KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 17. mai 2011.a Tallinn Kriminaalasja number 1-06- 10509 Kohtukoosseis Eesistuja Malle Preimer, liikmed Sten L

§ 114

p 3 – 25 lg 2) järgi ja mõista talle karistuseks 11 (üksteist) aastat vangistust. Eelvangistuses viibitud aeg alates

1. juulist 2010.a arvata karistusaja hulka. Välja mõista Sergei Mahhovilt KrMS § 179 lg 1 p 1 alusel sundraha 695.05 eurot (kuussada üheksakümmend viis eurot ja 05 senti) riigituludesse. Prokuröri ja kannatanute esindaja apellatsioonid rahuldada. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav võib kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
2. Sergei Mahhovile oli esitatud KrK § 101 p 5 ja § 15 lg 2 järgi (

§ 114

p 3 ja § 25 järgi) süüdistus selles, et tema tulistas 09.06.2002.a.kella 11.15 paiku Tallinnas, Keemia ja Endla tänava ristmikul tulirelvast tapmise eesmärgil V. K., pidades seejuures võimalikuks ja mööndes, et surma saab ka V. K. poolt juhitud autos olnud A. K. (praegu kannab perenime K.). Tõendatud on , et eelpool viidatud ajal ja kohas ootas S.Mahhov V. K. saabumist nimetatud ristmikule. V. K. lähenes sõiduauto AUDI A6 (reg nr XXX XXX) Keemia tänava poolt ristmikule. Sõidukis istusid lisaks V. K. ka A. K. ja kaks last. Samal ajal liikus Sergei Mahhov Endla tn 88 maja juurest V. K. auto suunas. Jõudes ajal, mil V. K. alustas parempöörde sooritamist, auto juhipoolse ukse lähedusse, tulistas Sergei Mahhov tapmise eesmärgil 12-kaliibrisest sileraudsest tulirelvast ühe lasu kartetšidega täidetud jahipüssipadruniga sõiduauto roolis istunud V. K. pihta. Tulistamise hetkel nägi S.Mahhov, et V. K. kõrval juhi kõrvalistmel istub A. K.. Kuna V. K. õnnestus autoga sündmuskohalt minema sõita, siis jäi tapmine lõpule viimata Sergei Mahhovi tahtest sõltumata. Tulistamise tagajärjel sai V. K. raskeid kehavigastusi: laskehaavad vasema õla-ja küünarvarre ning allalõua piirkonnas. Kehavigastused ei olnud eluohtlikud, kuid nende paranemine oli pikaajaline. Tulistamise tagajärjel sai raskeid kehavigastusi ka A. K.: lasuhaavad mõlemal õlavarrel ja mõlemal rinnanäärmel, parema õlavarre killunenud murd ja parmea keskpidise närvi (mediaansusnärvi) vigastus. Nimetatud vigastused ei olnud eluohtlikud, kuid nende paranemine oli pikaajaline. Kehavigastused põhjustasid raske kehalise haiguse. Harju Maakohus mõistis Sergei Mahhovi tõendamatuse tõttu õigeks. APELLATSIOONIDE SISU 2. Prokurör taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsusega S. Mahhovi süüditunnistamist KrK § 101 p 5 – 15 lg 2 (

§ 114ja 25) järgi ja karistamist vangistusega 11 aastat ja 6 kuud.

