Ärakiri KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Viru Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 22.novembril 2011 Jõhvi kohtumajas Kriminaalasja number Kohtukoosseis Kohtuistungi sekretär, tõlk 1-11-9390 (08

§-le 1043 ehk deliktiõigusest tulenevale vastutusele. Antud kriminaalasjas ei ole vaidlust, et kahel kannatanul on tuvastatud liiklusõnnetusega seoses kehavigastused ja mõlemal juhul on tegemist raske tervisekahjutusega. Ei ole vaidlust, et süüdistatav on põhjustanud liiklusohu ja liiklusõnnetuse. Ei ole vaidlust ka selles, et kannatanute raske tervisekahjustuse ja süüdistatava teo vahel on põhjuslik seos. Hagiavalduse kohaselt lk 172 esitatud tsiviilhagu summa on 59500 krooni ehk 3809 euro, mis on varaline kahju, ning 50000 euro on moraalne ehk mittevaraline kahju. Tsiviilhagi ei sisalda selle põhjendusi. Tõenditeks on mainitud pensionitunnistus S94695, teatis Narva kärkarist, väljavõte SEB pangast, palgateatis. Taotlusest, mis on sisu poolest tsiviilhagi täiendus, lk 199 nähtub, et S. Jexxx soovib suurendada tsiviilhagi 2769,30 eurot võrra, mis on saamata jäänud tulu. S. Jxxxavaldas, et tegelikult kindlustusselts maksab talle riigi keskmise palga tasemeni, kuid siiski vähem, kui oleks tema tegelik keskmine tulu. Kohtuistungil esitasid kannatanud järgmised tsiviilhagi puudutavad põhjendused. Mittevaraline kahju väljamõistmine oleks põhjendatud ja õiglane, sest raske tervisekahjustuse tõttu on mõlema kannatanu (kes moodustavad perekonda ja neil on ühine laps), elukvaliteet on halvenenud tunduvalt. Häiritud on abikaasade isiklik-vaheline elu, kuna S. Jxxx parem käsi ei ole senini paranenud. Häiritud ka S. Jxxx ja väikse lapse elulised suhted, sest ema ei saa olla talle täisväärtuslik hooldaja, partner mängus oma invaliidsuse tõttu. Tsiviilhagis esitatud varalise kahju summa kohta, 59500 krooni ehk 3809 eurot, avaldas kannatanu S. xxx et see on kahju hävitatud sõiduki eest. A. Gxxx selgitas, et ta võttis laenu 60000 krooni ja maksis selle eest veel intressi peaaegu 12000 krooni. Kohtuistungi lõpuks selgitas A. xxx et vähemalt 32000 krooni ei ole talle hüvitatud. Summa 27500 krooni ei osanud üks kannatanu esitada kohtule kahju suuruse puudutavaid põhjendusi. Samas esitas kohtuistungil S. Jexxx selgituse, mille kohaselt ta soovib, et süüdlase poolt oleks talle hüvitatud lapsehooldaja palkamisele tehtud kulud, selle kohta on tunnistajana ülekuulatud Mxxx, kelle väitel sai ta iga tööpäeva eest sularahas 175 krooni. Varem tsiviilhagi puudutavates materjalides ei ole selline taotlus kajastatud olnud. Kannatanute esindaja V. Rxxxv juhtis kohtu tähelepanu sellele, et mittevaralise kahju hüvitamine on põhjendatud, kuna kindlustusselts hüvitas küll kannatanutele valu ja kannatusi rahaliselt, seda aga liiklusõnnetuse ajasse puutuvalt. Kannatanud aga tunnevad moraalset valu toimunu pärast ka praegugi. Kindlustusselts hüvitas kannatanule hävinud sõiduki maksumuse küll, kuid selle jääkväärtus oli tegelikkusest madalamaks näidatud. 13 Süüdistatav ei tunnistanud tsiviilhagi. Süüdistatava arvamusel ei ole tsiviilhagi suuruse kohta esitatud dokumentaalseid tõendeid. Varalise kahju puhul ei ole võimalik hinnata tehtud kulude summa. Mittevaralise kahju kohta ei ole süüdistatav eraldi argumentatsiooni esitanud. Süüdistatava kaitsja on arvamusel, et saamata jäänud tulu puudutavas osas ei ole tsiviilhagi põhjendatud. Kindlustusselts hüvitab pidevalt kannatanu S. Jegorovale saamata palga keskmiseni. Kannatanud eksivad kui lähtuvad arvutamisel brutosissetulekust, seaduse alusel tuleb lähtuda netosissetulekust. Mittevaralise kahju kohta on kaitsja seisukohal, et kindlustusselts on mittevaralise kahju mõlemale kannatanule hüvitanud. Kaitsja ei välista, et mittevaralise kahju kohta võis ka nõustuda nõudega, kui nõude suurus oleks mõistlik ja tugineks kohtupraktikale. Samuti on täielikult hüvitatud A. Gxxxe hävinud sõiduki jääkväärtus. Kohus leiab, et

normidest lähtudes on kannatanutel õigus nõuda kahju hüvitamist tuginedes nii deliktiõigusele (

§ 1043

lg 2 p 2- õigusvastase teoga kahju hüvitamise nõue seoses tervisekahjutuse tekitamisega) kui ka riskivastutuse sätete alusel

§ 1056-1057.

