4-11-3213/10

Väärteoasi 4-11-3213 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

1. jaanuaril 2012.a. Tallinn (Liivalaia kohtumaja) Kohtukoosseis Kohtunik Piret Liivo Kohtuistungi sekretär Terje Liebert Vaidlustatud lahend Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo avariitalituse menetlusteenistuse 02.08.2011.a. otsus väärteoasjas nr: 2302,11,010368 DA karistamiseks LS§ 7417 lg.1 alusel Kaebuse esitanud isik DA, isikukood XXX elukoht XXX. Istungil osalenud isikud Kaebuse esitaja DA ja tema esindajad vandeadvokaadid Olavi-Jüri Luik ja Alar Urm Kohtuväline menetleja – Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo avariitalituse menetlusteenistuse esindaja Helen Kommussar. LÕPPOSA Tühistada Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo avariitalituse menetlusteenistuse 02.08.2011.a. otsus väärteoasjas nr: 2302,11,010368 Väärteomenetluse seadustiku § 29 lg.1 p.1 alusel ja lõpetada väärteomenetlus. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib edasi kaevata kassatsiooni korras Riigikohtule, teatades sellest seitsme päeva jooksul Harju Maakohtule arvates otsuse lõpposa kuulutamisest ning esitades advokaadi vahendusel kassatsioonkaebuse Riigikohtule Harju Maakohtu kaudu kolmekümne päeva jooksul arvates otsuse tutvumiseks kättesaadavusest. Kassatsioonkaebuse teate esitamise korral on kohtuotsus tervikuna menetlusosalistele kättesaadav 09.02.2012.a. Asjaolud ja seisukohad: Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo avariitalituse menetlusteenistuse 02.08.2011.a. otsusega karistati DA’t Liiklusseaduse § 7417 lg.1 järgi rahatrahviga 15 trahviühiku suuruses summas, s.o. 60 eurot ja nimelt juhtis DA 11.02.2011.a. kell 10.41 Tallinn-Paldiski 19 km mootorsõidukit, ei kohandanud oma sõiduki kiirust selliseks, mis arvestaks tee olusid (libe tee) ja suudaks sõiduki peatada mis tahes teel aimatava takistuse ees. Sõiduk kaotas juhitavuse ja kaldus vastassuunavööndisse, kus põrkas kokku vastutulnud otse liikunud traktoriga. Põhjustas liiklusõnnetuse, varalise kahju Metsaküla Piim AS'ile ja Albina A 'le. DA kaitsja Alar Urm esitas 11.08.2011.a. Harju Maakohtule kaebuse Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo avariitalituse menetlusteenistuse 02.08.2011.a. otsusele, milles vaidlustab nimetatud otsuse täies ulatuses ning palub väärteomenetlus lõpetada VTMS§ 29 lg.1 p.1 alusel. Kaebuse kohaselt menetlusalune isik juhtis 11.02.2011 Tallinn Paldiski mnt 19 kilomeetril sõiduautot Fiat reg nr XXX. Fiatile vastu sõitsid reas kolm sõidukit. Esimesena traktor John Deere XXX koos haagisega XXX, traktorit juhtis RP. Traktori taga sõitis sõiduk Mazda 323, mille juht ja registreerimismärk on tuvastamata. Sõiduki Mazda 323 taga sõitis tunnistaja IM enda sõidukiga. Tunnistaja IM ei ole seotud ühegi liiklusõnnetuses osalenud sõidukijuhiga. Enne liiklusõnnetuse olukorda alustas Mazda möödasõitu traktorist. Möödasõit toimus kurvis, suure kaarega ja aeglaselt, kuigi tunnistaja M seletuskirja järgi liikus traktor tee parema ääre lähedal ja oleks olnud võimalik mööda sõita ohutult. Mazda juht põhjustas möödasõiduga liiklustakistuse Fiatile. Fiati juht nägi kurvist endale kõrvuti vastu liikumas Mazdat ja traktorit ning pidurdas. Fiati juht jõudis pidurdada ühe korra ja järsult ning kohe toimus ka kokkupõrge traktoriga. Mazda sõitis Fiatist mööda ja lahkus peatumata sündmuskohalt. Fiat´i märkas traktori juht ca 30 meetri kauguselt, kui see pidurdas ja hakkas vastassuunda kalduma. Väärteomenetluses