Obsah (9)

§ 199§ 414§ 201§ 64§ 65§ 266§ 68§ 73§ 69

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 27. detsember 2011, Tartu Kriminaalasja number 1-11-3972 Kohtukoosseis Eesistuja Paavo Randma, liikmed Aarne Sar

§ 199lg 2 p 4 ja § 266 lg 2 p 3 järgi Apelleeritud kohtuotsus Viru Maakohtu 5.

oktoobri 2011 otsus Apellatsiooni esitaja Oleg Pavlov ja tema kaitsja advokaat Oleg Gorškaljov Prokurör Marina Zagorets Süüdistatav Oleg Pavlov, isikukood 37105203712, elukoht XXXXX; kriminaalkorras varasemalt karistatud 6 korda, viimati 18.10.2010.a Viru Maakohtu Narva kohtumaja poolt

§ 414

lg 2 p 2, § 415 lg 1 järgi tingimisi vangistusega 2 aastat 5 kuud 27 päeva, katseajaga 3 aastat. Kaitsja Advokaat Oleg Gorškaljov RESOLUTSIOON 1. Viru Maakohtu otsus tühistada osaliselt, täpsemalt Oleg Pavlovi süüditunnistamises

§ 199lg 2 p 4 järgi.

2. Teha nimetatud osas uus otsus ning tunnistada Oleg Pavlov süüdi

§ 201lg 2 p 1 järgi.

3. Mõistetud karistuste, samuti

§ 64

lg 1 ja

§ 65lg 2 alusel mõistetud liitkaristuste osas jätta maakohtu otsus muutmata.

4. Täpsustada maakohtu otsust ning lugeda õigeks, et

§ 266lg 2 p 3 järgi kvalifitseeritud kuriteo pani Oleg Pavlov toime 9.11.2010.

1

1. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.
2. Apellatsioonid jätta rahuldamata.
3. Süüdistatava kaitsja advokaat Oleg Gorškaljovi 22.11.2011 esitatud taotlus kaitsetasu määramiseks jätta läbi vaatamata.
4. Süüdistatava kaitsja advokaat Oleg Gorškaljovi kohtuistungil esitatud taotlus kaitsetasu määramiseks jätta osaliselt läbi vaatamata. Ülejäänud osas rahuldada taotlus osaliselt ning mõista advokatuurile eraldatud vahendite arvel OÜ Ida-Viru AB kasuks välja 101 (ükssada üks) eurot ja 92 senti apellatsioonimenetluses advokaat Oleg Gorškaljovi poolt süüdistatav Oleg Pavlovile riigi õigusabi korras osutatud õigusteenuse eest. Välja makstud õigusabitasu jätta riigi kanda. Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. Menetluskulude osas võib kohtuotsuse vaidlustada määruskaebe korras Riigikohtus 10 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
5. Viru Maakohtu
6. oktoobri 2011 otsusega tunnistati O. Pavlov süüdi

§ 199

lg 2 p 4 järgi ja mõisteti talle karistuseks 3 kuud vangistust;

§ 266

lg 2 p 3 järgi ja mõisteti talle karistuseks 6 kuud vangistust.

§ 64lg 1 alusel mõisteti süüdistatavale liitkaristuseks 6 kuud vangistust, mida vähendati Kr

MS § 238 lg 2 alusel 1/3 võrra, s.o kestuseni 4 kuud vangistust.

§ 68

lg 1 alusel arvati eelvangistuses viibitud aeg kestusega 5 päeva karistusaja hulka.

§ 65

lg 2 alusel liideti karistusele Narva kohtumaja 18.10.2010 otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa – 2 aastat 5 kuud ja 27 päeva – ja lõplikuks liitkaristuseks mõisteti süüdistatavale 2 aastat 9 kuud 22 päeva vangistust. Karistuse kandmise alguseks määras kohus 5.10.2011. Kohtuotsusega rahuldati kannatanu O.A. tsiviilhagi ja mõisteti O. Pavlovilt kannatanu kasuks välja 198 eurot ja 8 senti. Selle kohtuotsusega tehti süüdimõistev otsus veel R. Arhipovi ja S. Bahtijarovi suhtes, kelle osas apellatsioonimenetlust aga ei toimu. O. Pavlov tunnistati

§ 266

lg 2 p 3 järgi süüdi selles, et ta 9.10.2010 kella 23.40 paiku grupis Ruslan Arhipoviga, lõhkudes aknaklaasi, tungis ebaseaduslikult K.M. kuuluvasse korterisse, mis asub aadressil: Narva, XXX . Selle kuriteo toimepanemises tunnistas O. Pavlov ennast täielikult süüdi.

