lg 1 ja § 345 lg 1 järgi Üldmenetluses Ringkonnaprokurör Rita Siniväli Süüdistatav Vilho Pajula, isikukood 37711010294; elukoht: xxx; kodakondsus: Eesti; haridus: kesk-eri; emakeel: eesti keel; töökoht EP OÜ, juhatuse liige; kriminaalkorras karistamata. Tõkend elukohast lahkumise keeld alates 02.09.2009 Kaitsja Määratud korras Imbi Seimar RESOLUTSIOON 1. Süüdi tunnistada Vilho Pajula
lg 1 järgi ja mõista karistuseks rahaline karistus 50 päevamäära suuruses summas, arvestades päevamäära suuruseks miinimumpäevamäära 3.20 eurot, seega 160 eurot (sada kuuskümmend eurot). 2. Süüdi tunnistada Vilho Pajula
lg 1 järgi ja mõista karistuseks rahaline karistus 70 päevamäära suuruses summas, arvestades päevamäära suuruseks miinimumpäevamäära 3.20 eurot, seega 224 eurot (kakssada kakskümmend neli eurot). 3.
lg 1 alusel mõista liitkaristus üksikkaristustest raskeima suurendamise teel, mõistes liitkaristuseks rahalise karistuse 100 päevamäära, arvestades päevamäära 1 suuruseks miinimumpäevamäära 3.20 eurot, seega 320 eurot (kolmsada kakskümmend eurot). 4.
lg 1 ja 3 alusel jätta rahaline karistus täitmisele pööramata kui süüdimõistetu ei pane 3 (kolme) aastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu.
Samuti süüdistatakse Vilho Pajulat selles, et tema kasutas teadvalt võltsitud dokumenti eesmärgiga omandada õigusi, nimelt 28.01.2009 kasutas Vilho Pajula Maanteeameti Liiklusregistri Tallinna büroos aadressil Tallinn Mäepealse 19 sõiduauto BMW M5, reg nr XXX, võltsitud müügilepingut, mida „müüjana“ ei olnud allkirjastanud auto seaduslik omanik JP, vaid eeluurimisel tuvastamata isik ning mille alusel registreeriti nimetatud sõiduauto Vilho Pajula nimele ja viimane omandas seeläbi õiguse vallata, kasutada ja käsutada nimetatud sõidukit oma äranägemisel. 12.06.2009 registreeris Vilho Pajula nimetatud sõiduki samas büroos ajutiselt OÜ A nimele eesmärgiga saada laenu 20 000krooni ning 02.12.2009 registreeris Vilho Pajula nimetatud sõiduki samas büroos enda elukaaslase MV nimele. Võltsitud dokumendi kasutamisega eesmärgiga omandada õigusi, pani Vilho Pajula toime
MENETLUSE KÄIK JA KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED Süüdistatav Vilho Pajula kohtulikul uurimisel eitas oma süüd talle inkrimineeritud kuritegude toimepanemises. Süüdistatava ütluste kohaselt ostis tema vaidlusaluse auto oma vennalt JP 200 000 krooni eest. Ostu- müügi lepingule kirjutas alla vend JP tema nähes ja tema ei ole teadvalt võltsitud dokumenti auto ümbervormistamiseks enda nimele kasutanud. Süüdistatava kaitsja Imbi Seimar palus kohtul Vilho Pajula temale esitatud süüdistuses õigeks mõista, kuna Vilho Pajula käitumises puudub kuriteokoosseis. 3 Kohus, kuulanud ära kannatanu, tunnistaja ja süüdistatava, kontrollinud kohtulikul uurimisel teisi kogutud tõendeid, hinnates neid kogumis asub alljärgnevale seisukohale. Kriminaalasjas ei ole vaidlust selles, et sõiduauto omanikuvahetuste kohta on Maanteeameti Liiklusregistris registreeritud alljärgnevad toimingud alltoodud isikute poolt: • 12.09.2007 esmane registreerimine JP poolt, omanikuna registreeritud JP; • 28.01.2009 registreeritud omaniku vahetus Vilho Pajula poolt. Auto on registreeritud Vilho Pajula nimele, kes on märgitud omanikuna registrisse ja kasutajateks on märgitud JP ja MV. • 12.06.2009 on registreeritud omaniku vahetus- uus omanik OÜ A , vastutava kasutajana märgitud Vilho Pajula • 02.12.2009 on registreeritud omaniku vahetus- auto uus omanik MV; • 09.12.2009 on registreeritud omaniku vahetus- uus omanik OÜ PG. Vaidlust ei ole selles, et füüsiliselt asus auto 2008 sügisest kuni 2009 kevadeni Vilho Pajula elukoha garaažis. 