Kindlustusandja poolt oma kohustuse nõuetekohane täitmine ehk kogu liikluskahju hüvitamine ei ole iseenesest takistuseks tsiviilõigusliku nõude esitamiseks

deliktiõiguslike sätete alusel. Liikluskindlustusseadus ega

ei sätesta sellekohast piirangut. Kindlustusandja oma kohustuse ehk liikluskahju täitmise maht on kohtu meelest arvestatav hüvitise ja selle suuruse väljamõistmisel. Ei ole ühtki mõistliku alust, et vaatamata kindlustusandja nõuetekohaselt hüvitatud liikluskahju summale oleks kannatanul õigus saada topelthüvitist tuginedes samadele asjaoludele deliktiõiguses. Kohus kvalifitseerib kannatanute süüdistatava vastu esitatud nõuet

§ 1043

lg 1 p 2 järgi.

§ 1043

sätestab, et teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) peab kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele.

§ 1045

lg 1 p 2 sätestab, et kahju tekitamine on õigusvastane eelkõige siis, kui see tekitati: kannatanule kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamisega;

§ 130sätestab:

§ 127

lg 4 sätestab, et isik peab kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekitamisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg ( põhjuslik seos).

§ 127

lg 6 sätestab, Kui kahju tekitamine on kindlaks tehtud, kuid kahju täpset suurust ei saa kindlaks teha, muu hulgas mittevaralise kahju tekitamise ja tulevikus tekkiva kahju korral, otsustab hüvitise suuruse kohus. Saamata jäänud tulu summas 2769,30 eurot. Kohus leiab, et esitatud nõue ei ole põhjendatud ja see tuleb jätta rahuldamata järgmisel põhjusel. Ekslik on kannatanu S. Jxxx seisukoht, et talle hüvitatakse kindlustusseltsi poolt kestvalt saamata jäänud tulu, seda aga ainult riigis kehtiva keskmise palga suuruseni. Kohtutoimikust olevatest materjalidest lk 121-125 (kindlustusseltsi kirjad liikluskahju käsitlemisel) nähtub üheselgelt, et hüvitise väljaarvutamiseks lähtuti LKindlS § 29 lg 1 ja 2, mille kohaselt:“

§-ga 127 lg 1 sätestatud järgmiselt: „Kahju hüvitamise eesmärk on kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud.“ Intresse peaks kannatanu maksma graafiku järgselt ehk kandma kulusid ka siis, kui süüdistatavale süüksarvatud tegu poleks toime pandud. Lk 114 kindlustusandja tehtud kahju hüvitamise otsusest nähtub, et kannatanu A. Gumenjuki sõiduk on hävinud, selle liiklusõnnetuse eelseks väärtuseks on määratud 40000 krooni ja peale jääkväärtuseks on 2000 krooni. Otsusest nähtub, et kindlustusandja on valmis vastu võtta hävinud sõiduki ja hüvitada kogu jääkväärtus 40000 krooni. Kannatanu kohtuistungil kinnitas, et selline summa on talle ka hüvitatud. Kannatanu poolt ei ole millegagi ümber lükatud, et märtsi 2008 seisuga oli tema sõiduki liiklusõnnetuseelne jääkväärtus 40000 krooni. Kohus võtab arvesse, et kannatanu ise ei vaidlustanud kindlustusandja poolt tuvastatud jääkväärtuse suurust ja tuli oma versiooniga välja, et hävinud sõiduki väärtus oli määratud valesti majanduskriisi ajast lähtuvalt, alles kriminaalasja kohtuliku arutamisel. Kohus peab vajalikuks korduvalt selgitada kannatanule, et kahju hüvitamise eesmärk on

