine vms. Kaitsja on viidanud Riigikohtu lahendile, mis kajastab teo ohtlikkuse hindamise (intellektuaalne moment) kui ka võimalikuna äratuntud tagajärge suhtumise (tahtluse voluntatiivne külg) osas. Taoline vaimset laadi eriolukord pole pelgalt meditsiiniline mõiste, mille peaks ja saaks tuvastada üksnes ekspertiisi käigus, vaid lisaks saab selle kindlaks teha tõenditele antava üldhinnanguga kriminaalasja menetlemisel. 4 Seega on Pärnu Maakohtu Haapsalu kohtumaja lahend vastuolus Riigikohtu seisukohtadega, nagu vajaks eriline psüühiline seisund kindlakstegemist mitteõiguslike eriteadmiste abi ehk vastava ekspertiisi läbiviimist. Samuti pole kohus piisavalt analüüsinud kannatanu provotseeriva käitumise ja süüdistataval tekkinud erutusseisundi vahelist põhjusliku seost. Süüdistatav on korduvalt öelnud, et kannatanu käitumine oli tema joobes oleku ajal agressiivne, väljakutsuv ning solvav ja seda pikema aja jooksul süstemaatiliselt. Kaitsja leiab, et kohus on piisava põhjalikkusega tõendeid hinnates leidnud K. Ri käitumises äkki tekkinud hingelise erutuse seisundi, kuid kuna ekspert seda otsesõnu ei ütle, siis ei ole kohus lähtunud oma siseveendumusest, vaid ekspertide hinnangutest. Eeltoodu alusel leiab kaitsja, et K. Ri teos on kõik tunnused selle ümberkvalifitseerimiseks muul viisil kui tahtlik tapmine kavatsetuse vormis. Apellatsioonikohtu istungil toetasid süüdistatav ja kaitsja esitatud apellatsiooni, prokurör vaidles sellele vastu. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT: Kohtukolleegium, kuulanud ära menetlusosalised, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ja esitatud apellatsiooniga leiab, et apellatsioonis esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Esitatud apellatsiooni kohaselt on kaitsja seisukohal, et K. Rile inkrimineeritav tegu tuleb ümber kvalifitseerida muu sätte kui KarS § 113 järgi. Kaitsja leiab, et K. R tegutses hädakaitseseisundis vastavalt KarS § 28 lg-le 1, ta ei ületanud hädakaitse piire ja seetõttu tuleks süüdistatav õigeks mõista. Ringkonnakohus kaitsja seisukohaga ei nõustu ning osundab siinkohal maakohtu otsuses põhjalikult motiveeritud järeldustele, miks on maakohus leidnud, et K. R ei tegutsenud kannatanut naoga lüües hädakaitses. Nimelt on maakohus välja toonud, et lisaks vahetult eesseisva õigusvastase ründe olemasolu sedastamisele tuleb lähtuvalt Riigikohtu lahendi nr 3-1-1-17-04 punktist 12 tuvastada ka kaitsja tegevuse subjektiivne külg, so kas tema tegutsemine oli kantud kaitsetahtest. Riigikohus on rõhutanud, et kaitsja teo põhimotiiv peab olema enda või kellegi teise kaitsmine ehk ründe tõrjumine. Antud juhul on maakohus viidanud põhjendatult asjaoludele, et süüdistatava ning tunnistaja ütlusest nähtuvalt ei ole K. R kohtueelse menetluse ega kohtumenetluse jooksul kordagi väitnud, et tegutses abikaasat noaga lüües enesekaitse ajendil. Samuti on maakohus osundanud kriminaalmenetluse käigus välja selgitatud kuriteo toimepanemise objektiivsetele asjaoludele, mille kohaselt on surnu kohtuarstlikul lahangul ilmnenud, et kannatanul oli 8 torke-lõikehaava, millest 4 olid eluohtlikud. Lahangu läbi viinud ekspertide arvamuse kohaselt ei saa välistada, et esimesena on torke-lõikehaavad tekitatud kannatanu selja piirkonda. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega, et eeltoodud teguritest tulenevalt puudub alus asuda seisukohale, et süüdistatava tegevus oli kantud kaitsetahtest, mistõttu ei olnud tegemist hädakaitsega KarS § 28 lg 1 mõttes. Sellest tulenevalt puudus maakohtul ka kohustus asuda käsitlema küsimust, kas tegu võis olla toime pandud hädakaitsepiiride ületamisega. Olukorras, kus tegemist ei ole 5 hädakaitsega, ei ole võimalik tuvastada hädakaitsepiiride ületamist, mistõttu oleks vastava asjaolu analüüsimine olnud ainetu. Kaitsja on viidanud ka asjaolule, et süüdistatava käitumine kaitsetegevust teostades oli spontaanne ega olnud seotud tema arusaamisvõimega kaitsetahtest. Ringkonnakohus leiab, et kaitsja vastavasisulised väited on ümberlükatud juba eelnimetatud teguritega kaitsetahtega ei saa olla tegemist olukorras, kus