Obsah (7)

§ 201§ 64§ 68§ 418§ 294§ 299§ 288

1-07-9912 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg 11. november 2011 Kriminaalasja number 1-07-9912 (06913000062) Kohtukoosseis Maarika Kuusk, Paavo Randma, Agu

§ 201

lg 2 p 3 järgi üldmenetluses Apelleeritud kohtuotsus Viru Maakohtu (Kohtla-Järve kohtumaja)

1. augusti 2010 otsus Apellatsiooni esitaja eriasjade prokurör Kalmer Kask Prokurör eriasjade prokurör Antti Aitsen Süüdistatav Ilmar Ojasoo isikukood: 35809265229; kriminaalkorras karistamata Kaitsja vandeadvokaat Rein Laid Kohtuistungi aeg ja koht
2. oktoober 2011, Tartus elukoht: XXX; varem RESOLUTSIOON
3. Juhindudes KrMS §-st 337 lg 1 p 4, § 338 p 2 ja § 340 lg 4 p 3,5 tühistada Viru Maakohtu
4. augusti 2010 kohtuotsus järgnevas: 1.
5. Ilmar Ojasoo õigeksmõistmises

§ 201lg 2 p 3 järgi; 1.2.

Ilmar Ojasoolt riigituludesse toimiku paljundamise kulu summas 49,40 krooni väljamõistmises; 1.

1. Menetluskuludena toimiku paljundamise eest 197,70 krooni riigi kanda jätmises; 1.
2. Riigilt Ilmar Ojasoo kasuks 79 200 krooni väljamõistmises õigusabi kulude hüvitamiseks.
3. Mõista Ilmar Ojasoo süüdi

§ 201

lg 2 p 3 järgi ja mõista Ilmar Ojasoole karistuseks rahaline karistus 100 päevamäära, so 2492,55 eurot. 3.

§ 64

lg 1 alusel lugeda Tartu Ringkonnakohtu 29.12.2010 otsusega Ilmar Ojasoole mõistetud karistus 30 päevamäära kaetuks raskema karistusega ning mõista Ilmar Ojasoole liitkaristuseks rahaline karistus 100 päevamäära, so 2492,55 eurot. 4.

§ 68

lg 1 alusel arvata Ilmar Ojasoole mõistetud rahalise karistuse hulka kaks päeva eelvangistust ehk rahalise karistuse 6 päevamäära ning lugeda Ilmar Ojasoo poolt ärakandmisele kuuluvaks karistuseks rahaline karistus 94 päevamäära, so 2343 eurot.

1. Ilmar Ojasoolt välja mõista menetluskuludena toimiku paljundamise kulu summas 6,32 eurot ja kohtueelses menetluses määratud kaitsja poolt õigusabi osutamise eest makstud tasu summas 81,45 eurot.
2. Jätta riigi kanda menetluskuludena toimiku paljundamise kulu summas 9,47 eurot, kohtueelses menetluses määratud kaitsja poolt õigusabi osutamise eest makstud tasu summas 48,87 eurot, tulirelvaekspertiisi tegemise kulu summas 140,93 eurot ja tõlkekulud summas 58,16 eurot.
3. Välja mõista riigi eelarvest Ilmar Ojasoo kasuks valitud kaitsja poolt osutatud õigusabi eest makstud tasu esimese astme kohtu menetluses summas 3796,35 eurot ning apellatsioonimenetluses makstud tasu summas 1200 eurot.
4. Jätta Ilmar Ojasoo kanda valitud kaitsja poolt osutatud õigusabi eest makstud tasu summas 2530,90 eurot.
5. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.
6. Prokuröri apellatsioon rahuldada. Edasikaebamise kord Kohtuotsus on tutvumiseks kättesaadav ringkonnakohtu kantseleis
7. novembril
8. Kassatsiooni esitamise õigus on prokuratuuril, advokaadist kaitsjal ja teistel kohtumenetluse pooltel advokaadi vahendusel. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada Tartu Ringkonnakohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates
9. novembrist
10. Kohtuotsuse peale võib kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud kohtumenetluse pool esitada kirjaliku kassatsiooni Riigikohtule Tartu Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates
11. novembrist
12. 2 Senine menetluskäik Viru Maakohtu 30.08.2010 otsusega mõisteti I. Ojasoo süüdi

§ 418

lg 1 järgi, mille eest mõisteti talle karistuseks rahaline karistus 60 päevamäära, s.o summas 23 400 krooni, lugedes keskmiseks päevasissetulekuks 390 krooni. Sama maakohtu otsusega mõisteti I. Ojasoo

§ 294

lg 1 järgi õigeks prokuröri poolt süüdistusest loobumise tõttu, ning

§ 299lg 1, § 201 lg 2 p 3 ja § 157 järgi õigeks kuritegude tuvastamatuse tõttu.

Lisaks mõisteti I. Ojasoolt välja riigituludesse menetluskulud: 6525 krooni sundraha ja 49,40 krooni toimiku paljundamise eest. Menetluskulud toimiku paljundamise eest – 197,70 krooni – jäeti riigi kanda. Ühtlasi mõisteti riigi eelarvest välja I. Ojasoo kasuks 79 200 krooni õigusabi kulude hüvitamiseks. Eelnimetatud maakohtu otsusele esitasid apellatsioonid eriasjade prokurör, taotledes I. Ojasoo süüdimõistmist

§ 299lg 1, § 201 lg 2 p 3 ja § 157 järgi, ning I.

Ojasoo kaitsja, taotledes I. Ojasoo õigeksmõistmist

§ 418lg 1 järgi.

Tartu Ringkonnakohtu 29.12.2010 otsusega tühistati eelnimetatud maakohtu otsus osaliselt, s.o I. Ojasoo õigeksmõistmises

§ 299

lg 1 ja § 201 lg 2 p 3 järgi, menetluskuludena toimiku paljundamise eest 197,70 krooni riigi kanda jätmises, riigilt I. Ojasoo kasuks 79 200 krooni väljamõistmises õigusabi kulude hüvitamiseks ning I. Ojasoolt menetluskuludena toimiku paljundamise eest 49,40 krooni väljamõistmises. Ringkonnakohtu otsusega mõisteti I. Ojasoo süüdi

§ 299

lg 1 järgi, mille eest mõisteti talle karistuseks rahaline karistus 30 päevamäära, so 11 700 krooni, ning

§ 201

lg 2 p 3 järgi, mille eest mõisteti talle karistuseks rahaline karistus 100 päevamäära, s.o 39 000 krooni.

§ 64lg 1 alusel mõisteti I.

Ojasoole liitkaristuseks rahaline karistus 100 päevamäära, so 39 000 krooni.

§ 68lg 1 alusel loeti karistuse hulka I.

Ojasoo kahtlustatavana kinnipidamise aeg 09.-10.01.2007, s.o 2 päeva ehk 6 rahalise karistuse päevamäära ning loeti ärakandmisele kuuluvaks karistuseks rahaline karistus 94 päevamäära ehk 36 660 krooni. Lisaks mõisteti eelnimetatud ringkonnakohtu otsusega I. Ojasoolt välja menetluskuludena: 148,20 krooni toimiku paljundamise kulude katteks, 546 krooni tõlkekulude katteks, 2205 krooni tulirelvaekspertiisi tegemise kulude katteks ja 764,60 krooni kohtueelse menetluse käigus määratud kaitsja advokaat Jugans Grosmanni poolt osutatud õigusabikulude katteks. Riigi kanda otsustati jätta: 98,90 krooni toimiku paljundamise kulude katteks, 364 krooni tõlkekulude katteks, 509,80 krooni kohtueelse menetluse käigus määratud kaitsja advokaat J. Grosmanni poolt osutatud õigusabikulude katteks. Ühtlasi mõisteti riigi eelarvest välja 33 000 krooni I. Ojasoo kasuks valitud kaitsjale makstud õigusabikulude hüvitamiseks. 66 000 krooni valitud kaitsjale makstud õigusabikuludena jäeti I. Ojasoo enda kanda. Muus osas jäeti maakohtu otsus muutmata. Prokuröri apellatsioon rahuldati osaliselt ja kaitsja apellatsioon jäeti rahuldamata. Eelnimetatud ringkonnakohtu otsusele esitas kassatsiooni I. Ojasoo kaitsja, taotledes I. Ojasoo õigeksmõistmist talle esitatud süüdistustes. Riigikohtu 22.06.2011 otsusega (kriminaalasjas nr 3-1-1-40-11) tühistati eelnimetatud maakohtu ja ringkonnakohtu kohtuotsused I. Ojasoo süüdimõistmises ja karistamises