§-ga 127 lg 1 sätestatud järgmiselt: „Kahju hüvitamise eesmärk on kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud.“ See tähendab, et õigusevastase teoga tekitatud kahju suuruse kindlaksmääramisel ja selle süüdlaselt välja mõistmisel ei lähtu kohus hävinud asja soetamise ajal kehtinud hinnast, vaid õigusvastase teo (antud juhul liiklusõnnetuse) eelsest asja väärtusest, arvestades asja kulumise protsenti. Kriminaalasja materjalides 17 on kindlustusandja esitatud kahju hüvitamise otsus, mille kohaselt on kindlaks määratud kannatanu valduses oleva sõiduki liiklusõnnetuse eelne väärtus 40000 krooni, see tuvastatud fakt ei ole millegagi ümber lükatud. Kannatanu paljasõnalist väidet, et ta kulutas sõiduauto ostmisele laenuraha 60000 krooni, ei ole millegagi kinnitatud. Isegi kui sõiduauto oli soetatud 60000 krooni eest, ei tähenda see, et märtsis 2008 oli sõiduauto jääkväärtus suurem, kui kindlustusandja tuvastatud 40000 krooni. Kannatanud ega nende esindaja ei teinud endale vaevu esitada kohtueelse uurimise käigus menetlejale sõiduauto väärtuse suurust mõjutada võivad dokumendid – ostuleping, sõiduki registreerimistunnistus. Kohus jätab tsiviilhagi summale 3809 eurot varalise kahju hüvitamiseks rahuldamata, kuna see ei ole põhjendatud. Varalise kahju hüvitamise taotlusele kuulus ka kannatanu S. xxxõue hüvitada lapsehoidjale väljamakstud tasu. Kohus märgib, et seoses lapse sünni ja hooldusega võisid S. Jexxx ja A. Gxxx perel tekkida täiendavad kulud, mis ei ole LKindlS mõttes liikluskahju ja mis ei kuulunud hüvitamisele kindlustusandja poolt. Sellised kulud on näiteks lapsehoidjale väljamõistetud mõistlik tasu, kui kannatanu vajas lapsehoidja abi seoses liiklusõnnetuses saadud tervisekahjutusega. Lapsehoidja J. Mxxx oli kohtueelse uurimise käigus tunnistajana ülekuulatud. Lapsehoidjale väljamakstud tasu suuruse kindlaksmääramisel on kohtueelse uurimise käigus esitatud järgmised tõendid. Kannatanu A. xxx olles ülekuulatud märtsis 2010 lk 89 selgitas, et seoses lapse sünniga vajas pere abi pesu pesemisel ja korteri koristatusel, sellele oli kulutatud umbes 20000 krooni. Kannatanu S. Jxxx väitis ülekuulamisel detsembris 2008 lk 78, et ta maksab lapsehoidjale 25 krooni tunnis. Novembris oli lapsehoidja J. Jxxxvälja makstud 4000 krooni, ta töötas 8 tundis 5 päeva nädalas. Kohus märgib, et J. Jxxxei olnud kriminaalasja raames ülekuulatud. Seega, S. Jxxxütlusega ei ole peale tema ütluste millegagi kinnitatud. Kannatanu S. Jxxx ja A. Gxxi ütluste kõrvutamisel jõuab kohus järeldusele, et kui ühes kuus oli lapsehoidja tasu suuruseks 4000 krooni, kogu väljamakstud rahasumma on 20000 krooni, siis lapsehoidja töötas pere juures vähemalt 5 kuu kestel. Lk 157-158 tunnistaja J. Mxxx 23.04.2011 ülekuulamisprotokollist nähtub, et ta töötas lapsehoidjana ajavahemikus juunist 2008 kuni juuli 2009 ehk 13 kuud, päevas maksti 175 krooni, mis on kuus 3500 krooni, 13 kuu eest kokku 45500 krooni. Selline summa ei ühti kuidagi kannatanu A. Gxxxütlustega, millest nähtub, et kulutati lapsehoidjale umbes 20000 krooni. Samal ajal nähtub aga kannatanu S. Jxxx ütlustest, et novembris 2008 töötas tema juures lapsehoidjana J. Jxxx, kusjuures kannatanu ei väitnud kunagi, et ta kunagi oleks vajanud kaht lapsehoidjat korraga. A. Gxxx ütlustest nähtub, et 18 lapsehoidjale oli kulutatud 20000 krooni ehk teenus oli osutatud ainult 5, mitte 13 kuu kestel. Kohtu küsimusele, miks kulude täpseks kindlaksmääramiseks ei valinud kannatanu kulude tõendamise läbipaistvamat viisi, näiteks panga kaudu rahaülekanne, vastas kannatanu, et uurija selgitas talle, et piisab ütluste andmist. Kohus suhtub sellesse kriitiliselt. Kriminaalasja materjalidest lk 130 nähtub, et kannatanule oli kulude arvestuse pidamise vajalikkus vägagi selgenõudmisel oli esitatud hüvitamiseks taksoarved ja massaažiravi arve, samuti lk 126-127 nähtub, et ravi- ja transpordikulude hüvitamiseks oli kannatanu S. Jexxxväga korralikult alati esitanud kviitungid, arved, tšekid. Lk 97 on tunnistajana ülekuulatud perearst T. Axxx, kes väitis, et patronaaži teostamisel suuremaid probleeme lapse hooldusega S. Jxxx avastatud ei olnud, murekohaks on S. Jxxx parema käe liikumatus. Mikrokliima on peres normis. S. Jxxxabistab tema abikaasa. Kohus juhib tähelepanu, et perearsti poolt lapse jälgimisel, mis kindlasti hõlmab ka kontrolli lapse hoolduse kvaliteedi üle, pole arst kordagi täheldanud, et S. Jegorova kasutab tööle võetud lapsehoidja abi, kannatanu aga väidab, et lapsehoidja viibis tema juures 7-8 tundi tööpäevades. Vastupidi, ülekuulamise sisust tuleneb, et kannatanu tuleb ema ülesannetega korralikult toime, kuigi omab tervisekahjustust, lapse eest hoolitsemisel abistab teda abikaasa. Ülalnimetatud tõendite pinnalt ei saa jõuda järeldusele, milline on lapsehoidja palkamisele tehtud kulude täpne summa, ja kas S. Jxxx on üldse kasutanud tasulise lapsehoidja teenust, või tuli lapsehooldusega toime iseseisvalt, sugulaste ja abikaasa toel. Kohus juhib tähelepanu, et vale on süüdistatava ja kaitsja seisukoht, nagu tuleks kahju olemasolu ja selle suuruse tõendamiseks kohtule esitada nö dokumentaalsed tõendid – kviitungid, arved, tšekid, maksekorraldused. Selline arvamus ei tugine Tsiviilkohtumenetluse seadustikule ega KrMS-le. TsKMS § 229 sätestab, et tõendiks tsiviilasjas on igasugune teave, mis on seaduses sätestatud protsessvormis; tõendiks võib olla tunnistaja ütlus, menetlusodalise vande all antud seletus, dokumentaalne tõend, asitõend, vaatlus ning eksperdiarvamus. KrMS § 63 sätestab, et tõend on kahtlustatava, süüdistatava, kannatanu, tunnistaja või asjatundja ütlus, ekspertiisiakt, eksperdi antud ütlus ekspertiisiakti selgitamisel, asitõend, uurimistoimingu, kohtuistungi ja jälitustoimingu protokoll või muu dokument ning foto või film või muu teabesalvestis. Nii Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 232 lg 2 kui ka KrMS § 61 lg 1 näevad ette, et ühelgi tõendil ei ole ette kindlaksmääratud jõudu. Seega ei ole välistatud, et kahju olemasolu ja selle suuruse tõendamine on võimalik kannatanu ja tunnistajate ütlustega. Kohus peab märkima, et jättes oma kulude arvestuse pidamata, vältides kulude fikseerimist läbipaistval ja objektiivselt kontrollitaval viisil (näiteks lapsehoidjale tasu väljamaksmine pangaülekandega), võttis kannatanu endale riski, et tõendite hindamisel võib kohus jõuda järeldusele, et esitatud kahjunõue ei ole põhjendatud. Antud juhul on kohus tõendite analüüsimisel 19 osutanud nende vastuolulisusele. Kannatanute, tunnistajate xxx Mxxxš ütlused ei ole üks teisega kooskõlas. Nende pinnalt puudub kohtul usaldusväärne teave kahju olemasolu ja selle suuruse kohta. Sel juhul aktualiseerubki dokumentaalsete tõendite esitamise otstarbekus ja vajalikkus. See ei oleks kannatanule ebamõistlikult koormav. Kannatanu S. xxx lapsehoidja tasu hüvitamiseks ei ole põhjendatud. Kohus jätab kannatanu S. Jxxxtaotluse lapsehoidjale väljamakstud tasu hüvitamiseks rahuldamata. Mittevaraline kahju 50000 eurot.

