1-10-16582/20

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

1. september 2011, Tallinn Kriminaalasja number 1-10-16582 Kohtukoosseis Eesistuja Urmas Reinola, liikmed Ivi Kesküla ja Malle Preimer Kohtuistungi sekretär Tatjana Derkatš Kohtuistungi toimumise aeg ja koht
2. august 2011, Tallinn Kriminaalasi Vilho Pajula süüdistuses KarS § 201 lg 1 ja § 345 lg 1 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu
3. aprilli 2011 otsus üldmenetluses Apellatsiooni esitaja Süüdistatav Vilho Pajula Prokurör Rita Siniväli Süüdistatav Vilho Pajula, isikukood 37711010294; elukoht xxxxxx xxx xxx-x, xxxxxx; kodakondsus Eesti; haridus kesk-eri; emakeel eesti keel; töökoht xxxxx xxxxxx xx, xxxxxxx xxxx ja xxxxxxxx; kriminaalkorras karistamata Kaitsja vandeadvokaat Imbi Seimar RESOLUTSIOON Harju Maakohtu
4. aprilli 2011 otsus Vilho Pajula suhtes jätta muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsus tehakse teatavaks
5. septembril 2011 kriminaalkolleegiumi kantselei kaudu. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistatav võib esitada kassatsiooni üksnes advokaadist kaitsja vahendusel. Asjaolud ja menetluse käik
6. Harju Maakohtu
7. aprilli 2011 otsusega mõisteti V. Pajula üldmenetluses süüdi KarS § 201 lg 1 järgi ja karistati rahalise karistusega 50 päevamäära suuruses summas, s.o 160 eurot; süüdi KarS § 345 lg 1 järgi ja karistati rahalise karistusega 70 päevamäära suuruses summas, s.o 224 eurot. KarS § 64 lg 1 alusel mõisteti liitkaristus üksikkaristustest raskeima suurendamise teel ja mõisteti liitkaristuseks rahaline karistus 100 päevamäära, s.o 320 eurot. KarS § 74 lg 1 ja 3 alusel jäeti rahaline karistus täitmisele pööramata, kui süüdimõistetu ei pane 3 aastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. Menetluskuludena mõisteti V. Pajulalt riigituludesse välja sundraha 417.03 eurot, kaitsjatasu osutatud õigusabi eest kokku 444.22 eurot, käekirja ekspertiisi nr DK-0372-019/4892 maksumus 69.02 eurot ja toimiku materjalide paljundamise eest 4.80 eurot. Kohus määras tühistada kohtuotsuse jõustumisel OÜ Placet Grupp nimel Maanteameti Liiklusregistris oleva sõiduauto xxx riikliku registreerimisnumbriga xxxxxxxxxx xx xxxx xxxxxxxxxxxx VIN-kood xxxxxxxxxxxxxxxxxxx, suhtes kohaldatud arest, tunnustada J. P omandiõigust asjaõigusseaduse § 95 lg 3 alusel sõiduautole xxx riikliku registreerimisnumbriga xxxxxxxxxxx xx xxxxx xxxxxxxxxxxxx, xxx-xxxxx xxxxxxxxxxxxxxxxxx, tagastada kohtuotsuse jõustumisel asjaõigusseaduse § 95 lg 3 alusel sõiduauto xxx riikliku registreerimisnumbriga xxxxxxxxxxxx, xx xxxx xxxxxxxxxxxx, xxx-xxxx xxxxxxxxxxxxxxxxx, sõiduauto xxx reg,nr xxxxxxxxxxxxxxx süütevõti ja sõiduki registreerimistunnistus nr xxxxxxxxxxxx J. Ple.
