Obsah (4)
§ 203§ 209§ 65§ 64KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 26.09.2011. a, Tallinn Kohtuasja number 1-10-14338 Kohtukoosseis Eesistuja Sten Lind, liikmed Ivi Kesküla ja
§ 203järgi Üldmenetluses Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 08.04.2011.a.
otsus Apellant Prokurör Prokurör Ringkonnaprokurör K Mikenberg Süüdistatav AIVO TARMIK isikukood 37807256028; elukoht xxxxxxx xxxxxx xxx. xx-x; kriminaalkorras karistatud 5 korda, viimati 01.04.2008.a. Tartu Maakohtu otsusega
§ 209
lg 1, § 424 järgi liitkaristusega 4 aastat 6 kuud 11 päeva vangistust (kannab karistust Viru Vanglas alates 02.05.2009.a.) Kaitsja Alar Salu RESOLUTSIOON
- Harju Maakohtu 08.04.
- a otsus jätta muutmata ja apellatsioon rahuldamata.
- Hüvitada riigieelarvest Anneli Sle Aivo Tarmiku kaitsja poolt apellatsioonimenetluses kaitse teostamise eest makstud tasu 450 eurot. Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates 1
(7)kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Aivo Tarmikule on
§ 203järgi esitatud süüdistus selles, et 21.01.2009.a.
kella 01:46 ajal ta purustas Tallinnas xxxx xx asuva maja juures pargitud Kn Vle kuuluva sõiduauto Peugeot 407 (reg.nr xxx xxx) aknaklaasid ja süütas auto põlevvedelikuga (bensiiniga) immutatud tekstiilmaterjali kasutades põlema, hävitades selliselt võõrast vara ning tekitas oma tegevusega kahju summas 188 642.- krooni, s.o olulise varalise kahju. 2. Harju Maakohus mõistis 08.04.2011. a otsusega A. Tarmiku
§ 203järgi õigeks.
Kohus luges tõendatuks, et 21.01.2009.a. kella ühe-kahe vahel öösel süüdati põlema K Vle kuulunud sõiduauto Peugeot, mis oli pargitud Tallinnas Txxx xx maja juurde. Samuti on maakohtu otsuse kohaselt tunnistaja L Le ütlustega tõendamist leidnud, et vahetult enne põlengut viibis auto juures meesterahvas, kes sõiduki põlema süttides ära jooksis. Kohus leidis aga, et kuigi peale kustutustöid leiti auto lähedal maast Aivo Tarmikule kuuluvad korterivõtmed, ei ole ainuüksi põlenud auto juurest leitud võtmed piisav tõend isiku süüdimõistmiseks auto põlema süütamisega varalise kahju tekitamises. Kohus märkis, et kriminaalasjas kogutud tõenditest ükski ei kinnita võtmete sattumist K V auto lähedusse selle põlema süttimise ajal. Välistatud ei ole variant, et võtmed sattusid nende leiukohta millalgi varem ja olid lume all. Süüdistatava ütluste kohaselt oli ta võtmed kaotanud, kuigi ei osanud öelda, kuidas ja kus ning ta ei osanud ka öelda, kuidas võisid võtmed sattuda Tina 22 maja juures asuvasse parklasse. Aivo Tarmiku poolt võtmete kaotamist kinnitas kohtus tunnistajana üle kuulatud süüdistatava elukaaslane Anneli S. Tunnistaja ütluste kohaselt kaotas Aivo Tarmik tema käes olnud korteri võtmed 2009.aastal enne 19. jaanuari. Seda kuupäeva mäletas Anneli S sellepärast, et oli parasjagu emale sünnipäevakinki ostmas, kui Aivo Tarmik helistas, et ei saa korterisse sisse, kuna on võtmed kaotanud. Tunnistaja sellekohaseid ütlusi ei ole ümber lükatud. Maakohus lisas, et kuigi
§ 203
süüteokoosseis ei nõua subjektiivse koosseisutunnusena motiivi, on kellegi sõiduki süütamiseks motiivi olemasolu igati loogiline. Käesolevas kriminaalasjas ei tuvastanud kohus ühtegi põhjust, miks oli Aivo Tarmikul vaja K V auto hävitada. Kuigi süüdistatav ja kannatanu tundsid teineteist, ei tulenenud süüdistatava ja kannatanu ütlustest nendevaheliste konfliktide või vihavaenu olemasolu, vastupidi, mõlemad on kinnitanud, et suhted olid normaalsed. 3. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni prokurör, kes taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega mõista Aivo Tarmik süüdi ja karistada teda
§ 203
eest vangistusega 2 aastat ja 6 kuud.
