← Eesti

1-08-14185/44

Obsah (10)§ 61§ 268§ 154§ 339§ 341§ 110§ 111§ 175§ 185§ 337

1-08-14185 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 21. juuni 2011. a, Tallinn Kriminaalasja number 1-08-14185 Kohtukoosseis Eesistuja Meelika Aava, l

§ 61põhimõtteid.

Ühtlasi on maakohus rikkunud

§ 268lg 1, arvestades faktiliste asjaoludega, mida süüdistusaktis nimetatud ei ole.

Isegi hüpoteetiliselt ei vasta

§ 268lg 1 kohaselt süüdistusaktis K. Rahnu kirjeldatud tegu Kar

S § 2681 lg 2 p 1 süüteokoosseisule. Kaitsja märgib, et kriminaalmenetluse seadustiku § 268 lg 1 kohaselt toimub kriminaalasja kohtulik arutamine süüdistatava suhtes ainult esitatud süüdistusakti järgi, mis koostoimes

§ 268

lõikega 8 tähendab seda, et kohus ei tohi tuvastada süüdistuses nimetamata faktilisi asjaolusid. Seejuures peavad kuriteo tunnustele vastavad faktilised asjaolud olema kirjeldatud isikule esitatud süüdistuses.

§ 154

lg 3 p-des 2 ja 3 sisalduvate nõuete kohaselt tuleb süüdistusakti lõpposas ära näidata süüdistuse sisu, so süüdistatavale inkrimineeritava käitumise kirjeldus ning kuriteo kvalifikatsioon karistusseadustiku vastava paragrahvi, lõike ja punkti täpsusega. K. Rahnule ei ole esitatud süüdistust prostitutsiooni vahendamises. Ühtlasi ei nähtu süüdistusakti teokirjeldusest, et K. Rahnu oleks väidetavatelt prostituutidelt nende osutatud teenuste eest raha saanud ja mil viisil see toimus. Juba ainuüksi seetõttu puudub kohtul võimalus nimetatud asjaolu tuvastamiseks. K. Rahnule on esitatud süüdistus, et tema koos T. Rimi ja H. Kõrgega üürisid kortereid eesmärgiga värvata oma alluvusse tasulist seksteenust osutavaid isikuid ning võimaldada viimastel tasulise seksteenuse osutamist. Seega piirdub süüdistus korterite üürilepingute sõlmimise kui faktiliste asjaolude kirjeldamisega ning mistahes edaspidist K. Rahnu tegevust selles kirjeldatud ei ole. Samuti ei nähtu süüdistusest kas ja mil viisil üldse prostituudid väidetavalt T. Rimi, H. Kõrge ja K. Rahnu alluvuses olid. Samuti on esitatud süüdistus, et „T. Rim ja K. Rahnu värbasid nende poolt üüritud korteritesse tööle prostituute ning panid internetti üles kuulutusi tasulise seksteenuse osutamise kohta andes kontaktnumbriteks vastavat teenust osutavate isikute telefoninumbrid.“ Tähelepanu väärib, et süüdistus on esitatud K. Rahnule grupis T. Rimiga, kuid T. Rimile vastavat süüdistust esitatud ei ole. Kaitsja märgib, et kohus on kogu kohtuotsuse ulatuses käsitlenud K. Rahnut ja T. Rimi kui kaastäideviijaid, samas pole esitanud põhjendusi, millest kohtu selline järeldus tuleneb. T. Rim on andnud ütlusi, et kogu massaažiäri oli tema ettevõtmine ja K. Rahnu üksnes vahest aitas teda. Puuduvad tõendid, et K. Rahnu oleks T. Rimi ja H. Kõrgega grupis sõlminud süüdistustes loetletud üürilepingud. Ühtlasi leiab kaitsja, et kohus on teinud tõenditest meelevaldseid järeldusi, nt ei nähtu, millele tugineb väide, et korterid üüriti ka K. Rahnu soovil või millega on tõendatud, et ka K. Rahnu sai väidetavatelt prostituutidelt raha. Kaitsja hinnangul ei ole tuvastatud, et K. Rahnu oli J. F klient xxxxx xx lõbumajas ja et ta värbas J. F intiimteenuseid osutama. Ei ole tuvastatav asjaolu, et K. Rahnu oleks andnud J. G raha xxxxxxxxxx tänavas korteri üürimiseks. Nimetatud asjaolu esinemist möönis küll J. G, kuid samas ei saa unustada, et ta oli ise samas kriminaalasjas kannatanuks, mistõttu ta võis anda valeütlusi. Kaitsja ei nõustu maakohtu seisukohaga, et erootiline massaaž on käsitatav prostitutsioonina. Värbamine ei ole paigutatav KarS § 2681 sätestatud süüteokoosseisu alla, kuivõrd tegemist saab olla teoreetiliselt üksnes prostitutsiooni vahendamise ettevalmistusstaadiumisse jääva tegevusega. Kehtivas õiguses on karistatav aga üksnes kuriteo katse. 4

