prg. 207 järgi Apelleeritud kohtuotsus Pärnu Maakohtu otsus 23.aprillist 2008.a. Apellatsiooni esitaja X X kaitsja adv. Tambet Toomela ja ringkonnaprokurör Aarne Pruus Prokurör Aarne Pruus Kannatanu esindaja Riina Valler Süüdistatav X X (ankeetandmed Harju Maakohtu otsuses) Kaitsja Adv. Tambet Toomela Pärnu Maakohtu otsus 23.aprillist 2008.a. X X suhtes tühistada osaliselt ja nimelt, asitõendite - personaalarvuti AMD konfiskeerimise ja - võrgukontrolleri, mälupulga ja kõvaketta Hitachi Deskstar hävitamise osas Teha selles osas uus o t s u s ja tagastada asitõendid – RESOLUTSIOON 2 personaalarvuti AMD, vbõrgukontroller, mälupulk ja kõvaketas Hitachi Deskstar nende omanikule, s.o. X Xle Muus osas jätta kohtuotsus sisuliselt muutmata, kuid teha selle - põhiosas täpsustus ja lugeda õigeks X X poolt 1039 elektronkirja saatmine, mitte 600 nagu mmärgitud kohtuotsuses - resolutiivosas täpsustus, mille kohaselt jätta X X suhtes valitud tõkend – elukohast lahkumise keeld – muutmata kuni kohtuotsuse jõustumiseni. Edasikaebamise kord X X kaitsja apellatsioon rahuldada osaliselt, prokuröri apellatsioon jätta rahuldamata. Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav ja kannatanu võivad kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK: Pärnu Maakohtu otsusega 23.aprillist 2008.a. mõisteti X X süüdi
prg. 207 järgi ja karistati rahalise karistusega 250 päevamäära, s.o. 12500 krooni.
prg. 217 lg 2 p.2 järgi mõisteti X X õigeks.
karistuse hulka. Tasumisele kuuluv rahaline karistus on seega 241 päevamäära, so 12 050 (kaksteist tuhat viiskümmend) krooni. X Xlt mõisteti välja Eesti Vabariigi kasuks kuriteoga tekitatud kahju katteks 3000 (kolm tuhat) krooni.
läbiotsimisel tema elukohas xxx, xxxxx x-xx ära võetud lauaarvuti AMD riigi tuludesse. Asitõendid - 15.11.2005.a. X X elukohast xxx, xxxxxx x-xx ära võetud võrgukontroller, mälupulk ja kõvaketas HITACHI Deskstar – otsustati hoida kriminaalasja juures kuni kohtuotsuse jõustumiseni, seejärel hävitada. X Xlt mõisteti välja riigi tuludesse sundraha 6525 (kuus tuhat viissada kakskümmend viis) krooni ja õigusabikulud 12 589 (kaksteist tuhat viissada kaheksakümmend üheksa) krooni ja 42 senti. 3 XX oli esitatud süüdistus ja ta oli antud kohtu alla selles, et tema, omamata luba Rapla Maavalitsuse arvutivõrgu kasutamiseks, eesmärgiga sulustada Rapla Maavalitsuse mailiserver, ajavahemikul 8.-14.november 2005.a. sai oma AMD Athlon protsessoriga koduarvutist, mis asus tema elukohas xxx xxxxxxx xxxxx xx.x-xx, interneti kaudu Rapla MV tulemüürist läbi ligipääsu Rapla MV arvutivõrku ning kasutades Rapla MV serveri eposti teenust ja Rapla MV teenistujatele kuuluvaid e-posti kontosid, programme Mozilla Thunderbird, Kmail ja Evolution, lisades laviinkirjale e-posti aadressi koikmaavalitsusetootajad@raplamv.ee, Rapla MV töötajate maililisti ja Rapla MV töötajate üksikuid e-posti aadresse, saatis 50-le Rapla Maavalitsuse e-posti aadressile 2-sekundilise intervalliga e-kirju, mille tulemusena ummistusid Rapla Maavalitsuse töötajate kirjakastid. X X tegevuse tagajärjel ei jõudnud Rapla Maavalitsuse töötajateni tööalaselt vajalik informatsioon, samuti ei olnud Rapla MV töötajatel võimalik välja saata e-kirju. Sellise tegevusega häiris X X Rapla Maavalitsuse tööd ja põhjustas olulise materiaalse kahju summas 31 633.52 krooni ning moraalse kahju summas 50 000 krooni, milline väljendus selles, et vähenes Rapla Maavalitsuse autoriteet riigiasutuste, omavalitsuste, teiste asutuste ja kodanike ees, kes väljendasid oma pahameelt Rapla Maavalitsuse ametnike tegevuse osas ning mis omakorda tekitas pingeid ja arusaamatusi maavalitsuse kollektiivis ja kahjustas asutuse sisekliimat. X X koduarvuti failide poolt hõivamata alal sisalduva informatsiooni analüüsist nähtub, et X X, kasutades Rapla MV e-posti kontot administrator@raplamv.ee, saatis ajavahemikul 8.11.2005.a. kell 14:26:07 kuni 13.11.2005.a. kell 20:32:08 Rapla Maavalitsuse teenistujate e-posti aadressidele vähemalt 600 laviinkirja ehk „mailpommi“, sh 523 kirja koos manusega spiroapp.pdf, 23 kirja koos manusega bioit.pdf ja 9 kirja koos manusega autopsy.pdf. Samuti 11.11.2005.a., kasutades Rapla MV e-posti kontot raplamv@raplamv.ee, saatis ajavahemikul kell 8:49:19 kuni 10:52 Rapla MV e-posti aadressidele 34 laviinkirja ehk „mail-pommi“ koos manusega spiroapp.pdf. Samuti 11.11.2005.a., kasutades Rapla MV e-posti kontot maavanem@raplamv.ee, saatis ajavahemikul 11:19:34 kuni 11:49 Rapla MV e-posti aadressidele vähemalt 132 laviinkirja ehk „mail-pommi“, sh 128 kirja manusega spiroapp.pdf ja 2 kirja koos manusega 1108.jpg. Samuti 12.11.2005.a., kasutades Rapla MV e-posti kontot ene@raplamv.ee saatis ajavahemikul kell 10:22:47 kuni 12:23:41 Rapla MV teenistujate e-posti aadressidele vähemalt 172 laviinkirja ehk „mail-pommi“, sh 161 kirja manusega autopsy.pdf ja 6 kirja manusega Th.doc.5 Samuti 13.11.2005.a., kasutades Rapla MV e-posti kontot silvi@raplamv.ee, saatis ajavahemikul kell 12:18:56 kuni 12:41:07 Rapla Maavalitsuse teenistujate e-posti aadressidele vähemalt 68 laviinkirja ehk „mail-pommi“, sh 67 kirja koos manusega spiroapp.pdf. Samuti 14.11.2005.a., kasutades Rapla MV e-posti kontot kalle@raplamv.ee, saatis ajavahemikul kell 16:05:14 kuni 16:51:28 Rapla Maavalitsuse teenistujate e-posti aadressidele 12 laviinkirja ehk „mail-pommi“, samu programme kasutades lisades laviinkirjadele e-posti aadressi 30 laviinkirja, sh 12 kirja koos manusega spiroapp.pdf ja 18 kirja koos manusega „“. 4 Samuti 14.11.2005.a., kasutades Rapla MV e-posti kontot ene@raplamv.ee saatis ajavahemikul 13:03:16 kuni 13:03:34 Rapla MV teenistujate e-posti aadressidele jaanus@raplamv.ee vähemalt 3 laviinkirja ehk „mail-pommi“ manusega spiroapp.pdf. Kohtueelsel uurimisel oli X X eelnimetatud tegevus kvalifitseeritud kui korduv arvutiviiruse levitamine , millega kaasnes oluline materiaalne kahju 31 633.52 krooni ja moraalne kahju 50 000 krooni, s.o.
Maakohus mõistis X X süüdi
prg. 207 järgi. Erinevalt süüdistusest leidis maakohus, et X X tegevus, so suure arvu (vähemalt 600) mittevajaliku e-kirja(koos manustega) saatmine Rapla MV 50-le e-posti aadressile, mis oli toimepandud eesmärgiga takistada ja häirida tavapärast elektronkirjavahetust, milline tagajärg ka saabus, on kvalifitseeritav
ettenähtud kuriteona, so arvutivõrgu või –süsteemi ühenduse rikkumise või kahjustamisena. Maakohtu põhjendused olid järgmised. Tõendamist ei ole leidnud süüdistuse väited, mille kohaselt X X sai interneti kaudu Rapla MV tulemüürist läbi ligipääsu Rapla MV arvutivõrku ja saatis 50-le Rapla Maavalitsuse eposti aadressile e-kirju 2-sekundilise intervalliga. X X tegevus e-kirjade saatmisel ei ole arvutiviiruse levitamine. Ekspert Tanel Nõmmeotsa ütluste kohaselt defineeriks ta arvutiviirust kui programmi, milline on loodud pahatahtlikel eesmärkidel ja ennast ise levitab /III kd.t.l.105/. Laviinkirja tõlgendab ekspert kui ebavajalike mailide massilist, suurel hulgal saatmist, mida süüdistatav kõnesoleval juhul ka tegi. Arvutispetsialist Antti Andreimanni ütluste kohaselt on arvutiviirus tarkvara programm, mille eesmärk on levida ühest arvutist teise ja toimetada seal arvutivaldaja tahte vastaselt . Kui legaalseid kirjaprogramme seadistada selliselt, et e-kirjade saatmine toimub automaatselt, ei ole tunnistaja hinnangul tegemist viiruse vaid „sigadusega“.
kommentaarides on laviinkirja nimetatud arvutiviiruse ühe võimaliku alaliigina, kuid ka seal defineeritakse arvutiviirust kui programmi, mis levitab end teisi programme muutes või kasutades selleks teiste programmide muutmist. Kuna kõnesoleval juhul ei ole tõendamist leidnud, et X X oleks loonud kahjuliku programmi või muutnud tema poolt kasutatud arvutiprogramme Kmail, Evolution ja Mozilla Thundebird mingi muu programmi levitamise eesmärgil, ei saa tema poolt toime pandud massilist ekirjade saatmist käsitleda arvutiviiruse levitamisena.
