← Eesti

1-08-13346/81

1-08-13346 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

  1. veebruar
  2. a Tallinn Kriminaalasja number 1-08-13346 Kohtukoosseis Eesistuja Pavel Gontšarov, liikmed Ivi Kesküla ja Sten Lind Kriminaalasi Apelleeritud kohtuotsus Apellatsiooni esitaja Teised apellatsioonimenetluse pooled Asja läbivaatamise viis Svetlana Abulhaiirova süüdistuses KarS § 201 lg 2 p 1,2 järgi Harju Maakohtu
  3. oktoobri
  4. a otsus Põhja Ringkonnaprokuratuuri vanemprokurör Maria Sutt Svetlana Abulhaiirova, vandeadvokaat Rein Kiviloo, kannatanu KÜ Kivila 21 (registrikood 80067646). Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON Jätta Harju Maakohtu
  5. oktoobri
  6. a otsus Svetlana Abulhaiirova suhtes muutmata. Prokuröri apellatsioon jätta rahuldamata. Edasikaebe kord Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav võib kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  7. Svetlana Abulhaiirova on kohtu alla antud KarS § 201 lg 2 p 1 ja 2 järgi , selles, et pööras enda ja kolmanda isiku kasuks talle usaldatud võõra vara korduvalt ja suures ulatuses. (redaktsioon ajavahemikul 15.03.2007 kuni tänase päevani). Ajavahemikul 02.03.1999 kuni 31.08.2002 oli S. Abulhaiirovale etteheidetav tegu karistatav KrK § 1411 lg 3 p 1 järgi kui riisumine ametiseisundi kuritarvitamise teel suures ulatuses. Ajavahemikul 01.09.2002 kuni 31.12.2003 oli S. Abulhaiirovale etteheidetav tegu karistatav KarS § 201 lg 2 p 2 ja 3 järgi kui valduses oleva võõra vallasasja ebaseaduslikult enda ja kolmanda isiku kasuks pööramine suures ulatuses ja ametiisiku poolt. Ajavahemikul 01.01.2004 kuni 14.03.2007 oli S. Abulhaiirovale etteheidetav tegu karistatav KarS § 201 lg 2 p 1, 2 ja 3 järgi kui isikule usaldatud võõra vara ebaseaduslikult enda ja kolmanda isiku kasuks pööramine korduvalt, suures ulatuses ja ametiisiku poolt. Svetlana Abulhaiirovale on esitatud süüdistus selles, et tema, olles 12.04.1998 - 20.09.2004 Korteriühistu Kivila 21 (registrikood 80067646) juhatuse liige ja esimees, kellele olid pandud haldamis-, järelvalve-, juhtimis-, operatiivsed või organisatsioonilised, materiaalsete väärtuste liikumist korraldavad ülesanded, st kriminaalkoodeksi § 160 lg 1 ja (kuni 14.03.2007) Karistusseadustiku § 288 lg 1 tähenduses ametiisikuna, omades alates 15.01.1999 Korteriühistu Kivila 21 pangakontode käsutamise õigust, ajavahemikus 02.03.1999 - 23.09.2004 ebaseaduslikult pööras enda ja kolmandate isikute (K Ti) kasuks Korteriühistule Kivila 21 kuuluvat raha. Nimelt Svetlana Abulhaiirova ajavahemikus 02.03.1999 - 25.08.2004 võttis korterühistu kontolt nr 17103974 Nordea Pangas välja sularaha kogusummas 4 507 050 krooni (
  8. aastal - 560 650 krooni,
  9. aastal – 1 047 000 krooni,
  10. aastal 838 500 krooni,
  11. aastal – 815 900 krooni,
  12. aastal – 811 000 krooni ja
  13. aastal – 425 000 krooni); ajavahemikus 08.05.2002 – 05.11.2002 võttis korteriühistu kontolt nr 10220024262018 SEB Eesti Ühispangas välja sularaha kogusummas 38 000 krooni ja 07.09.
  14. aastal võttis korteriühistu kontolt nr 221025431080 Hansapangas välja sularaha summas 7 000 krooni. Kokku 4 552 050 krooni, millest ta omastas vähemalt 572 799,9 krooni. Omastatud rahast maksis Svetlana Abulhaiirova ajavahemikus 15.08.2000 – 06.09.2004 oma isiklikule kontole nr 1109479609 Hansapangas sisse sularaha kogusummas 99 499.90 krooni, aga samuti omandas ta omastatud raha arvel järgmise vara: • 15.03.
  15. aastal ostis G Ti käest 50 000 krooni eest Garaažiühistus Sadam asuva garaažiboksi, mille vormistas K Ti nimele; • 17.01.
  16. aastal ostis Tallinnas Kivila 21-166 asuva korteri 115 000 krooni eest, mis vormistati K Ti nimele; • 22.08.
  17. aastal ostis Paldiskis Rae 13-46 asuva korteri 56 400 krooni eest, mis vormistati K Ti nimele; • tema tasus firmale AS Mariine Auto 13.01.2003 arve nr 208629 kogusummas 251 900 krooni sõiduauto Subaru IMPREZA 2,0 reg nr xxx xxx eest, mis oli vormistatud K T nimele. Seejuures 15.01.2003 ja 24.01.2003 tasuti auto eest sularahas 120 900 krooni. 15.01.2003 kandis Svetlana Abulhaiirova oma isiklikult kontolt nr xxxxxxxxxx Hansapangas üle 36 000 krooni AS Mariine Auto kontole nr 221001151740 Hansapangas, pannes eelnimetatud summa eelnevalt oma isiklikule kontole. 15.01.2003 kandis D A ema korraldusel või Svetlana Abulhaiirova, kellel oli seadusliku esindajana D. Ai konto käsutamise õigus, üle 46 000 krooni D Ai isiklikult kontolt nr xxxxxxxxxxxxxxxxx SEB Eesti Ühispangas AS Mariine Auto kontole nr xxxxxxxxxxxxx Hansapangas, olles eelnevalt sellest 30 000 krooni sularahas sisse maksnud D Ai isiklikule kontole. K T kandis 15.01.
  18. aastal 13 000 krooni ja 16.01.
  19. aastal 36 000 krooni oma isiklikult kontolt nr xxxxxxxxxxxxx Hansapangas üle AS Mariine Auto kontole nr xxxxxxxxxxxx Hansapangas, millele eelnevalt oli Svetlana Abulhaiirova 16.01.2003 teinud sularaha sissemakse K Ti isiklikule kontole summas 36 000 krooni. Samuti tema, olles eelnevalt omastamise toime pannud ja olles teadlik korteriühistu Kivila 21 juhatuse 14.09.2004 otsusest tema volituste peatamise ning mistahes finantsoperatsioonide 2

(24)teostamise keelamise kohta, kandis ajavahemikus 17.09.2004 – 23.09.2004 eelnimetatud kontolt nr xxxxxxxxxxxxxx oma isiklikule kontole nr xxxxxxxxxx Hansapangas üle 14 027 krooni. Kokku põhjustas Svetlana Abulhaiirova KÜ-le Kivila 21 varalise kahju summas 586 826,9 krooni.
  1. Harju Maakohtu
  2. oktoobri
  3. a otsusega mõisteti Svetlana Abulhaiirova talle esitatud süüdistuses õigeks. Kannatanu Korteriühistu Kivila 21 (registrikood 80067646) hagi jäeti läbi vaatamata. Maakohus leidis, et süüdistatava süü temale inkrimineeritava kuriteo toimepanemises ei ole kriminaalasja kohtuliku uurimise käigus tõendamist leidnud. Kriminaalasjas kogutud tõendid on äärmiselt vastuolulised. Maakohtu otsusest nähtuvalt süüdistatav Svetlana Abulhaiirova ei ole ei eeluurimisel ega kohtus oma süüd tunnistanud ning andis ütlusi selle kohta, et tema oli Kivila 21 korteriühistu liige ja esimees ühistu loomisest alates 1995.a. kuni 2004.a. korteriühistu vara oli õigus käsutada juhatuse liikmetel ja üldkoosolekul. Tema oli pangas allkirjaõiguslik isik. Süüdistatav eitab korteriühistu rahaliste vahendite omastamist ning annab ütlusi selle kohta, et erinevate remonditööde tegemiseks ning ühistu jooksvateks kuludeks arveldati sularahas. Sularahas arveldamisest oli teadlik ühistu juhatus ning sularahas arveldati ulatuslikult, kuna see oli ühistu jaoks odavam. Kõik sularahatehingud olid dokumenteeritud ja vastasid nõuetele ja olid raamatupidamisest läbi kantud. Raha, mis ta on oma kontole sissemaksetena tegi 100 000,- ringis on abikaasa, tema ja laste perefirma kasum. Ajavahemikul 2000 – 2004 oli nendel tulu 240 000,- krooni, mis oli 5 aasta töötasu korteriühistult. 600 000,- krooni on abikaasa töötasu. Tema tädilt N Vlt saadi raha 260 000,krooni. Erinevate remonditööde tegemist ja sularahas arveldamist kinnitavad ka kriminaalasjas ülekuulatud tunnistajad ning kannatanu esindaja. Tunnistajad kinnitavad ka asjaolu, et Abulhaiirovale oli KÜ poolt antud volitus arveldada sularahas. Tunnistaja J T, kes töötas KÜ Kivila 21 alates 1990 aastast ning teostas KÜ audiitorkontrolle 1998, 1999 ja viimati 2000 aastal seletas, et kõik talle auditiks esitatud dokumendid vastasid seadusandlusele. Maakohus leidis, et kriminaalasjas ei ole tuvastamist leidnud kas ja millises ulatuses on KÜ-le Kivila 21 tekitatud materiaalset kahju. Seda oleks võimalik kindlaks teha raamatupidamise ekspertiisi käigus, mille tegemisel lähtutaks raamatupidamie algdokumentidest. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt 22.09.2004.a. murti sisse KÜ Kivila 21 bürooruumi ning dokumendid varastati. Maakohus märgib, et kuriteoga tekitatud materiaalne kahju on selline suurus, mille võrra peab olema antud juhul vähenenud KÜ Kivila 21 vara. Dokumenteeritud ja reaalselt toimunud kulutused ei saa moodustada reaalse tekitatud kahju osa. Ei saa aktsepteerida olukorda, kus kriminaalmenetlust kasutatakse tsiviilkohtupidamisega võrreldes kui odavamat hagi aegumise tähtaegadega mitteseotud menetlust. Nimelt, kui on olemas arvestatavad kuludokumendid mingite kulutuste kohta, mille reaalses toimumises ei ole alust kahelda, siis sama summa väljamõistmine juriidilise isiku kasuks on põhjendamatu. Puudujääk ei pea alati tulenema süüdlase poolt vara omastamisest, vaid on võimalik ka sellest, et puudub korralik korrastatud raamatupidamine ja arvestus ning kaob kontroll ja ülevaade vara liikumise kohta, samuti segunevad isiklikud ja firma rahad jne. Kuna kriminaalasjas ei ole tuvastatud, millises ulatuses on KÜ Kivila 21 tekitatud materiaalset kahju, siis ei ole süüdistatavat süütõendite puudumise tõttu võimalik süüdi mõista. KÜ Kivila 21 tekitatud kahju ulatust ei ole võimalik kindlaks teha ka tunnistajate ütluste ning kirjalike tõendite alusel. Süüdistuse kohaselt süüdistatav on omastanud vähemalt 572 799, 90 krooni. See summa moodustub rahalistest sissemaksetest isiklikule kontole (ca 100 000 krooni), ülejäänud summa osas on soetatud 3
(24)erinevat vara. Süüdistus on asunud seisukohale, et S. Abulhaiiroval puudusid rahalised vahendid sellise vara omandamiseks. Maakohus leidis, et kriminaalasjas kogutud tõenditega ei ole ümber lükatud süüdistatava väiteid, et vara on omandatud perekonna rahaliste vahendite ja firmalt saadud laenu arvelt. Toimikud olevate tõendite pinnalt ei ole võimalik välistada, et süüdistatava abikaasa B. Abulhaiirov on süüdistusest hõlmatud perioodil Eestisse toonud rahalisi vahendeid. Kriminaalasjas on Maksu- ja Tolliameti vastus prokuratuuri 06.08.2010.a. päringule, mille kohaselt B. Abulhaiirovi kohta puuduvad arhiivis sularaha sisseveo deklaratsioonid perioodil 1999-2004.a.. Kaitsja poolt esitatud päringule on MTA vastanud, et tollidokumendid 1996-2002 on hävitatud. Perioodil 2003-2004 B. Abulhaiirovi kohta puuduvad sularaha sisseveo deklaratsioonid. Juhul, kui dokumendid on hävitatud, siis ei ole võimalik tuvastada, kas ja millises ulatuses tõi B. Abulhaiiriv Eestisse valuutat perioodil 1996-2002. Kui aga arhiivis puuduvad B. Abulhaiirovi sularaha sisseveo deklaratsioonid, siis vastavalt sellel perioodil kehtinud Eesti Panga 18.03.1994.a. käskkirjale nr 17 ja Tolliseadustikule ei pidanud B. A kuni 30.11.2003.a esitama deklaratsiooni, kui valuuta väärtus ei ületanud 80 000 krooni, perioodil 01.12.22003 -30.04.2004 võis ilma deklaratsiooni esitamata olla kaasas valuutat, mille väärtus ei ületanud 100 000 krooni. Alates 01.05.2004.a. kuni 15.06.2007.a. puudus kohustus valuutat deklareerida. Kaitsja poolt esitatud dokumentidest (laenuleping sõiduauto ostmiseks, kassa väljamineku orderid jt) nähtub samuti, et süüdistatava poeg K. T on taotlenud OÜ Diffusio krediiti sõiduauto ostmiseks ning on seda ka saanud. 08.06.2000a,a ostumüügilepingust nähtuvalt on M. T müünud Tallinnas, Mahla tn 83-9 asuva korteri 168 000 krooni eest. 30.03.1999.a. koostatud volitusest nähtub, et N. V on volitanud valitsema ja kasutama oma igasugust vara S. Abulhaiirovat. Samuti nähtub Vene Föderatsiooni Saatkonna vastusest S. Abulhaiirovale, kes on palunud väljastada õiendi N. Vle tehtud väljamaksete kohta, et selliseid andmeid võidakse väljastada ainult vastavate organite või ametiisikute järelepärimise alusel. Pädevad ametiisikud ei ole sellist järelepärimist teinud, mistõttu puuduvad kriminaalasjas andmed kas ja millises mahus on N. Vle, kelle vara oli S. Abulhaiirova volitatud kasutama, väljamakseid tehtud. Kriminaalasja materjalides puuduvad ka andmed N. V väljamakstud vanaduspensioni kohta. Samuti nähtub nii kriminaalasja materjalidest (tunnistaja G. T ütlused), et garaaži eest maksti osade kaupa pikema perioodi jooksul. Eeltoodut arvesse võttes ei ole kriminaalasjas kogutud tõendite pinnalt võimalik kindlaks teha, milliseid materiaalseid vahendeid S. Abulhaiirova ja tema pereliikmed süüdistuses märgitud perioodil tegelikult omasid ning asuda seisukohale, et S. Abulhaiiroval ei olnud võimalik nende vahendite arvel omandada süüdistuses märgitud vara. Maakohus märgib, et Riigikohtu praktika on üheselt seisukohal, et juhul, kui tõendite uurimisel tekivad põhjendatud kahtlused ning neid ei õnnestu kõrvaldada teiste kriminaalasjas sisalduvate tõenditega, tuleb in dubio pro reo põhimõttel langetada otsus süüdistatava kasuks, mitte aga teha süüdistatavale kahjulikku otsust vastuoluliste või puudulike tõendite alusel (3-1-1-82-06). Svetlana Abulhaiirova poolt süüdistuse kohaselt korduva omastamise episoodi osas, kui Svetlana Abulhaiirova, olles teadlik korteriühistu Kivila 21 juhatuse 14.09.2004 otsusest tema volituste peatamise ning mistahes finantsoperatsioonide teostamise keelamise kohta, kandis ajavahemikus 17.09.2004 – 23.09.2004 eelnimetatud kontolt nr 221025431080 oma isiklikule kontole nr 1109479609 Hansapangas üle 14 027 krooni, leidis kohus samuti, et see kuriteoepisood on süüdistuse poolt tõendamata. Maakohus leidis, et KarS § 201 objektiivse külje moodustab võõra vara ebaseaduslik enda või kolmandate isikute kasuks pööramine. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt on KÜ Kivila maksnud S. Abulhaiirovale palka. Seetõttu on põhjendatud kaitsja seisukoht, et töölt lahkumisel oli S. Abulhaiirova õigustatud saama nii töötasu kui ka kompensatsiooni kasutamata puhkuse eest. Kohus järeldas, et kriminaalasjas kogutud tõendite pinnalt ei ole võimalik tuvastada, kui palju oli S. 4