antud seletuse kohaselt läks traktor kääri ja kraavi. Nii tunnistaja M , kui traktori juhi, kui ka Fiati juhi seletuse järgi oli tee libe ning tee äärtes olid suured lumevallid. Lubatud kiirus oli antud kohas 90 km/h, kaebuse esitaja hinnangul oli tema sõiduki kiirus teeolude tõttu alla 70 km/h, traktori kiirus oli selle juhi seletuse põhjal 35 km/h. Teineteisele lähenesid traktor kiirusega 35km/h ja Fiat kiirusega 70km/h. Sõiduk kiirusega 70 km/h liigub 19,4 meetrit sekundis. Sõiduk kiirusega 35km/h liigub 9,72m/s. Kui nende vahemaa oli 30m, põrkasid nad kokku 1 sekundi pärast, kui traktorijuht märkas Fiati kaldumist vastassuunavööndisse. Arvestades, et Mazda sooritas traktorist möödasõitu, oli Mazda kiirus suurem ja Fiati kokkupõrkeoht Mazdaga samasugune või suurem, kui traktoriga. Traktori mass ca 10 tonni on tõendatud manusena lisatud registreerimistunnistusega, haagise mass 20,83 tonni on tõendatud manusena lisatud eksperdi arvamusega, mille lk 1 on ekspert viidatud haagise täismassile. Fiati mass 1175 kg on tõendatud manusena lisatud registreerimistunnistusega. Manusena lisatud sündmuskoha fotodega on tõendatud, et haagises oli koorem, sõnnik või silo. Asjaolu, et traktori haagises oli koorem selgub ka tunnistaja P seletusest väärteomenetluses ning sündmuskoha fotodelt. Liiklusõnnetus juhtus 11.02.2011 kell 10.40, seega oli valge. Liiklusõnnetuse kohas oli sujuv kurv. Kaebuse esitaja hinnangul on kohtuväline menetleja põhjendamatult jätnud tähelepanuta tunnistaja M ütlused ja arvestamata Mazda osa liiklusõnnetuse põhjustamisel. Mazda sooritas möödasõidu, mistõttu Fiati juht oli sunnitud pidurdama. Liikluseeskirja § 132 p 3 sätestab, et möödasõitva sõiduki juht peab enne möödasõidu alustamist veenduma, et möödasõiduks kasutatav rada on vajalikus ulatuses vaba. Fiati ja traktori kokkupõrke põhjustas Mazda juhi süüline käitumine ning traktori ning Fiati omanikule varakahju tekitamise eest ning menetlusalusele isikule isikukahju tekkimise eest vastutab täielikult Mazda juht. Menetleja on teinud vale otsuse, leides et liiklusõnnetuse põhjustas Fiati juht. Kui vastutuleva auto kõrval on sellest möödasõidul olev auto, siis ei saa eeldada, et enda sõidureas liikuv sõiduk peab suutma oma sõiduki peatada. Samas ei saa 2 taunida ega õigusvastaseks pidada järsku pidurdamist ja juhitavuse kaotamist selles olukorras. Menetleja otsus tähendab sisuliselt seda, et Fiati juht oleks antud olukorras väärteokoosseisu vältimiseks pidanud vähem pidurdama ning minema laupkokkupõrkesse Mazdaga. Fiati juht oli hädaseisundis, ta pidi järsult pidurdama. Järsk pidurdamine ega selle tulemusel juhitavuse kaotamine ei saanud olla õigusvastane, selle välistab KarS §
2. Vastavalt Liikluseeskirja § 123 juht peab kohandama oma sõiduki kiiruse selliseks, mis arvestab tema sõidukogemusi, teeolusid, tee ja sõiduki seisundit, veose iseärasusi, ilmastikutingimusi, liikluse tihedust ning muid liiklusolusid, et ta suudaks peatada sõiduki eespoolse nähtavusulatuse piires ning teel etteaimatava mis tahes takistuse ees. Mazda õigusvastane möödasõit ei olnud etteaimatav. Fiati juht ei saanud ette aimata, et Mazda alustab möödasõitu kurvis, nägemata vastutulevat sõidukit Fiat. Mazda juhi käitumine oli õigusvastane, ükski juht ei pea eeldama, et teine juht käitub õigusvastaselt. Eeltoodu alusel asub kaebaja esindaja seisukohale, et puudub põhjuslik seos Fiati juhi poolt valitud kiiruse ja toimunud liiklusõnnetuse vahel. Ohuolukorda ei loonud Fiat. On tõendatud, et liiklusohtliku olukorra põhjustas Mazda juhi LE § 132 rikkumine. DA isik ei rikkunud LE §
