oktoobri 2011 otsus Apellatsiooni esitaja Prokurör Marja-Liina Talimaa, kannatanu esindaja advokaat Andrus Lillo Prokurör Süüdistatav Marja-Liina Talimaa Toomas Lükk, isikukood 36106096038; elukoht XXX Kaitsja Advokaat Margo Normann Kannatanu IgorT. G. imov Kannatanu esindaja Advokaat Andrus Lillo RESOLUTSIOON
§-s 257 sätestatud omavoli koosseisus ei ole otseselt ette nähtud, et vara hävitamise või rikkumise või sellega ähvardamise juhul peab olema tekitatud oluline kahju, vaid see mõiste on sisustatud Karistusseadustiku kommenteeritud väljaandes, kus lk 673 p 3.4.1 sätestab, et koosseis on täidetud juhul, kui vara rikkumise või hävitamisega tekitati olulist kahju. 3.1.5 Kohtuistungil esitas kannatanu I. G. tsiviilhagi summas 45 526.54 eurot, mis tuleb prokuröri hinnangul rahuldada summas 29 117.54 eurot, mis koosneb: maharaiutud puude taastamisväärtus 28 061 eurot, hävitatud ja varastatud puude väärtus 815 eurot, ekspertiisi kulud 230 eurot ja värvikoopiate tegemine 11.54 eurot. 3.2 Kannatanu esindaja taotleb esitatud apellatsioonis samuti maakohtu otsuse tühistamist ja T. Lüki suhtes süüdimõistva otsuse tegemist. 3.2.1 Ka kannatanu esindaja leiab, et kohtuvaidlustes prokurör süüdistust ei muutnud, vaid tegemist oli täpsustusega, mille osas seadus prokurörile ajalisi piiranguid ei sea. Esialgse süüdistusega võrreldes on täpsustunud ainult kahju summa, kuivõrd kalkulatsioonide tegemine on võtnud arusaadavalt aega. Apellandi hinnangul tähendab KrMS § 268 lg 2 mõttes süüdistuse muutmine olukorda, kus riiklik süüdistaja leiab, et süüdistatava tegu tuleb kvalifitseerida hoopis teise normi järgi või lisandub senisele süüdistusele täiendav(aid) süüdistus(i) (täidetud teokoosseise). Seejuures viitab apellant RKKK otsuse 3-1-1-87-09 p-le 8, kus samuti täpsustati üksnes kahju. 3.2.2 Järgneva etteheitena leiab esindaja, et kohus ei ole arusaamatult analüüsinud süüdistatava käitumise subjektiivset külge. Apellandi hinnangul tegutses süüdistatav teo toimepanemisel otsese tahtlusega, püüdes saavutada põhitagajärge, millega oli seotud ka kõrvaltagajärg. Põhitagajärg on seejuures antud juhul vara hävitamine, mis on saabunud oma tõelise õiguse teostamise eest ebaseaduslikus korras. Nimetatud vara on olnud süüdistatavale võõras ja selle hävitamisega on tekitatud apellandile olulist kahju (kõrvaltagajärg). Seejuures analüüsib apellant erinevaid tõendeid, mis tema hinnangul kinnitavad, et T. Lükk tegutses puude langetamisel otsese tahtlusega, s.o teades, et need ei ole tema maal. 3.2.3 Edasiselt hindab apellant veel teisi kriminaalasjas sisalduvaid tõendeid, mis tema hinnangul kinnitavad kuriteo toimepanemist T. Lüki poolt. Nii kinnitavad objekti hindamise protokollid, et T. Lükk raius puid Jaama kinnistult, s.o pani toime
§-s 257 sätestatud teo, seda kinnitavad ka paikkonna vaatlusprotokollid. OÜ Helcomer esitatud tõendi lugemist ebausaldusväärseks peab apellant pretsedendituks, millega rikuti KrMS § 61 lg-s 1 sätestatut. Kuriteo toimepanemist kinnitavad veel kannatanu esitatud fotod, politsei koostatud patrull-lehed ning kannatanu ütlused. Seejuures toonitab esindaja, et A.R. ja A.R. ütlustesse tuleb suhtuda reservatsioonidega.
