1-11-1069/36

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

1. jaanuar 2012, Tartu, kirjalik menetlus Kriminaalasja number 1-11-1069 Kohtukoosseis Eesistuja Paavo Randma, liikmed Aarne Sarjas ja Tiit Lõhmus Kriminaalasi Anton Guljajevi süüdistuses KarS § 200 lg 2 p 7 ja Vladimir Guljajevi süüdistuses KarS § 200 lg 1 järgi Apelleeritud kohtuotsus Viru Maakohtu
2. novembri 2011 otsus Apellatsiooni esitaja Prokurör Anu Toluk Süüdistatavad Kaitsjad Anton Guljajev, ik 38608162216, elukoht XXXX, varem kohtulikult karistatud 4 korda; Vladimir Guljajev, ik 38808282231, elukoht XXXX, varem kohtulikul karistatud 1 kord. Advokaadid Nikolai Rõzov ja Kaido Kooga RESOLUTSIOON
3. Maakohtu otsus jätta muutmata.
4. Apellatsioon jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1
5. Viru Maakohtu
6. novembri 2011 otsusega mõisteti A. Guljajev ja V. Guljajev neile esitatud süüdistuses õigeks. Maakohus arutas järgmist süüdistust. K.G. (kelle suhtes on menetlus lõpetatud seoses surmaga) ja Anton Guljajev lähenesid võõra vara omastamise eesmärgil 05.04.2010 kella 23.00 paiku Kohtla-Järvel Põhja allee 13 juures D.B. . K.G. lõi rusikaga kõhtu D.B. , samuti lõi kannatanut rusikaga näkku. Seejärel K.G. ja Anton Guljajev vedasid kannatanu Põhja allee 13 taha, kus Anton Guljajev lõi kannatanut pea piirkonda, hoidis kannatanut kinni, aga K.G. otsis läbi kannatanu taskud ning võttis kannatanu pükste taskust raha summas 1700 krooni, misjärel Anton Guljajev lasi kannatanu lahti. Kannatanu nõudmise peale tagastada raha, K.G. tagastas kannatanule 100 krooni, misjärel mõlemad Guljajevid lahkusid sündmuskohalt. A. Guljajevile esitati selles episoodis süüdistus KarS § 200 lg 2 p 7 järgi. Kohus arutas veel süüdistust selles, et Vladimir Guljajev lähenes võõra vara omastamise eesmärgil 05.04.2010 peale kella 23.00 Kohtla-Järvel Põhja allee 15 maja juures D.B. , kuna viimane esitas Vladimir Guljajevile nõude tagastada raha, mille eelnevalt olid röövinud K.G. ja Anton Guljajev. Vladimir Guljajev lõi kannatanut rusikaga näkku ning võttis kannatanu pükste taskust 100 krooni. Süüdistuse kohaselt pani V. Guljajev toime KarS § 200 lg 1 järgi kvalifitseeritud kuriteo. Kohus leidis, et mõlemad süüdistatavad tuleb õigeks mõista nende süü tõendamatuse tõttu. Kohus jättis tõendite hulgast välja 5.04.2010 kell 23.50 aadressil Põhja allee 10 koostatud koridori sündmuskoha vaatlusprotokolli. Nii ei olnud tuvastatud seegi, kelle veri oli trepil ja kas oli üldse tegemist verega. Samuti olid kannatanu vigastused arvuliselt ja ka paiknemise osas fikseerimata, selles osas ei olnud teostatud ka ekspertiisi. Kannatanu toimetati haiglasse kiirabi poolt, kuid tõendamata jäi, kus viibis kannatanu kiirabi saabumisel. Kogumata on tõendid selle kohta, kui kaua olid vennad Guljajevid väljas peale N. korterist lahkumist kella 10 paiku ja mis kellaajal jõudsid nad uuesti N. juurde. Eeldatav