§ 134

lg 2: Isikult vabaduse võtmisest, isikule kehavigastuse tekitamisest, tema tervise kahjustamisest või muu isikuõiguse rikkumisest, sealhulgas isiku au teotamisest, tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb kahjustatud isikule mittevaralise kahju hüvitiseks maksta mõistlik rahasumma. Riigikohtu praktika kohaselt, kriminaalmenetluses on lahendatavad nii varalise kui ka mittevaralise kahju hüvitamise nõuded ( 12.05.2009 Riigikohtu määrus 3-1-1-41-09). Tsiviilasjas Riigikohtu lahend 3-2-1-85-08: „13. Kolleegium jääb oma varem avaldatud seisukohtade juurde ja selgitab, et kui varalise kahju hüvitamise nõudmisel tuleb hagejal üldjuhul tõendada ka kahju olemasolu ja selle suurust, siis mittevaralise kahju hüvitamiseks on üldjuhul piisav nende asjaolude tõendamine, mille esinemisega seob seadus mittevaralise kahju hüvitamise nõude. Rahaliselt hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju suuruse otsustab kohus

§ 127lg 6 ja Ts

MS § 233 lg 1 kohaselt diskretsiooni alusel. Just seetõttu võimaldab TsMS § 366 nõuda kohtult mittevaralise kahju hüvitamist õiglase hüvitisena kohtu äranägemisel. Siiski peavad kohtute väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitiste suurused vastama ühiskonna üldise heaolu tasemele ning üldise võrdsuspõhiõiguse tagamiseks olema sarnastel asjaoludel võrreldavad.