(24)Abulhaiiroval õigus töölt lahkumise hetkel saada palka ning ei ole võimalik ka tuvastada, kas ja millises ulatuses oli tal kasutamata puhkust ning kui suur oleks kompensatsioon kasutamata puhkuse eest. Seetõttu ei ole ei ole kriminaalasjas kogutud tõenditega leidnud tõendamist, et S. Abulhaiirova oleks realiseerinud omastamise objektiivse külje ning tahtlikult omastanud ebaseaduslikult võõrast vara, mistõttu ka selles episoodis ei süüdistatava süü kohtule esitatud tõenditega tõendamist leidnud ning ta tuleb tõendite puudumisel õigeks mõista. Lisaks analüüsis maakohus mõistliku menetlustähtaega aspekti kriminaalasjas. Süüdistuse kohaselt pani Svetalana Abulhaiirova omastamisteo toime ajavahemikus 1999-2004, s.o. enam kui viie aasta vältel. Svetalana Abulhaiirova kuulati kahtlustatavana üle esmakordselt 06.04.2005 ning tõkend elukohast lahkumise keeld kohaldati tema suhtes 05.04.2007.a. Kriminaalasi on menetluses juba üle kuue aasta, neli aastat on kestnud kohtulik uurimine. Riigikohus on oma lahendis 3-1-1-43-10 p.30 märkinud, et menetlusaja mõistlikkust tuleb hinnata konkreetse kohtuasja asjaolude põhjal, lähtudes seejuures eeskätt järgmistest kriteeriumitest: 1) kohtuasja keerukus; 2) kaebaja käitumine; 3) asjaomaste asutuste käitumine ja 4) selle olulisus, mis on kaebaja jaoks konkreetses menetluses kaalul (RKKK3-1-1-43-10 p 30) Maakohtu arvates õiguslikust küljest on käesolev kriminaalasi keskmise keerukusega, mille lahendamine ei eelda harvaesinevate õiguslike küsimuste käsitlemist. Tegemist ei ole ka eriti mahuka kriminaalasjaga. Käesolevas asjas on menetlus Svetlana Abulhaiirova suhtes kestnud niivõrd kaua, et seda saaks õigustada üksnes süüdistatava poolne ulatuslik menetluse pahauskne venitamine. Kriminaalasja materjalidest ei nähtu, et Svetlana Abulhaiirova oleks põhjustanud asja lahendamisel märkimisväärseid õigustamatuid viivitusi. Maakohus on asunud seisukohale, et käesoleval juhul on alust rääkida mõistliku menetlusaja möödumisest ning põhjendatud oleks S. Abulhaiirova õigeksmõistmine ka mõistliku menetlusaja möödumise tõttu. Apellatsiooni sisu ja menetlusosaliste seisukohad 3. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni prokurör, kes taotleb kohtuotsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist maakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus. Prokurör leiab, et maakohus on rikkunud KrMS § 339 lg 1 p 7, 8 kohaselt oluliselt kriminaalmenetlusõigust, sest kohtuotsuses puuduvad põhjendused süüdistatavate õigeksmõistmise kohta ning kohtuotsuse resolutiivosa järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele. See on viinud omakorda materiaalõiguse ebaõige kohaldamiseni. Prokuratuur on seisukohal, et Harju Maakohus jõudis oma otsuses ebaõigesti järeldusele, et süüdistatava süü KarS § 201 lg 2 p 1, 2 järgi kvalifitseeritud kuritegude toimepanemisel ei ole tõendamist leidnud. Prokuratuur möönab, et tõendamine selles kriminaalasjas on keeruline ja väga mahukas töö, kuna omavahel tuleb võrrelda süüdistuse poolt esitatud tõendeid ja versiooni ja kahtlustatava poolt esitatud tõendeid ja versiooni. Sealjuures on tõendite kogum mõlemapoolselt mahukas ja detailne. Prokuratuuri arvates kohus on ekslikult asunud seisukohale, et kuna KÜ Kivila 21 raamatupidamisdokumendid varastati, ei ole võimalik määrata raamatupidamisekspertiisi ja seega ei saagi määratleda, millises ulatuses tekitati KÜ-le Kivila 21 varalist kahju. Samuti kuna süüdistatav on väitnud, et süüdistuses välja toodud vara (korterid, garaaž, auto ja sularahasissemaksed isiklikule pangakontole) soetati tema perekonna rahaliste vahendite arvelt ja seda väidet ei ole võimalik kriminaalasjas olevate tõenditega kontrollida, siis on tegemist kõrvaldamata kahtlusega, mida tuleb tõlgendada süüdistatava kasuks. 5
(24)Prokuratuur leiab, et süüdistatava väited selle kohta, et süüdistuses loetletud vara, mida omastatud raha eest soetati, on soetatud süüdistatava perekonna rahaliste vahendite arvelt, on ümber lükatud konkreetsete tõenditega; on eluliselt ebausutavad ja süüdistatav ei ole esitanud tõendeid, mis tema paljasõnalisi väiteid tegelikkuses kinnitaksid ja lisaks on tõendatud, et süüdistatav on andnud korduvalt valeütlusi, mistõttu tema polt esitatud tõendusteabesse tuleb usaldusväärsuse seisukohast suhtuda erilise ettevaatlikkusega. Lisaks sellele on Maksu- ja Tolliametist saadud S. Abulhaiirova ja tema pereliikmete tuludeklaratsioonide väljavõtetega tõendatud, et süüdistatava perekonnal puudusid legaalsed sissetulekud, mille arvelt soetada vaidlusalust vara. Seega on ebaõige asuda seisukohale, et esineb kõrvaldamata kahtlus, et süüdistuses loetletud vara on soetatud süüdistatava pereliikmete sissetulekute arvelt. Prokuratuur rõhutab, et raamatupidamisekspertiis ei ole ega saagi olla ainus tõend, millega on võimalik tõendada omastamist. Seda juba ka seetõttu, et sellisel juhul ei olekski isikuid, kes on toime pannud omastamise ja kes selle varjamiseks taipavad hävitada raamatupidamise, põhimõtteliselt võimalik kriminaalvastutusele võtta. Käesolevas kriminaalasjas on menetlejate poolt tehtud ära suur töö kontrollimaks kõiki süüdistatava väiteid, kuhu kulutati omastatud raha. Sealjuures on süüdistus esitatud konstruktsiooniga, et S. Abulhaiirovale heidetakse ette kahju tekitamist vähemalt summas 572 799,9 krooni, kuigi prokuratuuri poolt esitatud tõendite kohaselt leidis välja võetud sularahast (4 552 050 krooni) kasutamine KÜ huvides üksnes 2 705 919,5 krooni, mis tähendab, et süüdistuse võiks esitada hoopis omastamises summas 1 846 130,5 (4 552 050 – 2 705 919,5) krooni. Sealjuures on Riigikohus möönnud, et kui kahju suurust ei ole võimalik üheselt määratleda, kuid omastamise fakt kui selline on tõendatud, on võimalik isik süüdi tunnistada ka ilma viiteta suurele ulatusele kui kvalifitseerivale tunnusele KarS § 201 põhikoosseisu järgi, märkides ära, et kahju tekitamine vähemalt summas 1000 krooni ehk 64 eurot on tuvastatud. Prokuratuuri hinnangul on ühiskonna õiglustunnet riivav, kui on toime pandud sedavõrd süstemaatiline ja kauakestev omastamine (nelja ja poole aasta vältel on KÜ arveldusarvelt välja võetud kokku 4,5 miljoni krooni – mille reaalväärtus kuriteo toimepanemise ajal oli oluliselt suurem kui see on tänasel päeval), pärast omastamise avastamist on varastatud koheselt raamatupidamisdokumendid, kriminaalmenetluse käigus on tuvastatud, et KÜ raamatupidamises kajastati jooksvalt fiktiivseid arveid (OÜ Diffusio ja OÜ Vendonis arved tunnistajate Tihhonova ja Somova ütluste kohaselt), Maksu- ja Tollimaetile esitati 2001.a majandusaasta aruande lisaks võltsitud allkirjadega revisjoniakt, ja kohus nendib lühidalt ilma tõendeid sisuliselt kõrvutamata, et tõendada ei ole võimalik, kuna puuduvad raamatupidamisdokumendid. Prokuratuur on veendunud selles, et S. Abulhaiirova süü on igakülgselt leidnud kohtus tõendamist. Esiteks läbi dokumentaalsete tõendite. Nimelt tõendavad pankadest saadud vastused, et S. Abulhaiirova on olnud KÜ pangaarvete allkirjaõiguslik isik ning et pangakaardid on olnud väljastatud S. Abulhaiirovale. Samuti tõendavad pankadest saadud vastused seda, et S. Abulhaiirova on KÜ arveldusarvetelt välja võtnud sularaha sellises koguses ja sellisel ajavahemikul, nagu seda kirjeldab süüdistus. KÜ kuriteokaebused ja revidendi arvamus tõendavad KÜ usaldamatust S. Abulhaiirova kui juhatuse esimehe vastu, näitavad sündmuste käiku 2004.a. sügisel, kui S. Abulhaiirova juhatusest tagasi kutsuti ning kirjeldavad KÜ majanduslikku seisu ning võlgade suurust, millesse KÜ oli sattunud S. Abulhaiirova juhtimise all. 6
(24)KÜ kuriteokaebus ja selle kohta koostatud kriminaalmenetluse alustamise teatis KÜ raamatupidamisdokumentide varguse kohta on kaudseks tõendiks S. Abulhaiirova süü kohta. Nimelt murti KÜ kontorisse sisse vahetult peale seda, kui S. Abulhaiirova juhatusest tagandati ning otsustati alustada uurimist tema tegevuse seaduslikkuse kohta. Kuigi kriminaalmenetlus lõpetati põhjusel, et ei suudetud välja selgitada süüdlast, on ilmne, et ainus isik, kes sellisest vargusest huvitatud sai olla, oli endine juhatuse esimees – Svetlana Abulhaiirova. Seda enam, et peale raamatupidamisdokumentide ei varastatud midagi muud. Kriminaalmenetluses kogutud ja uuritud tõenditega on kindlaks tehtud, et põhjust raamatupidamisdokumentide kontrollimise üle muretsemiseks oli S. Abulhaiiroval enam kui küll. KÜ üldkoosoleku protokollid tõendavad S. Abulhaiirova ametiseisundit ning selle tekkimise ja lõppemise aega. Hansapangast saadud vastus S. Abulhaiirova isikliku konto kohta tõendab seda, et ta on sinna süüdistuses toodud ajavahemikul maksnud sisse sularahas ligi 100 000 krooni. Samuti on olulisteks dokumentaalseteks tõenditeks vastused AS-lt Mariine Auto ning garaažiühistult Sadam ning korteriomandite ostu-müügilepingud, millest nähtub süüdistuses toodud vara soetamine Konstantin Tsõgankovi nimele ning selle eest tasumine sularahas. Maksu- ja Tolliameti poolt väljastatud tõendid K. T, D. Abulhaiirovi, B. A, S. Abulhaiirova ja N. T maksustatava tulu kohta aastatel 1999-2006 kinnitavad seda, et ei S. Abulhaiiroval endal ega ka tema lähikondsetel polnud sissetulekuid, mis oleksid ligilähedaseltki võimaldanud soetada sellist vara, nagu süüdistuses kirjeldatud. S. Abulhaiirova suurim aastasissetulek oli 2001. aastal: 52 220 krooni (igakuiselt teeb see 4 351, 7 krooni). S. Abulhaiirova abikaasa sissetulek on vaadeldavatel aastatel olnud enamasti alla 20 000 krooni aastas. Tema vanema poja, K. T parim sissetulek pärineb aastast 2003, moodustades 76 836 krooni (igakuiselt 6 403 krooni), noorem poeg on kahel aastal omanud sissetulekut ning mõlemal juhul on see olnud väiksem kui 20 000 krooni aastas. S. Abulhaiirova emal on olnud sissetulek aastal 1999 summas ligi 11 000 krooni ja 2001.a. aastal summas ligi 4 000 krooni. Eelnevast koos pankadest saadud vastustega selle kohta, et S. Abulhaiirova ega tema lähikondsed pole võtnud ka laene või muid rahalisi kohustusi, järeldub üheselt, et S. Abulhaiiroval puudus legaalne võimalus soetada vara poole miljoni krooni väärtuses. Uurimisasutus tegi süüdistatavale juba esimesel ülekuulamisel 2005.a. kevadel ettepaneku loetleda firmad, kellele KÜ on sularahas tasunud, et süüdistusel oleks võimalik kontrollida S. Abulhaiirova ütluste paikapidavust selles, et tema ei ole raha omastanud, vaid on selle kulutanud KÜ hüvanguks. S. Abulhaiirova ei ole kordagi nimetanud mitte ühegi firma nime, millele ta on sularahas tasunud. Uurimisasutus läks veel kaugemale ja palus KÜ raamatupidamisega tegelenud isikutel: raamatupidaja N D ning audiitoritel J T ja I S nimetada KÜ tehingupartnereid, kellega arveldi sularahas. Kõikidele nimetatud äriühingutele saadeti ka päringud, paludes kinnitada või ümber lükata sularahas arvlemise fakti. KÜ Kivila 21 tehingupartnerite (OÜ Veidiko, AS Metrosert, AS Ragnsells, AS Eesti Otis, OÜ Tehnokontrollikeskus, OÜ Jüri Asari Õigusbüroo Invictus) vastuskirjad tõendavad seda, et KÜ Kivila 21 ei ole neile kas üldse maksnud sularahas või on seda teinud väikeses ulatuses. Välja võetud 4,5 miljoni krooni suurusest sularahast leidis KÜ hüvanguks kasutamiseks kinnitust 67 783 krooni. Kahe nimetatud firma puhul kuulati üle nende esindajad: Igor Kozlov ja Andrei Beljavski, kes mõlemad kinnitasid, et ei ole kunagi KÜ-ga sularahatehinguid teinud. 7
