1-11-4495/19

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 9.september 2011.a. Tallinn Kohtuistungi aeg ja koht 5.september 2011.a. Kriminaalasja number 1-11-4495 Kohtukoosseis eesistuja Julia Katškovskaja, liikmed Meelika Aava ja Malle Preimer Kohtuistungi sekretär Tatjana Derkatš Edgar Seljand süüdistuses KarS § 404 järgi Kriminaalasi lühimenetluses Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu otsus 11.maist 2011.a. Apellatsiooni esitaja Süüdistatava Edgar Seljandi kaitsja adv. Risto Käbi Prokurör Vahur Verte Süüdistatav Edgar Seljand (ankeetandmed Harju Maakohtu otsuses, elukoht Harju mk.,Anija vald, Voose1-2 Kaitsja RESOLUTSIOON Adv. Risto Käbi Harju Maakohtu otsus 11.maist 2011.a. Edgar Seljandi suhtes jätta muutmata, kuid teha selle resolutiivosas täpsustus kandmisele kuuluva karistuse osas ja nimelt: Lugeda kantuks Harju Maakohtu 11.mai 2011.a. kohtuotsusega Edgar Seljandile mõistetud karistusest, s.o. 8 kuu ja 8 päevasest vangistusest 2 kuud ja 8 päeva. Ärakandmisele kuuluv karistus on 6 kuud. Selles osas pöörata kohtuotsus peale jõustmist täitmisele ja ärakandmata karistuse kandmise aja alguseks lugeda Edgar Seljandi vanglasse saabumise päev. Esitatud apellatsioon jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada 2 kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav ja kannatanu võivad kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK: Harju Maakohus otsustas 11.mai 2011.a. kohtuotsusega süüdi tunnistada Edgar Seljand KarS § 404 järgi ning mõista talle karistuseks 9 kuud vangistust. Vähendada KrMS § 238 lg.2 kohaselt mõistetavat karistust ühe kolmandiku võrra, mõistes lõplikuks karistuseks 6 kuud vangistust. KarS§ 65 lg.2 alusel suurendada mõistetud karistust Harju Maakohtu 23.02.2009.a. otsusega mõistetud ärakandmata osa, s.o. 2 kuud ja 8 päeva vangistust võrra ning mõista liitkaristuseks 8 kuud ja 8 päeva vangistust. Karistuse alguseks lugeda kohtuotsuse kuulutamise päev 11.05.2011.a. Kannatanu Aleksander Roo poolt esitatud tsiviilhagi summas 639,12 eurot (10 000 krooni) –jätta rahuldamata. Edgar Seljand mõisteti süüdi selles, et tema olles Murru Vanglas kinnipeetav, süütas 03.08.2010.a kella 20.15 ajal Murru Vangla 3-1 osakonna kambris 122 vatimadratsi. Süütamise tagajärjel hävines kambris olnud vatimadrats ning tahmusid kambriseinad, põlengu käigus tekkinud suits ja ving imbusid Murru Vangla teistesse kambritesse, kus viibisid kinnipeetavad. Süütamisega põhjustas Edgar Seljand ohu Murru Vangla kolmandas osakonnas viibivate kinnipeetavate elule ja tervisele. APELLATSIOONI SISU JA MANETLUSOSALISTE SEISUKOHAD: Süüdistatava kaitsja vaidlustab kohtuotsuse karistuse mõistmise osas, kuna leiab, et karistuse mõistmisel on kohus arvestanud ekslikult raskendavaid asjaolusid, tuvastanud ekslikult süüdistatava poolt elule ohu põhjustamise, samuti on mõistetud karistus rangem tavapärasest kohtupraktikast. Olulisteks asjaoludeks karistuse mõistmisel peab apellant järgmiseid: Süüdistatava eesmärgiks ei olnud seada ohtu teiste kinnipeetavate ja vangla personali elu ega tervist. Kohus on leidnud, et süüdistatava tegevuse eesmärgiks oli nii süütamine kui selle tagajärjel kaaskinnipeetavate ning valvurite tervisele reaalse ohu põhjustamine. Kohtu vastav seisukoht on põhjendamata ega vasta kogutud tõenditele (tagajärje suhtes kavatsetus puudus, vaid esines kaudne tahtlus): 3 Süüdistatav võttis tarvitusele abinõud ohu minimeerimiseks. Süüdistatava antud ütluste kohaselt (tl 24) süütas ta madratsi ajal, mil teadis, et valvur on koridoris – seda selleks, et põleng suudetaks likvideerida koheselt ja kahju oleks