mming Kriminaalasi Marge Nebel üldmenetluses Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu otsus 27.juuni 2010.a. Apellatsiooni esitaja Ringkonnaprokurör Rainer Amur Prokurör Rainer Amur Süüdistatav Marge Nebel (ankeetandmed Harju Maakohtu otsuses,) Kaitsja Maano Saareväli Harju Maakohtu otsus 27.juunist 2010.a. Marge Nebeli suhtes tühistada osaliselt ja nimelt osas, millega jäeti otsustamata Marge Nebeli poolt kantud õigusabi kulude hüvitamine ja saata selles osas kriminaalasi samale kohtukoosseisule uue otsuse tegemiseks. Esitatud apellatsioon jätta rahuldamata. RESOLUTSIOON süüdistuses KarS § 423 järgi Mõista Eesti Vabariigilt Marge Nebeli kasuks välja 672 (kuussada seitsekümmend kaks) eurot valitud kaitsjale apellatsioonimenetluses makstud tasu katteks. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav ja kannatanu võivad kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK: Harju Maakohtu otsusega 27.juunist 2011.a. mõisteti Marge Nebel KarS prg. 423 järgi esitatud süüdistuses. Menetluskulud s.o. ekspertiisitasud 901.15 € (üheksasada üks eurot, 15 senti) jätta riigi kanda. Asitõend- mootorratas Yamaha YZF-R1 reg. nr. 32 PN , mis asub politseiparklas, Rahumäe tee 6, Tallinn, tagastada omanikule. Kannatanu Katrin Parve tsiviilhagi varalise ja moraalse kahju nõudes KrMS § 310 lg.2 alusel jätta läbi vaatamata. Marge Nebelile oli KarS prg.423 järgi esitatud süüdistus ja ta oli antud kohtu alla selles, et tema 24.08.2007. a. kella 16:48 ajal juhtis mootorsõidukit Toyota Corolla registreerimisnumbriga xxx xxx, millega liikus Tallinnas Kose teelt Vabaõhukooli teele, kus asus sooritama vasakpööret Vabaõhukooli tee 2, Tallinn vastas asuvasse parklasse, et minna aadressil Vabaõhukooli tee 2 /Kose tee 59, Tallinn asuvasse postkontorisse, ei veendunud enne manöövri sooritamist, et see on ohutu ning ei takista teisi liiklejaid /
/, ei andnud teed vastassuunas otse mööda Vabaõhukooli teed Kose tee suunas eesõigusega teel liikunud mootorrattale Yamaha YZF-R1 registreerimisnumbriga 32 PN /
P, sõites mootorrattale ette, mille tagajärjel sõitis mootorratas sõiduauto paremale küljele sisse. Liiklusõnnetuse tagajärjel hukkus mootorrattur J. P. Maakohus mõistis M. P õigeks esitatud süüdistuses. Maakohus asus seisukohale , et kohtueelsel menetlusel kriminaalasjas kogutud tõendid ei kinnita igakülgselt ja täielikult Marge Nebel’i poolt KarS § 423 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemist. Kriminaalõiguses kehtiva in dubio pro reo põhimõtte kohaselt tõlgendatakse kõik kriminaalmenetluses tekkinud kahtlused süüdistatava kasuks. Maakohus
idis, et süüdistatav oli oma manöövri ohutuses veendunud ning ta oleks saanud manöövri ohutult sooritada. Kui võtta aluseks prokuröri väide, et süüdistatav Marge Nebel ei oska arvestada kaugusi adekvaatselt , kuna süüdistatava hinnangud vahemaade ja kauguste osas erinevad tegelikkuses olevatest vahemaadest kümnetes meetrites, isegi siis on võimalik, et nähes mootorratast mitte 115-131 m kaugusel , vaid 80- 100 m kaugusel, oli Marge Nebelil ilma liiklusohtliku olukorda tekitamata võimalus manööver lõpetada. Mitte ühegi tõendiga ei ole ümberlükkamatult antud kriminaalasjas tuvastatud, et mootorratta kaugus kokkupõrke kohast sõiduauto poolt manöövri alustamisel oli ca 29 m. Kui 50 km/h liikuva mootorsõiduki peatamiseks kuival asfaldil kulub ca 28 m, siis oleks selline järeldus tõelähedane. Samas, kui mootorsõiduk liigub kiirusega 60 km/h on peatumisteekond ca 37 m ja 70 km/h kiiruse juures on peatumiseks vaja juba 47 meetrit. Antud kriminaalasjas on läbiviidud neli liiklustehnilist ekspertiisi , kuid üheski ekspertarvamuses ei ole eksperdi arvates võimalik hinnata üheselt mootorratta liikumiskiirust kokkupõrke eelselt .Kohus
idis, et mootorratta liikumiskiiruse tuvastamine liiklusõnnetuse kohale lähenedes omab antud kriminaalasjas määravat tähtsust. Asjaolu, et eksperdil puudub võimalus mootorratta kokkupõrke eelse liikumiskiiruse väljaarvutamiseks, või et sündmuskohal puuduvad mootorratta pidurdusjäljed ei tähenda, et mootorratta liikumiskiirus oligi 50 km/h või et mootorratas ei pidurdanudki. Mootorratta ja auto vigastuste kõrguste vahe fikseerimise tulemusena on ekspertiis tuvastanud, et mootorratas oli enne kokkupõrget paiskumas paremale poole küljele. Ühtegi teist tõendit mootorratta paremale paiskumise kohta ei ole . Nii on tunnistaja M. S ja ka süüdistatav andnud ütlusi, mille kohaselt paiknes mootorratas kokkupõrke hetkel täielikult otse nn. püstises asendis. Kriminaalasjas kogutud teised tõendid, sealhulgas tunnistaja M. S ja süüdistatava M. Nebeli ütlustega on tõendatud, et eelkõige üllatas mootorratta ilmumine tunnistajat M.S , kuid mootorratta kiire lähenemine üllatas ka süüdistatavat. Kui ühele liiklejale võis mootorratas ja selle kiire lähenemine jääda hooletusest tähelepanuta, siis