Prokurör ei nõustu maakohtu järeldustega ning leiab, et kohus on läinud vastuollu KrMS § 61 sätestatud tõendite vaba hindamise põhimõttega, rikkudes oluliselt kriminaalmenetlusõigust, mis on aga ringkonnakohtus kõrvaldatav. 2 Vaidlustatud asjas on tegemist sõna-sõna vastu olukorraga ühelt poolt kannatanu V. K. kindel veendumus, et 09.06.2002.a tulistas teda S. Mahhov. Sellele vastu räägivad S. Mahhovi ütlused, et tema seda kuritegu toime pannud ei ole. Maakohus leidis, et esineb kõrvaldamata kahtlus, et kannatanu võis äratundmiseks esitamisel eksida, seda nii eeluurimisel kui kohtumenetluses. Prokuröri hinnangul ei olegi võimalik seda kahtlust kõrvaldada. Kohus põhjendab kannatanu mitteuskumist sellega, et äratundmise ja kuriteosündmuse vahel on pikk ajavahe ning et tulistaja kandis tulistamise hetkel mütsi ja prille. Sisuliselt on kohus öelnud, et kui kurjategija kannab mütsi ja prille ning äratundmiseks esitamine ei toimu vahetult pärast kuritegu, siis on äratundmine tõendina välistatud. Selline üldine väide välistab teatud tõendid juba ette mis läheb aga vastuollu KrMS § 61 sätestatud tõendite vaba hindamise põhimõttega. Prokuratuur on seiskohal, et käesoleval jt sarnaste kaasuste puhul ei peaks kohus arutama kahtluste üle abstraktselt, vaid hindama, kas konkreetne kannatanu võis konkreetsel juhul kurjategija välimuse meelde jätta. Sellisel hindamisel on oma objektiivne ja subjektiivne külg. Objektiivselt saab kannatanu suutlikkust hinnata konkreetsete tehiolude põhjal, ehk siis tuleb küsida, kas ja kui hästi oli kannatanul võimalik kurjategijat näha. V. K. nägi tulistajat lähedalt umbes 5 sekundi vältel, kusjuures miski tema vaatevälja ei piiranud ja ka nähtavus oli väga hea. Et tulistaja oli kannatanule lähedal, tõendab ka ballistikaekspertiis, laskja pidi olema autost vähem kui meetri kaugusel. Keskmine inimene sellises keskkonnas on võimeline nägema teise inimese nägu määral, mis võimaldab selle hilisemat meenutamist. Kannatanu subjektiivse võimekuse kohta kurjategija välimus endale meelde jätta annavad kõige objektiivsemat teavet kannatanu poolt vahetult pärast kuriteosündmust antud ütlused. Kui kannatanu suudab kurjategijat üksikasjalikult kirjeldada, siis järelikult ta mäletab teda. V. K. poolt esimesel ülekuulamisel antud isikukirjeldus ei jäta vähimatki kahtlust selles, et V. K. nägi hästi teda tulistanud isikut ja talletas oma mälus tema välimuse. Tähelepanuväärne on ka selle vahetult pärast kuriteosündmust antud isikukirjelduse kokkulangevus S. Mahhoviga. Objektiivse asjaoluna tuleb arvestada ka seda, et S. Mahhov on äratuntuks osutunud ka teistes kriminaalasjades, kus ta on olnud süüdistatav. Subjektiivse asjaoluna ei saa aga tähelepanuta jätta V. K. haridust ja töökogemust. Tal on politseiline haridus ning kogu oma elu on ta töötanud kriminaalpolitseis ja turvaäris ametikohtadel, kus tähelepanu ja meeldejätmise võime on määrava tähendusega. 3. Kannatanute esindaja adv. A. Luberg taotleb samuti maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsusega S. Mahhovi süüditunnistamist KrK § 101 p 5 – 15 lg 2 (

§ 114ja 25) järgi ja karistamist.

Apellant märgib, et maakohus on põhjendamatult kõrvale jätnud ballistikaekspertiisis tuvastatud asjaolud ning rõhutab, et ekspertiisiga tuvastati, et tulistaja pidi V. K. autost vähem kui 1 meetri kaugusel, tulistaja pikkus aga pidi olema vähemalt 180 cm. Ekspertarvamuses toodud järeldused on kooskõlas V. K. ühetaoliste ütlustega kogu menetluse käigus, mis aga näitab ühelt poolt V. K. ütluste kõrget usaldusväärsust, teisest küljest aga kogumis V. K. ütlustega on ekspertarvamus kaalukas tõend näitamaks, et S. Mahhov on talle inkrimineeritud kuriteo toime pannud. Apellant ei nõustu otsusest väljaloetava etteheitega menetlejale selles, et kohtueelse menetluse käigus alul kahtluse saanud, kuid seejärel kahtlustusest vabanenud isikuid ei esitatud 3 äratundmiseks kannatanutele. Otsuses leitakse ka, et kui seda oleks tehtud ja V. K. oleks need isikud kindlasti välistanud, siis nähtuks sellest, et V. K. tõepoolest väga hästi mäletab tulistaja kehakuju, nina, lõua ja kõrvade ja üldise näoplaani järgi. Esindaja märgib, et isiku äratundmiseks esitamine – sisu ja taotletav eesmärk on ikkagi isiku äratundmine (mis ei välista, et kedagi ära ei tunta), mitte aga juba eelduslikult isiku mitteäratundmine. Kohus leidis, et V. K. veendumus on ajapikku aina kindlamaks muutunud, mistõttu tema kui tõendi allika usaldusväärsuse hindamisel tuleb olla eriti ettevaatlik. V. K. on tulistaja ära tundnud kohtueelsel uurimisel fotode järgi ja lisanud sealjuures, et 100% kindlusega saaks ta teha oma järeldused siis, kui isikut füüsiliselt näeks. Nn füüsilisel äratundmisel ongi V. K. kinnitanud, et tunneb S. Mahhovis ära isiku, kes teda tulistas. Kui nüüd kohtuistungil V. K. avaldas, et ta on 100 % kindel S. Mahhovi isikus kui tulistajas, siis kuidas saab öelda, et tema veendumus aina suureneb. MENETLUS RINGKONNAKOHTUS 4. Prokurör toetas apellatsiooni, taotles maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsusega Sergei Mahhovi süüditunnistamist KrK § 101 p 5 – 15 lg 2 (