14.06.2010 Harju Maakohtu kohtumääruse alusel on sõiduk arestitud. Kriminaalasjas on tuvastatud, et autoga on teostatud järgmised toimingud järgmiste dokumentide alusel: • 12.09.2007 esmane registreerimine JP poolt, omanikuna registreeritud JP– registreerimisel lisatud tehnoülevaatuse ja müügilepingu kohta (tl 45- 48, tõlked tl 213- 215) ning esmast taotlust auto registreerimise ja omaniku osas JP nimelt (tl 49) ei ole vaidlustatud. Seega asub kohus seisukohale, et JP sai auto omanikuks selle ostmisel Leedus; • 28.01.2009 registreeritud omaniku vahetus. Auto on registreeritud Vilho Pajula nimele ning taotluse auto ümberregistreerimiseks on esitanud Vilho Pajula (tl 52-59). Nimetatud taotluse esitamist koos müügilepinguga 27.01.2009 aastast ja ümbervormistamise fakti Vilho Pajula poolt ei ole vaidlustatud. Vaidlustatud on taotlusele lisatud sõiduauto BMW riikliku registreerimisnumbriga XXX (ID kood M8070912092, VIN-kood WBSDE9102GJ17097) müügilepingu (27.01.2009 kuupäevaga Johannes ja Vilho Pajula nimelt) ehtsus, mille alusel Vilho Pajula auto ümberregistreerimist taotles • 12.06.2009 on registreeritud omaniku vahetus- uus omanik OÜ A , vastutava kasutajana märgitud Vilho Pajula. • 02.12.2009 on registreeritud omaniku vahetus- auto uus omanik MV; taotlusele on lisatud 02.12.2009 müügileping Vilho Pajula ja MV vahel. • 09.12.2009 on registreeritud omaniku vahetus- uus omanik OÜ PG, MV sõlmitud laenulepingu alusel ( tl 119- 127). 09.12.2009 MV ja OÜ PG leping, mille kohaselt on laenusaaja kohustatud auto üle andma laenuandja omandisse, kui laenusaaja on täitnud kõik lepingulised kohustused kohustab laenuandja objekti viie tööpäeva jooksul tagasi võõrandama ühe krooni eest. Laenusummaks on 80 000 krooni. Käesoleval ajal on vaidlusalune auto arestitud kui OÜ-le PG kuuluv vara tsiviilhagi tagamiseks. Hinnates kogutud ja kohtus vahetult uuritud tõendeid kogumis leiab kohus, et vaidlust ei ole selles, et auto ostis ja registreeris esmasena Eestis JP, kes oli ka auto esimene omanik. 4 Vaidlust ei ole selles, et auto kirjutati liiklusregistribüroos Vilho Pajula nimele 28.01.2009 tema enda taotluse ja sellele lisatud müügilepingu alusel 27.01.2009 aastast. Kriminaalasjas on vastuolulised kannatanu ja süüdistatava ütlused järgmiste asjaolude kohta, mis on ka sisulise vaidluse aluseks. Kannatanu sõnul andis tema vaidlusaluse auto 2008.a. sügisel oma venna Vilho Pajula garaaži hoiule, kuivõrd autol puudusid talvekummid ja sellega talvel sõita ei saanud. Kannatanu lisab, et autosse jäid auto dokumendid ja süütevõti, et vend saaks vajadusel autot eest ära liigutada. Süüdistatava sõnul ostis tema vaidlusaluse auto venna eest välja temale tundmatutelt isikutelt, kellele vend auto pantinud oli, makstes neile 160 000 krooni sularahas ja vennale 40 000 krooni sularahas ning selle tehingu järel (kui nad olid auto uuesti kätte saanud) jäi auto vastavalt tema ja vennavahelisele kokkuleppele temale ehk siis ostis tema selle tehinguga auto vennalt. Selle kohta müügilepingu kirjutamiseni jõudsid nad vennaga 27.01.2009.a., kui vend tema juuresolekul müügilepingule alla kirjutas. Kannatanu ei ole enda sõnul autot müünud ega pantinud ei Vilho Pajulale ega kellelegi teisele. Samuti ei ole ta alla kirjutanud müügilepingule ega saanud vennalt auto eest raha. Garaažis hoitavat autot keeldus vend tagastamast. Ühtegi tunnistajat, kes oleks auto nn väljaostmise ja väidetava raha üleandmise juures viibinud või näinud kannatanut müügilepingule alla kirjutamas, ei ole. Kohus leiab, et lisaks eelmärgitud liiklusregistribüroo dokumentidele (sõiduki registreerimised, riigilõivutasumised ja registreerimisavaldusele lisatud dokumendid) on veel olulise tähtsusega objektiivse tõendina arvestatav käekirja ekspertiisi aktis antud ekspertarvamus. Käekirja ekspertiisiaktis nr DK-0372-09/4892, 12.01.2010 antud ekspertarvamusest nähtub, et ekspertiisiks esitatud müügilepingule (27.01.2009) müüja JP nimel ei ole alla kirjutanud JP. Ekspertarvamus on antud kategoorilises vormis. Seega kinnitab antud ekspertarvamus kannatanu JP ütlusi selle kohta, et tema ei ole auto müügilepingule alla kirjutanud. Samas on sellega ümber lükatud süüdistatava ütlused selle kohta, et Johannes tema silme all