KOHTUMÄÄRUS Kohus Harju Maakohus Määruse tegemise aeg ja koht 28. detsember 2011.a, Liivalaia kohtumaja, Tallinn Väärteoasja number 4 – 11 – 4902 Kohtukoosseis Kohtunik Aulike Salo Kaebuse sisu Paul P

) § 79 lg 3 p 1 alusel jätta rahuldamata Paul Pikma kaebus Politsei- ja Piirivalveameti Korrakaitsepolitseiosakonna liiklusmenetlustalituse liikluspolitseinik Jaan Pärensoni poolt 07.12.2011.a. tehtud määrusele väärteoasjas nr. 2230,11,052379 kohtuvälise menetleja tegevuse peale esitatud kaebuse läbivaatamise kohta. Vastavalt

§ 79lg 5 saata käesolev määrus kaebuse esitajale ja kohtuvälisele menetlejale.

Kohtumäärus jõustub 28.12.2011.a. Edasikaebamise kord Vastavalt

§ 191p 12 ei ole käesolev määrus vaidlustatav määruskaebe korras.

Korrakaitsepolitseiosakonna Kohtu poolt tuvastatud asjaolud 1 Politseija Piirivalveameti korrakaitsepolitseiosakonna liiklusmenetlustalituse juhtivkorrakaitseametnik Mart Kõrgmaa poolt 21.10.2011.a. koostatud trahviteate nr. 223011052379 kohaselt tuvastati, et 20.10.2011 kell 09:41 Tallinn - Tartu - Võru - Luhamaa maantee 100.3 kilomeetril, kus lubatud suurim sõidukiirus on 100 km/h, sõitis sõiduk OPEL ASTRA registreerimismärgiga xxx sõidukiirusega 118 km/h +/- 5 km/h, millega ületas lubatud sõidukiirust vähemalt 13 km/h. Kirjeldatud väärtegu on kvalifitseeritud liiklusseaduse § 227 lg. 1 järgi. Võttes arvesse ülaltoodut, määras kohtuväline menetleja adressaadile Paul Pikmale

§ 546

lõike 2 punktile 4 tuginedes läbivaatamata, kuivõrd kaebuses esitatud põhjenduste puhul ei olnud tegemist asjaoludega, mis välistaksid trahviteates kirjeldatud teo õigusvastasuse. 02.12.2011.a. esitas Paul Pikma kaebuse kohtuvälise menetleja tegevuse peale põhjendusega, et Politsei- ja Piirivalveameti korrakaitsepolitseiosakonna liiklusmenetlustalituse liikluspolitseinik Kaire Leet poolt 22.11.2011.a. koostatud kaebuse läbi vaatamata jätmise määrus on ebaseaduslik, kuna nimetatud haldusakt on koostatud haldusmenetluse seadustiku sätteid rikkudes. Kaebuse esitaja palub määrus haldusmenetluse seadustikule tuginedes kaalutlusõiguse alusel tühistada. 07.12.2011.a. määrusega jättis kohtuvälise menetleja esindaja liikluspolitseinik Jaan Pärenson Paul Pikma poolt kohtuvälise menetleja 22.11.2011.a. määrusele esitatud kaebuse rahuldamata, kuna kohtuvälise menetleja poolt trahviteate peale esitatud kaebuse lahendamisel on järgitud õigusaktidest tulenevaid nõudeid ja Paul Pikma poolt 21.10.2011.a. esitatud kaebus oli kooskõlas väärteomenetluse seadustiku § 546 lõike 2 punktiga 4 jäetud õigustatult läbi vaatamata. 18.12.2011.a. (laekus Harju Maakohtule 21.12.2011.a.) esitas Paul Pikma kaebuse Politsei- ja Piirivalveameti Korrakaitsepolitseiosakonna liiklusmenetlustalituse liikluspolitseinik Jaan Pärensoni poolt 07.12.2011.a. tehtud määrusele väärteoasjas nr. 2230,11,052379 kohtuvälise menetleja tegevuse peale esitatud kaebuse läbivaatamise kohta Kohtule esitatud kaebuses leiab kaebuse esitaja jätkuvalt, et PPA oleks pidanud kaebuse sisuliselt lahendama ja hoiatustrahvi otsuse tühistama järgnevatel põhjendustel. PPA määruses märgiti, et „Menetlusosalisteks väärteomenetluse mõistes on menetlusalune isik ja tema kaitsja, kuid tulenevalt kirjaliku hoiatamismenetluse erisustest näeb