järgi, peab esmalt olema tuvastatud see õigus, mida isik siis ebaseaduslikus korras teostab. Õigus, mida isik realiseerib, peab
tähenduses eksisteerima reaalselt (tõeline õigus) või mida ta on õigustatud oletama ühiskonnas eksisteerivate õigussuhete raames (oletatav õigus; sisuliselt on teise alternatiivi näol tegemist eksimusega endale kuuluva õiguse tegelikkuses; vt RKKKo 3-1-1-88-03, p 9. Kuivõrd mingi oletatava õiguse teostamises T. Lükki ei süüdistata, siis sellel küsimusel ringkonnakohus täiendavalt ei peatu). Kriminaalkolleegiumile jääb esitatud süüdistusega seoses juba täielikult arusaamatuks, mis oli selleks - süüdistuse kohaselt – tõeliseks õiguseks, mida T. Lükk siis väidetavalt puude langetamisel realiseeris. Ringkonnakohtu istungil asus riiklik süüdistaja kohtu küsimusele vastates 4 seejuures seisukohale, et selle tõelise õiguse all tuleb mõista T. Lükile kuuluvat üldist õigust enda territooriumi korrastada, kusjuures kannatanu kinnistule läks ta võõraid puid langetama samaaegselt siiski teadlikult ning tahtlikult. Jättes selle absurdsusesse kalduva seisukoha tähelepanuta, osundab kriminaalkolleegium järgnevale. 6.2 Vastavalt omaksvõetud arusaamale tuleb tõelise õiguse all
tähenduses mõista isikule õigustloova üld- või üksikakti alusel kuuluvat tegelikku õigust. Kriminaalkolleegiumile jääb täielikult mõistetamatuks, millele tuginevalt väidab riiklik süüdistus, et T. Lükk, raiudes teadlikult puid võõralt krundilt, oli selleks samal ajal siiski täielikult õigustatud. Siinkohal tekib ka ületamatu loogiline konflikt, kui järgida süüdistuse arusaama – isikul oli tõeline (ning järelikult ka realiseeritav) õigus neid puid langetada, kuid nende samade puude langetamisel kahjustas ta samaaegselt võõrast omandit. Kui väidetavalt sai T. Lükk aru, et tema poolt langetatud puude näol on naaberkinnistul asuva võõra varaga (mille kahjustamiseks puudub tal õigus), siis jääb täielikult mõistetamatuks, millist reaalselt talle kuuluvat õigust T. Lükk samaaegselt teostas. Sisuliselt võib seega
koosseisu avades väita, et (praegusel juhul tõeline) õigus, mida isik teostab ning tema poolt selle õiguse teostamisel rikutav õigushüve (vara hävitamine vms) ei saa samaaegsena kattuda. Teisisõnu – isik ei saa üheaegselt käituda teadmisega, et tal on reaalne/tõeline õigus teatud puud maha võtta ning ühtlasi teada, et samal ajal kahjustab ta olulises ulatuses võõrast omandit just nende puude mahavõtmisel (analoogiliselt – võttes ära endale kuuluva asja, mis on võõras valduses, ei kahjusta isik seeläbi võõrast omandit; kuriteoks
mõttes võib see saada seeläbi, et isik kasutab seejuures vägivalda, ähvardusi vms, mis ründavad kannatanule kuuluvaid õigushüvesid). Sellist loogilist konflikti, mida T. Lükile esitatud süüdistus käesoleval juhul endas kätkeb, ei suuda kriminaalkolleegium aga juba olemuslikult mõista. 6.3 Põhimõtteliselt võib ringkonnakohtu hinnangul väita, et