lepingule alla kirjutas. Kohus peab vajalikuks märkida süüdistatava ja kaitsja arvamuse osas selle kohta, et kannatanu oma allkirja tahtlikult moondas, et ekspertarvamus (tl 33) on antud kategoorilises vormis. Vastavalt ekspertiisiakti selgitustele (tl 35) tähendab kategooriline eitav vorm seda, et vaidlustatud käekirjaline tekst ei ole kirjutatud kontrollitava poolt. Juhul, kui oleks leidnud aset kannatanu poolt oma käekirja tahtlik moondamine, oleks see olnud tuvastatav ning ekspertarvamus oleks tulnud vahemikus tõenäoline jaatav kuni tõenäoline eitav. Kuivõrd kannatanu ütlused on kokkulangevad ekspertarvamusega ning süüdistatava ütlused on paljasõnalised ning eluliselt mitteusutavad kannatanu moondas tavapärases istuvas asendis oma allkirja ning vaatamata sugulusele ja ühisele ärile, ei ole tema venna allkirja kunagi varem näinud, seda enam, et müügilepingul on kirjas ka kannatanu isikukood - leiab kohus, et kannatanu ütlused on usaldusväärsed ja neis puudub alus kahelda. Kohus loeb kannatanu ütluste ja ekspertarvamusega tõendatuks, et kannatanu ei ole 27.01.2009 müügilepingule alla kirjutanud. Kuivõrd süüdistatava ütlused on ümber lükatud, siis peab kohus neid ebausaldusväärseteks. Puutuvalt süüdistatava ütlustesse selle kohta, et tema on vaidlusaluse auto eest maksnud tuvastamata isikutele 160 000 krooni ja JPle 40 000 krooni ning selle tasumisega sai JPnõusolekul auto omanikuks, märgib kohus järgmist. Vilho Pajula sellekohased ütlused ei ole kriminaalasja kohtulikul uurimisel tõendamist leidnud. Kannatanu neid ütlusi ei kinnita. Kannatanu väidab, et tema ei ole autot pantinud ega Vilho seda tema jaoks kelleltki välja 5 ostnud. Samuti ei ole tema auto eest ega jaoks Vilholt raha saanud. Süüdistatava ütlusi raha maksmise kohta auto eest ei ole võimalik hinnata ka kogumis tema konto väljavõttega nagu seda taotlesid kaitsja ja süüdistatav. Nimelt konto väljavõttest nähtuvalt ( tl 61- 77) on Vilho Pajula ajavahemikus 07.04.2008 kuni 30.05.2008 korduvalt võtnud välja suuremaid summasid sularahas. Kohus märgib, et tõepoolest on V.Pajula kontoväljavõttest nähtav, et ta sai 04.04.2008 sissemakse summas 936572.65 krooni, mistõttu raha summas 200 000 krooni oli tal reaalselt olemas. Samas nähtub kontoväljavõttest, et 10.04.2008 on ta välja võtnud sularaha summas 10 000 krooni. 13.04.2008 on ta ajavahemikus 20:54 kuni 20: 58 välja võtnud kokku 60 000 krooni; 15.04.2008 ajavahemikus 20:28 kuni 20:31 kokku summas 70 000 krooni; 16.04.2008 on väljavõetud sularaha summas 120 000 krooni. 19.04.2008 summas 25 000 krooni. 21.04.2008 kokku summas 40 000 krooni. 22.04.2008 summas 20 000 krooni. 05.05.2008 summas 70 000 krooni. Seega on süüdistatav välja võtnud suuremate summadena perioodi peale kokku vähemalt 415 000 krooni sularahas. Samas ei saa kohus sellest mingeid siduvaid järeldusi väidetava venna võla maksmise kohta teha. Nimelt on süüdistatav suuremaid summas sularahas väljavõtnud pikema perioodi jooksul kui paar päeva, mille ulatuses ta väidetavalt auto eest tasus. Süüdistatav ei osanud kohtuistungil konkreetseid väljavõtteid venna autoga seostada. Lisaks süüdistatava ütlustele, et ta sularahas väljavõetud raha kasutas ka venna võla katteks- auto väljaostmiseks, puuduvad kohtul selle kohta igasugused tõendid. Samuti kinnitas süüdistatav ise kohtus, et ta pigem arveldaski sularahas ning maksis tol ajal tagasi ka isikliku võla summas 50 000 krooni, samuti sularahas. Eeltoodu näitab veelkord, et kohtul puudub igasugune tõenduslik teave ja alus uskuda, et Vilho Pajula nimetatud väljavõetud summadest sularahas vennale või kellelegi kolmandale isikule just venna auto väljaostmiseks raha andis. Kannatanu eitab igasuguse võla olemasolu autoga seoses venna ees. Kannatanu kinnitab, et neil küll oli ja on siini erinev arusaam ühise äriga seoses, kes kellele võlgu on, kuid autosse see küsimus puutuvust ei omanud. Samas märgib kohus veelkord, et kuna süüdistatav on