4-11-1994/13

4-11-1994 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

1. jaanuar 2012.a, Tallinn Väärteoasja number 4-11-1994 Kohtukoosseis eesistuja Malle Preimer, liikmed Ivi Kesküla ja Urmas Reinola Kohtuistungi sekretär Tatjana Derkatš Väärteoasi Urve Ariku väärteoasi kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse (KOKS) § 663 lg 2 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 26.10.
2. a otsus Kaebuse esitaja Urve Arik (ik: 45505210269, elukoht: xxxxxxx x , xxxxxx, xxxxx xxxx, xxxxxxx xxxxxxx xxxxxx) RESOLUTSIOON
3. Harju Maakohtu 26.10.
4. a otsus Urve Ariku väärteoasjas nr 4-11-1994 jätta muutmata.
5. Urve Ariku apellatsioon jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsus on ringkonnakohtu kantseleis kättesaadav alates
6. jaanuarist 2012.a. Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsiooni Riigikohtule 30 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb Tallinna Ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul. Kassatsiooni esitamise õigus on menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
7. Põhja Politseiprefektuuri Ida – Harju politseijaoskonna piirkonnakonstaabel Mikk Altmets on 27.04.
8. a koostatud väärteoprotokolli AB 1134328 selle kohta, et 21.03.
9. a kella 23.00 ajal Harju maakonnas, Rae vallas, Lagedil, Betooni tänaval jooksis Urve Ariku koer lahtiselt tänaval ning ründas möödujat, hammustades teda puusapiirkonnast, tekitades tervisekahjustuse. Väärteoprotokolli kohaselt rikkus U. Arik eelpoolkirjeldatud teoga Rae valla koerte ja kasside pidamise korra § 3 lg-te 5 ja 6 nõudeid, pannes sellega toime KOKS § 663 lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo. 1
10. Kuivõrd U. Arik on varasemalt võetud vastutusele Rae valla koerte pidamise eeskirja rikkumise eest ja rahalised mõjutusvahendid ei ole talle mõju avaldanud, siis pidas kohtuväline menetleja otstarbekaks kohaldada U. Ariku suhtes karistusena aresti ja saatis väärteoasja väärteomenetluse seadustiku (VTMS) § 71 alusel Harju Maakohtule arutamiseks.
11. Kohtuistungil menetlusalune isik U. Arik oma süüd väärteo toimepanemises ei tunnistanud ning selgitas, et tegemist ei olnud tema koeraga ning nimetatu on täielikult tuvastamata. Menetlusalune isik U. Arik andis kohtus ütlusi selle kohta, et 21.03.
12. a öösel oli politseiauto tema maja väravas. Naispolitseinik ütles, et tema koer oli kedagi rünnanud, mis peale tahtis tema seda isikut näha. Tüdruk tuli autost välja ja näitas, et tuhara peal on kaks punast täppi. Seepeale tahtis menetlusalune isik tuua fotoaparaadi, et seda jäädvustada, kuna on eelnevalt kogenud alusetut süüdistust. Kui tagasi jõudis, keelasid politseinikud fotografeerimise. Tema koerad on öösel aias ja oma koertemajas kinni, väljas olev koer on ketis, seega ei saanud tema koerad kedagi tänaval hammustada. Teab, et Lagedil elab veel sarnasid koeri, üks Side –Betooni tn nurgal. Maakohtu otsus ja selle põhjendused
13. 26.10.
