← Eesti

1-11-3834/23

1-11-3834 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 24. jaanuar 2012. a Tallinn Kriminaalasja number 1-11-3834 Kohtukoosseis Eesistuja Meelika Aava, li

§ 199lg 2 p 7, § 120 ja § 121 järgi Denis Avdejenkovi süüdistuses Kar

S § 25 lg 1,

§ 199lg 2 p 7 järgi Aleksei Advejenkovi süüdistuses Kar

S § 25 lg 1,

§ 199lg 2 p 7 järgi lühimenetluses Apelleeritud kohtuotsus Pärnu Maakohtu 14.

oktoobri

  1. a otsus Apellatsiooni esitaja Lääne Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Aarne Pruus Aarne Pruus Denis Avdejenkov 38105194212 elukoht xxxxxx xxxxx x, ei tööta, varem 4 korda kohtu poolt karistatud, viimati
  2. märtsil
  3. a Pärnu Maakohtu poolt KarS § 263 p 1,4 järgi 6 kuu vangistusega 18 kuulise katseajaga Prokurör Süüdistatavad Dmitri Golovin 38903104229 elukoht xxxxxxx xxxxx xx, ajateenija Eesti Kaitseväes, karistatud 10.02.
  4. a Pärnu Maakohtu poolt KarS § 263 p 1 järgi rahalise karistusega 344 päevamäära Kaitsjad Vandeadvokaadid Natalja Suvorova ja Priit Tartu RESOLUTSIOON Jätta Pärnu Maakohtu
  5. oktoobri
  6. a otsus Aleksei Avdejenkovi, Denis Avdejenkovi ja Dmitri Golovini suhtes sisuliselt muutmata, kuid teha sellesse Aleksei Avdejenkovi ja Denis Avdejenkovi olukorda mitte raskendavad täpsustused, mille kohaselt 1) lugeda Aleksei Avdejenkovil ärakandmisele kuuluvaks karistuseks rahaline karistus 74 (seitsekümmend neli) miinimumpäevamäära summas 236,80 (kakssada kolmkümmend kuus eurot ja kaheksakümmend senti), 2) lugeda ajaks, mil Denis Avdejenkovilt oli riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seaduse mõttes alusetult vabadus võetud, kaks päeva (22.-
  7. oktoober 2010). Prokuröri apellatsioon jätta rahuldamata. Denis Avdejenkovi määratud kaitsjale apellatsioonimenetluses makstud tasu 62,40 eurot (kuuskümmend kaks eurot ja nelikümmend senti) jätta riigi kanda. Dmitri Golovini määratud kaitsjale apellatsioonimenetluses makstud tasu 39,00 eurot (kolmkümmend üheksa eurot) jätta riigi kanda. Edasikaebe kord Kohtuotsus tehakse teatavaks
  8. jaanuaril
  9. a kriminaalkolleegiumi kantselei kaudu. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistatav võib esitada kassatsiooni üksnes advokaadist kaitsja vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  10. Pärnu Maakohtu
  11. oktoobri
  12. a otsusega lühimenetluses: 1.1 D. Golovin tunnistati süüdi ja karistati KarS § 120 järgi 4 kuu vangistusega ja KarS § 121 järgi 3 kuu vangistusega. KarS § 64 lg 1 kohaselt suurendati raskemat karistust osaliselt kergema võrra ja liitkaristuseks mõisteti 6 kuud vangistust. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendati mõistetavat karistust ühe kolmandiku võrra ja karistuseks mõisteti 4 kuud vangistust, mis jäeti KarS § 74 lg 1 alusel täitmisele pööramata 18 kuulise katseajaga. Karistusest loeti kantuks 2 päeva. Süüdistuses KarS § 25 lg 1,

§ 199lg 2 p 7 järgi mõisteti D. Golovin õigeks. 1.2 D. Avdejenkov mõisteti süüdistuses Kar