müügilepingu allakirjutamise kohta andnud valeütlusi, siis puudub kohtul alus uskuda tema ütlusi ka väidetava võla tasumise kohta ja seeläbi vennalt auto endale saamise kohta. Samuti ei ole eluliselt usutav süüdistatava versioon, mille kohaselt ostis tema selle auto kevadel 2008 kannatanu eest tundmatutelt isikutelt välja ja auto jäi tema kasutusse ja tema omandiks sellest ajast. Süüdistatava enda ütluste pinnalt on sellisel juhul ka kannatanu käitumine, kui ta väidetavalt 2009 kevadel üritas autot tagasi/ära võtta, seletamatu. Kannatanu sellekohast käitumist ei oska ka süüdistatav ise seletada. Juhul, kui kannatanu selle vennale müünud oli, oli see ebamõistlik käitumine. Seda enam, kui kannatanu nagu süüdistatav väidab, oli enne seda allakirjutanud müügilepingule. Samas on aga kannatanu sellekohane käitumine arusaadav, kui lähtuda versioonist, et kannatanu autot enda omaks pidas ja soovis enda omandit tagasi saada. Kohus leiab, et kaitsja väide selles osas, et süüdistatav käitus avalikult, näitavad, et ta räägib tõtt, ei ole asjakohane. Süüdistataval ei olnud teist võimalust auto enda nimele saamiseks, kui liiklusregistri büroos vastavad blanketid täites. Teisiti ei olekski süüdistatav toimida saanud, kui ta autot enda nimele tehnilises passis kirjutada tahtis. Kuigi Riigikohus on leidnud, et liiklusregistribüroo kanne ei oma õiguslikku tähendust, vaid on informatiivne, siis inimese jaoks, kes soovib autot omandada ja sellega tehinguid teha on selle enda nimele registreerimine esimeseks eelduseks, et teda peetaks teiste isikute ja asutuste poolt auto omanikuks ning eelduseks, et ta saaks autoga tehinguid teha. 6 Tunnistaja MV ütlusi ei pea kohus asjakohaseks tõendina kasutada. Tunnistaja ise kinnitab, et ei olnud raha andmise ega müügilepingu allkirjastamise juures ega ole olnud juures ka siis kui vennad omavahel kõneledes auto nn müügi kokku leppisid. Nendest asjaoludest teab ta oma selleaegse elukaaslase Vilho Pajula kaudu. Vilho Pajula on samuti kinnitanud, et MV raha üleandmise ja müügilepingu sõlmimise juures olnud ei ole. Samuti kinnitas tunnistaja, et temal ja Vilholi oli eraldi eelarve, mistõttu ta ei tea täpselt milleks ja kuidas Vilho enda raha kasutas. Eelkõige peab aga kohus rahasse puutuvalt oluliseks asjaolu, et MV ei ole juures olnud, kui Vilho Pajula väidetavalt JP eest raha üle andis. KrMS § 68 lg 5 kohaselt ei ole aga tõendi allikaks teistelt kuuldu, kui vahetut tõendiallikat on võimalik asjaolude kohta üle kuulata. Seega kohus MV ütlusi nende asjaolude kohta tõendina ei arvesta. Eeltoodu alusel loeb kohus usaldusväärseks kannatanu ütlused selles, et tema andis oma auto venna garaaži hoiule, ilma seda vennale võõrandamata. Tema ei ole autot vennale ega kellelegi teisele müünud ega pantinud ega vennalt auto eest raha saanud. Autot ta vennale müünud ei ole. Vend keeldus autot tagastamast. Ühisel koosviibimisel olles sai ta teada, et vend on tõenäoliselt auto ka enda nimele kirjutanud, misjärel läks seda liiklusregistribüroost kontrollima. Seal selgus, et auto on tõepoolest tema venna nimel. Tema ei ole müügilepingule alla kirjutanud ega volitanud muul viisil venda auto enda (Vilho Pajula) nimele kirjutama. Kannatanu sellekohased ütlused on kokkulangevad ekspertarvamusega käekirja ekspertiisiaktis, mille kohaselt ei ole kannatanu nimelt müügilepingule alla kirjutanud kannatanu. Samuti Maanteeameti liiklusregistribüroo kannetega, millest nähtub, et auto esmane registreerija on kannatanu JP. edasiselt on 27.01.2009 võltsitud müügilepingu alusel Vilho Pajula taotlusel auto registrisse kantud Vilho Pajula nimele. Järgnevalt on auto kanded seotud samuti Vilho Pajulaga. Nimelt on V.Pajula lepingu järgi kirjutanud auto OÜ A nimele laenutagatisena. Seejärel on auto kirjutatud Vilho Pajula elukaaslase MVnimele, samuti laenu tagatiseks (tunnistaja Videse ütluste kohaselt). Viimasena on auto M.V kirjutanud OÜ PG nimele samuti laenu tagatiseks.