info võimaldanuks kindlaks määrata Anton ja Vladimir Guljajevi ning D. B. erinevatel asjaoludel (kannatanu ütlustele tuginedes) kohtumiste aja, s.o orienteeruva kellaaja ja kuni 06.04.2010 kella 00: 40-ni kannatanu SA Ida-Viru keskhaiglasse toimetamiseni. Kohtuliku uurimise käigus ei ole üle kuulatud isikut nimega N., kelle juures kaks korda käisid vennad Guljajevid 5.04.2010 õhtu kestel, ega samas seltskonnas viibinud G. nimeline neiu, kelle ütlustest võinuks kohus kontrollida kannatanu lahkumise põhjendust N korterist, vendade Guljajevite korterist äraoleku aega ja tegevust sel ajal ning kontrollimaks kannatanu ja vendade Guljajevite ütluste tegelikkusele vastavuse tõepärasust. Vladimir Guljajevi ja kannatanu kohtumise kohta on kogutud tõendite kogumis vaid üks tõend s.o kannatanu D.B ütlused selle kohta, et Vladimir lõi teda ja peale löömist võttis kannatanu taskust raha umbes 100 krooni. Eelviidatud sündmuskoha vaatlusprotokoll on koostatud aadressil Põhja allee 10 5.04.2010 kell 23:50 kuni 00:25 kuid süüdistusaktis sellise aadressiga sündmuskoha kohta viited kuriteo toimepanemise kohta puuduvad. Samuti ei ole kohtul võimalik hinnata kannatanu ütlusi tõepäraseks või mittetõepäraseks tõendite kogumise järjepidevust silmas pidades - kannatanu suhtes vägivalda tarvitanud Anton ja K G kohta kumb oli vendadest Guljajevitest kõhnem ja kes täidlasem. Kannatanu ütlustest nähtub, et ta 2 eeluurimisel ajas vennad segamini kuid kohtuistungil mäletab paremini- kuigi K.G. kohtuistungil ei osale (surnud). Kohus märgib, et kohtueelse uurimise käigus on rikutud süüdistatavate õigusi kannatanule fotode järgi äratundmiseks esitamise osas, mida ei ole võimalik kohtuistungil kontrollida, milles seisnes eksimus isiku äratundmisel. Kohtul puudub käesoleval ajal võimalus hinnata kannatanu ütlusi K ja Anton Guljajevi väljanägemise erisustes, mistõttu jätab kohus välja tõendite kogumist ka kannatanu ütlused Anton Guljajevi löömise kohta kannatanut pea piirkonda, mis ei seondu ega moodusta tõendite kogumit. Kaalunud süüdistatavate ja kannatanu ütlusi ning kriminaalasjas kohtule esitatud tõendeid, leidis kohus, et kogutud tõendite kogum ei ole küllaldane inkrimineerimaks süüdistatavatele esitatud süüdistust kogutud tõendite vastuolulisuse tõttu. Kohus leidis, et Vladimir ja Anton Guljajevi süüd välistavaks asjaoludeks on nii kohas kui ajaliselt kannatanuga konfliktkohtumise piiritlematus. Kannatanu vigastuste tekkemehhanismi tuvastamatuse tõttu ei ole kohtul võimalik sisustada süüdistust iseseisvalt ja kujundada süüdistatava käitumist ja tuletada põhjusliku seost patsiendikaardil märgitud vigastuste või kannatanu ütlustes sisalduva vastuolulise informatsiooni vahel nii lööja kui kannatanu hinnangu vahel. Välistada ei saa antud juhul muid kannatanule vigastuste tekitamise asjaolusid ja rahasumma 1700 krooni kaotamise või äravõtmise asjaolusid.
7. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni prokurör A. Toluk, kes palub maakohtu otsus tühistada ning tunnistada süüdistatavad süüdi neile esitatud kvalifikatsiooni järgi. Apellandi põhiväited on seejuures järgmised. 2.1 Esmalt ei ole apellant nõus sellega, et tõendikogumist jäeti välja sündmuskoha vaatlusprotokoll. Vähim, mida sellest saab järeldada, on see, et kannatanu elukoha sissekäigust avastati punakaspruunid plekid, mille osas pidas kannatanu võimalikuks, et tegemist oli tema verejälgedega. Kalli DNA-ekspertiisi tegemine ei olnud sellises olukorras vajalik, kuna see olnuks ajaliselt ja rahaliselt kulukam kui võimaliku tekkiva tõendi kaal. 2.2 Arusaamatu on ka kohtu etteheide selle kohta, et kannatanul esinenud vigastused olid arvuliselt ja paiknemise osas täpselt fikseerimata. See aga ei tähenda, et kannatanu annaks vigastuste tekkemehhanismi kohta valeinfot; seejuures kinnitas ta ka traumapunktis, et teda peksti, mitte ei rääkinud kukkumisel tekkinud vigastustest. Prokurör möönab, et kui kannatanu oleks vigastuste fikseerimiseks suunatud ekspertiisi, andnuks see objektiivse kirjelduse vigastuste kohta, kuid selle tegematajätmine ei anna alust kahelda kannatanu ütlustes. Seda ei muuda ka kiirabikaardi puudumine, millele kohus osundab. 2.3 Kannatanu ütluste usaldusväärsust ei muuda ka fakt, et ta oli joobes. Kannatanu on kogu aeg väitnud, et teda on pekstud. Kohtu poolt viidatud N ei kuulatud üle põhjusel, et mõlemad menetluspooled leidsid, et tema ütlused ei anna infot, mis aitaks tuvastada sündmust, sellele eelnevat või järgnevat ning kasutada seda kas süüstava või õigustava tõendina. G-nimelise naisterahva kutsumist istungile ei saanud pooled taotleda, kuivõrd tema isik on tuvastamata. 2.4 Kohus leidis, et kuivõrd kannatanu on eeluurimisel ja kohtus andnud erinevaid ütlusi vendade tuvastamise kohta, siis ei ole tema ütlus piisavaks tõendiks süüdimõistva kohtuotsuse tegemisel. Kannatanu selgitas kohtus, et peale politseis fotode vaatamist suutis ta õigesti omavahel eristada K ja Antoni. Fotode vaatamine politseis ei ole fikseeritud, mis omakorda välistas hilisema äratundmise läbiviimise, kuid antud juhul kannatanu väidab, et selle abil suutis ta vennad eristada. Seejuures on kohus viidanud kannatanu ütluste vastuolulisusele, kuid süüdistatav V. Guljajevi vastuolulised ütlused on jäänud tähelepanuta. 3 2.5 Prokurör möönab, et käesolevas kaasuses ei ole kohtule esitatud liigselt palju tõendeid ning tegemist on sõna-sõna vastu olukorraga. Apellant leiab, et kannatanu ütluste usaldusväärsust toetavad elulise usutavuse ja ajaline faktor. Antud juhul on kannatanu öelnud, et teda peksti ja ta andis ära sel päeval saadud pensioni summas 1700 krooni. Samuti pöördus ta politseisse kohe peale vahejuhtumit.
8. Tartu Ringkonnakohtu kohtuniku
9. detsembri 2011 määrusega määrati kriminaalasi läbivaatamisele kirjalikus menetluses, apellatsioonimenetluse pooltele anti enda kirjalike seisukohtade esitamiseks aega
10. jaanuarini
11. 3.1
12. jaanuaril 2012 laekus ringkonnakohtusse kannatanu D. B pöördumine, milles ta taotles võtta kriminaalasja materjalide juurde enda ema N. B kirjalik tunnistus. Teised apellatsioonimenetluse pooled enda seisukohti ringkonnakohtule ei esitanud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT Kohtukolleegium, tutvunud kohtutoimiku materjalide ja apellatsiooni väidetega ning tutvunud apellatsioonikohtule esitatud kannatanu materjalidega, leiab, et maakohtu otsus on enda tulemilt seaduslik ja põhjendatud ning tuleb jätta muutmata. Enda seisukohta põhistab ringkonnakohus järgmiselt.
