KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 19. oktoober 2011, Tallinn Kriminaalasja number 1-11-4781 (11230101422) Kohtukoosseis Eesistuja Urmas Reinola

§ 424järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 19.

mai 2011 otsus lühimenetluses Apellatsiooni esitaja Prokurör kaitsja Merike Borunova Marika Reintop Süüdistatav Kaitsja Ergo Nurk, ik: 36810020242, EV kodanik, kesk-eriharidus, töökoht: puudub, elukoht: xxxxxxxx, xxxx xxxx, xxxxx xxxx, xxxxx xxx x, kriminaalkorras karistamata Vandeadvokaat Merike Borunova RESOLUTSIOON Harju Maakohtu

1. mai 2011 otsus Ergo Nurga suhtes jätta muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Edasikaebe kord Kohtuotsus tehakse teatavaks
2. oktoobril 2011 kriminaalkolleegiumi kantselei kaudu. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistatav võib esitada kassatsiooni üksnes advokaadist kaitsja vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
3. Harju Maakohtu
4. mai 2011 otsusega lühimenetluses tunnistati E. Nurk süüdi

§ 424järgi ja karistati vangistusega 4 kuud. Kr

MS § 238 lg 2 kohaselt vähendati mõistetud karistust ühe kolmandiku võrra ja mõisteti ärakandmisele kuuluvaks karistuseks tähtajaline vangistus 2 kuud 20 päeva.

§ 73lg 1 ja 3 alusel jäeti mõistetud ja ärakandmata tähtajaline vangistus E.

Nurga suhtes täies ulatuses täitmisele pööramata tingimusel, et E. Nurk temale määratud 3 aastase katseaja kestel ei pane tahtlikult toime uut kuritegu.

§ 78

p 1 alusel arvestati katseaja kulgemist kohtuotsuse kuulutamisest, so alates 19.05.2011.

§ 50lg 1 p 1 alusel võeti E.

Nurgalt ära sõiduki juhtimise õigus 1 aastaks.

1. E. Nurk tunnistati süüdi selles, et tema juhtis 06.01.2011 kella 13.11 ajal Harjumaal, Rae vallas Jüri alevikus Aleviku tee 5 juures mootorsõidukit Mazda 323 registreerimismärgiga xxxxxxxx, olles joobeseisundis (alkoholijoove 3,52 mg/g laiendmääramatusega ± 0,07 mg/g (lõplik tulemus 3,45 mg/g), millega ta rikkus Liiklusseaduse § 20 lg 3 ja Liiklusseaduse § 20 lg 3¹ p 1 nõudeid.
2. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatava kaitsja, kes taotleb kohtuotsuse tühistamist karistuse mõistmise osas ja uue otsuse tegemist, millega, võttes arvesse erilisi asjaolusid, jätta lisakaristus E. Nurgale kohaldamata või vähendada oluliselt sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise perioodi. Apellatsiooni motiivide kohaselt on kohus kohtuasja lahendamisel rikkunud võistlevuse põhimõtet järgnevalt: prokurör palus E. Nurka karistada 1 kuu 10 päevase vangistusega tingimisi 3 aastase katseajaga, leides samas, et lisakaristust süüdistatava suhtes ei pea kohaldama, kuna tal on suur tõenäosus saada tööd, mis on seotud mootorsõiduki juhtimisega ja temal lasub haige ema hooldamine. Nendest asjaoludest lähtudes kujundaski prokurör oma seisukoha, et esinevad erilised asjaolud, mis võimaldavad lisakaristust mitte kohaldada. Käesolevas asjas muutus kohus karistuse mõistmisel süüdistajast süüdistavamaks. Kohtumenetluse võistlevuse põhimõtte rikkumine on oluline kriminaalmenetlusõiguse rikkumine. Samuti on väär kohtu seisukoht, et karistuste võrdlevast raskusest lähtuvalt peab kohus ainuvõimalikuks lisakaristuse mõistmist määras, mis ületab samalaadse väärteo toimepanemise eest määratava lisakaristuse määra. Seaduseandja on kohtule lisakaristuse mõistmise korral jätnud võimaluse kuriteo korral valida ka väiksema kui 1-aastane sõiduki juhtimise keeld.
3. Ringkonnakohtu istungil kaitsja toetas apellatsiooni ja taotles selle rahuldamist. Süüdistatav toetas kaitsja apellatsiooni. Prokurör palus jätta kohtuotsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
4. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalide ja apellatsiooni väidetega ning kuulanud ära kohtumenetluse pooled leiab, et maakohtu otsus tuleb jätta muutmata, kuna see on seaduslik ja põhjendatud.
5. Viimasel ajal väljakujunenud liiklussituatsioon sunnib liikluskorda rikkuvate liiklejate tegevust oluliselt tõkestama ja seda eesmärki teenib ka

§-s 50 lg 1 alusel määratav lisakaristus mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmise näol. Riigikohus on oma lahendis nr 3-1-1-86-09 leidnud, et karistusseadustiku üldosas sätestatud lisakaristused põhinevad küll süülisel teol, kuid täidavad samas ka isiku õiguspärasele käitumisele suunamise ja ühiskonna turvalisuse tagamise ülesannet, mistõttu on nende kohaldamisel oluline tähendus preventiivsetel kaalutlustel. Süütegude ärahoidmise eesmärgi saavutamiseks on lisakaristusega võimalik teatud ajavahemikuks piirata isiku õigusi, muu hulgas välistades tegutsemise valdkonnas, millega oli toimepandud tegu seotud. Seoses eeltooduga on Riigikohtu praktika olnud jätkuvalt seisukohal, et isiku karistamisel korduvalt alkoholijoobes mootorsõiduki juhtimise eest tuleb temalt üldjuhul juhtimisõigus ära võtta ja ainult erandlikel asjaoludel võib kohus jätta lisakaristuse kohaldamata (3-1-1-10-03, 3-4-1-2-05, 3-1-1-2006, 3-1-1-55-07). 2

