4-11-322/17

KOHTUOTSUS ohus EESTI VABARIIGI NIMEL Viru Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 08.06.2011 Jõhvi kohtumaja Väärteoasja number 4-11-322 Kohtunik Anne PALMISTE Kohtuistungi sekretär Jane VÄLI Tõlgid Leonora NÕMMIK Svetlana HAMAZA Asja läbivaatamise kuupäevad 23.05.2011 08.06.2011 Semjon ŠUTAKI väärteoasi Karistusseadustiku §279 järgi Semjon ŠUTAK Sünd. 16.04.1987, isikukood 38704160249, elukoht Kaebuse esitaja xxx, töökoht xxx Aleksei NAUMKIN Kaitsja Akadeemia Nord, magistrikraad, 2008 Ilmar MÄGI Kohtuvälise menetleja Keskkonnainspektsiooni keskkonnakaitse vanemesindaja inspektor Juhindudes Väärteomenetluse seadustiku §132, §134, §135, §155 lg.1 p.1 ja lg.2, §156, §157 ja §158, maakohus Väärteoasi OTSUSTAS: Keskkonnainspektsiooni keskkonnakaitse vaneminspektor Ilmar MÄGI 12.01.2011 otsus väärteoasjas nr.03028310 Semjon ŠUTAKI karistamise osas Karistusseadustiku §279 järgi rahatrahviga 150 trahviühiku ulatuses, s.o. summas 600 (kuussada) eurot – jätta muutmata. Semjon ŠUTAKI kaebus jätta rahuldamata. 1 Kui kohtumenetluse pool soovib kasutada kassatsiooniõigust, peab ta sellest kirjalikult teatama maakohtule 7 päeva jooksul, alates kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse kohtuotsuse teinud maakohtule 30 päeva jooksul, alates päevast, mil maakohtu kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav. Kassatsiooniõiguse kasutamise teate esitamise korral Maakohtu kantseleis võimalik tutvuda alates 22.07.2011. on kohtuotsusega Viru Asjaolud ja menetluse varasem käik Keskkonnainspektsiooni vaneminspektor Ilmar Mägi koostas 13.12.2010 väärteoprotokolli väärteoasjas nr.03028310 Semjon Šutaki kohta selles, et viimane eiras koos R. G. 19.08.2010 kell 10.57 keskkonnakaitse vaneminspektor Ilmar Mägi seaduslikult antud korraldust, mis omakorda ei võimaldanud keskkonnakaitse inspektoril teostada järelevalve toiminguid. Semjon Šutak ja R. G. tulid 19.08.2010 kell 10.57 mootorpaadiga xxx (reg. nr. xxx-xxx) Peipsi järvelt Avijõele. Avijõe kaldal seisnud vormirõivastuses keskkonnakaitse inspektor Ilmar Mägi andis helkurkettaga korralduse peatuda ning suunduda oma mootorpaadiga keskkonnakaitse vaneminspektor Ilmar Mägi juurde kaldale. Vastavalt Keskkonnajärelevalve seaduse §17 lg.1 p.2 on keskkonnakaitse inspektoril õigus kontrollida ujuvvahendit, kui on alust arvata, et seda kasutatakse kalapüügiks. Kahtlustus oli keskkonnakaitse inspektor Ilmar Mägil põhjendatud, kuna mootorpaat xxx (reg. nr. xxx) tuli Peipsi järvelt. Nakkevõrguga kalapüük on Peipsi järvel perioodil 06.05.2010 – 31.08.2010 keelatud. Semjon Šutak oli paadi roolis. Korralduse täitmata jätmine oli tema poolt lõpule viidud sellega, et ta pööras peale keskkonnakaitse inspektori korralduse saamist mootorpaadi suunaga Peipsi järve poole ja sõitis korraldust eirates peatumata tagasi Peipsi järvele. Semjon Šutaki poolt keskkonnakaitse vaneminspektor Ilmar Mägi poolt antud seadusliku korralduse eiramisega ei olnud võimalik järelevalve toimingute läbiviimine. Sellega pani Semjon Šutak toime Karistusseadustiku 279 ettenähtud väärteo. Keskkonnainspektsiooni keskkonnakaitse vaneminspektor Ilmar