← Eesti

1-10-11351/16

1-10-11351 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

  1. august
  2. a Tallinn Kriminaalasja number 1-10-11351 Kohtukoosseis Eesistuja Meelika Aava, liikmed Julia Katškovskaja ja Ivi Kesküla Tatjana Derkatš Kohtuistungi sekretär Kriminaalasi Svetlana Talli Aleksandr Pankratovi süüdistuses KarS § 122 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu
  3. aprilli
  4. a otsus üldmenetluses Apellatsiooni esitaja Süüdistatava Aleksandr Pankratovi kaitsja Gennadi Kull Prokurör Andra Sild Aleksandr Pankratov 38009280305, elukoht xxxxxxx xxxxx xx-x, töötas xx-x xxxx, varem 2 korda kohtu poolt karistatud, viimati 03.11.
  5. a Harju Maakohtu poolt KarS § 113 - § 25 lg 2 järgi 6 aasta vangistusega, kinni peetud 14.05.
  6. a Vandeadvokaat Gennadi Kull Tõlk Süüdistatav Kaitsja RESOLUTSIOON Harju Maakohtu
  7. aprilli
  8. a kohtuotsus Aleksandr Pankratovi suhtes jätta muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Edasikaebe kord Kohtuotsus tehakse teatavaks
  9. augustil
  10. a kriminaalkolleegiumi kantselei kaudu. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistatav võib esitada kassatsiooni üksnes advokaadist kaitsja vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  11. Harju Maakohtu
  12. aprilli
  13. a otsusega üldmenetluses tunnistati A. Pankratov süüdi KarS § 122 järgi ja talle mõisteti karistuseks 4 aastat vangistust. Karistuse kandmise aja alguseks määras kohus
  14. mai
  15. a.
  16. A. Pankratov mõisteti süüdi selles, et ta
  17. mail
  18. a kella 19.00 paiku xxxxxxxxx xxxxxxx xx-xx korteris pani oma elukaaslase M. F suhtes toime suurt valu põhjustanud kehalise väärkohtlemise. Ta lõi kannatanut taburetiga korduvalt vastu pead kuni taburet purunes, misjärel käskis M. F vannitoas oma pea verest puhtaks pesta. M. F lukustas end seepeale koos
  19. a sündinud pojaga vannituppa, kuid mõne aja pärast õnnestus A. Pankratovil avada vannitoa uks ja ta jätkas M. F peksmist käte ja jalgadega üle kogu keha. Olles visanud M. F ja N. F vanni, kastis ta nad külma veega üle. Selliste tegudega põhjustas A. Pankratov M. F suurt füüsilist valu ja kehavigastused: peaaju vapustuse, ninaluude murru, parempoolse XI roide murru, peahaavad, suured nahaalused verevalumid ja turse näol, hulgaliselt verevalumeid kehal ning marrastuse jäljed vasakul pool kaelal ja paremal ülajäsemel.
  20. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatava kaitsja, kes taotleb kohtuotsuse tühistamist A. Pankratovi süüditunnistamises KarS § 122 järgi ja tema süüditunnistamist KarS § 121 järgi. Seoses sellega mõista A. Pankratovile kergem karistus. Apellatsiooni motiivide kohaselt näeb KarS § 122 ette vastutuse järjepideva või suurt valu põhjustanud väärkohtlemise eest. Käesolevas kriminaalasjas puuduvad aga tõendid selle kohta, et A. Pankratov oleks kannatanut järjepidevalt peksnud. Samuti ei ole kannatanu kordagi maininud, et ta tundis suurt valu. A. Pankratov on selgitanud, et ta lõi kannatanut üks kord taburetiga. Tabureti jalad väänas ta lahti pärast löömist. Kuna taburetil puudusid verejäljed, siis korduvat löömist olla ei saanud. Pärast taburetiga löömist hakkas kannatanul tulema peast verd. A. Pankratov nähes, et kannatanu on läinud vanni, mõne aja möödudes järgnes talle. A. Pankratov soovides kannatanut aidata peapesemisel, pööras lahti ainult külmavee kraani, seejärel püüdis viga parandada ning reguleeris normaalse vee. A. Pankratov selgitas ja kannatanu kinnitas, et ta seisis vannis A. Pankratovi poole küljega. Pärast vee vanni laskmist läks kannatanu jalgealune libedaks ning ta kukkus vanni. A. Pankratovi arvates saidki tema ribi ja külg sellest kannatada. Kohtuistungil kannatanu selgitas, et A. Pankratov lõi teda jalaga, kui ta oli vannis, kuid arvestades vannitoa suurust, vanni kõrgust, A. Pankratovi füüsilist seisundit (tugevas joobes) ei oleks A. Pankratov kannatanut sellises olukorras suutnud jalaga lüüa isegi siis, kui ta oleks kaine.
