Obsah (9)

§ 337§ 238§ 175§ 185§ 344§ 339§ 341§ 340§ 331

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 5. detsember 2011, Tartu, kirjalikus menetluses Kriminaalasja number 1-10-11840 (10240102356) Kohtukoosseis Tiit

§ 337lg 1 p-st 4, 338 p-d 2, 4; 340 lg 2 p-st 4 - tühistada Viru Maakohtu 16.

detsembri 2010 kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-1011840 Vanda Danilovale süüdistuses KarS § 113 järgi mõistetud karistuse ja

§ 238lg 2 alusel mõistetud lõpliku karistuse osas. Mõista Vanda Danilovale süüdistuses Kar

S § 113 järgi karistuseks 7 (seitse) aastat vangistust. varem

§ 238

lg 2 alusel vähendada Vanda Danilovale mõistetud karistust ühe kolmandiku võrra ning mõista Vanda Danilovale lõplikuks karistuseks 4 (neli ) aastat ja 8 (kaheksa)kuud vangistust. Muus osas jätta kohtuotsus muutmata. Kaitsja apellatsioon rahuldada osaliselt. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 12.09.2011 määrus

§ 175

lg 1 p 4 alusel Vanda Danilovalt menetluskulude, s.o vandeadvokaat Arri Toominga poolt osutatud õigusabi eest 503.03 euro väljamõistmises Vanda Danilovalt.

§ 185

lg 1 alusel jätta kaitsjatasu vandeadvokaat Arri Toominga poolt osutatud õigusabi eest summas 503.03 eurot riigi kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsus on tutvumiseks kättesaadav ringkonnakohtu kantseleis

1. detsembril
2. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada Tartu Ringkonnakohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates
3. detsembrist
4. Kohtuotsuse peale võib kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud kohtumenetluse pool esitada kirjaliku kassatsiooni Riigikohtule Tartu Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates
5. detsembrist 2011.

§ 344

lg 3 järgi on kassatsiooni esitamise õigus prokuratuuril, advokaadist kaitsjal ning teistel kohtumenetluse pooltel advokaadi vahendusel. Esimese astme kohtu otsuse sisu Viru Maakohtu 16.12.2010 otsusega mõisteti Vanda Danilova lühimenetluses süüdi KarS § 113 järgi ja karistati 9 aasta vangistusega.