§ 199lg 2 p 4 järgi tunnistati O.

Pavlov süüdi selles, et ta isikuna, kes on varem toime pannud varguse, 7.11.2010 kella 12.00 paiku, viibides korteris aadressil: Narva, XXX , varastas O.A. kuuluvast naistekotist sularaha summas 3100 krooni, s.o 198.08 eurot. Kuigi O. Pavlov selles kuriteos ennast süüdi ei tunnistanud, leidis kohus, et ka selles osas on süüdistus täielikult tõendatud. Kohus asus seisukohale, et süüdistatava O. Pavlovi ütlused selle kohta, et O. A ei olnud üldse nii suurt rahasummat (3100 krooni), on ümber lükatud nii O.A. ütluste kui ka tema konto väljavõttega, mille kohaselt

1. ja 5.11.2010 võttis O.A. oma kontolt välja sularaha summas kokku 4290 krooni. 2 Seega on eluliselt usutav, et seisuga 7.11.2011, st 2 päeva hiljem, võis O. A sularahas käes olla 3100 krooni. Samuti on ümber lükatud O. Pavlovi väide selle kohta, et kuna eelmisel ööl viibis O.A. baaris, jõi ta kõik raha maha. Tunnistaja J.M. ütlustest nähtub, et baaris maksis kõik kinni just J.M. ning O.A. mitte millegi eest ei maksnud. Samuti nähtub ülalnimetatud ütlustest, keegi peale O. Pavlovi ei saanud ülalnimetatud raha kotist välja võtta. Kohus asus seisukohale, et kuna raha kadumise hetkel ei elanud O.A. ja O. Pavlov juba pool aastat koos, siis O.A. kotis olnud raha oli O. Pavlovi jaoks võõraks vallasasjaks. Sellega, et ta ei tagastanud O. A hõivatud raha nii, nagu ta tagastas koti ning telefoni, demonstreeris O. Pavlov oma tahet see raha omastada ning tegi seda. Kohus leidis, et O. Pavlovil tekkis tahtlus raha omastada pärast O.A. lahkumist tema korterist ning seega on tema tegevus salajase vargusena õigesti kvalifitseeritud.
2. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsiooni nii süüdistatav O. Pavlov kui ka tema kaitsja advokaat O. Gorškaljov. Apellantide taotlused ja põhiväited on järgmised. 2.1 Süüdistatav leiab, et süüdistus

§ 199

lg 2 p 4 järgi ei ole põhjendatud, kriminaalasjas puuduvad kuriteo toimepanemist kinnitavad objektiivsed tõendid. 2.1.1 Samuti ei ole O. Pavlov nõus talle mõistetud karistusega ja on seisukohal, et see on liialt karm. Olles tingimisi vabastatud karistuse kandmiselt täitis ta kõiki nõudeid, tasus tsiviilhagisid, tal oli olemas töökoht ning ta käis kriminaalhooldaja juures. 2.2 Kaitsja palub samuti O. Pavlov süüdistuses

§ 199

lg 2 p 4 järgi õigeks mõista, vähendada

§ 266

lg 2 p 3 järgi mõistetud karistust ning lugeda see kaetuks maakohtu 18.10.2010 otsusega. 2.2.1 Apellant leiab, et kannatanul ei saanud olla sellises summas sularaha nagu ta väidab. Konto väljavõtte kohaselt on ta 4.11.2010 võtnud välja 2164 krooni, mis on aga vähem süüdistuses märgitust. Et kannatanul raha ei olnud, tuleneb ka tunnistaja J.M. ütlustest. Et mingi raha kannatanul oli, seda kaitsja ei vaidlusta, kuid ta leiab, et tõendatud ei ole see, et korterist lahkumisel jäi see raha kannatanu kotti. Ei ole välistatud, et kannatanu laimab O. Pavlovit. 2.2.2 Süüdistuse osas

§ 266

lg 2 p 3 järgi osundab kaitsja, et see kuritegu pandi toime enne Viru Maakohtu 18.10.2010 kohtuotsust.