3. Ei ole ühtegi tõendit selle kohta, et Fiati kiirus oli ebaõige. Liiklusõnnetuse toimumise ja Fiati kiiruse vahel puudub põhjuslik seos. Ei ole ühtegi tõendit selle kohta, missugune kiirus oleks Fiati jaoks antud juhul olnud nõuetekohane. Seega on alusetu menetleja otsus, et Fiati kiirus oli liiga suur. Menetleja on jätnud täielikult arvestamata ja kaalumata tõendid, et Fiati kokkupõrke vahetu põhjustaja oli Mazda juht. See menetluslik minetus on põhjustanud ebaõige otsuse. Kohtuistungil jäi kaebuse esitaja ning tema esindajad eeltoodud asjaoludel kaebuse juurde ning palusid menetlus lõpetada VTMS§ 29 lg.1p.1 alusel. Kohtuvälise menetleja esindaja asus seisukohale, et DA süü on tõendamist leidnud. Liiklusõnnetus toimus valgel ajal ja teelõigul, kus oli piiratud nähtavus lumevallide näol. Kohtuväline menetleja palus arvesse võtta tunnistaja M ütlusi selles osas, et M sõiduk ei asunud möödasõidul ja seega ei saanud tema vaatevälja jääda ohu tekkimise situatsioon. Ta võis näha küll, et temaga samas suunas liikuv Mazda sooritas möödasõitu, kuid milline oli Mazda ja vastu liikunud sõiduki vahemaa, seda ei saa M hinnata. Samuti palub kohtuväline menetleja arvestada asjaolu, et liiklusõnnetuse teise osapoole ütlustest tuli kohtus välja, et tema ei märganud ühtegi liiklusohtliku situatsiooni enda ees, seega tema ei märganud, et Mazda oleks tekitanud liiklusohtliku olukorra DA suhtes. Tunnistaja P märkas seda, et DA sõiduk kaldus vastassuunda ja sõitis tema sõidukile otsa. Eeltoodust tulenevalt leiab kohtuväline menetleja, et liiklusohtliku olukorra tekitamine Mazda poolt ei ole tõendamist leidnud. Mis puutub DA tegevusse, siis oleks sõiduki juht sõites libedal teel, mida kõik kinnitavad, et tegemist oli libeda teega, arvestama, et pidurdades peab ta suutma säilitada sõiduki juhtivuse olenemata ilmastiku tingimustest. Seda DA ei teinud ja selle tulemusena kaotas tema sõiduk juhitavuse. Seega leiab kohtuväline menetleja, et liiklusõnnetuse põhjustajaks oli DA valed juhtimisvõtted. Kohtuväline menetleja leiab, et liiklusõnnetuse põhjustas Fiati juht ja eeltoodu alusel palub jätta kaebus rahuldamata ja otsus muutmata. Kohtus andis ütlusi tunnistaja RP, kes selgitas, et 11.02.2011.a. sõitis ta oma traktoriga Vääna ristilt ning keeras Keila poole. Jõudnud sõita kuskil kilomeeter, toimuski avarii. Tema sõitis traktoriga mööda teeäärt ning vastutulev auto sõitis sisse traktori esirattasse. Kuna ta sõitis väga aeglaselt, siis loomulikult sõideti temast mööda. Seda, kas möödasõitev auto võis 3 ka liiklusõnnetuse põhjustada, ta öelda ei oska, kuid avariitoimumise hetkel oli tee tühi. Teeääres olid kõrged lumevallid, traktor ise sõitis valli ääre peal ja osaliselt tee peal. Möödasõiduks oli ilusti ruumi, isegi kolm autot oleks kõrvuti mahtunud mööda sõitma. Ilm oli väga tuuline, tuiskas, tee oli väga libe. Vahetult enne kokkupõrget sõitis tõesti üks auto temast mööda, aga siis kui kaebaja auto juba vastassuuna vööndisse hakkas kalduma, seda autot enam ei olnud. Kohtus andis ütlusi I M , kes selgitas, et sõitis 11.02.2011.a. seoses tööülesannetega Keilasse Harku poolt. Teeolud olid väga halvad ning tee libe. Sõidukiirus oli maksimaalselt 60-80 km/h. Ta jõudis järgi sõiduautole Mazda 323, vist oli sinist värvi. Mazda liikus väga ebakindlalt, kord kiiremini, kord aeglasemalt ning tunnistaja otsustas, et möödasõitu ta selles masinast ei tee. Kiia poolt pööras