kahele liikluses igapäevaselt osalevale liiklejale teineteisest sõltumatult mootorratta lähenemise mittetajumine ei ole eriti tõenäoline. Eeltoodu viitab võimalusele, et mootorratas lähenes sündmuskohale kiiremini, kui tavaliiklejad seda oleksid eeldanud ja ette näha võinud. Veelgi enam – tunnistaja M. S ütlused viitavad sellele, et mõni hetk enne seda, kui süüdistatav fikseeris mootorratta üle 100 meetri kaugusel , ei olnud mootorratas tunnistaja jaoks üldse tajutav. Mootorratta liiklusõnnetuse eelse liikumiskiiruse tehnilise tuvastamise võimatuse põhjusena on ekspert viidanud algandmete, sh pidurdusjälgede puudumisele. Mootorratta pidurdusjälgi ei ole sündmuskohal fikseeritud. Kuid ainult väga harvadel juhtudel jääb mootorratta pidurdamisest teekattele maha pidurdusjälgi. Kui mootorratas on varustatud ABS pidurdussüsteemiga, siis pidurdusjälgi teekattele ei jäägi. Kuna antud juhul sõiduteel mootorratta pidurdusjälgi näha pole, siis see ei ole veel aluseks ümberlükkamatule väitele, et mootorratas ei pidurdanud. Ka ei kaasneks mootorratturile, kes sõidab kiirusega 50 km/h kokkupõrkel sõiduautoga, mootorrattajuhile sedavõrd suuri ja ulatuslikke kehavigastusi. Seega võib ka eeltoodu pinnalt seada põhjendatud kahtluse alla asjaolu, et mootorratas liikus kokkupõrke eelse kiirusega 50 km/h. Riigikohtu kriminaalkolleegium korduvalt rõhutatud õigustatud ootuse ja etteaimatavuse põhimõtete järgimise vajadust liiklusõnnetuse asjades. Nii peavad LS § 2 lg 1 kohaselt kõik liiklejad olema hoolikad ja ettevaatlikud ning tagama liikluse sujuvuse, et vältida ohtu ja kahju tekkimist.
Nendest sätetest järeldub, et igal liiklejal, kellel on ülalmärgitud kohustused, peab olema õigus eeldada, et ka teised liiklejad täidavad liikluseeskirja nõudeid (RKKK lahend 3-11-94-02 ) Manöövri sooritamise ja ebaõige sõidukiiruse vahelist põhjuslikku seost on käsitlenud Riigikohus oma otsuses nr 3-3-1-38-98, kus kohtukolleegium on asunud seisukohale, et saabunud tagajärjega on põhjuslikus seoses lubatud sõidukiiruse ületamine, mitte aga manöövri sooritamine iseenesest. Igal juhul tuleb välja selgitada
rikkumise ja saabunud kahju vaheline põhjuslik seos. Riigikohtu praktika kohaselt tuleb liiklusõnnetuse asja õigeks lahendamiseks hinnata kõikide liiklusõnnetuses osalenud juhtide tegevust ja selle mõju liiklusõnnetuse toimumisele (Riigikohtu lahend 3-1-1-103). Kui ühe liiklusõnnetuses osalenud juhi surma tõttu või tõendite ebapiisavuse või vastuolulisuse tõttu ei õnnestu tema tegevusele tõsikindlat hinnangut anda, kuid kogutud tõendite pinnalt on tõusetunud põhjendatud kahtlus hukkunud juhi süüdiolekus, siis tuleb need kahtlused tõlgendada süüdistatavaks oleva teise juhi kasuks KrMS § 7 lg 3 kohaselt. Maakohus märkis, et käesolevas kriminaalasjas tähendab ülalmärgitud õigustatud eelduse põhimõte seda, et süüdistataval oli õigus eeldada, et mootorratas liigub asulasisesel teel lubatud kiiruse 50 km/h piires ning nähes mootorratast enda arvates üle 100 meetri kaugusel, jõuab ta teha ohutult oma vasakmanöövri. Süüdistatav ei pidanud ega saanudki ette näha mootorratta tegelikku kiirust. Kuigi mootorratta tegelik kiirus on jäänud algandmete puudulikkuse tulemusena välja selgitamata, viitavad mootorratta ülemäärasele kiirusele tunnistaja ja süüdistatava ütlused, samuti mootorratturi suured vigastused, mille tekkimine kiiruselt 50 km/h on kohtu arvates vähetõenäoline. Sõites lubatud suurima piirkiirusega 50 km/h, suudab iga sõidukijuht , olgu siis auto või mootorratas ,reageerida tekkinud ohule, vähendada veelgi kiirust ja vajadusel isegi peatuda. Maakohus
idis, et käesolevas kriminaalasjas ei ole süüdistatavale võimalik hoolsuskohustuse rikkumist ette heita. Tavaliselt liiklejalt ei saa eeldada teise liikleja õigusvastase tegevuse etteaimamist. Süüdistatava ütlustega on tõendatud, et vahetult enne vasakpöörde alustamist veendus ta vastu liikuva mootorratta kauguses. Oma kogemustele tuginedes tegi ta otsuse, et manöövri sooritamine on võimalik ja ohutu. Tulenevalt kohtupraktikast ja õigustatud ootuse põhimõttest, ei pidanud süüdistatav ette nägema mootorratta poolt lubatud sõidukiiruse ületamist. Tehniliselt oli see ka võimatu, kuivõrd mootorratas liikus süüdistatavale otse vastu ning selle lähenemise kiiruse tajumine ei ole füüsiliselt võimalik. Kuigi M.Nebel’i kriminaalasjas on jäänud mootorratta kiirus lähteandmete puudulikkuse tõttu ümberlükkamatult tuvastamata, viitavad tunnistaja M.S ja süüdistatava ütlused, samuti mootorratturi surmavad vigastused mootorratta suurele kiirusele, mis on vaadeldav põhjendatud kahtlusena süüdistatava süüdioleku suhtes. Kui kahtlused osutuksid tõeks, siis ei saaks M.Nebelile ette heita seda, et ta ei näinud asulasisesel teel lubatust suurema kiirusega läheneva mootorratturi liiklusrikkumist e. sõidukiiruse ületamist ette. Ainsa liiklusõnnetust vahetult pealt näinud tunnistaja M. S ja süüdistatava ütlustest tulenev kahtlus mootorratta lubatust suurema kiiruse kohta ei ole