14. a otsusega mõistis Harju Maakohus U. Ariku süüdi KOKS § 663 lg 2 järgi ning karistas teda rahatrahviga 50 trahviühiku ulatuses, s.o 200 eurot. Karistusseadustiku (KarS) § 66 lg 3 alusel määras kohus rahatrahvi tasumisele ositi 5 kuu jooksul, igakuiselt summas 40 eurot, alates kohtuotsuse jõustumisest. Kohtuotsuse motiivides märkis maakohus järgmist. Kohus leidis, et isiku süü on väärteos tõendamist leidnud. Kohtu põhjendused olid järgmised. Tunnistaja E H andis ütlusi selle kohta, et
15. märtsil
16. a kella 23.00 ajal tuli ta mööda Betooni tänavat, jõudnud Betooni tn 1 majani, läks U. Ariku majast mööda ja nägi, et koer on aiast väljas tänaval. Kuna ta koeri ei karda, läks ta edasi, aga koer tuli talle kallale, hüppas tagumikku ja jalga. Tunnistaja üritas tasakesi edasi minna koera jala küljes kaasa lohistades. Ta karjus „fuu“ ja siis pistis tasakesi käe taskusse, et telefon võtta ning helistas oma elukaaslasele ja ütles, et U. Ariku koer tuli kallale. Siis lasi koer ta lahti ning ta pääses tuppa ning helistas politseisse. Politsei tuli ning koos mindi U. Ariku maja juurde, politsei pani autol sireeni tööle. Keegi ei reageerinud, seesama koer haukus politseiauto ümber ning nad ei julgenud autost välja tulla. U. Arik tuli välja koerale järgi ja viis koera aeda. Ta ei uskunud, et tema koer ründab. Tahtis teha pilti, läks tuppa ja tõi oma kaamera, kuid tunnistaja ei lubanud ennast pildistada. Algul U. Arik eitas, ütles politseile, et tema koerad ei hammusta ja kui politsei ütles, et meil on kannatanu ning tunnistaja näitas hammustuse jälgi, tõi U. Arik fotoaparaadi. Arsti juurde pöördus tunnistaja paar päeva hiljem, kuna seoses tööga ei olnud see varem võimalik. E. H tekitatud vigastusi tõendab ka 24.03.
17. a SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla patsiendikaart (tlk 8), millest nähtub: vasakul tuharal kaks 3 cm pikkust koorikuga kaetud auku, nende ümber vähene nahaalune hematoom, vasaku sääre ülaosas tagaküljel üks 1,5 cm koorikuga kaetud haav, kolm hematoomi suurusega ca 3x3 cm. Selles, et tegemist oli just U. Ariku koeraga, oli tunnistaja kindlalt veendunud, kuna politsei palus U. Arikul tänaval olnud koer aeda viia, mida U. Arik ka tegi. On vägagi loogiline järeldada sel juhul, et inimene viib oma aeda oma koera, mitte võõra. See ei ole esimene kord, kui U. Ariku koerad kedagi ründavad. Inimesed kardavad U. Ariku koeri. Tunnistaja Anne-Ly Sireli andis kohtus ütlusi selle kohta, et töötab Ida-Harju patrullpolitseinikuna ja on U. Arikut näinud seoses väljakutsega 21.03.2011.a Rae valda, Lagedi alevikku, Betooni tänavale, kus E. H oli rünnanud suur koer. Kohale saabudes tuli tema juurde noor naisterahvas, keda oli suurem koer tuhara piirkonnast hammustanud, muljumise jälg ja paistetus oli näha. Naisterahvas arvas, et see koer elab Betooni tänaval. Aadressi järgi tegi ta andmebaasist kindlaks isiku, kes seal elab ja helistas telefoni teel talle, majast tuli välja naisterahvas ja pani oma koera kinni. Ta arvas, et tema koer 2 ei ole seda teinud, tema koer ei ründa inimesi. Siis ta tõi fotoaparaadi ja tahtis pilti teha, kannatanu ei olnud nõus sellega. Tunnistaja selgitas, et neil endil puudus vajadus pildistamiseks, kuna muljumise jälg ei ole nagunii fotol nähtav ja kui kannatanu ei soovi enda