§ 65

lg 1 ja § 64 lg 1 sätteid kohaldades on võimalik see karistus lugeda kaetuks 18.10.2010 otsusega mõistetud karistusega või kohaldada rahalist karistust.

1. Ringkonnakohtu istungil jäid mõlemad apellandid esitatud taotluste juurde ning palusid maakohtu otsus apellatsioonides toodud argumentidel ja ulatuses tühistada. Prokurör vaidles apellatsioonidele vastu, paludes jätta maakohtu otsus muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide ja apellatsioonide väidetega ning kuulanud ära menetlusosaliste arvamused, leiab, et maakohtu otsus tuleb osaliselt tühistada materiaalõiguse väära kohaldamise tõttu. Seejuures väljub ringkonnakohus KrMS § 340 lg-le 1 tuginevalt esitatud apellatsioonide piiridest, kuivõrd on tuvastatav materiaalõiguse ebaõige kohaldamine, mida apellatsioonides ei ole käsitletud. Kõigepealt võtab ringkonnakohus seisukoha küsimuses, kas on 3 tõendatud võõra sularaha enda kasuks pööramine O. Pavlovi poolt (I), annab sellele teole seejärel karistusõigusliku hinnangu (II), käsitleb karistuse mõistmisega seonduvat (III) ning võtab viimasena seisukoha menetluskulude osas (IV). Nendes küsimustes on kriminaalkolleegiumi seisukohad järgmised. I
2. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus tõendite kogumit tervikuna hinnates jõudnud õigele järeldusele selles, et süüdistatav võttis kannatanult ära süüdistuses märgitud mahus sularaha ning apellatsioonides esitatud väited ei lükka ümber maakohtu põhistatud seisukohta. Kriminaalkolleegium soostub maakohtu asjakohaste põhistustega, peab kohtu siseveendumuse kujunemist jälgitavaks ning loogiliseks ja ei pea vajalikuks neid üksikasjalikult korrata. Apellatsioonides esitatud väidetele vastab kohtukolleegium järgmiselt. 4.1 Väär on kaitsja apellatsioonis esitatud väide, et kannatanu võttis 4.11.2010 enda pangakontolt välja ainult 2164 krooni, mistõttu ei ole usutav, et 7.11.2010 oli tema valduses 3100 krooni. Maakohus on selle küsimuse lahendamisel viidanud kannatanu kontoväljavõttele, mille kohaselt on O.A. 4.11.2010 võtnud sularahana välja 1886 krooni ja 5.11.2010 2404 krooni (tlk 22). Seega on täiesti usutav, et kannatanul oli süüdistuses näidatud ajal sularaha summas 3100 krooni. See on 1190 krooni vähem kui väljavõetud sularaha kogusumma, s.t on usutav, et selle vahesumma kulutas kannatanu sularaha väljavõtmise ning süüdistuses märgitud teo toimepanemise ajavahemikul ära. Sellele asjaolule viitas juba maakohus ning kriminaalkolleegium soostub selle järeldusega. 4.2 Sisuliselt tuleks vastupidise seisukoha jaoks uskuda apellantide väidet selle kohta, et kannatanu annab O. Pavlovi suhtes teadvalt valeütlusi. Sündmuste käiku ning kogutud tõendeid silmas pidades ei ole see aga tõsiseltvõetav versioon. Esmalt oleks loogiline, et kui kannatanu annab valeütlusi, oleks ta süüstanud O. Pavlovit terve selle sularahasumma äravõtmise mahus, mitte ainult 3100 krooni ulatuses. Midagi sellist ei ole kannatanu aga teinud. Kohe sündmusele järgnevalt on O.A. üle kuulatud, teda on hoiatatud valeütluste andmise eest ning kestvalt on jäänud ta versiooni juurde, et tema kotist on kadunud 3100 krooni (tlk 5). Tunnistaja J.M. on seejuures samuti tunnistanud, et kui süüdistatav oli O. A koti ära võtnud, ütles ta, et „jäta vähemalt raha koju, muidu jood kõik maha“, millele kannatanu oli vastanud, et „raha ta talle ei jäta“ (tlk 32). Ka see viitab kaude, et jutt oli rahast, mille olemasolust oli O. Pavlov teadlik. Seejuures kohtus tunnistaja J.M. kannatanuga ka siis, kui O. Pavlov oli vastavalt nõudmisele O.A. koti aknast alla visanud, kusjuures kannatanu oli tunnistajat koheselt teavitanud sellest, et tema kotist on kadunud sularaha summas 3000 krooni (tlk 32). Sellest. et kotis oli raha summas 3100 krooni, teavitas kannatanu koheselt ka enda lapsi, kes läksid O. Pavlovi korteri juurde kotti tagasi küsima (selline teave tuleneb O. Pavlovi enda ütlustest, vt tlk 15). Neid asjaolusid kogumis arvestades leiab ringkonnakohus seega sarnaselt maakohtule, et usaldusväärsed on O.A. ütlused selle kohta, et tema kotis oli nimetatud koguses sularaha. Selles osas jäävad apellatsioonid seega tagajärjetuks. II
3. Küll leiab ringkonnakohus apellatsioonide piiridest väljudes, et maakohus on vääralt kohaldanud materiaalõigust, kvalifitseerides tuvastamist leidnud tehioludel süüdistatava käitumise vargusena