Mägi 12.01.2011 otsusega üldmenetluses väärteoasjas nr.03028310 määrati Semjon Šutakile KarS §279 järgi karistuseks rahatrahv 150 trahviühiku ulatuses, s.o. summas 600 eurot. Otsuse kohaselt karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ei tuvastatud. Semjon Šutak esitas 26.01.2011 Viru Maakohtule kaebuse, milles palus kohtuvälise menetleja otsus tühistada ja väärteoasja menetlus lõpetada väärteotunnuste puudumise tõttu. Kaebuse kohaselt ei märganud selle esitaja konkreetset keskkonnakaitse inspektorit. Kaebuse esitaja nägi, et kaldal seisev isik oli erariietes, kaldal on palju rohelisi põõsaid, kogu Avijõe kaldal on palju kalamehi, kes kalastavad ja annavad igale mööduvale paadile märku. Keskkonnakaitse inspektori poolt helkurkettaga antud märguanne oli antud teisele mootorpaadile, kes täitis antud korralduse. Keskkonnakaitse inspektor peab oma töö korraldama selliselt, et antavad korraldused oleksid edastatud raadio teel või muul arusaadaval viisil. 2 Kaebuse esitaja põhjendatud. leiab, et kohtuvälise menetleja otsus ei ole nõuetekohaselt Maakohtu istung Maakohtu istungil jäi kaebuse esitaja oma kaebuse nõude ja selles toodud väidete juurde. Kaebuse esitaja seletas, et proovis koos paarimehega mootorpaati peale remonti. Peipsi järvelt tagasi tulles nägi ta kaldal tsiviilriides isikut fotoaparaadiga, kedagi paati peatamas ta ei näinud. Sõitsid taas järvele tagasi. Kui nad lõpuks kaldale tulid, oli inspektor Ilmar Mägi vormiriietes. Kaebuse esitaja paadis raadiojaama ei ole, ta töötab kalurina, tema sissetulek on 8000 krooni kuus ja ülalpeetavaid tal ei ole. Kohtuvälise menetleja esindaja palus maakohtu istungil jätta kaebus rahuldamata ja tehtud otsus muutmata. Esindaja seletas, et peatumismärguande andmise ajal oli ta vormis ja märguande andis helkurkettaga. Tunnistaja R. G. ütlustest maakohtu istungil nähtub, et 19.08.2010 oli ta koos kaebuse esitajaga ja proovis mootorpaati peale remonti. Kaasas olid ka kastid kala jaoks, kuna oli soov kalale minna. Nad sõitsid järvele, kuid kuna mootor ei olnud korras, tulid jõkke tagasi. Siis nägi tunnistaja kaldal erariides isikut, kuid kuna seal on alati palju rahvast, siis mingit tähelepanu nad temale ei pööranud ja sõitsid tagasi järvele. Kui nad lõpuks kaldale jõudsid, tulid nende juurde inspektorid. Kaldal nägi tunnistaja ühte isikut, kes pildistas, pärast oli inspektoreid kaks ja nad olid vormis. Tunnistaja kinnitas, et nende taga sõitis järvelt jõkke veel üks mootorpaat, mis suundus sinnapoole, kus seisis isik fotoaparaadiga. Tunnistaja Ivo Kase ütlustest maakohtu istungil nähtub, et tema oli teise inspektorina 19.08.2010 koos Ilmar Mägiga Avijõe ääres. Nad vaatasid binokliga järvele paatide poole. Enamus paatidest seisis paigal, millest inspektorid järeldasid, et toimub õngepüük. Üks paat aga kogu aeg liikus ja üks selles paadis olev isik samuti. Kuna võis tegu olla võrgupüügiga, otsustasid nad paadi ära oodata. Kui paat oli sisenenud Avijõkke, võttis inspektor Ilmar Mägi helkurketta ja andis märku randumiseks. Paat oli sel ajal umbes 50 – 100 m kaugusel inspektorist. Kui Ilmar Mägi oli märguande ära andnud, pööras paat