§ 130

lg 2 puhul tuleb rahalise hüvitise suuruse määramisel arvestada erineva isikukahju (nt erineva tervisekahjustuse) tekkimisel selle tagajärgi kannatanule, st tema eeldatavat "valu suurust" (vt Riigikohtu

1. aprilli
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-08, p-d 13 ja 14).“ Tsiviilasjas Riigikohtu lahend 3-2-1-54-07: „
3. Kolleegium selgitab, et

§ 128

lg 5 järgi mõistetakse mittevaralise kahjuna eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi.

§ 130

lg 2 järgi tuleb kahjustatud isikule kehavigastuse tekitamise või tema tervise kahjustamisega tekitatud kahju hüvitamise kohustuse olemasolul maksta seeläbi tekitatud mittevaralise kahju hüvitisena mõistlik rahasumma. Seega eeldatakse

§ 130

lg 2 järgi mittevaralise kahju olemasolu ning hageja ei pea iseenesest rahalise hüvitise saamiseks tõendama midagi muud peale kehavigastuse tekkimise. Küll aga oleneb hüvitise suurus kehavigastuse 20 või tervisekahjustuse raskusest. Seega on hageja huvides tõendada, kui tõsine oli talle tekitatud kehavigastus või tervisekahjustus. Lisaks kehavigastusele või tervisekahjustusele ja nende raskusele võib kahjustatud isik tõendada

§ 130

lg 2 järgi suurema rahalise hüvitise saamiseks muid negatiivseid mittevaralisi tagajärgi, mis tekkisid kehavigastusega seoses. Kohus peab sellisel juhul otsustama, kas need tagajärjed mõjutavad rahalise hüvitise suurust. Praeguses asjas on iseenesest asjakohased hageja väited selle kohta, et tekitatud peatrauma põhjustas tema elukvaliteedi ja heaolu languse.“ A.Gxxx ja S. Jexxx esitasid ühise tsiviilhagi mittevaralise kahju (50000 eurot) hüvitamiseks seoses neile tekitatud tervisekahjutusega. Kriminaalasja materjalidega on tuvastatud, et mõlemale kannatanule on tekitatud raske tervisekahjutus, kusjuures S. Jexxx puhul on tegemist püsiva töövõimekatusega, A.Gxxxpuhul ajutise tervisekahjutusega. A. Gxxx ravi lõppes meditsiinilise dokumendi alusel 25.06.