(24)OÜ Cool Finger ja OÜ Diffusio – äriühingud, millele samuti KÜ tasunud on - äriregistri väljatrükkidest nähtub, et esimese juhatuse liige on S. Abulhaiirova poeg K. T ning teise juhatuse liikmeteks on S. Abulhaiirova ning tema abikaasa. Nimetatud äriühingute puhul on kõnekas fakt, et tunnistajatena üle kuulatud audiitorid kinnitasid kohtus, et Abulhaiirova esitas neile juhatuse protokollitud otsused selle kohta, et KÜ juhatus otsustas sõlmida lepingud nimetatud osaühingutega. Kuid mitte ükski juhatuse liige ei kinnitanud seda fakti, vaid väitsid, et nad ei tea, mis teenust OÜ-d Cool Finger ja Diffusio KÜ-le osutasid ning mingisugust otsust nendega tehingu tegemiseks ei ole juhatus vastu võtnud. Samuti näitab kaudse tõendina Svetlana Abulhaiirova süüd tema poolt Maksu- ja Tolliametile esitatud KÜ Kivila 21 2001.a. majandusaastaaruandele lisatud revisjoniakt, milles A K ning H P justkui kinnitavad, et on kontrollinud KÜ Kivila 21 2001.a. majandustegevust ja vigu ei avastanud. Tunnistajana üle kuulatud H. P kinnitas, et ta ei ole kunagi KÜ majandustegevust kontrollinud ning see ei ole tema allkiri. Samuti kinnitasid tunnistajad T, R ja S, et KÜ-l ei ole kunagi olnud revisjonikomisjoni. Asjaolu, et S. Abulhaiirova pidas vajalikuks esitada Maksu- ja Tolliametile võltsitud dokumendi, mis kinnitab, et majandusaasta aruanne on õigesti koostatud, on prokuratuuri arvates äärmiselt kõnekas tõend. Lisaks dokumentaalsetele tõenditele kinnitavad S. Abulhaiirova süüd tunnistajana üle kuulatud KÜ endised juhatuse liikmed, kes olid juhatuses samal ajal koos Abulhaiirovaga. Nende ütlustest, mis langesid omavahel üldjoontes kokku, selgus, et S. Abulhaiirova oli väga autokraatne juht. Tegelikkuses juhtis KÜ majandustegevust S. Abulhaiirova ainukesena, tal oli ainsana pangaarvete käsutamise õigus, tema käes oli kassa ja raamatupidamine. Toimusid juhatuse koosolekud, mida viis läbi ja protokollis S. Abulhaiirova. Sealjuures palus S. Abulahiirova allkirjastada protokollid selliselt, et allkirjad võeti eraldi viimasele lehele (nimetatud asjaolu kinnitasid ka kohtus üle kuulatud audiitorid). Samuti lasi ta protokollid tõlkida eesti keelde, millele siis kogus allkirju. Kõnekas on aga fakt, et üksnes üks liige kogu 6-liikmelisest juhatusest valdas eesti keelt. Asjaolust, et Svetlana Abulhaiirova võttis iganädalaselt KÜ arveldusarvelt välja 5000 või 10 000 krooni, juhatuse liikmed teadlikud ei olnud ja selliseks tegevuseks nemad ei ole nõusolekut andnud. Küll tuli L. R, T. S ja J. T ütlustest välja, et juhatuses aeg-ajalt arutati mõnede tööde tegemist sularahas, kuid sellest, et toimuks pidev sularaha väljavõtt, ei ole juhatuse koosolekul kunagi juttu olnud. Tunnistaja J. T kinnitas, et nad said teada asjaolust, et KÜ on palju sularaha kasutanud arvete tasumiseks, kui seda ütles neile audiitor ühe majandusaasta aruande kontrollimisel. Audiitor hoiatas, et ei tohi välja võtta enam sularaha, muidu ootab KÜ-t suur trahv. Seepeale otsustas juhatus sularaha mitte enam välja võtta. Öeldi, et üldse ei tohi võtta sularahas. Aga juhatus ei kontrollinud selle nõude täitmist Abulhaiirova poolt. Vestlust sularaha kasutamise kohta kinnitas ka audiitor J. T, kes teostas KÜ-s auditi aastatel 1999 ja 2000. Ainus summa, mida tunnistaja J. T mäletas, mille puhul juhatus andis nõusoleku tasuda sularahas, oli vuukide remont ja summa oli 76 000 krooni. T. Sa ütluste kohaselt sai tema esimest korda teada asjaolust, et S. Abulhaiirova on iganädalaselt võtnud KÜ arvelt välja 5000 või 10 000 krooni 2004.a suve lõpus. See ei tundunud talle normaalne ja ta tegi ettepaneku kutsuda kokku juhatuse koosolek, et selgitust küsida. S. Abulhaiirovalt tegelikult selgust saada ei õnnestunud. Tunnistajate ütlustest ilmnes, et samuti ei ole nad vastu võtnud otsust teha tehinguid S. Abulhaiirova kontrolli all olevate ettevõtetega: OÜ-ga Cool Finger ja OÜ-ga Diffusio. L. R ja T. S ei olnud teadlikud, et Svetlana Abulhaiirovale kuulub mingeid ettevõtteid ega asjaolust, et sellised ettevõtted oleksid KÜ-le teenuseid osutanud. J. T oli küll teadlik, et S. Abulahiirovale kuulub mingi ettevõte, aga juhatus ei ole kunagi arutanud, et tema ettevõte peaks KÜ-le mingeid teenuseid osutama või et on osutanud. Samuti kinnitas J. T, et KÜ juhatus ei ole kunagi arutanud vajadust osta sisse konsultatsiooniteenust ja ei oleks ka kunagi selle peale läinud, kuna KÜ-l olid suured võlad. 8
(24)2004. aastal selgus asjaolu, et KÜ-l on Tallinna Kütte ees ligi miljoni krooni suurune võlgnevus. Sealjuures kinnitas tunnistaja L. R, et sellest nõudest sai tema teada majaelanike käest, mitte aga S. Abulhaiirova käest. Samuti kinnitas J. T, et temale helistati Tallinna Küttest, kes teavitas teda probleemist. Abulhaiirova sellest juhatust ei olnud informeerinud. J. Ti ütluste kohaselt käis tema koos Tallinna Küttega kontrollimas nende mõõteseadmeid ja siis tuli välja, et keegi oli selle näitajaid omavoliliselt vähemaks kruttinud. Sellest tekkis ka võlgnevus ja algul pani Tallinna Kütte peale ka suured sanktsioonid. Hiljem õnneks läbirääkimiste käigus sanktsioonidest loobuti ja üles jäi ainult põhivõlg, kuid kuna KÜ-l raha selleks hetkeks üldse ei olnud, et võlga tasuda, siis pandi ka soe vesi kinni. Sellest momendist kui probleem Tallinna Küttega ilmsiks tuli, tekkis ka umbusaldus S. Abulhaiirova vastu. S. Abulhaiirova juhatusele antud seletus, et Tallinna Küttes arvestati ja tehti midagi valesti ja sellepärast tema ei maksnud raha, ei olnud J. T enam usutav. Prokuratuuri hinnangul on see fakt, et Abulhaiirova ei informeerinud võlgnevusest ja probleemist isegi teisi juhatuse liikmeid rääkimata majaelanikest, oluline, kuna näitab, et süüdistatav soovis nimetatud asjaolu võimalikult kaua varjata, mitte aga seda avalikult lahendada. Kui eelnimetatud võlgnevus ilmsiks tuli ja kontrollimise käigus selgus, et S. Abulhaiirova on KÜ arveldusarvetelt nelja aasta jooksul välja võtnud üle 4 miljoni krooni sularahas, alustati protsessi tema tagandamise kohta juhatusest. S. Abulhaiirova võitles sellele vastu ja ei soovinud vabatahtlikult taganeda. 14.09.2004 otsustas juhatus keelata S. Abulhaiiroval KÜ raha käsutamise, millest oli teadlik ka S. Abulhaiirova ise, kuna ta viibis koosolekul ja pani vastavale protokollile oma allkirja. S. Abulhaiiroval paluti üle anda kontoriruumi võti, kus asusid raamatupidamisdokumendid. S. Abulhaiirova andis J. Ti sõnade kohaselt üle ühe komplekti juhatuse võtmeid. S. Abulhaiiroval paluti üle anda ka pangakaart, aga S. Abulhaiirova keeldus seda üle andmast. Hiljem tuli välja, et ta oli arvelt veel raha võtnud, kuigi oli teadlik, et ei tohi. Juhatuse liikmete ütlustest ilmnes, et tegemist oli inimestega (v.a T. S), kellel puudusid vajalikud juriidilised või majandusalased teadmised, samuti kellel puudus ka huvi tutvuda KÜ aruandlusega ja raamatupidamisega. Ükski juhatuse liige ei tutvunud raamatupidamisdokumentidega ega tundnud ka sügavamat huvi majandusaasta aruannete sisu kohta. See lõi ka olukorra, kus Svetlana Abulahiiroval oli võimalik ainuisikuliselt kõike otsustada ja korraldada, saades ühest küljest sellele teiste juhatuse liikmete formaalse heakskiidud, kuid samas nautides olukorda, et sisuliselt teda keegi ei kontrollinud. Eraldi soovib prokuratuur osundada ka sellele värvikale asjaolule, et tunnistaja T. S kinnitas, et enda ja oma ema korteri üüri eest tasus S. Abulhaiirova KÜ-le sularahas, milline praktika ei olnud KÜ-s levinud. Samuti andsid tunnistajad L. R, J. T ja E. P ütlusi, et KÜ-s oli selline tava, et koridoriremonti tegid üürivõlglased, mille arvel vähendati nende võlga KÜ ees. KÜ majandustegevust auditeerinud audiitorid J. T ja I. S kinnitasid, et nemad viisid tõepoolest läbi auditi: J. T aastate 1999 ja 2000 kohta ning I. S aastate 2002 ja 2003 kohta. Raamatupidamisalgdokumendid kontrolli teostamiseks andis neile üle raamatupidaja N. D ja kõik muud majandustegevust puudutavad dokumendid, sh juhatuse koosolekute protokollid S. Abulhaiirova. Auditi käigus suhtlesid nad peamiselt S. Abulhaiirova ja raamatupidaja N. D. Esitati ka dokumente sularahas arvete tasumise kohta. Tunnistaja J. Ta andis ütlusi, et ta mäletab ainult ühe suurema arve sularahas tasumist, tegemist oli OÜ-ga Diffusio ja arve suurus oli 200 000 krooni. Tegemist oli vuugitööde ja täidistega. Kõik dokumendid selle makse kohta olid korras, oli olemas ka juhatuse otsus kaheksa allkirjaga, kus kiideti sularahas tasumine heaks. Prokuratuur peab vajalikuks märkida, et OÜ Diffusio oli süüdistatava ja tema abikaasaga seotud ettevõte ning süüdistatava eeluurimisel antud ja kohtus avaldatud ütluste kohaselt osutas OÜ Diffusio KÜ-le üksnes õigusteenuseid. Samuti prokuratuur märgib, et ükski üle kuulatud KÜ juhatuse liige ei kinnitanud, et oleks teadlik olnud, et S. Abulhaiirovaga seotud ettevõte oleks KÜ-le mingeid teenuseid osutanud. Tunnistaja J. T ütluste kohaselt tegid vuugitöid Läti poisid, kellele otsustati sularahas maksta 76 000 krooni. Kõigest eelnevast koos faktiga 9