süüdistav tekitab kannatanule 8 torkelõikehaava ning eksperdid ei välista, et esimesed haavad on löödud selja piirkonda, mis viitab asjaolule, et kannatanu oli ründaja poole seljaga. Samuti peab ringkonnakohus vajalikuks osundada, et hädakaitsest tulenevast kaitsetegevusest on alust rääkida üksnes siis, kui kaitsja saab aru, et ta viibib ja tegutseb kaitse olukorras, samuti peab kaitsja tegutsema sellest arusaamast lähtuvalt. Seega on põhjendamatu kaitsja väide, et hädakaitse esinemiseks piisab üksnes spontaansest tegutsemist ning süüdistatava arusaamisvõime kaitsetahtest ei ole oluline. Kaitsja on esitanud alternatiivse taotluse kvalifitseerida K. Ri tegevus ümber KarS § 117 järgi, s.o surma põhjustamine ettevaatamatusest, juhuks, kui kohus ei nõustu apellatsioonis välja toodud seisukohaga, et süüdistatav tegutses hädakaitses. Apellatsiooni kohaselt ei ole maakohus põhjendanud, millest tulenevalt on jõutud järeldusele, et süüdistatav on kannatanu tapmise pannud toime kavatsetult. Ringkonnakohus märgib, et maakohus ei ole K. Ri tegevuse subjektiivse külje analüüsimisel piirdunud üksnes vigastuste loetlemisega, vaid asunud lähtuvalt kannatanu kehalt leitud haavade arvust, asukohast ning tekkemehhanismist põhjendatud seisukohale, et vastavate tunnustega vigastuste tekitamisel sai süüdistatava eesmärk olla üksnes kannatanu surma saavutamine, mistõttu on tegu toime pandud kavatsetusega. Kaitsja on apellatsioonis rõhutanud, et kavatsetuse tuvastamisel on oluline ära näidata ka selle intellektuaalne element, s.o süüdlase teadmine, et süüteokoosseisus ettenähtud tagajärg saabub või selle võimalikuks pidamine. Ringkonnakohus leiab, et antud juhul, kus süüdistatav lõi kannatanule elutähtsatesse piirkondadesse - muuhulgas kaela ja rindkeresse - 8 torke-lõikehaava, pidi K. R võimalikuks pidama, et süüteokoosseisus ettenähtud tagajärg - kannatanu surm - ka saabub. Kaitsja poolt viidatud asjaolud, et süüdistatav kutsus ise kiirabi ning on hiljem oma tegu kahetsenud, ei tähenda, et K. R teo toimepanemise hetkel ei olnud teadlik või ei pidanud võimalikuks, et isikut korduvalt noaga kaela ja selga lüües põhjustatakse kannatanu surm. Ringkonnakohus osundab siinkohal, et materiaalse ehk tagajärjedelikti puhul ei pea isiku tahtlus kestma kuni tagajärje tegeliku saabumiseni, vaid kooskõlas KarS §-ga 17 tuleb tahtlus tuvastada teo toimepanemise hetkeseisuga. Seega on maakohus asunud põhjendatult seisukohale, et K. R pani kannatanu tapmise toime kavatsetult, kuna süüdistatava poolt kannatanule tekitatud vigastuste iseloomust tulenevalt sai süüdistatava eesmärk olla üksnes kannatanu tapmine. Ringkonnakohus märgib, et eeltoodust nähtuvalt on nii maakohus kui ringkonnakohus igakülgselt põhjendanud, miks on süüdistatav kõnealuse kuriteo toime pannud subjektiivsest küljest kavatsetusega. Arvestades, et subjektiivse koosseisu raskeim vorm - kavatsetus - on süüdistatava tegevuses kõnealuse kuriteo toimepanemisel juba 6 tuvastatud, on ainetu asuda analüüsima kaudse tahtluse ja ettevaatamatuse piiritlemise küsimust, mida kaitsja mitmetele Riigikohtu lahenditele viidates apellatsioonis teinud on. Lisaks eelnimetatule on kaitsja esitanud taotluse kaaluda võimalust, et K. R sooritas kannatanu tapmise hingelise erutuse seisundis, so kvalifitseerida tema tegu ümber KarS § 115 järgi. Kaitsja rõhutab, et kannatanu ründas süüdistatavat esimesena ning solvas tema ema, samuti on apellatsioonis viidatud Riigikohtu lahendile nr 3-1-1-86-04, mille kohaselt ei pea hingelise erutuse seisundi tuvastamisel lähtuma üksnes meditsiiniekspertide seisukohast, vaid tegemist on juriidilisele hindamisele avatud mõistega. Ringkonnakohus osundab siinkohal, et maakohus ei ole võimalike KarS § 115 koosseisutunnuste esinemist analüüsides lähtunud üksnes kohtupsühholoogia eksperdi poolt antud arvamusest, vaid sisustanud oma seisukohta, et süüdistatav ei olnud hingelise erutuse seisundis, ka muude põhjendustega. Nimelt on maakohus selgitanud, et nõustub kaitsja väitega, et süüdistatava käitumist juhtisid kuriteo toimepanemisel negatiivsed emotsioonid, mille