S § 25 lg 1,

§ 199lg 2 p 7 järgi õigeks. 1.3 Apelleeritud kohtuotsusega tunnistati süüdi veel A. Avdejenkov ja karistati Kar

S § 25 lg 1,

§ 199lg 2 p 7 järgi rahalise karistusega 120 miinimumpäevamäära summas 384 eurot. Kr

MS § 238 lg 2 alusel vähendati mõistetavat karistust ühe kolmandiku võrra ja karistuseks mõisteti 80 miinimumpäevamäära summas 256 eurot, kuid tema suhtes ei ole kohtuotsust vaidlustatud. Samuti ei toimu apellatsioonimenetlust D. Golovini süüditunnistamises ja karistamises KarS §-de 120 ja 121 järgi. 2. KarS § 25 lg 1,

§ 199lg 2 p 7 järgi olid D.

Avdejenkov ja D. Golovin antud kohtu alla selles, et nad koos A. Avdejenkoviga

  1. oktoobril
  2. a kella 16.30 paiku Rapla maakonnas Vigala vallas 2

(6)Konnapere külas heinamaalt püüdsid varastada OÜ-le Halinga kuuluvat metallist jootmisvanni 10 000 krooni väärtuses, lõigates selle gaasilõikuriga tükkideks. Vargus jäi lõpule viimata kannatanu esindaja sekkumise tõttu. Maakohus leidis, et A. Avdejenkov pani varguse toime üksinda. D. Avdejenkov ja D. Golovin läksid kaasa vanni ära tooma A. Avdejenkovi kutsel. Seepärast oli D. Avdejenkovil ja D. Golovinil küllaldane alus arvata, et tegemist on A. Avdejenkovile lubatud varaga. Varguse tahtluse puudumist kinnitab ka asjaolu, et vanni mindi ära tooma päevasel ajal ja pärast omaniku esindaja sekkumist ootasid nad kohapeal kuni politsei tulekuni. Varguse katset saab toime panna vaid tahtlikult. Kõrvaldamata kahtlused tõlgendas kohus süüdistatavate kasuks ja mõistis D. Avdejenkovi ja D. Golovini süü tõendamatuse tõttu õigeks. 3. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni prokurör, kes vaidlustab kohtuotsust D. Avdejenkovi ja D. Golovini õigeksmõistmises süüdistuses KarS § 25 lg 1,

§ 199lg 2 p 7 järgi.

Varguse süüteokoosseis eeldab omastamise osas kavatsetust („eesmärgil"), samal ajal kui teiste objektiivse külje tunnuste, sh tunnuse „võõras" osas piisab süüteokoosseisu realiseerimiseks kaudsest tahtlusest. Koosseisutunnus „võõras" on seejuures enda olemuselt normatiivne (RKKKo 31-1-96-06, p 19). See tähendab, et antud juhul tuleb tahtluse väljaselgitamiseks lahendada küsimus, kas süüdistatavad vähemalt möönsid ja pidasid võimalikuks, et nendel puudus metallvanni omaniku nõusolek metallvanni äraviimise osas või oli neil põhjust arvata, et metallvanni äraviimiseks oli olemas selle omaniku nõusolek. Kohus ei uskunud D. Golovini selgitusi KarS § 120 ja § 121 kuriteoepisoodide osas ja luges tema vastuväited ümberlükatuiks kannatanute ja tunnistajate ütlustega. Samuti leidis kohus, et usaldusväärseks ei saa lugeda A. Avdejenkovi väidet, et V. D andis talle vannide võtmiseks loa ja et ta ei teadnud, et vanni võtmine võib olla vargus. Sellest nähtuvalt asus kohus seisukohale, et A. Avdejenkovi ütlus on ebausaldusväärne tõend. Kohus on süüdistatavaid õigeks mõistes lähtunud ainult süüdistavate ütlustest, kelledest kahe osas on kohus asunud seisukohale, et nende ütlused on ebausaldusväärsed tõendid. Samas on kohus meelevaldselt tõlgendanud N. Verbeštšuki ja V. Djatšoki ütlusi ning jätnud nendes avaldatuga põhjendamatult arvestamata. OÜ Halinga esindaja R. Peetsoni ütlustest selgub, et