(24)raamatupidamisdokumentide varguse kohta peale S. Abulhaiirova tagandamist järeldub, et KÜ raamatupidamisdokumentide hulgas kajastati selliseid algdokumente, mis ei vastanud oma sisult tegelikkusele. Küsimusele, kas tunnistaja J. T oskab peale OÜ Diffusio nimetada veel ettevõtteid, kellele maksti sularahas, vastas too, et mingite väikeste teenuste eest maksti, aga praegu ta ei mäleta. Tunnistaja I. S oskas nimetada ühte suuremat sularahaväljamakset, mis oli tehtud OÜ-le Vendonis soojussüsteemi (sh boileri) paigaldamise eest. Arve suurus oli ligi 200 000 krooni. Rohkem sularahas asumist tema arvates ei olnud, vähemalt mitte 2003.a. Prokuratuur soovib osundada, et OÜ Vendonis toonane juhatuse liige Igor Kozlov andis kohtus ütlusi, et OÜ Vendonis tegeles kütuse vahendamisega ja ei ole kunagi osutanud ühtegi tööd KÜ-le. Samuti ei ole ta saanud KÜ-lt sularaha suurusjärgus 200 000 krooni. Kas neile esitatud dokumendid ka sisult õiged olid, ei osanud J. T ja I. S öelda, sest selle kontrollimiseks neil pädevus puudub. Küll aga esitas S. Abulhaiirova neile juhatuse koosoleku protokollid, millega oli heaks kiidetud sularahas arvlemised ning tehingute tegemised ja tööde vastuvõtmised erinevatelt firmadelt. Kuna kumbki nende protokollide sisu ehtsust ei kontrollinud, siis ei oska nad öelda, kas need otsused olid sisult õiged või mitte. Mõlemal audiitoril oli meeles, et juhatuse koosolekute protokollid olid vormistatud selliselt, et otsus oli ühel lehel ja allkirjad olid võetud teisele lehele. Samuti väitsid mõlemad audiitorid, et kassajääk oli olematu või väike, kindlasti mitte suur. Tunnistaja Igor Kozlov, kes oli OÜ Vendonis juhatuse liige aastail 2001-2003 kinnitas, et OÜ Vendonis tegeles kütuse müügiga ja ei ole osutanud mingeid teenuseid KÜ-le Kivila 21. Arvesse võttes, et N. Dja I. S andsid ütlusi, et nemad nägid raamatupidamisdokumente, mille järgi oleks justkui OÜ-le Vendonis tasutud suur summa sularahas (üle 200 000 krooni), siis tuleb sellest järeldada, et S. Abulhaiirova poolt oli edastatud raamatupidajale sisult ebaõiged dokumendid varjamaks sularaha puudujääki. Kannatanu esindaja Ellen Põld, kes kinnitas, et tema pärast S. Abulhaiirova suhtes umbusalduse avaldamist ja vana juhatuse tagasikutsumist, sai alates 20.09.2004 KÜ uueks juhatuse esimeheks. Ta soovis koheselt saada KÜ raamatupidamisdokumente, kuid ainus dokument, mida tal õnnestus saada, oli 2004.a augustikuu saldo. Põhjuseks see, et raamatupidamisdokumendid varastati ja raamatupidaja arvutis hävines kõvaketas. Hoolimata korduvatest ja erinevatest püüetest S. Abulhaiirovalt saada raamatupidamisdokumente ja infot, see tal ei õnnestunud. Ta saatis tähitud kirja nõudega esitada raamatupidamisdokumendid, kuid S. Abulahiirova ei läinud sellele järgi, mobiilikõnesid ta vastu ei võtnud, elukohas ust ei avanud. Nad proovisid ka politseiga, aga ust ei avatud ka politseile. Ellen Põld arvas, et S. Abulhaiirova oli teadlik KÜ-s toimuvast revisjonist ja soovist saada raamatupidamisdokumente ja infot, kuna ükskord ootasid nad teda ka kontori ukse juures enne vastuvõtu aega. Ta tuli kohale, andis üle augustikuu arved. Sel hetkel inimesed piirasid ta ümber, püüdes kontakti saada, kuid süüdistatav lükkas lihtsalt inimesed eemale ja sõnagi lausumata läks koju, kuigi valju häälega ütlesid nad välja, et nad soovivad dokumente saada. Samuti ei saanud ta enda valdusse KÜ kassat, kui juhatus välja vahetus. Probleem Tallinna Küttega seisnes selles, et ilmnes, et maja veemõõtja näite oli moonutatud eesmärgiga hoida madalamad arved. Väiksema veenäidu esitamine tuvastati ka S. Abulhaiirova enda korteris. Tallinna Küte tegi võrdlustabelid kütte tarbimisega kõrvalmajades ja sellest ilmnes, et nende maja poolt tarbitud kogused esitati ligi 40% võrra väiksemana, kuigi maja ei olnud eriliselt soojustatud ja mingeid energiasäästumeetmeid 10
(24)polnud kasutusele võetud, temperatuur oli aga normaalne. Selline olukord ilma näitude moonutamiseta ei oleks olnud eluliselt võimalik. Ellen Põld andis ka ütlusi, et pärast seda, kui S. Abulhaiiroval keelati KÜ vara käsutamine 14.09.2004, siis füüsiliselt oli tal ikka veel võimalus ülekandeid teha, sest operatsioonid pangas ei olnud veel peatatud. Siis ta kahel korral kandiski enda isiklikule kontole raha. Lisaks sellele veel 2004.a oktoobris üritas S. Abulhaiirova pangas mingit tehingut läbi viia, kuid siis neil oli pangaga kokkulepe, et pangaülekanded on S. Abulhaiirova jaoks blokeeritud ja pank teavitas neid. Tema juhatuse liikmeks oleku ajal ei ole KÜ-l olnud erilist vajadust tasuda sularahas. KÜ kassa sularaha limiit on 5000 krooni ja sularahatehinguid tehakse nendes kohtades, kus kaardiga maksta ei saa. Ühtlasi kinnitas Ellen Põld, et tema korteriühistu liikmena enne 2004.a ei ole osalenud ühelgi üldkoosolekul ega olnud nendest teavitatud. Kuigi KÜ majandusaasta aruanded on esitatud Maksuametile, siis KÜ liikmetele neid tutvumiseks ei esitatud. Ta on kuulnud, et majas toimusid volinike koosolekud. Samuti andis kannatanu esindaja ütlusi, et aastal 2005 vahetati majal katus. Uus täissoojustatud katus läks KÜ-le 2005.a maksma 850 000 krooni. Tunnistajana üle kuulatud G T, so süüdistuses toodud garaažiboksi müüja, andis ütlusi, mille kohaselt tegi talle ettepaneku garaažiboks müüa Svetlana Abulhaiirova. Garaažiboksi soovis ta vormistada oma poja K. Ti nimele ning ta maksis talle selle eest 50 000 krooni sularahas. Tunnistajana üle kuulatud Sa T, so süüdistuse toodud Kivila tn korteri müüja, andis ütlusi, mille kohaselt tegi talle ettepaneku korter müüa Svetlana Abulhaiirova, kes ütles, et korterit soovib osta mees nimega K T. Tunnistaja ei teadnud siis, et tegemist on S. Abulhaiirova pojaga. Koreteri eest maksti talle 8 000 USD, mis vastas toona 115 000 Eesti kroonile. Korterisse kolis elama Svetlana Abulhaiirova ise. Kuna S. Abulhaiirova asus enda aktiivsele kaitsele alles kohtumenetluses ja sedagi alles aastal 2010, siis on käesolevas kriminaalasjas see eripära, et kohtumenetluses on esitatud palju uusi, st täiendavaid tõendeid. Põhjus seisneb selles, et eelnevalt ei andnud süüdistatav võimalust oma kaitseversiooni kontrollimiseks. Nii hakkas süüdistatav koos kaitsjaga nimetama, millele konkreetselt kulutati välja võetud sularaha ja loetlema teostatud töid alles kohtumenetluses. Süüdistatava, tema kaitsja ja tunnistajate (E. P, J. T, L. R, T. S) ütluste põhjal õnnestus välja selgitada teostatud tööd. Kannatanu esindaja poolt edastatud fotodega ülevaate KÜ-s teostatud töödest esitas prokuratuur eelarvestusfirmale OÜ Eke Nora, paludes hinnangut teostatud tööde kohalike keskmiste turuhindade kohta aastatel 1999-2004. OÜ Eke Nora poolt koostatud KÜ-s tehtud tööde kontrolleelarve kohaselt on kõikide tuvastatud teostatud tööde maksumuseks hinnatud kokku 788 567 krooni, mis (sic!) sisaldab käibemaksu. Samas ilmnes tunnistajate ütlustest, et põhjus, miks telliti töid sularahas, seisnes selles, et see oli odavam. Kuid süütuse presumptsioonist lähtudes võttis prokuratuur teostatud tööde maksumuse hindamisel arvesse ka käibemaksu. Samadel kaalutlustel võttis prokuratuur arvesse veevarustuse süsteemi renoveerimise (veepüstikute vahetus) maksumusena 750 000 krooni, kuigi OÜ Veidiko, kes tööd teostas, märkis, et tööd maksid 650 000 kuni 750 000 krooni koos käibemaksuga. 11
(24)Maksu- ja Tolliametist saadud KÜ tulu- ja sotsiaalmaksudeklaratsioonide ja KÜ pangaarvete võrdluses tuvastas prokuratuur, et KÜ-s on ajavahemikul 1999 märts kuni 2004 august eest tasutud sularahas palkadeks 426 671 krooni. Lisades kõikidest tuvastatud firmadest (OÜ Bronisteel Balti, OÜ Vekont Ehitus, OÜ Veidiko, OÜ Jüri Asari Õigusbüroo ja OÜ Besel Alarm) saadud vastused nende summade kohta, mida KÜ on aastatel 1999-2004 tasunud neile sularahas, leidis prokuratuur koondtabelis, et kokku on kindlaks tehtud, et KÜ on süüdistuse ajavahemikul teinud sularahas väljamakseid summas 2 133 919,5 krooni. Eelnevale on veel võimalik lisada fonosüsteemi paigaldus (süüdistatava ütluste kohaselt hinnaga 150 000 – 180 000 krooni); haljastus (süüdistatava ütluste kohaselt hinnaga 250 000 krooni, kusjuures see sisaldab ka parkla laiendamist, mille maksumus tegelikult kajastub juba OÜ Eke Nora eelarvestuses); vuukide remont (summas 76 000 krooni) ja igakuine jooksev majapidamistarvete kulu (kannatanu esindaja ütluste kohaselt kuus 1000 krooni, kokku 66 000 krooni). Seega, lisades kõikide kahtluste kõrvaldamiseks ka kõikvõimalikud lisakulud, ulatub tehtud sularahakulutuste suurus maksimaalselt summani 2 705 919,
  1. Sealjuures süüdistatava ütlustel põhinevad summad (fonosüsteem ja haljastus) võiks tegelikult teiste tema poolt antud ütluste sisu hinnates analoogia korras jagada kahega või isegi neljaga. Kuna nende tööde maksumuse kohta, aga ei ole prokuratuur omapoolset tõendit esitanud, siis tuleb lähtuda süüdistatava poolt öeldud hinnast. S. Abulhaiirova võttis aga samal ajaperioodil KÜ pangaarvetelt välja sularahas 4 552 050 krooni. See tähendab, et 1 846 130,5 krooni kohta ei ole suudetud hoolimata suurtest pingutust kindlaks teha, et see oleks kulutatud KÜ hüvanguks. Hinnates sinna juurde asjaolu, et S. Abulhaiirova tegi oma pangakontole pidevalt sularaha sissemakseid ja soetas oma poja nimele sularaha eest süüdistuses loetletud vara, on prokuratuuri arvates süüdistus raha omastamises vähemalt summas 572 799,9 krooni igakülgselt tõendamist leidnud ning selliseid kahtlusi, mida peaks tõlgendama süüdistatava kasuks, ei ole. Kõik süüdistatava väited raha kulutamise kohta on nii põhjalikult kontrollitud, kui see vähegi on võimalik olnud ning seejuures tuleb arvesse võtta ka seda, et süüdistatav on prokuratuuri hinnangul sihilikult kujundanud olukorra, et on oma kaitseversiooni esitanud alles aastal 2010, keeldudes kogu eeluurimise jooksul avaldamast töid või tööde teostajaid, millele sularaha kulutati, muutes sellega oma väidete kontrollimise menetlejate jaoks oluliselt keerukamaks. Prokuratuur on seisukohal, et tõendite kogumist tuleb kui ebausaldusväärsed kõrvale jätta süüdistatava ütlused, tema poolt 2011.a septembris esitatud dokumentaalsed tõendid ja ka tunnistaja N. D ütlused, kes oli kogu süüdistuse perioodi kestel KÜ raamatupidaja. Esiteks tuleb mainida, et N. D ja S. Abulhaiirova suhted on sõbrannalikud. See fakt ilmnes kohtuistungil ja on kaudselt tuvastatav ka läbi nende ütluste selle kohta, et S. Abulhaiirova kutsus N. D tööle, nad töötasid koos
  2. aastast kuni 2004.a septembrini stabiilselt ja tihedalt. Kohtuistungil N. D ülekuulamisel oli probleem, et S. Abulhaiirova pidevalt ütles tunnistajale vastuseid ette, nii avalikult kui varjatult. Hinnates N. D poolt antud ütluseid, prokuratuur juhib tähelepanu sellele, et need on üldjoontes S. Abulhaiirova kaitseversiooni selliselt toetavad, et mõjuvad ebausaldusväärselt. Nii rõhutas N. D seda, kuidas majaelanikud olid S. Abulhaiirova tegevusega rahul, kui jutt käis sularahas arvete tasumisest, pani tunnistaja rõhuasetuse sellele, et just teised juhatuse liikmed tahtsid sularahas arveid 12
(24)maksta (milline fakt on vastuolus J. T, L. R ja T. S ütlustega), mitte niivõrd S. Abulhaiirova, et majas tehti palju kalleid töid, mille peale kulus tõenäoliselt rohkem kui 4,5 miljonit (milline fakt on ümber lükatud tunnistajate J. T, L. R, T. S, kannatanu esindaja Ellen Põldi ja Eke Nora OÜ poolt koostatud eelarvega). Ka probleemi Tallinna Küttega ja nende võlanõudega ei avanud tunnistaja objektiivselt, kuigi seda oleks võinud eeldada, sest ta ise ei olnud isegi mitte selle maja elanik. Lisaks eelloetletud üldisele ebausaldusväärsusele ehk ilmsele erapooliklikkusele, prokuratuur juhib tähelepanu järgmistele selgetele vastuoludele tunnistaja N. D ütlustes. Esmalt andis N. D ütlusi, et 14.09.2004 koosolekul, kui juhatus keelas S. Abulhaiiroval KÜ vara käsutamise, otsustati, et pangakaarti S. Abulhaiirova ei pea ära andma, kuna palgad olid veel üle kandmata ja otsustati, et enne kannab S. Abulhaiirova palgad üle ja alles siis annab ära pangakaardi. See ütlus on vastuolus 14.09.2004 juhatuse koosoleku protokolliga ja tunnistajate L. R, T. S ja J. T ütlustega. Samuti kuriteokaebusega, kus KÜ pidas S. Abulahiirova poolt endale üle kantud 14 027 krooni omastamiseks, mitte aga kooskõlastatud palga ülekandmiseks. Samuti ei suutnud tunnistaja leida ühtegi põhistust, miks oleks S. Abulhaiirova pidanud enda kätte jätma pangakaardi, kui ülekandeid tegi ta läbi internetipanga. Tunnistaja N. D andis ka ütlusi, et tema töösuhe lõppes ilmselt
  1. augustil