§ 65
lg 2 alusel mõista liitkaristus, suurendades karistust eelmise kohtuotsuse, s.o Tartu Maakohtu 01.04.2008 kohtuotsusega mõistetud karistuse 4 aastat 6 kuud 11 päeva ärakandmata osa võrra järgides,
§ 64lg 2, 4 ja 5 sätestatut.
Apellatsiooni kohaselt ei ole kohus otsust nõuetekohaselt põhistanud ega võtnud seisukohta kõigi kohtus uuritud tõendite osas. See on käsitatav kriminaalmenetluse normide olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes. Apellant leiab: „[K]ohus, jõudes õigele järeldusele sõiduki süütamises, ei ole kohtuotsuse tegemisel lahendanud täielikult küsimust, mida näeb ette KrMS § 306 lg 1 p 1. Selmet lahendada õigesti küsimus, kas leidis aset tegu, milles süüdistatavat süüstatakse, on asunud kohus põhistama, miks seda tegu ei saa omistada süüdistatavale. St kohus asus lahendama 2
(7)KrMS 306 lg 1 p 2 näidatud küsimust (kas teo on toime pannud süüdistatav), lahendamata eelnevalt KrMS § 306 lg 1 p 1 ettenähtud küsimust (kas leidis aset tegu, milles süüdistatavat süüstatakse). Selleks, et lahendada küsimus, kas leidis aset tegu, milles süüdistatavat süüstatakse, tuleb seisukoht võtta kõigi kuriteokoosseisu tunnuste osas. Kohtuotsuse motiveerivas osas on kajastatud tunnistajate ja kannatanu ütlusi, tulekustutuspäästemeeskondade ja kiirabibrigaadide sündmuskohale väljasõidu protokoll-arvestuskaardil olevat teavet, toodud esile DNA eksperdi arvamus Aivo Tarmiku osas, viidatud sündmuskohalt leitud võtmete vaatlusprotokollile, uurimiseksperimendi protokollile ja süüdistatava ütlustele. Samas ei ole kohus neid tõendeid seostatud tõendamiseseme asjaoludega. Erinevatest tõenditest tulenevaid andmeid ei ole asetatud omavahelisse konteksti ega sidustatud kuriteokoosseisu tunnustega, mida nõuab riigikohtu praktika (vt Riigikohtu 18. juuni 2010 otsus nr 3-1-1-46-10 p 7.4, 17. novembri 2006 kohtuotsus nr 3-1-1-100-06, p 18 ja 5. detsembri 2008 kohtuotsus nr 31-1-63-08, p 12.2). Puudub kohtu arutluskäik, kuidas ja millest järelduvalt sedastatakse objektiivse tunnusena teo toimepanemine.