§ 238

lg 2 alusel vähendati mõistetud karistust ühe kolmandiku võrra ja lõplikuks karistuseks mõisteti 6 aastat vangistust alates 21.05.2010. Sama otsusega mõisteti süüdi ja karistati Jekaterina Avdejevat, kuid tema osas apellatsiooni ei esitatud. V. Danilovale oli esitatud süüdistus KarS § 113 järgi selles, et tema, olles alkoholijoobes, nõudis 19.05.2010 kella 22.00 ajal XXXX, samuti alkoholijoobes olevalt A.A. , et ta käiks V. Danilovale alkoholi toomas. A. A. sellega nõus ei olnud. Vastuseks sellele lõi V. Danilova tapmise eesmärgil A. A. d palju kordi kätega vastu nägu ja keha, mille tagajärjel A. A. kukkus põrandale. Kui A. A. tõusis põrandalt üles, siis lõi V. Danilova kõrvaltoast võetud triikrauaga ühel korral A. A. le lagipähe, mille tagajärjel viimane kukkus. Seejärel lõi V. Danilova põrandal lamavat A. A. d mitu korda triikrauaga näo ja pea piirkonda, tekitades talle sealhulgas surma põhjustanud aju-kolju kinnise tömbi trauma, millega kaasnesid näo- ja ajukoljuluude murrud, peaaju kelmealuste ja peaaju vatsakeste verevalandused, haavad, marrastused ning verevalumid näol ja pea juustega kaetud piirkonnas. Kui A. A. kaitses pead kätega V. Danilova triikrauaga löömise eest, tekitas V. Danilova A. A. le lisaks hulgalisi marrastusi, pindmisi haavu ja verevalumeid vasaku küünarvarre ja parema küünarliigese välispinnal. -2- Sellega pani V. Danilova toime teise inimese tapmise, s.o KarS § 113 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Maakohtus ei tunnistanud V. Danilova ennast süüdi tahtluses A. A. d tappa. Maakohus, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja ära kuulanud menetlusosalised, leidis, et kohtueelses menetluses kogutud ja kohtulikul uurimisel avaldatud tõendid kogumis kinnitavad seda, et V. Danilova pani toime talle inkrimineeritud kuriteo KarS §113 järgi. Maakohus leidis, et süüdistus on selles osas õigesti kvalifitseeritud ja leidnud tõendamist. Karistuse mõistmisel arvestas maakohus isiku vastutust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, samuti süüteo toimepanemise asjaolusid ning menetlusaluse isiku varasemat käitumist ja tema suhtumist toimepandud õigusrikkumistesse. Maakohus leidis, et kuna V. Danilova oli kuriteo toimepanemise ajal alaealine, tuleb alaealisele karistuse mõistmisel eelkõige arvestada tema isikut. Alaealise puhul ei ole tema isiksus veel välja kujunenud, tema arusaamad ja meelestatus õiguskorra ja selle kaitsmise osas, samuti kuriteo põhjuste osas, on teistsugused. Riigikohtu 14.06.2006 lahendi nr 3-1-1-43-06 järgi alaealiste poolt toimepandud kuritegude korral on rõhuasetsus teistsugune - karistusõiguse jaoks on sellisel juhul enam tähtis just täideviija isik(sus), mitte aga tema poolt toimepandud tegu ja selle raskus. Vastavalt KarS § 45 lg 2 ei või kuriteo toimepanemise ajal nooremale kui kaheksateistaastasele isikule mõista vangistust üle kümne aasta ega eluaegset vangistust. Maakohus leidis, et V. Danilova puhul karistust raskendavad asjaolud puuduvad. Kuigi V. Danilova on oma süüd eitanud, on ta siiski tunnistanud kõiki neid lööke kannatanu pihta, mis on kirjas süüdistusaktis. Maakohus leidis, et tegemist on juriidilise tõlgendamisega tagajärje suhtes ning arvestas V. Danilova poolt tunnistatut karistuse mõistmisel kergendava asjaoluna. KarS § 113 näeb karistusena ette vangistuse kuuest kuni viieteistkümne aastani. Tavalise kohtupraktika kohaselt võetakse karistuse mõistmisel arvesse sanktsiooni keskmine määr, mida siis kergendavate ja raskendavate asjaolude ilmnemisel kas suurendatakse või vähendatakse. Maakohus leidis, et tuleb lähtuda mitte sanktsiooni keskmisest, vaid KarS § 45 lg 2 sätestatud määrast. Kuna V. Danilova on tunnistanud kõiki süüdistusaktis nimetatud lööke kannatanu suhtes, ei pidanud maakohus põhjendatuks mõista talle karistuseks vangistust ülemmääras, mis on ette nähtud karistusseadustiku lubatud sanktsioonis. Samas ei pidanud maakohus põhjendatuks mõista karistuseks ka vangistust tunduvalt alla selle määra. Maakohus pidas oluliseks, et karistuse mõistmisega edastatakse süüdimõistetule ühiskonna sõnum, et süütegu ei jää ilma karistamiseta. Seega kaitstakse õiguskorda üldises mõttes. Oluline on ka see, et karistus ja karistamine avaldaksid süüdimõistetule vastavat ja õiget mõju. Asjaolu, et V. Danilovale avaldab õiget mõju vaid reaalne vangistus, tuleneb ka Viru Vangla kriminaalhooldusosakonna kohtueelsest ettekandest. Eeltoodu alusel mõistis maakohus V. Danilovale karistuseks vangistuse 9 aastat, mis kuulub vähendamisele ühe kolmandiku võrra ja lõplikuks karistuseks jääb V. Danilovale seega 6 aastat vangistust. -3- Apellatsioonis esitatud taotluste sisu V. Danilova kaitsja esitas apellatsiooni, milles taotleb maakohtu otsuse tühistamist osaliselt, s.o V. Danilovale mõistetud karistuse osas ning teha uue otsuse, millega mõista V. Danilovale kergem karistus, mida osaliselt KarS § 74 lg 1 ja 2 alusel mitte täitmisele pöörata. Apellant leiab, et maakohtu otsus on ebaõige V. Danilovale mõistetud karistuse osas. Maakohus on oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust

§ 339

lg 1 p 7 mõttes, kuna ei ole põhjendanud, miks ei pea põhjendatuks mõista alaealisena kuriteo toime pannud naissoost isikule vangistust tunduvalt alla KarS § 45 lg 2 sätestatud alammäära. Vastavalt KarS § 45 lg 2 ei või kuriteo toimepanemise ajal nooremale kui kaheksateistaastasele isikule mõista vangistust üle kümne aasta ega eluaegset vangistust. Seega võis maakohus kõiki karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid arvesse võttes mõista V. Danilovale KarS § 113 järgi maksimaalse karistusena 10 aastat vangistust. Kohtuotsusest tuleneb, et maakohus arvestas karistuse mõistmisel karistust kergendava asjaoluna V. Danilova poolt tunnistatut. Kaitsja on seisukohal, et maakohus, mõistes V. Danilovale karistuseks 9 aastat vangistust, ei ole karistusmäära valikul tegelikult arvesse võtnud ei otsuses märgitud karistust kergendavat asjaolu, karistust raskendavate asjaolude puudumist, ega ka seda, et V. Danilova on varem kriminaalkorras karistamata. Arvestades mõistetud karistuse raskust (9 aastat vangistust), on ilmne, et maakohus ei ole karistusmäära valikul süüdlase alaealisust tegelikult arvestanud ning on jätnud põhjendamatult tähelepanuta riigikohtu ja maakohtu enda poolt kohtuotsuses viidatud olulise karistusõigusliku rõhuasetuse alaealiste poolt toime pandud kuritegude korral. Seega on maakohus otsuses küll näiliselt karistust põhistanud, kuid mõistetud karistus ei vasta kohtu põhistusele. Maakohus on jätnud põhjendamata, miks ta ei pea põhjendatuks mõista karistuseks vangistust tunduvalt alla selle määra. Alaealise karistamisel on seadusandja seadnud eesmärgiks püüda ära hoida uut kuritegu, tasakaalustada pedagoogilist defitsiiti ja pidada silmas alaealise sotsiaalset integratsiooni. Karistusõiguse põhimõtete kohaselt saab vangistuse kohaldamine alaealisele olla pigem erandlik, ehkki see ei ole välistatud. Seetõttu tuleb alaealise vangistusega karistamist eriti põhjalikult motiveerida, võttes karistuse eesmärkide seas teravdatult arvesse võimalusi mõjutada teo toimepanijat edaspidi õiguskuulekusele (Riigikohtu lahend 3-1-1-39-07). Kaitsja on seisukohal, et pikaajaline vangistus ei täida alaealisele mõistetud karistuse eesmärke. Riigikohtu lahendi nr 3-1-1-27-08 järgi on karistuse mõistmist puudutavad põhjendused kohtuotsuse oluline osa ja kohtuotsuses karistuse põhistamata jätmisel on tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega

§ 339

lg 1 p 7 mõttes, millise rikkumise kõrvaldamine tulenevalt

§ 341lg 1 ei ole apellatsioonimenetluses lubatud.

Tulenevalt ülaltoodust taotleb kaitsja

§ 340lg 2 p 4 alusel kohtuotsuse tühistamist karistuse mõistmise osas ja V. Danilovale kergema karistuse mõistmist Kar

S § 74 lg 2 kohaldamisega. Juhul kui ringkonnakohus leiab, et

§ 340

lg 1 tulenevalt on tegemist olulise kriminaalmenetlusõiguse rikkumisega, tühistada maakohtu otsus ja saata asi uueks arutamiseks. -4- Menetluse senine käik Tartu Ringkonnakohus jättis