§ 199lg 2 p 4 järgi.

1. Maakohus on tuvastanud, et süüdistatav tõmbas kannatanult koti käest ja keeldus seda tagastamast (otsuse lk 7). Põhimõtteliselt tunnistab seda ka O. Pavlov, kinnitades samas, et koti omastamise osas tal tahtlus puudus (tlk 14). Iseenesest võiks seda olukorda – koti äravõtmist – 4 käsitleda valduse murdmisena varguse objektiivse koosseisu tähenduses, kuid kuna ka riiklik süüdistus asus seisukohale, et sel ajahetkel puudus O. Pavlovil võõra vallasasja omastamise eesmärk, ei ole seda talle süüks arvatud. Ka süüdistuse kohaselt heidetakse O. Pavlovile põhimõtteliselt ette üksnes seda, et pärast kannatanu lahkumist otsis ta läbi viimase koti ja leides sealt raha, omastas selle, s.o koti varastamises ei ole O. Pavlovit süüdistatud.
2. Sellele arusaamale tuginevalt on maakohus ka tõdenud, et O. Pavlovil tekkis tahtlus raha omastada pärast O.A. lahkumist tema korterist (otsuse lk 8). Sellele asjaolule osundas ringkonnakohtu istungil õigustatult ka süüdistatava kaitsja. Kuid sellisel juhul ei saa rääkida kannatanule kuulunud vallasasjade valduse murdmisest varguse koosseisu tähenduses; selle oli O. Pavlov murdnud juba eelnevalt ning seda ilma omastamise tahtluseta. Võttes ära kannatanu koti ning keeldudes seda tagastamast, kehtestas O. Pavlov kotile ning selles sisaldunud vallasasjadele enda valduse ning koti hilisemal läbiotsimisel ning raha omastamisel ta võõrast valdust enam ei murdnud, s.t see raha oli juba tema valduses. 7.1 Seega oli sularaha O. Pavlovi valduses

§ 201lg 1 alt 1 tähenduses ning pöörates selle enda kasuks, pani ta toime omastamise.

Ka maakohus on märkinud, et jättes raha tagastamata, „demonstreeris O. Pavlov enda tahet see raha omastada ning ta ka tegi seda“ (otsuse lk 8). Need tehiolud vastavad üheselt omastamise, mitte aga varguse koosseisule. Olles eelnevalt varguse eest karistatud isikuks, tuleb O. Pavlovi käitumine tuvastamist leidnud asjaoludel kvalifitseerida seega

§ 201lg 2 p 1 järgi.