§ 203
koosseisulise tunnusele olulisele kahjule ei ole otsusest nähtuvalt mingit tähelepanu pööratud, samuti põhjuslikule seosele. Käsitlemata on kuriteokoosseisu subjektiivsed tunnused (tahtlus). Tagajärje osas ei ole kohtuotsuses esitatud tõendit, mida kohtuistungil uuriti (If P&C Insurance AS teade, tl 39-40). Ei ole võimalik aru saada, kas nimetatud tõend on kõrvale jäetud kui lubamatu või mitte. Samuti ei ole kohtuotsuses esitatud kohtus uuritud järgmisi tõendeid: asitõendi (rätik) vaatlusprotokoll koos fototabeliga (tl 10, 11), põlevvedeliku ekspertiisiakt nr AP-104-09/433 ja selles antud eksperdi arvamus (tl 17), jälitusprotokoll ja sellele lisatud skeem (tl 73-74,75-76), volikiri (tl 81), karistusregistri teatis (tl 86-91) ja kohtuotsused (tl 92-102, 103-112), avaldatud ja uuritud skeem (lk 59). Ka nende tõendite puhul ei ole võimalik aru saada, kas nimetatud tõendid on kõrvale jäetud kui lubamatud või mitte. Seega ei ole hinnatud kõiki kohtuistungil uuritud tõendeid.“ Prokurör esitab apellatsioonis omapoolsed põhjendused selle kohta, et kuriteo objektiivne koosseis on täidetud. Tunnistaja L L ütlused näitavad, et 21.01.2009 öösel kella 01.45 paiku põlengu eelselt nägi, ta üht meest Raua tn poolt tulnuna suundumas mööda Terase tänavat. Tunnistaja nähtud mees jäi seisma Terase ja Tina tn nurgal, kus kohmitses midagi, justkui süütaks sigaretti, jäi seisma viimase pargitud auto ja liiklusmärgi juurde, auto paremale poole.. Pärast auto signalisatsiooni tööle hakkamist, akende purunemise ja tuleplahvatuse kuulmist nägi tunnistaja L. L tuld välja tulemas auto paremast tagaaknast ja sama mehe ära jooksmist Raua tänava suunas. Ta nägi leeke välja löömas K Ri sõiduki paremast tagaaknast. Tänaval teisi inimesi liikumas ei olnud. Prokuröri hinnangul võimaldavad tunnistaja L L ütlused teha järeldusi, et mees, keda tema nägi sündmuskohal, purustas kannatanu sõiduki akna(d) ja süütas selle. St tunnistaja L L ütlused sisustavad kuriteokoosseisus nõutavat vara hävitamise tegevust. Kannatanu K V ja tunnistaja M M ütlustest selgub, et hiljem leiti sõiduki juurest tekstiillapp, mis anti üle politseile. Enne põlengut kannatanu sõidukit parkides tekstiillappi sõiduki läheduses vedelemas ei märganud. Asitõendi vaatlusprotokollis on märgitud, et tegemist on valge määrdunud froteerätikuga (51x60 cm), millel bensiinile iseloomulik lõhn. Põlevvedeliku ekspertiisiaktis nr AP-104-09/433 antud eksperdi arvamus näitab, et nimetatud sündmuskohalt leitud tahma jälgedega tekstiilmaterjal sisaldas põlevvedeliku (bensiini) jääki. Põhjus, miks põlevvedelikku ei leitud auto sisesest proovist, on eluliselt usutavalt seletatav sellega, et proov võeti ühest kohast, teadmata on, kuhu täpselt ja millises koguses süütaja põlevvedelikku pani. Tunnistaja L Le järgi oli kuulda auto akende purunemist ja tule plahvatust, leek tõusis esmalt tagumisest paremast aknast, leek oli suur. Tunnistajate V Fi ja P Pi hinnangul oli tuli intensiivne ja paiknes salongis. Leeke sõiduki tagumisest aknast nägid tõusmas ka kannatanu V ning tunnistaja M. M. Nendest asjaoludest saab järeldada, et tulekolle paiknes sõiduki salongis, vara hävitamine toimus süütamise teel ning kõnealune põlevvedelikuga immutatud tekstiillapp oli sõiduki süütamise vahend. 3