lg 1 sätestatud süüteokoosseisu objektiivseteks tunnusteks on valduses oleva võõra vallasasja või isikule usaldatud võõra vara ebaseaduslikult enda või kolmanda isiku kasuks pööramine. Subjektiivsete tunnuste poolest eeldab vaadeldav süüteokoosseis tahtlust kõigi selle objektiivsete tunnuste suhtes. Süüteokoosseis on täidetud, kui süüdlane paneb teo toime vähemalt kaudse tahtlusega. Tahtluse olemasoluks peab isik teadma või vähemalt pidama võimalikuks, et ta pöörab enda või kolmanda isiku kasuks võõra vallasasja või talle usaldatud võõra vara. Asjaõigusseaduse § 68 lg 1 kohaselt on omand isiku täielik õiguslik võim asja üle. Lõige 3 selgitab, et omand tekib ainult seaduses sätestatud juhtudel. Antud juhul on vaieldamatult tuvastatud, et JP sai vaidlusaluse auto enda omandisse auto ostmisel Leedust. Kriminaalasjas ei ole vaidlust selles, et Vilho Pajula teadis, et JP vaidlusaluse auto Leedust ostis, et see seejärel JP omand oli. Kuivõrd kohus loeb usaldusväärseteks kannatanu ütlused, siis leiab kohus, et auto oli kannatanu poolt venna garaaži hoiule antud. Samuti on kriminaalasjas tuvastatud, et müügileping oli võltsitud. Eeltoodu alusel leiab kohus, et asi ehk auto oli võõrandaja jaoks ehk Vilho Pajula jaoks võõras, kuna omand- auto- oli jäänud küll tema faktilisse valdusesse (garaaž), kuid omandiõigus ei olnud temale üle läinud asjaõigusseaduse § 92 lg 1 ja lg 2 ja § 95 lg 1 alustel. Nimelt ei olnud kannatanu JP sõlminud Vilho Pajulaga kokkulepet omandiülemineku kohta ning tegemist ei olnud heauskse omandamisega. Kannatanu on kinnitanud, et ta ei ole autot andnud/kinkinud/müünud ega 7 muul viisil võõrandanud Vilho Pajulale. Seega oli tegemist süüdistatava jaoks võõra vallasasjaga- auto oli JP omandis ja Vilho Pajula teadis seda. Küll aga asus auto reaalselt alates 2008 sügisest Vilho Pajula valduses, s.o. garaažis, tal olid dokumendid, võtmed. Seega saab lugeda tõendatuks, et auto oli temale kannatanu poolt usaldatud
Kuivõrd süüdistataval puudus kannatanu nõusolek/kokkulepe kannatanuga auto enda nimele kirjutamiseks ehk enda omandisse saamiseks, asub kohus seisukohale, et Vilho Pajula pööras venna loata auto enda kasuks. V.Pajula sellekohane tegevus on tõendatud auto ümberregistreerimisega esialgu enda ja seejärel enda elukaaslase (sh pandifirmade) nimele, milliste toimingute kohta on dokumentaalsed tõendid kriminaalasjas. Samuti sellega, et süüdistatav ei andnud autot vennale tagasi. V.Pajula edasine tegevus viitab kõik sellele, et tal oli eesmärk ja vajadus auto enda omandisse, sh enda nimele saada, et sellega toiminguid teha - auto edasi pantida laenu saamise eesmärgil, mida V.Pajula ka tegi. Liiklusregistri kande alusel kantakse isik sõiduki tehnilisse passi omanikuna ja seda võtavad arvesse nii eraisikud kui asutused tehingute teostamisel. Seega sellise kandega saab isik siiski tõendada justkui tegemist oleks tema varaga. Kuivõrd on tuvastatud, et kannatanu nõusolek auto kirjutamiseks Vilho Pajula nimele puudus ning kannatanu allkiri müügilepingul on võltsitud ning V.Pajula ei ole autot kannatanule tagastanud, siis on Vilho Pajula auto ebaseaduslikult enda kasuks pööranud. Kuivõrd on tõendatud, et auto on Vilho Pajula nimele registreeritud müügilepingus võltsitud kannatanu allkirja alusel ning V.Pajula on andnud ütlused selle kohta, et kannatanu tema juuresolekul lepingule alla kirjutas, on ümber lükatud käekirja eksperdi arvamuse ja kannatanu ütlustega, siis objektiivselt tuvastatud asjaolude pinnalt saab teha järelduse, et süüdistatav on teo toime pannud kavatsetult. Eesmärki auto enda omandisse saada kinnitas süüdistatav selle Maanteeameti Liiklusregistris enda nimele vormistamisega, misjärel auto tehnilisse passi, kui auto omandiõigust kinnitavasse dokumenti, kanti sisse tema nimi. Seega leiab kohus, et süüdistatava süü objektiivsete asjaolude suhtes on täidetud. Kuivõrd süüdistatav oli teadlik auto kuuluvusest vennale, aga pööras selle ebaseaduslikult enda kasuks, siinjuures kasutas võltsitud dokumenti, et saada auto enda omandisse ja nimele, siis on ta teo toimepannud kavatsetult. Seega leiab kohus, et süüdistatava käitumises on täidetud
lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo tunnused.