1. Seoses ajutise töövõimetusega oli A. Guxxx hüvitatud moraalne kahju ehk valu ja vaev summas 255,65 eurot. S. Jexxx hüvitati valu ja vaeb seoses püsiva töövõimetusega summas 511,29 eurot ( lk 174). A. Gxxxi suhtes ei ole tsiviilhagejad esitanud kohtule andmeid, millised on need muud negatiivsed mittevaralised tagajärjed, mis tekkisid kehavigastusega seoses, ja mille esinemisel oleks õige ja õiglane määrata kannatanu A. Gxxx suurema hüvitise. Kohus ise sellised tagajärgi kriminaalasja materjalide pinnalt tuvastanud ei ole. S. Jxxxpuhul on kriminaalasja materjalides meditsiiniline dokument lk 93 ja kohtuarstliku ekspertiisi akt lk 55-58, millest nähtub, et seoses kehavigastusega ei ole loode kahjustatud, rasedus oli liiklusõnnetuse järgselt normis. Probleemiks on kujunenud hulgitrauma ja parema käe äge isheemia.
2. s operatsiooni käigus rekonstrueeriti õlavarre närvid ja veresooned. Paremas käes puudub tundlikkus, refleksid puuduvad. Tunnistaja Axxx, perearst, on ülekuulatud aprillis
3. Tunnistaja ütlustest nähtub, et kannatanu S. Jexxx läbib rehabilitatsiooni seoses käe funktsiooni taastamisega, arsti arvamusel, kannatanu vasak käsi ei tööta, seoses sellega on kannatanu täielikult töövõimetu. Kannatanu S. Jxxx ei ole liiklusõnnetuse tagajärjel liikumisvõimetu, ei ole kaotanud mitu elutähtsat kehaorgani, puuduvad psüühikahäired, rasedus katkenud ega loode kahjustatud ei olnud, sündinud lapsel ei ole seoses ema liiklusõnnetuses saadud tervisekahjutusega tervisehädasid tuvastatud. Kohtule ei ole esitatud andmeid, et kannatanul esineb ravimatu vigastus või kannatanu nägu oleks moonutatud. Kriminaalasja materjalides on kannatanu S. Jxxx tervisekaart lk 145-156, mis on peetud käsitsi ja võõrkeeles, dokumendi tõlge ei ole kohtule esitatud. Dokumendist nähtub, et peale märtsi 2008 on kannatanu pöördunud arsti poole seoses lapse sünni ja ebasoovitava raseduse vältimise küsimuses, tehti selja RÖ uuring, 2009 a pöördumisi 21 kajastav dokumendi osa ei ole loetav, 2010 käis arsti juures seoses lapse jälgimisega ja günekoloogia küsimustes. Kohtule ei ole esitatud ühtegi meditsiinilise dokumenti või muud tõendit välja arvatud kannatanu enda ütlused, mille alusel kohus saaks jõuda järeldusele, et kannatanu parema käe funktsioon ei ole taastunud või olulisi muutusi paranemise suunas ei ole. Kohus peab märkima, et ainult käe demonstreerimist kohtuistungil kohtu arvamuse kujundamiseks ei piisa. Kohus rõhutab, et Riigikohtu praktika kohaselt „…on hageja huvides tõendada, kui tõsine oli talle tekitatud kehavigastus või tervisekahjustus.“ Tunnistaja Axxx, perearst, ütlustest, mis olid antud aprillis 2011, nähtub, et kannatanu S. Jxxx vajas igapäevases elus, eriti lapsehooldusega seoses, abi, kuna üks käsi ei tööta. Kohus leiab, et eluliselt usutav ja arusaadav, et kannatanu isiklik, seksuaalne, perekondlik, sotsiaalne elu on muutunud. Ta peab arvestama sellega, et kehavigastuse tõttu peab ta olema valmis teatud riskide kandmiseks. Elukvaliteet on halvenenud. Kohus nõustub, et kannatanu ei ole enam aktiivne partner ja osaline lapse mängudes, kodutöö tegemises, ka isiklikus elus – abielupaari delikaatsed suhted võivad olla häiritud seoses kannatanu kehavigastusega. Vaatamata sellele, et kannatanule on valu ja vaev moraalse kahjuna hüvitatud kindlustusandja poolt summas 511 eurot, leiab kohus, et kannatanule tuleb määrata hüvitis moraalse kahju eest. Kohus arvestab, et süüdistatav pani toime kuriteo ettevaatamatusest, ta hüvitas moraalse kahju osaliselt teatud mõttes mitterahaliselt juba sellega, et väljendas kannatanutele oma kaastunnet ja taunis oma tegu. Süüdistatava pool püüdis jõuda kannatanute poolega kohtueelsele kompromissile kahju hüvitamise küsimuses, kuigi süüdistatava tsiviilvastutus on kindlustatud kohustuslikus korras. Kannatanu pool ei eita, et nad keeldusid kompromissist, sest soovisid suuremat summat. Kannatanutel on õigus nõuda nende arvates õiglast hüvitist, kuid kohus hindab positiivselt ka süüdistatava püüdlusi kahju hüvitamise küsimuses. Süüdistatav on üliõpilane, sissetulekut ei oma ja on vanemate ülalpidamisel. Kohus leiab, et kannatanute esitatud nõue 50000 eurot ei ole millegagi põhjendatud. Nõude