(7)Sündmuskoha vaatluse protokoll ja fotod näitavad sõiduki kahjustuste ulatust. Terve salong on tühjaks põlenud. Avaldatud ja uuritud If P&C Insurance AS teade näitab, et sõidukiomanikule K R (praeguse perekonnanimega V) otsustati hüvitada varaline kahju summas 188 642 krooni (millele vastab 12 056,42 eurot). See oli põlenguga tekitatud kahju suurus. Nimetatud summa ületas aastal 2009 ja ületab ka praegu
§ 203
koosseisus nõutava olulise kahju piiri, milleks on 2780,02 eurot (varem 43 500 krooni). Ilma sõidukit süütamata nimetatud tagajärge ei oleks tekkinud, seega on olemas ka põhjuslik seos. Tunnistaja L. Le poolt nähtud isiku teoeelne (kohmitsemine, sigareti süütamise asend) ja -järgne käitumine (ära jooksmine) ning teo objektiivne avaldumine (klaaside purustamisele järgnev leekide lahvatus ja intensiivne põleng, põlevvedelikuga riidelapp) näitavad, et sõiduki süütaja tegutses vägagi sihipäraselt, tal oli kavatsetus (eesmärk) hävitada sõiduk (võõras vara) ja ta teadis, et nii juhtub (sõiduki sisemuses kasutatavad materjalid on üldteadaolevalt hästi põlevad). Seega on prokuröri hinnangul täidetud ja tõendatud kohtuistungil uuritud tõenditega
§ 203toodud kuriteokoosseisu subjektiivsed tunnused.
Apellant ei nõustu maakohtu seisukohaga, et tegu ei ole omistatav süüdistatavale Apellatsiooni kohaselt on kohus sellele seisukohale asudes tuginenud vastuolulisele tõendile – süüdistatava elukaaslase A S tunnistajana antud ütlustele. Nimelt esitati kohtuistungil tunnistajale küsimus: “Kui tihti ta kodus käis, kui oli Tallinnas tööl?” Küsimusele vastas tunnistaja Anneli S konkreetselt: “Nädalavahetustel.”
- jaanuari kuupäeva mäletas tunnistaja põhjusel, et oli parasjagu emale sünnipäevakinki ostmas, kui Aivo Tarmik tuli koju, ei saanud tuppa ja helistas tunnistajale.
- jaanuar 2009 on kalendri järgi esmaspäev, tööpäev. Kuna 19.01.2009 oli tööpäev, mitte nädalavahetus, mil süüdistatav tunnistaja A. S sõnul Tallinnast Tartus kodus käis, siis on antud juhul tunnistaja enda ütlustes tekkinud vastuolu. Kohus ei ole nimetatud vastuolule tõendite hindamisel vähematki tähelepanu pööranud ning kasutanud vastuolulist tõendit kohtuotsuse põhistamisel, mis apellandi hinnangul on lubamatu ja käsitatav olulise kriminaalmenetlusnormide rikkumisena (tõendite puudulik hindamine). Ka on kohus omistanud süüdistatava ja tema elukaaslase ütlustele põhjendamatult suurt kaalu. Kohus pole arvestanud, et A. S oli A. Tarmiku elukaaslane, et nad mõlemad kasutasid kohtueelses menetluses menetluslikku õigust ütlusi mitte anda ning, et kohtueelses menetluses keeldus A. S menetlustoimingu protokollile alla kirjutamast. Need asjaolud viitavad prokuröri hinnangul, et A. S oli huvitatud A. Tarmiku õigeksmõistmisest ja tema ütlused olid sellest soovist kantud. Veel leiab prokurör, et maakohus ei ole arvestanud kaudseid tõendeid, millest on järeldatav võtmete sündmuskohta sattumise aeg, viis ja koht. Tunnistaja L L ütlustest, et põlengu eelselt nägi ta üht meest Raua tn poolt tulnuna suundumas mööda Terase tänavat. Tunnistaja nähtud mees jäi seisma Terase ja Tina tn nurgal, kus kohmitses midagi, justkui süütaks sigaretti, jäi seisma viimase pargitud auto ja liiklusmärgi juurde, auto paremale poole. Pärast auto signalisatsiooni tööle hakkamist, akende purunemise ja tuleplahvatuse kuulmist nägi tunnistaja L. L tuld välja tulemas auto paremast tagaaknast ja sama mehe ära jooksmist Raua tänava suunas. Tunnistaja V Fi kohtus antud ütlusi arvestades ja kohtuistungil avaldatud tema poolt koostatud skeemi (tl 59) arvesse võttes leiti võtmed põlenud autost mõni