kannatanu oli oma tegevusega põhjustanud. Samas on maakohus lisanud, et igasuguse viha või ägestumise näol ei ole tegemist KarS §-s 115 nimetatud koosseisutunnusega. Antud seisukoha on maakohus kombineerinud eksperdi poolt esitatud arvamusega, mille kohaselt K. Ril ei esinenud süütegu toime pannes erilist isikutunnust - äkki tekkinud tugeva erutuse seisundit. Ringkonnakohus peab vajalikuks juhtida apellatsiooni esitaja tähelepanu ka asjaolule, et tema poolt viidatud Riigikohtu lahendist nähtuvalt on hingelise erutuse seisundi mõiste sisustamine avatud küll juriidilisele hindamisele, kuid see ei tähenda, et maakohus ei võiks vajadusel lähtuda ka üksnes spetsialisti, s.o kohtupsühholoogiaeksperdi arvamusest. Seega on maakohtu seisukoht ka selles osas, et ei esine alust kvalifitseerida K. Ri tegevust KarS § 115 järgi, põhjendatud ja seaduslik. Nõustuda ei saa kohtukolleegium ka sellega, et maakohtu resolutiivosa järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele ja et tegemist on kriminaalmenetluseõiguse olulise rikkumisega KrMS prg 339 lg 1 p 8 mõttes. Seaduse sätte kohaselt on nimetatud rikkumisega tegemist juhul , kui kohus on kohtuotsuse põhiosas lugenud tuvastatuks ühed asjaolud ja resolutiivosas esitatud otsustus ei lange nende kohtuotsuse põhisosas toodud põhjendustega kokku. Samasugune seisukoht tuleneb üheselt ka Riigikohtu otsusest nr.3-1-1-90-09, kus on analoogiliselt juhitud sealse kaitsja tähelepanu meelevaldsele seaduse tõlgendamisele. Riigikohus on viidatud kohtuotsuses selgitanud, et kassaator on vääralt mõistnud KrMS § 339 lg 1 ps 8 ette nähtud kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise sisu. Olukorraga, kus kohtuotsuse resolutiivosa järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele, on tegemist siis, kui kohtuotsuse põhiosas kohtu poolt tuvastatuks loetud asjaoludest on resolutiivosas tehtud objektiivselt ebaõige järeldus. Kui kohtuotsuse resolutiivosa on loogilises kooskõlas põhiosast tulenevate järeldustega, ei saa rääkida KrMS § 339 lg 1 p-s 8 toodud menetlusõiguse olulisest rikkumisest, olenemata sellest, kas kassaator nende järeldustega nõustub või mitte. Käesolevas kohtuvaidluses on tegemist olukorraga, kus maakohtu otsuse põhiosas tehtud kohtu järeldused on kooskõlas ka kohtuotsuse resolutiivosaga. Maakohtu otsuse lugejale on üheselt arusaadav, et apelleeritud kohtuotsuse põhiosas on esitatud põhjendused süüdistatava süüdimõistmise kohta tahtlikus tapmises ja kohtuotsuse resolutiivosas ongi ta esitatud 7 süüdistuses süüdi mõistetud. Kohtukolleegium märgib, et nimetatud rikkumisega oleks tegemist juhul, kui maakohus oleks kohtuotsuse põhiosas põhjendanud süüdistatavate õigeksmõistmist, resolutiivosas nad aga ekslikult süüdi mõistnud. Seetõttu ei ole tegemist menetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS prg. 339 lg 1 p. 8 mõttes. Eeltoodud asjaolusid arvestades on kohtukolleegium seisukohal, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud. Kaitsja apellatsioonis esitatud väited ei anna alust maakohtu seisukohtade ümberhindamiseks, kuna nad ei lükka ümber maakohtu otsuses esitatud põhjendusi. Asetades erinevatest tõenditest tulenevad andmed omavahelisse konteksti, on maakohus oma seisukoha kujunemise ja lõppjäreldusele tulemise käigus analüüsinud süüdistatavale inkrimineeritud käitumist ja põhjendatult teinud järelduse, et see kinnitab süüdistuse versiooni toimunust. Otsustamaks süüdistatava süüküsimuse üle, on maakohus tuvastanud süüdistatavale inkrimineeritud kuriteo tehiolud. Ringkonnakohus, hinnates kogutud tõendeid nende kogumis, leiab, et maakohtu otsus süüdistatava süü, tema käitumisele antud juriidilise hinnangu ja mõistetud karistuse osas on seaduslik, kooskõlas kogutud tõenditega ja küllaldaselt motiveeritud. Kuna kohtukolleegium ei ole tuvastanud ühtegi KrMS §-s 338 ettenähtud kohtuotsuse tühistamise alustest, siis juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1, § 344-345 lg-test 1, 2 jätab kohtukolleegium Pärnu Maakohtu otsuse
7. märtsist 2011 K Ri suhtes muutmata. Julia Katškovskaja Ivi Kesküla Sten Lind 8