§ 418

lg 1 järgi ja järgmiste menetluskulude – tasu tulirelva ekspertiisi eest, tõlgitasu, 3 toimiku paljundamise kulu, kohtueelses menetluses määratud kaitsja poolt osutatud õigusabi eest makstud tasu ja valitud kaitsja poolt osutatud õigusabi eest makstud tasu – jagamise osas. Lisaks tühistati Tartu Ringkonnakohtu 29.12.2010 kohtuotsus I. Ojasoo süüditunnistamises ja karistamises

§ 201lg 2 p 3 järgi, I.

Ojasoole

§ 64lg 1 alusel mõistetud liitkaristuse ja I.

Ojasoolt väljamõistetud menetluskulude osas. Riigikohtu eelnimetatud otsusega mõisteti I. Ojasoo süüdistustes

§ 418lg 1 järgi õigeks ning saadeti kriminaalasi I.

Ojasoo süüdistustes

§ 201

lg 2 p 3 järgi ja menetluskulude väljamõistmise osas uueks arutamiseks samale ringkonnakohtule. I. Ojasoo süüditunnistamises ja karistamises

§ 299

lg 1 järgi jäeti ringkonnakohtu otsus muutmata.

§ 68lg 1 alusel arvati I.

Ojasoole mõistetud 30 päevamäära rahalise karistuse hulka 2 päeva eelvangistust ehk rahaline karistus 6 päevamäära ja loeti I. Ojasoo poolt ärakandmisele kuuluvaks karistuseks rahaline karistus 24 päevamäära ehk 598,21 eurot. Esimese astme kohtu otsuse sisu Viru Maakohtu 30.08.2010 otsusega mõisteti I. Ojasoo õigeks

§ 201lg 2 p 3 järgi kuriteo tuvastamatuse tõttu.

Sama maakohtu otsusega mõisteti I. Ojasoolt välja riigituludesse menetluskulud: 6525 krooni sundraha, 49,40 krooni toimiku paljundamise eest. Menetluskulud toimiku paljundamise eest – 197,70 krooni – jäeti riigi kanda. Ühtlasi mõisteti riigi eelarvest välja I. Ojasoo kasuks 79 200 krooni õigusabi kulude hüvitamiseks. I. Ojasoole esitati süüdistus

§ 201

lg 2 p 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises selles, et tema, olles Ida Politseiprefektuuri Rakvere politseiosakonna kriminaaltalituse vanemkomissariks, st isikuks, kellel on ametiseisund riigiasutuses ja kellele on pandud juhtimis- ja järelevalveülesanded, so ametiisik

§ 288mõttes, olles määratud Ida Politseiprefektuuri prefekti K.

P. i käskkirjadega nr 121 10.08.2004 ja nr 82 04.10.2006 Rakvere politseiosakonna tööpiirkonnas asitõendite hävitamise komisjoni esimeheks, omades juurdepääsu Rakvere politseiosakonna, asukohaga Rakvere linn Koidula 10, asitõendite hoidlale ning isiklikult korraldades hävitamisele määratud asitõendite hävitamist, omastas 2006 aasta jooksul asitõendite hoidlast vähemalt 3 pakki sigarette Imperator, 2 pakki sigarette Arktika, 1 paki sigarette Peeter Velikij, 33 pakki sigarette More, 160 pakki sigarette Priima Nevo, 45 pakki sigarette Priima, 50 pakki sigarette NorthStar, 29 pakki sigarette Bond sinist värvi, 20 pakki sigarette L&M punast värvi, 21 pakki sigarette Bond punast värvi, 3 pakki sigarette Marlboro, 31 pakki sigarette L&M, 10 pakki sigarette Bond valget värvi, 20 pakki sigarette Bond, koguväärtuses mitte vähem kui 3065 krooni. Maakohtu istungil ei tunnistanud I. Ojasoo ennast süüdi

§ 201lg 2 p 3 järgi süüteo toimepanemises.

Maakohtu hinnangul ei ole vaidlust asjaolu osas, et

1. aastal sai I. Ojasoo oma valdusse ilma maksumärkideta või vene maksumärkidega sigaretid, mida hoiti vahepeal politseijaoskonna keldris või asitõendite hoidlas või garaažis. I. Ojasoo hoidis neid oma töökabinetis ja abiruumis ning
2. aastal jagas sigarette kriminaaltalituse töötajatele. See tuleneb kohtuistungil ülekuulatud tunnistajate ütlustest (M.K. , A.A. ,V.A., M.E., V.H. , V.V. , H.U. , O.K. , A.L. ), samuti ei vaidlusta nimetatud asjaolu I. Ojasoo. Järgnevalt kontrollis maakohus, kas omastamise objektiks tuvastatud tubakatoodete kogus oli I. Ojasoo valduses, seejärel analüüsis, kas vara oli talle usaldatud või võõras. Maakohus leidis, et tunnistajate L.K. , V.R. , T.M. ja E.K. ütlustega on tõendatud, et I. Ojasoo omas oma ametiseisundist tulenevalt faktilist juurdepääsu nii asitõendite hoidla ruumidesse, 4 kui ka politseijaoskonna keldrisse, kus võisid olla muuhulgas dokumentaalselt katmata asjad (äravõetud alkohol ja sigaretid). Maakohus viitas AÕS §-le 32 ning leidis, et I. Ojasool oli tegelik võim asitõendite üle ning seda ei piiranud asjaolu, et õiguslikult vastutas asitõendite eest majandusspetsialist T. M. I. Ojasoo, lähtudes oma ametiseisundi ja asitõendite hävitamise komisjoni esimehe positsioonist, võis küsida eksperdilt võtit ja siseneda asitõendite hoidlasse igal ajal. E.K. ütluste järgi olid I. Ojasoole edastatud kõik otsused asitõendite hävitamiseks. Sellest tulenevalt, oli I. Ojasool võimalus otsida asitõendeid ja vajaliku puudumise korral võtta hävitamisele sarnase asitõendi. Maakohtu hinnangul ei oma tähtsust, kui kaugel asi asub, kas ametiisiku töökabinetis või hoopis teises hoones. Asi on isiku valduses, kui see asub, kas isiku korteris, majas, hoovis, territooriumil, abiruumis, samuti ametiisiku töökohas, mis on tema faktilises mõjutusalas. Isikul on tegelik võim asja üle, kui ta saab asja vahetult ilma takistuseta mõjutada. Valduse all tuleb karistusõiguses mõista tavaelu mitte selle õiguslikku aspekti, millele on Riigikohus tähelepanu pööranud lahendites kriminaalasjades nr 3-1-1-9307 p 7.1 ja 3-1-1-46-
3. See on valduse objektiivne suhe. Subjektiivselt eeldab valdus valdaja tahteavaldust, et ta soovib teostada tegelikku võimu asja üle, mis ei tähenda, et valdaja peaks igal hetkel oma tahteavaldust objektiivselt väljendama. I. Ojasoo soov teostada asitõendite üle tegelikku võimu tuleneb tema käitumisest – ta on üles näidanud piisavat aktiivsust asitõendite ülesotsimise ja hävitamise protsessidel, andes hävitamise komisjoni esimehena majandusspetsialist V.R. le korraldusi asjade toimetamiseks hävitamiskohta. Soov teostada tegelikku võimu asitõendite üle väljendus ka selles, et majandusspetsialist T.M. puudumisel toimusid asitõendite hävitamised perioodiliselt I. Ojasoo juhtimisel. Maakohus leidis, et asjaolu, et I. Ojasoo oli
4. aastal väljaantud prefekti käskkirjaga asitõendite hävitamiskomisjoni esimeheks määratud, ei tähenda automaatselt asitõendite kui vara usaldamist I. Ojasoole. Vara usaldamist ei saa võrdsustada karistusõigusliku valdusega. Maakohus märkis, et Eesti karistusõiguses mõistetakse usaldatud vara omastamise all isiku õiguspädevuses oleva vara enda või kolmanda isiku kasuks pööramist. Õiguspädevus tähendab õiguslikku volitust vara osas. Maakohus leidis, et kohtuliku arutamise käigus on ühiselt ja selgelt kindlaks tehtud, et asitõendid kui vara olid T.M. kui majandusspetsialisti õiguspädevuses, sest ta oli prefekti käskkirjaga määratud asitõendite hoidla vastutavaks isikuks ja sai selle eest ka tasu. T.M. õiguspädevuse piiride kindlaksmääramisel lähtus maakohus nimetatu ütlustest. Maakohus märkis, et hävitamise komisjoni esimehe õiguspädevus ei puudutanud asitõendite vara käitlemist tervikuna, vaid ainult selle vara hävitamise protsessi läbiviimist. Hävitamise komisjoni esimehe õiguspädevusse ei kuulunud asitõendite hoidlas olevate asitõendite arvestuspidamine, asitõendite vastuvõtmine ja väljaandmine. Hävitamise komisjoni moodustamise käskkirjast ei nähtu, et I. Ojasoole oleks usaldatud asitõendeid kui vara tervikuna või ta oleks määratud vastutavaks isikuks asitõendite hoidlas või muus kohas asuvate asitõendite käitlemise eest. Maakohus viitas nimetatud käskkirja p-le 4 ning leidis, et kontrollimise õiguse määramine just teenistusosakonna – majandusspetsialist T.M. – juhile tähendab, et asitõendite kui vara käitlemise õiguspädevus oli rohkem kohane just teenistusosakonna töötajale. Õiguspädevus varale võib tekkida kas seaduse alusel või ametiseisundist tulenevalt. Viimase puhul tuleneb õiguspädevus varale kas õigusaktist, halduslepingust, töölepingust, ametijuhendist või muust. Maakohus viitas I. Ojasoo ametijuhendi p-le 4.3 ning märkis, et kohtule ei ole esitatud andmeid, et asitõendid oleksid I. Ojasoole tööalaseks kasutamiseks antud või et asitõendeid oleks võimalik käsitleda kui tööalast invertari. Maakohus järeldas, et tegemist ei olnud I. Ojasoole usaldatud varaga, mistõttu puudub I. Ojasoo tegevuses