lg.2 p.1 ja 2 koosseis ei ole täidetud ka see tõttu, et puudub oluline kahju ning tegemist ei ole kohtu hinnangul korduva vaid jätkuva kuriteoga. Kuigi süüdistus toob välja kuus üksteisest eristatavat perioodi, mille vältel e-kirju saadeti, puuduvad tõendid, millised kinnitaksid, et X X oli iga perioodi lõppedes veendunud, et ta rohkem kirju ei saada ja mõne aja möödudes tekkis tal selleks uus tahtlus. Pigem on alust arvata, et kogu tegevus, so e-kirjade massiline saatmine, tõestamaks Rapla Maavalitsuse IT-spetsialistide suutmatust probleemi lahendada, oli toime pandud ühtse tahtlusega. Süüdistuse kohaselt põhjustas X X olulise materiaalse kahju summas 31 633.52 krooni sellega, et tema tegevuse tagajärjel ei jõudnud Rapla Maavalitsuse töötajateni vajalik informatsioon, samuti ei olnud Rapla MV töötajatel võimalik saata e-kirju, milline olukord häiris maavalitsuse tööd. Tsiviilhagist nähtuvalt koosneb 31 633.52 krooni suurune varalise kahju nõue kahest osast. Otsene varaline kahju tulenes mailiserveri töö normaliseerimiseks tellitud tööde maksumusest, mida tõendavad arved nr.93 5 11.11.2005.a. ja nr.112005049155509 24.11.2005.a. kogumaksumusega 9762 krooni. Laviinkirjade tulemusena ummistunud postkastide tõttu jäi maavalitsusel osa tööd tegemata või oli häiritud. Riigil saamata jäänud töö maksumuseks hindab tsiviilhageja 21 871.52 krooni. Rapla Maavalitsus sai X X tegevuse läbi moraalset kahju 50 000 krooni, milline väljendus selles, et vähenes Rapla Maavalitsuse autoriteet riigiasutuste, omavalitsuste, teiste asutuste ja kodanike ees. Kodanikud ja asutused väljendasid pahameelt Rapla Maavalitsuse ametnike tegevuse osas, mis tekitas pingeid ja arusaamatusi töökollektiivis ning kahjustas maavalitsuse sisekliimat. TsÜS § 66 kohaselt on vara isikule kuuluvate rahaliselt hinnatavate õiguste ja kohustuste kogum. Seega on varaline kahju isiku õiguste ja kohustuste kogumi varalise väärtuse vähenemine. Oma varalise kahju tõendamiseks on tsiviilhageja esitanud kohtule kaks arvet. Arve nr.93 alusel tasus Rapla MV FIE V Jle e-posti serveri viiruste ja spämmi filtreerimise taastamise eest 3000 krooni. Nimetatud kulutus oli ilmselgelt seotud ka laviinkirjade saabumisega ja seega saab seda pidada X X tegevuse tagajärjel tekkinud kahjuks. Arve ei ole varasem, nagu väidab kaitsja, vaid esitatud süüdistuses kirjeldatud laviinkirjade saabumise perioodil. Arve nr. xxxxxxxxxx on maavalitsusele esitanud Elion Ettevõtted AS IT spetsialisti poolt tehtud töö eest, milline seisnes arvutitöökohtade, serverite ja töömasinate kaardistuses ja konsultatsioonis. Kohus leidis, et tööde kirjeldusest nähtuvalt puudub põhjuslik seos maavalitsuse poolt tehtud kulutuse ja X X süüksarvatava teo, so mailipostkastide ummistamise vahel. Tõendamata on ka tsiviilhageja vara kaotsiminek 21 971.52 krooni ulatuses. Tsiviilhagi kohaselt jäi maavalitsuse töötajatel e-posti kasutamise võimatuse tõttu täitmata keskmiselt 20% tööülesannetest 5 tööpäeva vältel. Kohtule ei ole esitatud ühtegi tõendit, millised võimaldaksid seda väidet kontrollida. Samamoodi deklaratiivne ning täielikult tõendamata on moraalse kahju nõue summas 50 000 krooni. Ei süüdistuses ega ka tsiviilhagis ole välja toodud, milliste asutuste ja kodanike silmis, mil määral ja millisel põhjusel maavalitsuse autoriteet langes. Kohtuotsuses nr.3-1-1-21-06 5.05.2006.a. juhib Riigikohus tähelepanu asjaolule, et õigusvastase käitumise fakti ei saa samastada kahju tekitamisega. Kahtlemata häiris e-posti kasutamise võimatus maavalitsuse teenistujate tööd ja võimalik, et ka teisi asutusi ja kodanikke, kes soovisid maavalitsusega elektroonilisel teel suhelda, kuid selline olukord ei pea tingimata tooma kaasa varalisi ja mittevaralisi kaotusi. Kahju olemasolu, laad ja suurus tuleb tõendada. Vastasel juhul ei ole kohtul võimalik hinnata ka põhjusliku seost tekkinud kahju ja süüdlase tegevuse vahel. Kuna X X tegevus ei kujutanud endast arvutiviiruse levitamist, tegemist oli ühe teoga ning olulise kahju tekitamine on tõendamata, ei ole X X poolt toimepandud tegu kvalifitseeritav
Kohtu hinnangul on X X tegevus, so suure arvu (vähemalt 600) mittevajaliku e-kirja(koos manustega) saatmine Rapla MV 50-le e-posti aadressile, eesmärgiga takistada ja häirida tavapärast elektronkirjavahetust, milline tagajärg ka saabus, kvalifitseeritav
ettenähtud kuriteona, so arvutivõrgu või –süsteemi ühenduse rikkumise või kahjustamisena. Nimetatud paragrahviga kaitstav õigushüve on arvutivõrkude-ja süsteemide kasutajate õiguspärane ootus nende võrkude ja süsteemide takistamatuks kasutamiseks. Kõnesoleval juhul kahjustas süüdlase tegevus üht osa süsteemist, so elektronkirjade vahetamist.
kommentaaride kohaselt tähendab ühenduse rikkumine andmesideühenduse võimaluse täielikku katkestamist ja tõkestamine võimaliku andmesideühenduse kiiruse lubamatut vähendamist. Tunnistajate J Ki, J Mi, E 6 M, S O ja K M ütlustest nähtuvalt oli laviinkirjade saabumise tagajärjeks nii tavapärase e-kirjavahetuse täielik katkemine kui ka selle ajutine tõkestamine, olenevalt sellest, kuidas maavalitsuse teenistujad suutsid oma kirjakaste jälgida ja puhastada. Subjektiivsest küljest eeldab nimetatud süüteokoosseis otsest tahtlus kõigi asjaolude suhtes, mis X X kahtlemata ka oli. Pidades ennast IT valdkonna spetsialistiks, nagu J Kle saadetud kirjast nähtub, ning omades arvuti tavakasutajast enam teadmisi, oskusi ja huvi, mõistis X X väga hästi, mida selline mahukate manustega massiline e-kirjade saatmine kaasa toob. Eesti Vabariigi poolt Rapla Maavalitsuse kaudu esitatud tsiviilhagi rahuldas kohus osaliselt - X Xlt mõisteti välja mõista kuriteoga tekitatud kahju katteks 3000 krooni. APELLATSIOONIDE SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD: Süüdistatava kaitsja advokaat Tambet Toomela Pärnu Maakohtu vaidlustab maakohtu otsust osaliselt, taotledes otsuse tühistamist süüdistatava süüdimõistmise suhtes
alusel, tsiviilhagi osalise rahuldamise, personaalarvuti konfiskeerimise, asitõendite hävitamise otsustamise, tõkendi tühistamata jätmise ja menetluskulude hüvitamata jätmise osas, leides, et maakohus rikkus otsuse tegemise oluliselt menetlusõigust ning kohaldas ebaõigesti materiaalõigust. Apellant palub teha apellatsioonikohtul uue otsuse, millega mõista süüdistatav KrMS § 337 lg 1 p 4 ja § 340 lg 2 p-de 1, 5, 6 alusel õigeks, jätta Rapla Maavalitsuse tsiviilhagi läbi vaatamata, tagastada süüdistatavale personaalarvuti ja muud asitõendid, tühistada tõkend ning hüvitada menetluskulud. Ülejäänud osas on kaitsja arvates maakohtu otsus seaduslik ja põhjendatud, mistõttu apellant palub jätta kohtuotsuse muus osas muutmata. Apellatsiooni põhjendab apellant järgnevalt. Mõistes süüdistatava süüdi
alusel, muutis maakohus vaidlustatud kohtuotsuse tegemisel oluliselt esitatud süüdistust, mis kujutab menetlusõiguse olulist rikkumist.
§-s 207 sätestab kuriteona (süüdistusaktis esitatud vahemikul kehtinud redaktsioonis) arvutivõrgu või ka -süsteemi ühenduse rikkumise või tõkestamise. Seega võttis maakohus aluseks arvutiviiruse levitamise asjaolud ning kvalifitseeris need arvutivõrgu või ka -süsteemi ühenduse rikkumise ja tõkestamisena. Apellandi arvates ei arvestanud maakohus Riigikohtu otsuses nr 3-1-1-53-07 toodud seisukohti. Apellatsioonis juhitakse tähelepanu ka Riigikohtu otsustele, kus on käsitletud vaidlusalust küsimust (Riigikohtu otsused nr. 3-1-1-96-06, p 15 ; 3-1-1-101-07 p.16.3; 31-1-116-06, p 17; 3-1-1-13-07, p 10).
ja
Esmalt sätestab
Arvutiviirus on mistahes kahjulik programm, mis on võimeline end oma algsel või modifitseeritud kujul ise või teiste programmide abil arvutivõrgu kaudu edasi levitama ning häirima arvutite kasutamist.