idnud ümberlükkamist. Antud kriminaalasjas tehtud mitmed liiklustehnilised ekspertiisid ei ole kahtlusi kõrvaldanud vaid ainult väitnud, et mootorratta kokkupõrkeeelse kiiruse
idmiseks puuduvad lähteandmed ja kokkupõrkekiirus oli suurusjärgus 50 km/h. Selline järeldus ei lükka ümber eelmärgitud kahtlusi mootorratta lähenemiskiiruse osas. Sellest tulenevalt
idis maakohus, et antud kriminaalasjas esineb põhjendatud kahtlus süüdistatava süüdiolekus ning KrMS § 7 lg 3 kohaselt tuleb selline põhjendatud kahtlus tõlgendada süüdistatava kasuks (Riigikohtu otsus nr 3-1-1-24-06 ) on väljendatud seisukoht, mille kohaselt, juhul kui tõendite uurimisel tekivad põhjendatud kahtlused ning neid ei õnnestu kõrvaldada teiste kriminaalasjas sisalduvate tõenditega, tuleb kahtluse korral süüdistatava kasuks põhimõttel langetada otsus süüdistatava kasuks, mitte aga teha süüdistatavale kahjulikku otsust puudulike tõendite alusel. APELLATSIOONI SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD: Prokurör taotleb esitatud apellatsioonis Harju Maakohtu 27.06.2011. a. otsuse tühistamist Marge Nebel’i õigeksmõistmises KarS § 423 lg 1 järgi ja uue otsusega Marge Nebeli süüdimõistmist ja karistamist KarS § 423 lg 1 eest 1 /ühe/ aasta 3 /kolme/ kuulise vangistusega, mis jätta KarS § 73 lg 1 ja 3 alusel tingimisi täielikult täitmisele pööramata, kui süüdimõistetu ei pane 3 /kolme/ aastase katseaja jooksul tahtlikult toime uut kuritegu. KarS § 50 lg 1 p 1 alusel võtta süüdimõistetult ära mootorsõiduki juhtimise õigus 8 /kaheksaks/ kuuks. Prokurör
iab, et kohtuliku uurimisega ei ole küll tõendamist
idnud numbriliselt kui suur oli mootorratturi kiirus enne kokkupõrget, kuid samas ei ole ühtegi tõendit, peale süüdistatava ütluste, mis viitaks mootorratturi suurele kiirusele. Kohus on prokuröri hinnangul põhjendamatult lähtunud oma motiivides sisuliselt ainult süüdistatava ütlustest, sest süüdistatav on ainus, kes on väitnud, et mootorratas lähenes talle suure kiirusega. Kohus on jätnud tähelepanuta mitmed vastuolud süüdistatava ütlustes, mis ei ole kooskõlas muude kogutud tõenditega (tunnistajate ütlustega, ekspertiisidega, fotodega), ning mis kogumis seavad süüdistatava ütlused tervikuna kahtluse alla. Esiteks andis Marge Nebel ütlusi, et enne manöövrit ega manöövri sooritamise ajal ei mäleta ta, et ta oleks näinud enda läheduses jalakäijaid. Tunnistaja M. S ütluste kohaselt viibis ta jalakäijana süüdistatava auto vahetus läheduses. Seega kui Marge Nebel mäletab, et nägi mootorratast, siis kuidas ta ei mäleta jalakäijat, kes seisis talle oluliselt lähemal. Teiseks andis Marge Nebel ütlusi, et ta ei jäänud enne manöövrit seisma. Tunnistaja M.S väidab, et sõiduk jäi enne manöövrit seisma. Kolmandaks andis Marge Nebel ütlusi, et nägi silmanurgast, kuidas 10 meetri kaugusel tema sõidukist läheneb talle mootorratas tagaratas õhus. Tunnistaja M. S väidab, et mootorratta rattad olid maas. Ka liiklusekspertiis tuvastas, et tagumine ratas ei olnud õhus. Neljandaks andis Marge Nebel ütlusi, et mootorrattur oli temast enne manöövri sooritamist 200 meetri kaugusel (endise Kose kaupluse juures), mis ekspertiisi kohaselt on tehniliselt võimatu kuna sellisel juhul pidi mootorratas liikumas kiirusega 343 km/h. Peale seda hakkas Marge Nebel rääkima uutest kaugustest – 140 kuni 150 meetrist, mis on oluliselt lähemal. Seega on Marge Nebel oma seisukohti mootorratta kauguse osas muutnud. Viiendaks andis Marge Nebel ütlusi, et ta helistas peale juhtunut kiirabisse. Häirekeskuse vastusest nähtuvalt helistas kiirabisse ainult tunnistaja M. S. Kuuendaks andis Marge Nebel ütlusi, et peale õnnetust oli mootorratas mootorratturi peal ning see tõsteti kahe mehe poolt mootorratturi pealt ära ning millele ta ise kaasa aitas. Tunnistajad M.S ja B kinnitavad, et mootorratas ei olnud mootorratturi peal, mistõttu ei toimunud ka mootorratta äratõstmist mootorratturi pealt. Seitsmendaks andis Marge Nebel ütlusi, et peale kokkupõrget ta oma sõidukit ei liigutanud. Kohtueelses menetluses väitis Marge Nebel, et sõitis autoga paar meetrit edasi, et saaks mootorratta mootorratturi pealt ära tõsta. Nimetatud ütlused kohus usaldusväärsuse kontrolliks ka avaldas. Samas ükski sündmuskohal olnud tunnistajatest ei kinnitanud fakti, et mootorrattur oli mootorratta all. Kaheksandaks andis Marge Nebel ütlusi, et manöövri ajal vahetult enne kokkupõrget, kui kui ta nägi mootorratast lähenemas tema sõidukile, oli mootorratas püsti esiratta peal, siis sellest asendist oli näha ka mootorratta tagaratas. Toimikus lk 119 olevalt pildilt on näha, et tagaratast ei ole füüsiliselt võimalik mootorratta esirattal seismise ajal näha kuna see on mootorratta detailidega varjatud. Süüdistatava ütluste niivõrd laiaulatuslik erinevus muudest tõenditest, viitab sellele, et süüdistatav ei räägi tõtt. Kohus