13. Prokuröriga tuleb nõustuda selles, et tõenduslik baas käesolevas kriminaalasjas on napp. Esmalt soostub kriminaalkolleegium maakohtuga selles, et tõendite kogumist tuleb kõrvaldada sündmuskoha vaatlusprotokoll; nimelt ei seostu see üleüldse vaatluse all oleva kuriteo toimepanemisega. Vastavalt KrMS § 84 lg-le 1 toimetatakse sündmuskoha vaatlust kohas, mis on kuriteo toimepanemise kohaks või mis on seotud kuriteo toimepanemisega. Trepikoda aadressil Põhja allee 10, Kohtla-Järve, ei ole aga üht ega teist. Süüdistusakti kohaselt toimusid ründed kannatanu suhtes nimelt majade nr Põhja allee 13 ja 15 juures/taga, mistõttu oli tõenduslikust aspektist kannatanu kodu trepikoja vaatlemine üldse tähenduseta. Iseenesest ei ole ju ka vaidlust selles, et kannatanul esinesid vigastused, täpsemalt pea pindmised hulgivigastused; see on tõendatud toimikus sisalduva patsiendikaardiga (kd 1, tlk 6-7). Ka ei ole maakohus seadnud kahtluse alla seda, et kannatanu saabus koju vigastatult, peale mida siirdus traumapunkti. Küsimus on selles, kas fakt selle kohta, et trepikojas esinesid verejäljed, annab mingit tõenduslikku teavet selle kohta, et kannatanu ründajateks olid süüdistatavad V. Guljajev ja A. Guljajev. Kuivõrd ka süüdistuse kohaselt pandi rünne toime sootuks mujal, ei ole sellel tõendil käesoleva kriminaalasja lahendamisel seega tähendust, kuivõrd ta ei seo vähimalgi määral süüdistatavaid neile etteheidetava kuriteoga.
14. Ka patsiendikaart ei anna mingit täiendavat teavet selle kohta, mis võimaldaks lahendada V. Guljajevi ja A. Guljajevi süüküsimuse. Nagu öeldud, on kannatanul esinenud vigastused kui tagajärg iseenesest väljaspool vaidlust ning patsiendikaardil ei tee kannatanu mingeid viiteid teda rünnanud isikute kohta või siis ründe asjaolude kohta tervikuna; kui see nii olnuks, saanuks seda patsiendikaarti kasutada kaudse tõendina RKKK otsusele nr 3-1-1-67-10 tuginevalt, kuid käesoleval juhul see nii ei ole. Patsiendikaardis on fikseeritud vaid kannatanu esinenud vigastused ning süüdistatavate süüküsimuse lahendamise seisukohalt on see tõend ilma määrava tähenduseta; teisisõnu ei aita see kohtutoimikus sisalduv tõend vähimalgi määral lahendada küsimust selle kohta, et kannatanu ründajateks olid V. Guljajev ja A. Guljajev. 4
15. Seejuures ei oma käesolevas menetlusstaadiumis enam tähendust, kas ja mida võinuks kas siis kohtueelses menetluses või kohtulikus menetluses täiendavalt teha, et lahendada süüdistatavate süüküsimus (maakohtu viited erinevate tunnistajate ülekuulamistele); ka prokurör tõdeb selles osas selgesõnaliselt, et muud sisulised tõendid kriminaalasjas puuduvad ning kaasus tuleb lahendada olukorras, kus ainukese süüstava tõendina on kasutatavad kannatanu ütlused. Ainukese täiendava viitena maakohtu otsuses märgitule osundab ringkonnakohus veel sellele, et kriminaalasjas on mh jäänud tõendamata seegi, kas kannatanul üleüldse oli süüdistuses märgitud kuupäeval kaasas tema poolt väidetud koguses sularaha, s.o 1700 krooni. Kannatanu ütluste kohaselt oli tegemist invaliiduspensioniga, mille ta oli samal päeval saanud. Kohtutoimikus puuduvad aga igasugusedki viited selle kohta, et sellel või siis eelneval päeval oleks selline ülekanne kannatanule tehtud, kust, millal ja millises koguses ta selle sularahana välja võttis jne. Kannatanu konto väljavõttega oleks selline asjaolu olnud hõlpsasti tõendatav, mida kummatigi aga tehtud ei ole. 6.1 Nagu öeldud, tuleb kriminaalasi lahendada seega olukorras, kus süüstava tõendina on arvestatavad vaid kannatanu ütlused, s.o tegemist on nn sõna-sõna vastu olukorraga. Kannatanu on kinnitanud, et teda rünnanud isikuteks olid V. Guljajev ja A. Guljajev (lisaks ka kohtumenetluse ajaks surnud K. Guljajev), süüdistatavad on seda aga kategooriliselt eitanud. Selles osas selgitab kriminaalkolleegium järgmist.