sätestab aga vastutuse arvutivõrgu või –süsteemi ühenduse rikkumise või tõkestamise eest. Erinevalt
§-st 208 tuleb § 207 kohaldamiseks vältimatult kindlaks teha arvutivõrgu või arvutisüsteemi olemasolu, nendesse suunatud arvutite omavaheline ühendus ning selle ühenduse rikkumine või tõkestamine. Apellant leiab , et
§-de 207 ja 208 süüteokoosseisudel puuduvad kattuvad elemendid. Kuigi mõlemad puudutavad küberkuritegusid, on nad erinevad spetsiifilise teokirjeldusega deliktid, mistõttu kohtu 7 poolt
alusel esitatud süüdistuse ümberkvalifitseerimine § 207 järgi kujutas süüdistuse olulist muutmist ja oli lubamatu. Teiseks viitab apellant, et kohtu poolt omal algatusel ümberkvalifitseerimine saabki toimuda vaid sellisel juhul, kui erinevused võrreldes süüdistuse tekstis esitatuga on pigem marginaalset laadi, nt kvantitatiivsed. Muuhulgas on Riigikohus pidanud õigustatuks kvalifitseerida KrMS § 268 lg-st 8 lähtuvalt
alusel esitatud süüdistus ümber
Säärase juhtumiga ei ole käesoleval juhul tegu. Süüdistatava süüdimõistmine
kohaselt eeldanuks uute faktiliste asjaolude tuvastamist, mida polnud süüdistusaktis avatud. Maakohtu otsus tugineb väidetele, mis ei olnud maakohtus kohtuliku arutamise esemeks. Kohtuotsuses on maakohus sõnaselgelt lükanud ümber süüdistuse väite, et süüdistatav pääses Rapla Maavalitsuse arvutivõrku. Kui ei ole selge, mille ühendust rikuti või tõkestati, ei ole võimalik hinnata seda, kas tegelikult ühendust rikuti või tõkestati (esimene on teise eeldus). Süüdistuse tekst ei heida mingilgi kujul süüdistatavale ette arvutivõrgu või arvutisüsteemi ühenduse rikkumist või tõkestamist ning seetõttu on süüdistatava vastutus puuduliku süüdistuse tõttu
Süüdistusaktis ning kohtuistungitel ei käsitletud küsimust, kas süüdistatav võiks vastutada
Prokurör viitas sellele paljasõnaliselt ainult oma süüdistuskõne lõpus, vihjates kohtule, et viimane võiks lisaks kaaluda ka vastutust teiste
-i sätete alusel. Selleks ajaks oli kohtulik uurimine lõppenud ja süüdistataval ja apellandil ei olnud võimalik nendele väidetele reageerida, kuna see eeldanuks täiendavat analüüsi. Apellant peab prokuröri säärast käitumist üllatavaks ja süüdistatava kaitseõigust pahatahtlikult kitsendavaks. Kolmandaks ei ole maakohus ka kohtuotsuses näidanud, millise arvutivõrgu või – süsteemiga oli tegemist, millised arvutid olid sellesse andmeside eesmärgil lülitatud ja kuidas täpselt andmesideühendust rikuti või tõkestati. Apellant juhib tähelepanu, et kui süüdistusaktis räägitakse (küll paljasõnaliselt) arvutivõrgust, siis kohtuotsuse lk-l 7 märgib kohus, et süüdlase tegevus kahjustas üht osa süsteemist, so. elektronkirjade vahetamist. Seega on prokuratuuri ja maakohtu arvamused ka küberstruktuuri (arvutivõrgu või arvutisüsteemi) kohalt lahknevad. Nagu juba
hüpotees kinnitab, arvutivõrk ja arvutisüsteem on täiesti erinevad nähtused (käesoleva apellatsiooni p 11). Paraku ei põhjendanud kumbki täpsemalt, mida täpselt arvutivõrgu või –süsteemi all mõeldakse. Kohtuotsuse lk-l 7 toodust on võimalik aru saada ka selliselt, et kohus pidas elektronikirjade saatmist süsteemiks
See ei vasta siiski arvutisüsteemi definitsioonile. Elektronikirjad ega nende saatmine ei ole arvutisüsteem – selleks on ühenduses olevate arvutite ja tarkvara süsteem, kus sooritatakse andmetöötlust. Neljandaks puuduvad arvutivõrgu või –süsteemi kohta mistahes tõendid. Apellant toonitab, et mitte ühegi arvutivõrgu või –süsteemi olemasolu pole üldtuntud või mingil muul moel iseenesestmõistetav. Seda tuleb tõendada. Viiendaks. Kuigi maakohus ei ava otsuses arvutisüsteemi olemasolu, on kirjeldatud seda, mida peetakse ühendust rikkuvaks ning tõkestavaks tegevuseks. Selleks oli e-kirjade saatmine 50-le Rapla Maavalitsuse e-posti aadressile, mis takistas ja häiris tavapärast elektronkirjavahetust. Apellant rõhutab, et arvutivõrgu või –süsteemi ühenduse kahjustamisest on põhjust kõnelda ainult siis, kui on kahjustatud omavahel ühenduses olnud arvuteid. Viidates tunnistajate (so. Rapla Maavalitsuse töötajate) J Ki, J Mi, K Mi, E Mi ja S O ütlustele, luges kohus tõendatuks, et e-kirjade saabumise tagajärjeks oli nii tavapärase ekirjavahetuse täielik katkemine kui selle ajutine tõkestamine. Maakohus siiski eksis, jättes tähelepanuta, et ükski nimetatud isikutest ei väitnud tunnistajana ütlusi andes, et 8 oleks kahjustatud arvutivõrgu või – süsteemi ühendust. Nimetatud isikud väitsid ainult seda, et e-kirju ei saanud majast sisse ega välja saata. Ükski tunnistaja ei kinnitanud, et e-kirja korrespondents oleks olnud rikutud või tõkestatud omavahel ühendatud arvutivõrgus või -süsteemis olnud arvutite osas. Maakohus eksis ka
Otsuses lk-l 7 osundab maakohus, et subjektiivsest küljest eeldab koosseis otsest tahtlust kõigi asjaolude suhtes, mis süüdistataval kahtlemata ka oli. Apellant juhib tähelepanu
lg-le 1, mille kohaselt on kuriteona karistatav üksnes tahtlik tegu, kui
ei sätesta karistust ettevaatamatu teo eest. Kuivõrd §-i 207 koosseis ei näe eraldi ette tahtluse liiki, on koosseis täidetud, kui isik tegutseb vähemalt kaudse tahtlusega (
Seega eksis maakohus, kui märkis, et
Lisaks sellele on vaidlustatud otsus subjektiivse koosseisu kohalt vastuoluline. Nagu eespool näha, viitas maakohus otsesele tahtlusele, mis kohtu arvates süüdistataval kahtlemata oli. Sama lk 7 üleval (tumedas kirjas) mainib kohus hoopis süüdistatava eesmärki takistada ja häirida tavapärast elektronikirjavahetust, mis viitab
lg-2 defineeritud kavatsetusele, mille kohaselt isik paneb teo toime kavatsetult, kui ta seab eesmärgiks süüteokoosseisule vastava asjaolu teostamise ja teab, et see saabub, või vähemalt peab seda võimalikuks. Riigikohus on eelviidatud lahendis nr 3-1-1-13-07 selgitanud, et kohtuotsuse legitiimsuse tagamiseks peab see olema ka sisemiste vastuoludeta ja üheselt mõistetav. Kui otsuse põhiosas tuvastatuks loetud asjaolud on omavahel vastuolus, polegi võimalik neist otsuse resolutiivosas loogilist järeldust teha (otsuse p 9). Apellandile on jäänud arusaamatuks, miks asus kohus vaidlustatud lahendi lk-l 5 seisukohale, et apellant pani toime
lg 2 p-des 1 ning 2 sätestatud teo, levitades korduvalt arvutiviirust ja põhjustades olulise kahju, kuid asub otsuse lk-del 6 ja 7 seda järeldust ümber lükkama, asudes lõpuks seisukohale, et § 208 lg 2 p-de 1 ja 2 tingimused pole täidetud (see ajendaski kohut mõistma süüdistatavat süüdi
Kohtu põhjendused on ka siinkohal vastuolulised, mistõttu maakohus rikkus otsuse tegemisel oluliselt menetlusõigust. Apellant on seisukohal, et maakohtul puudus õigus teha süüdimõistvat kohtuotsust olukorras, kus süüdistusakt oli ühe tõendamiseseme asjaolu – toimepanemise aja – kohalt täielikult konkretiseerimata. KrMS § 62 p 1 alusel on tõendamiseseme asjaoluks mh kuriteo toimepanemise aeg. Otsuses nr 3-1-1-146-05 on Riigikohus väitnud, et süüdistusaktis ja isiku süüditunnistamisel tuleb ära näidata, millal on kuriteo objektiivse koosseisu asjaolud realiseeritud, kusjuures isiku süüditunnistamisel saab see tugineda üksnes tõendamise tulemusel kujunenud veendumusele. Kas toimepanemise aeg võib olla määratletud kindla ajahetkena või ajavahemikuna ja milline võib olla ajavahemiku pikkus, see sõltub iga konkreetse kriminaalasja esemeks oleva kuriteo tehioludest. Viimatiöeldu ei anna alust järelduseks, et kuriteo toimepanemise aja määratlemine on vähetähtis. Vastupidi - see aeg tuleb määratleda võimalikult täpselt ning kuriteo toimepanemise aja määratlemata jätmine samuti nagu ka põhjendamatult ebatäpne määratlemine võib kujutada kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist ning rikkuda oluliselt süüdistatava õigust kaitsele (otsuse p 11). Süüdistuses märkis prokuratuur seda, et süüdistatav saatis maavalitsuse töötajatele nende kirjakaste ummistavaid e-kirju vahemikel 8. november 2005.a. kell 14:26:07 kuni 13. november 2005.a. kell 20:32:08; 11. novembril 2005.a. kell 08:49:19 kuni 10:52 ja 11:19:34 kuni 11:49; 12. novembril 2005.a. 10:22:47 kuni 12:23:41; 13. novembril 9 2005.a. kell 12:18:56 kuni 12:41:07; 14. novembril 2005.a. kell 16:05: 14 kuni 16:51:28; 13:03:16 kuni 13:03:34. Sellega seoses tuleb märgib apellant järgmist. Esmalt heitis prokuratuur
lg 2 p-i 1 kohaselt süüdistatavale ette viiruse korduvat levitamist, kuid polnud seejuures toimepanemise aja kontekstis näidanud, millal ja kuidas viidi erinevad teod lõpule (so. millal leidis aset esimene arvutiviiruse levitamine, millal teine ning kolmas jne). Süüdistusaktis kajastati ainuüksi e-kirjade saatmist teatud ajavahemikel. Kuna süüdistuses ei ole etteheidetavaid tegusid määratletud, ei olnud võimalik neid tegusid süüdistatavale inkrimineerida , mis tähendab, et süüdistava süüditunnistamine
