KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 7. november 2011, Tartu Kriminaalasja number 1-10-16139 Kohtukoosseis Eesistuja Paavo Randma, liikmed Aarne Sarj

§ 424järgi Apelleeritud kohtuotsus Tartu Maakohtu 12.

septembri 2011 otsus Apellatsiooni esitaja Prokurör Marja-Liina Talimaa Prokurör Prokurör Marja-Liina Talimaa Üllar Mooses, isikukood 35812282722; XXX; varasemalt kriminaalkorras karistamata Advokaat Rainer Objartel Süüdistatav Kaitsja RESOLUTSIOON

1. Maakohtu otsus Üllar Moosese õigeksmõistmises jätta muutmata.
2. Apellatsioon jätta rahuldamata.
3. Mõista Eesti Vabariigilt OÜ AB Karl Saavo kasuks välja 115 (ükssada viisteist) eurot ja 6 senti apellatsioonimenetluses advokaat Rainer Objarteli poolt süüdistatav Üllar Moosesele riigi õigusabi korras osutatud õigusteenuse eest. Välja makstud õigusabitasu jätta riigi kanda. Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. 1 ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
4. Tartu Maakohtu
5. septembri 2011 otsusega mõisteti Ü. Mooses süüdistuses KarS §

§ 424järgi õigeks.

Kohtu alla oli Ü. Mooses antud süüdistatuna selles, et ta juhtis 15.01.2010 kella 20.37 paiku Viljandi maakonnas Tarvastu vallas Mustla alevikus mootorsõidukit VW Passat, olles joobeseisundis. Tõendusliku alkomeetriga tuvastati Ü. Moosesel alkoholijoove 0,99 mg/l kohta. Kohtuvaidlustes leidis prokurör, et kuritegu jäi katse staadiumisse, sest Ü. Mooses tegi küll kõik endast oleneva sõidu alustamiseks, kuid kuritegu jäi tema tahtest sõltumatutel asjaoludel lõpuni viimata. Maakohus leidis, et Ü. Mooses tuleb talle esitatud süüdistuses õigeks mõista, motiveerides seda kokkuvõtlikult järgmiselt. Kohus ei leidnud, et tunnistaja R.J. ütlustega oleks tõendatud, et Ü. Mooses oleks üritanud süüdistuses näidatud ajal autoga sõita. R.J. ütlused ühtisid teiste tunnistajate ütlustega selles, et auto seisis seal õues juba varem, oli lumme kinni jäänud ning ei saanud liikuda. M.K. ütluste järgi proovisid nad kahekesi Üllar Moosesega autot lumest välja saada, aga see ei õnnestunud. Kohapeal käinud politseiniku J.K. ütluste järgi, kui ta sündmuskohale jõudis, Mooses oli autos, jälgede järgi oli näha, et auto oli tahtnud ikka pikalt sealt välja saada, maas olid sügavad jäljed. Autol põlesid lähituled. Kas auto käis, ta ei mäleta, auto oli põhja peal kinni. Kohus märkis, et erinevused tunnistajate ütlustes ja süüdistatava ütlustes on seotud kellaajaga, nt kui kaua Üllar Mooses autos istus. Kohus leidis, et need erinevused võivad olla tingitud isikute poolt erinevast aja tajumisest ja on subjektiivsed ja hinnangulised arvamused. Mitte keegi neist ei öelnud, millele tuginedes on ta tajunud just sellist aega. Kohus leidis, et süüdistuse tõendatuse seisukohalt ka ei oma olulist tähtsust, kui kaua Üllar Mooses autos istus. Samuti leidis kohus, et tunnistajate M.K. i ja K.R. i ütlused on usaldusväärsed. Otsuses märgitakse, et ka mõningased erinevused tunnistajate ütlustes lume paksuse ja selle kohta, kuidas õues oli lumi ära lükatud, ei tõenda, et Üllar Mooses juhtis alkoholijoobes mootorsõidukit. Kohtu hinnangul leidis tõendamist, et Üllar Mooses jäi õue sisse sõites lumme kinni ja ei saanud enam sealt omal jõul välja ega ka liikuda. Kuigi Üllar Mooses istus politsei kohale saabudes autos, ei olnud sel ajal võimalik sõidu alustamine, s.o seisva sõiduki liikumisse viimine juhi poolt. Ajaliselt juba varem oli auto olukorras, kus ei olnud võimalik autoga sõita, sest ta oli lumes kinni. Seda kinnitavad nii tunnistajad M.K. , K.R. , S.K. , J.P.ja ka tunnistaja kohal käinud politseinik J.K. . Ühtlasi märkis kohus, et kohtuistungil ei ole usaldusväärselt tõendatud, kas liiklusseaduse ja liikluseeskirja kehtivus laienes Mustlas Harju tänaval paikneva maja hoovile, kus asus Üllar Moosese auto ja kus Üllar Mooses autos istus. 2. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni ringkonnaprokurör M.-L. Talimaa, kes palub maakohtu otsus tühistada ning Ü. Mooses KarS §