§ 201lg 1,2 järgi ettenähtud kuriteokoosseis.

5 Maakohus leidis, et tuvastatud sigarettide koguse puhul ei olnud tegemist ka I. Ojasoo jaoks võõra asjaga ning seda järgnevatel põhjustel. Kohtuliku arutamise käigus ei ole tuvastatud sigarettide koguse seaduslikke valdajaid või omanikke. Samuti ei olnud tuvastatud konkreetsete sigarettide koguste hankimise asjaolud. Kohtule ei olnud teada, kas süüdistuses näidatud ja kohtuliku arutamise käigus kinnitust leidnud sigarettide kogused olid asjaõiguslikult leitud või ära võetud väärteo- või kriminaalasja menetlemisel või olid sigaretid ruumidesse pandud hoiule ilma õigusliku aluseta teiste isikute poolt. Maakohus tuvastas, et sigarettide kogused olid I. Ojasoo valduses, kuid omastada saab ainult võõrast asja. Võõras on asi, mis ei kuulu isiku omandisse ning mis on kellegi teise omandis (eraldi juhtum on leiu omastamine, vt Riigikohtu lahend p 12.2 kriminaalasjas nr 3-1-1-15-10). Käesoleva kriminaalasja süüdistuse objektiks olevad sigarettide kogused ei olnud I. Ojasoo omandis. Kohtul ei ole andmeid otsustama sigarettide peremehetuse üle AÕS § 96 lg 3 alusel, sest kohtule ei ole teada sigarettide päritolu. Peremehetu asi ei ole süüdlase isiku suhtes õiguslikult võõras. Kohus leidis, et õiguslikult omandi fakti tuvastamiseks ei piisa hüpoteetilisest konstateerimisest, et sigaretid on olnud varem kellegi omandis, sest see ei ole looduslik asi (näiteks puuvili või metsloom), mis tuleb ilmale loodusseaduste järgi. Sigarettide tootmiseks on vaja korraldada selle tootmist, toimetamist, kauplemist. Tubakatoodete müük on äri, millele kaasneb ka omandisuhete tekkimine. Maakohus märkis, et oluline ei ole tuvastada varasemate omanike nimesid või omandiõiguse tekkimise kuupäevi, vaid tuvastada tuleb vallasomandi tekkimise fakt. Kuna kohtuliku arutamise käigus ei olnud tuvastatud, et sigarettidele oleks kunagi kellelgi omand tekkinud AÕS sätete alusel, puudus maakohtul alust väita, et kohtuliku arutamise käigus tuvastatud sigarettide kogused oleksid I. Ojasoole õiguslikult võõras vara. Maakohus leidis, et I. Ojasoo tuleb talle esitatud süüdistuses

§ 201lg 2 p 3 järgi õigeks mõista kuriteo tuvastamatuse tõttu. Menetluskulude osas viitas maakohus Kr

MS § 175 lg 1 p-le 1,5,9, § 180 lg-le 1 ja § 181 lg-le 1 ning Riigikohtu lahendi p-le 21 kriminaalasjas nr 3-1-1-98-09. Maakohus leidis, et I. Ojasoo kaitsja taotlus kulude hüvitamiseks on põhjendatud ja selles märgitud tasu suurus mõistlik. Kuna maakohus mõistis I. Ojasoo õigeks 4/5 talle esitatud süüdistustes, leidis kohus, et sellises osas peab kulud kandma riik – 79 200 krooni. Samuti leidis maakohus, et proportsionaalselt (1/5 süüdistatav ja 4/5 riik) tuleb jagada toimiku paljundamise kulud. I. Ojasoolt tuleb välja mõista sundraha 6525 krooni. Apellatsioonis esitatud taotluste sisu Prokurör taotleb maakohtu otsuse osalist tühistamist, sh I. Ojasoo õigeksmõistmises

§ 201lg 2 p 3 järgi, ning osas, millega jäeti riigi kanda I.

Ojasoo poolt valitud kaitsjale makstud tasu õigusabi osutamise eest summas 79 200 krooni, kriminaalasja toimiku koopia tegemise kulud summas 197,70 krooni ja osas, millega jäeti I. Ojasoolt välja mõistmata kriminaalmenetluse kulud summas 2205 krooni tulirelvaekspertiisi tegemise eest, määratud kaitsja poolt I. Ojasoole kohtueelse menetluse käigus osutatud õigusabi eest summas 1274,40 krooni, tõlkekulud summas 910 krooni. Prokurör taotleb uue otsuse tegemist, millega tunnistada I. Ojasoo süüdi

§ 201lg 2 p 3 järgi ja mõista I.