  1. oktoobril
  2. a sai tunnistaja teada, et viiakse ära vanni. Tunnistaja sõitis Pärnu-Jaagupist sündmuskohale ja nägi, et sündmuskohal viibisid süüdistatavad sinist värvi väikebussiga. Üks noormees lõikas gaasiga vanni tükkideks, milledest osa oli juba bussi pandud. Noormehed ütlesid tunnistajale, et üks Vasja nimeline mees oli lubanud vanni ära viia ja pakkusid vanni eest raha. Tunnistaja tehinguga ei nõustunud ja kutsus politsei. N. V ütlustest selgub, et samal päeval, kui D. Avdejenkov, A. Avdejenkov ja D. Golovin püüdsid Konnaperest metallvanni varastada, tulid nad kolmekesi tema juurde ning nad küsisid temalt, et kellele kuulub Konnapere külas asuv metallvann. Tunnistaja ütles noormeestele, et metallvann kuulub „Vigala Piimale" ja sealt tuleb neil metallvanni äraviimiseks luba küsida. Süüdistatavad D. Avdejenkov ja D. Golovin on omaks võtnud, et samal päeval enne vargust käisid nad N. V juures. V. D ütlustest nähtub, et ta müüs kahele Pärnust pärit noormehele, kes sõitsid GAZ52-ga, vanametalli. Tunnistaja rääkis noormeestele, et Konnapere külas on metallvann, mida enam ei kasutata. Tunnistaja ütles noormeestele, et vanni võtmiseks tuleb luba küsida „Vigala Piimalt". Tunnistaja rõhutab, et ei ole kellelegi andnud luba vanni ära viia. Nendest tunnistajate ütlustest tuleneb, et kõik süüdistatavad oli teadlikud sellest, et V. D ei olnud metallvanni omanik ning järelikult puudub neil omaniku nõusolek metallvanni äraviimiseks. Kohus leidis, et A. Avdejenkovi kavatsetust või otsest tahtlus välistab see, et kogu sündmus toimus päevasel ajal avalikus kohas ja pärast omaniku esindaja tulekut ootas A. Avdejenkov koos kaaslastega kohapeal politsei saabumiseni. Kohtu järeldus, et A. Avdejenkov pani kuriteo toime kaudse tahtlusega, on ekslik ja vastuolus tunnistajate N. V ja V. D ütlustega. Kõigi kolme süüdistatava eesmärgiks oli metallvann realiseerida vanaraua kokkuostupunkti ja saada seeläbi materiaalset tulu. Kõik kolm isikut seadsid endale eesmärgiks süüteokoosseisule vastava asjaolu teostamise, mistõttu on nende poolt metallvanni varguse katse toime pandud kavatsetusega. 3

(6)4. Ringkonnakohtu istungil prokurör toetas esitatud apellatsiooni ja taotles D. Avdejenkovi ja D. Golovini süüditunnistamist ja karistamist KarS § 25 lg 1,

§ 199lg 2 p 7 järgi.

Süüdistatavad ja kaitsjad taotlesid jätta kohtuotsus uutmata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