meeter eemal asfaldilt. Sündmuskohavaatluse protokolli lk 7 asuval fotol nr 3 jäi tunnistaja V. Fi sõnul leiukoht diagonaalis paremale alla, ei mahtunud fotole ning sündmuskohavaatluse protokolli lk 7 fotodel 3 ja 4 on näha selles suunas läheduses tänavate ristumiskoht. Neid tõendeid arvestades asusid Aivo Tarmiku võtmed põlenud auto läheduses, mõne meetri kaugusel, asfaldil – sõiduteel Terase ja Tina tänavate ristumiskoha piirkonnas, kohas kus tunnistaja L L nägi enne põlengu toimumist üht meesterahvast sigareti süütamise asendis. Apellandi hinnangul saab siit teha järelduse, et võtmed kaotas sellesse kohta põlengu eelselt just L Le nähtud meesisik. 4
(7)Apellant märgib, et sündmuskohale läinud tunnistajatel ei olnud võimalust võtmeid maas märgata suure kuumuse tõttu ning põhjusel, et nende tähelepanu oli suunatud põlevale autole, mitte aga esemete otsimisele maapinnal. Kuna tegemist oli talvise ajaga ning võtmed asetsesid sõiduteel, kus sõidavad sõidukid igapäevaselt, sh ka lumekoristusmasinad, siis ei ole eluliselt usutav, et võtmed sattusid leiukohale ajaliselt varem ning asetsesid leiukohal lume all peidus. Süüdistatav vastas (vastuseks küsimusele, kas olete viibinud dets. 08.a ja jaan. 09.a. Tina tänav 22 parkla läheduses) kohtuistungil, et võis viibida küll seal kandis, kuid eeldatavasti ta seal parklas ei ole viibinud. Samuti läks süüdistatava ütluste kohaselt kaduma võtmekimp nelja võtmega, sündmuskohalt leiti aga kimp kahe võtmega. Elulise usutavuse aspektist ei saa pidada reaalseks, et võtmete kaotamine leidis aset süüdistatava juhulikul möödumisel Tina tn 22 parklast, sest tavapäraselt kõnnivad inimesed piki kõnniteed ja võtmete taskust (kus süüdistatav väitis neid hoidvat) kukkumisel pudeneksid need kõnniteele, mitte sõiduteele põlenud auto vahetusse lähedusse, kohta, kus süütamise ööl nägi tunnistaja L L toimetamas kahtlast isikut. Samuti, kui lähtuda oletusest, et võtmed võttis süüdistatava taskust keegi kolmas isik, ei ole eluliselt usutav, et ta eemaldaks kimbust osad võtmed ja ülejäänud viskaks sõiduteele, kohta, mille lähedal hiljem põleb süüdistatavale tuttava kannatanu sõiduauto ning kus süütamise ööl nägi tunnistaja L L toimetamas kahtlast isikut. Samuti nähtub süüdistatava ütlustest, et võtmekimbus oli Tallinnas Vabaõhumuuseumi teel asuva raudkapi võti ning esmalt avastaski ta võtmete kadumise selle kapi juures. Ei ole eluliselt usutav, et süüdistatav, teades juba Tallinnas, et kaduma on läinud võtmekimp, milles ka koduvõtmed, sõidab koju Tartusse ja alles suletud ukse taga helistab elukaaslasele, teatamaks võtmete kadumisest, selle asemel, helistada kohe juhtunust teada saades ja koju sõitu alustades elukaaslasele, pärimaks, kas ja kuidas ta sellises olukorras tuppa saab. Prokurör ei nõustu maakohtu seisukohaga, et süüdistatava ja kannatanu vahel ei olnud mingit konflikti. Kannatanu ütlused näitavad, et Aivo Tarmik helistas talle enne põlengut mitu korda ja nõudliku häälega küsis tööriistu, mille väitis kannatanule Kunderi tn korterisse jätnud olevat. Apellant leiab, et korduvate kõnede tegemine annab alust järeldusteks, et Aivo Tarmik pidas tööriistu kannatanu valduses asuvat. Kannatanu ütluste kohaselt tööriistu seal ei olnud. Siit saab järeldada, et kannatanu ei saanud Tarmiku nõudmisi täita ning see võiski olla süüdistatava poolseks motiiviks süüdata kannatanu auto. Apellant leiab, et antud juhul puudus alus kohaldada in dubio pro reo põhimõttet, kuna süüdistatav ei andnud reaalset võimalust alibi kontrollimiseks. Aivo Tarmik, asudes end aktiivselt kohtumenetluses kaitsma ja esitades versiooni võtmete põlengueelsest kaotamisest ning alibina väite enese viibimisest põlengu öösel mujal, kuskil Õismäel ja Väänas sõbra juures, ei andnud ebamääraste vastustega võimalust oma kaitseversiooni paikapidavust kontrollida. 