  2. Alust ei osanud ta öelda, ilmselt seoses uue juhatusega. Ta isegi ei tundnud huvi, kes ja mis põhjusel tema töösuhte lõpetas. Ta ei teinud bilanssi seisuga 20.09.2004, mis oli juhatuse vahetuse kuupäevaks ega andnud kellelegi üle raamatupidamisdokumente, va hiljem T. S juuresolekul uuele juhatuse esimehele Ellen Põllule. Ellen Põllu ütlustest selgus, et üleantud dokumentideks olid üksnes 2004.a augustikuu saldo. Samuti andis N. D ütlusi, et ta pidas raamatupidamist oma arvutis Exceli tabelites ja tegi koopiad CD-plaatidele. Arvuti kõvaketas läks katki 2002 või 2003 ja uuesti 2006, paar kuud enne seda, kui ta politseis ülekuulamisel käis. N D oli ka teadlik, et raamatupidamisdokumendid varastati, et uus juhatus soovis kontrollida raamatupidamist, kuna nõuti raamatupidamisdokumentide üleandmist ja et Abulhaiirova suhtes alustati kriminaalmenetlust. Ometi ei andnud ta üle enda arvutis olevaid Exceli tabeleid uuele juhatusele, et raamatupidamist oleks võimalik taastada. Ka ei pakkunud ta seda S. Abulhaiirovale, kes enda väidete kohaselt oleks soovinud nendega oma süütust omastamises tõendada. N. D ütles ka, et ta ei mäleta, et S. Abulhaiirova oleks temalt neid Exceli tabeleid küsinud. Prokuratuur hinnangul on sellisest käitumisest võimalik teha vaid üheseid järeldusi: raamatupidamisdokumendid ja Exceli tabelid nende andmetega ei õigustanud S. Abulhaiirovat, vaid süüstasid teda. Sel põhjusel varastati raamatupidamisdokumendid ja kadusid Exceli tabelid. Sealjuures soovib prokuratuur rõhutada, et kuigi kohtus väitis tunnistaja D, et arvuti kõvaketas hävines 2006.a paar kuud enne politseis toimunud ülekuulamist, siis kannatanu esindajale, Ellen Põllule väitis D, et arvuti kõvaketas läks katki juba siis, kui kannatanu esindaja neid andmeid temalt juhatuse esimeheks saades (2004.a. sügis) küsis. Selle info pinnal on võimalik ainult üks järeldus: S. A ja N. D olid sügavalt huvitatud sellest, et kellelgi ei oleks võimalust raamatupidamist taastada. Eelnevast tulenevalt ei ole prokuratuuri hinnangul ka tunnistaja N. D ütlusi arvesse võtta kui usaldusväärseid tõendeid. Süüdistatav andis ütlusi, mis koosnesid peamiselt kahest osast: 1) loetelu töödest, mis tehti ja nende maksumusest ning 2) S. A sissetulekutest. Nende kinnituseks esitas süüdistatav 2011.a septembri istungil ka dokumentaalsed tõendid. 13
(24)Prokuratuur ei pea süüdistatava ütlusi ja esitatud dokumente kummaski osas usaldusväärseks ega asjakohasteks ja seda järgnevatel põhjustel. S. Abulhaiirova pakkus tehtud tööde maksumust tuginedes enda poolt tellitud eelarvestusele. S. Abulhaiirova pakutud hinnad teostatud töödele ei tundu eluliselt usutavad ega ka kooskõlas teiste kogutud tõenditega. Nii näiteks väitis S. A, et veepüstikute vahetus läks maksma ligi 1,4 miljonit krooni, kuid OÜ Vekont Ehitus, kes tegelikult tööd teostas vastas, et tööde maksumus koos käibemaksuga oli 650 000 – 750 000 krooni. Nii näiteks väitis süüdistatav, et katusega teostati tohutult töid – sisuliselt pandi uus katus - , miks läksid maksma umbes 1,5 miljonit krooni. Kuid tunnistajate ja kannatanu esindaja ütlustega on tuvastatud, et süüdistuses toodud ajavahemikul üksnes lapiti katust. Aastal 2005 pandi majale uus täissoojustusega katus, mis läks maksma 850 000 krooni. Nii näiteks väitis süüdistatav, et majja paigutati kallid, eridisainiga uksed ja nende orienteeruv hind oli 455 000 krooni. OÜ Bronisteel Balti, kes paigaldas KÜ-le välisuksed, vastas, et need läksid maksma 98 378 krooni. Nii näiteks väitis süüdistatav, et raha kulutati ka kontoriruumi mööblile, kuid kannatanu esindaja kinnitas, et kontoriruumides oli vana nõukogudeaegne mööbel. Kannatanu esindaja küsimusele, mis mööbel soetati, vastas süüdistatav, et ei mäleta, ei vasta. Nii väitis süüdistatav, et tehti ohtralt kulutusi seoses liftide hooldamisega, kuid KÜ pangaülekandest nähtub, et AS-le Eesti Otis on tasutud jooksvalt üksnes ülekannetega, millist fakti oma kirjaga on kinnitanud ka äriühing ise. Samuti ilmnes vastustest kannatanu esindaja küsimustele, et tegelikkuses ei mäleta süüdistatav, kas KÜ-sse paigaldati kolm boilerit ehk soojussõlme; ei mäleta, kas elektrimõõtjad paigaldas KÜ oma raha eest; ei tea, kas krundile toodi 800 t mulda; ei mäleta, kas soojasüsteemi survestamine ja arvestite taatlemine toimus KÜ vahendite arvelt. Samuti ilmnes, et süüdistatav, tellides omapoolse eelarvestuse tehtud töödele, milline esitati ka dokumentaalse tõendina kohtule, edastas selliseid andmeid eelarvestajale, mille tõelevastavust ei suutnud ta istungil kinnitada. Mis veelgi värvikam fakt: süüdistatav väitis istungil, et eelarvestaja tegi kalkulatsiooni selle põhjal, et tegemist on tüüpmajaga ja firmal olid kõik arvutused selliste majade kohta olemas. Küsimusele, kas tegemist oli siis tehtud tööde maksumuse kalkulatsiooniga või kalkulatsiooniga nende tööde kohta, mida oleks võinud teha, vastas süüdistatav, et ikka tehtud tööde kalkulatsiooniga. Küsimusele, kust sai siis eelarvestaja andmed, mille põhjal arvestust teha, vastas süüdistatav, et ta ei saa sellele küsimusele vastata, aga juhataja käis vaatamas nende majas, kas need tööd on tehtud. Küsimusele, millal käis spetsialist tehtud töid vaatamas, keeldus süüdistatav korduvalt ja lõplikult vastamast. Ebausaldusväärseks tõendiks ja seega asjas tähtsust mitteomavaks peab prokuratuur ka OÜ Silmeon esitatud kalkulatsiooni, mille kohaselt külmaveevarustus- ja soojussõlmede rekonstrueerimine maksis 1 142 310,8 krooni. Esiteks on OÜ Vekont Ehitus oma kirjadega kinnitanud, et OÜ Vekont Ehitus teostas KÜ-s Kivila 21 aastatel 1999-2000 veevarustuse renoveerimise ja selle töö maksumus oli vahemikus 650 000 – 750 000 krooni koos käibemaksuga. Täiendavalt on OÜ Eke Nora andnud hinnangu, et kahe soojussõlme paigaldamine koos materjali ja tööga maksis turul keskmiselt 212 166 krooni (koos käibemaksuga). Viimati nimetatud kaks summat on põhjendatult kui usaldusväärsed (objektiivsed hinnanguandjad vs süüdistatava poolt väidetu) kohtu poolt otsuse tegemisel ka arvesse võetud. Kõigest eelnevast järeldub üheselt, et süüdistatav on kõikide teostatud tööde, nende mahtude ja hindadega manipuleerinud selliselt, et tema poolt esitatud andmeid ja Oreed OÜ poolt koostatud eelarvet ei ole parimalgi tahtmisel võimalik tõena käsitleda. Eelneval põhjusel peab prokuratuur usaldusväärseks nende tööde teostamist, mida on kinnitanud kannatanu esindaja ja tunnistajad ja selle info põhjal on läbi viidud ka OÜ Eke Nora koostatud eelarvestus. 14
(24)Oma sissetulekute kohta, mille eest soetati süüdistuses loetletud vara, väitis süüdistatav, et 1) tema mees käis merel ja tõi sealt 600 000 krooni (aastatel 2000-2004) ja 336 000 krooni (aastatel 19961999); 2) tädilt saadud tädi pension summas 260 000 krooni; 3) puhaskasum OÜ-st Diffusio 2 198 284 krooni (aastatel 2000-2003), mis maksti dividendidena ja 4) korter Kivila 21-166 osteti Mihhail Tsõgankovi poolt müüdud korterist saadud raha arvel. Samas, kontrollides süüdistatava väiteid, vastas Maksuja Tolliamet Põhja Ringkonnaprokuratuurile, et B Ai kohta puuduvad andmed arhiivis 1999 kuni 2004 sularaha sisseveo deklaratsioonid Eesti Vabariiki. Süüdistatav ise loetles ajaperioodid ja summad, kuidas abikaasa raha koju tõi: 1) dets 1999 – 28. juuni 2000 eest 96 000 krooni; 2) 30.07.2002-12.03.2003 eest 192 000 krooni; 3) 11.11.2003-15.03.2004 eest 102 000 krooni ning 4) 10.04.2004-16.11.2004 eest 210 000 krooni. Perioodi kohta 1996-1999 väitis süüdistatav, et abikaasa iga-aastane tulu oli ligi 84 000 krooni. Kuna aasta sissetulekuna on selline summa ilmselgelt väike, siis nimetatud perioodi tulu ei ole ilmselgelt võimalik pidada rahaks, mille arvelt soetati süüdistuses kirjeldatud vara. Prokuratuur osundab MTA vastuskirjale B Ai tulu kohta ja sellele, et riigile on teada tema tulu süüdistuses toodud perioodil üksnes aasta eest 2001 ja seda summas 25 248 krooni. Süüdistatava poolt esitatud dokumendid, mis pidid tema väidetel kinnitama B. Ai poolt teenitud tulu, tegelikkuses ei sisaldanud sellist informatsiooni. Prokuratuuri arvates ei saa järgmiste tõenditega usaldusväärsetena või tähtsust omavatena arvestada: 1) Abielutunnistus on venekeelne ja tõlkimata. KrMS § 10 lg 3 sätestab, et kõik dokumendid, mille lisamist kriminaaltoimikusse taotletakse, peavad olema eestikeelsed või tõlgitud eesti keelde. 2) Maksu- ja Tolliameti kiri 21.06.2010 on selgitava iseloomuga ja tõendab üksnes seda, et ajavahemikul 1994-30.11.2003 oli isikul kohustus esitada tollideklaratsioon, kui tal oli tollipiiri ületamisel kaasas valuutat vähemalt väärtuses 80 000 krooni ja ajavahemikul 01.12.2003 – 30.04.2004 vähemalt väärtuses 100 000 krooni. Alates 01.05.2004 (kuni 15.06.2007) ei olnud seaduses sätestatud kohustust valuutat deklareerida. Samas süüdistatav ja kaitse ka ei väida, et ajavahemikul 01.05.2004 kuni 25.08.2004 (esimese omastamise episoodi lõpuleviimise kuupäev) oleks B. A sularaha riiki toonud. 3) Meresõidutunnistused ei tõenda mitte mingil kujul B. Ai sissetulekuid ja lisaks on üks neist esitatud venekeelsena tõlkimata. 4) Süüdistatava eelmise kaitsja N. Kikkas poolt koostatud B. A tulude kinnitamine on tema tulude osas täielikult katteta paber. Need summad, mis sealt nähtuvad, ei ole mitte millegagi tõendatud ega põhine millelgi. Sealhulgas punkt 4 all välja toodud summa on asjassepuutumatu ka seetõttu, et selle summaga oleks B. A olnud kaitsja väidete kohaselt võimalik Eestisse jõuda alles 16.11.2004, so peale süüdistuses esitatud etteheidete lõppu. Küll aga nähtub nendest, et isegi kui B. Abulhaiirov oleks selliseid summasid teeninud, oleks ta pidanud neid tollideklaratsioonides kajastama. Seda ta aga ei teinud. Samuti ei deklareerinud ta neid summasid Maksuametile oma tuludena. 5) Maksu- ja Tolliameti kiri 23.04.2010, milles öeldakse, et perioodi 1996-2002 tollideklaratsioonid on hävitatud ei oma tähtsust seetõttu, et N. Kikkase poolt välja toodud 15
(24)ülevaates (tõend I
(10)) jääb üksnes üks, so punktis üks toodud merereis sellesse perioodi, mille kohta on tollideklaratsioonid hävitatud. Ülejäänud saabumised rahaga on toimunud aastatel 2003 kuni 2004 ja selle kohta on Maksu- ja Tolliamet väitnud kindlalt ka kaitsjale, et sellel perioodil B. Abulhaiirov tollideklaratsioone esitanud ei ole. Seega ei ole ka mingit alust arvata, et ta oleks seda teinud aastal
  1. Täiendavalt prokuratuur märgib, et ajavahemiku kohta 1996 kuni 1999 ei ole kaitsja esitanud tõendeid isegi merel käimise kohta, rääkimata konkreetse palga saamise ja Eesti Vabariiki toomise kohta. Kuna prokuratuur peab süüdistatava ütlusi tervikuna ebausaldusväärseks ja on kontrollinud neid ütlusi kahel korral Maksu- ja Tolliameti käest (süüdistatav ei ole ka loonud võimalust nende väidete kontrolliks muul viisil), saades negatiivsed vastused, peab prokuratuur neid süüdistatava ütlusi ja esitatud pabereid paljasõnaliseks. Eraldi tuleb aga rõhutada, et tulenevalt ajaperioodist ei saaks selline raha kuidagi olla garaažiboksi ja Kivila 21-166 korteri soetamise allikateks. Ka süüdistatava väited raha saamise kohta tädi pensioni arvelt on täielikult paljasõnalised. Ainus asjassepuutuv dokument, mida süüdistatav esitas oli volikiri tädi eest tehinguid teha. Samas süüdistatav ise väitis, et raha – pensioni – ei makstud mitte talle, vaid ikka tädile ja tädil muid elatusvahendeid ei olnud. Ka on süüdistatava tädi surnud, mis välistab tema ülekuulamise. Arvesse võttes aga süüdistatava poolt antud valeütluste hulka ja asjaolu, et ka selle väite kinnituseks ei olnud süüdistataval esitada mitte ühtegi S. Abulhaiirova poolt raha saamise tõendit, peab prokuratuur neid ütlusi ennastõigustavateks, paljasõnalisteks ja ebausaldusväärseks. Sama puudutab tädi garaaži müümist ja sellest saadud raha. Süüdistatav esitas muuhulgas väite, et Kivila 21-166 asuv korter soetati M Ti poolt Nõmme, Mahla 83-9 asuva korteri müügist saadud raha arvelt ja esitas 2011 septembri istungil kriminaalasja materjalidele lisamiseks Mahla 83-9 korteri ostu-müügilepingu. Ka nimetatud dokument on asjasse puutumatu. Süüdistatava väidete kohaselt osteti Kivila 21-166 (süüdistuses toodud) korter Mahla 839 korteri müügist saadud raha eest. Kuid esitatud dokumentidest nähtub, et see on võimatu, kuna Kivila 21-166 korter osteti sularaha eest 17.01.2000, kuid Mahla 83-9 korter müüdi maha alles 5 kuud peale seda: 08.06.