suurus ei vasta kohtupraktikale ega ühiskonna üldisele heaolule. Kohus on arvamusel, et moraalne kahju hüvitamise eesmärgiks ei saa olla kannatanute puhtalt majandusliku olukorra parandamine süüdistatava vahendite arvelt. Kohus on tutvunud kohtupraktikaga, mis puudutab KarS § 423 järgi kvalifitseeritavate kuritegude toimepanemist ja sellega seoses moraalse kahju hüvitamist raske kehavigastuse põhjustamise korral. Kriminaalasjas 110-3335 on ühe kannatanu puhul peeti mõistlikuks moraalse kahju hüvitisena summa 25000 krooni. Kohtulahend jäi püsima ka Riigikohtus (3-1-1-10610). Kohus leiab, et arvestades kannatanu S. xxxervisekahjutuse raskust, tema kestvat moraalset valu suurust, kuriteo toimepanemise asjaolusid, 22 süüdistatava majanduslikke võimalusi, seda, et osaliselt on valu ja vaev on rahaliselt hüvitatud kindlustusandja poolt, on mõistlik hüvitis moraalse kahju eest summas 1500 eurot. Tsiviilhagi moraalse kahju osas kuulub rahuldamisele osaliselt summas 1500 eurot. KOHTU MEETMED Karistus KarS § 56 lg 1 ja lg 2 kohaselt, karistamise alus on isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Vangistust võib mõista ainult siis, kui karistuse eesmärke ei ole võimalik saavutada kergema karistusega. Kui käesoleva seadustiku eriosa paragrahv võimaldab vangistuse kõrval mõista ka muid, kergemaid karistusi, peab kohus otsuses vangistuse mõistmist põhistama. Karistuse mõistmisel realiseeruvad mõistetaval karistuse liigis ja määras nii üld- kui ka eripreventiivsed eesmärgid. Riigikohtu lahend 3-1-1-14-07, p 6: „Karistusseadustiku § 56 sätestab karistamise alusena isiku süü, mille suurus määrab võimaliku karistuse ülempiiri karistuse kohaldamisel. Karistuse mõistmisel tuleb süü suuruse kvantitatiivsel kindlaksmääramisel igal juhul arvestada teo toimepanemisega seotud kergendavate ja raskendavate asjaoludega, eesmärgiga teha kindlaks karistuse konkreetne määr vastava paragrahvi sanktsiooni piirides ja prognoosida konkreetsele isikule mõistetava karistuse eripreventiivseid eesmärke.“ Karistus on tegupõhine ehk kõigepealt arvesse võetakse toimepandud kuritegude asjaolusid ja siis süüdistatava isikut. Riigikohus rõhutas: tsitaat lahendist 3-1-1-43-06: „13.1 Klassikalise arusaama kohaselt on karistusõigus suunatud esmajoones teole, mitte aga täideviijale - karistusõigusliku hinnangu andmise aluseks on üldjuhul isiku poolt toimepandud tegu, mitte aga isik ise ja karistuse aluseks on esmajoones isiku süü.“ Samas aga ei saa eripreventiivseid eesmärke arvestades jätta kõrvale ka täiskasvanust süüdistatava isikut. Riigikohtu lahend 3-1-1-99-
4. p 15.1: „Nii tuleb karistuse mõistmisel kooskõlas KarS § 56 lg 1 teises lauses sisalduva kolmanda alternatiiviga vältimatult arvestada süüdistatava isikuga 23 eripreventiivsest prognoosist lähtuvalt. Ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktikas on osutatud sellele, et kellegi tegelik karistuslik mõjutamine saab toimuda vaid inimese hoiakute muutmise kaudu ja seega konkreetse isiku omadusi arvestades. Seetõttu peabki karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks (prognoosimaks, milline karistus võiks efektiivseimalt välistada edaspidi süütegude toimepanemist) arvestama ka süüdlase isikut (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsust nr 3-1-1-40-04 - RT III 2004, 14, 174).“ KarS § 423 lg 1 sanktsioon näeb karistusena ette rahalise karistuse või vangistuse kuni 3 aastani. Seega sanktsiooni keskmine määr on 1 aasta 6 kuud. M. Zolotarevski karistust kergendavaks asjaoluks on süü ülestunnistamine ja puhtsüdamlik kahetsus. M. Zolotarevski karistust raskendavaid asjaolusid kohus tuvastanud ei ole. Tegemist on teise astme üheepisoodilise kuriteoga, mille tagajärjel said raske tervisekahjutuse kaks kannatanut. Suurem tagajärg, inimese surm, ei ole saabunud. Süüdistatav on varem kriminaalkorras karistamata isik. Ta ei tööta ega oma iseseisvat sissetulekut. Ta on üliõpilane. Kohus leiab, et rahalise karistusega karistamine ei ole antud juhul põhjendatud. Rahalise karistuse kohaldamise eesmärk on vähendada piisavalt intensiivselt isiku rahalisi võimalusi eesmärgiga mõjutada isiku elukorraldust rahalise ebamugavusega selliselt, et