Ojasoole karistuseks 5 kuud vangistust ning mõista I. Ojasoolt välja kriminaalmenetluse kulud summas 197,70 krooni kriminaalasja toimiku koopia tegemise eest ning jätta I. Ojasoo kanda tema poolt valitud kaitsjale makstud tasu õigusabi osutamise eest summas 79 200 krooni. Riigi kanda jätta toimiku koopia tegemise kulud summas 49,40 krooni ning I. Ojasoo õigusabi kulud summas 19 800 krooni. Ühtlasi taotleb prokurör I. Ojasoolt kriminaalmenetluse kulude väljamõistmist riigi tuludesse summas 2205 krooni 6 tulirelvaekspertiisi tegemise eest, määratud kaitsja poolt I. Ojasoole kohtueelse menetluse käigus osutatud õigusabi eest summas 1274,40 krooni, tõlkekulud summas 910 krooni. Prokurör leiab, et maakohus on I. Ojasoo õigeksmõistmisel süüdistuses

§ 201lg 2 p 3 järgi rikkunud Kr

MS § 339 lg 1 p

1. Prokurör ei nõustu maakohtu seisukohaga, et I. Ojasoo tegevuses puudub kuriteokoosseis, kuna tegemist ei ole ametiisikule usaldatud varaga. Prokurör leiab, et V.R. , T.M. ja I. Ojasoo ütlustest nähtub, et I. Ojasool oli tegelik võim asitõenditena hoiul olevate sigarettide üle – ta võis omal tahtel neid ühest ruumist teise ümber liigutada, hiljem koos teistega töötajatega hävitada. Lähtudes kohtuistungil tuvastatud faktilistest asjaoludest I. Ojasoo 2006 aastal Rakvere politseiosakonnas, olles hävituskomisjoni esimees, käitles politseijaoskonnas hoiul olevaid sigarette, sorteeris neid, liigutas eri ruumide vahel, hävitas neid. Selleks, et tuvastada, kas antud sigarette saab vaadelda kui I. Ojasoole usaldatud vara, tuleb lähtuda tuvastatud faktilistest asjaoludest ning mitte lähtuda kitsalt arusaamast, kes oli asitõendite hoiuruumi või garaaži eest vastutav isik. I. Ojasool kui hävituskomisjoni esimehel oli töökohustuseks spetsiifiline ülesanne – hävituskomisjoni esimehena korraldada asitõendite hävitamine, selleks asitõendite ühte kohta koondamine, olemasolu kontroll jne. Seega oli I. Ojasoole usaldatud asitõenditega tegelemine ja antud võim hoiul olevate asitõendite üle Rakvere politseijaoskonnas. Eeltoodust lähtuvalt leiab prokurör, et I. Ojasoo poolt omastatud sigaretid olid temale usaldatud vara. Prokurör ei nõustu maakohtuga selles, et kohtuliku arutamise käigus tuvastatud sigarettide koguse puhul ei olnud tegemist I. Ojasoo jaoks võõra varaga. Prokurör viitab I. Ojasoo ütlustele ning märgib, et I. Ojasoo tunnistab, et tema poolt politseiosakonna territooriumilt endale võetud sigaretid olid tema jaoks võõras vara, so vara mida ta ei ole endale kuuluvate materiaalsete vahendite eest ostnud. Prokurör on seisukohal, et selleks, et kindlaks teha, kas I. Ojasoo poolt endale võetud sigaretid olid tema jaoks võõras vara, ei ole vajalik tuvastada konkreetselt kellele kuulusid antud sigaretid. Sigaretid olid seaduslikel alustel hoiul politseijaoskonna territooriumil ning Rakvere politseiosakonna valduses. Kuna sigarette hoiti asitõendite hoidlas ning teistes kohtades politseijaoskonna territooriumil, siis on selge, et tegu on kas väärteo- või kriminaalmenetluse raames ära võetud sigarettidega, mis olid kas omanikele tagastamata või hävitamata. Igal juhul olid sigaretid I. Ojasoo jaoks võõras vara, kuna tema neid ostnud ei olnud, talle ei ole neid kingitud ega pärandatud jne. Juhul kui lähtuda loogikast, et politseiosakonna valduses oleva väärteo- või kriminaalmenetluse raames ära võetud vara omanikku ei suudeta tuvastada ning sellest tulenevalt ei ole see vara politseiametniku jaoks võõras, siis võiks iga politseiametnik omastada selle vara kandmata kriminaalvastutust. Prokurör leiab, et taoline võõra vara mõiste käsitlus ei ole eeltoodud põhjendustest tulenevalt õige. Seega leiab prokurör, et I. Ojasoo omastas 2006 aastal Rakvere politseijaoskonna territooriumil hoiul olnud asitõendid sigaretid, mis olid tema jaoks võõras vara. Menetluskulude osas viitab prokurör KrMS § 313 lg 1 p-le 12, § 173 lg-le 2, § 175 lg 1 p-le 3,4, § 173 lg 1 p-le 3, § 177 p-le 4 ja §-le
2. Kohtuvaidlustes 11.06.2010 palus prokurör I. Ojasoolt välja mõista järgmised menetluskulud: 2205 krooni tulirelvaekspertiisi tegemise eest, määratud kaitsja poolt I. Ojasoole kohtueelse menetluse käigus osutatud õigusabi eest summas 1274,40 krooni ning tõlgitasu summas 910 krooni. Maakohus ei ole kohtuotsuses neid kulusid käsitlenud ega kulude osas otsust vastu võtnud, mis on prokuröri hinnangul käsitletav KrMS § 339 lg 2 kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena. Prokurör leiab, et eelnimetatud kulud olid kriminaalmenetluse käigus põhjendatud ning tulevad I. Ojasoolt riigi kasuks välja mõista. 7 Arvestades asjaolu, et prokuröri arvates on maakohus I. Ojasoo õigeksmõistmisel süüdistuses

§ 299lg 1, § 201 lg 2 p 3 ja § 157 järgi rikkunud Kr

MS § 339 lg 1 p 8, siis tuleb ka I. Ojasoo poolt tema valitud kaitsjale makstud tasust jätta riigi kanda 1/5 99 000 kroonist, so 19 800 krooni, 49,40 krooni toimiku koopia tegemise kuludest, välja mõista I. Ojasoolt toimiku koopia tegemise kulud summas 197,70 krooni ning jätta I. Ojasoo kanda õigusabi kulud summas 79 200 krooni lähtudes kohtu poolt tehtud menetluskulude arvestusest menetluskulude kandmise proportsionaalsuse kohta. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused 1. Ringkonnakohtus jäi prokurör esitatud apellatsiooni juurde selles toodud põhjendustel, täpsustades apellatsioonis esitatud taotlusi. Kaitsja ja süüdistatav palusid prokuröri apellatsiooni jätta rahuldamata ja maakohtu otsuse lõppjäreldustes I. Ojasoo õigeksmõistmises

§ 201lg 2 p 3 järgi muutmata.

Ringkonnakohus, olles uurinud kriminaalasja materjale, kuulanud ära süüdistatava, kaitsja ja prokuröri, leiab, et prokuröri apellatsioon on põhjendatud ja tuleb rahuldada ning maakohtu otsus tuleb tühistada materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu alljärgnevatel põhjendustel. 2. Käesolevat kriminaalasja on varasemalt arutanud nii maakohus, ringkonnakohus kui ka Riigikohus. Riigikohtu lahendiga kriminaalasjas 3-1-1-40-11 tühistati ringkonnakohtu otsus osaliselt, s.o I. Ojasoo süüdimõistmises ja karistamises

§ 201lg 2 p 3 järgi põhjusel, et sigarettide I.

Ojasoo käsutusse jõudmise asjaolud ei ole kriminaalasja varasemal arutamisel tuvastatud ning I. Ojasoole liitkaristuse mõistmises. Lisaks tühistati ringkonnakohtu otsus osaliselt menetluskulude jagamise osas, kuna Riigikohus tühistas ringkonnakohtu varasema otsuse

§ 418lg 1 järgi, mõistes I.

Ojasoo nimetatud süüdistuses õigeks, ja

§ 201lg 2 p 3 järgi, saates kriminaalasja ringkonnakohtule uueks arutamiseks.