pildistamist, siis ei saanud seda ka U. Arikul lubada teha. Naisterahvas läks tagasi majja ja välja rohkem ei tulnud. E. H teadis, et see koer elab menetlusaluse isiku aadressil. Koer oli tänaval, haukus ümber politseiauto ning nad ei julgenud välja tulla autost. Autost helistaski tunnistaja U. Arikule. Kui tuli välja U. Arik, siis tunnistaja palus koera panna aeda kinni ja seda U. Arik ka tegi, ta viis koera oma aeda. Kui U. Arik oli teist korda fotoaparaadiga välja tulnud ja ei saanud pilte teha, siis temaga ei saanud pikemalt enam rääkida, ta oli ärritanud ja kannatanu oli samuti ärritunud. U. Arik läks majja ja ei tulnud enam tagasi. Kannatanul soovitati minna arsti juurde, kui soovib avaldust teha. Seda tunnistaja ei osanud öelda, kas on varem ka olnud probleeme nende koertega, ei ole selle piirkonna konstaabel. Ka kinnitas tunnistaja, et kui nad U. Ariku välja kutsusid ja küsisid, kas tegemist on tema koeraga, siis U. Arik kinnitas seda ja viis koera aeda. Tunnistaja Marika Luige sõnul teab ta U. Arikut, kuna ta elab samal tänaval, Betooni
18. Seoses
19. märtsil juhtunuga küsiti temalt nende koerte kohta ning ta selgitas, et vähemalt üks U. Ariku koer on olnud aegajalt jooksus ning viibinud tema aias. Seega on võimalik eeldada, et koertel on olemas võimalus aiast välja pääseda, kuid teda U. Ariku koerad rünnanud ei ole. Kohus, kuulanud ära menetlusaluse isiku, tunnistajad ning kohtuvälise menetleja seisukohad ning uurinud väärteoasja kirjalikke materjale, milleks on väärteomenetluse alustamise teatis (tlk 2, 3), asub seisukohale, et U. Ariku poolt KOKS § 663 lg 2 sätestatud rikkumine on tõendatud, menetlusaluse isiku käitumises esinevad nii KOKS § 663 lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo objektiivsed kui subjektiivsed tunnused, menetlusaluse isiku süüd ega tema käitumise õigusvastasust välistavate asjaolude esinemist väärteoasja materjalidest ei nähtu. Samuti ei ole põhjendatud käesoleva väärteomenetluse lõpetamine otstarbekuse kaalutlusel ning seetõttu tuleb U. Arikut KOKS § 663 lg 2 järgi karistada. Kohus märkis, et tunnistajate ütlused riimuvad omavahel täies mahus, nende kahtluse alla seadmiseks pole alust. U. Ariku järjekindlad väited, et aiast väljas viibinud koer ei saanud olla tema koer, on ennastõigustavad, kantud soovist vabaneda vastutusest. Kohus leidis, et eluliselt on ilmselge ja loogiline järeldada, et kui politsei palub majaomanikul väravast väljas olev koer aeda toimetada, siis ükski aruselge inimene ei hakka oma aeda toimetama võõrast koera, kes liiatigi käitub agressiivselt ja hüppab ümber politseiauto, hirmutades autos olevaid inimesi sedavõrd, et viimased ei julge ilma koeraomaniku juuresolekuta autost väljuda. U. Arik rikkus Rae valla koerte ja kasside pidamise eeskirja § 3 lg-t 5, mille kohaselt loomaomanik on kohustatud looma pidama kooskõlas avalikku korda reguleerivate õigusaktidega. Käesoleva seadustiku § 3 lg 1 kohaselt on looma lubatud pidada loomapidajale kuuluvas või tema valduses olevas ehitises või territooriumil, mis peab olema piiratud viisil, et oleks välistatud looma omal tahtel välja pääsemine ja inimestele või teistele loomadele kallaletungimise võimalus. Rae valla koerte ja kasside pidamise eeskirja § 3 lg 5 kohaselt looma poolt inimeste, ohustamine