§ 114p 3 ja 25 lg 2) järgi ning karistamist 11 aasta ja 6 kuulise vangistusega.

Kannatanu esindaja toetas samuti apellatsiooni ning palus uue otsusega Sergei Mahhov süüdi tunnistada. Süüdistatav ja tema kaitsja vaidlesid apellatsioonidele vastu ja leidsid, et maakohus on teinud ainuvõimaliku otsuse, see on põhjendatud ja seaduslik. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

1. Kohtukolleegium, tutvunud süüdistusasja materjalide ja apellatsioonidega, kuulanud ära kohtumenetluse pooled, leiab, et apellatsioonid on põhjendatud, maakohtu otsus tuleb tühistada. Tõsi, et käesolev kriminaalasi tuleb lahendada nn sõna-sõna vastu olukorras, kus tõenditeks on ühelt poolt kannatanu ütlused ja tema poolt isiku äratundmistel väljendatud veendumus, et 09.06.2002.a tulistas teda S. Mahhov ning teisalt süüdistatava ütlused, et tema seda kuritegu toime pannud ei ole, pole sel kuupäeval ka Tallinnas viibinud. Maakohus on oma otsuses leidnud, et kannatanu võis isiku äratundmisel eksida, seda nii eeluurimisel kui kohtumenetluses ning seega esinevad kriminaalasjas kahtlused, mida ei ole võimalik kõrvaldada, sellised kahtlused tuleb tõlgendada süüdistatava kasuks. Esmalt peab kohtukolleegium vajalikuks osundada, et kriminaalmenetluse seadustik ei sisalda keeldu tugineda süüdimõistva otsuse tegemisel isegi üksnes kannatanu ütlustele. KrMS § 62 lg 2 sätestab, et kohus hindab kõiki tõendeid oma siseveendumuse alusel. St kui kannatanu ütlused selle kohta, et teo pani toime just süüdistatav, on kohtu jaoks usaldusväärsed ja piisavalt veenvad, võib kohus teha süüdimõistva otsuse ka üksnes nende alusel. Sellist seisukohta on avaldanud ka Riigikohus oma mitmetes lahendites (Riigikohtu otsused nr 3-1-189-03; 3-1-1-94-04; 3-1-1-98-07 jt). Sealjuures rõhutas siiski Riigikohus, et ainult kannatanu ütlustele tuginedes ei või teha süüdimõistvat otsust juhul, kui kannatanu hilisemad ütlused erinevad oluliselt varasematest ütlustest. Arvestada tuleb aga, et viidatud otsused pärinevad kriminaalmenetluse koodeksi kehtivuse ajast, praegu kehtiva KrMS § 281 lg-st 1 tulenevalt ei 4 võigi kohus põhjendamatu vastuolu puhul isiku ütlustele tugineda. Käesoleval juhul kannatanu ütlustes taolisi vastuolusid välja toodud ei ole. Kohus ei ole küll tuvastanud kannatanu erinevates menetlusetappides antud ütlustes vastuolusid, kuid on viidanud isiku äratundmiseks esitamiste protokollidele ja leidnud, et kannatanu veendumus on aja möödudes aina kindlamaks muutunud. Kohtukolleegium maakohtuga siiski ei nõustu. 16.07.2003.a esitati S. Mahhov fotode järgi V. K. äratundmiseks, kus V. K. avaldas, et fotol nr 4 olev mees on tema arvates isik, kes tulistas, täiesti kindlalt saaks ta selles veenduda, kui näeks teda füüsiliselt enda vastas /tl 72/. Hiljem, 04.08.2005.a on läbi viidud korduv isiku äratundmiseks esitamine, kus V. K. tundis kuue kalamehemütsi ja päikeseprille kandva mehe hulgast ära nr 6 all S. Mahhovi kui teda tulistanud isiku ja seda ilma kahtlusteta /tl 122-127/. Ka kohtuistungil oli V. K. 100- protsendiliselt veendunud, et just süüdistatav S. Mahhov on isik, kes teda 09.06.2002.a tulistas. Kohtukolleegiumi hinnangul ei saa kuidagi väita, nagu oleks kannatanu veendumus aja möödudes kindlamaks muutunud. Tegemist on kannatanu ühetaoliste