8. V. Pajula mõisteti süüdi selles, et tema ebaseaduslikult pööras enda kasuks temale usaldatud ja tema valduses oleva võõra vallasasja, kuna takistas alates novembrist 2008 tema garaaži aadressile Tallinn, Põdra 4 talveks pargitud sõiduauto xxx xx, reg nr xxxx xxx, seaduslikul omanikul J. P omandiõiguse teostamist, sest takistas viimasel autole juurdepääsu ja kasutamise ning 28.01.2009 registreeris J. P teadmata ja viimase tahte vastaselt Tallinnas, Mäepealse 19 asuvas Maanteeameti Liiklusregistri Tallinna büroos nimetatud sõiduauto enda nimele, kasutades selleks 27.01.2009 võltsitud müügilepingut, mida „müüjana“ ei olnud allkirjastanud J. P, vaid eeluurimisel tuvastamata isik. Võltsitud müügilepingut kasutades omandas V. Pajula õiguse registreerida nimetatud sõiduauto enda nimele ning teha sellega tehinguid, sh 12.06.2009 registreeris sõiduki OÜ Autopant nimele eesmärgiga saada laenu 20 000 krooni ja 02.12.2009 registreeris V. Pajula nimetatud sõiduki enda elukaaslase M. V nimele. Valduses oleva võõra vallasasja ebaseaduslikult enda kasuks pööramisega pani V. Pajula toime KarS § 201 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo; samuti selles, et tema kasutas teadvalt võltsitud dokumenti eesmärgiga omandada õigusi, nimelt 28.01.2009 kasutas V. Pajula Maanteeameti Liiklusregistri Tallinna büroos aadressil Tallinn, Mäepealse 19 sõiduauto xxx xx, reg nr xxx xxx, võltsitud müügilepingut, mida „müüjana“ ei olnud allkirjastanud auto seaduslik omanik J. Pajula, vaid eeluurimisel tuvastamata isik ning mille alusel registreeriti nimetatud sõiduauto V. Pajula nimele ja viimane omandas seeläbi õiguse vallata, kasutada ja käsutada nimetatud sõidukit oma äranägemisel. 12.06.2009 registreeris V. Pajula nimetatud sõiduki samas büroos ajutiselt OÜ Autopant nimele eesmärgiga saada laenu 20 000 krooni ning 02.12.2009 registreeris V. Pajula nimetatud sõiduki samas büroos enda elukaaslase M. V nimele. Võltsitud dokumendi kasutamisega eesmärgiga omandada õigusi, pani Vilho Pajula toime KarS § 345 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.
9. Maakohus leidis, et sõiduauto xxx xx, reg nr xxx xxx oli võõrandaja V. Pajula jaoks võõras, kuna omand- auto-oli jäänud küll tema faktilisse valdusesse, kuid omandiõigus ei olnud temale üle läinud asjaõigusseaduse § 92 lg 1 ja lg 2 ja § 95 lg 1 alustel. Kannatanu J. P ei olnud sõlminud V. Pajulaga kokkulepet omandi ülemineku kohta ning tegemist ei olnud heauskse omandamisega. Kohus tuvastas, et kannatanu nõusolek auto kirjutamiseks V. Pajula nimele puudus ning kannatanu allkiri müügilepingul on võltsitud ning et V. Pajula ei ole autot kannatanule tagastanud, on V. Pajula auto ebaseaduslikult enda kasuks pööranud. Apellatsiooni sisu ja menetlusosaliste seisukohad
10. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatav V. Pajula, kes vaidlustab kohtuotsuse täies mahus, taotleb alusetu ja põhjendamata kohtuotsuse tühistamist ja enda õigeks mõistmist.