on ennekõike mõeldud nn privilegeeritud koosseisuks teatud põhideliktide suhtes; see tegelik või oletatav õigus, mida isik teostab ebaseaduslikult, teeb isiku käitumise teatud määral mõistetavamaks/arusaadavamaks ning vähendab seeläbi tema teosüüd (ennekõike toimib selline arusaam mõistagi röövimis- ja väljapressimisdeliktide juures). Ehk siis – see õigus, mida isik ebaseaduslike vahenditega teostab, ei saa tema olukorda võrreldes nn põhideliktiga raskendada. See arusaam tähendab omakorda järgnevat. 6.4 Kui isik teostab oma tegelikku või oletatavat õigust moel, mis on seotud vägivalla, vara hävitamise või rikkumise või sellega ähvardamisega, isikult vabaduse võtmise, isiku vabaduse piiramise või sellega ähvardamisega, tuleneb õiguse teostamise ebaseaduslikkus just loetletud tunnustest enestest, kuna tegemist on tegudega, mis on kriminaliseeritud ka iseseisvate kuritegudena erinevate süüteokoosseisude (
§-d 120-122; § 136; § 203; § 214) alusel (vt RKKKo 3-1-1-1008, p 11). See tähendab, et koosseisus nimetatud ebaseaduslikkuse tunnus on seotud samaaegselt eriosas eraldi kriminaliseeritud tegudega. Sellisele järeldusele tuleb jõuda juba seaduse süstemaatilise ning ka teleoloogilise tõlgenduse pinnalt. Vastasel korral tekiks absurdne situatsioon, kus isik, teostades endale kuuluvat õigust ja hävitades selle käigus võõrast vara/asja, põhjustamata sellega olulist kahju (
), paneks toime kuriteo, samas kui selle õiguse puudumisel tema käitumises kriminaalkuriteo koosseis puuduks. 6.4.1 Sellega seoses peab kriminaalkolleegium muuhulgas vajalikuks selgitada prokurörile, et kuriteo koosseisulised tunnused määrab seadus, mitte aga Karistusseadustiku kommenteeritud väljaanne, nagu see on selgesõnaliselt välja loetav riikliku süüdistaja esitatud apellatsioonist (teisisõnu -
Komm § 257 komm 3.4.1 ei „sätesta“ selles tähenduses mitte midagi, vaid kajastab üksnes kommenteerija - käesoleval juhul Norman Aasa - õiguslikku arusaama/käsitlust seadusest). 5 Kindlasõnaliselt jäi sellele seisukohale prokurör ka ringkonnakohtu istungil esinedes. Kui kasutada kannatanu esindaja apellatsioonis kasutatud terminoloogiat, siis võib just prokuröri vastavasisulist apellatsioonis sedastatud ning apellatsioonimenetluses korratud arusaama pidada täielikult pretsedendituks. 6.5 Teisalt tähendab see, nagu öeldud, et võrreldes n.ö põhideliktiga ei saa teatud õiguse olemasolu või selle oletamine tuua kaasa isiku raskemat karistusõiguslikku kohtlemist (vt selle kohta ka RKKKo 3-1-1-33-05, kus vastava õiguse aktsepteerimine tõi esitatud süüdistuse kaudu kaasa isiku olukorra raskenemise). Kummatigi on selline situatsioon aga käesoleval juhtumil saavutatud. Kui T. Lükil ei olnud prokuröri arusaama kohaselt tõelist õigust neid puid langetada (ja ta sai sellest aru), oleks tema käitumine tulnud põhimõtteliselt kvalifitseerida
lg 1 või § 356 lg 1 järgi, mis mõlemad näevad ette kergema vastutuse võrreldes
§-ga 257 (samas tuleb küll tunnistada, et
näeb ette sarnased sanktsiooniraamid kui
). 6.5.1 Väljudes küll käesoleva kriminaalasja raamest, peab ringkonnakohus samas siiski vajalikuks osundada, et kohtutoimiku materjalidele on kannatanu taotlusel (tlk 152) mõnevõrra arusaamatutel põhjustel kohus lisanud (tlk 155) ka süüdistusakti kriminaalasjas nr 1-11-1741 T. G. ja käesolevas kriminaalasjas kannatanu I. G. süüdistuses (tlk 106). Selle prokurör M.-L. Talimaa poolt koostatud süüdistusakti kohaselt on nimetatud isikute käitumine samuti kvalifitseeritud