(11)Samas on kaitsja seisukohal, et ka printsiibis ei ole süüdistuses kirjeldatud moel korterite üleandmine väidetavatele prostituutidele paigutatav KarS § 2681 lg 2 p 1 sätestatud süüteokooseisu alla. Üüritud korterid ei jäänud süüdistatavate valdusesse, vaid faktiline valdus anti üle väidetavatele prostituutidele. Väidetavad prostituudid ei olnud töötajatena T. Rimi ja K. Rahnu alluvuses. Neil oli täielik pädevus oma tööd ise korraldada. Otsus alustada K. Rahnu suhtes jälitustegevust oli täielikult meelevaldne ning vastuolus seadustega. Seega ei saa need salvestised olla kriminaalasjas käsitletavad tõendina. Kaitsja viitab oma väite kinnituseks Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsusele nr 3-1-1-123-97) Jälitustoimingu tagajärjel saadud audiosalvestiste transkriptid sisaldavad käesolevas asjas uuriva organi seletusi ja märkusi. Taoline tõend esitatakse küll prokuratuuri poolt, kuid ta peab jääma kohtuniku tõlgenduse objektiks. Seda põhimõtet on kommentaaride lisamisega rikutud. 3.2 T. Rimi kaitsja taotleb samuti T. Rimi õigeksmõistmist, seda nii KarS § 2681 lg 2 p 1 kui § 257 järgi kvalifitseeritud teos. Kaitsja leiab, et KarS § 2681 lg 2 p 1 on kummaline norm, kuna näeb ette vastutuse seaduslikuks tegevuseks ruumi andmise eest. Pelgalt ruumi andmine ei riku avalikku korda ega seksuaalset enesemääramist, so kumbagi õigushüve, mida viidatud säte kaitseb. Kaitsja hinnangul on tegemist ikkagi kupeldamist kriminaliseeriva sättega ja seda ei tuleks tõlgendada selliselt, et pelgalt ruumi andmine on karistatav. Kokkuvõttes leiab kaitsja, et kõnealune säte on vastuolus PS §-dega 11, 29 ja
  1. Kaitsja märgib, et KarS § 2681 on eripärane paragrahv. Kuriteole kaasaaitajad seaduse ja kohtupraktika kohaselt gruppi ei moodusta. Samas nimetatud sättest tulenevalt on kriminaalkorras karistatav grupis kaasaaitamine tegevusele, mis ei ole seadusega keelatud. Sarnaselt K. Rahnu kaitsjaga märgitakse apellatsioonis, et T. Rimile ei ole prostituutide värbamist süüks pandud. Üürilepingute sõlmimisel ei olnud T. Rim teadlik, et neis ruumides hakatakse tegelema prostitutsiooniga. Vastav eesmärk ei ole millegagi tõendatud. Osade süüdistuses nimetatud korteritega on T. Rimi seos tõendamata, teiste puhul on tõendatud aga vaid see, et neis korterites pakuti massaaži. Ühtlasi leiab ka T. Rimi kaitsja, et kohus on süüdistuse piirest väljunud ning mõistnud T. Rimi süüdi tegudes, milles talle ei olnud süüdistust esitatud. KarS § 257 järgi kvalifitseeritud teo osas märgib kaitsja, et teo toimepanemine ei ole tõendatud, tegemist on sõna-sõna-vastu olukorraga.
  2. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
  3. jaanuari
  4. a määrusega tühistati maakohtu otsus täies ulatuses ja kriminaalasi saadeti uueks arutamiseks Harju Maakohtule teises koosseisus. Kaitsjate apellatsioonid rahuldas ringkonnakohus osaliselt. Ringkonnakohus leidis, et prostitutsioonile kaasaaitamise osas on süüdistatavatele esitatud süüdistus ebakonkreetne ja kohus on väljunud süüdistuse piiridest. Puutuvalt T. Rimi süüdimõistmisesse KarS § 257 järgi märkis ringkonnakohus, et maakohtu otsusest ei nähtu, kas T. Rimile heidetakse ette tõelise või oletatava õiguse ebaseaduslikku teostamist.
  5. Ringkonnakohtu määruse peale esitasid Riigikohtule määruskaebused prokurör ja süüdistatavate K. Rahnu ja T. Rimi kaitsjad, kes leidsid, et ringkonnakohus oleks pidanud tegema ise sisulise otsuse, mitte kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks tagasi saatma.
  6. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  7. mai
  8. a määrusega ringkonnakohtu määrus tühistati ja kriminaalasi saadeti uueks arutamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. 5
(11)
  2. juunil
  3. a toimunud ringkonnakohtu istungil süüdistatavad ja nende kaitsjad toetasid endiselt esitatud apellatsioone ja taotlesid kohtuotsuse tühistamist ja õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist. Prokurör taotles jätta kohtuotsus muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide ja apellatsioonide väidetega, võttes arvesse Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määruses väljendatud seisukohti ning kuulanud ära menetlusosaliste arvamused, leiab, et maakohtu otsus kuulub osaliselt tühistamisele kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu. Enda seisukohta põhistab kohtukolleegium järgmiselt.
  4. Esmalt peab kohtukolleegium vajalikuks lahendada küsimus, millist käitumist K. Rahnule ja T. Rimile karistusõiguslikult ette heidetakse ehk teisisõnu – määratleda konkreetselt esitatud süüdistuse piirid. Põhjust selleks probleemipüstituseks annavad ennekõike apellatsioonides esitatud väited, et kohus on väljunud süüdistuse piiridest. 8.1 Kriminaalmenetluse seadustiku § 268 lg 1 kohaselt toimub kriminaalasja kohtulik arutamine süüdistatava suhtes ainult esitatud süüdistusakti järgi, mis koostoimes