1. mai 2011 otsusega Viru Maakohtu
2. detsembri 2010 otsuse kriminaalasjas nr 1-10-11840 muutmata ja V. Danilova kaitsja apellatsiooni rahuldamata. Süüdistatava V. Danilova kaitsja esitas Tartu Ringkonnakohtu
3. mai 2011 otsuse peale kassatsiooni. Riigikohus tühistas
4. oktoobri 2011 otsusega (3-1-1-77-11) Tartu Ringkonnakohtu
5. mai 2011 otsuse ja saatis Tartu Ringkonnakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus. Kriminaalkolleegium leidis, et alaealisus ei tingi automaatselt süüdistatavale mõistetud karistuse kergendamist ega välista karistamist reaalse vangistusega. Kui isiku süü, kohtu poolt tuvastatud kergendavad ja raskendavad asjaolud, võimalused mõjutada süüdlast hoiduma edaspidi süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvid nõuavad isiku karistamist reaalse vangistusega, siis tuleb teda ka sellise karistusega karistada, olenemata sellest, kas süüdistatav on täis- või alaealine (RKKKo 3-1-1-76-07). Maakohus märkiski, et täisealise süüdistatava puhul saadakse konkreetsele isikule mõistetav karistus, võttes aluseks sanktsiooni keskmise määra, mida siis vastavalt tema süüle kas suurendatakse või vähendatakse ja korrigeeritakse seejärel preventsioone silmas pidades. Alaealise puhul tuleks maakohtu hinnangul lähtuda aga KarS § 45 lg-ga 2 seatud alandatud ülemmäärast. Sellises suhtumises väljendub aga põhjendamatult ebavõrdne kohtlemine võrreldes täisealisena kuriteo toime pannud isikutega. Ei ole mingit põhjendust, miks peaks alaealisele süüdistatavale karistuse mõistmisel võtma aluseks sanktsiooni ülempiiri. Karistuse mõistmine ei tohi toimuda meelevaldselt. Ka alaealise süüdistatava puhul ei tule lähtuda mitte KarS § 45 lg-s 2 sätestatud ülemmäärast, vaid samadest karistusmäära konkretiseerimise põhimõtetest kui täiskasvanu puhul, s.t sanktsiooni alammäära ja KarS § 45 lg-ga 2 seatud vahemiku keskmist lähtepunktiks võttes. Juba üksi asjaolust, et maakohus on V. Danilovale karistuse mõistmisel võtnud lähtepunktiks võimaliku sanktsiooni maksimumi, nähtub materiaalõiguse ebaõige kohaldamine. Kriminaalasja materjalidest ei nähtu mingeid erilisi asjaolusid, mis võinuks üleüldse tingida maakohtu poolt V. Danilova teosüü sedavõrd suureks hindamise, et õigustanuks karistuse mõistmist sanktsiooni ülempiiri lähedases määras. Lisaks tuvastatud kergendavale asjaolule tulnuks V. Danilova süü suurust mõjutavate asjaoludena hinnata seda, et teda süüdistati ühe kuriteo toimepanemises, ta oli varem kriminaalkorras karistamata isik. Teo toimepanemisele ajendasid kannatanu poolsed solvangud. Samas tuli loomulikult tähelepanu pöörata asjaoludele, et tapmine pandi toime olmekonflikti tulemusena ning süüdistatav käituski alkoholijoobes olles vägivaldselt, mistõttu ei olnud kannatanu ründamine juhuslik episood. Neid asjaolusid kogumis arvestades pidanuks V. Danilovale mõistetud karistus kujunema kergemaks kui maakohtu poolt mõistetud üheksa aastat vangistust. Riigikohus leidis, et ringkonnakohus ei ole sisuliselt käsitlenud kaitsja väiteid selle kohta, et maakohus ei ole karistusmäära valikul arvesse võtnud ei otsuses märgitud karistust kergendavat asjaolu, karistust raskendavate asjaolude puudumist, ega ka seda, et V. Danilova on varem kriminaalkorras karistamata. Maakohus ei ole karistusmäära valikul ka süüdlase alaealisust tegelikult arvestanud. Karistust mõistes on maakohus põhjendamatult irdunud tavapärasest kohtupraktikast. Eriti on ringkonnakohtu motiivide esitamine vajalik juhul, kui apellatsioonis viidatakse kriminaalmenetlusõiguse olulisele rikkumisele esimese astme kohtus (RKKKo asjas 3-1-1-805, p 9). Karistuse mõistmist puudutavad põhjendused on kohtuotsuse oluline osa ja kohtuotsuses karistuse põhistamata jätmisel on tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega

§ 339lg 1 p 7 mõttes (vt ka RKKKo 3-1-1-27-08, p 16).

-5- Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused 1. Ringkonnakohtu 07.11.2011 määrusega määrati käesoleva kriminaalasja läbivaatamine

§ 331lg 11 alusel kirjalikus menetluses.