järgi ja seda argumendil, et omades õigust kaitsta enda territooriumi, ründasid nad 15.02.2009 (s.o siis, kui süüdistuse arusaama kohaselt pani T. Lükk omakorda toime õigusvastase teo) vägivalda tarvitades ja sellega ähvardades T. Lükki ja A. R. (tlk 108). Ehk siis ongi saavutatud absurdne olukord, kus isikute käitumine oleks ilma tegeliku õiguse olemasoluta tulnud kvalifitseerida
/121 järgi, kuid reaalse õiguse olemasolu tõttu on see toonud kaasa nende olukorra raskendamise, s.o käitumise kvalifitseerimise raskemat vastutust ettenägeva sätte järgi. Siinkohal peab kriminaalkolleegium vajalikuks veel selgitada, et kõnealuses süüdistusaktis on jämedalt aetud segi
koosseisuline tunnus tegelik/oletatav õigus ning õigusvastasust välistav asjaolu
Käesoleva kriminaalasja raamistikus tähendab see veel arusaamatu kollisioonisituatsiooni loomist, kus T. Lükk oli õigustatud neid puid langetama (tegelik õigus) ning I. G. ja T. G. olid omakorda õigustatud seda tegevust takistama. 7. Jättes edasiselt kõrvale küsimuse, et täielikult on arusaamatu, kuidas tuleks praeguses kaasuses sisustada T. Lükile kuulunud tegelikku õigust võõralt territooriumilt puude langetamisel, märgib ringkonnakohus, et süüdistuse terviklikust olemusest tulenevalt puudub juba sisuline vajadus hakata tuvastama aset leidnud tehiolusid ning hindama tõendeid, kuivõrd ka siis, kui leiaks tuvastamist süüdistuses esitatud väited (puude langetamine võõralt territooriumilt), on süüdimõistva kohtuotsuse tegemine T. Lüki suhtes välistatud. 7.1 Nagu öeldud, eeldab
realiseerimine seda, et vara hävitamisega oleks tekitatud puudutatud isikule oluline kahju (vt
, käesoleva otsuse p 6.4).
RS § 8 p 1 kohaselt on oluline kahju määratletud kui kahju, mis ületab (teo toimepanemise ajal) kehtinud palga alammäära ühes kuus kümnekordselt. T. Lükile on aga esitatud süüdistus, mille kohaselt tekitas ta enda käitumisega kannatanule kahju summas 2021.70 krooni, s.o kehtivas vääringus 129.21 eurot. Seega ei ole juba esitatud süüdistuse kohaselt T. Lükile inkrimineeritud käitumist, mis oleks
Siinkohal tuleb silmas pidada, et seda esitatud süüdistust ei ole muudetud ega täiendatud, s.t see on aluseks ka käesoleval juhul kriminaalasja arutamisele kohtus (vt KrMS § 268 lg 1). Seejuures on tähelepanuväärne, et riiklik süüdistaja on alles maakohtus aset leidnud kohtulikes vaidlustes asunud seisukohale, et kannatanule põhjustas T. Lükk enda käitumisega siiski olulise kahju (vt tlk 160, prokuröri teesid tlk 126 jj). Märkimisväärne on seegi, et kohtuliku uurimise lõpus on riiklik 6 süüdistaja avaldanud seisukohta, et „
alusel ei saa ma välistada, et tegemist võib olla mingi teise süüteokoosseisuga“ (tlk 158) ning järgmisel kohtuistungil, vahetult enne kohtulikku vaidlust märkinud, et „süüteo kvalifikatsiooni kohta ütlen enda seisukoha süüdistuskõnes“ (tlk 159). Sellised seisukohad ei haaku ilmselgelt isiku õigusega teada, milles teda süüdistatakse, samuti on see ilmselges vastuolus KrMS § 268 lg 2 sõnastuse ning mõttega. 