väiksem. Süüdistatav teavitas süütamisest vangla personali ise, sh sellest, millises kambris põleb. Isik, kes oleks soovinud tekitada kahju teiste kinnipeetavate ja vangla personali tervisele, ei oleks ise põlengust teavitanud või vähemalt mitte selles faasis (võrdle nt tl 14 kirjeldatud kinnipeetav M L põhjustatud põlengu asjaolusid). Seda, et süütamisest informeeris vangla personali just süüdistatav, kinnitab oma ütlustes ka tunnistaja H R (tl 12). Süüdistatavale tekkis põlengusuitsust vaid peavalu. Kuna süüdistatav ise viibis kambris, kus põleng toimus, pidanuks tema tervisekahjustused olema kaaskinnipeetavatest (kes põlengule nii lähedal ei viibinud) olulisemad. Süüdistataval vaid peavalu tekkimine (näitab, et süüdistatav ei lasknud põlengul väga kaugele areneda enne sellest teavitamist) ei kinnita soovi kahjustada kaaskinnipeetavate tervist, kindlasti mitte aga seada ohtu nende elusid. Asja materjalide põhjal kurtsid kinnipeetavad kergeid tervisehäireid, kuid samal ajal toimus sealsamas teine ja tõsisem põleng, mille süütas kinnipeetav M L (tl 14). Asjaoludest võib järeldada, et teise põlengu mõju oli oluliselt suurem. Süüdistatava sõnul ajendas teda tegu toime panema kambri halb seisukord ja vangla personali poolne passiivsus temaga suhtlemisel. Süüdistatav möönab isegi, et kuritegu ei ole adekvaatne viis probleemidele reageerimiseks. Süüdistatav möönis ohtu, mis kinnipidamiskohas süütamisega olemuslikult võib kaasneda, kuid puudub põhjus arvata, et tervise kahjustamine oli tema eesmärgiks. Eesmärgiks oli siiski süüdistatava olukorrale tähelepanu tõmbamine ja selleks vangla töö häirimine, mida süütamine kindlasti teeb. Arvestada tuleb sedagi, et kuigi vangla on kinnine asutus, siis on seal õppinud personal ja tulekustutusvahendid, mistõttu kompenseerib suletusest tulenevat täiendavat ohtu tavaelust (tavalises eluruumis ei pruugi näiteks leiduda tulekustutusvahendeid) märksa parem valmisolek juhuks, kui põleng tekib. Süütamisel sai süüdistatav arvestada sellega, et põlengust teavitamisel on olemas kõik vajaminev, et seda kontrollida. Tegelikkus kinnitas selle eelduse paikapidavust. Süüdistatav ei seadnud kaaskinnipeetavate ega vangla personali elu ohtu. Ülal toodud asjaoludel ei saa lugeda tõendatuks, et süüdistatav oleks seadnud oma teoga (nendel asjaoludel, mil see tegelikult toime pandi) kellegi elu ohtu. Rääkida saab kergetest tervisekahjustustest, mis ei olnud ega pidanudki süüdistatava tahet arvestades olema eluohtlikud. Vastuväited seoses süüd raskendavate asjaoludega on järgmised. Süüdistatava teos ei esinenud madalat motiivi KarS § 58 p 1 mõttes. Kohus on lugenud madalaks motiiviks selle, et süüdistatav seadis kohtu arvates teiste kinnipeetavate elu ohtu, kuigi tal oleks olnud alternatiivsed viisid, kuidas puudustest teada anda. Apellant nõustub, et süütamine või kuriteod üldiselt ei ole adekvaatsed meetodid eesmärkide saavutamiseks, kuid madala motiivi esinemist ei saa pelgalt sellega sisustada. Kuritegusid ei panda reeglina toime õilsatel motiividel, kuid see ei tähenda, et kõik motiivid saaks KarS § 58 p 1 mõttes madalateks lugeda. 