või neile kahju tekitamine on keelatud. Kohtus uuritud tõenditega on tuvastatud, et U. Ariku koer ründas E. Ht väljaspool oma kodu territooriumit, millest järeldub, et menetlusaluse isiku koer jooksis järelevalveta tänaval. Samuti on E. Herkel kinnitanud, et tunneb seda koera ja on seda koera korduvalt näinud Betooni tn 1 maja õues ning tänaval jooksmas. Et kannatanule tekitas U. Ariku koer tervisekahjustusi, on tõendatud nii tunnistaja enda ütlustega kui arstitõendiga mis kinnitab, et E. Hle tekitati kehavigastusi. Asjaolu, et U. Arikule kuuluv koer tänaval hulkus, kinnitab tunnistaja Anne-Ly Sirel, nimelt kui politseipatrull koos E. Hga Betooni tn 1 maja juurde jõudis, oli koer tänaval ja haukus politseiauto peale seni, kuni omanik väljus majast ja koera kinni pani. Asjaolu, et U. Ariku koer jookseb tänaval lahtiselt, on kinnitanud tunnistaja Marika Luik oma ütlustes. Nimelt talvel on Betooni tn 1 koer tulnud korduvalt nende aeda. Tema tunneb seda koera seetõttu, et ka temal endal on sama tõugu koer. Kohus, hinnanud tõendeid kogumis, 3 tuvastas U. Ariku süü, tema käitumises esinesid väärteo objektiivsed tunnused, U. Arik ei ole suutnud loomapidajana tagada teiste isikute turvalisust ja nimelt ei suutnud ta oma koera hoida loomapidajale kuuluval territooriumil. Kohus leidis, et tegemist on conditio sine qua non põhimõttega ehk tegevusetus on saabunud tagajärjega põhjuslikus seoses, kui tegemata jäetud tegu ei saa juurde mõelda, ilma et langeks ära ka tagajärg. Lähtudes eelnevast on U. Ariku väärteo subjektiivne tunnus tegevusetus - ta jättis aia äärest lükkamata lume, mille tulemusena sai tema koer hüpata üle aia tänavale. Oma sellise tegevusega on U. Arik rikkunud KOKS § 663 lg 2, mille kohaselt koerte ja kasside pidamise eeskirjade rikkumine on väärteona karistatav ning kui see põhjustas varalise kahju või inimesele tervisekahjustuse, karistatakse kuni 200 trahviühiku suuruse rahatrahviga. Kohus leidis, et väärteoasjas kogutud tõenditele on kohtuväline menetleja andnud õige juriidilise hinnangu, U. Ariku süü väärteo toimepanemises on kinnitust leidnud, tema poolt toimepandu on õigesti kvalifitseeritud KOKS § 663 lg 2 järgi. Karistuse määramisel arvestas kohus süü suurust, väärteo raskust, karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude puudumist, samuti seda, et U. Arik on isikuks, keda on korduvalt varasemalt analoogsete rikkumiste eest karistatud: viimati
20. a märtsis rahatrahviga 7980 krooni, (
21. a piirduti kahel korral VTMS § 53 lg 2 alusel suulise hoiatusega ja
22. a oli kaebajale KOKS § 663 lg 2 alusel määratud karistuseks rahatrahv 1800 krooni). Samas võttis kohus ka arvesse U. Ariku ütlusi selles osas, et selline tegu võis juhtuda üksnes kõrge lume tõttu ning tegelikkuses on ta enda poolt püüdnud teha kõik, et koerad aiast välja ei pääseks ning eeltoodud alusel on kohtu hinnangul piisav karistada teda toimepandu eest rahatrahviga. Apellatsioon
23. Harju Maakohtu 26.10.
24. a otsuse peale esitas apellatsiooni menetlusalune isik U. Arik, vaidlustades selle täies ulatuses. Apellant palub maakohtu otsus tühistada ja lõpetada väärteomenetlus tema teos väärteotunnuste puudumise tõttu. Apellatsiooni põhjendustes märgib U. Arik, et ta ei tunnista ennast süüdi ja jääb selle juurde, et 21.03.