§ 50

lg 1 p 1 kohaselt võib kohus mootorsõiduki ohutu liiklemise või käituseeskirjade rikkumisega seotud süüteo eest süüdimõistetule kohaldada lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmist kuni kolmeks aastaks. Maakohus leidis põhjendatult, et kriminaalasja materjalidest ei nähtu asjaolusid, mis viitaks süüdistatava liikumispuudele, mis

§ 50lg 2 kohaselt välistaks sellise lisakaristuse kohaldamist.

Kriminaaltoimikust nähtuvalt on süüdistatavat samalaadse väärteo toimepanemise eest karistatud ka lisakaristusega ning temalt on juhtimisõigus ära võetud (tl 32-33). Süüdistatav on kohtuistungil selgitanud, et on varem töötanud autojuhina ja tal oleks võimalus lähiajal asuda tööle taas autojuhina ja temal lasub kohustus hoolitseda haige ema eest. Seega, olles varem karistatud samalaadse väärteo eest lisakaristusega, ei olnud süüdistatavale üllatuslik see, et sõiduki juhtimise eest joobeseisundis võidakse tema suhtes uuesti samalaadset lisakaristust kohaldada. Sellisele kogemusele vaatamata pani süüdistatav toime

§ 424ettenähtud kuriteo.

Säilitamaks temal lasuvat võimalust omandatud erialal tööle asuda ja hoolitseda abi vajava ema eest, pidanuks E. Nurk ise käituma eelkõige selliselt, et tema enda käitumise tagajärjel ei kaoks tal võimalus tööle asuda ja et tal oleks endiselt võimalus hoolitseda oma ema eest. Nagu kohus õigesti märkis, ei tekkinud haige ema eest hoolitsemise kohustus süüdistatavale ootamatult ega pärast kuriteo toimepanemist, vaid see oli talle teada oluliselt varem ning ka sel ajal kui ta inkrimineeritud kuriteo toime pani.

1. Kaitsja seisukoht, et on kohus asja lahendamisel rikkunud võistlevuse põhimõtet ja kohaldanud erinevalt prokuröri seisukohast lisakaristust, ei anna kohtukolleegiumi arvates alust lisakaristusena kohaldatud juhtimisõiguse äravõtmise tähtaja lühendamiseks apellatsioonis esitatud motiividel. Varasemat karistatust väärteokorras, s.h. ka varasemat lisakaristuse tähtaega, tuleb käsitleda süüdistatavat iseloomustava asjaoluna, mis kinnitab, et süüdistatav ei ole asunud õiguskuulekale teele ja sellest ei saa karistuse mõistmisel mööda vaadata. Et kohus mõistis E. Nurgale lisakaristuse, mille kohaldamist prokurör asjas esinevate eriliste asjaolude tõttu ei taotlenud, on kohtu siseveendumuse küsimus ja prokuröri seisukoht selles osas ei ole kohtule siduv. Ka Riigikohus on otsuse nr 3-1-1-91-07 p-s 6.
2. märkinud, et kohus ei ole karistuse küsimuse otsustamisel seotud ei prokuröri ega kaitsja vastavate taotlustega ja lahendab selle küsimuse seadusele ning enese siseveendumusele tuginevalt. Prokuröri taotlusega võrreldes raskema karistuse mõistmine ei kujuta endast kohtu erapoolikust, sest karistuse mõistmise ajaks on süü küsimus juba lahendatud. Käesolevas kohtuasjas on maakohus kohtukolleegiumi arvates piisavalt mõistetud lisakaristuse pikkust põhjendanud ning maakohus ei ole käesolevas asjas rikkunud kriminaalmenetlusõigust.
3. Kohtukolleegium nõustub maakohtuga selles, et käesolevas kriminaalasjas selliseid erandlikke asjaolusid, mis võiks olla lisakaristuse kohaldamata jätmise aluseks, tuvastatud ei ole. Aluseid, mis annaksid alust mõistetud lisakaristuse tähtaja lühendamiseks, ei tulene kriminaalasja materjalidest, apellatsiooni seisukohtadest ega apellatsioonikohtu istungil antud süüdistava seletusest. Lisakaristuse kohaldamine ja sellega süüdistatava liiklusest kõrvaldada pikemaks ajaks on põhjendatud eelkõige süüdistataval tuvastatud joobe suurusega . On õige kaitsja seisukoht, et seaduseandja on kohtule lisakaristuse mõistmise korral jätnud võimaluse kuriteo korral valida ka lühema kui 1-aastase sõiduki juhtimise õiguse keelu, kuid see ei tähenda otsesõnu seda, et kohus ei või lähtuvalt karistuste võrdlevast raskusest mõista lisakaristust määras, mis ületab samalaadse väärteo toimepanemise eest määratava lisakaristuse määra. Vastasel juhul nagu maakohus põhjendatult leidis, tekiks olukord, kus ohtlikuma teo toimepanemise eest tuleks määrata kergem lisakaristus, mis aga kohtukolleegiumi arvates ei oleks kooskõlas kehtiva karistuspraktikaga, sest sellisel juhul tekiks olukord, kus raskema süüteo toimepanemine kergendaks oluliselt süüdlase olukorda. Seega on E. Nurgalt mootorsõiduki juhtimisõiguse 3