7.2 Edasiselt ongi riiklik süüdistaja alles kohtuvaidlustes asunud seisukohale, et tegelikkuses põhjustas T. Lükk kannatanule kahju 29 117.54 eurot (vt tlk 128; nagu õigustatult osundas sellele ka süüdistatava kaitsja, suurendas riiklik süüdistaja seega koosseisupärast kahju kohtuvaidlustes võrreldes esitatud süüdistusega 226 korda – vt tlk 161). Selles osas on nii prokurör kui ka kannatanu esindaja asunud apellatsioonides seisukohale, et tegemist ei ole mitte süüdistuse muutmise, vaid täpsustamisega. Selles osas selgitab kriminaalkolleegium järgmist. 7.2.1 Esmalt ei tunne seadus üleüldse sellist instrumenti nagu süüdistuse täpsustamine; põhimõtteliselt ei ole apellatsioonidest ka üheselt aru saada, mida apellandid sellega silmas peavad ning õigustatult viitas sellele ringkonnakohtu istungil ka süüdistatava kaitsja. Kannatanu esindaja apellatsioonis tehtud viide RKKK otsusele nr 3-1-1-87-09 ei ole seejuures asjakohane. Kõnealuses kaasuses oli küsimuseks, kas kohtuliku uurimise uuendamisega andis kohus prokurörile nn menetlusliku abikäe uue süüdistuse esitamiseks ja seda Riigikohus eitas. Selles lahendis ei ole vähimalgi määral asutud seisukohale, et veel kohtulikes vaidlustes võib prokurör asuda süüdistust täiendama või apellantide arusaama kohaselt „täpsustama“ (seejuures esitaski prokurör selles viidatud kaasuses uue süüdistuse). Välistamata võimalust, et selle täpsustuse all, millest räägivad apellandid, võiksid tulla kõne alla KrMS § 268 lg-s 3 nimetatud asjaolud, on kriminaalkolleegium kindlalt seisukohal, et lubamatu on esitatud süüdistusest irdumine sellisel määral, et alles kohtulikes vaidlustes sisustab prokurör enda argumentidega koosseisulise tunnuse või täpsemalt – alles loob koosseisulise tunnuse. Nagu öeldud, esitatud süüdistuses seda tehtud ei ole. 7.2.2 Riigikohtu kriminaalkolleegium on korduvalt osundanud, et isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks saavad olla vaid süüdistuses kirjeldatud faktilised asjaolud, mis määravad ära piirid, millest kohus asja arutamisel väljuda ei saa, ning märkinud, et kaitseõiguse tagamiseks peavad süüdistuse tekstis piisava selguse ja täpsusega kajastuma kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks (kokkuvõtlikult RKKKo 3-1-1-83-11, p 10). On elementaarne, et isiku vastutuse eelduseks on ka tekitatud kahju selge määratlemine, seda iseäranis juhul, kui sellest sõltub isiku käitumise terviklik koosseisupärasus. Süüdistusakti olulisim funktsioon on informeerida süüdistatavat talle omistatavatest faktilistest asjaoludest ja selle pinnalt tehtavast õiguslikust etteheitest, tagades nii tema kaitseõigust (samas). Seega peab juba süüdistuses olema kajastatud koosseisupärane kahju tekitamine või selle saabumine, kui sellest ripub isiku käitumise koosseisupärasus. On mõeldamatu, et isik saadetakse kohtusse nt süüdistuses
(usalduse kuritarvitamine) järgi ning prokurör asub alles kohtulikes vaidlustes sisustama tagajärjena nõutavat suure varalise kahju tunnust. Kummatigi on selline olukord käesoleval juhtumil aga saavutatud, mida kriminaalkolleegium peab kriminaalmenetlusõiguse jämedaks ning lubamatuks rikkumiseks riikliku süüdistaja poolt. 7.2.3 Täielikult asjakohatud on seejuures kannatanu esindaja apellatsioonis esitatud seiskohad situatsioonide suhtes, mis tema hinnangul tingiksid süüdistuse muutmise või täiendamise (vt käesoleva otsuse p 3.2.1). Vaidlemata vastu, et kirjeldatud olukordades on tõepoolest vajalik esitada uus süüdistus, ei oleks kannatanu esindaja hinnangul seega vajalik uut süüdistust esitada juhtumil, kui üksiktäideviimine tehakse kaastäideviimiseks või vahendlikuks täideviimiseks, kui seoses kohtulikes vaidlustes 7 tuvastatud/esitatud väitega põhjustatud kahju kohta tuleks isiku käitumine kvalifitseerida