25. a kella 23 ajal olid kõik tema koerad tema maja territooriumil. Harju Maakohus asus seisukohale, et kohtus uuritud tõenditega on tuvastatud, et minu koer ründas Ht väljaspool oma kodu territooriumit, Betooni tn 1 maja juures, millest järeldub, et menetlusaluse isiku koer jooksis järelevalveta tänaval. Samuti on E H kinnitanud, et tunneb seda koera ja on seda koera näinud, kui ma olen poes käinud või tänaval jalutanud. Kohus ei näe ühtegi põhjust mitte uskuda tunnistaja ütlusi, kuna tema antud ütlused on olnud algusest peale ühesugused. See, et kannatanule tekitas kehavigastusi Urve Ariku koer on kohtu jaoks tõendatud nii kannatanu enda ütlustega kui ka arsti poolt välja antud tõendiga, mis kinnitab, et E Hl on kehavigastusi. Asjaolu, et Urve Arikule kuuluv koer tänaval hulkus, kinnitab tunnistaja Anne-Ly Sirel, nimelt kui politseipatrull koos E Hga vestles oli koer tänaval ja haukus politseiauto peale. Kohus hinnanud tõendeid kogumis tuvastas Urve Ariku süü, tema käitumises esinesid väärteo objektiivsed tunnused, Urve Arik ei suutnud loomapidajana tagada teiste isikute turvalisust ja nimelt ei suutnud tema oma koera hoida loomapidajale kuuluval territooriumil. 07.10.201.a esitas ta Harju Maakohtule märkused 27.09.
26. a kohtuistungi protokolli kohta. 19.10.
27. a toimunud kohtuistungil kohus teatas, et võtab märkused 27.09.
28. a protokolli kohta väärteoasja juurde, kuid ei arvesta p 7 märkust, kuna selles osas tunnistajad ütlesid nii. Muus osas kohus arvestab märkustega (protokolli lk 2). Kuna kohus on arvestanud apellandi märkustega 27.09.
29. a toimunud kohtuistungi protokolli kohta, siis tuleneb kannatanu E Hi ütlustest, et ta ei näinud aiast väljas olevat koera mitte tema maja juures Betooni tänaval, vaid ta tuli raudteejaamast ja liikus hoopiski Side tänaval, kus koer oli aiast väljas. Siit saab järeldada, et kohus on ekslikult veendunud, et kannatanu liikus tema aia ääres ja tunnistaja on ekslikult veendud, et iga koer, kes talle vastu tuleb saab olla vaid U. Ariku koer. 4 Lisaks sellele väitis kannatanu E H kohtuistungil, et koer oli suur, selle tunnistajapuldi kõrgune, osutades samal ajal käega oma rinna ja tunnistajapuldi kõrgusele. Selle tunnistusega kinnitab E H, et tegemist oli erakordselt suurt kasvu koeraga, kelle turja kõrgus pidi olema vähemalt 85-90 cm. Samaga ta kinnitab, et tegemist ei saanud olla mitte mingil juhul tema koeraga, kuna tal ei ole nii suurt koera ja pole kunagi varem ka olnud. Tema koerad on keskmist kasvu ehk turja kõrgusega 60-67 cm. Sellega ei saa tõendatuks lugeda, et H. Ht ründas minu koer. Kannatanu H pöördus arsti poole alles paar päeva hiljem, kus arst tuvastas puusa piirkonnas kaks koorikutega kaetud vigastust. Intsidendi ajal näitas kannatanu E H mulle ja politseile oma puusa ja tuhara piirkonda, kuid seal puudusid igasugused vigastused. Kui soovisin seda pildistada, siis politsei töötaja keelas kategooriliselt mul seda teha. Samas kinnitas kohtuistungil tunnistaja A-L S, kes on politseitöötaja, et nad ei lubanud minul pildistada, kuna kannatanu ei soovinud seda, kuid kannatanu seda väidet ei kinnitanud. Politseitöötaja A-L S selgitas, et ise nad ei teinud pilti, kannatanu