Maakohtul tuli igal juhul eeltooduga arvestada, mitte asuda
alusel etteheidetud tegu
Väärib täheldamist, et maakohus heitis
alusel süüdistatavale ette e-kirjade saatmist, kuid nagu prokuratuur, ei täpsustanud ka maakohus, millal olid
Nii ei ole apellandil võimalust esitada (potentsiaalset) vastuväidet selle kohta, et tegu jäi ettevalmistamise staadiumisse või oli tegu mõne põhidelikti tuletisega, nt süüteokatsega. Veel väidab apellant, et väidetavate tegude toimepanemise ajad olid sedastatud süüdistuses lubamatult avaralt ning ebaselgelt. Riigikohus andis oma lahendis nr 3- 1-1 146-05 mõista, et toimepanemise aeg tuleb formuleerida võimalikult täpselt ja selle nõude eiramine võib tuua kaasa kaitseõiguse olulise rikkumise. Arvestades, et süüdistatavale heideti ette e-kirjade masspostitust, siis oli võimalik neid postitamisi fikseerida ka sekundilise täpsusega. Süüdistusaktist on näha, et vahemike esimeste ning viimaste meilide osas on seda ka tehtud, kuid muus osas mitte. Eriti avaralt ja hoomamatult on kirjas süüdistus konto administrator@raplamv.ee kaudu e-kirjade saatmise osas, kus etteheidetavate tegude ajavahemikuna on esitatud
lg-le 1 tuginedes konfiskeerida süüdistatavalt läbiotsimise käigus äravõetud personaalarvuti ja arvata see riigi tuludesse. Apellant on seisukohal, et maakohus kohaldas sellega ebaõigesti materiaalõigust ega arvestanud konfiskeerimise osas kehtiva Riigikohtu praktikaga. Vaidlustatud otsuses käsitletud kujul moodustas personaalarvuti süüdistatavale ette heidetud tegude toimepanemise vahendi. Etteheidetud tegude toimepanemise vältel kehtinud kui ka kehtiva
-i § 83 lg 1 annab kohtule privileegi kohaldada tahtliku süüteo toimepanemise vahendi konfiskeerimist. Konfiskeerimise osas ei arvestatud aga sellega, et vastava õiguse kasutamine on piiratud. Apellant leiab, et konfiskeerimise kohaldamise tingimused ei ole antud juhul täidetud. Riigikohus on oma 21. juunil 2007.a. tehtud määruses nr 3-1-1-27-07 märkinud, et
lg-s 1 ettenähtud tahtliku süüteo toimepanemise vahendi konfiskeerimise eesmärk ei saa olla täiendava varalise iseloomuga karistusliku meetme kohaldamine süüdimõistetule. Selline tõdemus tuleneb asjaolust, et
asub
-is muid mõjutusvahendeid sätestavas 7. peatükis. 11 Riigikohtu kriminaalkolleegium märkis, et toimepanemise vahendi konfiskeerimise absoluutseks sihiks on ühiskondlikku julgeolekut ohustavate esemete, so. asjade, mis ohustavad ümbrust oma liigi poolest või mida võidakse ka edasiselt kasutada õigusvastaste tegude toimepanemiseks, kõrvaldamine. Seetõttu ei saa ka eseme tunnistamisel süüteo toimepanemise vahendiks
lg 1 tähenduses kitsalt lähtuda ainuüksi eseme kasutamisfaktist õigusvastase teo toimepanemiseks, vaid tuleb alati täiendavalt tuvastada konkreetse eseme ohtlikkus ümbrusele (lahendi p 14). Apellandi arvates on ilmselge, et piiramatu tsiviilkäibega ja modifitseerimata arvuti ei ole selliseks esemeks, mis on ohtlik ümbrusele või ühiskondlikule julgeolekule. Ka Riigikohus rõhutas lahendis nr 3-1-1-27-07, kus oli samuti tegemist personaalarvuti konfiskeerimise temaatikaga, et personaalarvutit ei saa lugeda ühiskondlikku julgeolekut ohustavaks esemeks
Kuna maakohus kohaldas vaidlustatud otsuse tegemisel
MS § 126 lg 3 p 2 järgi tagastatakse asitõend, mille kuuluvust ei ole vaidlustatud, omanikule või seaduslikule valdajale. Kuna personaalarvuti oli kriminaalasja juures asitõendina, selle kuuluvus pole vaidluse esemeks ja
lg 1 konfiskeerimise tingimused on täitmata (mh ka põhjusel, et süüdistatav tuleb õigeks mõista), palub apellant apellatsioonikohtul personaalarvuti süüdistatavale tagastada. Kui apellatsioonikohus siiski leiab, et
lg 1 kohaldamise alused on täidetud, palub apellant tunnistada
lg 1 põhiseadusega vastuolus olevaks, jätta see õigusnorm käesolevas asjas kohaldamata, ning käivitada põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetlus Riigikohtus. Lisaks peab apellant vajalikuks viidata ka asjaolule, et käesoleval ajal on Riigikohtu üldkogus menetlemisel Toomas Tiiki kriminaalasi, milles mh vaetakse
lg 1 vastavust põhiseaduse (PS) §-s 32 ette nähtud omandipõhiõigusele ning PS § 12 tuleneva õigusloome võrdsuse põhimõttele (kriminaalasi nr 3-1-1-37-07). Apellant on seisukohal, et antud juhul on siiski võimalik kohaldada
lg-t 1 põhiseaduskonformselt ja lähtuda põhimõtetest, mida väljendas Riigikohus määruses nr 3-1-1-27-07. Oluline on märkida, et
lg 1 juures kasutatakse kohtu volituste juures sõna „võib“, mis osutab kohtulikule diskretsiooniõigusele. See annab kohtutele võimaluse kaaluda kõiki olulisi asjaolusid (sh lahendis nr 3-1-1-27- 07 väljendatut) ja teha alati õiglane otsus, tunnistamata § 83 lg-t 1 otseselt PS-iga vastuolus olevaks. Maakohus rikkus oluliselt menetlusõigust kui otsustas vaidlustatud otsuses süüdistatavale kuuluvad asitõendid hävitada. Lisaks personaalarvutile otsustas maakohus vaidlustatud otsuse resolutsioonis veel teiste süüdistatavalt ära võetud asitõendite osas rakendatavad meetmed. Maakohus otsustas läbiotsimisel süüdistatavalt äravõetud võrgukontrolleri, mälupulga ja arvuti kõvaketta hävitada. Apellandi arvates rikkus maakohus siin oluliselt menetlusõigust. Esiteks ei ole maakohus eelnimetatud asitõendite hävitamise otsustamisel vastavat otsustust millegagi põhjendanud. Otsuses puuduvad nii selgitused, kui norm, millele kohus hävitamise otsustamisel tugines. Teiseks ei arvestanud maakohus asitõendite kohta võetavaid meetmeid reguleeriva KrMS §-ga
MS § 180 lg 1 alusel süüdistatava kanda. Paraku unustas maakohus selle, et mõistis süüdistatava nii
§-i 208 kui §-i 217 alusel esitatud süüdistustes õigeks, mistõttu tulnuks kohaldada veel KrMS § 181 lg-t 1, mis näeb ette, et õigeksmõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud riik. Sellest lähtuvalt tulnukski Maakohtul fikseerida kohtuotsuses menetluskulude jaotus riigi ning süüdistatava vahel, milleks kohtuotsuse asjaoludest tulenevalt pidi olema 1/3 süüdistatava ning 2/3 riigi kanda. Jaotus rajaneb sellel, et kolmest etteheitest kahes mõisteti süüdistatav õigeks (
Öeldust sõltumata tuleb apellatsioonimenetluses süüdistatava õigeksmõistva otsuse tõttu jätta kõik menetluskulud KrMS § 181 lg 1 järgi Eesti Vabariigi kanda. Maakohus jättis vaidlustatud otsuse resolutsioonis
alusel esitatud süüdistuse järgi tehtud õigeksmõistva otsustuse märkimata
lg 2 näeb ette reegli, et kui süüdistatavale on esitatud süüdistus mitmes kuriteos või mitme
-i sätte alusel, tuleb ka kohtuotsuse resolutiivosas märkida, millises süüdistuses süüdistatav on õigeks ja millises süüdi mõistetud. Maakohus märkis resolutsioonis küll
kohta tehtud õigeksmõistva otsuse, kuid ei märkinud seda
Apellant palub apellatsioonikohtul selle vea parandada ja märkida resolutiivosas, et süüdistatav on maakohtu poolt süüdistuses
MS § 337 lg 1 p-i 4 ja § 340 lg 2 p-de 1, 5 ja 6 järgi tühistada vaidlustatud osas maakohtu otsuse ja teha uue kohtuotsuse, millega mõista süüdistatav õigeks, jätta tsiviilhagi läbi vaatamata, tagastada süüdistatavale personaalarvuti ja muud asitõendid, tühistada tõkend ning hüvitada menetluskulud. Prokuröri taotleb esitatud apellatsioonis kohtuotsuse tühistamist X X süüdimõistmise osas LarS prg. 207 järgi ja uue otsusega tema süüdimõistmist
prg. 208 lg 1 järgi. Samuti taotleb prokurör maakohtu otsuse tühistamist otsuse motiivide osas ja nimelt osas, millega on maakohus tuvastanud X X poolt oli ajavahemikul 8.-14.11.2005, kasutades saatja aadressina Rapla Maavalitsuses kasutusel olevaid e-posti aadresse adminitrator@raplamv.ee, raplamv@raplamv.ee, maavanem@raplamv.ee, ene@raplamv.ee, silvi@raplamv.ee, kalle@raplamv.ee ja jaanus@raplamv.ee., Rapla MV töötajate e-posti aadressitele saadetud vähemalt 600 kirja . Nimetatud lauset võib tõlgendada selliselt, et kohus on tuvastanud X X poolt ainult 600 e-kirja saatmise. Prokurör leiab, et kohus on ekslikult märkinud e-kirjade arvuks