ütlustega. Prokurör märgib apellatsioonis põhjendatult, et kohus ei peaks käesoleva ja ka sarnaste kaasuste puhul arutama kahtluste üle abstraktselt, vaid peaks hindama, kas konkreetne kannatanu võis konkreetsel juhul kurjategija välimuse meelde jätta. Objektiivselt saab kannatanu suutlikkust isiku välimuse mälus talletamiseks hinnata konkreetsete tehiolude põhjal, st tuleb välja selgitada, kas ja kui hästi oli kannatanul võimalik kurjategijat näha. V. K. nägi tulistajat lähedalt, ca meetri kauguselt, tema vaatevälja miski ei piiranud, nähtavus oli väga hea /II kd tl 87-90/. Et tulistaja jõudis kannatanule väga lähedale, tõendab ka ballistikaekspertiis – laskja pidi olema autost vähem kui 1 m kaugusel, ligikaudu aknas oleva vigastuse ja vasakpoolse rattakoopa esiserva vahelisel alal /I kd tl 56/. Põhjendatud on siinkohal ka märkida, et V. K. suutis pärast kuriteosündmust tulistajat väga asjatundlikult ja üksikasjalikult kirjeldada /I kd tl 30/. Maakohus on jätnud eeltoodud asjaolud analüüsimata, st ei ole andnud isiku äratundmiseks esitamise protokollidele kui tõenditele sisulist hinnangut. Sellist analüüsi tegemata ja hinnangut andmata jääb aga kohtukolleegiumi arvates maakohtu poolt oma otsuses sedastatu, et kannatanu võis tulistajat ära tundes eksida, üldsõnaliseks. Isiku äratundmiseks esitamise kui olulise menetlustoimingu protokolli tõendina hindamist on käsitanud Riigikohtu kriminaalkolleegium oma otsustes korduvalt. Nii on Riigikohus otsuses nr 3-1-1-21-09 märkinud, et üksikute uurimistoimingute nõuetekohasuse hindamisel ei saa lisaks menetlusõiguse nõuetele jätta arvestamata ka uurimistaktikas üldtuntud arusaamasid. Kooskõlas KrMS § 82 lg 1 p-s 5 sätestatuga tuleb äratundmiseks esitamise protokollis märkida ka seda, milliste tunnuste alusel objekt ära tunti. Selle nõude täitmisel saab olla sisuline tähendus. Üksnes siis, kui on võimalik võrrelda ja hinnata, kas ja kuivõrd on need tunnused, mille alusel objekt ära tunti, samased nende tunnustega, mille oli äratundja talletanud enda mällu varem seoses kuriteosündmusega ja mille alusel ta lootiski objekti ära tunda. Eelöeldu omakorda eeldab uurimistaktikaliselt seda, et enne äratundmiseks esitamist kuulatakse äratundja üle äratundmist võimaldavate tunnuste selgitamiseks. Kui äratundmiseks esitamisele sellist ülekuulamist ei eelne, siis on äratundmiseks esitamise tulemi kontrollimine praktiliselt välistatud. Samasugust seisukohta väljendas Riigikohus ka oma otsuses nr 3-1-152-09 p-s 11 - KrMS § 81 lg 1 kohaselt võib äratundmiseks esitamine toimuda alles pärast isiku ülekuulamist, kusjuures erandeid sellest nõudest menetlusseadus ette ei näe. Kriminaalkolleegiumi hinnangul on KrMS § 81 lg-st 1 tuleneva nõude eesmärgiks äratundja järelduste objektiivse kontrollimise ja hindamise tagamine, mille tõttu ei tohi menetlustoimingute järjestusse suhtuda formaalselt. Ülekuulamist läbi viimata pole menetlejal 5 võimalik nõuetekohaselt selgitada, mida teab isik tõendamiseseme asjaolude kohta ega täiel määral veenduda äratundja väidete objektiivsuses ja tõelevastavuses. Käesolevas süüdistusasjas on eelpool kirjeldatud nõuded täidetud. Kannatanu V. K. kuulati järgmisel päeval pärast kuriteosündmust üle ning nagu öeldud, on ta tulistajat üksikasjalikult kirjeldanud /I kd tl 30/. 