11. Apellatsiooni motiivide kohaselt tasus ta oma venna J. P poolt võetud võla tagatiseks antud auto eest tundmatutele isikutele
12. või 17.04.2008 sularahas võla 150 000 krooni ja viivise 10 000 krooni, maksis J. P sularahas 40 000 krooni, misjärel jäi venna auto tema kasutusse. Auto tema nimele autoregistris ümberregistreerimiseks J. P aega ei leidnud. 27.01.2009 allkirjastas vend tema poolt täidetud müügilepingu auto ümber vormistamiseks tema nimele. Ta usaldas oma venda ja olles täitnud omapoolsed rahalised kohustused ning saanud vennalt auto reaalseks kasutamiseks, puudus tal alus kahtlustada, et vend tahtlikult moonutab oma allkirja. Ei ole pidanud vajalikuks viia ennast kurssi sellega, milline venna allkiri välja näeb ja pole olnud vajadust seda kontrollida. Alusetult on kohus jätnud M. V ütlused tõendina kasutamata. 5.
13. Apellandile jääb arusaamatuks kohtu järeldus, et ta vormistas auto enda nimele eesmärgiga seda 2009 juunis võla tagatisena kasutada. Kõik enda laenud olid tal jaanuaris 2011 tasutud, tal oli võimalus auto võõrandada koheselt peale venna kaebusest teada saamist 2009 mais. Endisel elukaaslasel M. V puudus igasugune alus kahelda, et ta omandas auto heauskselt, mistõttu kohtu seisukoht, et vaidlusalune auto tuleb tagastada J. Ple, ei ole õige.
14. Ringkonnakohtule esitatud kirjalikus vastuses apellatsioonile märgib J. P, et vaidlusaluse auto xxx xx, reg. nr xxx xxx ostis ta 2007 augustis ja väide rahalistest raskustest 2007 lõpul ei vasta tõele. Tema ja V. Pajula vahelised suhtes jahenesid 2008 lõpust, kui V. Pajula hakkas teda vältima ja keeldus talle tema autot oma elukoha garaažist välja andmast. Et auto oli registreeritud tema nimele ja vend sellega legaalselt sõita ei saanud, kirjutas V. Pajula omakäeliselt ostu-müügilepingu, millel võltsis tema allkirja. V. Pajula oli teadlik, milline on tema allkiri, sest ühise firma asutamislepingud ja muud dokumendid, mis olid tema poolt allkirjastatud, olid V. Pajula käes ja neid keeldus V. Pajula talle välja andmast. V. Pajula pidevatele rahalistele probleemidele viitab peale auto ebaseaduslikku ümberregistreerimist oma nimele selle korduv pantimine laenui saamiseks. Apellatsioonis esitatud väited põhinevad väljamõeldud ja paljasõnalistel ütlustel, mistõttu tuleb apellatsioon jätta rahuldamata.
15. Ringkonnakohtu istungil jäi V. Pajula apellatsioonkaebuse juurde. Kaitsja toetas apellatsiooni ja palus süüdistatav õigeks mõista. Prokurör palus jätta apellatsioon rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht ja põhjendused
16. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide ja apellatsiooni väidetega ning kuulanud ära menetlusosaliste arvamused leiab, et apellatsioonis esitatud väited on põhjendamatud ega anna alust seadusliku ja põhjendatud kohtuotsuse tühistamiseks.