7.2 Täiendavalt märgib kriminaalkolleegium veel, et vallasasjale uue valduse kehtestamisel peab isik varguse koosseisu tähenduses tegutsema kavatsetult: „ebaseadusliku omastamise eesmärgil“. Seda ei ole maakohus samuti tuvastanud, märkides, et O. Pavlov pani kuriteo toime otsese tahtlusega (otsuse lk 9). Tegemist on täiendava argumendiga, mis tingib maakohtu otsuse tühistamise ning süüdistatava käitumise ümberkvalifitseerimise teise sätte järgi. III 8. Süüdistatavale mõistetud karistuse osas leiab ringkonnakohus, et see tuleb jätta muutmata ning seda järgmistel põhjustel. 9.

§ 199lg 2 p 4 järgi on O.

Pavlovile mõistetud karistuseks 3 kuud vangistust. Kvalifitseerides süüdistatava käitumise ümber küll

§ 201lg 2 p 1 järgi leiab ringkonnakohus, et mõistetud karistus tuleb jätta muutmata.

Tuvastatud tehiolude ning süüdistatava teo ebaõigussisu osas ringkonnakohus mingeid muudatusi ei teinud ning kriminaalkolleegiumi hinnangul vastab O. Pavlovile mõistetud karistus tema teosüüle. Süüdistatav ei ole kuriteo toimepanemist tunnistanud, s.o puuduvad karistust kergendavad asjaolud ning ringkonnakohtu arvates puuduvad alused karistuse vähendamiseks, mis on niigi mõistetud juba sisuliselt sanktsiooni minimaalmääras. 10. Ka ei ole kriminaalkolleegiumi hinnangul võimalik vähendada karistust, mis on O. Pavlovile mõistetud

§ 266lg 2 p 3 järgi.

Süüdistatav on selle kuriteo toimepanemist küll kahetsenud, kuid oleks alusetu väita, et seda ei ole juba piisaval määral arvesse võetud olukorras, kus mõistetud karistus jääb tuntavalt alla sanktsiooni keskmist määra. Süüdistatav on varasemalt korduvalt karistatud, kõnealused kuriteod pani ta toime kohtu poolt määratud katseajal ning võimatu on tulla vastu O. Pavlovi ning ka tema kaitsja apellatsioonis esitatud taotlustele muuta sanktsiooniliiki. Sarnaselt maakohtule leiab kriminaalkolleegium, et rahalise karistuse mõistmine kirjeldatud olukorras on võimatu. 5 10.1 Mõistes süüdistatavale karistuseks vangistuse kuritegude eest, mis ta on pannud toime katseajal, määravad

§ 73

lg 4 ja § 74 lg lg 5 üheselt, et tuleb moodustada liitkaristus

§ 65lg 2 alusel ning pöörata karistus reaalselt täitmisele.

Ainukese erandi võib sellest moodustada karistuse individualiseerimine viisil, et see asendatakse

§ 69alusel üldkasuliku tööga.

Samas puudub alus ka selle võimaluse analüüsimiseks, kuivõrd süüdistatavale mõistetud liitkaristus on kestuselt üle 2 aasta ning

§ 69

lg 1 kohaselt võib üldkasulikku tööd kohaldada vaid juhul, kui mõistetud karistus on kuni 2 aastat vangistust. 11. Rahuldamata jääb ka kaitsja taotlus tühistada maakohtu otsus

§ 65lg 2 alusel liitkaristuse mõistmise osas.

Apellant on enda väite rajanud faktile, et O. Pavlov on

§ 266

lg 2 p 3 järgi tunnistatud süüdi kuriteo eest, mille ta pani toime 9.10.2010, s.o enne O. Pavlovi süüdimõistmist 18.10.2010 maakohtu poolt teises kriminaalasjas. Kui selline asjaolu leiaks kinnitust, tuleks tõesti maakohtu otsus liitkaristuse mõistmise osas tühistada, kuna sellisel juhul tulnuks moodustada liitkaristus

§ 65

lg 1 alusel

§ 266lg 2 p 3 järgi mõistetud karistuse ja 18.10.2010 otsusega mõistetud karistusega.