16. Teatud situatsioonis võib kuriteo tõendamine tõepoolest taanduda vaid n-ö sõna-sõna vastu olukordade hindamisele ja seetõttu ei ole tõepoolest põhimõtteliselt välistatud süüdimõistva otsuse tegemine vaid kannatanu ütluste kui ainukese süüstava tõendi alusel. Süüdimõistva kohtuotsuse rajamist vaid ühele tõendile ei ole välistatud ka senises kohtupraktikas. Kuid vaid ühe tõendi pinnalt kuriteo kõigi faktiliste asjaolude tuvastatuse põhjendamine kohtu poolt peab olema selline, et kohtu siseveendumuse kujunemine oleks kohtuotsuse lugejale eriti selgesti jälgitav. Sellisel juhul peab kohus igakülgselt ning erapooletult vaagima kõiki selle ühe süüstava tõendi hindamisel tõusetunud kahtlusi ja need veenvalt kummutama (vt RKKKo 3-1-1-21-09). Seega - kui on tegemist olukorraga nn sõna-sõna vastu, peab otsuses kajastuma (ainukese otsese) süüstava tõendi usaldusväärsuse lünkadeta analüüs. Enamgi veel – kui on tuvastatav ainukese süüstava tõendiallika ütluste osaline tegelikkusele mittevastavus või muutumine ajas, on süüdimõistva otsuse tegemine sisuliselt välistatud; vaid erandlikud asjaolud/selgitused selle kohta, miks on isik enda ütlusi ajas muutnud, võivad viia vastupidise tulemini. 7.1 Kriminaalmenetluse teoorias on seejuures omaks võetud põhimõte, et nn sõna-sõna vastu juhtumil on tegemist erakorralise tõendamissituatsiooniga ning sellises olukorras esitatakse süü tõendamisele juba õigusriigi põhimõtetest ning süütuse presumptsioonist tulenevalt eriliselt kõrgeid nõudeid; nende põhimõtete järgimine peab leidma enda selgesõnalise väljenduse kohtuotsuse motiveeringus. Seejuures tuleb aga märkida veel järgmist. Kui kohtueelse menetluse käigus saab selgeks, et kriminaalasjast kujuneb olulisel määral nn sõna-sõna vastu olukord, esitab see erilisi nõudeid ka kohtueelsele uurimisele. Sellistes situatsioonides ei ole tõendite eriliseks kontrollimiseks kohustatud seega mitte ainult kohus, nagu seda nõuab Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kestev praktika, vaid ka prokuratuur peab tegema maksimaalselt kõik, et teha kindlaks süüstavas ütluses sisalduvad asjaolud/väited ja nende vastavus tegelikkusele. Kohtupraktika on olnud seejuures kestvalt seda meelt, et süüdistuse tõendamise peab kohtus tagama prokuratuur ja tema ülesanne on teha kõik selleks vajalikud toimingud, sh mõistetavalt ka kohtueelses menetluses (vt RKKKo 3-1-1-24-06); tegemist on tõendamiseseme seisukohalt tähendust omavate asjaolude parimal võimalikul määral väljaselgitamise nõude/kohustusega, mis lasub prokuratuuril (vt Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsused kriminaalasjades nr 1-06-15449, nr 1-08-835, nr 1-08-2006). Selline 5 seisukoht on tuletatav ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsusest nr 3-1-1-21-09: kohtueelne menetlus peab kulgema nii, nagu see on tervikuna esimese astme kuriteo (milleks on ka käesolev kaasus) puhul ootuspärane, mis tähendab muuhulgas ka seda, et teha tuleb maksimaalselt jõupingutusi, kogumaks ainukese süüstava tõendiallika ütlusi kinnitavaid täiendavaid (sh kaudseid) tõendeid. Kaude on tuletatav selline arusaam ka KrMS § 211 lg-st