17. Kohtukolleegium peab vajalikuks osundada Riigikohtu poolt korduvalt väljendatud seisukohale, mille kohaselt olukorras, kus erinevad kohtud hindavad tõendeid nii erinevalt, et ühel juhul mõistetakse nende tõendite alusel süüdistatav talle inkrimineeritud kuriteos süüdi ja teisel juhul nende samade tõendite alusel õigeks (või vastupidi), lasub ringkonnakohtul kohustus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näidata ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega (Riigikohtu otsused nr 3-1-1-137-03, 3-1-1-16-04, 3-1-1-8906). Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole maakohtu otsuses faktiliste asjaolude ümberhindamist tingivaid vigu. Riigikohus on otsuses nr 3-1-1-17-03 märkinud, et kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Riigikohtu praktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused (RT III 2003, 17, 160). Apellatsioonis kordab süüdistatav enda poolt esimese astme kohtuistungil süüdistuse kohta esitatud väiteid esitatud, mistõttu ringkonnakohtu ees ei tõstatata mingeid uusi õiguslikke argumente. Apellatsioonis uuesti esitatud väidetele on esimese astme kohtuotsuses piisava põhjalikkusega juba vastatud. Kooskõlas Riigikohtu otsuses nr 3-1-1-94-04 väljendatud seisukohaga, on kohus kaitseargumentidest tulenevaid järeldusi otsuses väga põhjalikult analüüsinud ja kummutanud (RT III 2004, 27, 293). Apellant ei viita mitte ühelegi materiaal- või menetlusõigusnormi rikkumisele kohtu poolt. Kohtukolleegium leiab, et nii esitatud apellatsiooni väidete kui maakohtu otsuses sisalduva tõendite analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida veenvaid argumente esimese astme süüdimõistva kohtuotsuse aluseks olevate tõendite ümberhindamiseks. Kohus on põhjendanud, miks ta süüdistatava V. Pajula talle esitatud süüdistuses süüdi mõistab. Kohtukolleegiumil puudub alus neid tõendeid teisiti hinnata. Seetõttu kohtukolleegium, nõustudes esimese astme kohtuotsuse motiivide ja seisukohtadega, ei pea KrMS §-s 342 lg 3 p 1 sätestatud õigust kasutades nende kordamist vajalikuks. Vaidlustatud otsus vastab Riigikohtu otsuses nr 3-1-1-85-00 väljendatud seisukohale, et kohtuniku poolne kuriteo faktiliste asjaolude tuvastatust näitav motiveerimine peab olema selline, et kohtuniku siseveendumuse kujunemine oleks kohtuotsuse lugejale jälgitav ja kohtu põhjendused peavad olema veenvad.
18. Vastuseks apellatsiooni etteheitele kannatanu J. P ütluste paljasõnalisusest ja nende tõendamatusest ning süüdistatava ütluste mitte arvestamisega, märgib kohtukolleegium, et see on küsimus süüdistatava ütluste usaldusväärsusest. Kohtukolleegium viitab siinjuures Riigikohtu otsustes nr 3-1-1-19-05 ja 3-1-1-77-05 väljendatud seisukohale, et tõendi usaldusväärsus on küsimus sellest, millise kaalu omistab talle tõendi hindaja, kõrvutades ja analüüsides seda koostoimes teiste asjas kogutud tõenditega. Antud asjas on kohtukolleegium seisukohal, et esimese astme kohus on tõendeid hinnates seda põhimõtet järginud, sest kohtuotsusest nähtub selgesti, millise kaalu ja miks, on kohus ühele või teisele tõendile omistanud. Kohus on arvestanud põhjendatult J. P ütlustega, kelle sõnul ei ole kannatanu autot ei V. Pajulale ega kellelegi teisele müünud ega pantinud, müügilepingule alla kirjutanud ega vennalt auto eest raha saanud. Asjas ei leidu ühtegi tõendit, mis apellandi vastupidiseid väiteid kummutaksid. Ühtegi tunnistajat, kes oleks auto väidetava väljaostmise ja väidetava raha üleandmise juures viibinud või näinud kannatanut müügilepingule alla kirjutamas, ei ole. Kohtukolleegium leiab, et tunnistaja M.V ütlused jättis kohus seetõttu põhjendatult KrMS § 68 lg 5 kohaselt tõendina arvestamata.
19. Asjas puuduvad tõendid, mis annaksid alust siduda V. Pajula poolt arvelduskontolt välja võetud suuri summasid sularaha J. Ple kuuluva auto eest makstud 200 000 krooniga. Konto väljavõttest (I kd tl 61-77) nähtuvalt on V. Pajula ajavahemikus 07.04.2008 kuni 30.05.2008 korduvalt välja võtnud sularaha suurtes summades, mis aga ei anna alust väita, et selle raha eest on väidetavalt tasutud J. P auto eest tundmatutele isikutele ja J. Ple, kes igasugust raha saamist V. Pajulalt on eitanud. On oluline rõhutada, et V. Pajula ole osanud ühtegi sularaha väljavõtet seostada venna auto eest tasumisega, mis selliste suurte summade maksmisel on kolleegiumi arvates ebatõene.