§ 268

lg-ga 8 tähendab seda, et kohus ei tohi tuvastada süüdistuses nimetamata faktilisi asjaolusid. Seejuures peavad kuriteo tunnustele vastavad faktilised asjaolud olema kirjeldatud isikule esitatud süüdistuses. Kriminaalmenetluse seadustiku § 154 lg 3 p-des 2 ja 3 sisalduvate nõuete kohaselt tuleb süüdistusakti lõpposas ära näidata süüdistuse sisu, so süüdistatavale inkrimineeritava käitumise kirjeldus ning kuriteo kvalifikatsioon karistusseadustiku vastava paragrahvi, lõike ja punkti täpsusega. Nõue kirjeldada täpselt süüdistatavale omistatavat tegevust ja näidata karistusseaduse need sätted, mille põhjal isiku käitumine moodustab kuriteo, kujutab endast kaitseõiguse keskset garantiid, sest süüdistatav peab olema täielikult ning detailselt informeeritud süüdistusest ja seega ka õiguslikust kvalifikatsioonist, millest kohus võib otsust tehes lähtuda. Riigikohtu kriminaalkolleegium on otsuses nr 3-1-1-31-10 seejuures leidnud, et just süüdistusakti lõpposas sisalduvas süüdistatava tegevuse kirjelduses tuleb näidata kõik need isiku käitumise aspektid, mis prokuratuuri hinnangul moodustavad kuriteokoosseisu. Riigikohtu jätkuva praktika kohaselt tuleb süüdistuse piiridest väljumine tunnistada

§ 339

lg 2 alusel kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks (3-1-96-06, 3-1-1-116-06, 3-1-1-13-07, 3-1-1-18-07, 3-1-1-20-07). 8.2 Käesolevas kriminaalasjas on esitatud K. Rahnule süüdistusakti lõpposa kohaselt muuhulgas süüdistus selles, et ta koos T. Rimiga värbas nende poolt üüritud korteritesse tööle prostituute ning pani Internetti üles kuulutusi tasulise seksteenuse osutamise kohta, andes kontaktnumbriteks vastavat teenust osutavate isikute telefoninumbrid. T. Rimile esitatud süüdistusakti lõpposa kohaselt temale sellist süüdistust esitatud ei ole. Vaatamata sellele on maakohus K. Rahnu ja T. Rimi süüdi mõistnud selles, et nad koos värbasid nende poolt üüritud korteritesse tööle prostituute ning panid Internetti üles kuulutusi tasulise seksteenuse osutamise kohta, andes kontaktnumbriteks vastavat teenust osutavate isikute telefoninumbrid. Seega nõustub kohtukolleegium selles osas kaitsjate väitega, et maakohus on väljunud süüdistuse piiridest ja mõistnud T. Rimi süüdi tegudes, mida süüdistusaktis ei olnud märgitud. Kohtukolleegium tunnistab selle rikkumise

§ 339

lg 2 alusel kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks, sest oluliselt on rikutud süüdistatava kaitseõigust. Rikkumise oluliseks kriminaalmenetlusõiguse rikkumiseks tunnistamine ei too aga