4 Antud juhul mööndakse kohtuotsuses võimalust, et süüdistatava etteheidetel seoses vangla tingimuste ja tegutsemisega võis olla alus. Võimalus kritiseerida avaliku võimu tegevust (mida vangla esindab) ja oma õiguste eest seismine iseenesest on õigusriigis igaühe õiguseks. Kohtupraktikas tuleb seda silmas pidades olla ettevaatlik avaliku võimu vastu protestivate isikute motiivide lugemisel madalateks ja nende seetõttu karmimal karistamisel. Kuigi protestiks valitud meede oli sobimatu, ei saa motiivi ennast lugeda madalaks. Süüdistatav ei pannud tegu toime ka abitus seisundis isikute suhtes KarS § 58 p 3 mõttes. Kohus on leidnud, et kuna isikud viibisid vanglas lukustatud uste taga, siis oli tegu abitus seisundis olevate isikutega. Apellant ei nõustu kohtuotsuse väitega nagu viivitanuks süüdistatav tulekahjust teatamisega ja just selle tulemusena kogunes koridori palju suitsu ja vingu. Seda seetõttu, et kohus on jätnud rahuldamata tsiviilhagi põhjusel, et ei ole selge, millise osa tagajärgedest moodustasid süüdistatava ja M L teod. KarS § 59, mis keelab arvestada raskendavat asjaolu, kui see on juba süükoosseisu üheks tunnuseks. Antud juhtumis on süüdistatav tunnistanud oma süüd kuriteos, kuna süütamine leidis aset vanglas ja olemuslikult on kinnises asutuses risk, et põlengu korral puudub isikutel liikumisvabadus. Kohus ei ole liikumisvabaduse piirangut ohu tuvastamisel märkinud, aga tuleb eeldada, et põhiliseks ohufaktoriks antud juhul oligi vangla suletus. (Vastasel korral leian, et kohus ei ole piisavalt motiveerinud, milles seisnes oht elule ja tervisele, kuna suletust arvestamata võiksid kinnipeetavad ja vangla personal ennast suitsu eest kergesti kaitsta, kaugenedes selle allikast.) Tavalises hoones varaõhtusel ajal oleks ohuhinnang olnud teistsugune ja võimalik, et ei oleks üldse KarS § 404 koosseis täidetud. Apellant leiab, et sisuliselt on kohus arvestanud kinnipeetavate liikumisvabaduse piirangut nii teo kvalifitseerimisel kuriteoks (ohu sisustamisel) kui ka karistuse mõistmisel raskendava asjaoluna, ehk kahel korral, mis on KarS § 59 järgi lubamatu. Apellant osundab Harju Maakohtu 05.05.2011 otsusele kriminaalasjas nr 1-11-5177, millega tunnistati põlengute süütamise eest süüdi M L (sh põlengu eest, mida kajastab ka käesoleva asja toimik). Otsus on kohtute infosüsteemis avalikult kättesaadav. Mitte ühe, vaid kahe süütamise eest on M Lle mõistetud karistuseks neli kuud vangistust. Kuna süüdistatava poolt 03.08.2010 põhjustatud põleng oli ilmselt kergem ML omast ja ML ei süüdanud tulekahju mitte ühel, vaid kahel korral, siis ei haaku kohtupraktikaga süüdistatava karistamine üheksa kuu pikkuse vangistusega, see on kaks korda rangemalt, kui MLle mõistetud karistus. Kokkuvõttes leiab kaitsja, et jättes arvestama kohtu poolt rakendatud raskendavad asjaolud, arvestades, et teo asjaolud ei olnud kohtu poolt kirjeldatud raskusega (eesmärk ei olnud kaaskinnipeetavate ja vangla personali elu ja tervise ohustamine) ning ohtu elule ei põhjustatud, samuti arvestades osundatud kohtupraktikat, tuleb süüdistatava karistust kergendada. Apellatsioonikohtu istungil toetasid süüdistatav ja tema kaitsja esitatud apellatsiooni, prokurör vaidles sellele vastu. 5 RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT: Kohtukolleegium, kuulanud ära menetlusosalised, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ja esitatud apellatsiooni väidetega leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks puudub alus. Kohtukolleegiumi seisukohad on järgmised: 1) Kohtukolleegium ei saa nõustuda apellandi väitega, et üheks põhjuseks, miks tuleks vähendada süüdistatavale vaidlustatud kohtuotsusega mõistetud karistust on kohtupraktika ühtlustamise eesmärk. Esmalt märgib kohtukolleegium, et ühetaoline kohtupraktika ei tähenda kindlasti seda, et kõigile isikutele, kes mõistetakse süüdi teatud kohas, antud juhul kinnipidamisasutuses, teatud konkreetse kuriteo, antud juhul süütamise, toimepanemises ja seda sarnastel asjaoludel, tuleb mõista ühesugused karistused. Ühtset kohtupraktikat just karistuste osas tuleb jaatada olukorras, kus