lg 1 sätestatud süüteokoosseisu objektiivseteks tunnusteks on võltsitud dokumendi kasutamine eesmärgiga omandada õigusi. Subjektiivsete tunnuste poolest eeldab vaadeldav süüteokoosseis tahtlust kõigi selle objektiivsete tunnuste suhtes. Süüteokoosseis on täidetud, kui süüdlane paneb teo toime vähemalt kaudse tahtlusega. Tahtluse olemasoluks peab isik teadma või vähemalt pidama võimalikuks, et ta kasutab õiguste omandamise eesmärgil võltsitud dokumenti. Kannatanu ütluste ja ekspertarvamusega käekirja ekspertiisiaktis on tõendatud, et 27.01.2009 müügilepingule ei ole alla kirjutanud JP. Kuigi kohtueelses menetluses ei ole tuvastatud, kes kannatanu nimelt 27.01.2009 müügilepingule alla kirjutas, saab asuda üheselt seisukohale ja lugeda tõendatuks, et süüdistatav Vilho Pajula oli teadlik sellest, et kannatanu ei ole müügilepingule alla kirjutanud. Kriminaalasjas ei ole vaidlust selles, et lepingu koostas V.Pajula, käsikirjas teksti kirjutas tema, enda nimelt kirjutas alla tema. Kuid V.Pajula ütlused selle kohta, et kannatanu ise enda nimelt alla kirjutas on ümber lükatud ekspertarvamuse ja kannatanu ütlustega. Ainsana oli motiiv dokumendi võltsimiseks ja selle kasutamiseks Vilho Pajulal. Temal oli soov/eesmärk saada auto enda nimele, saada auto omanikuks, et sellega 8 teha tehinguid ja seda autot kasutada. Nii kannatanu kui süüdistatav on kohtus kinnitanud ja tsiviilhagi põhjenduseks lisatud Auto24 väljatrükid kinnitavad samuti ( tl 155- 158), et auto tegelik väärtus tol hetkel oli suurem kui 200 000 krooni, mida V.Pajula enda sõnade kohaselt auto eest tasus. V.Pajulal oli motiiv ja võimalus venna allkirja teada- näha. Vennaga ühise äritegevuse käigus pidi ta ilmselgelt olema näinud venna allkirja või omama mingi dokumendi koopiat/originaali venna allkirjaga, mistõttu loeb kohus eluliselt usutavaks, et Vilho Pajula oli teadlik, milline näeb välja tema venna allkiri. Võttes arvesse, et V.Pajula on selles asjaolus andnud ebaõigeid ütlusi, saab pidada eluliselt usutavaks ja kõikide tõenditega nende kogumis tõendatuks lugeda, et Vilho Pajula teadis, et kannatanu ei kirjutanud ise 27.01.2009 müügilepingule alla ja selle teadmisega kasutas võltsitud müügilepingut auto enda nimele ümberregistreerimisel Maanteeameti liiklusregistri Tallinna osakonnas. Vilho Pajula poolt auto omaniku ümberregistreerimine võltsitud dokumenti kaustades on tõendatud tema enda poolt liiklusregistribüroole esitatud taotluse, sellele lisatud võltsitud müügilepinguga 27.01.2009 ja tema poolt tasutud riigilõivuga. Auto enda nimele vormistamisega sai V.Pajula õiguse sellega teostada tehinguid. Liiklusregistri kande alusel väljastati talle auto tehniline pass, milles auto omanikuks oli märgitud tema. Peale auto enda nimele vormistamist pantis V.Pajula auto laenusaamiseks OÜ-le Autopant ( tl 107- 115). Kuivõrd V.Pajula tegutses objektiivseid asjaolusid hinnates sihipäraselt, siis saab asuda seisukohale, et teo on ta toimepannud kavatsetult- teades, et kannatanu ei ole ise müügilepingule alla kirjutanud, kasutas ta teadvalt võltsitud dokumenti selle liiklusregistribüroos esitades. Sellise tegevusega on V.Pajula täitnud kõik süüteokoosseisu asjaolud. Kuivõrd V.Pajula on kuriteod toime pannud varalise kasu saamise eesmärgil, st et saada enda omandisse tol hetkel vähemalt 200 000 krooni maksnud sõiduk, sellega teha rahalisi tehinguid, st pantida auto ja saada laenu, siis on ta teo toime pannud omakasu motiivil, mis on karistust raskendav asjaolu. Vilho Pajula õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud puuduvad ja ta on süüdi kuritegude toimepanemises. Eeltoodu alusel leiab kohus, et vallasasi- sõiduk- on omaniku tahte vastaselt tema valdusest välja läinud ning omandamist ei ole AÕS § 95 lg 3 alusel toimunud. Seega tuleb lugeda auto omanikuks endiselt kannatanu JP. Karistus Vastavalt toimepandule tuleb Vilho Pajulat karistada. Karistuse mõistmisel Vilho Pajulale peab arvestama kohaldatava karistuse üld- ja eripreventiivset mõju, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi kuritegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Karistamise aluseks on isiku süü. Karistuse mõistmisel tuleb arvestada, et kohtulikul uurimisel ei tuvastanud kohus karistust kergendavaid asjaolusid
Karistust raskendavaks asjaoluks on omakasu vastavalt
Kohus märgib, et karistusseadustiku mõtte kohaselt tuleb karistuse mõistmisel keskenduda põhiliselt teole ja üldjuhul ei tohi süüdistatava isik kuriteost lahutatult olla iseseisvaks karistuse liigi ning määra valiku aluseks, kuid samas tuleb siiski vältimatult arvestada süüdistatava isikuga eripreventiivsest prognoosist lähtuvalt. Kellegi tegelik karistuslik mõjutamine saab toimuda vaid inimese hoiakute muutmise kaudu ja seega konkreetse isiku 9 omadusi arvestades. Seetõttu peabki karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks arvestama ka süüdlase isikut ( Riigikohtu otsused nr 3-1-1-40-04; 3-1-1-99-06). Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt on Vilho Pajula varem kohtulikult karistamata isik. Ta on küll olnud karistatud väärtegude toimepanemise eest, kuid kõik määratud rahatrahvid on ta tasunud. Nimetatud asjaolu annab kohtule alust arvamiseks, et süüdistatav püüab elada õiguskuulekat elu. Süüdistataval on töökoht ja sissetulek, ta elab oma vanematega koos. Süüdistataval on üks alaealine ülalpeetav. Kohus võtab arvesse kriminaalasjas tuvastatud objektiivsete asjaolude pinnalt, et käesoleval juhul etteheidetud kuriteod on süüdistatav toime pannud seoses rahaliste vaidlustega oma venna, kannatanu JPga, seoses ühise äritegevusega. Kuigi süüdistatav on teod toime pannud tahtlikult, siis leiab kohus, et tema süü nende toimepanemises ei ole sedavõrd suur, et see tingiks talle raskeima karistusliigi, s.o. vangistuse mõistmise. Kohus leiab, et käesoleval juhul tuleb arvestada eelkõige kuriteo toimepanemise asjaolusid. Seda, et tegemist on vendadega, et süüdistatav ei ole varem kohtulikult karistatud ega ole ka peale süüdistuses inkrimineeritud tegusid aastal 2009 toime pannud uusi kuritegusid, omab töökohta, sissetulekut ja peret. Kohus leiab vastupidiselt prokurörile, et sellise inimese karistamine esmakordsete kuritegude toimepanemise eest vangistuse või vangistuse tingimisi täitmisele pööramata jätmisega on põhjendamatult range. Tegemist on varem karistamata isikuga, kes on toime pannud II astme kuriteod, mille eest on teda võimalik karistada nii rahalise karistuse kui vangistusega. Vastavalt
lg 1 on ettenähtud sanktsioon rahaline karistus või kuni ühe aastane vangistus.