Süüdistatava kaitsja adv. Tambet Toomela esitas vastuväited prokuröri apellatsioonile , kus palus jätta prokuröri apellatsioon rahuldamata. Kaitsja ei nõustu prokuröri taotlusega nii süüdistatava käitumisele antava juriidilise hinnangu osas kui ka selles osas, et kohtuotsuses tuleb asendada kohtuotsusega tuvastatud laviinkirjade arv „vähemalt 600“ arvuga, milleks on „vähemalt 1039“. Rapla Maavalitsuse poolt esitatud vastuväidetes süüdistatava kaitsja apellatsioonile väidetakse, et Rapla Maavalitsuses oli olemas arvutivõrk, mis oli ja on maavalitsuse infosüsteemi üheks osaks. Maavalitsuse arvutisüsteem on osa ühtsest riigi andmesidevõrgust ASO.maavalitsuse e-posti aadressidele saadetud manustega e-kirjad häirisid infosüsteemi normaalset toimimist. Kuna arvutisüsteemi kuulub ka tarkvara, mille koosseisus võib muuhulgas olla ka programm elektronposti saatmiseks, siis on kannatanu arvates õige ka kohtu poolt X.X käitumisele antud juriidiline hinnang. Põhjendatult on rahuldatud ka maavalitsuse tsiviilhagi summas 3000 krooni kuna arve nr. 93 on seotud laviinkirjade saabumisega süüdistatava tegevuse tagajärjel. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT: Kohtukolleegium, kuulanud ära menetlusosalised, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega, esitatud apellatsioonidega ja neile esitatud vastuväidetega, tuli alljärgnevatele järeldustele. 1) Kohtukolleegium nõustub prokuröri apellatsioonis esitatud väitega, et maakohtu otsuse motiveerivas osas on maakohus ekslikult esitanud oma järelduse selliselt, et sellest võib järeldada justkui X.X süü esitatud süüdistuses on tõendatud osaliselt ja nimelt vähemalt 600 e-kirja saatmises. Süüdistusest nähtuvalt oli saadetud e-kirjade hulk vähemalt 1039. Et maakohtu otsuses toodud e-kirjade hulk on ebaõigesti märgitud ja ei ole kooskõlas kohtu poolt tehtud sisuliste järeldustega, see on jälgitav ka kohtuotsuse lugejale. Esiteks, maakohtu otsuses ei ole põhjendusi selle kohta, et maakohus ei ole nõustunud süüdistusega n.ö. süüdistuse mahu e. e-kirjade arvu osas. Kui tegemist oleks maakohtu tegeliku seisukohaga, siis on loomulik, et maakohus oleks esitanud ka kohtuotsuses sellekohased põhjendused. Teiseks, maakohus on sõnaselgelt väljendanud vaidlustaud otsuses omapoolse seisukoha ja nimelt, et kohus on seisukohal, et X X on toime pannud teo, milline on süüdistusaktis kvalifitseeritud
prg. 208 lg 2 p.1,2 järgi. Kohtukolleegiumi arvates on seega kohtuotsuses väljendatud maakohtu järeldus vaid 600 e-kirja osas sisuliselt tehnilise eksitus, kus kohus on jätnud osa süüdistuse tekstist otsusesse märkimata. Otsusesse on kohus märkinud laviinkirjade hulga, mis on saadetud ühelt meiliaadressilt , kuid tõendatud on kirjade saatmine ka teistelt süüdistuses märgitud meiliaadressidelt süüdistuses näidatud mahus. Süüdistuses on näidatud saadetud laviinkirjade minimaalseim hulk , mis on tuvastatud ekspertiisiga. Kuna nimetatud vastuolule on osundatud ka prokuröri apellatsioonis ja taotletud selles osas n.ö. kohtuotsuse 15 parandamist, siis kohtukolleegium leiab, et selles osas on apellatsioonikohtul võimalik oma otsusega parandada maakohtu ekslik järeldus. Siinkohal peab kohtukolleegium vajalikuks selgitada kaitsjale tema poolt apellatsioonis p.32 märgitut, kus kaitsja on ilmutanud arusaamatust, miks kohus asus vaidlustatud lahendi lk-l 5 seisukohale, et apellant pani toime
lg 2 p-des 1 ning 2 sätestatud teo, levitades korduvalt arvutiviirust ja põhjustades olulise kahju, kuid asub otsuse lk-del 6 ja 7 seda järeldust ümber lükkama, asudes lõpuks seisukohale, et § 208 lg 2 p-de 1 ja 2 tingimused pole täidetud (see ajendaski kohut mõistma süüdistatavat süüdi
Väär on kaitsja poolt apellatsioonis esitatud maakohtu järeldus. Nii väidab kaitsja, et maakohus on otsuses järeldanud , et X.X pani toime
208 lg 2 p.,1,2 sätestatud teo. Tegelikult on maakohtu otsuses märgitud, et maakohus asus seisukohale , et X.X on toime pannud teo, milline süüdistusaktis on kvalifitseeritud
prg. 208 lg 2 p.1,2 järgi. Tegemist on põhimõttelise sõnakasutusega, sest mõte, mis on tsiteeritud väidetavalt maakohtu otsusest kaitsja apellatsioonis ja maakohtu otsuses esitatud tegelik maakohtu seisukoht, on sisult erinevad. Maakohtu järeldusest on võimalik aru saada vaid üheselt ja nimelt, et tegevus e. käitumine , milline on X X ette heidetud süüdistuses ja mis on süüdistusaktis kvalifitseeritud
prg. 208 lg 2 p. 1,2 järgi, on maakohtu seisukohast ka X. X toime pannud. Kaitsja poolt apellatsioonis esitatud versioon annab aga tõesti alust arusaamatusteks, kuid kuna need on kaitsja enda poolt tekitatud ja ei vasta tegelikkusele, ei pea kohtukolleegium vajalikuks hakata lahti mõtestama kaitsja poolt esitatud teksti. Need asjaolud, milliste ümberlükkamisele maakohtu poolt kaitsja viitab kui otsuse vastuolulisust iseloomustavatele asjaoludele - korduvus ja olulise kahju põhjustamine – need asjaolud ei kirjelda mitte süüdistatavale etteheidetud käitumist vaid tema käitumisele antud juriidilist hinnangut ja tagajärge. Eeltoodust tulenevalt on kohtukolleegium vastupidiselt kaitsjale seisukohal, et maakohtu otsus ei ole selles osas vastuoluline. 2) Kohtukolleegium leiab, et maakohus on põhjendatult tulnud järeldusele, et X X poolt oma koduarvutist ajavahemikul 8.-14.novembrini 2005.a. 50-le Rapla MV eposti aadressile vähemalt 1039 e-kirja saatmine ,s.h. 555 e-kirja koos manustega süüdistuses näidatud saatja aadressidel, on tõendatud. Maakohus on oma sellekohast järeldust otsuses põhjendanud ja kohtukolleegium ei ole tuvastanud asjaolusid, millised annaks aluse maakohtu tõendamisprotsessi ümber hinnata. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kestva praktika kohaselt tuleb ringkonnakohtul juhul, kui ta hindab samu tõendeid maakohtust diametraalselt erinevalt ning asub nende alusel võrreldes maakohtuga vastupidisele seisukohale, ära näidata ka esimese astme kohtu poolt tehtud vead tõendite hindamisel. Seejuures tuleb põhjusi, miks antakse tõenditele senisest vastupidine hinnang, erilise hoolikusega selgitada – „lisaks omapoolsele tõendite analüüsile peab ringkonnakohus näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega“ (Riigikohtu otsus 3-1-177-05). Kohtukolleegium aga ei ole selliseid vigu maakohtu otsuses tuvastanud. Kohtukolleegium leiab, et apellatsioonis esitatud argumendid ei anna alust ümber lükata maakohtu tõendamisprotsessi ning siseveendumuse kujunemist, mis kohtuotsust lugedes on täielikult arusaadav. Kohtukolleegium leiab, et maakohtu seisukohta X.X süü osas, ei lükka ümber ka kaitsja apellatsioonis esitatud viited 16 väidetavalt X.X süüd välistavatele ja teda õigustavatele tõenditele. Nii leiab kaitsja, et X.X süüd välistab Elion Ettevõtted AS-i tehnilise eksperdi arvamus, mille kohaselt , kui eeldada seda, et faili suuruse ühikuks on minimaalühik, st „bit“, peaks 117208809472 biti suuruse kirja saatmiseks vähemalt 4. sekundiga olema koguni kolm korda kiirem andmesidekanal kui Elioni kõige suurem ja kiirem andmesidekanal. Kui aga tegemist on suurema ühikuga „byte“ (nagu see tavaliselt on), on selliste meilide saatmine isegi Euroopas võimatu. Lõppkokkuvõttes konstateerib Elioni ekspert, et sellises koguses, sellise suuruse ning kiirusega maile ei ole tehniliselt võimalik Elioni võrgu kaudu saata. Kohtukolleegium leiab, et eeltoodud arvamus ei välista X.X süüd. Kuna nimetatud dokumendi näol ei olnud tegemist ei X.X süüd tõendava ega ka vastupidise e. tema süüd välistava tõendiga, siis ei ole sellele andnud omapoolset hinnangut oma otsuses ka maakohus. Küll ei saa aga öelda, et maakohus ei ole üldse nimetatud küsimust uurinud kohtuistungil. Arvestades Elioni tehnilise eksperdi seisukohta esitati samasisuline küsimus ka maakohtu istungil ülekuulatud tunnistajale Antti Andreimannile, kes on IT-valdkonna spetsialist. Tunnistaja ütlustest nähtub, et 117208809472 bitti tundub kahtlaselt suur number ja mailiserver ei ole üldjuhul võimeline vastu võtma nii suuri e-maile. Samal kohtuistungil on vaadeldud asitõendit – CD-d, millele põhineb vaidlusalune emaili füüsiline suurus. Tunnistaja A.A selgitab, et tema julgeb väita, et see number - 117208809472 – ei kajasta väljasaadetud kirja suurust vaid pigem ketta pealt leitud andmebloki suurust. Eeltoodud asjaolusid arvestades ei ole kohtukolleegiumi arvates võimalik kasutada X.X süüd välistava tõendina kaitsja poolt esitatud Elioni tehnilise eksperdi arvamust. Ka püüab kaitsja jätkuvalt kohut veenda selles, et FIE V J poolt väljastatud arve nr.93 on tõendiks, mis välistab X.X süü ja nimelt tema poolt süüdistuses näidatud ajavahemikul suure arvu mittevajalike e-kirjade saatmise. Nimelt leiab kaitsja, et kui V J selgitas, et tema töö tulemusena peatus laviinkirjade jõudmine Rapla Maavalitsuse töötajate postkastidesse kuna ta oli vastavad protsessid serveris peatanud, siis ei olnud nende saatmine ka võimalik. Kohtukolleegium vastupidiselt kaitsjale ei omista arve väljastanud isiku poolt antud selgitustele sellist tõenduslikku kaalu, mis lükkaks ümber muud usaldusväärsed tõendid. Selline kaitsja poolne tõendite hindamine on äärmiselt ühekülgne, kuid kuna kaitsja võib nii kohtuvaidlustes kui ka apellatsioonis esitada ühekülgselt kaitsealust õigustavad, mittesüüstavad asjaolud ning ta ei ole kohustatud kohtuliku uurimise tulemust objektiivselt hindama, siis ei ole temale selliste järelduste tegemine ka etteheidetav. Kohus ei saa aga oma otsuses hinnata tõendeid sedavõrd ühekülgselt, et FIE V J selgitustega lugeda ümberlükatuks muud tõendid, millised kinnitavad e-kirjade saatmist X.X arvutist ja saabumist Rapla Maavalitsuse meiliaadressidele süüdistuses näidatud ajavahemikul. Siinjuures märgib kohtukolleegium, et andes omapoolse hinnangu tõendite eelistusele, ei saa eelistada usaldusväärsetele tõenditele oletuslikke hinnanguid, milleks antud juhul on töö teostanud isiku hinnang tema poolt tehtud tööle. 3) Järgnevalt põhjendab kohtukolleegium oma seisukohta osas, mis puudutab X X poolt toimepandule juriidilise hinnangu andmist e. kas X X süüdistuses inkrimineeritud tegevus on kvalifitseeritav