analoogilistel asjaoludel ja analoogiliste kuritegude toimepanemise eest mõistetavad karistused on tunduvalt alla sanktsiooni keskmäära e. pigem lühiajalised. Riigikohus on oma otsuses nr.3-1-1-91-07 märkinud, et kohus peab karistuse mõistmisel juhinduma eeskätt asjakohastest materiaalõiguslikest ja menetlusõiguslikest nõuetest, kuid sellistest õiguslikest piiridest lähtuv konkreetse karistusmäära valik on lõppkokkuvõttes pigem siiski kohtuniku siseveendumusest lähtuva otsustamise küsimus. Kohus ei ole karistuse küsimuse otsustamisel seotud ei prokuröri ega kaitsja vastavate taotlustega ja lahendab selle küsimuse seadusele ning enese siseveendumusele tuginevalt. Kohus on kohtumenetluse poolte karistustaotlustega seotud üldise põhjendamiskohustuse kaudu. Kohtukolleegiumi arvates välistab tsiteeritud Riigikohtu seisukoht üheselt kaitsja väite, et sarnastel asjaoludel sarnaste kuritegude toimepanemine toob kõikidele isikutele kaasa võrdse karistusmäära. Veel märgib kohtukolleegium, et sisutu on võrrelda isikutele mõistetud karistusmäärasid olukorras, kus võrreldavas otsuses puuduvad üldse ja seda seadusest tulenevalt kohtu motiivid karistusmäära valiku osas. Nii on apellandi poolt viidatud kohtuotsus tehtud kokkuleppemenetluses. Ka käesolevas kriminaalasjas mainitud isik Margus L on mõistetud süüdi analoogilises kuriteos, mis on toime pandud küll Viru Vanglas ja karistatud mõned kuud lühema karistusmääraga, kuid tema kriminaalasjas on tehtud vaid reolutiivotsus. Seega tuleb ka käesoleval juhul otsustada, kas maakohtu mõistetud karistusmäär on põhjendatud, kas on arvestatud kõiki seaduses ettenähtud asjaolusid, sealhulgas õiguskorra huvisid jne. 2) Kohtukolleegium leiab, et maakohtu poolt süüdistatavale mõistetud karistusmäära vähendamiseks puudub alus. Maakohus on põhjalikult, arusaadavalt ja veenvalt motiveerinud vaidlustatud kohtuotsuses, miks otsustas karistada E.Seljandit just konkreetse karistusmääraga. Tegemist on tunduvalt alla sanktsiooni keskmäära mõistetud karistusega, milles ärakandmisele kuuluv karistus on lühiajaline ja pigem sanktsiooni alammäärale ligilähedane karistus. Karistuse mõistmisel on maakohus arvestanud kõiki seaduses ettenähtud asjaolusid – süü suurust, kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, süüdistatava 6 isikut, õiguskorra kaitsmise huvisid ja võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. Kaitsja poolt apellatsioonis tõstatatud tagajärjena inimese elu ohtu seadmise põhjustamise inkrimineerimise ja karistust raskendavate asjaolude arvestamise osas märgib kohtukolleegium järgmist. Esiteks, ilmselgelt on kaks erinevat mõistet „kuriteo motiiv“ ja „kuriteo eesmärk“. Motiiv on inimest süüteo toimepanemisele viinud sisemine põhjus, tegutsemisele või tegevusetuseks jäämisele ergutav impulss. Eesmärk on aga inimese teadliku teo taotletava tulemuse mõtteline kujund. Seaduseandja ei ole KarS prg. 58 p.-s 1 esitanud muu madala motiivi ammendavat loetelu. Kohtukolleegium leiab, et maakohus on põhjendatult lugenud süüdistatava enda poolt väidetavat tegutsemisele e. süütamisele ergutavat impulssi madalaks motiiviks. Kohtukolleegium nõustub maakohtuga, et isik, kes ohu loomisega inimese elule ja tervisele püüab endale tähelepanu tõmmata ja selliselt probleeme lahendada, tegutseb madalal motiivil. Ka on põhjendatult süüdistatavale inkrimineeritud tagajärjena ohu põhjustamise inimese elule. Tuleb nõustuda, et seaduseandja on KarS prg. 404 süüteokoosseisus ette näinud tagajärjena kas inimese elule või tervisele ohu põhjustamist e. seaduse sõnastusest ei ole väljaloetav, et need alati koos eksisteerivad. Samas