20. Kannatanu ütluste ja eksperdi kategoorilises vormis antud arvamusega on tõendatud, et 27.01.2009 müügilepingule ei ole müüjana alla kirjutanud J. P. Käekirja ega J. P allkirja täiendavat ekspertiisi V. Pajula taotlenud ei ole. Apellandi seisukoht, et J. P moonutas tahtlikult müügilepingut allkirjastades oma allkirja, on paljasõnaline ja arvestades asjaolu, et kohtueelses menetluses on jäänud tuvastamata isik, kes kannatanu nimelt 27.01.2009 müügilepingule allkirjastas, nõustub kohtukolleegium kohtu järeldusega, et V. Pajula oli teadlik sellest, et kannatanu ei ole müügilepingule alla kirjutanud. Vennaga ühise äritegevuse käigus pidi V. Pajula ilmselgelt olema näinud venna allkirja mistõttu on eluliselt usutav, et V. Pajula oli teadlik, milline näeb välja J. P allkiri. Auto enda nimele ümber vormistamisega sai ta õiguse teostada sellega tehinguid, mida kinnitab ilmselgelt auto pantimine laenu saamiseks OÜ-le Autopant (I kd tl 107-115) ja auto registreerimine oma elukaaslase nimele laenu saamiseks. Sellise tegevusega täitis V.Pajula kõik KarS § 345 lg 1 süüteokoosseisu asjaolud.
21. Kohtul puudus alus kahelda kannatanu J. P ütlustes, mille kohaselt ta andis oma auto V. Pajulale garaaži hoiule, ilma seda vennale võõrandamata ning et V. Pajula keeldus talle autot tagastamast. Et kohus luges usaldusväärseteks kannatanu ütlused ja müügileping, mille V. Pajula Maanteeameti Liiklusregistrile esitas oli võltsitud, on õige kohtu seisukoht, et V. Pajula kui sõiduki võõrandaja jaoks oli J. Ple omandiõiguse alusel kuuluv auto võõras, kuna J. P auto oli antud küll tema faktilisse valdusesse, kuid omandiõigus ei olnud Asjaõigusseaduse (AÕS) § 92 lg 1 ja lg 2 ja § 95 lg 1 alustel V. Pajulale üle läinud. Kokkuleppe puudumisel omandi ülemineku kohta, mida on kannatanu kogu menetluse kestel kinnitanud, ei ole tegemist heauskse omandamisega, vaid J. P auto ebaseadusliku enda kasuks pööramisega, mis on tõendamist leidnud. Kohus leidis õigesti, et V. Pajula käitumises on täidetud KarS § 201 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo tunnused. Kuivõrd V. Pajula on kuriteod toime pannud varalise kasu saamise eesmärgil ehk saada enda omandisse tol hetkel vähemalt 200 000 krooni maksnud J. Ple kuulunud auto, et sellega teha rahalisi tehinguid, st pantida auto ja saada laenu, on ta teo pannud toime omakasu motiivil. Et sõiduauto xxx xx, reg nr xxx xxx on J. P tahte vastaselt omaniku valdusest välja läinud ning AÕS § 95 lg 3 alusel omandamist toimunud ei ole, tuleb lugeda sõiduauto omanikuks J. P ja sõiduauto xxx xx, reg nr xxx xxx kannatanule tagastada. Maakohus on põhjendatult V. Pajula süüdi tunnistanud, kohtuotsus on põhjendatud ja seaduslik, apellatsioon selle tühistamiseks alust ei anna.
22. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 leiab kohtukolleegium, et Harju Maakohtu
23. aprilli 2011 kohtuotsus V. Pajula suhtes tuleb jätta muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Urmas Reinola Ivi Kesküla Malle Preimer