koheselt otsa ringi. Selle paadi taga tuli koheselt teine paat ja järsu ümberpööramisega tekitas esimene paat teisele ohtliku olukorra, peaaegu kokkupõrke. Esimene paat sõitis tagasi järvele, teisele andsime korralduse tulla kaldale, teine paat täitis koheselt korralduse. Teises paadis olid T. K. ja R. K.. Esimene paat sõitis järvele tagasi, seisis seal veidi ja siis liikus Lohusuu ja Lagedi külade vahel olevasse roostikku. Inspektorid sõitsid ka sinna, autosid ei märganud ja tulid tagasi. Sel ajal oli esimene paat jõudnud kaldale. Paadis olnud isikud laadisid maha kalakaste. Inspektor Ilmar Mägi tegeles nendega edasi. Kuna jõel oli kaks paati, siis inspektorid andsid ka kaks märguannet, mõlemale paadile eraldi. Inspektorid olid vormis, neil oli peale helkurketta kaasas ka binokkel ja fotoaparaat. Semjon Šutaki paat sõitis otse meie peale otsejoones mööda jõge, kuni Ilmar Mägi tõstis ketta üles ja viipas, et kutsuda paat kaldale. Peale seda märguannet pööras paat kohe ringi. Koht, kus inspektorid seisid, oli kaldaäär ja lage. Selle koha pealt sai vaadata tervet jõge ja jõe peal olevad isikud näevad kallast. Ilmar Mägi andis märguande põõsasteta liivasel lagendikul. 3 Tunnistaja R. K. ütlustest maakohtu istungil nähtub, et tema oli 19.08.2010 Semjon Šutaki paadi taga sõitvas paadis, kui nad tulid järvelt jõkke. Tunnistaja seletas, et nende ees sõitis paat Amuur, vahe oli umbes 100 m. Äkki tegi esimene paat tagasipöörde, milleks, tunnistaja aru ei saanud. Teine mees esimeses paadis aitas veel aeruga pöörata, et see meie paadiga kokku ei põrkaks. Kui tunnistaja edasi sõitis, nägi ta keskkonnakaitse inspektoreid, kes andsid helkursauaga peatumismärguande. Inspektorid seisid jõe kaldal, paadist vasakul, neid oli kaks ja nad olid vormis, hästi nähtavad. Tunnistaja sõitis kohe kaldale, inspektorid kontrollisid dokumente ja ta sõitis edasi. Kui tunnistaja oma paadiga jõkke sisenes, olid inspektorid kohe nähtavad. Maakohtu otsuse põhjendused Maakohus, tutvunud käesoleva asja materjalidega ja ära kuulanud menetlusosalised, leidis, et Semjon Šutaki kaebus rahuldamisele ei kuulu. Vastavalt Väärteomenetluse seadustiku §123 lg.2 arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Väärteomenetluse seadustiku §133 on sätestatud kaebuse lahendamisel otsustatavad küsimused. Käesoleva asja materjalidest nähtub, et Semjon Šutakile on karistus määratud KarS §279 alusel. KarS §279 näeb ette vastutuse riikliku järelevalve takistamise, järelevalveks vajalike dokumentide või andmete esitamisest keeldumise või tähtaegselt esitamata jätmise või valeandmete esitamise eest või dokumentide või andmete esitamise eest sellisel kujul, mis ei võimaldanud järelevalve teostamist. Käesolevas väärteoasjas koostatud väärteoprotokollist ja otsusest nähtub, et Semjon Šutakki süüdistatakse riikliku järelevalve teostamise takistamises. Seega on antud asjas vaja tuvastada, kas Semjon Šutak takistas riikliku järelevalve teostamist. Riiklik järelevalve tähendab avaliku võimu kandjate sellise pädevuse kasutamist, mis on neile antud kontrollimaks väljapoole oma ametkonda jäävate isikute tegevuse seaduslikkust. Takistamine