§ 18

ette, et menetlusaluseks isikuks ei loeta sõiduki omanikku ega vastutavat kasutajat, kellele saadetakse trahviteade. Sellele vaatamata, on kohtuväline menetleja arvestanud P. Pikma poolt kaebuses esitatuga ning tähelepanu on juhitud hoopis sellele, et esitatu näol ei ole tegemist asjaoludega, mis välistaksid trahviteates kirjeldatud teo õigusvastasuse. Trahviteate tühistamise võimalus on kohtuvälisel menetlejal juhul, kui esinevad asjaolud, mis välistavad 2 trahviteates kirjeldatud teo õigusvastasuse ning oma määruses juhtiski kohtuväline menetleja selliste asjaolude puudumisele antud juhtumi puhul, mitte niivõrd tõendite puudumisele ning ka põhjendas oma seisukohta.“ Kaebaja ei nõustu antud põhjendustega. PPA 22.11.2011.a. määrus on selgelt pealkirjastatud nimetusega „Määrus kaebuse läbi vaatamata jätmise kohta“ ning põhjendusega, et ei ole esitatud tõendeid õigusvastasust välistava asjaolu kohta.

§ 545

lg 4 annab otseselt trahviteate saanud isikule õiguse selle vaidlustada õigusvastasust välistava asjaolu ilmnemisel tõendite esitamisega. Kaebuses selgitas kaebaja, et sõidukit juhtis teda ning kiirusepiirangu rikkumise tingis teise liikleja õigusvastane tegu. Seega kohtuväline menetleja ei arvestanud trahviteatele esitatud kaebuses toodud selgitust, mille oli esitanud liiklusnõuete rikkumise toimepanija, tõendina ning muu osa määrusest on vaid menetleja tähelepanek selle kohta, miks tema arvates ei oleks juhul, kui tõendid oleksid esitatud, tegemist õigusvastasust välistava asjaoluga. KrMS § 63 ei anna ammendavat loetelu selle kohta, mis on tõend ning toob välja vaid selle sagedasemad vormid. Trahviteade on koostatud automaatse liiklusjärelevalveseadmega edastatud teabe alusel millest nähtuvad vaid kiirust ületanud sõiduk, aeg ja koht. Muud teavet juhtumi kohta liiklusjärelevalveseade ei anna. Seega on arusaamatu, kuidas menetleja ei arvesta isiku, kes on teo toime pannud ja kelle teo suhtes trahviteade on koostatud, selgitust selle kohta miks õiguserikkumine toime pandi ning miks tema arvates esineb õigusvastasust välistav asjaolu. Samuti menetleja ei ole selgitanud, mis vormis nõutavad tõendid esitama peab. Videokaamerad kuuluvad tänapäeval küll korrakaitseasutuste sõidukite varustusse, kuid tavapärane liikleja ei salvesta oma sõite videos või fotodel ning tal puudub võimalus neid menetlejale esitada. Samuti tavaliiklejal puudub võimalus kinni pidada teisi liiklejaid ning kohustada neid andma selgitusi sündmuste kohta. Kaebaja kordab oma varasemat seisukohta, et nõudmine esitada muid tõendeid kui isiku poolt antav selgitus või ütlus paneb isiku ebamõistlikusse olukorda. Nagu salvestiselt nähtub, kaebuse esitaja sõidukis kaassõitjad puudusid ning pole seetõttu võimalik ka nende ütlusi esitada. Kaebaja peab vajalikuks veelkord selgitada, miks tema arvates esines õigusvastasust välistav asjaolu ning miks ei ole PPA viide Riigikohtu otsusele 3-1-1-137-05 asjakohane. 