lg-lt 1 ümber
Mõistetavalt ei ole see nii; isik peab saama aru, milles teda süüdistatakse ning ainult kohtuliku uurimise käigus saab ta omapoolselt esitada süüdistuse väiteid kummutavaid tõendeid. Nii võibki süüdistatav ju iseenesest apelleerida/tugineda riikliku süüdistaja eksimusele, kui teda süüdistatakse nt 63 eurot maksva eseme varguses, mis siis
lg 1 koosseisu ei täida (vt
Tal puudub absoluutselt igasugune vajadus esitada omapoolseid tõendeid selle varastatud eseme väärtuse kohta, kuivõrd selle süüdistuse tulemuseks saab olla ainult ning ainult õigeksmõistva otsuse tegemine (erisus vaid juhul, kui prokurör ise süüdistusest loobub – vt KrMS § 14 lg 2 ls 2). Kohtumenetlusele omane võistlevuse põhimõte kaotaks täielikult enda tähenduse, kui riiklik süüdistaja saaks veel kohtulikes vaidlustes asuda seisukohale, et tegelikkuses maksis see ese siiski 65 eurot, mis on piisav koosseisupärase teoobjekti aktsepteerimiseks. Kummatigi sellist käitumist prokurör aga käesoleval juhtumil aga esindab ning peab koosseisulist tunnust loova argumendi esitamist/sisustamist alles kohtulikes vaidlustes täiesti aktsepteeritavaks; kriminaalkolleegiumi hinnangul on selline seisukoht nii isiku kaitseõiguse kui ka võistleva menetluse seisukohaga täielikult ühitamatu. 7.3 Tõsi, kannatanu on esitanud tsiviilhagi, mille suurus ulatub üle
RS § 8 p-ga 1 kehtestatud määra. Kuid siinkohal tuleb silmas pidada, et koosseisupärane kahju ning kannatanu poolt esitatud tsiviilhagi on erinevad mõisted (kuigi reegeljuhtumil võivad need omavahel ka kattuda, on nende omavaheline teatav dihhotoomia tuletatav ka KrMS § 306 lg 1 p-st 11, mis eristab selgepiiriliselt kuriteoga tekitatud kahju ning esitatud tsiviilhagi). 7.3.1 Nagu öeldud, on koosseisupärane kahju ning võimalikult hüvitamisele kuuluv kahju erinevad mõisted. Nii võib näiteks tuua, et kui karistusõigus opereerib kahju mõistega, mis tuleb tuvastada teo toimepanemise ajal kehtinud põhimõtete/hindade alusel, siis tsiviilõiguses lähtutakse arusaamast, et kahjuhüvitise suuruse kindlaksmääramise hetkena tuleb lähtealuseks võtta kohtuotsuse tegemise aeg (vt RKTsKo nr 3-2-1-14-00); arvesse võetakse kogu selleks ajaks tekkinud kahju, samuti kahju, mis kohtu hinnangul piisava tõenäosusega veel tulevikus tekib (vt ka RKHKo nr 3-3-1-27-04). Näiteks kui teo toimepanemise ajal maksab mingi purustatud ese 100 eurot, siis on see ka aluseks koosseisupärase kahju määratlemisel. Kahju, mille hüvitamist kriminaalmenetluses võib kannatanu taotleda, võib seda aga olulisel määral ületada; esmalt võib see konkreetne ese turuväärtuses oluliselt kallineda, lisanduda võivad transpordikulud, töökulud selle eseme asendamisel/paigaldamisel jne jne. Et karistusõigus on seotud teo toimepanemise hetkel põhjustatud kahjuga on põhjendatav juba sellega, et täideviijal tuleb tuvastada tahtlus koosseisuliste asjaolude (sh kahju tekitamise) suhtes teo toimepanemise hetkel (vt nt RKKKo nr 3-1-1-8-11, p 15) ning on arusaadav, et see ei saa (reegeljuhtumil) olla suunatud tulevikus aset leidvatele teguritele (nt mingi eseme kallinemine ajas). 