prg. 207 või 208 järgi. Maakohus tuli järeldusele, et X.X inkrimineeritud tegevus tuleb kvalifitseerida
prg. 207 17 järgi ja seda põhjendusel, et .X tegevus e-kirjade saatmisel ei ole arvutiviiruse levitamine. Maakohtu seisukohast ei ole tegemist arvutiviiruse levitamisega seetõttu, et X.X ei ole loonud kahjulikku programmi või muutnud tema poolt kasutatud arvutiprogramme mingi muu programmi levitamise eesmärgil. Kohtu hinnangul on X X tegevus, s.o. suure arvu mittevajaliku e-kirja(koos manustega) saatmine Rapla MV 50-le e-posti aadressile, eesmärgiga takistada ja häirida tavapärast elektronkirjavahetust, milline tagajärg ka saabus, kvalifitseeritav
ettenähtud kuriteona, so arvutivõrgu või –süsteemi ühenduse rikkumise või kahjustamisena. Prokurör ei ole nõustunud sellise maakohtu seisukohaga. Ta leiab, et tõendamist on leidnud, et nende programmide abil saadeti Rapla MV meiliaadressitele laviinkirju, mis häirisid oluliselt Rapla MV tööd, tekitades materiaalset ja moraalset kahju. Kuna vabavara tarkvaraprogramme Nessus, Kmail, Evolution ja Morzilla Thunderbaid kasutati mittesihipäraselt Rapla MV meiliserveri ummistamise eesmärgil, siis on need programmid süüdistuse kontekstist lähtuvalt kahjulikud. Karistusseadustiku § 208 kommentaarist 2.2. nähtub, et laviinkiri on arvutiviirus laiemas mõttes. Seega põhiline prokuröri argument tuleneb süüdistuses märgitud teo toimepanemise ajal kehtinud
prg. 208 redaktsiooni kommentaaridest. Andmaks juriidilist hinnangut süüdistatava X X inkrimineeritud käitumisele, tuleb kohtukolleegiumil eelkõige otsustada küsimus, kas käesoleval juhul on kohaldatav
kommenteeritud väljaandes prg. 208 komm.-s 2.2. öeldu ja nimelt, et Arvutiviirusena käsitatakse
-i kontekstis kahjulikku arvutiprogrammi, mis on võimeline end omal algatusel või modifitseeritud kujul ise või teiste arvutiprogrammide abil arvutivõrgu kaudu edasi levitama ning häirima arvutite kasutamist, muutes või kustutades muu hulgas arvutis olevaid andmeid või programme, kasutades ära arvuti ressursse jne. Termin tähistab nii neid kahjulikke programme, mis levitavad end teisi programme muutes, kui ka neid, mis levitavad end teisi programme muutmata (uss, laviinkirjad). Kohtukolleegium on seisukohal, et X.X tegevusele õige juriidilise hinnangu andmiseks tuleb võrrelda teo toimepanemise ajal kehtinud
prg. 207 ja 208 redaktsioone käesoleval ajal kehtivate redaktsioonidega, otsustamaks esiteks, kas seaduse kohaldamisel on vajalik kohaldada
prg. 5 lg 2 p.2 sätestatud põhimõtteid, ja teiseks, tulenevalt Riigikohtu poolt korduvalt väljendatud seisukohtadest , mille kohaselt nii süüdistuses kui kohtuotsustes tuleb tegu kvalifitseerida teo toimepanemise ajal kehtinud karistusseadustiku redaktsiooni järgi, tuleb tagada
lg 1 kohane kontroll, et tegu oli karistatav selle toimepanemise ajal ning kindlustada
Isiku süüditunnistamine on aga võimalik üksnes juhul, kui tema tegu oli kuriteona karistatav nii toimepanemise ajal kui ka igal ajahetkel arvates teo toimepanemisest kuni kohtuotsuse tegemiseni (Riigikohtu otsus nr.3-1-1-4-08). Eelkõige tuleb märkida, et võrreldes
prg. 207 ja
prg. 208, siis
prg. 207 on kergem süüteokoosseis ja seda ka
prg. 208 esimese lõikega võrreldes. Teo toimepanemise ajal oli
prg. 208 järgi karistatav arvutiviiruse levitamine. Seejuures nagu varem märgitud, avas
prg. 208 komm.2.2 arvutiviiruse kui termini mõiste ja see sisaldas tõesti nagu prokurör väidab ka laviinkirjade saatmist.
prg. 207 nägi teo toimepanemise ajal ette kriminaalvastutuse arvutivõrgu või arvutisüsteemi ühenduse rikkumise või 18 tõkestamise eest. Käesoleval ajal kehtib
prg. 207 lg 1 järgmises redaktsioonis : Arvutisüsteemi toimimise ebaseaduslik häirimine või takistamine andmete sisestamise, edastamise, kustutamise, rikkumise, muutmise või sulustamise teel (jõustunud 24.03.2008.a.). Omapoolse seisukoha kujundamisel lähtub kohtukolleegium Karistusseadustiku muutmise seaduse eelnõu 166SE II-1 seletuskirjas antud selgitustest. Nii ei ole seletuskirja kohaselt
prg. 207 lõikes üks esitatud süüteokoosseisu objektiivset külge mitte muudetud vaid täpsustatud ( s.t. et ühenduse rikkumine või tõkestamine on täpsemalt öeldes ebaseaduslik häirimine või takistamine) ja seda eesmärgiga välistada otseselt igasugused füüsiliste mõjutustega põhjustatud takistused, nagu sidekaablite, arvutisüsteemide füüsiline rikkumine või hävitamine. Nimetatud tegevused kvalifitseeritakse kui vara füüsiline hävitamine. Ka märgitakse seletuskirjas üheselt , et arvutisüsteemi töö häirimine e-kirjade masspostituste teel on vaadeldav
prg. 207 ettenähtud tegevusena. Seega eristab käesoleval ajal kehtiva
prg. 207 redaktsiooni selgitus e-kirjade masspostitust arvutiviiruse levitamisest, mis erinevalt e-kirjade masspostitusest on kvalifitseeritav
prg. 208 järgi. Seega , isegi kui lähtuda varemkehtinud
prg. 208 kommentaarides väljaöeldust, et laviinkirjad olid võrdsustatud arvutiviiruse levitamisega, siis käesoleval ajal see nii ei ole ja kuna
prg. 207 oli varem ja on ka käesoleval ajal kergem süüteokoosseisu võrreldes
prg. 208, siis on X. X käitumisele maakohtu poolt antud juriidiline hinnang kohtukolleegiumi arvates õige. Kohtukolleegium ei nõustu siinjuures ka apellandi poolt apellatsioonis p.22 esitatud käsitlusega justkui omavahel on ühendatud ja moodustavad arvutivõrgu vaid majasiseselt ühendatud arvutid. Selline käsitlus tuleneb apellandi väitest, kus ta märgib, et tunnistajad väitsid ainult seda, et e-kirju ei saanud majast sisse ega välja saata, seda , et oleks olnud aga häiritud e-kirja correspondents omavahel ühendatud arvutivõrgus või –süsteemis, seda tunnistajad ei kinnitanud. Selline apellandi poolt esitatud käsitlus on kohtukolleegiumi arvates meelevaldne ja ei saa olla tõsiseltvõetav. On selge, et ainuüksi majasisese elektroonilise kirjavahetuse halvamine ei häiri veel asutuse tööd sedavõrd, sest majasiseselt on võimalik kiire kirjavahetus ka käsipostiga. Ainuüksi kõrvalkabinettide vahelise elektroonilise andmete edastamise toimimiseks ei koostata ega ratifitseerita ka rahvusvahelisi konventsioone. Arvutikuritegevusvastase konventsiooni preambula kohaselt on ühiskonna kaitseks küberkuritegevuse vastu esmatähtis ellu viia ühtset kriminaalpoliitikat, võttes vastu asjakohased õigusaktid ja edendades rahvusvahelist koostööd muul viisil. Konventsioonile kirjutasid 23. novembril 2001 Budapestis alla 26 Euroopa Nõukogu liikmesriigi (sealhulgas Eesti) ning USA, Kanada, Jaapani ja Lõuna-Aafrika Vabariigi esindajad. Arvutikuritegevusvastase konventsiooni ratifitseerimise seaduse võttis Riigikogu vastu 12. veebruaril 2003 (RT II 2003, 9, 32). Konventsiooni ratifitseerinud riigid on kohustatud viima riigisisese õiguse vastavusse konventsiooniga. Seega on alust väita, et ka
prg.-s 207 kriminaliseeritud tegevus on kooskõlas nimetatud konventsiooniga. Kui lugeda käesolevas otsuses eelpool käsitletud
muudatuste seaduse eelnõu seletuskirja, siis on sealt väljaloetav, et muudatuste eesmärgiks on täiendada
-i selliselt, et see oleks kooskõlas nõuetega, mis on sätestatud Euroopa Nõukogu arvutikuritegevusvastase konventsioonis (Convention on Cybercrime) (edaspidi konventsioon) ja EL nõukogu