§ 341

lg 2 kohaselt kaasa kohtuotsuse tühistamist ja kriminaalasja uuesti arutamiseks saatmist esimese astme kohtule teises koosseisus, sest rikkumine on võimalik ringkonnakohtus kõrvaldada. 6

(11)Lähtudes eeltoodust mõistab kohtukolleegium T. Rimi prostituutide värbamise ja seksteenuste kuulutuste avaldamise osas õigeks. Seoses sellega tuleb teha täpsustus maakohtu otsuse põhiosas, mille kohaselt värbas K. Rahnu prostituute ja pani Internetti tasulisi seksteenuste kuulutusi üles üksinda. Seetõttu puudub kohtukolleegiumil vajadus vastata T. Rimi kaitsja argumentidele, mis käsitlevad eelpoolloetletud tegude tõendatust. 9. Teiseks võtab kohtukolleegium seisukoha küsimuses, kas jälitustoiminguga saadud teabe saamisel on järgitud seaduse nõudeid.

§ 110

lg 1 kohaselt on kriminaalmenetluses lubatud tõendeid koguda jälitustoimingutega, kui tõendite kogumine muude menetlustoimingutega on välistatud või oluliselt raskendatud ning kriminaalmenetluse esemeks on esimese astme kuritegu, mille eest on ette nähtud karistusena vähemalt kuni kolm aastat vangistust.

§ 111

kohaselt on jälitustoiminguga saadud teave tõend, kui selle saamisel on järgitud seaduse nõudeid. Riigikohtu kriminaalkolleegium on otsustes nr 3-1-1-63-08 ja 3-1-1-22-10 väljendanud seisukohta, et

§ 111

nõuete täitmist tõendi kogumisel peab olema võimalik kontrollida kõigil kohtumenetluse pooltel. Seega lasub kohtul vastava taotluse esitamise korral kohustus veenduda eeskätt jälitustoimingu lubatavuse eelduseks oleva kohtu või prokuratuuri loa olemasolus ning selles, et tõendina kasutatav teave on saadud just lubatud toimingute käigus ja loas märgitud ajavahemikul. Samuti tuleb jälitustoimingu lubatavuse kontrollimisel pöörata tähelepanu sellele, kas tõendeid oleks olnud võimalik koguda muude menetlustoimingutega. See ei välista jälitustoimingu seaduslikkuse kontrolli kohtu omal algatusel, kui kohtul tekivad sellekohased kahtlused. Kui küsimus jälitustoimingu seaduslikkusest tõstatatakse apellatsioonimenetluses, tuleb seda kontrollida ringkonnakohtul. Maakohtu istungi protokollist ja apelleeritud kohtuotsusest nähtub, et kohus on kaitsjate taotlusel jälitustoiminguks loa andmise seaduslikkust kontrollinud ja leidnud, et jälitustoiminguks loa andmisel ja jälitustoimingute läbiviimisel ei ole seaduse nõudeid rikutud. Maakohus on seda seisukohta kohtuotsuse põhjendustes väga põhjalikult motiveerinud. Kuna K. Rahnu kaitsja avaldas apellatsioonis jätkuvalt protesti käesolevas kriminaalasjas tõendina kasutatud jälitustoimingute lubatavuse suhtes ja oli apellatsioonis jälitustoiminguks loa andmise seaduslikkuse kontrollimist ringkonnakohtult taotlenud, siis kohtukolleegium tutvus prokuröri poolt esitatud jälitustoimiku materjalidega. Jälitustoimiku materjalidega tutvumise käigus kohtukolleegium tuvastas, et maakohtu otsuses jälitustoimingu seaduslikkust põhjendavad asjaolud on kooskõlas jälitustoimiku materjalides sisalduva informatsiooniga. Kohtukolleegium tuvastas muuhulgas, et jälitustoiminguks loa andmise ajaks oli kogutud piisavalt teavet selle kohta, et xxxxxxxx xxxxxxxxxx x/xxxxxx xx-xxx korteris vahendatakse seksuaalteenuseid isikute grupi poolt ning võimaldatakse ebaseaduslikku tegevust, mis väljendub otseselt ruumide prostitutsiooniks kasutada andmises. Kohtukolleegium ei pea üldjuhul võimalikuks, et seksuaalteenuseid vahendav isik tuleks ise vabatahtlikult uurimisasutusse ja annaks ütlusi selle kohta, et ta vahendab isikute grupiga seksuaalteenuseid. Samuti ei ole eluliselt usutav, et vabatahtlikult ilmuks uurimisasutusse sellel teemal ütlusi andma prostituut või tema teenuseid kasutanud isikud. Eelnevat arvesse võttes nõustub kohtukolleegium jälitustoiminguks loa andnud kohtuniku ja maakohtu seisukohaga, et saadud teave vajas kontrollimist ning seda oli võimalik teostada üksnes jälitustoimingutega. Kohtukolleegium peab enesestmõistetavaks, et varjatud jälgimise käigus salvestatud fotode juurde on märgitud salvestamise aeg, koht ja kellaaeg, sest see võimaldab tajuda tõendi sisu. Fotol kajastatud informatsiooni paikapidavust saab võrrelda varjatud jälgimise protokollis kajastatud informatsiooniga. Selline seisukoht on kooskõlas varasema kohtupraktikaga jälitustoimingu käigus saadud teabe seaduslikkuse hindamisel. Seega ei soostu kohtukolleegium K. Rahnu kaitsja apellatsioonis toodud kriitikaga varjatud jälgimise käigus salvestatud fotodele selgitavate märkuste lisamise kohta. 7