E H, sest polnudki mitte midagi pildistada. Tunnistaja väitis, et tegelikult oli paistetus, mis pildile ei jää ja sellepärast pidas õigemaks mitte pildistada. Ülaltoodu kinnitab üheselt, et intsidendi käigus mingeid vigastusi E Hl ei olnud. Samuti paistetust tagumikul ei saa mitte kuidagi tekitada koer. Seega kinnitab politsei töötaja oma ütlusega, et kannatanul E Hl ei olnudki koera poolt tekitatud kehavigastusi. Minule on arusaamatu, kuidas saab kohus vigastusi, mida polnud intsidendi ajal, vaid tekkisid hoopis hiljem, seostada tema koeraga, sest ka ta ise ei näinud E Hl ühtegi vigastust ja samuti kõik tema riided olid puhtad. Tunnistaja M L, kes on samuti Lagedi elanik, kinnitas oma ütlustega, et on apellandi koera lahtiselt liikumas näinud, kuid kinnitas kohtule, et koer pole mitte kunagi inimeste suhtes olnud agressiivne, ega ka mitte kunagi ühtegi inimest rünnanud. Samuti lisas, et kellega seda ei või juhtuda, et koer pääseb lahti. Apellant möönab, et koer on jooksnud tema käest ära, kuid ta on kohe reageerinud ja koera aeda tagasi toonud, mida kinnitab ka tunnistaja. Kohus ei ole arvestanud M L tunnistuse positiivse poolega, et koer, keda M L on näinud, ei ole agressiivne, seega ei ründa inimesi, vaid hoopiski negatiivse poolega, et koer on pääsenud aiast välja. Kui saabusid politseitöötajad, ütles ta, et paneb oma aias haukuvad koerad majja kinni, kuna ei olnud võimalik politsei töötajaga suhelda. Seda ütlust tõlgendas politsei töötaja nii nagu ta oleks pannud hulkuva koera kinni. Ta ei näinudki hulkuvat koera, kellest tollel ööl juttu oli. Apellant on veendumusel, et tegemist ei olnud tema koeraga, keda tunnistaja E. H nägi, kuna ükski tema koer ei olnud kirjeldatud sündmuse ajal väljaspool oma territooriumit ja tema süüdimõistmiseks oleks vaja olnud koer identifitseerida. Kaheldava väärtusega on süüdistus, kas kannatanu E H üldse on kannatanu ja kas teda üldse mõni koer on rünnanud, kuna intsidendi ajal vigastusi polnud ja hilisemaid koorikuid ei saa mitte kuidagi seostada isegi mitte paistetusega mida nägi politsei töötaja. Kohus on jätnud arvestamata väga olulised tõendid selle asja juures, mis lükkavad süüdistuse ümber. Peale ülaltoodu asus kohus seisukohale, et Urve Ariku väärteo subjektiivne tunnus on tegevusetus ehk menetlusalune isik jättis aia äärest lükkamata lume, mille tulemusena sai tema koer hüpata üle aia tänavale ning kohus jätkab, et oma sellise tegevusega rikkunud Urve Arik KOKS § 663 lg 2 mille kohaselt koerte ja kasside pidamise eeskirjade rikkumine on väärteona karistatav ning kui see põhjustas varalise kahju või inimesele tervisekahjustuse, karistatakse kuni 200 trahviühiku suuruse rahatrahviga. Apellant on seisukohal, et kohtu järeldus lükkamata lumest, mille tagajärjel sai koer üle aia tänavale hüpata, ei ole tõendatud ühegi tõendiga ning on alusetu. Kui lumi oleks olnud lükkamata, siis sellisel juhul oleksid ära jooksnud ka minu teised koerad. Politsei saabudes olid tema koerad aias. Lisaks sellele jääb U. Arikule arusaamatuks, kuidas lükkamata lumi on seotud KOKS § 663 lõikega