  2. Seega objektiivselt oli võimatu Mahla 83-9 korteri müügist saadud sularaha eest osta Kivila 26-166 korterit. OÜ-st Diffusio saadud dividendide väide on ümber lükatud esiteks OÜ Diffusio 2000-2004 majandusaasta aruannetega, millest nähtub, et osanikud on igal aastal võtnud vastu otsuse dividende mitte välja maksta ning et aasta-aastalt on eelmiste perioodide jaotamata kasum sellele vastavalt kasvanud. See näitab veel kord veenvalt seda, et süüdistatav annab teadlikult valeütlusi. Teiseks näitab selle väite ebatõesust ka süüdistatava keerutavad ja põiklevad vastused küsimustele, kas, miks ja kuidas dividendide väljamaksmine vormistati ja kas sellelt tasuti maksud. Sõiduauto soetamiseks sai K. T raha OÜ-lt Diffusio. Süüdistatava versioon oli selline, et K. T oli OÜ Diffusio tegevdirektor ja firma laiendamisega oli vaja teist sõidukit. Selleks andis OÜ Diffusio K. Tile laenu auto ostmiseks 260 000 krooni. Põhjus, miks auto eest sissemakseid tasusid nii S A, B A ja D A, seisnes süüdistatava väidete kohaselt selles, et K. Tsõgankov töötas 24h ööpäevas ja S. Abulhaiiroval oli rohkem aega. Prokuratuuri arvates ei ole süüdistatava versioon eluliselt usutav. Süüdistatava ütluste kohaselt oli autot vaja soetada ettevõtte jaoks, kuid seda võis T ka isiklikult kasutada. On täielikult ebaveenev, et inimesed valiksid teadlikult kallima makseviisi, sest vaieldamatult on sõiduki soetamine füüsilisele isikule juba ainuüksi käibemaksu võrra kallim kui käibemaksukohustuslasest ettevõttele. Ka ei 16
(24)suutnud süüdistatav ise pakkuda ühtegi seletust, milleks valida kulukam ja dokumentaalselt keerukam tehingu tegemise viis. Samuti on prokuratuuri jaoks täielikult ebausutav asjaolu, et kui tõepoolest oleks T soovinud firmalt saadud laenuga autot soetada, oleks ratsionaalne olnud teha ülekanne firmalt automüüjale (äärmisel juhul vaheülekandega Tile). Keeruline oleks aga sel juhul toimetada nii, nagu tegelikkuses tehti. 15.01.2003 ja 24.01.2003 tasuti auto eest sularahas 120 900 krooni. 15.01.2003 kandis Svetlana Abulhaiirova oma isiklikult kontolt nr xxxxxxxxxx Hansapangas üle 36 000 krooni AS Mariine Auto kontole nr xxxxxxxxxxx Hansapangas, pannes eelnimetatud summa eelnevalt oma isiklikule kontole. 15.01.2003 kandis D A ema korraldusel või Svetlana Abulhaiirova, kellel oli seadusliku esindajana D. Abulhaiirovi konto käsutamise õigus, üle 46 000 krooni D Ai isiklikult kontolt nr xxxxxxxxxxxx SEB Eesti Ühispangas AS Mariine Auto kontole nr xxxxxxxxx Hansapangas, olles eelnevalt sellest 30 000 krooni sularahas sisse maksnud Danijal Abulhaiirovi isiklikule kontole. K T kandis 15.01.
  1. aastal 13 000 krooni ja 16.01.
  2. aastal 36 000 krooni oma isiklikult kontolt nr xxxxxxxxxxxx Hansapangas üle AS Mariine Auto kontole nr xxxxxxxxx Hansapangas, millele eelnevalt oli Svetlana Abulhaiirova 16.01.2003 teinud sularaha sissemakse K Ti isiklikule kontole summas 36 000 krooni. Kaitsja poolt 2011 septembri istungil esitatud tõendi: süüdistatava apellatsiooni ja sellele lisatud dokumentide kohta, prokuratuur märgib, et tegemist on tõenduslikku tähtsust mitte omavate materjalidega ja et need veelkord näitavad süüdistatava ebausaldusväärsust. Samuti on süüdistatava ütlused omavahel täielikus vastuolus järgmises küsimuses. Nimelt väitis S. Abulhaiirova eeluurimisel aastal 2005, et ta ei mäleta, milliseid töid teostas KÜ-le tema poja firma OÜ Cool Finger; aastal 2007 ütles süüdistatav, et selleks tööks oli õigusabi ja asjaajamine ja selle lepingu raames olid vormistatud teostatud tööde aktid. Aastal 2010 kohtus väitis süüdistatav, et OÜ Cool Finger osutas KÜ-le santehnilisi töid. Prokuröri küsimusele, kuidas seletab ta vastuolu oma eeluurimisel antud ütlustega, vastas süüdistatav, et santehnilised tööd tulid talle alles praegu meelde. Prokuratuuri hinnangul on sellised ütlused eluliselt täielikult ebausutavad ja on ilmne, et süüdistatav valetab. Samuti väitis süüdistatav, et tema ja ta abikaasa firma OÜ Diffusio ei ole osutanud KÜ-le mingeid teenuseid ega teinud töid. Ometi mäletas tunnistaja T (audiitor), et 2000.a oli OÜ-le Diffusio makstud umbes 200 000 krooni mingite teenete osutamise eest. Samuti leiab prokuratuur, et kõnekad on S. Abulhaiirova põiklevad ja vaenulikud vastused prokuröri küsimustele selle kohta, mida ta teab rääkida KÜ raamatupidamisdokumentide vargusest ja mispärast ei palunud ta N. Dlt abi, et taastada raamatupidamist ja tõendada oma süütust omastamises ja miks ei esitanud ta uurijale tööde teostajate nimesid ega teostatud töid. Süüdistatava väited selle kohta, et ta ei saanud aru, et tal on õigus ennast kaitsta, ei ole selgelt eluliselt usutavad. Samuti leiab prokuratuur, et üheks tõendiks selle kohta, et S, Abulhaiirova ütlusi ei ole võimalik usaldusväärsetena hinnata on tema vastused küsimustele, mis puudutavad vaidlust Tallinna Küttega. Nii tunnistajad J. T kui T. S ja kannatanu esindaja andsid ütlusi, et oli etteheide, et KÜ on pahatahtlikult keeranud väiksemaks veearvestite näite, samuti, et Tallinna Küttele ei võimaldatud algul arvestitele juurdepääsu. Süüdistatav aga selliseid väiteid täielikult eitas, öeldes, et arvestid näitasid normaalselt ja sellist pretensiooni, et arvestite näite oleks mehhaaniliselt valeks keeratud, ei olnud. Samuti peab prokuratuur eluliselt ebausutavaks ja tunnistajate (J. T, L. R ja T. S) ütlustega vastuolus olevaks süüdistatava ütlusi selle kohta, et vana juhatus andis talle nõusoleku teha palgaülekanded endale ja N. Dle. Tõendatud on, et vana juhatus keelas S. Abulhaiiroval KÜ vara käsutamise ja nõudis pangakaardi üleandmist. Asjaolu, et S. Abulhaiirova ei andnud seda üle, tekitas nendes nördimust, mida väljendasid tunnistajad ka kohtuistungil. Täielikult ebaustav on see, et sellises 17
(24)olukorras oleksid nad nõustunud asjaoluga, et süüdistatav kannab endale ja raamatupidajale üle palgad. Seda enam, et teistele ju palkasid üle ei kantud. Ja palga puhul oleks tegemist ju tavapärase, seadusliku maksega, mida võiks vabalt teha uus juhatuse liige. Prokuratuur tahab rõhutada ka asjaolu, et eraldi tõend, mis osundab S. Abulhaiirova süüle on asjaolu, et süüdistatav iganädalaselt võttis KÜ arveldusarvelt sularaha välja ning et teised juhatuse liikmed ei olnud sellest teadlikud. Selline tegevus on KÜ-le ilmselgelt kahjulik (sularaha kasutamise kontrollimatuse mõttes), ohtlik (sularaha hoidmise ja säilitamise mõttes) ja seetõttu ebamõistlik. Selline arvelt sularaha väljavõtmise viis ei ole kuidagi kooskõlas süüdistatava väitega, et sularaha kasutati erinevate tööde tarvis. Viimasel juhul oleks põhjendatud vastava summa väljavõtmine vahetult enne makse tegemist. On küll tõsi, et ei ole võimalik kõrvaldada kahtlust, et S. Abulhaiiroval võis olla täiendavaid raha saamise allikaid (kuigi kindlasti mitte OÜ Diffusio puhaskasumi arvelt), kuid see asjaolu ei välista omastamise koosseisu süüdistatava tegevuses. Prokuratuur on seda aspekti, et süüdistataval ja tema perekonnal puudusid legaalsed sissetulekud, mis oleksid võimaldanud süüdistuses kirjeldatud vara soetada, pidanud üksnes üheks kaudseks tõendiks, mis viitab omastamisele. Eelnevaid tõendeid kogumis hinnates järeldub, et S. Abulhaiirova võttis kontrollimatult KÜ arvelt välja sularaha, mille pööras enda isiklikuks või oma poja kasuks. KÜ raamatupidamise juurde ta teisi isikuid ei lasknud ning omas ainsana sisulist ülevaadet toimuvast. Nii nagu S. Abulhaiirova ei soovinud oma juhatuse liikmeks oleku ajal, et keegi teine oleks kursis KÜ raamatupidamisega, soovis ta ilmselgelt ka hiljem sellist olukorda välistada ning üllatuslikult kohe pärast tema juhatusest tagasikutsumist varastati kogu KÜ raamatupidamisdokumentatsioon ja hävines raamatupidaja arvuti kõvaketas. On tõsi, et käesolev kriminaalasi põhineb ennekõike kaudsetel tõenditel, kuid need kaudseid tõendeid on sellisel hulgal ja oma kogumis on sedavõrd kõnekad, et prokuratuuri hinnangul on võimatu eitada omastamise koosseisu tõendatust süüdistatava tegevuses. Prokuratuur on veendunud, et S. Abulhaiirova süü on leidnud igakülgselt tõendamist ja et tema tegevus on ka õigesti kvalifitseeritud. Tallinna Ringkonnakohtu 23.03.2011 otsusega heideti ette, miks ei ole maakohtu otsuses motivatsiooni omastamise kvalifitseerimise kohta jätkuva ja korduvana. Prokuratuur peab vajalikuks esitada oma põhistuse. Svetlana Abulhaiirovat süüdistatakse nii jätkuvas kui korduvas omastamises. Jätkuvas omastamises süüdistatakse teda ajavahemikul 02.03.1999 - 25.08.2004, mil ta võttis korterühistu erinevatelt pangakontodelt teiste juhatuse liikmete teadmata iganädalaselt 5 000 ja 10 000 krooni kaupa välja sularaha kokku summas 4 552 050 krooni. Sellest rahast on ta omastanud vähemalt 572 799,9 krooni. Põhjus, miks prokuratuur käsitleb kuritegu sel perioodil jätkuvalt toimepanduna ja üksnes 2004.a episoode korduvana, on järgmine. Ajavahemikul 1999 märts kuni 2004 august oli Svetlana Abulahiirova modus operandi kuriteo toimepanemisel täpselt sama ning tema tegevus süsteemne: iganädalaselt võttis ta ilma igasuguse reaalse tarviduseta teiste teadmata korteriühistu pangakontolt sularaha välja, millest osa raha ta omastas ja osa kulutas KÜ hüvanguks. Kannatanu on kõigi nende aastate jooksul olnud üks: KÜ Kivila 21 ning üks on olnud ka S. Abulhaiirova käitumisviis. Kuriteo toimepanemise, raha omastamise, lõpetas ta alles siis, kui see muudeti talle võimatuks: KÜ juhatus 18
(24)keelas talle korteriühistu vara käsutamise ja ta juhatusest tagasi kutsus. Seega on süüdistatava käitumine viie aasta jooksul olnud täpselt ühesugune ja järjepidev. Ringkonnakohus püstitas küsimuse, kas sel ajavahemikul toime pandud raha omastamist ei peaks käsitlema korduvana, kuna vara, mida S. Abulhaiirova oma poja nimele soetas, omandati suuremate ajavahemike järel. Prokuratuuri hinnangul ei oma aga kuriteo jätkuvuse või korduvuse analüüsimisel tähtsust mitte see, millal S. Abulhaiirova vara poja nimele soetas, vaid see, millal ta raha KÜ-lt ära võttis, so moment, mil ta raha pööras ebaseaduslikult enda kasuks. KÜ-le tekkis varaline kahju hetkel, mil S. Abulhaiirova korteriühistu raha ära võttis, mitte hetkel, mil omastatud raha eest omandati muud vara. Eraldi soovib prokuratuur rõhutada, et kõik registervara ostud, mis vormistati K Ti nimele, soetati suurte summade eest, mida S. Abulhaiirova ei võtnud KÜ-lt välja korraga, vaid pidevalt pika ajavahemiku vältel. Prokuratuuri arvates võimaldavad kirjeldatud asjaolud üheselt järeldada, et tegemist on jätkuvalt toime pandud kuriteoga. Ka sularaha sissemaksmine S. Abulhaiirova isiklikule kontole on toimunud jätkuvalt väga pika ajavahemiku vältel: 15.08.2000 – 06.09.