11.1 Kõnealuse küsimuse lahendamisel tuleb aga tunnistada, et tegemist on süüdistusakti ilmselge ebatäpsusega. Kriminaaltoimiku materjalidest nähtub, et tegelikkuses pandi kuritegu toime siiski 9.11.2010, s.o peale maakohtu poolt 18.10.2010 tehtud süüdimõistvat kohtuotsust O. Pavlovi suhtes (vt tlk 39, 50, 59, 65, kus kõigis menetlusdokumentides käsitletakse

§ 266lg 2 p 3 järgi kvalifitseeritud kuriteosündmust, mis leidis aset 9.11.2010).

Seda fakti tunnistas ringkonnakohtu istungil ka süüdistatava kaitsja. Seega on maakohus õigesti moodustanud liitkaristuse esmalt käesolevas kriminaalasjas vaatluse all olevatest episoodidest ning seejärel moodustanud liitkaristuse

§ 65lg 2 alusel.

Selle osundatud minetuse peab kriminaalkolleegium võimalikuks kõrvaldada täpsustuse korras. IV

1. Järgnevalt lahendab kriminaalkolleegium menetluskuludesse puutuva. 12.1 Eesti Advokatuuri juhatuse
2. detsembri 2009 otsusega on kehtestatud „Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord ja tasumäärad ning riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord“, mida on täiendatud
3. juulil 2010 jõustunud muudatustega (edaspidi Kord). Korra p 16 kohaselt on määratud kaitsja tasu kriminaalasja apellatsioonimenetluseks ettevalmistamise eest 15,98 eurot iga poole tunni kohta, kuid kokku mitte rohkem kui 191.73 eurot. Korra p 18 sätestab, et määratud kaitsja tasu kriminaalasja kohtuliku üld- või lihtmenetluse istungil osalemise eest on 15.98 eurot iga poole tunni kohta. Korra p 47 p 3 kohaselt makstakse advokaadi põhjendatud taotlusel tema poolt riigi õigusabi osutamise kohta ja tagasi jõudmiseks kulutatud aja eest tasu 35.15 eurot, kui riigi õigusabi osutamise koht asub 100 kuni 150 kilomeetri kaugusel. Korra p 54 kohaselt hüvitatakse riigi õigusabi osutamisega seoses kantud isikliku või advokaadibüroo pidaja sõiduauto kasutamise kulud advokaadi põhjendatud taotlusel summas 0,13 eurot iga läbitud kilomeetri kohta. 12.2 Riigi õigusabi seaduse § 22 lg 1 sätestab aga täiendavalt järgmist: Riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks esitab advokaat riigi õigusabi andmise otsustanud kohtule, uurimisasutusele või prokuratuurile taotluse, milles märgitakse: 6 1) käesoleva seaduse § 21 lõikes 3 nimetatud tasude ja kulude korra alusel maksmisele kuuluv tasu ja hüvitamisele kuuluvad vajalikud kantud kulud koos arvutuskäiguga, arvestades käesoleva paragrahvi lõikes 5 sätestatut; 2) riigi õigusabi osutamise käigus tehtud põhjendatud toimingud, nende tegemisele kulunud põhjendatud aeg, iga toimingu tegemise kuupäev ning toimingu algus- ja lõppkellaaeg, kui riigi õigusabi tasu arvestatakse ajatasuna; 3) riigi õigusabi osutamise käigus tehtud põhjendatud toimingud ning iga toimingu tegemise kuupäev, kui riigi õigusabi tasu arvestatakse koondtasuna; 4) põhjendused riigi õigusabi osutamisel kulutatud aja, tehtud toimingute ja kantud kulude vajalikkuse ja põhjendatuse kohta. 12.3 Edasiselt sätestab Riigi õigusabi seaduse § 22 lg 5, et taotluse vormi kasutamine ja selle esitamise korra järgimine on advokaadile kohustuslik. Taotlus jäetakse läbi vaatamata, kui riigi õigusabi tasu suuruse ja kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks ei esitata vormikohast taotlust, taotluses ei ole märgitud kõiki käesoleva paragrahvi lõike 1 kohaselt nõutud andmeid või kui taotlust ei esitata kehtestatud korras. Seejuures toonitab ringkonnakohus, et tulenevalt kohtupraktikast on Riigi õigusabi seaduse § 22 lgst 1 ja lg-st 5 sätestatust juhindumine kohustuslik nii advokaadile kui ka taotlust lahendavale kohtule (vt selle kohta RKKKm 3-1-1-56-10; 3-1-1-25-10).