valitsev kohtupraktika on selles osas ühene – KIS-s kättesaadavates kohtuotsustes on alati inkrimineeritud need tagajärjed koos e. alati on KarS prg. 404 süüdistustes inkrimineeritud tagajärjena ohu põhjustamine nii inimese elule kui ka tervisele. Kohtukolleegium leiab, et selline praktika on igati põhjendatud ja loogiline. Süütamisega kaasneva tuleleegi kulg ja tekkiva suitsuvingu intensiivsus ja mürgisuse aste ei ole ettearvatavad. Isegi, kui on olemas väljapääsu avad (uks, aken jms) on alati oht, et tuli ja ving sulgevad nimetatud avade kaudu nii väljapääsu, kui ka päästmiseks vajaliku sissepääsu. Ka leiab kohtukolleegium, et maakohus on põhjendatult lugenud arutatava kuriteo tehiolude pinnalt raskendavaks asjaoluks KarS prg. 58 p.-3 ettenähtud asjaolu, nimelt, et süütamisega tekitas E.Seljand ohu abitus seisundis olevate isikute elule ja tervisele. Tegemist on isikutega, kellest endist ei sõltunud konkreetses situatsioonis nende elule ja tervisele tekkinud ohust pääsemine. Kohtukolleegium leiab, et olukorras, kus isikud ei saa vabalt põgeneda tule ja vingu eest ega avada aknaid ja uksi ohu vähendamiseks, on nad abitus seisundis. Kohtukolleegium ei nõustu ka apellandiga selles, et maakohus on rikkunud KarS prg. 59 sätteid. KarS prg. 404 süüteokoosseisu koosseisuliseks asjaoluks on KarS prg.-s 58 loetletud raskendavatest asjaoludest p.-s 7 ettenähtud süüteo toimepanemine üldohtlikul viisil. Nimelt, KarS prg. 404 kuulub üldohtlike süütegude hulka. Maakohus ei ole süüteo toimepanemist üldohtlikul viisil lugenud raskendavaks asjaoluks KarS prg. 58 p.7 alusel. 3) Kuna käesolevaks ajaks on olukord E.Seljandi poolt karistuse kandmise osas muutunud, tuleb maakohtu otsust täpsustada. Nimelt, nagu nähtub kriminaalasja materjalidest, ei olnud E.Seljandile käesolevas kriminaalasjas tõkendina vahistamist kohaldatud kuna nii kriminaalasja eeluurimise ajal, kui ka maakohtus kriminaalasja arutamise ajal kandis E.Seljand temale eelmise kohtuotsusega mõistetud karistust. Kohtuotsuse tegemisel oli tal kandmata 2 kuud ja 8 päeva eelmisest karistusest. Maakohus moodustas kohtuotsusega KarS prg. 65 lg 2 alusel liitkaristuse, liites vaidlustatud kohtuotsusega tuvastatud kuriteo eest 7 mõistetud karistusele eelmise kohtuotsusega ärakandmata osa. Samas maakohtu otsuses ei otsustatud E.Seljandi tõkendi küsimust juhuks, kui vaidlustatud kohtuotsus ei jõua jõustuda eelmise kohtuotsusega mõistetud karistuse ärakandmise ajaks, s.o. ajaks, kui oli olemas seaduslik alus vahi all viibimiseks. Kuna kohtuotsus apelleeriti, ei ole otsus jõustunud. E.Seljand vabanes vanglast 18.juulil 2011.a. seoses eelmise kohtuotsusega mõistetud karistuse ärakandmisega ja viibib käesoleval ajal vabaduses. Seega tuleb maakohtu poolt mõistetud lõplikust karistusest lugeda kantus 2 kuud ja 8 päeva ja kandmata karistuse osas, s.o. 6 kuu osas tuleb kohtuotsus peale jõustumist täitmisele pöörata ning kandmata karistuse, s.o. 6 kuulise vangistuse kandmise aja alguseks lugeda Edgar Seljandi vanglasse saabumise päev. Kuna vaidlustatud kohtuotsusega tuvastatud kuritegu on toime pandud karistuse kandmise ajal ja liitkaristus on mõistetud KarS prg. 65 lg 2 alusel, siis ei pea kohtukolleegium võimalikuks kaaluda süüdistatavale tingimusliku vangistuse kohaldamist nagu ta seda apellatsioonikohtu istungil taotles. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS prg. 337 lg 1 p.2; 342-345 jätab kohtukolleegium maakohtu otsuse Edgar Seljandi suhtes sisuliselt muutmata, kuid teeb selle resolutiivosas täpsustuse, mis ei raskenda Edgar Seljandi olukorda. Julia Katškovskaja Meelika Aava Malle Preimer