  1. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide ja apellatsiooni väidetega ning kuulanud ära kohtumenetluse poolte seisukohad, leiab, et apellatsiooni väited kohtuotsuse tühistamiseks alust ei anna. Kohtukolleegium põhjendab oma seisukohti alljärgnevalt. 5.1 Esmalt osundab kohtukolleegium Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  2. mai
  3. a otsuses nr 3-11-17-03 väljendatud seisukohale, et kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Riigikohtu praktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Kohtukolleegium leiab, et nii esitatud apellatsiooni väidete kui maakohtu otsuses sisalduva tõendite analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida ühtegi argumenti varguskatse episoodis õigeksmõistva kohtuotsuse aluseks olevate tõendite ümberhindamiseks. Ka on Riigikohtu kriminaalkolleegium
  4. oktoobri
  5. a otsuses nr 3-1-1-85-00 märkinud, et kohtuniku poolne kuriteo faktiliste asjaolude tuvastatust näitav motiveerimine peab olema selline, et kohtuniku siseveendumuse kujunemine oleks kohtuotsuse lugejale jälgitav ja kohtu põhjendused peavad olema veenvad. Kohus leidis, et puudub vaidlus selle üle, et D. Avdejenkov ja D. Golovin läksid kaasa vanni ära tooma A. Avdejenkovi kutsel. Seepärast oli D. Avdejenkovil ja D. Golovinil küllaldane alus arvata, et tegemist on A. Avdejenkovile lubatud vanniga ja süüdistavate sellekohased väited ei ole millegagi ümber lükatud. D. Avdejenkov ja D. Golovin ei pidanud teadma, et nad hakkavad tükeldama ja ära tooma võõrast vara ja seepärast puudub nende käitumises kuriteokoosseisu subjektiivne tunnus ehk tahtlus võõrast vara võtta ja omastada. Varguse tahtluse puudumist kinnitab ka asjaolu, et vanni mindi ära tooma päevasel ajal midagi varjamata ja pärast omaniku esindaja tulekut ootasid kõik süüdistatavad kohapeal kuni politsei tulekuni. KarS § 17 lg 1 kohaselt puudub isiku tegevuses tahtlus, kui ta tegu toime pannes ei tea süüteo koosseisule vastavat asjaolu. Arutatav tegu on toimepandav vaid tahtlikult ja igasuguse kuriteo katse saab KarS § 25 lg 1 kohaselt olla vaid tahtlik tegu. KrMS § 7 lg. 3 kohaselt tuleb kõik kõrvaldamata kahtlused süüdiolekus tõlgendada süüdistatava kasuks. Neil põhjustel tuleb mõistis kohus D. Avdejenkovi ja D. Golovini süüdistuses KarS § 25 lg 1,

§ 199lg 2 p 7 järgi õigeks.

Eeltoodust tulenevalt leiab kohtukolleegium, et D. Avdejenkovi ja D. Golovini õigeksmõistmiseni viinud mõttekäigu kujunemine on kohtuotsuse pinnalt jälgitav. 5.2 Prokurör heidab maakohtule ette, et ta on rajanud varguse katse episoodis õigeksmõistva kohtuotsuse vaid süüdistatavate ennastõigustavatele ütlustele ja seda veel olukorras, kus kohus ise on A. Avdejenkovi ja D. Golovini ütlused osaliselt ebausaldusväärseks lugenud. Kohtukolleegium selle seisukohaga ei nõustu. A. Avdejenkovi kohtueelsel uurimisel antud ütluste kohaselt ütles talle V (tunnistaja V. D), et on selles ettevõttes töötanud kellele katkine vann kuulub ning lubas tal selle ära viia. Vanni äraviimiseks kutsus ta appi D. Avdejenkovi ja D. Golovini. Maakohus leidis, et kuna tunnistaja ütluste kohaselt ei kuulunud vann mitte talle, vaid ettevõttele, siis pidi A. Avdejenkov aru saama, et vanni võtmine võib olla vargus, so tegutses kaudse tahtlusega. Seega ei tunnistanud kohus A. Avdejenkovi ütlusi mitte usaldusväärseks, vaid andis neile tahtlust puudutavas osas õigusliku hinnangu. Kuna A. Avdejenkov oli D. Avdejekovile ja D. Golovinile öelnud, et tal lubati vann ära viia, siis ei teadnud nad, et panevad toime varguse. 4