4. Ringkonnakohtu istungil jäi prokurör esitatud apellatsiooni juurde, kaitsja vaidles apellatsioonile vastu ja palus jätta Harju Maakohtu otsus muutmata. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 5. Kohtukolleegium leiab, et Harju Maakohtu otsus vastab igati kriminaalmenetluse seadustikus kohtuotsuse põhistamisele esitatavatele nõuetele. Kuigi KrMS § 306 lg 1 nimetab eraldi küsimustena selle, kas leidis aset tegu, milles süüdistatavat süüstatakse (punkt 1) ja kas teo on toime pannud süüdistatav (punkt 2), ei pea ega saagi kohtud lähtuda otsuse tegemisel sellisest skeemist, mida on apellatsioonis vajalikuks pidanud prokurör. Maakohus saab kriminaalmenetluses KrMS § 309 lg 1 kohaselt teha kas süüdi- või õigeksmõistva otsuse, seega lahendatakse kriminaalmenetluses küsimust, kas konkreetne isik – 5
(7)süüdistatav – on süüliselt toime pannud mingi konkreetse kuriteo. Sellest tulenevalt peab ka kohtuotsuse põhistus olema süüdistatavakeskne. KrMS § 306 lg 1 p-des 1 ja 2 nimetatud küsimused on omavahel tihedalt seotud ja neid ei saa lahendada rangelt eraldi. Küsimus, kas on toime pandud tegu, milles süüdistatavat süüstatakse, tähendab käesoleva süüdistuse valguses selle tuvastamist, et auto tõepoolest põles ning, et põlengu tingis süütamine. Seevastu kontrollida, kas objektiivse ja subjektiivse kuriteokoosseisu tunnused on täidetud, ei saa kohus abstraktselt, vaid üksnes lähtuvalt süüdistatavast. Kasvõi subjektiivse koosseisu olemus näitab hästi seda, et võimalik ei ole esmalt abstraktselt välja selgitada, kas kuriteokoosseis on täidetud, ja alles seejärel toimunut süüdistatavale inkrimineerida. Kuna subjektiivne koosseis iseloomustab teo toimepanija suhtumist toimepandud teosse, ei saa seda esmalt abstraktselt tuvastada ja siis öelda, et abstraktselt tuvastatud tahtlus on omistatav süüdistatavale. Tuleb märkida, et käesoleval juhul on maakohus otsuse põhistamisel isegi – vastupidiselt prokuröri etteheitele – täpselt järginud KrMS § 306 lg-s 1 nimetatud küsimuste järjekorda. Esmalt on kohus tuvastanud, et 21.01.2009.a. kella ühe-kahe vahel öösel põles K. Vle kuulunud sõiduauto Peugeot ning seda just süütamise tulemusel. Seejärel käsitles kohus küsimust, kas auto süütas A. Tarmik, leidis aga, et see ei ole tõendatud. Kuna kohus – nagu eespool märgitud – lahendab konkreetse isiku süü küsimust, siis juhul, kui kohtu hinnangul ei ole tõendatud, et kuriteo objektiivsele koosseisule vastava teo pani toime süüdistatav, ei oma enam konkreetse kriminaalasja lahendamise seisukohalt tähtsust, kuidas tuvastamata isik konkreetselt teo toime pani, milline oli sellest tingitud kahju, milline oli selle – tuvastamata isiku tahtlus jne. Seega ei saa nõustuda prokuröri seisukohaga, et maakohus ei ole otsust piisavalt põhistanud. Samuti on eelnevast tulenevalt ebaõiged prokuröri apellatsioonis esitatud seisukohad objektiivse ja subjektiivse kuriteokoosseisu tunnuste täidetuse kohta. Kuivõrd maakohus leidis, et A. Tarmik ei ole pannud toime
§ 203koosseisule vastavat tegu, on ilmne, et A.