(11)Eeltoodut arvesse võttes nõustub kohtukolleegium maakohtu seisukohaga, et jälitustoimingute käigus kogutud tõendid on kohtukõlbulikud.
  1. Kolmandaks annab kohtukolleegium hinnangu K. Rahnu kaitsja apellatsiooni väitele, et tasu eest tehtav erootiline massaaž ei ole käsitatav prostitutsioonina. Kohtukolleegium tõdeb, et kehtivas seadusandluses prostitutsiooni mõistet defineeritud ei ole, kuid selle mõiste on sisustanud väljakujunenud kohtupraktika. Prostitutsiooni all mõeldakse tasulist seksuaalpartnerlust, partnerile tasu eest seksuaalse rahulduse pakkumist. Seksuaalse rahulduse pakkumine võib seisneda suguühenduses või sugukire muus rahuldamises. Kuna sugukire muu rahuldamise mõiste ei seondu mitte ainult prostitutsiooniga, vaid on teise isiku tahte vastase kaasamise korral KarS § 142 kohaselt käsitletav iseseisva kuriteona ja oli seda ka kriminaalkoodeksi kehtivuse ajal, siis on kohtupraktikas see mõiste väga selgelt sisustatud. Nii on sugulise kire rahuldamine inimese kehaga seotud tegevus, mille eesmärk on sugulise erutuse esilekutsumine või selle suurendamine kuni täieliku rahuldatuseni (orgasmini). Siia kuulub eneserahuldamine, suguelundite ja muude erogeensete kehapiirkondade puudutamine, keha paljastamine, isikule suguühenduse või muu sellise esitlemine. Käesolevas kriminaalasjas prostitutsiooni teenust osutanud tunnistajate S. V, A. P, J. B ja J. I ütlustest nähtub, et mehe suguliikmele tehtav erootiline massaaž pidi lõppema seemnepurskega. Nende ütlused on kooskõlas tunnistaja K. S ütlustega, mille kohaselt oli ta xxxxxxxxx x/xxxxxx xxxxx korteris kolmel korral kliendiks, kus talle tehti erootilist massaaži. Tema ütluste kohaselt osutati xxxxxxxxxx tänava korteris lisaks erootilisele massaažile seksuaalteenust suguühtes olles. Eeltoodut arvestades nõustub kohtukolleegium maakohtu seisukohaga, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on tasu eest tehtav erootiline massaaž käsitatav prostitutsioonina.
  2. KarS § 2681 objektiivse koosseisu moodustab prostitutsioonile kaasaaitamine vahendamisel, ruumi andmisel või muul viisil. Tegemist on formaalse kuriteokoosseisuga. Teole kaasaaitaja kui teost osavõtja karistusõigusliku vastutuse alused on ette nähtud karistusseadustiku üldosas ehk KarS § 22 lg-s
  3. Osavõtja vastutuse põhjendamisel on kohtupraktikas omaks võetud piiratud aktsessoorsuse põhimõte, mille järgi osavõtja vastutuseks piisab tahtlikust, õigusvastasest ja vähemalt katse staadiumi jõudnud põhiteost (3-1-1-94-00, 3-1-3403). Kooskõlas Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuses nr 3-1-1-7-08 väljendatud seisukohaga märgib kohtukolleegium, et prostitutsioonile kaasaaitamine KarS § 2681 tähenduses ei ole teise isiku teole kaasaaitamine karistusseadustiku üldosa ehk KarS § 22 lg 3 tähenduses. Prostitutsioonile kaasaaitamise näol on tegemist iseseisva süüteoga, millest on omakorda võimalik osa võtta või toime panna selle katse. Seega ei ole siin piiratud aktsessoorsuse teooria kohaldatav, kuna prostitutsioonile kaasaaitamise toime pannud isik vastutab täideviijana ning tema teo karistatavus tuleneb vahetult karistusseadustiku eriosa süüteokoosseisust, mitte KarS § 22 lg-st