iab süüdistatava ütlustele kinnitust liiklusekspertiisiakti nr LL-208-09/3568 ekspertarvamuse punktist 3, kuid jätab arvestamata selle, et antud tulemus on saadud ekspertiisiakti nr LL-3-08/29 oletuste pinnalt. Nimelt on ekspert saanud mootorsõiduki manöövri sooritamise alustamisest kuni kokkupõrkekohani jõudmiseks ajaks 2,1 sekundit, kuid nimetatud aeg on saadud tõenditega kinnitamata eeldustel, et mootorratas liikus teega paralleelselt, sõiduauto Toyota juht alustas vasakpööret tee mõttelise telgjoone kõrvalt ning liikus pöördel muutumatu raadiusega. Tegelikkuses ei ole kohtuliku uurimisega tõendamist
idnud, kuidas, mis kiirusega ja mis trajektooriga Marge Nebel vasakpööret tegi. Samuti on nimetatud ekspertiis tehtud eeldusel, et sõiduk enne manöövrit ei peatunud, kuid tunnistaja M. S ütluste kohaselt jäi Marge Nebel enne manöövrit seisma. Seega ei saa tõsikindlalt arvestada ka kohtuotsuses viidatud ekspertiisiakti nr LL-3-08/29 eksperdiarvamusega selles osas. Prokurör rõhutab, et enamus ekspertiisides antud arvamused on tehtud süüdistatava ütluste pinnalt või eeldustel, mis ei põhine konkreetsetel tõenditel. Ekspert on korduvalt eksperdiarvamustes, mis ei põhinenud eeldustel ega süüdistatava ütlustel, öelnud, et mootorratturi kiirus kokkupõrkehetkel oli 50 km/h ning mootorratas oli enne kokkupõrget paiskumas paremale poole küljele. Ekspert on välistanud süüdistatava väite selle kohta, et mootorratas lähenes sõiduautole esiratta peal tagaratas õhus, mis veelkord viitab, et Marge Nebel ei räägi tõtt. Kohus on otsuses väitnud, et tunnistaja M. S ja süüdistatav Marge Nebel on mõlemad andnud ütlusi, mille kohaselt paiknes mootorratas kokkupõrke hetkel täielikult otse nn püstises asendis. Tegelikkuses on Marge Nebel väitnud kogu aeg, et mootorrattal oli kokkupõrke hetkel tagaratas õhus ehk mootorratas ei olnud tema ütluste kohaselt püstises asendis otse. Seega on kohus motiivides süüdistatava ütlusi valesti kirjeldanud. Kohus põhjendab tunnistaja M.S ütlustele tuginedes mootorratturi kiiremini sündmuskohale lähenemist sellega, et mootorrattur ei olnud vahetult enne kokkupõrget tunnistaja jaoks tajutav. Prokurör sellega ei nõustu. Mootoratturi mitte nägemine vahetult enne kokkupõrget ei tõenda mootorratturi suurt kiirust. Tunnistaja M.S ütles selgelt, et vasakule vaadates tal oli hea nähtavus, miski vaatevälja ei piiranud. Ka sündmuskoha vaatlusprotokollile lisatud fotod kinnitavad head nähtavust. Seega isegi kui mootorratas oleks lähenenud õnnetusekohta suure kiirusega, oleks mootorrattur pidanud olema tunnistajale nähtav. Väide, et sellel hetkel kui tunnistaja vaatas vasakule, oli mootorratas veel nii kaugel, et ei olnudki tajutav, ei ole usutav, sest tunnistaja ütluste kohaselt vahetult peale vaatamist toimus kokkupõrge, mis tähendaks jällegi mootorratturi kiirust vähemalt 343 km/h, mille võimatust ekspertiis kinnitas. Ei tohi ära unustada, et kokkupõrke hetkel oli mootorratturi kiiruseks 50 km/h, mille kohus luges usaldusväärseks. Prokurörile jääb aga arusaamatuks kohtu seisukoht, et kui kohus loeb usaldusväärseks eksperdiarvamust mootorratturi kokkupõrke kiiruse suurusjärgu kohta, milleks oli 50 km/h, siis kuidas saab kohus
ida, et mootorratturi surmavad vigastused viitavad mootorratta suurele kiirusele. Kohtu motiivid on selles osas vastuolulised. Kui kohus
iab, et mootorratturi kokkupõrke kiirus oli 50 km/h nagu kinnitab ekspert, siis järelikult saab ka 50 km/h liikudes liiklusõnnetusse sattudes saada surmavad kehavigastused. Samuti
iab prokurör, et kohus on otsuses asunud eksperdi rolli, väites et mootorratturile, kes sõidab kiirusega 50 km/h, ei kaasneks kokkupõrkel sõiduautoga sedavõrd suuri ja ulatuslikke kehavigastusi. Eksperdiarvamust selle kohta toimikus ei ole. Lisaks on kohus läbi selle seadnud kahtluse alla mootorratta kokkupõrke eelse kiiruse. Prokurör ei mõista, millisel alusel, sest isegi kui mootorratas sõitis enne kokkupõrget nt kiirusega 100 km/h, siis pidi ta suutma pidurdada mootorratta kiiruse maha 50 km/h-ni. See, et enne kokkupõrget on mootorratturil suurem kiirus, ei suurenda mootorratturi vigastuste ulatust kui kokkupõrge toimub kiirusel 50 km/h. Prokuröri hinnangul puuduvad tõendid selle kohta, et mootorrattur oleks ületanud kiirust. Esiteks ei olnud tunnistaja M.S ütluste kohaselt sündmuskohal vahetult enne kokkupõrget kosta mootorratta pidurdusheli ega üldse mingit kiiresti liikuva mootorratta heli. Mootorrattad kiirendades ei liigu vaikuses ning nende heli on liikluses muust mürast eraldatav ja äratuntav. Teiseks ei räägi tunnistaja M.S, et mootorratas oleks ületanud kiirust või lähenenud suure kiirusega ristmikule. Tunnistaja M.S ei näinud, et mootorratas oleks pidurdanud ning et mootorrattal oleks olnud tagumine ratas õhus. Asjaolu, et tunnistaja M.S tundus mootorratturi ilmumine üllatav, ei tähenda, et mootorratas oleks kiirust ületanud. Kolmandaks vahetult peale liiklusõnnetust asusid mootorratas ja mootorrattur teineteisele lähedal ja samal sõidurajal. Suure kiirusega kokkupõrkel oleks mootorratas paiskunud kokkupõrkekohast kaugemale. Seda on