Riigikohtu senise praktika kohaselt lähtub kohus, kellele on kriminaalasi kohtuotsuse kassatsiooni korras tühistamise järgselt saadetud uueks arutamiseks, uuel arutamisel konkreetsest tühistamise alusest (lahendid kriminaalasjades nr 3-1-1-132-03 ja 3-1-1-97-06). Sellest tulenevalt käsitleb ringkonnakohus järgnevalt I. Ojasoole esitatud süüdistust

§ 201

lg 2 p 3 järgi, arvestades samas kriminaalasjas tehtud Riigikohtu lahendis esitatud juhiseid, selle kohta maakohtu poolt leitut ning prokuröri apellatsioonis sisalduvaid motiive ning kohtumenetluse poolte ringkonnakohtu istungil esitatut. Sellest tulenevalt ei käsitle ringkonnakohus käesoleva kriminaalasja varasemal arutamisel tuvastatud asjaolusid, mille puhul Riigikohus ei tuvastanud kriminaalmenetlusõiguse rikkumisi ning millele ei ole osundanud kohtuistungil kohtumenetluse pooled. 3.

§ 201

sätestab omastamisena valduses oleva võõra vallasasja või isikule usaldatud muu võõra vara ebaseaduslikult enda või kolmanda isiku kasuks pööramise. 3.1 Ringkonnakohtu hinnangul ei ole käesoleval juhul enam vaidlust asjaolus, et I. Ojasoo jaoks olid süüdistuses märgitud sigaretid võõraks varaks, kuna omastamise objektiks oleva vara kõlblikuks olemine, selle kogus ja hind on usaldusväärselt kriminaalasja eelnevatel menetlusetappidel tuvastatud ning sealjuures ei tuvastanud Riigikohus selles osas kriminaalmenetlusõiguse rikkumisi. 8 3.1.1 Samas on I. Ojasoo ringkonnakohtu istungil leidnud, et süüdistuses märgitud sigarettide puhul oli tegemist prahiga, mitte asitõenditega. Nimetatud seisukohale on asunud ka kaitsja, viidates, et nii kohtueelse menetluse kui ka kohtumenetluse käigus ei ole kindlaks tehtud, kas sigaretid olid asitõenditena ära võetud või mitte. Ringkonnakohus I. Ojasoo ja tema kaitsja sellesisuliste väidetega ei nõustu ning on seisukohal, et kriminaalmenetluse käigus on veenvalt tuvastatud, et omastamise süüdistuse aluseks olnud sigarettide kogused on I. Ojasoo võtnud asitõendite hoidlast või kohtadest Rakvere politseiosakonna territooriumil, kus asitõendeid hoiti. Ringkonnakohus nõustub apellatsioonis märgituga, et kuna sigarette hoiti asitõendite hoidlas või teistes kohtades Rakvere politseiosakonna territooriumil, on selge, et tegemist on väärteo- või kriminaalmenetluse käigus äravõetud sigarettidega. Sellest tulenevalt on ringkonnakohtu jaoks arusaamatud ka I. Ojasoo ja tema kaitsja väited selle kohta, justkui sigarettide puhul olnuks tegemist prahiga, sest sellisel juhul tekib küsimus, kuidas on politseiosakonda sattunud prahiks olevad sigaretid ning millisel õiguslikul alusel need Rakvere politseiosakonna valdusse sattunud on. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole prahina käsitletavate sigarettide sattumine Rakvere politseiosakonda aga loogiline ega eluliselt usutav. Siinkohal peab ringkonnakohus vajalikuks viidata I. Ojasoo ringkonnakohtus antud ütlustele, mille kohaselt oli 2006. aastal juhtkonna poolt tehtud korraldused keldrid üle vaadata, et mis rämpsu seal on ja see rämps siis ära visata või on tegemist asitõendite või muude asjadega. Koristamise käigus avastati maksumärkideta ja maksumärkidega sigaretid. Osa pakendeid olid hallitanud, kuid „viisakamad“ said kokku korjatud. Sellest tulenevalt on I. Ojasoo märkinud ise samuti, et ruumides, kust sigaretid pärit olid, hoiti ka asitõendeid, mistõttu on ilmselge, et asitõendite nn hoiukohas asuvad maksumärkideta ja maksumärkidega sigaretid on konkreetsete menetluste raames äravõetud esemed. Ringkonnakohtu arvates võib tõepoolest sigarettide prahiks nimetamine tuleneda sigarettide mõningasest halvast olukorrast, kuid nimetatud asjaolu ei tähenda, et nende varasem staatus asitõenditena oleks muutunud. Isegi hoiutingimustest tulenevalt hallitama läinud pakendiga asitõend on jätkuvalt asitõend. Väärteo- või kriminaalasja raames äravõetud esemed on riigi valduses olevad asitõendid kuni nende suhtes KrMS-is või VTMS-is ettenähtud meetmete rakendamiseni. Lisaks ei muuda asitõendite staatust ka asjaolu, et asitõendid on menetleja või vastutava ametniku poolt korralikult dokumenteerimata, millele on I. Ojasoo ringkonnakohtu istungil samuti viidanud. Kahtlemata on aga asitõendite dokumenteerimata jätmise tõttu raskendatud konkreetsete asitõendite kokkuviimine menetlustega, mille raames on esemed ära võetud, kuid ka nimetatud asjaolu ei anna alust asitõendeid prahiks pidada ning neid käidelda ametniku suva järgi, kuna selline asitõendite dokumenteerimata jätmine viitab üksnes uurimisasutuse töö suutmatusele, organiseerimatusele või ametnike hooletusele. Siinkohal rõhutab ringkonnakohus, et juhul, kui uurimisasutus on kohustatud tagama asitõendite säilimise, kuid asutus ei suuda seda tagada, on nad rikkunud seadusega määratud kohustust, kuid see ei tähenda, et dokumenteerimata vara muutuks kohustuse rikkumise tulemusena peremehetuks varaks ning ametnikel on vaba voli nende esemetega ümber käia vastavalt oma soovile. 3.1.2 Ringkonnakohus ei nõustu I. Ojasoo ringkonnakohtu istungil avaldatud seisukohaga, et süüdistuse sisuks olevate sigarettide puhul oli tegemist peremehetu varaga AÕS § 96 lg 3 mõttes, kuna omanikku ei olnud võimalik kindlaks teha. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole I. Ojasoo sellesisuline väide sisuliselt kooskõlas tema enda ringkonnakohtu istungil antud ütlustega. 9 AÕS § 96 lg 3 kohaselt on asi peremehetu, kui see ei ole veel olnud kellegi omandis või kui omanik on valduse lõpetanud omandist loobumise tahtega. I. Ojasoo on selgitanud sigarettide politseiosakonda sattumist järgnevalt – „konstaablid olid need sinna tassinud. Turult võeti tubakas ära ja toodi politseisse.“ Siinkohal järeldub loogiliselt I. Ojasoo selgitustest, et sigarettide puhul oli ilmselgelt menetluste raames äravõetud esemetega ning esemetega, millel on olnud omanik. Samas on ekslik I. Ojasoo arusaam, et kuna hiljem politseisse ei tuldud, oleks justkui tegemist peremehetu varaga. Samuti on õige apellatsioonis märgitu, et juhul, kui lähtuda loogikast, et politseiosakonna valduses oleva väärteo- või kriminaalmenetluse raames äravõetud vara omanikku ei suudeta tuvastada, ei ole see vara politseiametniku jaoks võõras, võiks iga politseiametnik omastada vara kandmata sealjuures kriminaalvastutust. 3.1.3 Puutuvalt asitõendite hoidmisse märgib ringkonnakohus, et KrMS § 126 lg 7 ning VTMS § 126 lg 3 alusel on kehtestatud Vabariigi Valitsuse 30.07.2004 määrus nr 263 „Konfiskeeritud vara võõrandamise, üleandmise ja hävitamise, vara võõrandamisest saadud raha eelarvest seaduslikule valdajale tagastamise, asitõendite arvelevõtmise ja hävitamise, arestitud vara hoidmise, hindamise ja võõrandamise ning kiiresti riknevate asitõendite hindamise, võõrandamise ja hävitamise kord“. Nimetatud määrus ei sätesta täpset asitõendite hoidmise või arvelevõtmisega seonduvat. Nii tuleb viidatud määruse (teo toimepanemise ajal kehtinud redaktsioon) § 10 kohaselt uurimistoimingu protokollis märkida asitõendina kasutatava objekti nimetus, number, üksikasjalik kirjeldus ja asitõendi hoiukoht. Kui kriminaalasi antakse ühelt menetlejalt teisele, antakse koos toimikuga üle ka asitõendid. Seega tuleneb eelviidatud määrusest kohustus kajastada uurimistoimingu protokollis, s.o kriminaaltoimikus, asitõendite hoiukoht, kuid asitõendite säilitamise ning hoidmise kohtadesse puutuvat regulatsiooni õigusaktides kehtestatud ei ole. Siinkohal peab ringkonnakohus vajalikuks viidata ka Ida Politseiprefektuuri vastusele nr JOA 4.4-1.11.2/2291, mille kohaselt ei ole nii Politseiamet kui ka Ida Politseiprefektuur kehtestanud korda, mis sätestaks asitõendite hoidmise ja hävitamisega seonduvat (1 kd, tl 176). Ringkonnakohtu hinnangul on ka asjakohatu I. Ojasoo kaitsja poolt ringkonnakohtu istungil esitatud väide, justkui süüdistuses tulnuks ära tuua, milliste õigusaktide alusel toimus asitõendite hävitamise komisjoni töö, kuna süüdistuses on viidatud Ida Politseiprefektuuri prefekti K. P. käskkirjadele nr 121 10.08.2004 ja nr 82 04.10.2006 (1 kd, tl 177–178), millest tulenes nimetatud komisjoni pädevus asitõendite hävitamiseks. Siinjuures puudub süüdistuses igasugune vajadus tuua välja nimetatud käskkirja aluseks olnud õigusnormide viiteid. Lisaks märgib ringkonnakohus, et asitõendite hävitamisel, mille suhtes ei ole sätestatud erikorda (nt alkohol, lõhkeaine), lähtutakse eelviidatud Vabariigi Valitsuse määrusest, kuid täpne regulatsioon, mida I. Ojasoo kaitsja on ilmselt silmas pidanud, reaalselt asitõendite hävitamiseks aga puudub. Samas tuleneb tunnistajate ütlustest, et sigarette hävitas asitõendite hävitamise komisjon põletamise teel. 3.2