tähendab igasugust riikliku järelevalvega seotud õiguspärase toimingu teostamise aktiivset takistamist. Järelevalve teostamist võib takistada ka järelevalveametniku seadusliku korralduse täitmata jätmine. Väärteoprotokolli ja sellele lisatud materjalide kohaselt ei võimaldanud Semjon Šutak riikliku järelevalve teostamist sellega, et ei allunud keskkonnakaitse vaneminspektori poolt antud märguandele, ei sõitnud mootorpaadiga kaldale ja lahkus järvele tagasi. Tutvunud väärteoasja materjalidega ning ära kuulanud menetlusosalised ja tunnistajad, leiab maakohus, et Semjon Šutak on toime pannud väärteo KarS §279 4 järgi, mistõttu tema karistamine selle sätte järgi on põhjendatud. Maakohus nõustub kohtuvälise menetleja otsuses toodud seisukohtadega ja leiab, et kuna antud väärteo toimepanemine on usaldusväärselt kohtu poolt uuritud tõenditega leidnud tõendamist, siis kohtuvälise menetleja otsuse tühistamiseks alust ei ole. Maakohus leiab, et süüteokoosseis käesolevas väärteoasjas on täidetud, et väärtegu on menetlusaluse isiku poolt toime pandud ja ta on süüdi. Menetlusaluse isiku tegu on õigesti kvalifitseeritud. Süüd välistavad asjaolud käesolevas väärteoasjas puuduvad. Tunnistajate Ivo Kase ja R. K. poolt kohtuistungil antud ütlustest nähtub, et 2 inspektorit olid järelevalve teostamise ajal Avijõe kaldal vormis, seisid kohas, kust olid hästi nähtavad ja andsid kaldalesõidu märguande helkurkettaga üheselt mõistetavalt. Tunnistaja Ivo Kase ütlustest nähtub ka, et Semjon Šutaki poolt juhitud mootorpaat keeras järsult ja otsekohe ümber vahetult peale märguande andmist. Tunnistaja R. K. ütluste kohaselt tuli tema oma mootorpaadiga Semjon Šutaki paadi taga, kuid nägi märguannet väga hästi. Maakohus leiab, et eelnimetatud kahe tunnistaja ütlustega on käesolevas väärteoasjas veenvalt tõendatud, et keskkonnakaitse vaneminspektor Ilmar Mägi andis 19.08.2010 Avijõe kaldal peatumismärguande õigesti, selgelt, nähtavalt ja üheselt mõistetavalt. Samuti on tunnistajate ütlustega tõendatud asjaolu, et märguanne oli Peipsi järvelt Avijõkke suunduvatele paatidele nähtav. Maakohus peab Semjon Šutaki väiteid selle kohta, et tema inspektoreid ja peatumismärguannet ei näinud, ennast õigustavateks ning leiab, et need olid antud sooviga vältida vastutust ja karistust. Samuti peab maakohus oluliseks osundada kaebuse väitele selle kohta, et helkurkettaga märguanne oli antud kaebuse esitaja juhitava paadi taga sõitvale paadile. Seega on kaebuse esitaja oma kaebuses kinnitanud, et peatumismärguanne oli siiski nähtav ja ta nägi seda, kuid hiljem maakohtu istungil kinnitanud, et peatumismärguannet ei näinud. Tunnistaja R. G. ütlustest maakohtu istungil nähtub, et kontrollides paadimootorit, ei olnud sellega ikkagi kõik korras, mingeid isikuid ta peatumismärguannet andmas ei näinud. Sama tunnistaja poolt Keskkonnainspektsioonis 18.10.2010 omakäeliselt antud ütlustest nähtub, et tunnistaja koos kaebuse esitajaga veendusid, et paadimootor on korras ja tunnistaja nägi kaldal isikuid, kes andsid kätega märguannet. Seega on tegemist kahtede erinevate ütlustega ühe ja sama tunnistaja poolt. Sellises olukorras, kus