  21. Ringkonnakohtu istungil süüdistatav ja kaitsja toetasid apellatsiooni ja taotlesid kohtuotsuse tühistamist. Prokurör taotles jätta apellatsioon rahuldamata ja kohtuotsus muutmata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
  22. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalide ja apellatsiooni väidetega ning kuulanud ära kohtumenetluse pooled leiab, et maakohtu otsus tuleb jätta muutmata, kuna see on seaduslik ja põhjendatud. 5.1 Riigikohtu kriminaalkolleegium on otsuses nr 3-1-1-17-03 märkinud, et kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Riigikohtu praktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Kohtukolleegium leiab, et nii esitatud apellatsiooni väidete kui maakohtu otsuses sisalduva väga põhjaliku tõendite analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida ühtegi argumenti esimese astme süüdimõistva kohtuotsuse aluseks olevate tõendite ümberhindamiseks. Ka on Riigikohtu kriminaalkolleegium otsuses nr 3-1-1-85-00 märkinud, et kohtuniku poolne kuriteo faktiliste asjaolude tuvastatust näitav motiveerimine peab olema selline, et kohtuniku siseveendumuse kujunemine oleks kohtuotsuse lugejale jälgitav ja kohtu põhjendused peavad olema veenvad. Kohtukolleegium nendib, et KrMS § 61 lg 2 alusel on kohus hinnanud tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Kohtuniku siseveendumuse kujunemine on kohtuotsuse lugejale jälgitav. Kohus on põhjendanud, miks ta süüdistatava A. Pankratovi talle esitatud süüdistuses süüdi mõistab. Kohtukolleegiumil puudub alus neid tõendeid teisiti hinnata. Esitatud apellatsioonis korratakse peamiselt samu väiteid, mida süüdistatav ja kaitsja esitasid esimese astme kohtuistungil ning millele kohus on juba oma hinnangu andnud, mistõttu ringkonnakohtu ees ei tõstatata mingeid uusi õiguslikke ega tõenduslikke argumente. Seetõttu kohtukolleegium, nõustudes Harju Maakohtu otsuse põhjenduste ja järeldustega, ei pea neid KrMS § 342 lg 3 p 1 sätestatud õigust kasutades vajalikuks korrata. 5.2 Vastuseks apellatsiooni etteheitele, et kohus on süüdistatava A. Pankratovi ütlused põhjendamatult kõrvale jätnud ja arvestanud vaid kannatanu M. F ütlustega, märgib kohtukolleegium, et see on küsimus süüdistatava ütluste usaldusväärsusest. Kohtukolleegium viitab siinjuures Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsustes nr 3-1-1-19-05 ja 3-1-177-05 väljendatud seisukohale, et tõendi usaldusväärsus on küsimus sellest, millise kaalu omistab talle tõendi hindaja, kõrvutades ja analüüsides seda koostoimes teiste asjas kogutud tõenditega. Käesoleval juhul on kohtukolleegium seisukohal, et esimese astme kohus on tõendeid hinnates seda põhimõtet järginud, sest kohtuotsusest nähtub selgesti, millise kaalu ja miks, on kohus ühele või teisele tõendile omistanud. Kohtukolleegiumi hinnangul on kohus arvestanud põhjendatult kannatanu M. F ütlustega, sest ta on kohtueelsel uurimisel ja kohtuistungil andnud samasisulisi ütlusi, mis on kooskõlas teiste kohtueelsel uurimisel kogutud ja kohtuistungil kontrollitud tõenditega. Kannatanu ütluste kohaselt lõi A. Pankratov talle korduvalt taburetiga pähe, mille tagajärjel kaks tabureti jalga lõpuks murdusid. Sündmuskoha ja asitõendi vaatlusprotokollist nähtub, et elutoa põrandalt leitigi tumepruun taburet, millel kaks jalga olid küljest ära. Verekahtlast määrdumist leiti korteri kõikidest ruumidest. Kuna kannatanu M. F oli talle tekitatud vigastuste tõttu üleni verine ja A. Pankratovil kehavigastused puudusid, siis ei ole kahtlust selles, et tegemist on kannatanu M. F verejälgedega. Asitõendiks tunnistatud taburetilt ei ole M. F verejälgi otsitud, sest DNA ekspertiisi kriminaalasjas läbi viidud ei ole. Seega ei ole asjakohane apellatsiooni väide, et kuna taburetilt verejälgi ei leitud, siis on korduv taburetiga löömine välistatud. Kannatanut on politseis ja haiglas fotografeeritud ning tema suhtes on