20.10.2011.a. Tallinn-Tartu maanteel oli teekate märg ning sadas kohati vihma. Kaebaja sõitis enne automaatse liiklusjärelevalveseadmega tehtud salvestist pikka aega kaubiku järel ning sirgel teelõigul, kui õnnestus veenduda möödasõidu ohutuses kehtestatud kiirusepiirangut järgides asus sellest seadusekohaselt möödasõitu sooritama. Kaebaja on märkinud, et kaubiku rataste alt paiskus õhku suur ja tihe veepilv. Kaubiku järel sõites oli see nähtavust oluliselt piiravaks faktoriks. Hetkel, mil kaebaja sõiduk oli kaubikuga kõrvuti hakkas kaubik kalduma vastassuunavööndisse ehk kaebaja sõiduki poole. Kaebaja on märkinud, et tahapoole nähtavus oli varjatud sõidukite rataste alt paiskuva veepilve tõttu ning seetõttu ei saanud kaebaja veenduda, et tagant pole teisi juhte kaubikust möödasõitu sooritamas ja pidurdamine oli ohutu. Seega pidurdamine ja kaubiku möödalaskmine võis kujutada olulist riski kaebaja ja teiste liiklejate elule ja tervisele. Kaebajast vasakule poole jäi teepeenar ja teeväline ala, vasakule poole vastassuunavööndisse kalduv kaubik, mis oli kaebaja sõidukist vähemalt poole suurem. Seega nii vasakule kui paremale liikumine teel oleks ohustanud kaebaja elu, tervist ja vara ning potentsiaalselt olnud ohtlik ka teistele liiklejatele. Kaebajast ette jääv sõidusuund oli mõlemas sõidureas vaba ning seega oli see ainus liikumissuund, kuhu liikumisel ei olnud potentsiaalset või reaalset ohtu. Kohustuste kollisioon on olukord, kus KarS § 30 kohaselt ei ole tegu, millega rikutakse õiguslikku kohustust, õigusvastane, kui isik peab üheaegselt täitma mitut õiguslikku kohustust ja tal ei ole võimalik kõiki täita, kuid ta teeb kõik endast oleneva, et täita kohustust, mis on vähemalt sama oluline kui rikutav kohustus. Asjakohatu on viide Riigikohtu otsusele 3-1-1-137-05, kuivõrd nimetatud otsuses viidatakse, et „Saare Maakohtu otsuses viidatud liikluse ohustamise või takistamise keelu (LE § 11) 3 täitmine ei tähenda aga käesolevas väärteoasjas tuvastatud asjaolude pinnal vältimatult lubatud suurima sõidukiiruse ületamist, mistõttu ei saa rääkida kohustuste kollisioonist.“ Nimetatud otsusest ei nähtu, kuid võib järeldada, et juhil oli võimalik möödasõit katkestada või pidi ta ette nägema, et vastassuunas liikuva sõiduki vältimiseks pidi ta sõitma lubatud kiirusest suurema kiirusega möödasõitu seostades. Käesoleval juhul ei ole menetleja aga soovinud tuvastadagi, millised need asjaolud olid, jättes kaebaja selgituse tõendina arvestamata. Kaebajal ei olnud võimalik tekkinud situatsiooni ette näha, kuivõrd see oli tingitud teise liikleja tegevusest. Samuti ei olnud kaebajal võimalik valida teist käitumisviisi, kuivõrd kaebaja ettekujutusel oleks teisiti käitumisel tekkinud või tekkida võinud oht inimeste elule või tervisele. Kohtumääruse põhjendused Kohus, olles tutvunud kohtule esitatud materjalidega ning analüüsinud neid kogumis, leiab, et kaebus ei ole põhjendatud ja ei kuulu rahuldamisele.

§ 78

lg 1 kohaselt on isikul õigus esitada kaebus maakohtule, kui isik ei nõustu

§ 77

lõike 2 kohaselt kaebust lahendades tehtud määrusega ja vaidlustatakse kohtuvälise menetleja tegevust, millega on rikutud isiku õigusi ja vabadusi.

§ 79

lg 2 kohaselt vaadatakse kaebus läbi kirjalikus menetluses kaebuse piires ja selle isiku suhtes, kelle suhtes see on esitatud.