  1. Tegelikkuses on vara soetamine K. T nimele ja sularaha sissemaksmine S. Abulhaiirova pangakontole kuriteojärgne käitumine, mida tavaoludes ei oleks vaja süüdistuse tekstis isegi kirjeldada. Ainus põhjus, miks prokuratuur on selle vara soetamise süüdistuses loetlenud, seisneb selles, et prokuratuur soovis, et oleks arusaadav, mille põhjal on süüdistuses määratletud, et S. Abulhaiirova omastas korteriühistu vara vähemalt summas 572 799,9 krooni. Seega on prokuratuur veendunud, et õige on käsitelda S. ABulhaiirova poolt ajavahemikul märts 1999 kuni august 2004 toime pandud omastamist jätkuvana. KarS § 201 lg 2 p 1 järgi ehk korduvusena on S. Abulhaiirova tegevus kvalifitseeritud seetõttu, et tema, olles toime pannud eelkirjeldatud omastamise (kui jätkuva süüteo), tegi septembris 2004 veel täiendava ülekande KÜ pangakontolt oma isiklikule kontole, milleks tal enam sisulist voli ei olnud. Selles situatsioonis on süüdistatava modus operandi hoopis teistsugune (ülekande tegemine sularaha väljavõtu asemel) ning prokuratuuri hinnangul tuleb sellest järeldada, et S. Abulhaiiroval oli tekkinud uus tahtlus kuriteo toimepanemiseks. See on ka põhjus, miks nimetatud episood on kvalifitseeritud korduvusena.
  2. Kannatanu seisukoht Kannatanu toetas prokuröri apellatsiooni ning osutas Ringkonnakohtu tähelepanu mõistliku menetlusaja küsimusele, viidates asjaolule, et kannatanu on korduvalt taotlenud eeluurimise kiirendamist, kuid tulemusteta. Kannatanul ei ole võimalik aru saada kuidas on võimalik aegumise hulka arvata passiivne uurimistegevus aastatel 2004-
  3. See annab alust arvata, et tegemist uurijatepoolse kohusetundetu töö tegemisega. Kannatanu märgib, et kohtuistungil süüdistatava poolt esitatud väidetavalt teostatud tööde kalkulatsioon ei vasta tõele, kuna osa selles nimetatud töödest teostati ajavahemikul 2005-2008, s.o. peale S. Abulhaiirova KÜ Kivila 21 juhatuse liikme kohustustest vabastamist. Kannatanu juhib kolleegiumi tähelepanu, et süüdistatava perefirma kasum oli aastast aastasse bilansis üle kantud järgnevasse perioodi, kordagi polnud seda omanike poolt välja võetud ja ka mitte 19
(24)investeeritud äritegevusse, mis peaks otsuse tegemisel ümber lükkama süüdistatava väidet, et tema perefirma kasum oli perekonna käsutuses. Kannatanu seab kahtluse alla ka süüdistatava abikaasa kõrget sissetulekut ning tädi poolt pensioni raha saamist. Kannatanu juhib tähelepanu ka kohtuistungil ilmnenud asjaoludele KÜ dokumentide võltsimise kohta. Nimelt oli võltsitud KÜ auditeerimisaruanne, millele on väidetavalt pannud oma allkirja Helen Põhjakas. Maakohtu istungil väitis H. Põhjakas, et pole KÜ-st Kivila 21 enne kohtuistungit üldse midagi kuulnud. Samuti I. Kozlovi poolt allkirjastatud finantsdokumendid OÜ Vendonise nimel osutusid võltsinguks, kuna OÜ Vendonis tegeles kütuseäriga Ida-Virumaal ja pole kunagi osutanud teenuseid korteriühistutele. Kokkuvõtteks ühineb kannatanu prokuröri poolt esitatud apellatsiooniga.
  1. Kaitsja vastuväited Kaitsja leiab, et prokuröri apellatsioonis esitatud väide kohtu poolt kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise kohta ei ole põhjendatud. Maakohus on kõiki tõendeid igakülgselt ja hoolikalt hinnanud ning teinud seadusvastava motiveeritud otsuse. Kaitsja palub jätta prokuröri apellatsioon rahuldamata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
  2. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide ja prokuröri apellatsioonis toodud väidetega, kannatanu seisukohaga ning kaitsja vastuväidetega apellatsioonile, leiab, et apellatsioonis toodud väited kohtuotsuse tühistamiseks alust ei anna. Kohtukolleegium põhjendab oma seisukohti alljärgnevalt. 6.1 Esmalt peatub kohtukolleegium apellatsioonis viidatud võimalikul kriminaalmenetlusõiguse olulisel rikkumisel. 6.1.1 Prokurör heidab maakohtule ette KrMS § 339 lg 1 p-s 7 sätestatud kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist, mis seisneb kohtuotsuses põhjenduste puudumises. Kohtukolleegium selle seisukohaga ei nõustu, sest apelleeritud kohtuotsuse motiveeriv osa koosnebki valdavas osas põhjendustest selle kohta, miks kohus leiab, et menetlusosaliste poolt kohtule esitatud tõendid on äärmiselt vastuolulised ning hinnates neid kogumis tuleb süüdistatav õigeks mõista toetudes in dubio pro reo põhimõttele. Kolleegium samuti ei nõustu prokuröri väitega, et maakohtu otsuse resolutiivosa järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele. Riigikohtu kriminaalkolleegium on korduvalt märkinud, et kohtu otsuse põhistustega mittenõustumine ei tähenda põhjenduse puudumist (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsused asjades 3-1-1-139-05, p 15 ja 3-1-1-57-99, p 6.1). Vastuolust tõendamiseseme tuvastatud asjaolude ja otsuse resolutiivosa vahel saab rääkida siis, kui otsuse põhisosa ja resolutiivosa ei ole omavahel loogiliselt ühildatavad (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsused asjades nr 3-1-1-55-06, p 20 ja 3-1-1-48-09, p 10). Kui kohtuotsuse resolutiivosa on loogilises kooskõlas põhiosast tulenevate järeldustega, ei saa rääkida KrMS § 339 lg 1 p-s 8 toodud menetlusõiguse olulisest rikkumisest, olenemata sellest, kas kassaator nende järeldustega nõustub või mitte (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-1-90-09, p 6). Maakohtu õigeksmõistva otsuse resolutiivosa on loogilises kooskõlas selle põhiosast tulenevate järeldustega Svetlana Abulhaiirova süü tõendamatuse kohta temale inkrimineeritud KarS § 201 lg 2 p 1,2 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises. Kohtukolleegium leiab, et kohtu seisukoha kujunemine 20
(24)süüdistusele antud hinnangu suhtes on kohtuotsuse lugejale jälgitav ja kohtu põhjendused veenvad. Pigem on käesoleval juhul tegemist olukorraga, kus prokurör kohtu seisukohaga ei nõustu. 6.2 Järgnevalt käsitleb kohtukolleegium Svetlana Abulhaiirovile inkrimineeritud kuriteo objektiivse külje küsimust. 6.2.1 Svetlana Abulhaiirovale heidetakse ette sularahas välja võetud korteriühistu raha osalist omastamist ning prokuröri seisukohalt on selle raha arvelt erineva vara omandamine näitlik, iseloomustamaks raha edasist kulutamist. Süüdistuse kohaselt võttis S. Abulhaiirova sularahana korteriühistu kontolt välja üle 4,5 miljoni krooni, millest süüdistuse kohaselt omastas vähemalt 586 826,9 krooni. See summa moodustub rahalistest sissemaksetest isiklikule kontole (ca 100 000 krooni), ülejäänud summa eest on soetatud nii kinnis- kui vallasvara. 6.2.2 Prokuratuur arvutas korteriühistule tekitatud kahju järgmiselt. Süüdistatava, tema kaitsja ja tunnistajate (E. P, J. T, L. R, T. S) ütluste põhjal õnnestus välja selgitada teostatud tööd. Kannatanu esindaja poolt edastatud fotodega ülevaate KÜ-s teostatud töödest esitas prokuratuur eelarvestusfirmale OÜ Eke Nora, paludes hinnangut teostatud tööde kohalike turuhindade kohta aastatel 1999-
  1. OÜ Eke Nora poolt koostatud KÜ-s tehtud tööde kontrolleelarve kohaselt on kõikide tuvastatud teostatud tööde maksumuseks hinnatud kokku 788 567 krooni, mis sisaldab käibemaksu. Samadel kaalutlustel võttis prokuratuur arvesse veevarustuse süsteemi renoveerimise (veepüstikute vahetus) maksumusena 750 000 krooni, kuigi OÜ Veidiko, kes tööd teostas, märkis, et tööd maksid 650 000 kuni 750 000 krooni koos käibemaksuga. Maksu- ja Tolliametist saadud KÜ tulu- ja sotsiaalmaksudeklaratsioonide ja KÜ pangaarvete võrdluses tuvastas prokuratuur, et KÜ-s on ajavahemikul 1999 märts kuni 2004 august eest tasutud sularahas palkadeks 426 671 krooni. Lisades kõikidest tuvastatud firmadest (OÜ Bronisteel Balti, OÜ Vekont Ehitus, OÜ Veidiko, OÜ Jüri Asari Õigusbüroo ja OÜ Besel Alarm) saadud vastused nende summade kohta, mida KÜ on aastatel 19992004 tasunud neile sularahas, leidis prokuratuur koondtabelis, et kokku on kindlaks tehtud, et KÜ on süüdistuse ajavahemikul teinud sularahas väljamakseid summas 2 133 919,5 krooni. Eelnevale lisas süüdistus fonosüsteemi paigalduse (süüdistatava ütluste kohaselt hinnaga 150 000 – 180 000 krooni); haljastuse (süüdistatava ütluste kohaselt hinnaga 250 000 krooni, kusjuures see sisaldab ka parkla laiendamist, mille maksumus tegelikult kajastub juba OÜ Eke Nora eelarvestuses); vuukide remonti (summas 76 000 krooni) ja igakuise jooksva majapidamistarvete kulu (kannatanu esindaja ütluste kohaselt kuus 1000 krooni, kokku 66 000 krooni). Seega, süüdistuse arvates ulatub tehtud sularahakulutuste suurus maksimaalselt summani 2 705 919,
  2. S. Abulhaiirova võttis aga samal ajaperioodil KÜ pangaarvetelt välja sularahas 4 552 050 krooni. Eeltoodust tulenevalt prokuratuur jõudis järeldusele, et 1 846 130,5 krooni kohta ei ole suudetud kindlaks teha, et see oleks kulutatud KÜ hüvanguks. 6.2.3 Kohtuistungil maakohtus kaitsja omakorda esitas dokumentatsiooni, mille kohaselt 19982004.a teostatud tööde (trepikodade ja katuse remont, elektrisüsteem, heakorrastus, veekommunikatsioonid, paneelidevahelised vuugid, välisuksed, fonosüsteem) ligikaudne maksumus OÜ Oreed kalkulatsiooni kohaselt on ilma käibemaksuta 5 732 229 krooni, koos käibemaksuga 6 764 030 krooni. Esitatud kalkulatsioonist tulenevalt on kaitsja arvates tõendatavad tehtud kulutused summas 4 552 050 korteriühistu huvides ning lükatakse ümber süüdistuse seisukoht, et korteriühistule on tekitatud kahju. 6.2.4 Nii prokuratuur kui ka kaitsja on korteriühistus teostatud tööde puuduvate kuludokumentide osa kompenseerinud ehitusvaldkonnas tegutsevate äriühingute poolt koostatud tööde maksumuse kalkulatsioonidega. Kui kaitsjapoolne kalkulatsioon näitas sularahas väljavõetud summa 4 552 050 kulutamist korteriühistu huvides, siis süüdistusepoolne OÜ Eke Nora koostatud eelarve osutas 21