läbi viidud isiku kohtuarstlik ekspertiis. Neist tõenditest nähtub, et M. F on peas 5 haava, murdunud ninaluu ja üks roie, kogu nägu ja keha on kaetud verevalumitega ja on turses. Eksperdi arvamuse kohaselt on kirjeldatud vigastused saadud korduvatest löökidest rusikate ja jalgadega ning mitmetahulise eseme servaga pea, keha ja jäsemete piirkonda. Kohtukolleegium nõustub kohtuotsuse seisukohaga, et A. Pankratovi ütlused ei ole usaldusväärsed, sest need on vastuolus teiste kohtueelsel uurimisel kogutud ja kohtuistungil kontrollitud tõenditega. Kohtukolleegium peab vajalikuks märkida sedagi, et Riigikohtu senises praktikas on asutud tõendite hindamisel seisukohale, et iseenesest ei ole välistatud lugeda mingi isiku poolt kuriteo toimepanemise kaudseks tõendiks selle kuriteo toimepanemise viisi sarnasust isiku poolt varem toimepandud kuriteo toimepanemise viisiga (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  23. mai
  24. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-32-05,
  25. novembri
  26. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-87-09,
  27. märtsi
  28. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-8-10). A. Pankratov on varem karistatud oma venna tapmiskatse eest, mille käigus ta lõi vennale kirvega pähe. Seetõttu ei soostu kohtukolleegium apellatsiooni väitega, et A. Pankratov lõi kannatanu M. F vaid ühe korra taburetiga ning kannatanu sai kehavigastused vannis kukkudes. 5.3 KarS §-s 122 sätestatud piinamise objektiivne koosseis seisneb kehalises väärkohtlemises, mille all tuleb mõista KarS § 121 koosseisule vastavaid tegusid, so tervisekahjustuse tekitamist, löömist, peksmist või valu tekitanud muud kehalist väärkohtlemist. Piinamiseks kvalifitseeruvad nimetatud teod aga kahel juhul – toime panduna järjepidevalt või suurt valu põhjustavatena. Käesolevas kriminaalasjas oli A. Pankratovile esitatud süüdistus ja ta mõisteti ka süüdi kannatanule suurt valu põhjustanud löömises ja peksmises. Kuna süüdistatavale ei olegi M. F järjepidevas väärkohtlemises süüdistust esitatud, siis ei pea kohtukolleegium vajalikuks apellatsiooni sellekohastel väidetel peatuda. 5.4 Riigikohtu senises praktikas on asutud valu põhjustanud muu kehalise väärkohtlemise (näiteks käe väänamise) tõlgendamisel seisukohale, et valu põhjustanud muu kehaline väärkohtlemine on inimese keha mõjutamine viisil, mis ei ole normaalsetes inimestevahelistes suhetes aktsepteeritav. Küsimus, milline valu on suur, tuleb lahendada kohtupraktikas. Riigikohus on näiteks pidanud tavalisest suuremat valu tekitavaks kannatanu korduvat juustest kiskumist kuni nende väljarebimiseni ja keha hammustamist (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  29. aprilli
  30. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-51-97 ja
  31. juuni
  32. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-48-04 ). Käesoleva kriminaalasja materjalidest nähtub, et kannatanule tekitati löömise ja peksmise tagajärjel hulgaliselt kehavigastusi, mille tagajärjel ta pidi viibima haiglas. Haiglas vajas ta hingamisaparaati, talle tehti rohke verekaotuse tõttu vereülekanne ja õmmeldi peahaavad. Haiglasse toimetamisel ei suutnud ta minna kiirabiautosse, mistõttu oldi sunnitud kasutama ratastooli. Haiglas teostatud läbivaatuse käigus tuvastati, et kannatanu tundis tema keha kompamisel suurt valu. Lisaks sellele on A. Pankratovile inkrimineeritud teod (löömine ja peksmine) juba oma olemuselt piisava intensiivsuse juures suurt valu põhjustavad. Seetõttu ei nõustu kohtukolleegium apellandi väitega, et kohtu järeldus suure valu põhjustamise kohta on alusetu.
  33. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätab kohtukolleegium Harju Maakohtu
  34. aprilli
  35. a otsuse A. Pankratovi suhtes muutmata ja apellatsiooni rahuldamata. Meelika Aava Julia Katškovskaja Ivi Kesküla

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.