(6)D. Avdejenkov ja D. Golovin on samuti jätkuvalt kinnitanud, et A. Avdejenkov kutsus neid appi talle lubatud vanni ära viima, mistõttu nad ei teadnud, et panevad toime varguse. Maakohus luges ebausaldusväärseks D. Golovin ütlused, mis käsitlesid süüdistust KarS § 120 ja § 121 järgi. Kuna on tegemist erinevate kuriteoepisoodide kohta antud ütlustega, siis ei nõustu kohtukolleegium apellatsiooni väitega, et kohus on hinnanud D. Golovini ütlusi valikuliselt. Vanni varguse episoodi kohta on andnud kõik süüdistatavad ühesuguseid ja omavahel haakuvaid ütlusi. 5.3 Prokurör leiab, et tunnistajate R. Peetsoni, N. Verbeštšuki ja V. Djatško ütlustega on tõendatud D. Avdejenkovi ja D. Golovini osalus varguse toimepanemises. Kohtukolleegium ei nõustu ka selle väitega. Tunnistaja R. Peetsoni ütlustest nähtub, et noormeeste väidete kohaselt oli neil vanni äraviimiseks Vasja nimelise mehe nõusolek. Olles kuulnud, et vanni ära viia ei tohi, lubasid nad selle kinni maksta. Kuna D. Avdejenkov ja D. Golovin lähtusid A. Avdejenkovilt kuuldud informatsioonist, siis ei tõenda R. Peetsoni ütlused kohtukolleegiumi hinnangul seda, et D. Avdejenkov ja D. Golovin olid varguse toimepanemisest teadlikud. Tunnistaja V. D ütluste kohaselt rääkis ta kahele Pärnust pärit noormehele, et heinamaal kasutult seisev vann lubati kunagi temale, kuid ta ei viinud seda ära. Ta ei tea kellele vann käesoleval ajal kuulub, kuid ilmselt tuleb omanikult luba küsida. Kuna tunnistaja V. D noormehi ei tundnud, siis nõustub kohtukolleegium maakohtu seisukohaga, et ei ole võimalik kindlaks teha, kes need noormehed olid. Samuti ei nähtu tunnistaja N. V ütlustest, et D. Avdejenkov ja D. Golovin olid teadlikud sellest, et vanni ei tohi võtta. Tema ütlused on selleks liiga umbmäärased. Ei ole võimalik aru saada kes tema juures käisid ja kes vestluses osalesid. Tunnistaja on väitnud, et tundis süüdistatavaid, kuid samas öelnud, et nägi neid sellel päeval esmakordselt. Seetõttu on maakohus põhjendatult leidnud, et tunnistaja N. V ütluste põhjal ei saa otsustada varguse tahtluse olemasolu üle süüdistatavate käitumises.
  1. Viimasena peab kohtukolleegium vajalikuks KrMS § 331 lg 3 kohaselt apellatsiooni piiridest väljudes peatuda asjaolul, et A. Avdejenkov, D. Avdejenkov ja D. Golovin peeti kahtlustatavatena metallvanni varguses kinni
  2. oktoobril
  3. a ja vabastati
  4. oktoobril
  5. a. KrMS § 68 lg 1 kohaselt arvatakse eelvangistus karistusaja hulka. Ühele eelvangistuspäevale vastab üks vangistuspäev või rahalise karistuse kolm päevamäära. Kuna D. Golovin viibis eelvangistuses kaks päeva, siis on maakohus talle tingimusliku karistuse mõistmisel need päevad põhjendatult kantuks lugenud. A. Avdejenkovile on maakohus pärast KrMS § 238 lg 2 alusel ühe kolmandiku mahaarvamist mõistnud rahalise karistuse 80 miinimumpäevamäära summas 256 eurot. Kohtuotsusest ei nähtu, et maakohus oleks A. Avdejenkovile rahalise karistuse mõistmisel eelvangistuses viibitud aega arvesse võtnud. Kuna eelvangistuses viibitud ühele päevale vastab rahalise karistuse kolm päevamäära ja A. Avdejenkov viibis eelvangistuses kaks päeva, siis kuulub A. Avdejenkovil ärakandmisele 74 miinimumpäevamäära summas 236,80 eurot. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  6. märtsi