§ 201

sätestatud omastamise objektiivse koosseisu puhul tuleb tuvastada kuriteokoosseisus alternatiivsena ette nähtud tunnuste esinemine – valduses olev või isikule usaldatud vara. Riigikohus on leidnud, et ringkonnakohus ei ole üheselt tuvastanud, kas I. Ojasool tekkis sigarettide suhtes valdus või olid need talle usaldatud. Sellest tulenevalt käsitleb ringkonnakohus järgnevalt, kas omastamise objektiks olevad esemed olid I. Ojasoo valduses või olid temale usaldatud vara. 10 Valdusena mõistetakse karistusõiguses, et isikul on asja üle tegelik võim, sealjuures olenemata sellest, kas tegemist on seadusliku või ebaseadusliku valdusega. Usaldatud vara puhul on tegemist isiku õiguspädevuses oleva varaga, kuid sellise õigusliku volituse tekkimise aluseks peetakse ka isiku ametiseisundit. Maakohus leidis, et asitõendid olid I. Ojasoo valduses, kuid ei olnud I. Ojasoole usaldatud vara. Apellatsioonis asus prokurör seisukohale, et lisaks valdusele olid I. Ojasoo poolt omastatud sigaretid ka temale usaldatud vara. Riigikohtu hinnangul (lahend kriminaalasjas nr 3-1-1-40-11, p 24) ei saa isiku valduses või talle usaldatud vara omastamine esineda üheaegselt sama kuriteo objekti suhtes. Seega leidis Riigikohus, et ringkonnakohus ei tuvastanud eelneval asja arutamisel mõistetavalt, kas süüdistataval tekkis sigarettide suhtes valdus või olid need talle usaldatud. Ringkonnakohus nõustub prokuröri ringkonnakohtu istungil väljendatud seisukohaga, et isikule usaldatud vara võib samaaegselt olla isiku valduses ning põhjendab seda järgnevalt. 3.2.1 Maakohus tuvastas T.M. ütlustest lähtuvalt, et asitõendid olid T.M. kui majandusspetsialisti õiguspädevuses, sest ta oli prefekti käskkirjaga määratud asitõendite hoidla vastutavaks isikuks ja sai selle eest ka tasu. Ringkonnakohus nõustub maakohtu sellesisulise arvamusega, kuid peab vajalikuks rõhutada, et T.M. ütluste kohaselt oli tema vastutusalas olevad asitõendid üksnes need, mis olid arestimaja all selleks spetsiaalses ruumis (garaažiboksid), s.o asitõendite laos. Samas on T.M. kinnitanud, et asitõendeid oli igal pool (4 kd, tl 38 pöördel). Viimatinimetatud asjaolu on kinnitanud ka teised tunnistajad. Sellest tulenevalt ei saa ringkonnakohtu hinnangul laiendada T.M. õiguspädevust kõikidele asitõenditele, mis Rakvere politseiosakonnas