  4. Lisaks sellele peab kohtukolleegium vajalikuks märkida, et prostitutsioonile kaasaaitamise puhul on tegemist nn vajaliku osavõtuga süüteoga. Vajaliku osavõtuga süüteod on sellised, mille puhul on isiku põhiteo objektiivse koosseisu realiseerumiseks vaja ka mingi teise isiku lisategu. Lisategu võib olla õiguslikult erineva tähendusega, kuid enamikel juhtudel on ka selline lisategu õigusvastase iseloomuga. Riigikohus on selles lahendis muuhulgas selgitanud, et vajaliku osavõtuga süüteoga on tegemist ka juhtudel, mil põhiteo subjekt on mingi karistusõiguslikult kaitstava õigushüve ründaja või kahjustaja, lisateo subjekti vajalikku osavõttu aga ei ole seadusandja kas pidanud vajalikuks kriminaliseerida (KarS § 2681 - prostitutsioonile kaasaaitamine) või seda ei saa põhimõtteliselt lugeda etteheidetavaks ja karistatavaks teoks (KarS § 177 - lapspornograafia). Seega käsitleb kehtiv seadusandlus ja Riigikohtu praktika prostitutsioonile kaasaaitamist kriminaalõiguslikult karistatava põhiteona, prostitutsiooni ennast aga lisateona, mis ei ole 8
(11)kriminaalkorras karistatav. Süüdistatavate kaitsjad on rajanud oma kaitsetaktika kas teadlikult või ekslikult hoopis vastupidisele seisukohale, käsitledes prostitutsiooni põhiteona.
  1. Eelnevast lähtuvalt oli esitatud süüdistatavatele süüdistus, milles oli ära näidatud põhiteo, so prostitutsioonile kaasaaitamise faktilised asjaolud ja neile vastav kuriteo kvalifikatsioon. Prokurör esitas süüdistust toetavad tõendid, mida maakohus on apelleeritud kohtuotsuses väga põhjalikult analüüsinud ning andnud selle kohta oma õigusliku hinnangu. Kohtukolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et K. Rahnu ja T. Rim tegutsesid viit korterit üürides kavatsetult eesmärgiga hakata neis tegelema prostitutsiooniga. Maakohus on põhjendatult arvestanud tunnistaja J. G ütlustega selle kohta, et raha xxxxxx tänava korteri üürimiseks seksuaalteenuste osutamise eesmärgil sai ta K. Rahnult ja T. Rimilt, sest tema ütlused on kooskõlas tunnistajate S. V ja A. P ütlustega. Ka nemad kinnitavad, et J. G osutas seal seksuaalteenuseid ja sai raha korteri üürimiseks K. Rahnult ja T. Rimilt. Süüdistatava H. Kõrge ütlustest nähtub samuti, et ka tema sai raha korterite eest üüri tasumiseks K. Rahnult ja T. Rimilt. Ta sai aru, et tema poolt üüritud korterites osutatakse seksuaalteenuseid. Seksuaalteenust osutanud tunnistajate S. V, A. P, A. N, J. F ja J. G ütlustest ning jälitustoimingute käigus salvestatud telefonivestlustest nähtub üheselt, et K. Rahnu ja T. Rim kontrollisid pidevalt prostituutide tööd, tundes huvi klientide arvu ja teenitud raha vastu. Korterite üürimine teiste isikute nimel ja varjunimede I ja K kasutamine viitab ilmselgelt sellele, et taheti varjata prostitutsioonile tegelikke kaasaaitajaid. Kohtukolleegiumi hinnangul asjaolu, et T. Rim ühe korteri enda nimel üürida julges, ei välista tema süüd prostitutsiooni vahendamises. Kohtukolleegium nõustub maakohtu väga põhjaliku motiveeringuga selle kohta, et K. Rahnul ja T. Rimil oli juba korterite üürimisel prostitutsiooni vahendamise eesmärk.
  2. Kohtukolleegium nõustub ka selle maakohtu otsuses toodud tõendite analüüsi ja selle pinnalt tehtud järeldusega, et K. Rahnu värbas prostituute ja avaldas Internetis tasulisi seksteenuse kuulutusi, so aitas muul viisil prostitutsioonile kaasa. Vastavalt reklaamiseaduse § 25 lõigetele 1 ja 2 on keelatud sugulise kire rahuldamiseks pakutavate teenuste, sealhulgas prostitutsiooni reklaam või sellistele teenustele viitav reklaam, samuti prostitutsiooni vahendamisele kaasa aitav reklaam. Sama seaduse § 34 lg 1 kohaselt karistatakse reklaami keeldu eirava reklaami tellimise, teostamise või avalikustamise eest väärteokorras. KarS § 3 lg 5 sätestab, et kui isik paneb toime teo, mis vastab väärteo- ja kuriteokoosseisule, karistatakse isikut üksnes kuriteo eest. Kui kuriteo eest karistust ei mõisteta, võib isikut karistada väärteo eest. K. Rahnut prostitutsiooni reklaami eest väärteomenetluse korras karistatud ei ole. Ka Riigikohus on oma
  3. mai