traktor välja Keila suunas. Tegemist oli laia ristmikuga. Kiirendusosa oli pikk ja ruumi palju. Täiesti ootamatult alustas eessõitev Mazda suure kaarega traktorist möödasõitu läbi vastassuuna. Tunnistaja jaoks oli see üllatav, kuna sellele teelõigule mahtunuks kolm autot kõrvuti ja mingit vajadust polnud teha möödasõitu selliselt, et suunduda vastassuuna rajale. Kuna tee oli libe ja palju lund, siis oli vallid kõrged. Keila suunast Tallinna suunda sõitev sõiduauto tuli vastu, Mazda jõudis küll oma sõidurajale, aga vastutulev auto kaotas juhitavuse ja sõitis vastu traktorit. Tunnistaja hinnangul ei olnud Mazda veel manöövrit lõpetanud, kui kaebaja auto teel vibama hakkas. Tunnistaja pidas oma auto kinni ja läks sündmuskohale. Väljas oli külm ja tuuline. Tunnistaja helistasin päästeametisse ja rääkis ära, mis juhtus. Likvideeris tuleohu, võttis aku maha ja kutsus roolis olnud tütarlapse oma autosse sooja. Siis, kui pika ootamise järel, kusagil tund või rohkem, tuli kiirabi, tunnistaja lahkus. Tunnistaja selgitas, et kogenud autojuhina tekkis tema hinnangul Mazda möödasõiduga väga ohtlik olukord. Kui vastutulev auto ei oleks pidurdanud või oleks vähem pidurdanud, oleks tekkinud oht laupkokkupõrkeks. Tee oli lai, vastutulev Fiat, Mazda ja traktor oleks mahtunud ära, seal oli vabalt ruumi kolmele, kuid just asjaolu, et Mazda alustas möödasõitu sedavõrd suure kaarega, põhjustades Fiatile liikumistakistuse, kuna ta läks vastassuunda. Politseid tunnistaja enam ootama ei jäänud, kuid käis hiljem kohal ning andis oma ütlused. Tunnistaja hinnangul ei saanud kaebaja otseselt liiklusõnnetust põhjustada, vaid ohtliku olukorra tekitas Mazda, kes tegi manöövri vastassuuna vööndisse minnes. Kaebuse esitaja DA ise selgitas, et tema hinnangul on kohtuväline menetleja antud asjasse suhtunud veidi pealiskaudselt ning täiesti tähelepanuta on jäetud tunnistaja M ütlused selle kohta, et sündmuskohal viibis ka tuvastamata sõiduauto Mazda 323, mille juht tegi kurvis suure kaarega möödasõidu. Tegemist oli 90 km/h alaga ning kuna teeolud olid väga halvad, valis kaebaja oma sõidukikiiruseks alla 70 km/h. Kui ta kurvist tuli ning nägi, et talle tuleb otse vastu sõiduauto, polnudki tal valikut, kui pidurdada, et vältida laupkokkupõrget. Paremale ei olnud kaebajal ka võimalik pöörata, kuna ees olid lumevallid. Mazda jõudis kaebaja auto ja traktori vahelt läbi lipsata ainult tänud sellele, et kaebaja pidurdas. Kaebaja hinnangul oli ta sellistele teeoludele vastavalt valinud mõistliku sõidukiiruse. Kohtu järeldused: Kohus, kuulanud ära menetlusosalised ning uurinud antud asjas olevaid materjale leidis, et DA kaebus kuulub rahuldamisele ning Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo avariitalituse menetlusteenistuse 02.08.2011.a. otsus väärteoasjas nr: 2302,11,010368 tuleb tühistada. Käesoleval juhul ei ole vaidlust selle üle, et DA ei oleks liiklusavariid põhjustanud, vaid tuvastada on vaja, kas DA kohandas oma sõiduki kiirust selliseks, mis arvestaks tee olusid (libe tee) ja suudaks sõiduki peatada mis tahes teel aimatava takistuse ees. 4 Riigikohus oma lahendis nr. 3-1-1-61-04 on öelnud: „Kohtuotsus ei ole nõuetekohaselt motiveeritud, kui ei nähtu, millistele tõenditele tuginedes on kohus jõudnud järeldusele, et isik on talle süüks arvatud rikkumised toime pannud. Ei piisa, kui kohtuotsuses on üksnes märgitud, et isiku süü väärteo toimepanekus on tõendatud, ilma, et oleks näidatud, milliste tõendite alusel kohus rikkumise tõendatuks loeb ja milline asjaolu on millise tõendiga tõendatud.