§ 424järgi süüdi tunnistada.

Apellatsiooni põhiväited on seejuures järgmised. 2.1 Prokurör leiab, et tunnistaja K.R. i ja süüdistatava Ü. Moosese ütlused selle kohta, et politsei saabus kohe peale seda, kui süüdistatav autosse istus, ei vasta tõele. Samas ei ole alust kahelda tunnistaja R.J. ütlustes selle kohta, et Ü. Mooses istus enne politsei tulekut autos ca 10-20 minutit, ta üritas korduvalt autoga hoovist välja tagurdada, andes seejuures kõvasti gaasi. Ka politseiametnik J.K. ütlustest nähtub, et kui politsei kohale jõudis, siis põlesid autol tuled ning juht üritas ära sõita. 2 2.2 Apellant leiab eeltoodu alusel, et alust ei ole kahelda tunnistaja R.J. ütlustes, samas kui tunnistajad K.R. ja M.K. on süüdistatava head tuttavad. Samuti ei jälginud nad sündmuste käiku tervikuna, R.J. oli aga kogu aeg sündmuskohal. Prokuröri hinnangul tegi Ü. Mooses kõik sõidu alustamiseks ja sõiduki juhtimiseks, kuid temast sõltumatutel asjaoludel jäi kuritegu lõpule viimata. 2.3 Samuti on prokurör seisukohal, et auto paiknes juurdesõiduteel, millele laienevad LS-i sätted.