prg.-s 207 ettenähtud tegevuse kriminaliseerimisel on globaalsemad eesmärgid kui seda on majasisese kabinettidevahelise ühenduse kindlustamine. Apellandi ekslik arusaam tuleneb sellest, et apellant tõlgendab arvutivõrguna vaid nn. kohtvõrku. Siinkohal peab kohtukolleegium vajalikuks selgitada omapoolset arusaama arvutivõrgust ja nimelt Arvutivõrk (ingl. k. "computer network") - sidekanalitega ühendatud arvutikogum. Arvutivõrgu võivad moodustada ühes ruumis või hoones paiknevad arvutid (kohtvõrk), aga ka eri linnaosades, linnades või isegi riikides paiknevad arvutid (laivõrk). Arvutivõrk võib kasutada nii spetsiaalseid andmesidekaableid, telefoniliine kui eetrit (traadita võrgud).Suurimaks arvutivõrguks on Internet, mis tegelikult kujutab endast TCP/IP-tehnoloogial baseeruvate võrkude kogumit oma paljude alamvõrkudega. Arvutivõrgu ülesehituse erinevaid variante on väga palju, seetõttu on ka ligipääs erinevatesse võrkudesse ja nendest välja erinev, sõltudes kasutatavatest seadmetest ja kontrollimehhanismidest. Kui lähtuda teadmisest, et arvutisüsteem tähendab ühte või mitut arvutit ja nendega seotud tarkvara, siis võib järeldada, et arvutisüsteemi olemasolu on arvutivõrgu eelduseks e. kui on arvutivõrk, siis on olemas ka arvutisüsteem. Et sisuliselt ei oma küberkuritegude puhul kaks erinevat mõistet niivõrd kvalifitseerivat tähtsust kui sellele on omistanud kaitsja oma apellatsioonis, seda kinnitab kohtukolleegiumi arvates ka asjaolu, et käesoleval ajal kehtiv
prg. 207 redaktsioon kasutab ainult mõistet arvutisüsteem ja seda põhjusel, et Arvutikuritegevusvastane konventsioon, mis teatavasti oli allkirjastatud ja ratifitseeritud juba eelmise
prg. 207 redaktsiooni ( arutatava sündmuse toimepanemise ajal) ajal tunneb samuti vaid mõistet arvutisüsteem. Kuna konkreetne tegevus, mida süüdistatavale süüdistuses etteheidetakse on e-kirjade masspostitus ja on üldteada asjaolu, et e-kirja saaja peab olema internetiga ühendatud, et e-kiri saajani jõuaks, siis ei nõustu kohtukolleegium ka selle kaitsja väitega, et arvutivõrgu olemasolu tuleb eraldi tõendada. X. X tegevuse tagajärjel ummistus sisuliselt andmesidevõrgu ühendus. Kohtukolleegium on seisukohal, et nii
prg. 207 kui ka
prg. 208 süüteokoosseisud eeldavad arvutivõrgu olemasolu ning seda ei pea eraldi tõendama. 4) Kohtukolleegium leiab, et maakohus ei ole rikkunud menetlusseadust, kui kvalifitseeris X X süüdistuses inkrimineeritud tegevuse ümber
208 lg 2-lt
prg. 207 lg 1 järgi. Maakohtu sellekohane otsustus vastab menetluslikult KrMS prg. 268 lõikes 8 sätestatud kohtule antud võimalusele. Võrreldes
prg. 207 ja 208 ettenähtud süüteokoosseise ei ole kohtukolleegiumi arvates alust rääkida sisult erinevatest süüdistustest. Maakohus ei ole tuvastanud mingeid uusi asjaolusid võrreldes selle süüdistusega, milline on süüdistatavale etteheidetud süüdistusaktis. Süüdistatavale esialgses süüdistuses inkrimineeritud käitumine on jäänud samaks, kuid sellele on antud esialgsega võrreldes erinev juriidiline hinnang. Sellisel juhul ei ole alust rääkida sisult oluliselt erinevatest süüdistustest ja seoses sellega süüdistatava olukorra halvendamisest (Riigikohtu otsus nr.3-11-81-04). Kaitsja apellatsioonis esitatud arutlused põhinevad asjaolul, et Karistusseadustikus on kahe käsitletava süüteokoosseisu kirjeldamisel kasutatud erinevaid termineid. See on ka loomulik, sest vastasel juhul olnuks küberkuriteod hõlmatud vaid ühe süüteokoosseisuga. KrMS prg. 268 mõtte 20 kohaselt on prokuröril ja kohtul õigus kvalifitseerida süüdistatava käitumine teise, süüdistusaktis mitte esitatud süüteokoosseisu järgi ilma uut süüdistust esitamata ka siis, kui need süüdistused on erinevad. Seaduse järgi ei tohi süüdistused olla sisult oluliselt erinevad. Kohtukolleegium märgib, et otsustamaks, kas tegemist on sisult oluliselt erineva süüdistusega ei saa võrrelda ainult seadusetekstis kasutatud mõisteid. Sellisel süüdistusega absoluutse seotuse korral puuduks kohtul igasugune iseseisev otsustusruum. Riigikohus on oma otsuses nr. 3-1-142-00 selgitanud, mida mõista varemesitatud süüdistusega võrreldes sisult oluliselt erineva süüdistuse all ja nimelt, kui muutub kuriteo toimepanemise aeg, koht, objektiivne külg, subjektiivne külg, kui ka objekt (rünnatav õigushüve). Viidatud Riigikohtu otsus pärineb küll KrMK aegadest, kuid võrreldes sellega on Riigikohtu seisukohad muutunud selles osas pigem madalama astme kohtutele suuremate volituste andmise suunas. Nimelt oma otsusega nr. 3-1-1-36-07 kvalifitseeris Riigikohus ise ümber süüdistuse
prg.-lt 199 prg-le 266, milliste rünnatavad õigushüved on erinevad. Võrreldes käesolevas kriminaalasjas vaidlusaluseid süüteokoosseise –
prg. 207 ja 208- siis nende süüteokoosseisude puhul on tegemist süüteokoosseisudega, kus rünnatav õigushüve on seotud arvutikasutajate õiguspäraste ootustega arvuti, arvutivõrkude ja –süsteemide takistamatuks kasutamiseks. Kohtukolleegium peab vajalikuks veelkord rõhutada, et ei pea oluliseks ka siin terminoloogilisi erinevusi. Märkimist väärib asjaolu, et ka viiruste levitamine, mis süüdistatavale oli esialgu inkrimineeritud, toimub arvutivõrgu ja seega ka arvutisüsteemi kaudu. Seetõttu ei saa nõustuda kaitsjaga, et need terminid esialgse süüdistusega võrreldes süüdistatavale üllatavateks olid, seda enam, et samad terminid esinesid ka süüdistatavale
prg. 217 esitatud süüdistuses, milles süüdistatav õigeks mõisteti kuna prokurör sellest süüdistusest loobus. 5) Kohtukolleegium ei nõustu ka kaitsja poolt apellatsioonis esitatud seisukohaga, et maakohus on
prg. 207 kohaldamisel eksinud subjektiivsete koosseisutunnuste avamisel ja vaidlustatud kohtuotsus on subjektiivse koosseisu kohalt vastuoluline. Esiteks märgib kohtukolleegium, et nõustub kaitsja väitega, et maakohus on ekslikult märkinud otsusesse, et
prg. –s 207 ettenähtud süüteokoosseis eeldab otsest tahtlust kõigi asjaolude suhtes. Tegelikult on
prg. 207 koosseis täidetud, kui isik tegutseb vähemalt kaudse tahtlusega. Kohtukolleegium on aga seisukohal, et maakohtu sellekohane ebaõige seisukoht ei muuda kohtuotsust vastuoluliseks. Maakohus on märkinud kohtuotsusesse, et
prg. 207 süüteokoosseis eeldab otsest tahtlust kõigi asjaolude suhtes, mis kahtlemata X Xl ka oli. Kohtukolleegium mõistab seda maakohtu seisukohta selliselt, et maakohus eeldades, et süüteokoosseisu täitmiseks on vajalik vähemalt otsene tahtlus, leidis, et see minimaalseim nõutud tahtluse vorm X .X käitumises vaieldamatult ka esines, sest tegelikult ta tegutses kavatsetult. Nii märgib maakohus oma otsuses, et kohtu hinnangul X X tegutses eesmärgiga takistada ja häirida tavapärast elektronkirjavahetust, mis on otsene viide maakohtu seisukohale, et X X tegutses maakohtu arvates kavatsetult. Samuti on maakohus kohtuotsuses märkinud, et arvestab ka karistuse mõistmisel asjaolu, et X.X on kavatsetult toime pannud teise astme kuriteo. Kohtukolleegium ei pea eeltoodud maakohtu seisukohti üksteisega vastuolus olevateks. Kohtukolleegium nõustub maakohtu seisukohaga ka selles, et X.X pannes toime temale esitatud 21 süüdistuses kirjeldatud tegevuse, tegutses kavatsetult. Kavatsetud tegevusele viitab X.X eesmärgipärane käitumine, millega ta soovis saada tööd maavalitsuses. 6) Kohtukolleegium leiab, et X.X esitatud süüdistuses on kuriteo toimepanemise aeg määratud nii täpselt kui võimalik. Ära on näidatud kuupäevadena ajavahemik, mil kuritegu toime pandi ja sekundilise täpsusega e-kirjade väljasaatmise aeg. Kuriteo toimepanemise aeg omab kaitseõiguse seisukohast tähtsust niivõrd, kuivõrd on vajalik alibi kontrollimine. Käesoleval juhul on maakohus põhjendatult lugenud tõendatuks, et mail-pommid olid saadetud X.X koduarvutist ja nende saatjaks oli X.X ise. Sellisele järeldusele on maakohus tulnud kohtuliku uurimise käigus vahetult uuritud tõendite hindamise tulemil. Nimelt kuulas maakohus üle X X pereliikmed ning hinnates nende arvutialaseid teadmisi välistas nende poolt maavalitsuse meiliaadressidele mailpommide saatmise võimaluse. Kohtu sellekohast järeldust kinnitavad ka tunnistaja J.Ki ütlused ning temale X.X poolt saadetud elektronkirja sisu. Riigikohtu kriminaalkolleegium on seisukohal, et olles kriminaalasja kohtulikul arutamisel välistanud teised võimalikud versioonid teiste võimalike kuriteo toimepanijate osas, on kohus õigustatud lugema kuriteo toimepanemise aja tuvastatuks ajavahemikuna (Riigikohtu otsus nr. 3-1-1-5100). 7) Asitõendite (personaalarvuti) konfiskeerimise ja (võrgukontrolleri, mälupulga ja arvuti kõvaketas) hävitamise osas märgib kohtukolleegium järgmist. Esiteks heidab kaitsja maakohtule ette, et maakohus ei ole pidanud vajalikuks põhjendada oma kohtuotsuse resolutsioonis asitõendite osas tehtud otsustusi. Kohtukolleegium leiab, et eeltoodu ei kujuta endast menetlusõiguse olulist rikkumist. Kui lugeda tähelepanelikult KrMS prg. 312 ja 313 sätteid, siis KrMS prg. 312, mis loetleb asjaolud, milliseid kohus peab kohtuotsuses käsitlema, ei esine nõuet, et kohus peab kohtuotsuse põhiosas põhjendama asitõendite ja muude kriminaalmenetluses äravõetud või arestitud asjade suhtes võetavaid meetmeid. Küll peab aga kohus oma sellekohase seisukoha välja ütlema kohtuotsuse resolutiivosas (KrMS prg. 313 lg 1 p.11). Kohtukolleegium nõustub, et kohtu otsustuse selguse ja läbipaistvuse huvides on kohtupoolsete põhjenduste äranäitamine kohtuotsuse põhiosas positiivne nähtus, kuid nende puudumist ei saa hinnata kui menetlusõiguse olulist rikkumist. Teiseks, peab kohtukolleegium asjakohatuks kaitsja apellatsioonis esitatud seisukohta KrMS prg. 126 lg 3 p 2 kohaldamise osas antud juhul. Riigikohus on selles küsimuses oma seisukoha välja öelnud ja nimelt leidnud, et mingil juhul ei saa lugeda välistatuks seda, et kriminaalasja juurde asitõendina võetud esemed tunnistatakse kohtumenetluse tulemina kuriteo toimepanemise vahendiks ja need konfiskeeritakse kohtuotsusega