hilisemad ütlused erinevad oluliselt varasematest ütlustest, ei pea maakohus võimalikuks tunnistaja R. G. ütlusi tõendina hinnata ja jätab selle tunnistaja poolt nii kohtueelses kui kohtulikus menetluses antud ütlused tõendite hulgast välja (vt. ka Riigikohtu 15.09.2003 otsus kohtuasjas nr.3-1-1-89-03). Ülaltoodu alusel leiab maakohus, et Semjon Šutaki süü väärteo toimepanemises on tõendatud. Vastavalt Väärteomenetluse seadustiku §2 kohaldatakse väärteomenetluses kriminaalmenetluse sätteid, kui Väärteomenetluse seadustikus ei ole sätestatud teisiti ja arvestades väärteomenetluse erisusi. Vastavalt Karistusseadustiku §56 lg.1 on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. 5 Karistusseadustiku §279 näeb karistusena ette rahatrahvi kuni 300 trahviühikut või aresti. Käesolevas väärteoasjas on kohtuvälise menetleja poolt märatud menetlusalusele isikule karistuseks rahatrahv 150 trahviühiku ulatuses. Otsuse kohaselt karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud puudusid. Kohtupraktika kohaselt määratakse karistus ettenähtud sanktsiooni keskmises määras ning karistust kergendavate või raskendavate asjaolude ilmnemisel määratakse karistus siis kas alla ettenähtud sanktsiooni keskmise määra või siis keskmist määra ületavana. Käesoleva asja materjalidest nähtuvalt on kohtuväline menetleja määranud Semjon Šutakile karistuse täpselt keskmises määras. Arvestades asjaolu, et väärteomenetlusega on kindlaks tehtud Semjon Šutaki süü Karistusseadustiku §279 järgi ning kergendavad ja raskendavad asjaolud asjas puuduvad, leiab maakohus, et käesolevas asjas on kohtuväline menetleja karistuse määramisel hinnanud õigesti KarS §56 sätestatud nõudeid, muuhulgas ka rikkumise raskusastet ja menetlusalust isikut. Maakohus nõustub kohtuvälise menetleja seisukohaga, et KarS §56 ettenähtud eesmärki – mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest – on võimalik saavutada just antud asjas määratud suurusega karistusega. Maakohus leiab, et karistuse vähendamiseks alust ei ole. Seda ei ole kaebuse esitaja ka taotlenud, samuti ei ole ta selleks esitanud ühtegi põhjendust ega tõendit. Samuti ei ole kaebuse esitaja taotlenud KarS §66 lg.2 ja 3 kohaldamist. Ülaltoodu alusel tuleb kohtuvälise menetleja otsus ka selles osas jätta muutmata. Vastuseks kaebuse väidetele märgib maakohus järgmist. Maakohus ei nõustu kaebuse väidetega selles osas, et keskkonnainspektori poolt antud korraldus oli vastuolus ja arusaamatu. Põhjendused selle kohta esitas maakohus käesolevas kohtuotsuses eespool. Kaebuse väide selle kohta, et peatumismärguanne pidi olema antud raadio teel, ei ole asjakohane, kuna kaebuse esitaja enda kinnituse kohaselt maakohtu istungil ei ole tema mootorpaadis raadiosaatjat olemas. Maakohus ei nõustu kaebuse väidetega ka osas, et kohtuväline menetleja ei ole lähtunud süütuse presumptsioonist ning et kohtuvälise menetleja otsus on põhjendamata. Maakohus leiab, et kohtuväline menetleja on käesoleva väärteoasja arutamisel kogunud tõendeid ja hinnanud neid õigesti ja objektiivselt ning olemasolevatele tõenditele tuginedes teinud ka igati põhistatud otsuse. Anne PALMISTE Kohtunik 6