4. Koos apellatsiooniga esitas süüdistatava kaitsja ringkonnakohtule taotluse riigi õigusabi tasu suuruse kindlaksmääramiseks (tlk 276). Taotluse kohaselt kulus kaitsjal apellatsioonkaebuse koostamiseks 4 pooltundi, mille eest palub ta välja mõista 63.92 eurot, millele lisandub käibemaksuna 12.78 eurot, s.o kokku 76.
5. 13.1 Juhindudes Riigi õigusabi seaduse § 22 lg-st 1 ja lg-st 5 jätab ringkonnakohus selle taotluse tervikuna läbi vaatamata. Taotluses on abstraktselt märgitud, et kaebuse koostamisele kulus kaitsjal 2 tundi, kuid täielikult on avamata jäänud selle toimingu tegemise kuupäev, samuti toimingu algusja lõppkellaaeg. Seega ei vasta taotlus Riigi õigusabi seaduse § 22 lg-s 1 sätestatud nõuetele ning sama paragrahvi lg 5 kohaselt on kohus, juhindudes seadusest, kohustatud selle taotluse jätma läbi vaatamata.
6. Ringkonnakohtu istungil esitas süüdistatava kaitsja täiendava taotluse riigi õigusabi tasu suuruse kindlaksmääramiseks, taotledes 193.94 euro väljamõistmist (koos käibemaksuga). 14.1 Taotluse kohaselt kulus apellandil kohtuvaidlusteks ettevalmistamisele 1,5 tundi. Taaskord on aga järgimata jäetud Riigi õigusabi seaduse § 22 lg-s 1 märgitu, mistõttu jätab ringkonnakohus taotluse selles osas läbi vaatamata. 14.2 Ringkonnakohus saab taotluse seega rahuldada vaid osas, mis on seoses advokaadi poolt objektiivselt tehtud toimingutega leidnud kinnitust ning mille osas on taotlus esitatud nõuetekohaselt. Selles osas märgib kriminaalkolleegium järgmist. 14.2.1 Kaitsja palub seoses apellatsioonikohtus esinemisega mõista tema kasuks välja õigusabitasu 2 pooltunni eest, s.o summas 31.96 eurot. Kohtuistungi protokolli kohaselt kestis menetlus apellatsioonikohtus aga 1 pooltunni (10.00-10.30), mistõttu tuleb taotlus selles osas rahuldada osaliselt, s.o summas 15.98 eurot. 7 14.2.2 Kaitsja taotleb hüvitada talle riigi õigusabi osutamise kohta jõudmiseks kulutatud aja eest 47.93 eurot, s.o lähtutud on Korra p 47 alapunktist 5 (selline summa kuulub väljamõistmisele juhul, kui riigi õigusabi osutamise koht asub rohkem kui 200 kilomeetri kaugusel). Advokaat tuli riigi õigusabi osutamisele Tartusse Jõhvist, s.o läbis selleks vahemaa 130 km (vt maanteeameti info: http://www.mnt.ee/kaugus/m). Seega tuleb lähtuda Korra p 47 alapunktist 3 ning hüvitada kaitsjale selle eest 35.15 eurot. 14.2.3 Kaitsja taotleb sõidukulu eest 33.80 euro väljamõistmist, mis tuleb rahuldada tervikuna (260 x 0,13). 14.3 Eeltoodust lähtuvalt tuleb kaitsja taotlus rahuldada summas 84.93 eurot, millele lisandub käibemaksuna 16.99 eurot, s.o kokku 101.92 eurot. Kuivõrd ringkonnakohus teeb KrMS § 337 lg 1 p-s 4 märgitud lahendi, s.o tühistab maakohtu otsuse osaliselt, tuleb juhinduvalt KrMS § 185 lg-st 1 jätta menetluskulu riigi kanda. V
7. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 4, § 338 p-st 2, § 340 lg-st 1, lg 2 p-st 3 tühistab Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium maakohtu otsuse osaliselt ning teeb tühistatud osas ise uue otsuse. Apellatsioonid jätta rahuldamata. Paavo Randma Mati Kartau Aarne Sarjas 8