1. Ringkonnakohtu istungil jäi prokurör esitatud apellatsiooni juurde ning palus see rahuldada, s.o teha Ü. Moosese suhtes süüdimõistev otsus. Süüdistatav ja tema kaitsja vaidlesid apellatsioonile vastu, paludes jätta see rahuldamata ning maakohtu otsus muutmata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT Kohtukolleegium, tutvunud kohtutoimiku materjalide ja apellatsiooni väidetega ning kuulanud ära menetlusosaliste arvamused, leiab, et maakohtu otsus on enda tulemilt seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonis esitatud väited ei saa olla kohtuotsuse tühistamise aluseks. Enda seisukohti põhistab ringkonnakohus järgmiselt.
2. Enne, kui hakata üldse vaagima tunnistajate/süüdistatava ütlustest tulenevat tõenduslikku teavet (millele on ennekõike suunatud prokuröri apellatsioon), tuleb esmaselt kindlaks teha, kas asukohale, kus paiknes Ü. Moosese auto ja kust ta üritas süüdistuse väidete kohaselt autoga minema sõita, laienesid teo väidetava toimepanemise ajal kehtinud Liiklusseaduse (LS) ka Liikluseeskirja (LE) sätted (ringkonnakohus käsitleb ainult teo toimepanemise ajal kehtinud seaduse redaktsioone; käesoleval ajahetkel kehtiva LS redaktsiooni, mille § 2 p-d 81 ja 82 määratlevad tee ja sellega külgneva ala mõisted, jätab kohtukolleegium tähelepanuta). 4.1 Ka maakohus on sellele küsimusele viidanud ning leidnud, et osundatud õigusaktide kehtivus teo väidetava toimepanemise kohas ei ole tõsikindlalt tuvastatud. Kriminaalkolleegium soostub selle seisukohaga. Kõnealuse küsimuse lahendamisel on maakohus äratuntavalt tuginenud RKKK otsusele nr 3-1-1-5802, sellele otsesõnu viidet küll tegemata. Selles kohtulahendis on Riigikohtu kriminaalkolleegium vahetult tegelenud küsimusega, kas LS-i ja LE kehtivus laieneb ka maja hoovile, märkides selles otsuses järgmist. 4.2 LS § 4 lg 1 kohaselt tuleb tee mõiste määratlemisel lähtuda teeseadusest (TeeS). TeeS § 2 lg 1 kohaselt on tee maantee, tänav, jalgtee ja jalgrattatee või muu sõidukite ja jalakäijate liiklemiseks kasutatav rajatis, mis võib olla riigi või kohaliku omavalitsuse või muu juriidilise isiku või füüsilise isiku omandis. TeeS § 2 lg 2 p 1 kohaselt on teena muuhulgas käsitletav ka tänavaga külgnevale alale sissesõidu ja sealt väljasõidu tee (ehk juurdesõidutee). Kriminaalkolleegium osundab, et sellise formulatsiooni pinnalt võib väita, et seadusandja arusaama kohaselt ei laiene liiklusseaduse ja liikluseeskirja kehtivus teega külgnevale alale enesele. LS § 4 lg-s 2 sätestatu kohaselt on teega (tänavaga) külgnevaks alaks teeäärne piirkond, kus asuv rajatis on teelt näha ja kuhu võib viia juurdesõidutee. Seejuures on oluline silmas pidada, et TeeS § 2 lg 2 p 1 alapunktis 2 otseselt märgitu kohaselt kuuluvad parkla ja puhkekoht tee koostisse ja neid ei saa seega lugeda teega külgnevaks alaks. Eelöeldust võib järeldada, et seadusandja tahte kohaselt on igasugune muu teega külgnev ala peale parkla ja puhkekoha käsitatav territooriumina, kus ei kehti liiklusseaduses ja liikluseeskirjas sätestatu. Kriminaalkolleegium on samas täiendavalt toonitanud, et LS-i mõtte kohaselt tuleb küll lugeda teega külgnevaks alaks ka siseõue, kuid küsimus sellest, kus lõpeb siseõuele kui tänavaga külgnevale alale 3 juurdesõidu tee ning algab siseõu, tuleb lahendada igal konkreetsel juhul eraldi. On täiesti võimalik, et juhtudel, mil tegemist on väga väikese siseõuega, tuleb tegelikult kogu selle territooriumi käsitleda teega külgnevale alale juurdesõiduteena (oluline on siinkohal aga täiendavalt toonitada, et Riigikohus tegeles selles kaasuses ebaseadusliku parkimise küsimusega).