Tarmik ei saanud põhjustada ka selle teoga põhjuslikus seoses olevat tagajärge. Seega, kui kohus leidis, et A. Tarmik ei süüdanud K. Vle kuuluvat autot, ei omanud konkreetse kriminaalasja lahendamise seisukohalt enam tähtsust see, kas ja kui suur oli süütamisega tekitatud kahju. Seega ei ole ka kohtule põhjust ette heita seda, et ta ei ole otsuses andnud hinnangut kahju suurust puudutavale tõendile.
- Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega, mille kohaselt ei ole tõendatud, et auto süütas just A. Tarmik, ning leiab, et apellatsiooni argumendid ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Nagu maakohtu otsuses märgitud, on ainsaks tõendiks, mis viitab A. Tarmikule kui võimalikule süütajale, auto lähedalt leitud A. Tarmiku võtmekimp. Maakohus luges aga tõendatuks, et A. Tarmik kaotas nimetatud kimbu juba varem ning ei ole teada, millal täpselt ja kuidas võtmekimp kannatanu auto lähistele sattus. Prokurör on apellatsioonis leidnud, et maakohus on selle järelduse tegemisel tuginenud alusetult tunnistaja A. S ütlustele, kuna need ütlused olid vastuolulised ja A. S oli A. Tarmiku elukaaslasena huvitatud sellest, et viimast süüdi ei mõistetaks. 6.1 Kohtukolleegium prokuröri seisukohtadega ei nõustu. Erinevalt prokurörist ei näe kohtukolleegium vastuolu tunnistaja ütlustes, A. S vastas võtmete kaotamist puudutavale küsimusele, et „see oli kuskil jaanuari alguses 2009.aastal, enne
- kuupäeva. (tl 33)“ Just selle mäletamist, et A. Tarmik helistas enne
- jaanuari, põhjendas A. S sellega, et ta oli parajasti oma emale kingitust ostmas. 6.2 Mis puutub väitesse, et A. S oli menetluse tulemusest huvitatud ja tema ütlused võivad seetõttu olla valed, siis KrMS § 61 lg 1 kohaselt ei ole ühelgi tõendil ette kindlaks määratud jõudu. See tähendab muuhulgas, et isiku menetlusseisund või lähedus mõne kohtumenetluse poolega ei ole asjaolu, mis annaks alust lugeda seda tõendit automaatselt usutavaks või mitteusutavaks või teistest tõenditest enam või vähem kaalukamaks. Mis puutub prokuröri 6
(7)väitesse, et A. S keeldus kohtueelses menetluses ütlusi andmast, siis seda väidet kinnitavat tõendit maakohtus ega ringkonnakohtus uuritud ei ole – ei ole avaldatud ülekuulamise protokolli ning ka ristküsitluse raames ei ole esitatud küsimusi, millest tuleks välja, et tunnistaja kohtueelses menetluses ütlusi ei andnud. Seega on nimetatud väide tõendamata. Asjaolu, et A. S keeldus alla kirjutamast uurimiseksperimendi protokollile, ei tähenda aga veel, et isiku hiljem antud ütlused on valeütlused. Lisaks tuleb arvestada sellega, et tõendeid, mis viitavad sellele, et võtmed sattusid sündmuskohale just süüdistuses märgitud ajal, ei ole. Ainus, kes nägi tõenäoliselt auto süüdanud isikut, oli tunnistaja L. L, kelle ütlustest