lg 71 p 1 kohaselt loetakse taksotunnuse või seda matkiva tunnuse kasutamiseks sõidukile paigaldatud plafooni, mis sarnaneb § 15 lg 6 p 1 nimetatud plafoonile või millega luuakse sõitjale ebaõige ettekujutus, et tegemist on taksoga.
lg 6 p 1 kohaselt on taksotunnuseks sõiduki katusel sisevalgustusega plafoon, mille esiküljel on ainult sõna TAKSO minimaalse tähemärgi kõrgusega 4 cm. Nii ÜTS § 542 lg 1 kui
Kohtumenetluse käigus ei selgunud, millistele tema suhtes kohaldatud ja rikkumise ajal väidetavalt mitte kehtinud õigusaktidele kaebaja osundada püüdnud on. Vaidlust ei ole asjaolus, et V. Troškov’i sõidukile reg. nr-ga xxx ei olnud seisuga 30.07.2010.a väljastatud sõidukikaarti taksoveoks. Riigikohus on kohtuasjas nr 3-1-1-81-10 otsuse p-s 9 ja 10 märkinud, et ÜTS § 542 lg 1 kujutab endast blanketset koosseisu, mille sisustamisel tuleb juhinduda sõitjate bussiliiniveo, bussijuhuveo, taksoveo ja pagasiveo nõuetest. Nende nõuete kohaselt on tasuline sõitjatevedu õiguspärane, kui veoteenuse osutaja täidab seaduse või alamalseisvate õigusaktidega ettenähtud tingimusi ja muul viisil pole selline tegevus reeglina lubatav. Samuti märkis kolleegium, et ühistranspordiseaduse ega ka
reguleerimisala ei puuduta pelgalt õiguslikes raamides tegutsevaid subjekte, vaid oluliselt laiemat isikute ringi (nt
lg 4, § 11 lg 1 ja 4 ning § 15 lg 7) ja kummastki õigusaktist tulenevate piirangute rikkumise eest karistusõigusliku vastutuse kehtestamise eesmärki teenib ka ÜTS §-s 542 kirjeldatud väärteokoosseis.
lg-s 7 sätestatud keeld kasutada sõidukil, mille kohta pole välja antud sõidukikaarti taksoveoks, taksotunnuseid matkivat tunnust, on samuti ühemõtteliselt suunatud nendele isikutele, kellel taksoveoteenuse osutamiseks õiguslikku alust ei ole ja keda ei saa seetõttu käsitada ühistranspordiseaduses nimetatud subjektidena. Seega on väär kaebuse esitaja väide, et sõiduki suhtes puuduva sõidukikaardi tõttu taksoveoks ei saa ta olla ÜTS § 542 järgi kvalifitseeritava väärteo subjektiks. Samuti ei välista ÜTS § 542 järgi 5 kvalifitseeritava väärteo subjektiks olemist väide rendilepingu alusel autotranspordivahendite kasutajate tarbijanõudluse uurimise kohta. Kaebaja tegevus ei ole ka vastavuses
§-le 11 lg 3 sätestatuga, kuivõrd
lg 1 kohaselt võib ka
mõistes sõitjate juhuvedu teostada vaid vastavat ühistranspordiluba omades. Et kaebajal ka sellist luba ei olnud, asjas vaidluse all ei ole. Kohus on seisukohal, et 30.07.2010.a Vladimir Troškov’i poolt juhitud sõidukil Audi A6 reg nr xxx katusel olnud ese, mida kaebaja nimetab reklaamkilbiks, mille abil teeb ta oma ettevõtte tegevusele reklaami, on käsitletav taksotunnust matkiva tunnusena ja väärteoprotokollis märgitud teokirjeldus vastab
lg 7 sätestatud rikkumisele – kollast värvi sisevalgustusega plafoon kirjaga GSA sarnaneb
lg 6 p 1 nimetatud taksotunnusele ning on seda matkivaks tunnuseks
lg 7’ lg 1 tähenduses.