16.07.2003.a esitati V. K. äratundmiseks nelja isiku fotod ning ta avaldas, et fotol nr 4 (S. Mahhov) olev mees on teme arvates see isik, kes teda 09.06.2002.a Tallinnas tulistas. V. K. tundis selle mehe ära näokuju, nina ja kõrvade kuju, suujoone järgi. Samas märkis kannatanu, et täiesti kindlalt saaks ta veenduda siis, kui näeks meest füüsiliselt enda vastas /I kd tl 72-74/. Kannatanu esitatud tingimus menetleja poolt täideti ning 04.08.2005.a esitati S. Mahhov V. K. äratundmiseks koos viie temaga sarnase isikuga, kusjuures kõik need isikud kandsid nn kalamehemütsi ja päikeseprille /I kd tl 122-127/. V. K. tundis isikus nr 6 (S. Mahhov) ära mehe, kes teda 09.06.2002.a tulistas, selgitades, et mehe tunneb ta ära lõua, suujoone, nina, üldise kehakuju, pikkuse, üldise näoplaani järgi. Seega menetluslikke etteheiteid äratundmiseks esitamise läbiviimisele käesolevas asjas teha pole võimalik. Olulisena tuleb siinjuures veel märkida, et V. K. poolt esimesel ülekuulamisel antud isikukirjeldus on S. Mahhovi välimusega kokkulangev. Maakohtu otsuse kohaselt ei ole, arvestades asjaolu, et tulistaja kandis tulistamise ajal prille ja nn kalamehemütsi, välistatud, et kannatanu võis eksida. Veel heidab kohus ette, et äratundmiseks esitamised on läbi viidud pikkade ajavahemikega ja pikka aega pärast kuriteosündmust. Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole need põhjendused siiski aluseks kahelda tõendi usaldusväärsuses. Prokurör märgib apellatsioonis põhjendatult, et sisuliselt on maakohus sedastanud, et kui kurjategija kannab mütsi ja prille ning äratundmine ei toimu vahetult pärast kuritegu, siis on äratundmine tõendina välistatud. See seisukoht aga välistab teatud tõendid juba ette, mis on vastuolus KrMS §-s 61 sätestatud tõendite vaba hindamise põhimõttega. Käesoleval juhul tuleb tõdeda, et vaatamata prillidele ja mütsile on kannatanu tulistaja välimust üksikasjalikult kirjeldada suutnud, selle isiku välimuse on kannatanu mällu talletanud ning ta ka kolm aastat hiljem ära tundnud. Ebaolulised faktid ja sündmused, mille keskmes sa ise ei ole, võivad tõepoolest kolme aastaga mälus oluliselt tuhmuda, kuid nii oluline ja drastiline sündmus, nagu toimus 2002.a juunis V. K., laseb arvata, et kõik asjaolud, mida ta tajus, on mällu sööbinud. Seda kinnitas kannatanu ka kohtuistungil ise. Kohtukolleegium osundab, et situatsioonides, kus on ainult n.ö sõna-sõna vastu, peab kohus erilise tähelepanelikkusega arvestama kõigi asjaoludega, mis enda olemuselt on kaasuse lahendamisel asjakohased ning mis võivad mõjutada tõendite hindamist. Kaaluda tuleb kõiki asjaolusid, mis räägivad nii süüteo toimepanemise poolt kui ka vastu (vt Riigikohtu otsus nr 3-1-1-94-04). Seetõttu on põhjendatud ka prokuröri viide kannatanu V. K. politseilisele haridusele ja töökogemisele kriminaalpolitseis. Tähelepanu- ja meeldejätmise võime, hilisem kirjeldamisoskus on vaieldamatult treenitavad ning tuleb tõdeda, et käesolevas süüdistusasjas on see äratuntav. V. K. on tähele pannud mitmeid olulisi detaile tulistaja välimuses, neid kirjeldanud ja mällu talletanud. Prokurör märgib põhjendatult, et kui kannatanu suudab kurjategijat üksikasjalikult kirjeldada, siis järelikult ta mäletab teda. Lisaks eelnevale peab kohtukolleegium kõnekaks ka