“ Kohtu hinnangul tuleb nimetatud nõudeid täita ka kohtuvälisel menetlejal ning analoogiliselt motiveerida oma otsuse sisu. Nimetatut kinnitab ka Riigikohtulahend 3-1-1-3-08, mille kohaselt väärteoprotokolli koostamine üldmenetluses ei kujuta endast kohtuvälise menetleja lõplikku otsustust väärteo toimepanemise kohta. Lõplikuks kohtuvälise menetleja poolt üldmenetluses tehtavaks lahendiks on vastavalt VTMS § 73 lg 1 p-dele 1 ja 2 kohtuvälise menetleja otsus või väärteomenetluse lõpetamise määrus. Väärteomenetluse seadustiku § 74 lg 1 kohaselt tuleb kohtuvälisel menetlejal otsuses muude andmete kõrval obligatoorselt näidata ka väärteo toimepanemise aeg ja koht, väärteo lühikirjeldus, viide otsuse tegemise aluseks olevale väärteoprotokollile, vastulauses esitatu mittearvestamise põhjendus ning väärteo kvalifikatsioon. Seega alles otsuse tegemisel lahendab kohtuväline menetleja lõplikult küsimused sellest, kas isiku poolt väärteo toimepanemine on tõendatud ja kas tegemist on koosseisupärase, õigusvastase ning süülise teoga. Käesoleval juhul ei ole kohtuvälise menetleja otsus kohtule arusaadav ning ei ole jälgitav, milliseid tõendeid hinnates on otsuse tegija jõudnud arusaamisele, et DA on toimepannud Liiklusseaduses § 7417 lg.1 kvalifitseeritava väärteo. Kohtuvälise menetleja otsuses on lakooniliselt viidatud, et DA süü on tõendatud tunnistajate ütlustega ja muude kogutud materjalidega, kuid milliste tunnistajate ütlustega ja mida need ütlused tõendaksid, otsusest ei nähtu. Kohtuvälise menetleja ametnik koostab protokolli kui on välja selgitanud väärteo asjaolud ning on kogutud piisavad ja vajalikud tõendid tõendamiseseme asjaolude kohta. Antud juhul ilmneb kohtuvälise menetleja materjalidest, et ainsaks DA süüstavaks tõendiks on kohtuväline menetleja pidanud üksnes Liiklusõnnetuse akti nr: 264 ning ühelegi tunnistajale ta protokollis ei viita. Seega teeb siit kohus järelduse, et viidates kriminaalmenetlusele, on väärteoprotokoll võrreldav süüdistusaktiga, milles fikseeritakse süüdistusfunktsiooni kandja veendumus väärteo toimepanemise kohta koos veendumuse põhistusega ning selle pinnalt jääbki kohtule arusaamatuks, milliste tunnistajatega on siis kohtuvälise menetleja hinnangult DA süü tõendatud, kui väärteoprotokolli kohaselt tunnistajate ütlusi tõendina pole soovitud arvestada. DA on nii tunnistajana ülekuulamisel kui ka vastulauses selgitanud, et liiklusohtliku olukorra tekitas mitte valesti valitud sõidukiirus, vaid talle vastutulev auto, ometi pole kohtuväline menetleja oma otsuses analüüsinud, miks ta ei arvesta DA vastulauset. Kuna ka tunnistaja IM oli ülekuulatud 15.06.2011.a., s.o. enne väärteoprotokolli koostamist, asub kohus seisukohale, et väärteoasja menetlemisel ei ole välja selgitatud kõiki asja lahendamiseks olulisi asjaolusid ega antud õiguslikku hinnangut kolmanda sõidukijuhi käitumisele. 5 Liiklusõnnetusega seotud väärteoasja arutamisel tuleb vaadelda liiklussituatsiooni tervikuna, kuid käesoleval juhul on täielikult ignoreeritud tunnistaja M ütlusi, millised riimuvad A enda ütlustega algusest peale. Käeoleval juhul ei ole kohtuväline menetleja tuvastanud (vähemalt otsuses viidatud tõendeid hinnates), kas saabunud tagajärg oli põhjuslikus seose kaebaja poolt valesti valitud sõidukiirusega. Avarii toimumise fakt ning nii DA kui tunnistaja M ütlused tõendavad, et möödasõidu alustamine põhjustas ohu ja liiklusõnnetuse toimumine oli Mazda juhi poolt LE § 132 p 3 