7.3.2 Teiseks tuleb silmas pidada, et kui tsiviilhagi lahendamine toimub kriminaalmenetluses tsiviilkohtupidamise põhimõtete alusel, mille kohaselt peab hageja tõendama talle tekitatud kahju ulatuse, siis koosseisupärased tunnused, sh kahju, kui see kuulub teo objektiivsesse külge, peab jätkuvalt tõendama riiklik süüdistus. Ehk siis – lubamatu on samastada koosseisupärast kahju ja kannatanu esitatud tsiviilhagi, kuivõrd nende kujunemine võib tuleneda erinevatest lähtealustest; riiklik süüdistaja ei saa kontrollimatult kannatanu tsiviilhagi selle tähenduses n.ö üle võtta. Kummatigi on sellisel viisil praegusel juhtumil aga toimida proovitud. Toonitades veelkord, et koosseisupärast kahju ei saa ilma süüdistust muutmata/täiendamata (või teatud juhtudel ilma uut süüdistust esitamata) hakata sisustama alles kohtulike vaidluste käigus (st et juba p-des 7.1-7.2.3 sedastatu toob käesoleval juhul kaasa õigeksmõistva kohtuotsuse tegemise), peab ringkonnakohus siiski vajalikuks osundada veel järgnevale. 8 7.3.3 Nii jääb juba arusaamatuks, millistel alustel on riiklik süüdistus esmalt leidnud, et puude raiumisega tekitas T. Lükk kahju 129.21 eurot (mis kajastub ka süüdistuses), samas kui apellatsiooni kohaselt on puude hävitamisega tekitatud kahjuks juba 815 eurot (vt otsuse p 3.1.5). Sealhulgas olgu märgitud, et süüdistuse arusaama kohaselt ei olnud T. Lüki eesmärgiks puude varastamine, samas kui apellatsioonis nimetab prokurör kahju tekitamise alusena ka puude varastamist. Ringkonnakohus peab oluliseks osundada sellega seoses, et apellatsioonimenetluses kohtu küsimusele vastates kinnitas prokurör, et puid T. Lükk tegelikkuses varastanud ei ole ning selles osas ta tsiviilhagi siiski ei toeta (s.o sisuliselt asus riiklik süüdistaja seisukohale, et apellatsioonis on ta esitanud tegelikkusele mittevastavaid väiteid). Mõistetamatuks jääb ka see, kuidas on koosseisupärase kahjuna hinnatav kannatanu poolt teostatud ekspertiisikulu summas 230 eurot ja 11.54 eurot, mis kulus värvikoopiate tegemisele. 7.3.4 Enim küsimusi tekitab mõistagi väide, et koosseisupärase kahjuna on hinnatav 28 061 eurot, mis kannatanul väidetavalt kulub maharaiutud puude taastamiseks. Süüdistuse kohaselt raius T. Lükk võõralt krundilt 19 puud (vt tlk 50), kuid OÜ Helcomer teostatud hinnangu kohaselt on asendamiseks vaja juba 168 puu ostmine (tlk 38), kusjuures tarnida tuleb need Saksamaalt (vt tlk 30). Teisena nimetatud väite esitamiseks/tõendamiseks kohtumenetluses ei piisa ilmselgelt prokuröri süüdistuskõnes märgitust, et ta on selle kinnituseks „teostanud internetis uuringu“ (sellekohane seisukoht aga tlk 127 pöördel). 