idnud ka ekspert. Neljandaks on fotodelt ja sündmuskoha vaatlusprotokollilt näha, et koheselt peale liiklusõnnetuse kohta on järsk pööre paremale Kose teele. Ei ole eluliselt usutav, et mootorrattur sõidab vahetult enne pööret eluohtlikult suure kiirusega, kandes lühikesi pükse ja plätusid. Viiendaks kinnitas ekspert, et sündmuskohal ei viita miski mootorratturi pidurdamisele enne kokkupõrget. On siiski tõenäoline, et väga intensiivsel pidurdamisel jätab ka mootorratas mingid jäljed asfaldile (süüdistatava ütluste kohaselt pidi mootorratas liikumas väga suurel kiirusel, mis tähendab, et kokkupõrke kiiruse saavutamiseks (50 km/h) pidi mootorrattur pidurdama väga intensiivselt), kuid asfaldil ei olnud ühtegi jäljefragmenti. Kuuendaks kui ka eeldada, et mootorratas lähenes Marge Nebel’i poolt väidetud kiirusega, on ekspertiisi (ekspertiisiakt nr LL-208-09/3568; eksperdiarvamus nr 8) tulemusel mootorratta pidurdusteekond pikem kui kaugus õnnetusekohast vana Kose kaupluseni ehk sisuliselt pidi mootorrattur asuma pidurdama 200 meetrit enne kokkupõrkekohta, et jõuda Marge Nebel’i sõidukini kiirusega 50 km/h, mis ei ole aga eluliselt usutav. Prokuröri hinnangul on kohus liiga palju üritanud tõendada asjaolu, et mootorrattur ületas kiirust, mitte seda, kas Marge Nebel’i ütlused on usaldusväärsed ning kas ta rikkus liikluseeskirja nõudeid või mitte. Prokurör
iab, et kohtuliku uurimisega on tõendamist
idnud süüdistuses Marge Nebel’ile ette heidetud
rikkumised. Marge Nebel ei olnud manöövri sooritamisel piisavalt ettevaatlik, ei jälginud piisava tähelepanelikkusega liiklust ning keeras ette eesõigusega teel liikuvale mootorratturile, mille tulemusel toimus liiklusõnnetus, kus hukkus mootorratturi juht J.P. Eksperdiarvamustest, mis ei põhine tõenditega kinnitamata eeldustel ega süüdistatava ütlustel, saab järeldada, et J. P liikus mootorrattaga mööda Vabaõhukooli teed Kose tee suunas, ei osanud arvata, et keegi talle ette keerab, kuna ta viibis eesõigusega teel. Tunnistaja M.S ütluste kohaselt oli Marge Nebel’i juhitud mootorsõiduk enne vasakpöörde sooritamist seisma jäänud, mistõttu ei tunnetanud J.P sellest sõidukist omale ohtu, kuid kui sõiduauto talle ootamatule ette liikuma hakkas, proovis ta sõidukist paremalt eest mööduda (sellest ka eksperdi väide mootorratta paremale poole kaldumise kohta), kuid see ei õnnestunud, sest Marge Nebel’i sõiduk sõitis talle otse ette, mille tulemusel toimus kiirusel 50 km/h kokkupõrge mootorratturi ja sõiduauto vahel. Kohtulikul uurimisel ilmnenud Marge Nebel’i ütluste olulised vastuolud teiste tõenditega kinnitavad, et Marge Nebel’i eesmärk on liiklusõnnetuse põhjustamises süüdistada mootorratturit, kes liiklusõnnetuse tagajärjel on hukkunud. Peale Marge Nebel’i ütluste, mis ei ole usaldusväärsed, ei kinnita muud tõendid mootorratturi kiiruse ületamist. Seega ei ole antud kriminaalasjas kõrvaldamata kahtlusi, mida tuleb süüdistatava kasuks tõlgendada. Kokkuvõtvalt
iab prokurör, et kohus on kohaldanud ebaõigelt materiaalõigust, olles hinnanud tõendeid ühekülgselt ja puudulikult, mille tulemusel on jõudnud valedele järeldustele. Apellatsioonikohtu istungil toetas prokurör esitatud apellatsiooni, süüdistatav ja tema kaitsja vaidlesid sellele vastu. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT: Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ja apellatsiooni väidetega ning kuulanud ära menetlusosaliste arvamused,
iab, et õigeksmõistva kohtuotsuse tühistamiseks puudub alus, kuna maakohtu otsus on süüdistatava õigeksmõistmise osas seaduslik ja põhjendatud. Apellatsioonis on vaidlustatud just maakohtu poolset tõendite hindamist ning tõendite ühekülgse hindamise tagajärjel ebaõigetele järeldustele jõudmist süüdistatava süü osas. Kõigi tõendite hindamine kogumis kohtu siseveendumuse alusel KrMS § 61 lg 2 järgi eeldab tõendite omavahelist kaalumist, nende usaldusväärsuse hindamist ja vastuolu korral otsustamist, millisele tõendile tugineda. See, kas kohus on pidanud mingit tõendit teisega võrreldes eelistatuks aprioorselt või on jõudnud sellele järeldusele tõendeid kogumis hinnates, on tuvastatav kohtuotsuse põhjenduste alusel (Riigikohtu otsused nr 3-1-1-88-06, 3-1-1-127-06, 3-1-1-4-07). Kohtukolleegium on seisukohal, et vaidlustatud kohtuotsuses kajastatud tõendite analüüs ja selle pinnalt esitatud kohtu põhjendused on loogilised, igakülgsed, objektiivsed ning veenvad, kohtu siseveendumuse kujunemine on otsuse lugejale jälgitav. Ka