Sama määrusega anti apellatsioonimenetluse pooltele võimalus esitada kohtule oma seisukohti. 2. Ringkonnakohtule esitasid enda seisukohad nii süüdistatav V. Danilova kui prokurör. Ringkonnakohus leiab, et V. Danilova seisukoht väärib tähelepanu ainult soovis kergendada talle maakohtu otsusega mõistetud karistust, milline taotlus oli varasemalt esitatud ka kaitsja apellatsioonis. Samas tuleb jätta tähelepanuta tema taotlus kuriteo ümberkvalifitseerimiseks, sest ringkonnakohus arutab apellatsiooni esialgse kaitsja apellatsiooni piires, milles taotleti süüdistatavale mõistetud karistuse kergendamist. Prokurör taotleb esitatud seisukohas kergendada süüdistatavale maakohtu otsusega mõistetud karistust ja mõista V. Danilovale karistuseks 7 aastat vangistust.

§ 238

lg 2 alusel vähendada mõistetavat põhikaristust 1/3 võrra ning mõista lõplikuks karistuseks V. Danilovale 4 aastat 8 kuud vangistust. 3. V. Danilova kaitsja taotles apellatsioonis mõista V. Danilovale kergem karistus ning mõistetud karistust osaliselt KarS § 74 lg 1 ja 2 alusel mitte täitmisele pöörata. Ringkonnakohus leiab, et kaitsja apellatsioonis ja prokuröri seisukohas esitatu väärivad tähelepanu ning sellest tulenevalt ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse V. Danilovale mõistetud karistuse osas materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu. Seetõttu tuleb tühistada ka

§ 238lg 2 alusel mõistetud lõplik karistus.

Ringkonnakohus leiab, et kuigi maakohtu otsus kuulub karistuse osas tühistamisele, ei ole põhjendatud kriminaalasja saatmine maakohtule tagasi uueks arutamiseks, kuna ringkonnakohus saab ise lähtudes

§-st 340 lg 2 p 4 tühistada kohtuotsuse karistuse mõistmise osas ja mõista süüdistatavale kergema karistuse.