lg 6 p 1 nimetatud taksotunnuse iseloomulikest tunnustest sarnaneb Vladimir Troškov’i kasutuses olnud sõiduautol kasutusel olnud ese kõigile taksoplafoonile kui taksotunnusele iseloomulikele tunnustele – kaebaja poolt reklaammärgiks nimetatud ese on tavapäraselt taksoplafoonina kasutatavatele esemetele sarnane nii kujult, mõõtmetelt kui mahult, samuti on esemel olev teksti sisu ja selle suurus sarnane taksoplafooniks olevale esemele ettenähtud tekstiga ja sellega luuakse isikutele ebaõige ettekujutus, et tegemist on taksoga. Eseme nimetamine reklaamkilbiks või mistahes muu mõistega ei mõjuta selle olemust. Kuna Vladimir Troškov’i kasutuses olnud sõiduautole ei olnud välja antud sõidukikaarti, siis puudus sellise sõiduki katusele taksotunnust matkiva eseme paigaldamiseks õiguslik alus ning sellise sõiduki juhtimine on käsitletav
Väär on kaebaja väide, et kaebaja juhitud sõiduki katusel olnud esemel ei olnud mingit erimärgistust ega logo, mis seostaks teda just taksoteenuse pakkumisega – kaebaja juhitud sõiduki katusel olnud esemel oli lisaks sõnalisele kirjele ka sõiduki kujutis. Sellise kujutise olemasolu on kohtu hinnangul seostatav just nimelt sõitjateveo teenuse kasutamise võimalikkusega ning kindlasti ei välista sõiduki ega plafooni mistahes seotust võimaliku taksoteenusega. Asjaolu, et kaebaja kasutuses olnud sõiduki katusel olnud esemel puudub sõna „takso“, asjas tähtsust ei oma ja väärteo objektiivsetele tunnuste esinemist kaebaja käitumises ei välista. Sõnad „takso“ ja „autorent“ sisu on kohtu hinnangul olemuslikult üksteisele lähedased ning sõiduautol tavapäraselt taksoplafooni asukohas paikneval, ruumiliselt ja suuruselt taksoplafooniga sarnaneval esemel sõna „autorent“ kasutamisest avaldub kohtu hinnangul avalikkusele samane või vähemalt sarnane informatsioon sõnaga „takso“ - mõlemad terminid tähistavad (sõitjate)veoteenuse kasutusvõimalust. Kas konkreetse selliste tunnustega eset kandva sõiduautoga samal ajal ka reaalselt sõitjate veoteenust osutatakse või mitte ja kas sõiduauto juht selleks kontrollimise hetkel soovi omab või mitte, kaebaja kasutuses olnud sõiduauto katusel olnud esemele hinnangu andmisel tähtsust ei oma. Samuti ei ole asjassepuutuvad väited, et sõiduautode katustel kasutavad erinevaid reklaame ka õppesõiduautod ning erinevad toidu- ja ajaviiteteenuste pakkujad (pizza, ajalehed) ja sellised reklaamid ei ole erinevalt kaebaja sõiduki katusel olnud reklaamist käsitletavad taksotunnust matkivate tunnustena. Kaebaja enda ütlustest nähtub, et ta ei seosta selliste sõidukite katustel olevaid reklaame ühelgi juhul taksoteenuse ega sellele olemuslikult samase teenuse pakkumisega, seega on tegemist reklaamidega, mis osundavad ühemõtteliselt taksoteenusest erinevale teenusele või kaubale. Õppesõiduks kasutatava auto katusele tuleb seejuures paigaldada liikluseeskirja lisa 2 kohane tunnusmärk, mille samastamist taksotunnuseks oleva plafooniga välistab nii selle kuju, ruumilisuse puudumine kui märgil olev tähistus. Kuivõrd kohus on tuvastanud V. Troškov’i käitumises
lg 7 sätestatud keelu rikkumise, esinevad asjas ka ÜTS § 542 lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo objektiivsed tunnused. Subjektiivse tunnusena esineb kaebaja käitumises vähemalt hooletus. Kuivõrd menetlusaluse isiku süüd ja tema käitumise õigusvastasust välistavaid asjaolusid väärteoasja 6 materjalidest ei nähtu ning nende asjaolude puudumine on eeldatav, on V. Troškov’i karistamine ÜTS § 542 lg 1 järgi olnud õiguspärane. Kaebaja osundused Eesti Vabariigi Põhiseaduse normidele ei mõjuta kohtu hinnangut kaebaja käitumisele. Eesti Vabariigi Põhiseaduse § 11 kohaselt tohib õigusi ja vabadusi piirata ainult kooskõlas põhiseadusega, need piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust. Kohtu hinnangul ei ole käesolevas väärteoasjas kaebaja suhtes kohaldatud piiranguid, mis oleksid vastuolus osundatud nõuetega. Eesti Vabariigi Põhiseaduse § 15 kohaselt on igaühel õigus pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse ja igaüks võib oma kohtuasja läbivaatamisel nõuda mis tahes asjassepuutuva seaduse, muu õigusakti või toimingu põhiseadusevastaseks tunnistamist – kaebaja ei ole nõudnud ühegi õigusakti ega toimingu põhiseadusevastaseks tunnistamist ja sellist põhiseadusevastasust kohtule ka ei nähtu. Kohus ei ole tuvastanud V. Troškov’i suhtes toimunud väärteomenetluses ka väärteomenetlusõiguse rikkumisi, mis annaksid alust vaidlustatud otsuse tühistamiseks ja väärteomenetluse lõpetamiseks. V. Troškov’ile määratud karistusele hinnangu andmisel arvestab kohus KarS § 56 lg 1 järgi isiku süüd, kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada teda edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Kohtuväline menetleja on karistanud V. Troškov’ile sanktsiooni keskmises määras, 100 trahviühikut. Kohus on seisukohal, et selline karistusmäär on vastavuses KarS § 56 sätestatud karistamise alustega ning kergemas määras karistuse mõistmiseks puudub alus. KarS § 66 lg 2 kohaselt võib kohus mõjuvatel põhjustel määrata rahatrahvi tasumise ositi. Kohus on seisukohal, et kaebaja ütlused tema majandusliku olukorra ja juba tekkinud võlakohustuste kohta on arvestades määratud rahatrahvi suurust piisavalt mõjuvateks põhjusteks määrata rahatrahvi tasumine ositi 12 kuu jooksul. Marie Tammsaar Kohtunik
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.