7.3.5 Arusaamatuks jääb täielikult seegi, kuidas kohaldub tekitatud kahju arvestamise alusena Tallinna Linnavolikogu määrus nr 45, mis on võetud vastu Looduskaitseseaduse § 45 alusel ja mis kehtestab puu raie-ja hoolduslõikusloa andmise tingimused ja korra Tallinna linnas (vt tlk 39 jj). Jättes praegusel juhul kõrvale kõnealuse määruse tervikliku asjassepuutuvuse (mida tuleb otsustavalt eitada; ringkonnakohtu küsimusele vastates kinnitas selle määruse täielikku asjassepuutumatust ka riiklik süüdistaja), peab kriminaalkolleegium märkima, et täielikult arusaamatuks jääb juba see, miks on Viljandi maakonnas asuvas Tarvastu vallas asunud puude seisukorra ja esteetilisuse koefitsiendina võetud aluseks maksimaalne võimalik, s.o 5,0 (vrdl tlk 32 ja tlk 43) ning kas teo toimepanemise kohaks on „hoonestatud territoorium, teemaa, üldkasutatav park või haljasala“, millele tuginevalt on puu kasvukoha koefitsiendina võetud aluseks eranditult 2,5 (samas). Ehk siis – riiklik süüdistus ei ole vähimalgi määral suutnud selgitada ka koosseisupärase kahju kujunemise aluseid, isegi kui vaadata mööda minetusest, et seda hakati lubamatult sisustama alles kohtulike vaidluste staadiumis. Märkimisväärne on seegi, et kohtuvaidlustes ringkonnakohtus ei toetanud riiklik süüdistaja enam apellatsioonis esitatud seisukohta, et tekitatud kahjuna on hinnatav 28 061 eurot ning paludes pärast vastavasisulise küsimuse esitamist kohtukolleegiumi poolt kohtult võimalust kasutada kalkulaatorit, asus pärast tehtud arvutusi seisukohale, et koosseisupärase kahjuna on siiski hinnatav puude väärtus suuruses 5612.20 eurot. Kuidas ja milliste kriteeriumite alusel see summa kujunes, prokurör seejuures ringkonnakohtu istungil ei avaldanud. 7.3.6 Täiendavalt osundab kriminaalkolleegium veel sellele, et ei maakohtus esitatud seisukohtades (vt tlk 126 jj) ega ka mitte esitatud apellatsioonis (vt tlk 169) ei ole prokurör vähimalgi määral pühendanud tähelepanu küsimusele, kas ja kuidas pidi T. Lükk subjektiivse külje tähenduses aru saama või sai aru, et tema poolt väidetavalt tekitatav kahju küünib üle 29 000 euro. Seda küsimust ei lahanud prokurör ka pärast seda, kui oli asunud seisukohale, et tegelik kahju „piirdus“ 5612.20 euroga (siinkohal peab kriminaalkolleegium vajalikuks rõhutada, et eelnevalt väidetust ei saa teha järeldust, nagu aktsepteeriks kohus süüdistuse positsiooni selle kohta, et T. Lükk ka tegelikkuses langetas puid võõralt territooriumilt; nagu öeldud, teeb esitatud süüdistuse puudulikkus selle asjaolu tuvastamise täielikult üleliigseks). 9 8. Nagu eelnevalt korduvalt sedastatud, on esitatud süüdistuse pinnalt koosseisupärase kahjuna hinnatav ainult 129.21 eurot. Kuivõrd see ei täida
objektiivses koosseisus nõutavat olulise kahju tunnust, on juba seetõttu täielikult võimatu kõnealuse süüteokoosseisu objektiivse külje realiseerituks lugemine T. Lüki poolt. See asjaolu – süüdistuse seotus kahjuga summas 129.21 eurot – muudab täielikult üleliigseks ka edasise juhindumise RKKK otsusest 3-1-1-55-09, mille kohaselt peab kohus omal algatusel siis kontrollima, kas süüdistatava käitumine võib olla kvalifitseeritav süüdistusaktis märgitud kuriteo katsena (otsuse p 21). Nagu öeldud, ei ole juba süüdistusaktis märgitu käsitletav kuriteona, mistõttu peab ringkonnakohus katsestruktuuri edasist käsitlemist ebavajalikuks. Nimetatud põhjustel ei pea ringkonnakohus ühtlasi vajalikuks kannatanu esindaja apellatsioonis esitatud täiendavate argumentide käsitlemist (ka nn ümberpööratud eksimusel ei ole põhjust peatuda). Apellatsioonid jäävad seega tagajärjetuks ning maakohtu otsus ei kuulu tühistamisele.
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.