30. 5 Rikutud on ka menetlusõigust, kuna KOKS § 663 on blanketne, mis tähendab, et selle sisustamiseks tuleb pöörduda nende õigusaktide poole, mis kehtestavad koerte ja kasside pidamise eeskirja. Vaidlustatava otsuse resolutiivosas seda tehtud ei ole. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
31. Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud kohtuotsuse tühistamiseks apellatsioonis toodud argumentidel puudub alus, apellatsioon tuleb jätta rahuldamata. Väärteoasjas olemasolevad ning maakohtu poolt uuritud tõendid (vt käesoleva otsuse p 4) kinnitavad üheselt, arusaadavalt ja jälgitavalt, et U. Arik pani toime KOKS § 663 lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo, s.o koerte ja kasside pidamise eeskirjade rikkumise, mis põhjustas inimesele tervisekahjustuse. Ringkonnakohus leiab, et käesolevas asjas on Harju Maakohus seaduslikult ja põhjendatult lugenud tõendatuks KOKS § 663 lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemise U. Ariku poolt. Maakohus on oma seisukohta, samuti U. Arikule karistuse mõistmist, ammendavalt ja veenvalt põhjendanud. Ringkonnakohus nõustub Harju Maakohtu otsuse põhjendustega ning VTMS § 153 lg 4 p 1 alusel ei pea vajalikuks neid korrata, märkides üksnes, et apelleeritud kohtuotsus on seaduslik ja põhjendatud ning puudub alus selle tühistamiseks apellatsioonis esitatud motiividel. Alusetu ja põhjendamatu on apellandi väide maakohtu poolt menetlusõiguse rikkumise kohta sellega, et kohtuotsuse resolutiivosas ei ole KOKS § 663 sisustamiseks pöördutud nende õigusaktide poole, mis kehtestavad koerte ja kasside pidamise eeskirja. Maakohtu otsusest tuleneb üheselt, et et U. Arik rikkus Rae valla koerte ja kasside pidamise eeskirja § 3 lg-t 5, mille kohaselt loomaomanik on kohustatud looma pidama kooskõlas avalikku korda reguleerivate õigusaktidega. Eeskirja § 3 lg 1 kohaselt on looma lubatud pidada loomapidajale kuuluvas või tema valduses olevas ehitises või territooriumil, mis peab olema piiratud viisil, et oleks välistatud looma oma tahtel väljapääsemine ja inimestele või teistele loomadele kallaletungimise võimalus. Seega on sisustatud KOKS § 663 lg 2 ettenähtud väärteokoosseis. Kohtuotsuse resolutsioon ei pea kajastama Rae valla koerte ja kasside pidamise eeskirja sätteid, kuivõrd U. Arik on süüdi tunnistatud KOKS § 663 lg 2 alusel ja talle on mõistetud selle sätte järgi karistus. Mis puudutab tunnistaja M. L ütlusi, siis neist ei tulene, et U. Ariku koer ei ole kunagi ühtegi inimest rünnanud. M. L on kinnitanud, et ta 21.03.2011.a toimunud sündmust ei näinud, kuid on näinud, et üks U. Ariku koertest on aegajalt jooksus olnud ja viibinud ka tema aias, teda ei ole see koer rünnanud. Seega ei välista tunnistaja ütlused sugugi 21.03.2011.a E. Hga toimunut ning teisalt viitavad tunnistaja ütlused sellele, et U. Ariku koeral oli olemas võimalus oma aiast välja pääseda. Puutuvalt aia äärest lume lükkamata jätmisse, märgib kohtukolleegium, et maakohus ei olegi püüdnud sellega sisustada KOKS § 663 lõiget 2, selle läbi on kohus tuvastanud väärteo subjektiivse koosseisu ja seda õigustatult.
32. Eelnevast lähtuvalt ja juhindudes VTMS § 147 lg 1 p-st 1 jätab ringkonnakohus apelleeritud kohtuotsuse muutmata ning apellatsiooni rahuldamata. Malle Preimer Ivi Kesküla Urmas Reinola 6