aga ei nähtu, et ta oleks süüdistatavas tundnud ära süütaja, ka on ainsaks kohtus antud ütlustes sisalduv kirjeldus see, et tegemist oli tumedates riietes meesterahvaga (kd II, tl 15/15pöördel). Kohtukolleegium peab oluliseks ka seda, et võtmed leiti mitte vahetult auto kõrvalt, vaid mõned meetrid eemalt, samuti seda, et need ei olnud mitte kinnisel territooriumil või vähemalt mingil alal, kuhu kõrvalised isikud ei peaks sattuma (nt maja hoov), vaid tänaval. Seega – hoolimata asjaolust, et kannatanu ja süüdistatav teineteist tundsid -, ei saa välistada võimalust, et süüdistatav kaotas võtmed kannatanu maja lähedale juhuslikult. Sellest tulenevalt tuleb nõustuda maakohtu seisukohaga, et auto lähedalt leitud võtmekimbu puhul ei saa olla kindel, et see sattud sinna just kannatanu auto süütamise käigus. 6.3 Mis puutub süüdistatava ja kannatanu vahelistesse võimalikesse vaenusuhetesse, siis on kannatanu ses osas kohtus algul ühesuguseid, kuid seejärel kohe teistsuguseid ütlusi. Nii väitis kannatanu esmalt, et süüdistataval ei olnud talle pretensioone, neil oli normaalne läbisaamine, kuid „üks kord ta [süüdistatav] helistas ja küsis, et kus on mu tööriistad…“ Prokuröri täpsustavale küsimusele, kas see kõne toimus enne või pärast põlengut, vastas kannatanu: „Enne“. Samuti ütleb kannatanu, et ta „ei saanudki sellest kõnest aru, mis asju ta tahab. (kd II; tl 17)“ Seega oli juttu ühest telefonikõnest, mis toimus enne auto põlengut. Kaitsja küsimustele vastates väitis kannatanu aga, et oli mitu kõnet, kusjuures A. Tarmik helistas nii enne kui pärast põlengut (kd II; tl 17 pöördel). Seega on kannatanu andnud esialgu ütlusi, mille kohaselt helistas A. ´Tarmik talle ühel korral enne auto põlemist, hiljem aga, et helistati korduvalt ning seda nii ette kui pärast auto põlemist. Seega jääb mulje, et kannatanu püüdis näidata konflikti tegelikust tõsisemana. 7. Eelnevast tulenevalt ja tuginedes KrMS § 337 lg 1 p 1 jätab ringkonnakohus apellatsiooni rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Vastavalt KrMS § 185 lg 2 p 1 teise lause kohaselt kannab menetluskulud riik, kui apellatsiooni esitajaks on prokuratuur ja apellatsioonimenetluses tehakse KrMS § 337 lg 1 punktis 1 nimetatud lahend. Ringkonnakohtu istungil esitas kaitsja taotluse hüvitada kaitsealusele kaitsjale makstud tasu 450 eurot. Vastavalt esitatud orderile on A. S arve tasunud. Esitatud arve ja aruande kohaselt on õigusabi mahuks 4,5 tundi ja tunnihind on 100 eurot. Ringkonnakohtu hinnangul on tegemist mõistliku suurusega tasuga. Vastavalt KrMS § 175 lg 1 p 1 on valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu menetluskulu. Seega tuleb A. Sle riigieelarvest hüvitada A. Tarmiku kaitsjale makstud tasu 450 eurot. Sten Lind Ivi Kesküla Malle Preimer 7
(7)