17. 7.2 Sellistes olukordades ei saa seega alahinnata just kaudsete tõendite osakaalu ja tähtsust, aga ka nende otsimisele suunatud tegevust tervikuna. Täiesti loomulik on see, et otseste tõendite nappusel püütakse otsida ja leida isiku süüd kinnitada võivaid kaudseid tõendeid ja põhimõtteliselt pole välistatud, et süüdimõistev kohtuotsus tuginebki üksnes kaudsetele tõenditele, kui need oma kogumis võimaldavad rääkida süü tõsikindlast tuvastatusest (vt RKKKo 3-1-1-12-07). Ehk teisisõnu – ka see seisukoht kinnitab ringkonnakohtu hinnangul täiendavalt, et tuleb teha maksimaalseid jõupingutusi isiku süüd kinnitavate tõendite kogumisel. 7.3 Osundatud kohtupraktikast ja ka seaduse sõnastusest on kriminaalkolleegiumi hinnangul seega üheselt loetav välja arusaam, et isiku süüküsimuse lahendamist ainult ühe süüstava tõendi alusel saab aktsepteeritavaks lugeda ainuüksi olukorras, kus täiendavate (kaudsete) tõendite kogumine ei ole andnud mingeid tulemusi – ja nagu öeldud, on nende kogumiseks kohustatud prokuratuur. Seda kohustust ei muuda ka asjaolu, kui kannatanu ütlused on järjekindlad ja ta kogu kriminaalmenetluse vältel väidab, et teda ründas just see või teine isik. Ka Riigikohtu kriminaalkolleegium on märkinud, et kannatanu ütluste järjekindlus ei välista automaatselt kannatanu eksimisvõimalusi kuriteosündmuse erinevate asjaolude tajumisel ja seega ka mitte nende ütluste kontrollimise vajadust (vt RKKKo 3-1-1-21-09, p 12). Kriminaalasja kohtueelse menetluse hindamise tulemil peab olema arusaadav, et on tehtud piisavalt jõupingutusi, kogumaks kannatanu ütlusi kinnitavaid tõendeid – ja seda iseäranis olukorras, kus vaatluse all on esimese astme kuritegu. Kui need on jäänud tegemata, tuleb tõusetunud kahtlused vastavalt KrMS § 7 lg-le 3 tõlgendada süüdistatava kasuks. 7.4 Kohtupraktika on asunud seejuures üheselt seisukohale, et kui ainukese süüstava tõendi osas tekivad kahtlused ning neid ei õnnestu kõrvaldada teiste kriminaalasjas sisalduvate tõenditega, tuleb in dubio pro reo põhimõttel langetada otsus süüdistatava kasuks (RKKKo 3-1-1-78-05). Osundatud kriminaalkolleegium lahendist tuleneb seega üheselt suunis, et in dubio pro reo põhimõte pole sedavõrd tõendamis-, kuivõrd otsustusreegel; kui kohus ei ole tõenditele üldhinnangu andmise tulemil täielikult veendunud süüdistatava(te) süüs, tuleb isik(ud) õigeks mõista, mitte aga langetada otsust tema/nende kahjuks. Ka enda hiljutises praktikas on Riigikohtu kriminaalkolleegium täiendavalt toonitanud (vt RKKKo 3-1-1-10-11, p 26), et isegi siis, kui süüdistatava enda ütlused on nn elulise usutavuse kontekstis kaheldavad, ei ole see piisav, et kummutada süüstavate tõendite vähesusest ja kaudsusest tõusetunud kahtlusi; kohus ei saa rajada enda otsust oletustele. Tulenevalt KrMS §-dest 7 ja 14 ei või kohus asuda süüdistaja rolli ja täitma süüdistust kinnitavate tõendite vähesusest tulenevat tühimikku enda siseveendumusega; selliselt käitudes eksiks kohus PS §-s 22 ja KrMS §-s 7 sätestatud süütuse presumptsiooni põhimõtte vastu. Eeltoodud põhimõttelistest arusaamadest on lähtunud ka maakohus ning kriminaalkolleegium soostub maakohtu järeldustega.