tulevikus tal ei tekkiks soovi uute süütegude toimepanemiseks. Oluline roll on asjaolul, kas rahaline karistus on ka reaalselt täidetav. Antud juhul puudub süüdistataval iseseisev sissetulek, ta õpib ülikoolis. Kohus ei pea põhjendatuks sundida isikut lahkuda ülikoolist ja asuda tööle, et rahaline karistus saaks täidetud. Olulisemaks peab kohus siiski kannatanu kasuks väljamõistetud kahju kiiret hüvitamist. Kohus leiab, et süüdistatavat tuleb karistada vangistusega sanktsiooni keskmisest määrast väiksemal määral – 1 aasta 3 kuud vangistust. KrMS § 238 lg 1 alusel kuulub mõistetud karistus vähendamisele 1/3 ehk 5 kuu võrra. Kandmisele kuulub 10 kuud vangistust. Karistusregistrist nähtub, et süüdistataval on üks lehtiv väärteokaristus piletita sõitmise eest, mis on õigeaegselt tasutud. Antud kuritegu on toime pandud ettevaatamatusest, mille peamiseks põhjuseks on süüdistatava kui autojuhi ebapiisav kogemus. Süüdistatava varasem elukäik annab kohtule aluse jõuda järeldusele, et uute kuritegude toimepanemise risk süüdistatava poolt on kaduvväike. Vangistuse reaalne ärakandmine oleks süüdistatava puhul ebaotstarbekas. Kohus leiab, et süüdistatavat võib vangistuse kandmisest 24 vabastada tingimisi, ei ta ei pane uut tahtlikku kuritegu 3 –aastase katseaja jooksul. Arvestades süüdistatava isikut, ei vaja ta käitumiskontrollile allutamist, kuna kohtuliku arutamise käigus on tuvastatud, et süüdistatava hoiakud on nii ühiskonna moraali kui ka üldise seadusekuulekuse osas õiged. Tema isik ei vaja korrigeerimist käitumiskontrolli abil. Prokurör esitas kohtule taotluse pöörata osa karistusest kohesele täitmisele ehk kohaldada isiku suhtes šokivangistust. Kohus leiab, et antud juhul ei ole prokuröri taotlus põhjendatud ega kooskõlas karistuse eesmärkidega. Kuriteo asjaolud ja teo tagajärjed ei ole niivõrd tõsised, et esimest korda ettevaatamatusest kuriteo toimepannud varem karistamata isikut tuleks šoki saamiseks vangi saata. Kohtu arvates ei vaja süüdistatava isik nii intensiivset karistamist šokivangistuse näol, kuna ta on täiesti oma teo raskusest ja ohtlikkusest aru saanud ja väljendas kohtuliku arutamise käigus oma teole ilmset taunimist. Kohtu arvates oleks šokivangistuse taotlus põhjendatud näiteks tahtliku rikkumise puhul, ja/või kui ettevaatamatusest oleks saabunud kõige raskem korvamatu tagajärg – inimese surm. Kohtupraktika kohaselt kohaldatakse liikluslaste süütegude puhul süüdlasele ka lisakaristus – juhtimisõiguse äravõtmine. Erandlikke asjaolusid, mille tõttu tuleks jätta lisakaristus kohaldamata, ei ole kohus tuvastanud. KarS § 50 lg 1 alusel tuleb süüdistatavale mõista lisakaristuseks juhtimisõiguse äravõtmine 1 (üheks) aastaks. Kriminaalmenetluse kulud ja tõkend Kaitsja esitas kohtule taotluse jätta osa kulusid riigi kanda. Põhjendused on järgmised. Kui süüdistatavat karistatakse vangistusega, jääb süüdistatav seaduse alusel ilma pensionita. Muid sissetulekuid isik ei oma. Kohus leiab, et kaitsja taotlus on põhjendatud. Kohus nõustub, et kriminaalmenetluse kulud on võrreldes isiku võimaliku sissetulekuga ebaproportsionaalselt suured ja võivad jääda isikule ilmselt üle jõu. Antud kriminaalasja raames on menetluskuludeks järgmised summad: 417,03 eurot sundraha, 2875 krooni ekspertiiside tegemise eest (ekspertiisiakt nr 79, 23.05.08), 2875 krooni (ekspertiisiakt nr 76, 23.05.08), 2875 krooni (ekspertiisiakt nr 78, 23.05.08), 2875 krooni (ekspertiisiakt nr 77, 23.05.08) ja 3600 krooni (ekspertiisiakt LL-250-08/5011, 20.11.08), 0,26 eurot toimiku paljundamise eest. 25 Ekspertiisi kulud ja toimiku paljundamise kulud tuleb jätta riigi kanda KrMS § 180 lg 3 alusel, arvestades süüdistatava resotsialiseerimise väljavaateid. Ta on üliõpilane, kohtuotsusega mõistetakse temalt välja kahju kannatanu kasuks. Menetluskulude täielik summa käiks isikule ilmselt üle jõu. Kaks kohtuarstliku ekspertiisi olid teostatud süüdistatava ja tunnistaja suhtes, mis ei ole seotud isikule esitatud süüdistusega. Tõkend- elukohast lahkumise keeld kuulub M Zolotarevski suhtes tühistamisele kohtuotsuse jõustumisel. Kohtunik Inna Kirsipuu Ärakiri õige Nooremreferent Liivi Õun Kohtuotsus jõustus 08.12.2011 Nooremreferent Liivi Õun