1. KarS § 56 lg 1 kohaselt on süüteo toime pannud isiku karistamise alus tema süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Maakohus on leidnud, et V. Danilova karistust raskendavad asjaolud puuduvad. Karistust kergendava asjaoluna on maakohus märkinud V. Danilova poolt toimepandu tunnistamist. Maakohus on küll karistuse mõistmise põhjendustes nimetanud, et süüdistatav oli kuriteo toimepanemise ajal alaealine ja temale karistuse mõistmisel tuleb arvestada isikut (alaealise puhul ei ole tema isiksus ja arusaamad õiguskorra osas veel välja kujunenud), kuid ometigi pole maakohus süüdistatava alaealisust küllaldaselt arvestanud ja on mõistnud V. Danilovale karistuse karistusraami ülemmäära lähedaselt.
2. Riigikohus on rõhutanud lahendis nr 3-1-1-77-11, et alaealise karistamisel ei tohi unustada, et enam tähtis on täideviija isiksus, mitte aga tema poolt toime pandud tegu ja selle raskus. Samuti on alaealise poolt toimepandud kuritegude korral esmatähtsad just karistuse eripreventiivsed eesmärgid. Seetõttu tuleb alaealise vangistusega karistamist eriti põhjalikult põhistada, võttes karistuse eesmärkide seas arvesse võimalusi mõjutada teo toimepanijat edaspidiselt õiguskuulekusele. -6-
3. V. Danilova on toime pannud KarS § 113 sätestatud kuriteo, s.o tapmise, mille eest nähakse ette karistusena vangistus kuuest kuni viieteistkümne aastani. Seega karistusliikide osas kohtul valikuid pole. Õiguskirjanduses ja kohtupraktikas on asutud seisukohale, et kohus peab orienteeruma karistuse mõistmisel keskmisele karistusele, mitte sanktsioonis ettenähtud karistuse alam-või ülemmäärale. KarS § 113 järgi mõistetava karistuse sanktsiooni keskmine määr oleks 8 aastat vangistust, mida vähendatakse või suurendatakse sõltuvalt kergendavatest või raskendavatest asjaoludest. Samas KarS § 45 lg 2 kohaselt ei või kuriteo toimepanemise ajal nooremale kui kaheksateistaastasele isikule mõista tähtajalist vangistust üle kümne aasta ega eluaegset vangistust.
4. Seega on ringkonnakohtu karistuse (vangistuse) mõistmise raamid V. Danilova puhul vahemikus 6 kuni 10 aastat vangistust. Sanktsiooni keskmine määr on 8 aastat vangistust. Maakohus vastutust raskendavaid asjaolusid ei tuvastanud, vastutust kergendava asjaoluna arvestas süüdistatava poolt antud ütlusi oma vägivaldses tegevuses. Ringkonnakohtul pole samuti põhjust maakohtu otsuses nimetatuga mitte arvestada ja seetõttu on põhjendatud karistuse mõistmisel alaneda karistuse keskmisest määrast. Siinjuures arvestab ringkonnakohus naisisikust süüdistatava alaealisust ja ka asjaolu, et ta on varem kohtulikult karistamata.
5. Karistusseadustiku mõtte kohaselt tuleb karistusõigusliku hinnangu andmisel keskenduda põhiliselt teole ja üldjuhul ei tohi süüdistatava isik kuriteost lahutatult olla iseseisvaks karistuse liigi ning määra valiku aluseks. Samas tuleb siiski vältimatult arvestada süüdistatava isikuga eripreventiivsest prognoosist lähtuvalt, sest kellegi tegelik karistuslik mõjutamine saab toimuda vaid inimese hoiakute muutmise kaudu ja seega konkreetse isiku omadusi arvestades. Mõistes isikule tema süü suurusest tulenevalt karistuse realiseeritakse olenevalt konkreetsest olukorrast ka üld-ja eripreventsioonilised eesmärgid. Eriti hoolikalt tuleb karistusena vangistuse kohaldamist kaaluda alaealisele isikule, kes oli kuriteo toimepanemise ajal noorem kui kaheksateistkümneaastane.
6. Süüd mõjutab esmalt käesoleval juhul teoga rünnatud õigushüve – kaasinimese elu. Teo toimepanemise viisi osas märgib ringkonnakohus, et süüdistatav pani isikuvastase süüteo toime ilmselge eluvõtva tegevusega (mitmel korral triikrauaga pähe löömine) ja sellest tuleneb ka käesoleval juhul V. Danilova süü suurus. Samuti on tuvastamist leidnud, et kannatanu kaitses ennast aktiivselt süüdistatava vägivalla eest (marrastused, pindmised haavad, verevalumid vasakul küünarvarrel ja parema küünarliigese välispinnal), mis kinnitab veelgi V. Danilova aktiivset vägivaldset tegevust ja ükskõikset suhtumist teise isiku surma põhjustamisel.