lg 1 kohaselt on ettenähtud sanktsioon rahaline karistus või kuni kolme aastane vangistus. Seega näevad mõlemad kuriteod karistusena ette lisaks vangistusele ka rahalist karistust.
lg 2 sätestab, et vangistust võib mõista ainult siis, kui karistuse eesmärke ei ole võimalik saavutada kergema karistusega. Kohus leiab, et antud juhul on võimalik Vilho Pajula karistamise eesmärke saavutada rahalise karistusega. Kusjuures karistus saab jääda sanktsiooni miinimumi lähedale. Rahalise karistuse suuruse määramisel arvestab kohus süüdistatava keskmist päevasissetulekut, mis on süüdistatava keskmise päevasissetuleku teatise ( tl 84- 85) ja
Samuti, et süüdistataval on üks alaealine ülalpeetav, et süüdistatav on esimest korda kohtu ees ning et kuriteoga tekitatud kahju on võimalik heastada, st auto tagastada kannatanule, misjärel ei ole kuriteoga varalist kahju põhjustatud. Samuti, kuna isik on varem kohtulikult karistamata ega ole peale käesolevat juhtumit aastast 2009 toime pannud uusi kuritegusid (võttes arvesse, et sündmusest on möödunud juba kaks aastat) leiab kohus, et isik on antud erandiga käitunud seadusekuulekalt, mistõttu teda on võimalik mõjutada edaspidi seadusekuulekalt käituma ka rahalise karistuse tingimisi kohaldamata jätmisega. Menetluskulud KrMS § 180 lg 1 sätestab, et süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud süüdimõistetu. Kohus tõdeb, et KrMS § 180 lg 3 kohaselt juhul, kui menetluskulude hüvitamine käib süüdimõistetule ilmselt üle jõu, võib kohus osa neist jätta riigi kanda. Käesoleva kriminaaltoimiku materjalidest ei nähtu asjaolusid, mis lubaksid järeldada, et süüdistataval esineksid takistused kriminaalmenetlusega riigile põhjustatud kulude hüvitamiseks või käiks nende kulude hüvitamine talle ilmselt üle jõu. Samas peab kohus põhjendatuks kohaldada menetluskulude osas KrMS § 423 sätteid, s.t. pikendada süüdistatavale kohtuotsusega menetluskulude vabatahtlikuks hüvitamiseks antud tähtaega 12 kuuni alates kohtuotsuse jõustumisest. Seda seetõttu, et kohtuistungil avaldas süüdistatav, et tema praegune sissetulek on umbes 319 eurot kuus ja tal on üks alaealine ülalpeetav, firmal ei 10 lähe kõige paremini, likvideerib maksuvõlga. Kohus leiab, et ühe kuu jooksul menetluskulude ulatuses summa väljamõistmine raskendaks põhjendamatult süüdistatava olukorda. Eeltoodud põhjustel tuleb välja mõista Vilho Pajulalt KrMS § 179 lg 1 p 1; § 175 lg.1 p. 3, 4, 9, 10; 180 lg 1 alusel riigituludesse: • sundraha teise astme kuriteos süüdimõistmise korral 1, 5 palga alammäär, s.o. 417.03 eurot (nelisada seitseteist eurot ja kolm senti); • kaitsjatasu osutatud õigusabi eest kokku 444.22 eurot (nelisada nelikümmend neli eurot ja kakskümmend kaks senti); • menetluskulud, s.o. käekirja ekspertiis nr DK-0372-019/4892, 12.01.2010 maksumus 69.02 eurot. • toimikumaterjalide paljundamise eest 4.80 eurot ( neli eurot ja kaheksakümmend senti) Asitõendid ja arestitud vara • Kriminaalasjas on Harju Maakohtu 14.06.2010 kohtumääruse alusel 1-10-7894 tsiviilhagi tagamiseks arestitud vaidlusalune sõiduauto BMW riikliku registreerimisnumbriga XXX (ID kood M8070912092, VIN-kood WBSDE9102GJ17097). Kannatanu on kohtus avaldanud, et ta soovib tagasi saada sõidukit või alternatiivselt hüvitist tsiviilhagina sõiduki väärtuses 183000 krooni. Sõidukit soovib kannatanu tagasi saada juhul, kui see on komplektne ja vigastusteta. Vara arestimise protokollist ( tl 159- 160 ) ja sõidukist tehtud vaatlusprotokollist koos fotodega ( tl 178- 189) nähtub, et sõiduk on tavalises korras ja olulisi puudusi tal ei esine. Eelnevalt on kohus juba võtnud seisukoha selles, et Vilho Pajula ei omandanud JPlt märgitud sõidukit heauskselt. Kohus ei pea vajalikuks sellel uuesti peatuda, jäädes oma varem avaldatud seisukoha juurde. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt on tänase päeva seisuga MV tagastanud võetud laenu OÜ-le PG, mistõttu laenulepingu nr 0912091125, sõlmitud 09.12.2009 punkti 3.4 alusel ( tl 119) on OÜ kohustatud laenutagatiseks olnud auto ühe krooni eest tagasi võõrandama laenusaajale ehk MV. OÜ PG on kinnitanud, et neil auto osas nõuded puuduvad. Kuivõrd auto on arestitud, siis puudub OÜ-l õigus autot tagastada. Kohtuistungil tunnistaja MV kinnitas kohtule, et müügilepingu Vilho Pajulaga tegi tema igaks juhuks, kuna andis Vilhole suurema summa raha laenuks ning peale raha tagastamist tagastaks tema auto tõenäoliselt Vilho Pajulale. Kohus leiab, et MV ei ole AÕS § 95 lg 3 alusel autot heauskselt omandanud. Ajal, kui auto müügileping Vilho Pajula ja MV vahel sõlmiti, oli viimane teadlik käimasolevast kriminaalmenetlusest ja vaidlusest auto kuuluvuse üle. Sellises olukorras ei saa rääkida heausksest vallasasja omandamisest oma kahtlusalusest elukaaslaselt. Märgitud seisukoht on kooskõlas ka Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-72-07 väljendatud seisukohaga, et isikul on võimalik asi heauskselt omandada vaid siis, kui ta oli teise isiku võõrandamisõiguse suhtes heauskne mitte ainult asjaõiguslepingu sõlmimise ajal, vaid ka asja üle valduse kui tegeliku võimu saamise ajal. Ajal, kui auto viidi V.Pajula garaaži elasid V.Pajula ja MV koos. Samuti on Riigikohus lahendis nr 3-2-1-61-04 leidnud, et kui omanik oli kaudne valdaja ja asi läks otsese valdaja valdusest välja otsese valdaja tahte vastaselt, siis heauskset omandamist ei toimu. AÕS § 92 lg 1 kohaselt vallasomand tekib vallasasja üleandmisega, kui võõrandaja annab asja valduse üle omandajale ja nad on kokku leppinud, et omand läheb üle omandajale. Käesolevas asjas ei saanud vaidlusaluse auto, kui vallasasja omand AÕS § 92-95 alusel süüdistatavale ja MV üle minna ega tekkida. Nimelt ei ole 11 toimunud heauskset omandamist vastavalt AÕS § 95 sätestatule, samuti kuna puudub omandiõiguse kokkulepe JP ja Vilho Pajula vahel. Eeltoodu alusel leiab kohus, et auto seaduslikuks omanikuks on AÕS § 95 lg 3 alusel jätkuvalt JP. Eeltoodu alusel tuleb tühistada käesoleval hetkel OÜ PG nimel Maanteeameti Liiklusregistris oleva sõiduauto BMW riikliku registreerimisnumbriga XXX (ID kood M8070912092, VINkood WBSDE9102GJ17097), suhtes kohaldatud arest. Kohus tunnustab JP omandiõigust asjaõigusseaduse § 95 lg 3 alusel sõiduautole BMW riikliku registreerimisnumbriga XXX (ID kood M8070912092, VIN-kood WBSDE9102GJ17097). Eeltoodu alusel tuleb tagastada kohtuotsuse jõustumisel asjaõigusseaduse § 95 lg 3 alusel sõiduauto BMW riikliku registreerimisnumbriga XXX (ID kood M8070912092, VIN-kood WBSDE9102GJ17097) JPle. Alates arestimisest asub sõiduk OÜ PG territooriumil, Tallinnas, Tartu mnt 14. • Sõiduki registreerimistunnistus nr XXX, mis asub kriminaalasja materjalide juures, tagastada kohtuotsuse jõustumisel JPle. • Süütevõti- tagastada kohtuotsuse jõustumisel kannatanu JPle • JP käe- ja allkirja proovid kokku 10-l lehel jätta kriminaalasja materjalide juurde • Vilho Pajula käe- ja allkirja proovid kokku 11-l lehel jätta kriminaalasja materjalide juurde • OÜ EP konto väljavõte ühel cd- plaadil- jätta kriminaalasja materjalide juurde Tsiviilhagi Kuivõrd kohus tagastab sõiduki BMW riikliku registreerimisnumbriga XXX ( ID kood M8070912092, VIN-kood WBSDE9102GJ17097) kannatanule, siis jätab kohus kannatanu poolt alternatiivselt esitatud tsiviilhagi rahuldamata. Kohus juhindub KrMS § 306, 311-313, 317 ning asjaõigusseaduse § 68, § 92 ja § 95 sätetest. Kohtunik Kristina Väliste /allkiri/ 12
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.