(24)korteriühistule tekitatud kahjule. Võõra vara enda või kolmandate isikute kasuks pööramine vähemalt 1000 krooni ulatuses on omastamise süüteokooseisu puhul üks tõendamiseseme asjaoludest. Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma otsuses nr. 3-1-1-82-06 asunud seisukohale, et spetsialistist tunnistaja poolt tõendamiseseme asjaolude kohta antud ütlus, mis käsitleb mitteõiguslikele eriteadmistele rajanevaid järeldusi, on kriminaalmenetluses lubatav tõend vaid juhul, kui sellised järeldused on tehtud ekspertiisi raames.(…) Olukorras, kus mingi tõendamiseseme asjaolu tuvastamiseks on vaja mitteõiguslikele eriteadmistele tuginevate järelduste tegemist ning seega ekspertiisi määramist, ei saa seda asendada vastava valdkonna eriteadmistega isiku ütlustega. Analoogselt Riigikohtu otsuses käsitletud olukorraga, käesoleval juhul spetsialistist äriühingute poolt korteriühistus Kivila 21 ajavahemikul 1999-2004 teostatud tööde kohta tehtud eelarved, mille koostamine kahtlemata eeldab mitteõiguslikke eriteadmisi, ei ole kriminaalasjas lubatav tõend, kuna nendes tehtud järeldused ei ole tehtud ekspertiisi raames. 6.2.5 Kohtukolleegium nõustub prokuratuuri seisukohaga, et raamatupidamisdokumentide varguse tagajärjel raamataupidamisekspertiisi läbiviimise võimatus ei ole takistuseks kahju või selle puudumise tuvastamiseks ega saa olla ainus tõend, millega on võimalik omastamise süüteokoosseisu tõendada. Kolleegium märgib, et käesolevas kriminaalasjas oleks raamataupidamisekspertiisi puudumist võimalik kompenseerida näiteks ehitustehnilise ja -maksumuse kompleksekspertiisiga (riiklikult tunnustatud ekspertide andmed on kättesaadavad lingist http://www.ekei.ee/49550), mille abil oleks tuvastatav korteriühistus tehtud tööde maht ja maksumus seisuga 1999 kuni 2004.a. Nimetatud eksprtiisi kriminaalasjas läbiviidud ei ole. Kuivõrd kriminaalasja raames on õigustatult püstitatud ka mõistliku menetlustähaja küsimus, mida kolleegium käsitleb eraldi punktis 6.3, ei leia kohtukolleegium enam võimalikluks sellise ekspertiisi määramist kohtu poolt. 6.2.6 Prokuratuur inkrimineeris S. Abulhaiirovale korduva omastamisena ajavahemikul 17.09.2004 kuni 23.09.2004 oma isiklikule kontole korteriühistu kontolt 14 027 krooni ülekandmist, olles teadlik korteriühistu juhatuse 14.09.2004 otsusest tema volituste peatamise ja mistahes finantsoperatsioonide teostamise keelamise kohta. Süüdistatav seletas, et ülekanne endale koosnes saamata jäänud töötasust ja puhkuserahadest ning maksudest, mida arvestas raamatupidaja. Temale kanti töötasu, mille pealt oli arvetsatud maksud ja need kanti riigile. Maakohus leidis, et ka see episood ei ole tõendamist leidnud, kuna ühtegi tõendiga ei ole ümber lükatud süüdistatava õigus saamata jäänud palgale ja puhkusetasu saamisele. Nimetatud episoodi osas kohtukolleegium nõustub maakohtu otsuse põhiosa asjaoludega ning ei pea vajalikuks neid korrata. Kohtukolleegium peab vajalikuks lisada, et tulenevalt Riigikohtu otsuset nr. 3-1-1-8-11 tuleb isiku süüdistamisel omastamises muude objektiivse koosseisu tunnuste kõrval tõendada ära ka koosseisutunnus "võõras". Varana tuleb käsitleda ka nõudeõigust. Korteriühistu juhatuse keeld toimingu teostamiseks ei oma tähtsust omastamise kvalifitseerimisel. Kohtukolleegium nõustub kaitsja vastuväitega apellatsioonile, et riiklik süüdistus ei ole tõendanud ega püüdnudki tõendada, et lõpparve saamine oli korteriühistu vara ebaseaduslik omandamine. 6.2.7 Asudes seisukohale, et kriminaalasjas ei ole tuvastamist leidnud, kas korteriühistule Kivila 21 on üldse tekitatud materiaalset kahju, nõustub kolleegium maakohtu järeldusega, et süüdistatav Svetlana Abulhaiirova kuulub õigeksmõistmisele KarS § 201 lg 2 p 1,2 järgi. Kolleegium märgib, et olukorras, kus tõendamiseseme asjaolu ehk võõra vara enda või kolmandate isikute kasuks pööramine vähemalt 1000 krooni ulatuses on tuvastamata, ei pidanudki maakohus omavahel kõrvutama kõiki ülejäänuid kaudseid tõendeid ning veenduma nende usaldusväärsuses, kuna ei ole tuvastatud Svetlana Abulhaiirovale inkrimineeritud kuriteo objektiivne külg. 6.3 Viimaseks peatub kolleegium kriminaalmenetluse mõistliku aja küsimusel. 22
(24)6.3.1 Prokurör taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist maakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus. Kolleegium peab vajalikuks märkida, et olukorras, kus on õigustatult püstitatud küsimus menetluse mõistliku aja rikkumise kohta, ei kuulu apellandi taotlus saata kriminaalasi maakohtule uueks arutamiseks teises koosseisus rahuldamisele ka sellepärast, et see süvendaks süüdistatava õiguse riivet asja menetlusele mõistliku aja jooksul. Kui ringkonnakohus satub olukorda, kus ühelt poolt on tuvastatud kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine, kuid teisalt on tegemist kriminaalmenetluse mõistliku aja põhimõtte rikkumisega, prevaleerib kriminaalasja mõistliku aja jooksul menetlemise nõue. Seetõttu tuleb asuda seisukohale, et ringkonnakohus pidanuks, hoolimata kriminaalmenetlusõiguse olulistest rikkumistest maakohtus, mõistliku aja küsimust oma määruses vaagima. Kriminaalasja oleks ringkonnakohus maakohtusse tagasi saata võinud üksnes juhul, kui ta leidnuks, et mõistlik menetlusaeg ei ole veel möödunud. Seevastu mõistliku menetlusaja möödumist tunnistades ei oleks ringkonnakohus tohtinud riivet enam omalt poolt süvendada ja pidi menetluse ise lõpetama isegi siis, kui tuvastas maakohtu lahendi tegemisel kriminaalmenetlusõiguse olulisi rikkumisi. (RKKKo 3-1-1-14-11). 6.3.2 Tulenevalt inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklist 6, on igaühel õigus temale esitatud kriminaalsüüdistuse üle otsustamisel asja arutamisele mõistliku aja jooksul. Nimetatud seisukohta on korduvalt väljendanud ka Riigikohus, sh lahendis nr 3-1-1-58-
  1. Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika ei ole määratlenud kindlaid ajalisi piire, kuid on sisustanud mõistliku aja määratlemist läbi konkreetse kohtuasja tehioludest lähtudes. Hinnata tuleks siinjuures eelkõige järgmisi kriteeriume: 1) kohtuasja keerukus; 2) kaebaja käitumine; 3) asjaomaste asutuste käitumine; 4) selle olulisus, mis on kaebaja jaoks konkreetses menetluses kaalul. Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika kohaselt hakkab kriminaalasjades see periood, mida EIÕK art 6 lg 1 järgi menetlusaja mõistlikkust hinnates arvestada, kulgema niipea, kui isikule on esitatud (konventsiooni tähenduses) "süüdistus". Seejuures on inimõiguste kohus kriminaalsüüdistust EIÕK art 6 lg 1 mõttes määratlenud kui pädeva asutuse poolt isikule esitatud ametlikku teadet kahtlusest selle kohta, et isik on pannud toime kuriteo. (Vt nt Malkov v. Eesti, otsus
  2. veebruarist 2010, p 56.). Riigikohus asunud seisukohale, et EIÕK art 6 lg 1 esimese lause täitmiseks on kohtul, juhul kui ta leiab, et süüdistatava õigust menetlusele mõistliku aja jooksul on rikutud, kõiki asjaolusid kaaludes võimalik kriminaalmenetlus määrusega otstarbekuse kaalutlusel lõpetada, teha õigeksmõistev otsus või arvestada mõistliku aja ületamist karistuse mõistmisel (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  3. veebruari
  4. a otsus asjas nr 3-1-1-3-04, p 22;
  5. detsembri
  6. a otsus asjas nr 3-1-1-10009, p 18 ja Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
  7. detsembri
  8. a määrus asjas nr 3-4-1-12-08, p 23). Seega eeldab mõistliku menetlusaja minetuse tuvastamine kohtult andmeid selle kohta, millal on süüdistatavad menetlustoimingutele allutatud, millised on teostatud menetlustoimingud, nende edasilükkamiste põhjused ja menetlusekestvuse põhjused kuni käesoleva ajani. Riigikohtu lahendist nr 3-1-1-11-57 nähtub, et menetlusaja kulgemise käivitajana tuleb arvesse võtta ametivõimude meetmed või toimingud, mis viitavad küll üksnes kaudselt riigipoolsele kuriteokahtlusele isiku suhtes, kuid mis mõjutavad oluliselt kahtlustatava olukorda. 6.3.3 Kriminaalasja materjalidest nähtub, et Svetlana Abulhaiirova on allutatud kriminaalmenetlusele esimest korda 06.04.2005, mil ta kuulati kahtlustatavana üle. Süüdistusakt edastati Harju Maakohtusse 10.10.
  9. Kohtuistungi ajaks maakohtus määrati 04.05.-15.05.
  10. Esimeses astmes kohtumenetluse käigus vahetas süüdistatav 3 kaitsjat ning aktiivne kohtumenetluse faas kestis vaheaegadega 29.03.2010 kuni 18.01.2011, mil maakohus tegi asjas süüdimõistva kohtuotsuse. 23.03.2011 tegi ringkonnakohus määruse, millega kriminaalmenetluse olulise rikkumise tõttu tagastas kriminaalasja maakohtule arutamiseks teises koosseisus. 21.10.2011 tegi Harju Maakohus Svetlana Abulhaiirova suhtes õigeksmõistva kohtuotsuse resolutiivosa ning 15.12.2011 tegi pooltele kättesaadavaks motiveeritud otsuse. Käesolevaks ajaks menetlus 23
(24)kriminaalasjas (alustatud 21.10.2004) on kestnud kokku 7 aastat ja 3 kuud ning Svetlana Abulhaiirova oli allutatud menetlusele peaaegu 7 aastat. Ajavahemikku 04.05.2009 kuni 29.03.2010 (ehk ca 10 kuud), mil süüdistatav vahetas 3 kaitsjat ei saa süüdistatavale ette heita kui aega, mil ta takistaks kohtumenetlust. Aktiivne kaitse on süüdistatava õigus ning tuleb märkida, et maakohus aktsepteeris ka määratud korras kaitsjate vahetust. Tuleb samuti lisada, et nimetatud 10 kuud on ebaproportsionaalselt lühike aeg kriminaalasja kogu menetlusaja kõrval. 6.3.4 Käesolev kriminaalasi on kohtukolleegiumi hinnangul nii tõenduslikust kui ka õiguslikust küljest keskmisest suurema keerukusega, kuna kannatanult olid varastatud raamatupidamisdokumendid. Kriminaalmenetluse keskmes on küsimus, kas Svetlana Abulhaiirova korteriühistu Kivila 21 juhatuse liikmena ja esimehena pööras enda või kolmandate isikute kasuks osa korteriühistu kontolt väljavõetud sularahast ja kui pööras, siis, milline karistusõiguslik hinnang sellele anda. Kannatanu kuriteoteates esitatud teabe kontrollimine enam kui seitsme aasta vältel on selges disproportsioonis kriminaalasja keerukusega. 6.3.5 Euroopa Inimõiguste Kohtu arvates on süüdistataval kriminaalasjas õigus sellele, et tema asja menetletaks erilise hoolikusega. EIÕK art 6 lg 1 eesmärk kriminaalasjades on vältida seda, et süüdistatav peaks oma saatuse osas liiga kauaks ebakindlasse olukorda jääma. (Vt Konashevskaya jt v. Venemaa, otsus 3. juunist 2010, p 43). Svetlana Abulhaiirova jaoks on ebakindlus küsimuses, kas ta tunnistatakse kriminaalkorras süüdi või mitte, kestnud käesolevaks ajaks juba ligikaudu 7 aastat. Kohtukolleegiumi hinnangul S. Abulhaiirova õiguse riive asja arutamisele mõistliku aja jooksul nii intensiivne, et see kuulub kompenseerimisele. Kuivõrd kohtukolleegium soostub maakohtu õigeksmõistva otsusega osas, et süüdistatava süü talle inkrimineeritud kuriteos on tõendamata, ei võta kolleegium lõpliku seisukohta selle riive kompenseerimise küsimuses. 7. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätab kohtukolleegium Harju Maakohtu 21. oktoobri 2011. a otsuse Svetlana Abulhaiirova suhtes muutmata ja prokuröri apellatsiooni rahuldamata. Pavel Gontšarov Ivi Kesküla Sten Lind 24
(24)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.