iab kohtukolleegium, et prokuröri apellatsioonis esitatud väited ei lükka ümber maakohtu järeldust selles, et M.Nebeli süü temale esitatud süüdistuses ei ole
idnud usaldusväärselt tõendamist kuna tõendite hindamise protsessis tekkisid kohtul kõrvaldamata kahtlused, millised tõlgendas kohus süüdistatava kasuks. Prokuröri hinnangul on kohus liiga palju üritanud tõendada asjaolu, et mootorrattur ületas kiirust, mitte seda, kas Marge Nebel’i ütlused on usaldusväärsed ning kas ta rikkus liikluseeskirja nõudeid või mitte. Kohtukolleegium
iab, et selline maakohtule tehtud etteheide ei ole põhjendatud. Maakohus on õigesti märkinud kohtuotsuses, et käesoleval juhul omab mootorratturi kiirus, millisega ta liikus enne kokkupõrget, määravat tähtsust M. Nebeli süüküsimuse otsustamisel, mistõttu ei saa selle asjaolu tõendamise olulisust ning sellekohaseid põhjendusi lugeda kohtu ülemäärasteks pingutusteks. Ka Riigikohus on oma otsuses 31-1-94-02 otseselt kohustanud kohtuid liiklusega seotud õigusrikkumiste asjade menetlemisel, eriti aga liiklusõnnetusega seotud kuritegude menetlemisel, kaaluma kõigi liiklusõnnetuses osalenud liiklejate käitumist ja andma nende käitumisele õiguslik hinnang, sest vastasel korral ei ole võimalik objektiivselt hinnata kelle käitumine oli põhjuslikus seoses inimese vigastuste tekitamisega või surma põhjustamisega. Selleks tuleb kohtutel hinnata peale kohtualuse käitumise ka kannatanu käitumist ja selgitada välja, kas tema käitumises esines liikluseeskirja nõuete rikkumisi, mis võisid olla põhjuslikus seoses temale endale kehavigastuste tekkimisega. Sama seisukoht on esitatud ka Riigikohtu otsuses 3-1-1-2-05. Siinjuures märgib kohtukolleegium, et M.Nebel sooritas liikluses lubatud manöövrit – vasakpööret, mille eelduseks on selle ohutuses veendumine. Maakohus on
idnud, et asjaolu, et manöövri alustamisel oli mootorrattur M.Nebelist piisavalt kaugel e.115m kuni 131 m kaugusel ja M.Nebelil oli alust eeldada, et mootorrattur liigub lubatud kiirusel, mis tagab manöövri ohutuse. Prokurör
iab, et mootorratta kiirus oli ka enne kokkupõrget 50 km/h ja see seisukoht põhineb väidetel, et pidurdusjälgi ei olnud, mistõttu ei saa väita, et mootorratas oli kiirust vähendanud nimetatud kiiruseni enne kokkupõrget. Pidurdamise fakt on prokuröri arvates välistatud ka seetõttu, et jalakäijana tee ületamist ootav tunnistaja ei kuulnud samuti ei kihutava mootorratta müra ja heli, mille olemasolu on üldteada asjaolu ega vaja eralditõendamist ja ta ei kuulnud ka pidurdamist. Kohtukolleegium
iab, et prokuröri väide, et mootorrattur ei pidurdanud ja seega pidi ta kiirus olema kogu aeg sama, mis kokkupõrke hetkel on oletuslik. Esmalt ei saa sellist seisukohta põhjendada asjaoluga, et pidurdusjälgi ei olnud. Nagu maakohus on oma otsuses märkinud ja seda viitega eksperdi poolt öeldule, et mootorratas ei jäta tavaliselt pidurdades jälgi. Käesolev kriminaalasi ei ole selles osas erandlik. Kohtupraktika pigem kinnitab seda seisukohta. Nimelt, kriminaalasjas nr. 1-10-4566, kus oli tegemist äärmiselt sarnaste tehioludega ja milles õigeksmõistev kohtuotsus jõustus Riigikohtu poolt prokuröri kassatsioonile menetlusloa mitte andmisega, oli samuti tuvastatud, et olenemata faktist, et mootorratta pidurdusjälgi ei olnud ja kokkupõrke hetkel oli mootorratta kiirus lubatu piirides, mis aga ei välista, et mootorratas siiski ületas kiirust. Ei saa ka nõustuda prokuröri seisukohaga, et mootorratta pidurdamine on välistatud seetõttu, et jalakäijana teeületamist ootav tunnistaja M.S ei kuulnud pidurdamist. Tunnistaja on väitnud, et mootorratas ilmus tema jaoks ootamatult. Prokurör peab üldteada asjaoluks, et mootorratas, kui ta oleks kihutanud, oleks tekitanud ka kuuldavat heli ja müra. Põhimõtteliselt kohtukolleegium nõustub selle seisukohaga, et mootorratas ei möödu jalakäijast müratult, kuid üldteada on pigem asjaolu, et jalakäija vaate - ja kuuldevälja ilmub mootorratas peaaegu alati ootamatult ja sama kiiresti ning ootamatult, kui ta vaate- ja kuuldevälja oma müraga ilmub, sama kiiresti ka kaob. Ehk siis, et mootorratta heli ja müra ei ole kuulda mitte kaugelt vaid pigem korraks, kui mootorratas juba suhteliselt lähedal on. Mis aga puudutab seda prokuröri väidet, et pidurdamist ei olnud kuna tunnistaja seda ei kuulnud, siis sellega ei saa samuti nõustuda. Nimelt, olukorras, kus ei teki pidurdusjälgi e. kui rattad veerevad edasi, mitte ei hõõrdu blokeerimisest vastu maad, ei teki ka pidurdamisele iseloomulikku heli e. vilinat. Ka on prokurör esitanud apellatsioonis süüdistatava Marge Nebeli ütluste muutmist kajastava analüüsi ning
idnud, et maakohtu otsus on põhjendamatult rajatud süüdistatava ütlustele, milliste usaldusväärsusele on kohus jätnud hinnangu andmata ja kohus oleks pidanud need, kui mitteusaldusväärsed kõrvale jätma. Esmalt märgib kohtukolleegium, et isegi juhul, kui tunnistada, et Marge Nebel sihilikult muutis oma ütlusi ja jätta need üldse tõendite kogumist kõrvale, peab muudest tõenditest koosnev tõendite kogum ikkagi ja olenemata süüdistatava ütluste usaldusväärsusest, kinnitama süüdistatava süüd ja välistama kannatanu poolse