18. Eelnevalt suhteliselt pikalt väljendatud seisukohtadele tuginevad järeldused saab käsolevas kriminaalasjas sedastada seevastu äärmiselt lühidalt, nagu on seda teinud ka maakohus. 8.1 Esmalt tuleb tõdeda, et kohtueelses menetluses ei ole vähimalgi määral püütud koguda mingeid täiendavaid (sh kaudseid) tõendeid selle kohta, et kuriteo panid toime just süüdistatavad; 6 nagu öeldud, ei ole sündmuskoha vaatlusprotokoll (mis ei ole seejuures üleüldse teostatud kohas, kus kuriteod väidetavalt toime pandi) ja patsiendikaart sellena kasutatavad. Eelnevalt märkis ringkonnakohus sedagi, ei välja on selgitamata juba seegi, kas kannatanul üleüldse oli sellises koguses sularaha, nagu ta seda väidab. Ka maakohus osundas, et üle ei ole kuulatud isikut (keegi N), kelle juures kannatanu ja süüdistatavad enne kuriteo väidetavat toimepanekut viibisid ning kelle juurde süüdistatavad enda kinnitusel pärast viina ostmist tagasi läksid (vt nt V. Guljajevi ütlused selle kohta kd 2, tlk 40). Nimetatud isiku ülekuulamine oleks andnud ehk selguse ka küsimuses, kes oli see seltskonnas viibinud naisterahvas, kes kannatanu kinnitusel oli ka vahejuhtumi juures (vt kd 2, tlk 37) ning kes saanuks objektiivse tunnistajana anda ütlusi toimunu kohta; sellises situatsioonis jääb apellatsioonis esitatud väide, et selle naisterahva isikut ei ole suudetud selgeks teha, paljasõnaliseks – pigem jääb mulje, et seda ei ole isegi mitte proovitud teha. Seejuures tunnistab riiklik süüdistaja apellatsioonis ka ise, et kannatanule politseis võimalike kahtlusaluste piltide näitamine, mille tulemusel tundis ta ära praegused süüdistatavad, tegi edasiselt võimatuks äratundmiseks esitamise toimetamise. Seega võeti kohtueelses menetluses endalt ka võimalus selle täiendava kohtukõlbuliku tõendi loomiseks. 8.2 Ka kannatanu ise kui ainuke süüstav tõendiallikas ei ole seejuures enda ütlustes olnud järjepidev. Nii väljendub see esmalt juba asjaolus, et esialgses süüdistuses oli kõigile kolmele vennale esitatud süüdistus grupiviisilises röövimises, s.o süüdistuses kirjeldatud tegude toimepanemisel olid nad kõik koos (vt kd 2, tlk 1 pöördel). Kohtus on kannatanu enda ütlusi aga muutnud, mis on omakorda toonud kaasa prokuröri poolt uue süüdistuse esitamise (vt kd 1, viimane leht), kus toimunut käsitletakse juba esialgsest erinevalt; selles osas ka prokurör ise tunnistanud, et uue süüdistuse esitamise tingis just asjaolu, et kannatanu on eeluurimisel rääkinud asjaoludest teisiti (vt kd 2, tlk 38 ja tlk 40 pöördel). Seoses vastuoludega on avaldatud ka kannatanu eeluurimisel antud ütlused (vt kd 2, tlk 36 pöördel; samuti tlk 37), mis teeb täiendavalt temale kui ainukesele tõendiallikale tuginemise süüdimõistva otsuse tegemisel võimatuks; seejuures ei ole ka ringkonnakohtu jaoks veenev kannatanu selgitus selle kohta, et kohtumenetluse ajaks oli tal sündmus paremini meeles võrreldes kohtueelse uurimisega (kd 2, tlk 36 pöördel) – tuleb nentida, et reegeljuhtumil on see pigem vastupidi. 8.3 Siinkohal jätab kriminaalkolleegium otseselt lahendamata küsimuse, kas ja millisel viisil saab kirjalikus menetluses kaasata täiendavaid tõendiallikaid; käesoleval juhtumil on selleks kannatanu poolt esitatud enda ema kirjalik selgitus toimunu kohta. Selles osas selgitab kriminaalkolleegium üksnes, et nimetatud selgitustes edastab kannatanu ema vaid seda, mida ta kuulis enda pojalt, s.o D. B, ja KrMS § 66 lg 21 kohaselt ei ole selline ütlus reegeljuhtumil tõendiks. Seega oleks ka suulises menetluses N. B kui tunnistaja ülekuulamine välistatud, mistõttu ringkonnakohus sellel küsimusel täiendavalt ei peatu.
19. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätab Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleeguim maakohtu otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata. Paavo Randma Aarne Sarjas Tiit Lõhmus 7