  4. a määruses käesolevas kriminaalasjas märkinud, et abstraktselt võib nii inimeste otsimine prostituutideks kui ka prostitutsiooniteenuse kohta andmete levitamine Internetis olla käsitatav KarS § 2681 kohase koosseisupärase teona, kuivõrd taoliste tegudega otsitakse ühelt poolt klientidele prostituute ja teiselt poolt püütakse neid aktiivselt kokku viia.
  5. Kuna kriminaalkorras karistatav tegu on prostitutsioonile kaasaaitamine, mitte prostitutsioon, siis peab kohtukolleegium ainetuks kaitsjate etteheiteid, et süüdistuses puuduvad andmed seksuaalteenuseid osutanud isikute, nende töökoha või tööaja kohta. K. Rahnule ja T. Rimile esitatud prostitutsioonile kaasaaitamise süüdistus on täielikult kooskõlas Riigikohtu kriminaalkolleegiumi poolt kujundatud kohtupraktikaga selles küsimuses (3-1-1-20-04). Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsuse nr 1-06-11681 kohaselt mõisteti isik süüdi prostitutsiooni vahendamises, sest ta andis oma maja rendile olles teadlik, et selles tegeldakse prostitutsiooniga. Prostituutide nimesid ei olnud süüdistuses ära toodud. Riigikohus kaitsja kassatsioonile menetlusluba ei andnud.
  6. Kohtukolleegium nõustub tõendite analüüsi ja selle pinnal tehtud järeldusega, et T. Rim on toime pannud KarS § 257 järgi kvalifitseeritava omavoli. Küll aga nõustub kohtukolleegium kaitsja 9
(11)apellatsiooni selle väitega, et maakohtu otsusest ei nähtu, kas T. Rimile heidetakse ette tõelise või oletatava õiguse ebaseaduslikku teostamist. Riigikohtu otsuses nr 3-1-1-119-04 on märgitud, et vaieldavat ja lahendamata nõuet tuleb käsitada oletatava õigusena. Oletatava õiguse puhul on aga oluline, et sellena ei saa käsitada mitte igasugust isiku subjektiivset arusaama oma õigusest, vaid üksnes seadusega tagatud õiguse oletamist. Maakohtu otsuses on märgitud, et äriseadustiku § 178 lg 1 kohaselt võib kohus osaühingu vastu esitatud hagi alusel kehtetuks tunnistada seaduse või põhikirjaga vastuolus oleva osanike otsuse, mistõttu T. Rimil oli seadusest tulenev võimalus pöörduda osaühingu vastu kohtusse, mida ta ka tegi. Seega oli T. Rimil äriseadustikust tulenev õigus ja tal oli seda ühiskonnas eksisteerivate õigussuhete raames õigus oletada. Ta pöördus oma õiguste kaitseks ka kohtusse, kuid kohtumenetlus lõppes sisulise lahenduseta, sest T. Rim ei ilmunud kohtusse. Seega on kohtukolleegiumi hinnangul maakohtu otsuses jõutud järeldusele, et T. Rim teostas oma oletatavat õigust, ehkki on selle sõnaselgelt välja kirjutamata jätnud. Seetõttu kohtukolleegium leiab, et maakohtu otsuses sisalduva tõendite analüüsi põhjal võib kinnitada, et T. Rim teostas oma oletatavat õigust ebaseaduslikus korras.
  1. KarS § 56 lg 1 kohaselt on karistamise aluseks isiku süü. See tähendab, et isik peab ennekõike vastutama toimepandud teo eest. Karistuse mõistmisel arvestab kohus eelkõige süüdistatava süü suurust, ning alles seejärel kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Riigikohtu praktikas ollakse seisukohal, et kuigi karistusseadustik on loobunud süüdlase isiku arvestamisest karistuse mõistmisel iseseisva alusena, sisaldub KarS §-s 56 ka süüdlase isikuline näitaja eripreventiivse prognoosi näol – kohus arvestab karistuse kohaldamisel võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. Kohtukolleegium on seisukohal, et K. Rahnule ja T. Rimile karistust mõistes ja neid mõistetud karistusest tingimisi vabastades on maakohus seaduse sätteid järginud. Vaatamata süüdistuse mahu mõningasele vähenemisele ei pea kohtukolleegium T. Rimile mõistetud karistuse muutmist vajalikuks.
  2. Viimasena peatub kohtukolleegium kriminaalmenetluse kulude küsimusel.