7. Kaasinimese tapmine eelkirjeldatud asjaoludel ja tulenevalt süüdistusest ei võimalda käesoleval juhul V. Danilova puhul kaaluda kaitsja apellatsioonis taotletud KarS § 74 lg 1 ja 2 kohaldamist (karistusest vabastamist) V. Danilovale karistuse mõistmisel ja oleks antud juhul ka ilmselgelt vastuolus olemasoleva kohtupraktikaga, sest V. Danilova on toime pannud eluvastase süüteo. Kriminaalhooldaja on kohtueelses ettekandes ja süüdistatava olukordade ning seisundite lühianalüüsis (2 kd tl 98-100) teinud ettepaneku karistada V. Danilovat reaalse vangistusega, kuna see on ainus meede, mis võimaldab V. Daniloval olla eemal alkoholist ning sõpradest ning tagab tingimused koolikohustuse täitmiseks ja põhihariduse omandamiseks. -7- Kriminaalhooldaja kohtueelsest ettekandest nähtub, et V. Danilova on mitmel korral kodust ära jooksnud, edasiseks eluks tal mingeid plaane ei ole. Ta tunneb end karistamatuna. Ema on püüdnud suhteid süüdistatavaga parandada, kuid see ei ole tulemusi andnud. Kiviõli Linnavalitsuse alaealiste komisjon on arutanud V. Danilova õigusrikkumisi kolmel korral. V. Danilovale kohaldati mõjutusvahendina üldkasulikku tööd, kuid seda tegema ta ei ilmunud. Tema suhtes on kasutatud erinevaid sekkumisvõimalusi, et muuta tema käitumist, kuid ka need ei ole tulemusi andnud.
8. Kuna Riigikohus on alaealistele mõistetava karistuse puhul rõhutanud vajadust arvestada süüdistatava isikuga (ka RKKKo nr 3-1-1-40-04, 3-1-1-43-06) ja seda ka eripreventiivsest prognoosist lähtuvalt, siis esitab ringkonnakohus rohkemalt kriminaalasja juures olevaid V. Danilovat iseloomustavaid asjaolusid, milledes nähtuvad tema kui süüdistatava isikuomadused. Arvestades V. Danilova varasemat elukäiku (väärteokorras karistatust ja koolikohustuse täitmisest kõrvalehoidumist, ebaviisakat käitumist teiste suhtes) ei ole tegemist seaduskuuleka isikuga. Iseloomustuse kohaselt võib V. Danilova alkoholi mõjul oma käitumise üle kontrolli kaotada. Ka V. Danilovale süüks arvatav kuritegu on toime pandud alkoholijoobes. Seega ei ole ka eripreventiivsed kaalutlused käesoleval juhul täiesti minimaalsed ja seda tuleb arvestada karistuse mõistmisel ning süüdistatavale mõistetav karistus ei saa eripreventiivsetel kaalutlustel olla sanktsiooni alammääras. V. Danilova oli kuriteo toimepanemise ajal 17 aastane, seega alaealine. V. Danilovat iseloomustavate asjaoludena tuleb arvesse võtta ka seda, et V. Danilova on varem 11 korda karistatud väärtegude toimepanemise eest. Koolist ja kodust iseloomustatakse teda negatiivselt. XXXX iseloomustusest (1 kd, tl 120-121) nähtub, et V. Danilova ei täida koolikohustust, käib koolis korra kuus. Tema hinded ja käitumine on valdavalt mitterahuldavad. 2008-2009 aastal ta koolis ei käinud. Õppimise vastu V. Danilova huvi ei tunne. Ta on kolm aastat käinud
9. klassis. Tema käitumine on probleemne. Kriminaalhooldaja hinnangul on V. Danilova ohtlik ühiskonnale.
10. Ringkonnakohus märgib veel, et eluvastase süüteo eest (eelkirjeldatud asjaoludel) ei ole V. Danilova isikut (põhiliselt negatiivsed isikuandmed) arvestades põhjendatud mõista karistust alammääras (6 aastat vangistust), sest see ei täidaks karistuse mõistmise üldpreventiivset eesmärki. Lähtuda tuleb ka õiguskorra kaitsmise huvidest, kus määratav karistus peab avaldama õiglase karistuse mõju. Ainuüksi süüdistatava alaealisus ei kaalu üles teisi eelnimetatud ja kriminaalasjas tuvastatud süüdistatava poolt toimepandud tapmise asjaolusid, mis iseloomustavad V. Danilova tegu ja süüd. Kaaludes V. Danilovale mõistetavat karistust sanktsiooni alammääras tekib paratamatult küsimus, kas karistuse minimeerimine alammäärani ei aseta ebavõrdsesse olukorda teisi alaealisi isikuid, keda karistatakse analoogsete kuritegude toimepanemise eest ja on isikuna positiivsed.
11. Eeltoodut arvestades leiab ringkonnakohus ja peab põhjendatuks, et V. Danilovale tuleb mõista karistuseks KarS § 113 sätestatud kuriteo toimepanemise eest 7 aastat vangistust.

§ 238

lg 2 alusel tuleb mõistetud karistust vähendada ühe kolmandiku võrra ning ärakandmisele kuuluvaks lõplikuks karistuseks V. Danilovale jääb 4 aastat 8 kuud vangistust. Muus osas jääb maakohtu otsus muutmata. Kaitsja apellatsioon kuulub rahuldamisele osaliselt. -8- 14. Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse karistuse mõistmise osas, siis on vajalik tühistada Tartu Ringkonnakohtu 12.09.2011 määrus

§ 175

lg 1 p 4 alusel Vanda Danilovalt menetluskulude, s.o vandeadvokaat Arri Toominga poolt osutatud õigusabi eest 503.03 euro väljamõistmises Vanda Danilovalt.

§ 185

lg 1 alusel tuleb kaitsjatasu vandeadvokaat Arri Toominga poolt osutatud õigusabi eest summas 503.03 eurot jätta riigi kanda. Tiit Lõhmus Mati Kartau -9- Paavo Randma