1. aasta jooksul olid, vaid üksnes neile, mis olid paigutatud tema vastutusalas olevasse asitõendite lattu. Lisaks on õige apellatsioonis leitu, et usaldatud vara küsimuse lahendamise puhul ei saa kitsalt lähtuda ka arusaamast, et kes oli asitõendite lao vastutavaks isikuks, vaid siinjuures tuleb lähtuda tegelikest faktilistest asjaoludest. Kriminaalasjas on tuvastatud, et I. Ojasoo kuulus asitõendite hävitamise komisjoni. Maakohus on leidnud, et hävitamise komisjoni esimehe õiguspädevus ei puudutanud asitõendite vara käitlemist tervikuna, vaid ainult selle vara hävitamise protsessi läbiviimist. Iseenesest ei nõustu ringkonnakohus maakohtu sellesisulise väitega täielikult, kuna I. Ojasoo pädevus ei piirdunud kogutud tõendite kohaselt üksnes vara hävitamise protsessi läbiviimisega, vaid ka asitõendite hävitamiseks ettevalmistuste tegemise, nende ülesleidmise, eri ruumide vahel liigutamise jm tegevuste tegemises. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus õigesti järeldanud, et asitõendite hävitamise komisjoni moodustamise käskkirjast ei nähtu, et I. Ojasoole oleks usaldatud asitõendeid kui vara tervikuna või ta oleks määratud vastutavaks isikuks asitõendite hoidlas või muus kohas asuvate asitõendite käsitlemise eest. Samas on ringkonnakohtu hinnangul loogiline, et I. Ojasoo, olles asitõendite hävitamise komisjoni liige, vajas mõistetavalt oma ametikohustuste täitmiseks ligipääsu kõikidele asitõenditele, täitmaks nii väärteo- kui ka kriminaalmenetluses tehtud kohtulahendeid, mille kohaselt tuli Rakvere politseiosakonnas hoiul olevad asitõendid hävitada. Selleks koostas ta asitõendite hävitamisakte, otsis asitõendeid välja ja valmistas neid ette hävitamiseks. Ringkonnakohtu arvates ei ole õige lähtuda käskkirja grammatilisest sõnastusest, kusjuures siinkohal vajab märkimist, et käskkirja eesmärgiks oli asitõendite hävitamise komisjoni moodustamine Rakvere, Jõhvi ja Narva politseiosakondades, mitte moodustatud komisjonide tööülesannete täpne reguleerimine. 11 Samas on maakohus jätnud ka arvestamata, et I. Ojasoo pädevus asitõenditele tuleneb ka tema ametijuhendist ja sealjuures mitte ametijuhendi p-st 4.3, mida maakohus käsitlenud on. Nimelt oli Ida Politseiprefektuuri Rakvere politseiosakonna kriminaaltalituse ülemkomissari ametijuhendi p 2.
2. kohaselt I. Ojasoo kohustuseks anda suulisi ja kirjalikke juhiseid ning korraldusi talituse ametnikele ning kontrollida nende täitmist, 2.
3. kohaselt vastavalt väljatöötatud graafikule kontrollida ja koordineerida politseiosakonna tööd vastutavana ning p 3.
4. kohaselt oli I. Ojasool õigus kontrollida kriminaaltoimikuid, anda juhiseid kriminaalasjade igakülgseks ja täielikuks avastamiseks, anda juhiseid juriidiliselt õigeks kriminaalmenetluseks (1 kd, tl 197–198). Ringkonnakohus möönab, et I. Ojasoo ametijuhend on küll üldsõnaline, kuid sellegipoolest tuleneb sellest mõistetavalt, et I. Ojasool oli õigus kontrollida kõikide temale alluvuses olevate ametnike tööd ning sealjuures nende poolt menetletavaid kriminaalasju, sh nende raames äravõetud asitõendeid. Ringkonnakohtu arvates ei ole reaalne, et igal juhul on tööga seonduvat detailideni ametijuhendis võimalik või isegi vajalik kirjeldada. Sellest tulenevalt ei saa ringkonnakohtu arvates üheselt märkida, et I. Ojasoo vastutusalaks ei olnud mingi osa politseiosakonnas toimuvast, kuna ametijuhendi kohaselt oli I. Ojasool järelevalve õigus tema alluvuses töötavate ametnike tegevuse suhtes. Siinjuures on oluline märkida, et I. Ojasoo kuulumine asitõendite hävitamise komisjoni üksnes laiendas tema pädevust nii väärteo- kui ka kriminaalmenetlustes äravõetud asitõendite suhtes. Eeltoodust tulenevalt võib ringkonnakohtu arvates nõustuda prokuröriga, et asitõendite puhul võib samaaegselt tegemist olla ka I. Ojasoole usaldatud varaga. 3.2.2 Ringkonnakohus nõustub aga maakohtu seisukohaga selles, et I. Ojasool oli süüdistuses märgitud asitõendite suhtes tegelik võim ehk valdus. Sealjuures on maakohus õigustatult tuginenud tunnistajate L.K. , V.R. , T.M. ja E.K. ütlustele ning järeldanud, et I. Ojasoo omas oma ametiseisundist tulenevalt juurdepääsu nii asitõendite hoidla ruumidesse kui ka politseiosakonna keldrisse, kus võisid olla mh dokumenteerimata asjad. Siinkohal lisab ringkonnakohus, et oma ametiseisundist tulenevalt oli I. Ojasool juurdepääs kõikidele asitõenditele, olenemata sellest, kus need parasjagu Rakvere politseiosakonna kriminaaltalituses oleksid asunud, mistõttu on maakohus õigustatult leidnud, et kriminaaltalituse juhi valduses võivad olla asjad, mis asuvad kriminaaltalituse ametiruumides või ruumides, millega on kriminaaltalituse töötajad tihedalt seotud ja omavad juurdepääsu. I. Ojasoo kui Rakvere politseiosakonna kriminaaltalituse vanemkomissari pädevust asitõendite osas laiendas tema kuulumine asitõendite hävitamise komisjoni, kuna kriminaalasjas selgitusi andnud tunnistajate ütlustest tulenevalt koostas asitõendite hävitamisakte vastavasisulise kohtulahendi korral I. Ojasoo, kellel oli lisaks asitõendite hävitamisaktide koostamisele pädevus otsida reaalselt üles hävitamisele kuuluvad asitõendid ning osaleda asitõendite hävitamisel. Sellest tulenevalt oli I. Ojasool kui asitõendite hävitamisega tegeleval ametnikul õigus ja pädevus tegeleda asitõenditega, olenemata sellest, millist liiki menetluses asitõendid ära olid võetud. Nimetatud asjaolu kinnitavad ringkonnakohtu hinnangul ka I. Ojasoo ringkonnakohtu istungil antud ütlused, mille kohaselt korjas I. Ojasoo koristamise käigus hallitanute seast kokku „viisakamad“ sigaretid ning osad viskas ära. Sellest nähtuvalt eeldas I. Ojasoo tööülesannete täitmine asitõendite hävitamise komisjoni liikmena, et I. Ojasool oleks tegelik võim politseiosakonnas olevate asitõendite üle. Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et I. Ojasoole esitatud süüdistuses märgitud sigaretid olid tema valduses. 12 3.3 Riigikohtu lahendi kriminaalasjas nr 3-1-1-40-11 kohaselt on süüdistuses märgitud sigarettide puhul korrektselt kriminaalasja varasemal arutamisel tuvastatud, et tegemist on I. Ojasoo jaoks võõra varaga. 3.4 Kuigi eelviidatud Riigikohtu lahendi kohaselt on ringkonnakohus varasemas lahendis tuvastanud põhistatult ka sigarettide hinna, on I. Ojasoo kaitsja ringkonnakohtu istungil tõstatanud teemaks sigarettide hinna, leides, et asja hind ja väärtus erinevad mõisted ning kriminaalmenetluse käigus ei ole kindlaks tehtud sigarettide tegelikku väärtust. Ringkonnakohus peab siinkohal vajalikuks üksnes märkida, et nii varguse kui ka omastamise objektiks saavad olla esemed, mis on nn väärtusetud asjad. Küll tuleb tõepoolest kriminaalmenetluse raames tuvastada omastatud esemete rahaline väärtus. Selgituseks kaitsjale viitab ringkonnakohus TsÜS §-le 65, mille kohaselt loetakse eseme väärtuseks selle harilikku väärtust, kui seaduse või tehinguga ei ole ette nähtud teisiti. Eseme harilik väärtus on selle kohalik keskmine müügihind (turuhind). Sellest tulenevalt on põhjendatud lähtuda sigarettide hinna osas maksumärkidega erinevate sigarettide kaubamärkide jaemüügihinnast. Ringkonnakohus ei nõustu I. Ojasoo kaitsjaga selles, et justkui isikut ei saaks süüdi mõista varguses või omastamises, kui selle asja väärtus kedagi ei huvita ja keegi ei ole esitanud tsiviilhagi. Siinkohal märgib ringkonnakohus, et kannatanupoolne tsiviilhagi esitamine on kannatanu õigus ja mitte kohustus. 3.5 I. Ojasoo kaitsja on ringkonnakohtu istungil juhtinud tähelepanu asjaolule, et I. Ojasoo ei viinud asitõendeid politseiosakonna territooriumilt ära. Ringkonnakohus märgib, et erinevalt vargusest ei murta omastamise kuriteokoosseisu realiseerimise puhul tahtevastaselt teise isiku valdust, vaid valduses olev vara pööratakse enda kasuks, mis tähendab asja muutmist faktiliselt endale kuuluvaks. Seega ei ole omastamise kuriteokoosseisu mõttes oluline, kas I. Ojasoo viis sigaretid politseiosakonna territooriumilt ära või mitte. 3.6 Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et I. Ojasoo süü

§ 201lg 2 p 3 järgi on tõendatud.

4. Kuna ringkonnakohus mõistab käesoleva otsusega I. Ojasoo süüdi

§ 201lg 2 p 3 järgi, tuleb I.

Ojasoole mõista ka eelnimetatud kuriteo toimepanemise eest karistus. Ringkonnakohtu istungil taotles prokurör I. Ojasoo karistamist

§ 201

lg 2 p 3 järgi rahalise karistusega 100 päevamäära summas 598,21 eurot ja

§ 64lg 1 alusel kergema karistuse kantuks lugemist raskema karistusega ning I.