fakti, et 11.06.2002.a, s.o ülejärgmisel päeval pärast kuriteosündmust käesolevas asjas, lahkus S. Mahhov Eestist Hispaania Kuningriiki /II kd tl 90/. Mis puudutab S. Mahhovi väidet selle kohta, et konkreetselt ta küll ei mäleta, aga 09.06.2002.a oli ta Kohtla-Järvel, siis seda väidet ka kaudselt toetavad tõendid või muud 6 tuvastatud asjaolud asjas puuduvad. Kohtukolleegium peab siinjuures vajalikuks osundada Riigikohtu mitmetes otsustes sõnaselgelt väljendatud seisukohale, mille kohaselt juhul, mil süüdistatav otsustab end kaitsta aktiivselt, peab ta ise esitama tõendid oma väidete õigsuse kinnitamiseks või vähemalt looma menetlejale reaalse võimaluse nende väidete kontrollimiseks. Kui end aktiivselt kaitsev süüdistatav jätab esitamata oma väidete õigsust kinnitavad tõendid ega loo reaalset võimalust nende väidete kontrollimiseks, pole alust rääkida süüdistusversiooni suhtes tekkinud kahtlustest, mida tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks (Riigikohtu otsused nr 3-1-1-112-99; 3-1-1-104-05; 3-1-1-85-07). S. Mahhov ei ole andnud menetlejale vähimalgi määral mingit tuge oma väite kontrollimiseks, mistõttu tuleb S. Mahhovi ütlusi oma Kohtla-Järvel viibimise kohta paljasõnaliseks pidada. Kohtukolleegium on seisukohal, et kannatanu V. K. ütlustes ja tema poolt isiku äratundmiseks esitamise protokollides ei ole alust kahelda, need tõendid on piisavad, et lugeda tuvastatuks kannatanute tulistamine 09.06.2002.a Sergei Mahhovi poolt. S. Mahhov tulistas ca meetri kauguselt sõiduautos kõrvuti istunud A. ja V. K. pihta 12kaliibrilisest sileraudsest tulirelvast lasu jahipüssipadruniga, mille pihtamislaengu moodustasid või selle hulgas olid ca 8 mm läbimõõduga kartetšid. Tulistamise hetkel nägi S. Mahhov mõlemat kannatanut. Arvestades kannatanutele tekitatud vigastuste paiknemist keha eluohtlikes piirkondades, pihtamislaengu erisusi (kartetšid) ja tulistamise kaugust kannatanutest, saab väita, et lask oligi suunatud kahele isikule. Seega pani ta tahtlikult toime vahetult kahe inimese tapmisele suunatud teo. Et aga V. K. õnnestus sündmuskohalt minema sõita, jäi tapmine lõpule viimata S. Mahhovi tahtest sõltumata. Süüdistuses on seega S. Mahhovi tegu õigesti hinnatud KrK § 101 p 5 – 15 lg 2 järgi, mis vastab alates 01.09.2002.a kehtiva karistusseadustiku paragrahvidele 114 p 3 ja 25 lg
2. Karistuse mõistmisel lähtub kohtukolleegium

§-s 56 sätestatust. S. Mahhovi puhul ei ole tuvastatud raskendavaid ega kergendavaid asjaolusid. Tema süü suurusest lähtuvalt on kohtukolleegiumi hinnangul esitanud riiklik süüdistaja põhjendatud taotluse karistada S. Mahhovit vangistusega KrK §-s 101 ettenähtud sanktsiooni keskmises määras. KrMS § 179 lg 1 p 1 alusel tuleb S. Mahhovilt välja mõista sundraha 2,5 kuupalga alammäära ulatuses.

§ 68lg 1 kohaselt tuleb eelvangistuses viibitud aeg alates 22.07.2010.a arvata S.

Mahhovi karistusaja hulka. Ülaltoodust lähtudes ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 4, 338 p 1, 2, 340 lg 4 p 2 tühistab ringkonnakohus Harju Maakohtu 23.02.2011.a otsuse S. Mahhovi õigeksmõistmises ja mõistab ta uue otsusega KrK § 101 p 5 – 15 lg 2 (

§ 114p 3 – 25 lg 2) järgi süüdi.

Prokuröri ja kannatanute esindaja apellatsioonid ringkonnakohus rahuldab. Malle Preimer Sten Lind 7 Paavo Randma