§ 175

lg 1 p 1 kohaselt on menetluskuluks valitud kaitsjale või esindajale makstud mõistliku suurusega tasu ja muud menetlusosalise vajalikud kulud, mis on tekkinud seoses kriminaalmenetlusega.

§ 185

lg 1 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses tehakse üks

§ 337lõike1 punktides 2-4 või lõikes 2 nimetatud lahend, kannab menetluskulud riik.

K. Rahnu kaitsja esitas ringkonnakohtu istungil taotluse hüvitada süüdistatavale apellatsioonimenetluses kantud õigusabikulud summas 1020 eurot. Maakohtu istungil oli kaitsja esitanud taotluse hüvitada süüdistatavale valitud kaitsjale makstud tasu 152 540 krooni (9749,08 eurot). Maakohtule ja ringkonnakohtule ei esitatud dokumente selle kohta, kas K. Rahnu on osutatud õigusteenuse eest tasunud või mitte, kuid vastavalt Riigikohtu poolt kujundatud praktikale ei olegi sellel asjaolul tähtsust. Nii on Riigikohtu kriminaalkolleegium kohtumääruses nr 3-1-1-125-04 märkinud, et valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu kindlakstegemisel ei saa piirduda ainult kaitsealuse poolt juba makstud tasuga.

§ 175

lg 1 p 1 ja § 181 lg 1 eesmärki arvestades pole oluline, kas õigeksmõistetu on valitud kaitsja osutatud õigusabi eest kohtukulude küsimuse otsustamise momendiks juba tasunud või mitte ning kaitsjale makstava tasu hüvitamiseks piisab sellest, kui õigeksmõistetul on tekkinud sellise tasu maksmise kohustus (vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi kohtuotsus tsiviilasjas nr 3-2-1-112-01). Seejuures tuleb arvestada ka õigeksmõistetu kohustust maksta see tasu isikule, kes on täitnud õigeksmõistetu vastava kohustuse valitud kaitsja ees. 10

(11)Kuna ringkonnakohus ei tee K. Rahnu suhtes õigeksmõistvat otsust, puudub alus kaitsja taotlust täies ulatuses rahuldada. Samas on K. Rahnul õigus õigusabikulude osalisele hüvitamisele, sest tema kaitsja apellatsioon saab osaliselt rahuldatud. Väljakujunenud kohtupraktika (nr 3-1-1-94-06, 3-1-126-08, 3-1-1-10-09, 3-1-1-72-09, 3-1-1-73-10, 3-1-1-85-10, 3-1-1-6-11) kohaselt on süüdistataval õigus eeldada, et tema kriminaalasi lahendatakse kõigis küsimustes lõplikult õigesti esimese astme kohtus. Seega, kui ringkonnakohus tühistab esitatud apellatsiooni alusel kriminaalasja menetledes osaliselt maakohtu otsuse, tuleb süüdistatavale mõistlikus suuruses hüvitada see osa menetluskuludest, mida ta on kandnud enda õigustatud seisukohtade esitamisel ja süüdistatava kanda jäävad üksnes põhjendamatust kaebusest tingitud menetluskulud. Võttes arvesse kriminaalasja keerukust ja süüdistuse mahtu, samuti õigusabikulude suurust, mis on seotud maakohtus ja ringkonnakohtus õigusabi osutamisega, tuleb maakohtu otsuse osalise tühistamise tõttu

§ 185lg 1 alusel K.

Rahnule kriminaalmenetluses kantud õigusabikulud hüvitada 200 euro suuruses summas. 18. Eeltoodu alusel ja juhindudes

§ 337

lg 1 p-st 4, § 338 p-st 3, 339 lg-st 2, § 340 2 p-st 2 ja § 341 lg-st 2 kohtukolleegium tühistab Harju Maakohtu

  1. juuni
  2. a kohtuotsuse osaliselt ja teeb selles osas uue otsuse. Meelika Aava Malle Preimer Paavo Randma 11

(11)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.