Ojasoole liitkaristuseks 100 päevamäära, s.o 2492,55 eurot, mõistmist. Karistuse mõistmisel juhindub ringkonnakohus

§-s 56 sätestatust. I. Ojasoo on varem karistamata isik. I. Ojasoo on eelkäsitletud kuriteo toime pannud politseiametnikuna, olles seega avaliku võimu kandjaks. Ringkonnakohus peab karistuse mõistmisel vajalikuks arvestada ka seda, et I. Ojasoo kuriteo toimepanemise võimalikkus tulenes tema tööülesannetest võimuesindajana, olles sealjuures kohustatud menetlema süütegusid, pani I. Ojasoo ise toime kuriteo. Käesoleval ajal on I. Ojasoo pensionär ning omab sissetulekut. Ringkonnakohus ei tuvastanud I. Ojasoo karistust kergendavaid või raskendavaid asjaolusid. Samas peab ringkonnakohus arvestada, et käesolevaks ajaks on I. Ojasoo poolt toimepandud kuriteost möödunud 5 aastat. 13 Eeltoodud asjaoludest tulenevalt peab ringkonnakohus põhjendatuks karistada I. Ojasood rahalise karistusega 100 päevamäära, s.o 2492,55 eurot. Tartu Ringkonnakohtu 29.12.2010 otsusega mõisteti I. Ojasoo süüdi

§ 299

lg 1 järgi, mille eest mõisteti talle karistuseks rahaline karistus 30 päevamäära, s.o 11 700 krooni, mis jäeti Riigikohtu 22.06.2011 otsusega muutmata. Sellest tulenevalt tuleb ringkonnakohtul moodustada käesoleva otsusega

§ 64lg 1 alusel liitkaristus.

Ringkonnakohus leiab, et I. Ojasoole tuleb mõista

§ 64

lg 1 alusel liitkaristus, millega lugeda kergem karistus kaetuks raskema karistusega, so rahaline karistus 100 päevamäära, s.o 2492,55 eurot.

§ 68lg 1 alusel tuleb arvata I.

Ojasoole mõistetud rahalise karistuse hulka 2 päeva eelvangistust ehk rahalise karistuse 6 päevamäära. Seega tuleb I. Ojasoole lõplikuks ärakandmisele kuuluvaks rahaliseks karistuseks lugeda 94 päevamäära, s.o 2343 eurot. 5. Riigikohtu otsusega kriminaalasjas nr 3-1-1-40-11 saadeti kriminaalasi ringkonnakohtule uueks arutamiseks I. Ojasoolt väljamõistetud menetluskulude osas – tasu tulirelva ekspertiisi eest, tõlgitasu, toimiku paljundamise kulu, kohtueelses menetluses määratud kaitsja poolt osutatud õigusabi eest makstud tasu ja valitud kaitsja poolt osutatud õigusabi eest makstud tasu. Eelnimetatud Riigikohtu lahendiga mõisteti I. Ojasoo talle esitatud süüdistuses

§ 418lg 1 järgi õigeks.

Samas on käesolevas kriminaalmenetluses I. Ojasoole esitatud süüdistused lisaks eelmärgitule ka

§ 294lg 1 ja § 157 järgi, milles I.

Ojasoo on õigeks mõistetud, ning

§ 299lg 1 järgi, milles I.

Ojasoo on süüdi mõistetud. Käesoleva otsusega mõistab ringkonnakohus I. Ojasoo süüdi

§ 201lg 2 p 3 järgi.

5.1 Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus põhjendatult menetluskulude jagamise aluseks võtnud I. Ojasoole esitatud süüdistuste arvu ning jaganud menetluskulud nimetatud arvuga proportsionaalselt. Sealjuures ei ole võimalik proportsionaalselt jagada üksnes tulirelvaekspertiisi tegemise kulu, kuna nimetatud kulu seondub süüdistusega

§ 418lg 1 järgi.

Kuna I. Ojasoo on talle esitatud 5-st süüdistustest õigeks mõistetud 3-s, tuleb I. Ojasoolt menetluskuludena proportsionaalselt välja mõista 2/5. Sellest tulenevalt peab ringkonnakohus vajalikuks jagada menetluskulud järgnevalt. Kohtueelses menetluses määratud kaitsja poolt osutatud õigusabi eest makstud tasust summas 1274,40 krooni, s.o 81,45 eurot, tuleb I. Ojasoolt KrMS § 181 lg 1 alusel välja mõista 32,58 eurot ning ülejäänud summa – 48,87 eurot – jätta riigi kanda. Toimiku paljundamise kulust summas 247,10 krooni, s.o 15,79 eurot, tuleb I. Ojasoolt KrMS § 181 lg 1 alusel välja mõista 6,32 eurot ning ülejäänud summa – 9,47 eurot – jätta riigi kanda. Valitud kaitsja poolt osutatud õigusabi eest makstud tasust summas 99 000 krooni, s.o 6327,25 eurot, tuleb KrMS § 181 lg 1 alusel I. Ojasoo enda kanda jätta 2530,90 eurot ning ülejäänud summas 3796,35 eurot riigi poolt hüvitada. Tulirelvaekspertiisi tegemise kulud summas 2205 krooni, so 140,93 eurot, peab ringkonnakohus vajalikuks jätta KrMS § 181 alusel riigi kanda, kuna nimetatud ekspertiisi 14 tegemise kulu seondub üksnes I. Ojasoole esitatud süüdistusega

§ 418järgi, milles I.

Ojasoo on õigeks mõistetud. 5.2 Kaitsja on ringkonnakohtu istungil vaidlustanud tõlkekulude väljamõistmist I. Ojasoolt, leides, et I. Ojasoo tõlget ei vajanud ning tegemist on lisakuluga, mistõttu ei ole seda võimalik I. Ojasoolt välja mõista. Prokurör on ringkonnakohtu istungil taotlenud jätta tõlkekulud summas 294 krooni riigi kanda ning tõlkekulud summas 620 krooni välja mõista I. Ojasoolt, kuna selles protokollis kajastub teave puutuvalt I. Ojasoo süüdistust

§ 299lg 1 järgi.

Ringkonnakohus leiab, et kaitsja eelkäsitletud väide on õigustatud ning I. Ojasoolt ei ole põhjendatud kriminaalmenetluse käigus tekkinud tõlkekulusid välja mõista. KrMS § 173 lg 1 kohaselt on kriminaalmenetluse kulud menetlus-, lisa- ja erikulud. KrMS § 177 p 3 kohaselt on lisakulud tõlgile KrMS § 178 järgi makstavad summad. KrMS § 178 lg 2 kohaselt makstakse tõlgile kohustuste täitmise eest tasu. KrMS § 173 lg 4 kohaselt jäävad lisakulud selle isiku kanda, kellel need on tekkinud. Käesolevas kriminaalmenetluses on hüvitatud tõlgile tõlgitasu osalemise eest kannatanu ülekuulamisel (1 kd, tl 204) ja jälitusprotokolli lisa tõlkimiseks (2 kd, tl 21) kokku summas 910 krooni, s.o 58,16 eurot. Kuna tegemist on lisakuluga, mis tekkis riigil kannatanu ülekuulamise ja jälitusprotokolli lisa tõlkimisega seoses, tulevad need KrMS § 173 lg 4 kohaselt jätta riigi kanda. 5.6 I. Ojasoo on esitanud ringkonnakohtu istungil taotluse hüvitada talle valitud kaitsja poolt osutatud õigusabi eest makstud tasu apellatsioonimenetluses summas 1200 eurot. Ringkonnakohus leiab, et taotletud summa on põhjendatud ning tuleb I. Ojasoole KrMS § 185 lg 1 kohaselt hüvitada. Maarika Kuusk Paavo Randma 15 Agu Timmi