rikkumise. Teiseks, lugedes neid prokuröri poolt süüdistatava ütlustes esinenud vastuolusid, on need sellised, mis ei anna alust väita, et M.Nebel muutis ütlusi eesmärgiga vabaneda vastutusest ja tahtlikult valetada. Kohtukolleegium on seisukohal, et liiklusõnnetuse tehioludest lähtuvalt on põhjendatud alus väita, et tegemist oli siiski ka M.Nebelile täiesti ootamatult tekkinud olukorraga ja tagajärjega e. šokiseisundiga. Esmane reaktsioon ei ole mitte niivõrd iga sammu ja liigutuse mällu talletamine vaid mõtted sellest, mis oleks võinud tema endaga juhtuda. Välistatud ei ole olukord, kus isik ei pane teatud asju tähele ja sellepärast ei mäletagi hiljem midagi, mida ta menetleja arvates peab mäletama (näiteks tunnistaja M.S viibimine läheduses). Samuti võivad mõned tegevused, mida isik pidas vajalikuks teha aga teinud, tunduda hilisemalt siiski tehtuna (näiteks kiirabisse helistamine). Samas M.Nebel ei ole kunagi ka väitnud, et ta kiirabiga ühenduses telefoni teel oleks olnud ja õnnetusest teatanud. Kindlaks on tehtud, et meeles püsib pigem tavapärane, rutiinne. Eriti kui on tegemist millegi meeldivaga või kui üks tegevus aitab teist meeles pidada. Vastupidi on aga toimingutega, mida tehakse vastumeelselt, harva või lausa üks kord elus. Üsna normaalne on, et inimene unustab enam, kui ta on stressis või depressioonis. Rohkem kiputakse unustama pingelistes olukordades, ärevuse suurenedes või meeleolu langedes. Sellistes olukordades on häirunud inimese tähelepanuvõime. Prokuröri seisukoht, et M.Nebel tegelikult peab mäletama kõike, mis sündmuskohal toimus rajaneb oletustel. Ka ei saa süüdistatava ütluste usaldusväärsuse hindamisel kõikidel juhtudel suhtuda trafaretselt – kord rääkis ühte ja kohtus teist, järelikult valetab või kord ei mäleta, siis mäletab, järelikult vassib. Suur erinevus on siiski, kas isikut süüdistatakse kuriteos, mis on toime pandud tahtlikult või lausa kavatsetult, mis eeldab siiski eelnevalt mingite otsustuste vastuvõtmist ja seega hiljem ka nende mäletamist. Teine on olukord aga siis, kui isikut süüdistatakse teos, mis tema enda jaoks oli juhuslik ja ootamatu ning seega šokeeriv. Kohtukolleegium
iab, et süüdistatava ütluste usaldusväärsuse kahtluse alla seadmine ei ole õigustatud ka sellega, et esialgselt nimetas süüdistatav kohaks, kus ta mootorratturit vasakpööret alustades nägi, oli Kose kauplus ja alles siis, kui see versioon osutus ebamõistlikuks, muutis ütlusi ja kohandas mootorratturi märkamise kohta ettepoole. Õige on kohtukolleegiumi arvates kaitsja väide, et esialgseid ütlusi, kus jutt on Kose kauplusest e. 200 m sündmuskohalt eemal , ei ole kohtistungil avaldatud ning seetõttu ei ole nendega arvestamine lubatud. Teiseks, tegemist on ütlustega, kus süüdistatav püüdis positsioneerida mootorratturi asukohta mingi objektiga e. kauplusega. Kaugus sündmuskoha ja selle koha vahel, kus süüdistatav märkas mootorratturit e. 115-131 meetrit, on määratletud ütluste olustikuga seostamise protokollis e. sündmuskohal toimunud uurimistoimingu käigus, kus süüdistatav andis ütlusi, kus oli mootorrattur, kui ta teda märkas. Kohtukolleegiumi arvates on tegelikult olulisem see, et kui lähtuda süüdistuse seisukohast, et mootorrattur liikus ka enne kokkupõrget kiirusega 50km/h,et sellisel juhul oleks pidanud nii süüdistatav, kui ka sündmuskoha vahetus läheduses olnud tunnistaja nägema mootorratturit enda läheduses, sest kaugus nendest olnuks siis 29 meetrit. Seejuures tee ääres seisnud tunnistaja oleks pidanud mootorratturit e. mootorratta lähenemist ka juba kuulma. Tegemist on juba väga väikese kaugusega. Samamoodi ei ole kohtukolleegiumi arvates välistatud ka olukord, kus mootorrattur oli hetk enne kokkupõrget esirattal, s.o. tagaratas õhus. Arvestades kannatanul esinenud kehavigastusi, nende hulka ja raskust ning süüdistatava autol esinenud vigastuste vähesust, ei ole välistatud, et pidurdades tõusis mootorratas tagarattale ja kokkupõrke tagajärjel paiskus mootorrattur kahe sõiduki vahele, mis on põhjuseks ka mootorratturil esinenud vigastustele ning nendest saabunud tagajärjele ja samas ka takistas oma kehaga vigastuste tekkimist autole. Asjaolu, et tee ääres seisnud tunnistaja ei pannud sellist asja tähele, ei välista selle tegelikku toimumist. Ka