  7. a otsusele nr 3-1-1-5-11 tuginedes teeb kohtukolleegium kohtuotsusesse sellesisulise täpsustuse, sest, see ei raskenda süüdistatava olukorda ega ole menetlusosalistele üllatav. KrMS § 314 punkti 6 kohaselt märgitakse kohtuotsuse resolutiivosas õigeksmõistetule kriminaalmenetlusega tekitatud kahju suurus. Riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seaduse (AVVKHS) § 2 lg 2 sätestab, et kohus, samuti prokurör, uurija või muu ametiisik, kes teeb AVVKHS § 2 lõikes 1 näidatud otsuse või määruse, peab selles näitama päevade arvu, millal isikult oli alusetult vabadus võetud (lause 1). Kui AVVKHS § 1 lg 3 alusel ei tule isikule temalt alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitada, märgib kohus, prokurör või uurija selle otsuses või määruses (lause 2). Riigikohus on asunud seisukohale, et õigeksmõistvas kohtuotsuses peab olema märgitud vähemalt üks AVVKHS § 2 lõikes 2 nimetatud asjaolu - päevade 5
(6)arv, mil isikult oli vabadus alusetult võetud, või kahju hüvitamist välistav asjaolu. Juhul kui otsuses on märgitud kahju hüvitamist välistav asjaolu, ei pea vahi all viibitud päevade arvu märkima. (Vt Riigikohtu üldkogu
  1. veebruari
  2. a otsus asjas nr 3-3-1-15-07, p-d 31-33). Maakohus on D. Avdejenkovi õigeks mõistes jätnud tähelepanuta, et 22.-
  3. oktoobrini 2010 peeti D. Avdejenkovi käesolevas kriminaalasjas kahtlustatavana kinni Rapla Politseiprefektuuri arestimajas (tl 17-18). Kriminaalasja materjalidest ei nähtu ühtegi AVVKHS § 1 lg-s 3 sätestatud kahju hüvitamist välistavat asjaolu. Seega tuleb need kaks päeva, mil D. Avdejenkovi kahtlustatavana kinni peeti, lugeda AVVKHS § 1 lg 1 p-st 2, § 2 lg-st 2 ja KrMS § 314 p-st 6 juhindudes ajaks, mil D. Avdejenkovilt oli alusetult vabadus võetud. Lähtudes AVVKHS § 2 lg-st 3 selgitab kolleegium D. Avdejenkovile, et alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju eest hüvitise saamiseks peab ta kuue kuu jooksul käesoleva otsuse jõustumisest esitama rahandusministeeriumile kirjaliku avalduse. Avaldusele tuleb lisada käesoleva otsuse ärakiri (AVVKHS § 4 lg 2).
  4. Kohtukolleegium rahuldas KrMS § 189 lg 4 alusel määratud kaitsjate tasu väljamaksmise taotlused apellatsioonimenetluses ja määras D. Avdejenkovi kaitsjale välja maksta 62,40 eurot ning D. Golovini kaitsjale 39,00 eurot. Esimese astme kohtuotsusele esitas apellatsiooni prokurör. KrMS § 45 lg 4 kohaselt on kaitsja osavõtt kohtumenetlusest kohustuslik. KrMS § 175 lg 1 p 4 kohaselt on määratud kaitsjale makstav tasu menetluskulu. KrMS § 185 lg 2 sätestab, et kui prokuröri apellatsioon jäetakse rahuldamata, siis kannab menetluskulud riik. Kuna ringkonnakohus jättis käesoleval juhul prokuröri apellatsiooni rahuldamata, siis jäävad apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud riigi kanda.
  5. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 2 leiab kohtukolleegium, et Pärnu Maakohtu
  6. oktoobri
  7. a kohtuotsus tuleb jätta sisuliselt muutmata, kuid teha sellesse täpsustused. Prokuröri apellatsioon jätta rahuldamata. Meelika Aava Ivi Kesküla Malle Preimer 6
(6)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.