rikkumise tagajärg. Selle tõttu, et tundmatuks jäänud Mazda 323 sooritas rikkudes liikluseeskirja § 132 p 3 möödasõitu, realiseerus selle Mazda kui suurema ohu allikaga seotud risk ning toimus kokkupõrge Fiati ja traktori vahel. Mazda juhi rikkumise ja toimunud liiklusõnnetuse vahel on põhjuslik seos, kui Mazda ei oleks LE § 132 vastase möödasõiduga Fiatile liiklustakistust põhjustanud, ei oleks traktori ja Fiati kokkupõrget toimunud. Traktorijuhi P i seletusest ilmneb, et Fiat hakkas vastassuunda kalduma ca 30 m enne traktorit. Kuigi RP selgitas, et tema otseselt Mazda möödasõitu ei näinud, ei anna see alust mitte uskuda IM ütlusi, kes sõitis Mazda taga. RP selgitas ka, et tema neid möödasõite otseselt ka ei jälginud, kuna tal puudus selleks vajadus. Ta sõitis maksimaalselt teeservas, ohustamata nii möödasõitvaid sõidukeid ning tema sõidukiirus oli minimaalne, seega puudus ta otsene vajadus märgata möödasõitvaid autosid. Kuid järeldada saab seda, et kui Fiati juht Mazdat märkas, oli kokkupõrkeoht vahetu ja arvestuslikult oli aega võimaliku kokkupõrkeni Mazdaga sekund või paar. Seda on ka nii kaebaja kui M kinnitanud ning kohtu hinnangul ei olnud DAl muud võimalust, kui kokkupõrke vältimiseks pidurdada Kohtus kogutud tõendite alusel asus Fiat pidurdama seetõttu, et vastutulev Mazda põhjustas Fiatile liikumistakistuse. Fiati juht oli hädaseisundis KarS § 29 mõttes ning pidi pidurdama. Samuti oli antud olukorras Fiati juhi ning Mazdas olnud isiku/te elu ja terviste ohustamist arvestades õige käituda nii et ei toimuks Mazda ja Fiati laupkokkupõrget. Kohtu hinnangul ei ole võimalik ümber lükata fakti, et Fiati ja traktori kokkupõrke põhjustas Mazda juhi süüline käitumine ning vastupidised tõendid puuduvad. Kohtuväline menetleja juhtis küll tähelepanu asjaolule, et IM võib küll ütlusi anda selle kohta, mida nägi, kuid ta ei saa anda hinnangut selle kohta, milline oli Mazda ja kaebaja sõidukite vahemaa. Kohus juhib siinkohal tähelepanu asjaolule, et ainuke, kes sellekohast hinnangut üldse anda saab, on erapooletu tunnistaja, kes nägi vahetult toimunut pealt. Küll on kohtuväline menetleja ise oma otsuses jätnud täielikult analüüsimata tunnistaja ütlused ja jõudnud tõendeid analüüsimata järeldusele, et kaebaja poole valitud sõidukiirus oli vale. Vastavalt Liikluseeskirja § 123 juht peab kohandama oma sõiduki kiiruse selliseks, mis arvestab tema sõidukogemusi, teeolusid, tee ja sõiduki seisundit, veose iseärasusi, ilmastikutingimusi, liikluse tihedust ning muid liiklusolusid, et ta suudaks peatada sõiduki eespoolse nähtavusulatuse piires ning teel etteaimatava mis tahes takistuse ees. Mazda õigusvastane möödasõit ei olnud etteaimatav. Kohtus uuritud tõendite põhjal sai selgeks, et kuna tegemist oli äärmiselt halbade ilmastikuoludega, oli 90 km/h alas valitud sõidukiiruseks keskmiselt 70 km/h ehk siis liiklejad olidki juba oma sõidukiirise kohandanud vastavalt ilmastikutingimustele mõistlikuks. Kohtu hinnangul DA ei saanud ette aimata, et Mazda alustab möödasõitu kurvis, nägemata vastutulevat sõidukit Fiat. Ükski juht ei pea eeldama, et teine juht käitub õigusvastaselt. 6 Eeltoodu alusel asub kohus seisukohale, et puudub põhjuslik seos DA poolt valitud kiiruse ja toimunud liiklusõnnetuse vahel. Ohuolukorda ei loonud Fiat ning kohtulikul uurimisel on selgeks saanud ning tõendatud, et liiklusohtliku olukorra põhjustas Mazda juhi LE § 132 rikkumine. Kohus juhindub Väärteomenetluse seadustiku § 111; §132 p.3; § 133-
4. Piret Liivo Kohtunik 7