iab kohtukolleegium, et maakohus ei ole võtnud endale eksperdi rolli, kui märkis otsuses, et eluliselt usutav ei ole sellisel hulgal ja surmavate vigastuste saabumine, kui mootorratta kiirus olnuks ka enne kokkupõrget 50 km/h ja sõiduauto võimalik kiirus manöövri sooritamisel 15km/h. Selliseid järeldusi võib teha ka kohtupraktika pinnalt. Nii näiteks on juba varem viidatud sarnaste tehioludega kriminaalasjas (1-10-4566) tuvastatud, et mootorrattur, kes väitis mootorratta sõidukiiruseks lubatud kiiruse 70-80 km/h ja kõrvaldamata jäi kahtlus, et kiirus oli tegelikult suurem, sai mootorrattur kokkupõrke tagajärjel eluohtliku vigastuse –põrna rebendi ja hulgaliselt pindmisi vigastusi ja jäi ellu. Kokkuvõtvalt märgib kohtukolleegium, et käesoleva kriminaalasja menetluses ei ole kõrvaldatud kahtlust, et mootorrattur rikkus liikluseeskirju ja nimelt sõitis lubatust kiiremini. Mootorratta lubamatult suur sõidukiirus oli põhjuseks, miks mootorrattur jõudis kohta, kus M.Nebel tegi vasakpööret, kiiremini, kui seda võis eeldada M.Nebel, kes manöövri alustades veendus selles, et mootorratas on piisavalt kaugel selleks, et jõuda vasakpööre sooritada. Nimetatud kahtluste olemasolu andis maakohtule põhjendatud aluse lähtuda dubio pro reo põhimõttest ja tõlgendada kõrvaldamata kahtlused süüdistatava kasuks. Kuna Marge Nebeli süü temale esitatud süüdistuses ei ole tõendatud, on tema õigeksmõistmine ka põhjendatud. Apellatsioonimenetluses seoses õigusabi osutamisega tekkinud menetluskulud jätab kohtukolleegium riigi kanda kuna apellatsiooni on esitanud prokuratuur. Süüdistatava kaitsja esitas apellatsioonikohtu istungil taotluse hüvitada süüdistatavale seoses apellatsioonimenetluses õigusabi osutamisega tekkinud kulud 672 eurot (560 + käibemaks). Taotluses on lahti kirjutatud, millest kulud koosnevad. Kohtukolleegium peab esitatud taotlust põhjendatuks ja nõutavat tasu mõistlikuks suuruseks. Tasu suuruse mõistlikkuse hindamisel arvestab kohtukolleegium konkreetset süüdistust, vaidluse sisu, prokuröri apellatsioonis esitatud asjaolusid ning apellatsioonimenetluses esitatud kirjalike vastuväidete sisu ja mahtu. kaitsja poolt Kohtukolleegium
iab, et osaliselt tuleb maakohtu otsus tühistada ja nimelt osas, mis puudutab süüdistatava poolt
pingulisele kaitsjale makstud kulude hüvitamise otsustuse tegemata jätmist maakohtu poolt. Süüdistatava kaitsja esitas maakohtu istungil 21.juunil 2011.a. taotluse õigeksmõistva kohtuotsuse korral hüvitada Marge Nebelile valitud kaitsjale makstud tasu summas 3770,92 eurot. Lisatud olid ka vastavad kuluarved. Kohtuistungi protokolli kohaselt on taotlus koos arvetega võetud kriminaaltoimiku materjalide juurde. Õigeksmõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud, milleks on ka valitud kaitsjale mõistliku suurusega makstud tasu, riik. Õigeksmõistmise korral on valitud kaitsjale makstud tasu näol tegemist õigeksmõistetule tekitatud kahjuga, mis vastavalt KrMS prg.314 lg-
6 peab kajastuma ka õigeksmõistva kohtuotsuse resolutiivosas. Vaidlust, et ole selles, et õigeksmõistetule tuleb see kahju riigipoolt hüvitada, kuid otsuse teinud kohus peab võtma seisukoha, kas taotletava summa näol on tegemist mõistlikus suuruses kaitsjale makstud tasuga. Kuna käesoleval juhul esitas kaitsja taotluse õigeaegselt ei ole alust rääkida ka taotluse läbivaatamata jätmise põhjendatusest. Riigikohus on korduvalt oma lahendites märkinud, et vaid need taotlused, mis on esitatud peale kohtu lahkumist nõupidamistuppa, tuleb jätta läbi vaatamata. Taotlus kohtumenetluses tekkinud menetluskulu, s.o kaitsja tasu hüvitamiseks tuleb esitada hiljemalt kohtuistungil, enne kohtu nõupidamistuppa siirdumist (RKKKm nr 3-1-1-70-08, p 10) ja selle nõuetelevastavuse lahendab kohus, kes teeb otsuse (RKKKo nr. 3-1-1-25-10). Kohus, kelle menetluses on kriminaalasi, saab kõige adekvaatsemalt hinnata valitud kaitsjale makstud tasu suurust, suhestades selle kriminaalasja arutamisele kulutatud aja, menetluse esemeks oleva asja keerukuse ning tehtud töö mahuga, andes nendele küsimustele omapoolse hinnangu (RKKKo nr. 3-1-1-100-09). Kohtukolleegium
iab, et menetluskulude otsustamata jätmine ning sellega õigeksmõistetule tekitatud kahju hüvitamata jätmine ilma igasuguse motiveeringuta kohtuotsuses kujutab endast kriminaalmenetluse olulist rikkumist KrMSprg.339 lg 1p.7 mõttes. Sellist rikkumist ei saa apellatsioonikohus oma otsusega kõrvaldada (RKKKo nr.3-1-1-28-08p.9.2). Ka
iab kohtukolleegium, et maakohus saab ilma süüdistatava süüküsimust uuesti arutamata otsustada lahendamata jäänud menetluskulude küsimuse ning seda ainult uue kohtuotsuse tegemisega selles küsimuses. Seetõttu saadab kohtukolleegium kriminaalasja maakohtule tagasi kohtuotsuse tegemiseks vaid süüdistatavale tema poolt kantud õigusabi kulude hüvitamise küsimuse otsustamise osas. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS prg. 337 lg 1 p 1, 338 p. 3; 339 lg 1 p. 7; 341 lg 4; 342 – 345 tühistab kohtukolleegium maakohtu otsuse osas, mis puudutab menetluskulude otsustamata jätmist ja saadab selles osas kriminaalasja uue otsuse tegemiseks. Julia Katškovskaja Malle Preimer Sten Lind
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.