§ 79

lg 3 p 1 – 3 kohaselt võib maakohtunik kaebust lahendades: jätta kaebuse rahuldamata; rahuldada kaebus täielikult või osaliselt ja kui õiguste rikkumist ei saa enam kõrvaldada, tunnistada isiku õiguste rikkumist; tühistada vaidlustatud määrus või peatada vaidlustatud menetlustoiming täielikult või osaliselt, kõrvaldades õiguste rikkumise. Kaebuse esitaja väide tekkinud kohustuste kollisiooni kohta ei ole asjakohane. Liiklusseaduse § 15 sätestab suurima lubatud sõidukiiruse erinevates olukordades. Antud juhul ei ole vaidlust selles, et Tallinn – Tartu – Võru – Luhamaa tee 100,3 kilomeetril oli 20.10.2011.a. suurimaks lubatud sõidukiiruseks 100 km/h. Liiklusseaduse § 15 sätestatud suurima lubatud sõidukiiruse nõue kehtib ka möödasõidu teostamisel. Reeglid möödasõidu teostamise kohta sätestab liiklusseaduse §

1. Eelnimetatud sätte
2. lõike kohaselt peab juht, enne möödasõidu alustamist, veenduma, et ükski tema järel sõitva sõiduki juht pole alustanud temast möödasõitu; samal sõidurajal ees sõitva sõiduki juht pole andnud märku vasakpöördeks; möödasõit ei ohusta ega takista teisi liiklejaid; sõidurada, millele juht suundub, on piisavas ulatuses vaba; sõiduki, millest alustatakse möödasõitu, suhteline kiirus võimaldab sellest mööda sõita piisavalt lühikese ajaga; tal on võimalik tagasi reastuda, ohustamata ja takistamata juhti, kelle sõidukist mööda sõidetakse. Sama sätte
3. lõige sätestab, et juhul kui möödasõidu ajal ilmneb takistus või liiklusoht, mida juht ei saanud ette näha või ei osanud õigesti hinnata enne möödasõidu alustamist, tuleb möödasõit katkestada. Paul Pikma on väitnud, et tahapoole nähtavus oli varjatud sõidukite rataste alt paiskuva veepilve tõttu ning seetõttu ei saanud kaebaja veenduda, et tagant pole teisi juhte kaubikust möödasõitu sooritamas ja pidurdamine oli ohutu. Nimetatud olukorda reguleerib liiklusseaduse § 53 lg 3, mis sätestab, et juhul, kui möödasõidu katkestanud juht tahab naasta pärisuunavööndisse, peavad tema järel sõitvad juhid seda võimaldama. Kohus peab vajalikuks osundada ka EV Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendile 3-1-1-9402, milles Riigikohus on leidnud, et liiklusseaduse § 2 lg 1 kohaselt peavad kõik liiklejad ja muud isikud järgima liiklusalaste õigusaktide nõudeid, olema liikluses hoolikad ja ettevaatlikud ning tagama liikluse sujuvuse, et vältida ohtu ja kahju tekkimist. Liikluseeskirja 4 § 4 kohaselt peavad liiklejad täitma selle eeskirja nõudeid. Nendest sätetest järeldub, et igal liiklejal, kellel on ülalmärgitud kohustused, peab olema õigus eeldada, et ka teised liiklejad ja muud isikud täidavad liikluseeskirja nõudeid. Kohus nõustub Paul Pikmaga selles, et 22.11.2011.a. koostatud Politsei- ja Piirivalveameti korrakaitsepolitseiosakonna liiklusmenetlustalituse liikluspolitseinik Kaire Leeti määruses ei ole märgitud määruse vaidlustamise korda. Antud juhul aga ei ole selle märke puudumisega rikutud Paul Pikma õigusi. Paul Pikma on esitanud nimetatud määruse peale kaebuse ning kaebust on lahendatud kohtuvälise menetleja juhi poolt ning selle osas on võetud seisukoht 07.12.2011.a. määrusega. Ülaltoodu põhjal asub kohus seisukohale, et kuna kohus ei tuvastanud isiku õiguste rikkumist ja kohtuväline menetleja on õigesti kohaldanud materiaalõiguse ja protsessiõiguse norme, siis kohtuvälise menetleja 22.11.2011.a. määrus ning kohtuvälise menetleja juhi 07.12.2011.a. on seaduslikud ning Paul Pikma kaebus ei kuulu rahuldamisele. Kohus juhindub

§ 79lg 3 p 1, § 191 p 12, § 199 lg 4.

Aulike Salo Kohtunik 5