§-le 83 tuginevalt ka siis, kui neid esemeid ei olnud eelnevalt konfiskeerimise tagamiseks arestitud. On täiesti mõistetav, et sellise menetlusliku sammu järgselt ei saa enam aktualiseeruda KrMS §-s 126 sätestatud asitõendite suhtes kohaldatavad meetmed (Riigikohtu määrus 3-1-1-27-07). Kohtukolleegium leiab, et käesolevas kriminaalasjas asitõendiks tunnistatud personaalarvuti koos selle juurde kuuluvate andmekandjate ja võrgukontrolleriga on
prg. 83 mõttes süüteo toimepanemise vahendiks. Eeltoodu tuleneb ka Riigikohtu otsuses nr. 3-1-1-37-07 antud selgitusest :“ Süüteo toimepanemise vahend on ese, millega rünnatakse süüteo objekti või mida süüdlane muul viisil oma teos 22 kasutab. Vahend on seega ese, mis tööriistana hõlbustab koosseisupärase teo toimepanemist. Seevastu süüteo toimepanemise vahetu objekt on aine või ese, mis on isiku käitumise objekt, mille käitamisele või käitlemisele on koosseisus kirjeldatud tegu suunatud. Vahetu objekt on seega asi, mille passiivne olemasolu isiku valduses või mille käitlemine on seaduses sätestatud juhtudel iseenesest piisav, et see temalt konfiskeerida. Vahetu objekti ja vahendi eristamine taandub sellele, kas tegu on sellele esemele suunatud või saab mingit tegu selle eseme abil sooritada. Seejuures ei ole tähtis, kas ese on süüteokoosseisus nimetatud või mitte.“ Seega ei ole antud juhul kohaldatav KrMS prg. 126 lg 3 p.2. Eelviidatud kriminaalasjas tehtud otsuses on käesolevaks ajaks avaldatud ka Riigikohtu seisukoht selles , et
prg. 83 lg 1 ei ole vastuolus põhiseadusega ja et on võimalik konfiskeerida süüteo toimepanemise vahendina piiramatu tsiviilkäibega ja turul vabalt saadaoleva asja. Samas on Riigikohus oma otsuses märkinud, et kuna süüteo toimepanemise vahendi konfiskeerimine on üldkogu arvates materiaalses mõttes karistus, ei ole võimalik selle kohaldamise mõju süüdlasele hinnata üksnes eraldivõetuna. Õiglaseks ja mõistlikuks, edaspidi uut kuritegu ärahoidvaks karistuse kohaldamiseks, tuleb kohtul arvestada süüdlasele kõiki kohaldatavaid õigusjärelmeid kogumis. Mootorsõiduki kui süüteo toimepanemise vahendi konfiskeerimist võib pidada õigustatuks üksnes siis, kui on piisavalt ja põhjendatult alust arvata, et isik paneb samalaadseid õigusrikkumisi toime ka edaspidi, kusjuures leebemad meetmed (nt juhtimisõiguse äravõtmine lisakaristusena) pole suutnud mõjutada süüdlast uutest samalaadsetest süütegudest hoiduma. Kohtukolleegium on seisukohal, et ka personaalarvuti konfiskeerimiseküsimuse otsustamisel tuleb arvestada eeltoodud asjaolusid. Käesolevas kriminaalasjas on süüdistatava näol tegemist isikuga, kes on kohtu all esmakordselt, mistõttu on kohtul alust
prg. 217 järgi ja ka
prg. 208 järgi on kaitsja arvates süüdistatav õigeks mõistetud. Eeltoodust teeb kaitsja järelduse, et menetluskulude hüvitamise küsimuse otsustamisel pidanuks kohus kohaldama KrMS prg. 181 lg 1 sätteid, mis näeb ette, et õigeksmõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud riik. Edasi arutleb kaitsja selliselt, et kuna tema arvates kohus mõistis süüdistatava õigeks 2/3 süüdistuses võrreldes temale varemesitatud süüdistusega, siis tulnuks ka 2/3 menetluskuludest jätta riigi kanda. Kohtukolleegium sellise arutluskäiguga ei nõustu. Kaitsja ekslik arusaam tuleneb sellest, et ta ei ole endale selgeks teinud, mis liiki kohtuotsusega on vaidlustatud otsuse näol tegemist – kas süüdimõistva või õigeksmõistva. Nimelt tunneb kriminaalmenetlus kahte liiki otsuseid ja vastavalt KrMS prg. 309 lg –le 1 on need süüdimõistev ja õigeksmõistev. Kohtukolleegiumi arvates ei ole kahtlust selles, et vaidlustaud kohtuotsuse näol on tegemist süüdimõistva kohtuotsusega ja seda olenemata asjaolus, et süüdistatav ühes temale esitatud süüdistuses õigeks mõisteti ja teises süüdistuses tema tegevus ümber kvalifitseeriti. KrMS prg. 309 lg 2 defineerib õigeksmõistva kohtuotsuse ja nimelt õigeksmõistev kohtuotsus tehakse, kui kohtulikul arutamisel ei ole tuvastatud kuriteosündmust ega kuritegu või kui ei ole tõendatud, et kuriteo on toime pannud süüdistatav või kui prokurör on süüdistusest loobunud.
prg. 3 lg 3 sätestab kuriteo mõiste järgmiselt : Kuritegu on käesolevas seadustikus sätestatud süütegu, mille eest on füüsilisele isikule põhikaristusena ette nähtud rahaline karistus või vangistus ja juriidilisele isikule rahaline karistus või sundlõpetamine. Sellest võib teha ainukese järelduse ja nimelt, et ka
prg. 207 lg 1 ettenähtud süütegu on kuritegu. Kuna X.X 24 mõisteti süüdi
prg. 207 lg 1 järgi, siis on tegemist süüdimõistva kohtuotsusega ja kaitsja poolt viidatud KrMS prg. 181 lg 1 kohaldamisele ei kuulu. 11) Õige ei ole kohtukolleegiumi arvates ka kaitsja seisukoht, mille kohaselt maakohus leides erinevalt süüdistusaktis esitatust, et süüdistatavale
prg. 208 järgi inkrimineeritud käitumine on kvalifitseeritav
prg. 207 lg 1 järgi, pidanuks kohtuotsuse resolutiivosas mõistma süüdistatava õigeks
prg. 208 järgi enne kui mõistis ta süüdi
prg. 207 lg 1 järgi. Kaitsja viitab seejuures KrMS prg. 313 lg 2 sätestatud nõudele. Esmalt kordab kohtukolleegium juba käesolevas kohtuotsuses varem väljaöeldud seisukohta, et maakohus andes süüdistatava käitumisele süüdistusaktis esitatust erineva juriidilise hinnangu ei tuvastanud uusi asjaolusid – süüdistatavale süüdistuses inkrimineeritud käitumine ei muutunud, see leidis tõendamist täies ulatuses ja muutus ainult sellele käitumisele antud karistusõiguslik kvalifikatsioon. Kohtukolleegium peab ebaloogiliseks ja vastuoluliseks sellist kohtuotsuse resolutiivosa, kus kohus tunnistab süüdistatava ühesuguselt tuvastatud käitumises üheaegselt nii süüdi kui ka õigeks. Sisuliselt ei muuda fakt, kas vaidlustatud kohtuotsuse resolutiivosas on X X enne süüdimõistmist
prg. 207 lg 1 järgi
prg. 208 järgi õigeks mõistetud või mitte, midagi. Kohtuotsuse seaduslikkus ei kannata selle tegematajätmise all, kui see nii peaks õige olema, kuid kohtukolleegium sellist olukorda õigeks ei pea. Riigikohtu praktikast võib tuua erinevaid näiteid, kuid ka näidetena toodavad kaasused ei ole päris sarnased. Näiteks on Riigikohus oma otsuses nr. 3-1-1-12-06 tühistanud maa-ja ringkonnakohtu otsused isiku süüditunnistamises
prg. 141 lg 2 p.1 järgi ja oma otsusega tunnistanud sama isiku samas käitumises süüdi
prg. 145 järgi.
prg. 141 lg 2 p.1 järgi seda isikut õigeks ei mõistetud. Riigikohtu otsuses nr.3-1-1-3607 on aga Riigikohus tühistanud alamate kohtute otsused isikute süüdimõistmises
prg. 199 järgi, mõistnud nad selle paragrahvi järgi õigeks ja alles siis tunnistanud isikud süüdi
prg. 266 järgi. Erinevalt varemviidatud kohtuotsusest on viimatinimetatud otsuses tegemist kaasusega, kus esialgselt olid isikud mõistetud süüdi varguses, kus oli kvalifitseerivaks asjaoluks sissetungimine ja varguse koosseisu dekriminaliseerimisel jäi alles ainult sissetungimine e. antud juhul on tegemist süüdistuse mahu olulise vähenemisega. Seega peab kohtukolleegium maakohtu otsuse resolutiivosa sellisel kujul nagu see on vaidlustaud kohtuotsuses Riigikohtu praktikaga kooskõlas olevaks. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS prg. 337 lg 1 p.2,4; 338 p.2; 340 lg 1 p.6 ; 342-345 tühistab kohtukolleegium Pärnu Maakohtu otsuse 23.aprillist 2008.a. X X suhtes osaliselt – asitõendite suhtes võetud meetmete osas - ja teeb selles osas uue otsuse. Samuti teeb kohtukolleegium maakohtu otsuse resolutiivosas täpsustuse X X suhtes valitud tõkendi osas. Julia Katškovskaja Malle Preimer Paavo Randma 25
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.