3. Nagu öeldud, soostub ringkonnakohus maakohtu otsuses sedastatuga, et tõsikindlalt ei ole tuvastatud juba seegi, kas Ü. Moosese auto paiknes sissesõiduteel (ehk siis teel TeeS mõttes) või mitte. Siinkohal peab kriminaalkolleegium vajalikuks osundada, et ebaselgused selles küsimuses on seotud või seotavad juba süüdistusakti endaga. Nii on süüdistusaktis märgitud, et Ü. Mooses juhtis joobeseisundis olles autot Mustla alevikus (tlk 3). Arvestades seda, et Ü. Moosesele oli esialgselt esitatud süüdistus lõpuleviidud teodeliktis, s.o tema käitumine oli kvalifitseeritud KarS § 424 järgi, võib sellest järeldada, et silmas ei peetud mitte ainult sõitma hakkamise üritamist (nagu seda leidis prokurör kohtulikes vaidlustes), vaid ka sellele eelnenud sõiduki kulgemise suunamist Ü. Moosese poolt. Teisisõnu on selline ebaselgus toonud kaasa olukorra, kus ei ole üritatud koguda mingitki tõenduslikku teavet selle kohta, kas sõiduauto paiknes siis sissesõiduteel või juba teega külgneval alal (hoovis), kus LS sätted ei kohaldu. Selgust selles küsimuses ei ole tõsikindlalt loodud ka kohtumenetluses, kusjuures sellele osundas õigustatult apellatsioonikohtu istungil ka süüdistatava kaitsja.
4. Sisuliselt tuleb seega tõdeda, et kindlaks ei ole tehtud süüteo toimepanemise koht kui objektiivse teokoosseisu tunnus. Prokurör viitab apellatsioonis küll tunnistaja S.R. ütlustele, mille kohaselt „tee oli lükatud, kuid Ü. Mooses võttis kõrvale ja jäi kinni“; samuti osundab prokurör tunnistaja J.K. ütlustele selle kohta, et „Ü. Moosese auto oli teega risti, majast eemal“. Kuidas prokurör järeldab nende ütluste alusel, et auto ei olnud mitte hoovis, vaid jätkuvalt sissesõiduteel, jääb kriminaalkolleegiumile täielikult arusaamatuks; tunnistaja S.R .ütlusest, millele apellant viitab, võib järeldada pigem vastupidist. Oluline on seejuures toonitada, et mingitele muudele tõenditele/asjaoludele prokurör esitatud apellatsioonis ei osunda, millele saaks või tuleks selle küsimuse lahendamisel tugineda. Tunnistaja J.K. ütlustega seonduvalt märgib kriminaalkolleegium veel seda, et ka tema ütluste kohaselt paiknes sõiduauto hoovis (tlk 46); et auto paiknes kinnises sisehoovis, tuleneb ka tunnistaja M.K. i ütlustest (tlk 37-38). Prokurör ei ole viidanud ka mingitele asjaoludele, mis tingiks või võiks tuua kaasa järelduse tegemise, mille kohaselt oli hoov enda olemuselt selline, et seda tuleks tervikuna käsitleda sissesõiduteena. 6.1 Arvestades võistleva menetluse olemusega ei saa ega või kohus asuda süüdistaja rolli ning täita süüdistust kinnitavate tõendite vähesusest tulenevat tühimikku enda siseveendumusega. Kooskõlas KrMS § 7 lg-s 3 sätestatud põhimõttega in dubio pro reo tuleb asjakohased kahtlused tõlgendada süüdistatava kasuks (RKKKo 3-1-1-10-11). Kohus saab kriminaalasjas lahendada isiku süüküsimuse vaid nende tõendite põhjal, mida kaitsja või süüdistaja on kohtule esitanud ja mida kohus on vahetult uurinud (vt RKKKo 3-1-1-19-08); samuti tuleb silmas pidada, et KrMS § 331 lg 2 kohaselt arutab ringkonnakohus kriminaalasja vaid esitatud apellatsiooni piires. Nagu öeldud, ei ole riiklik süüdistaja esitatud apellatsioonis vähimalgi määral kõrvaldanud maakohtu poolt tõstatatud kahtlust selle kohta, et sündmuskoha näol oli tegemist sisehooviga, kus LS sätteid ei kohaldunud. Selle kahtluse tõlgendab ringkonnakohus seetõttu KrMS § 7 lg-le 3 tuginedes Ü. Moosese kasuks.
5. Vaatamata sellele, et eeltoodud tõdemus muudab sisuliselt ebavajalikuks edasise tõendite sisulise analüüsi, peab kriminaalkolleegium siiski vajalikuks osundada järgnevale. 7.1 Süüstavate tõendite osas tugineb apellant peamiselt tunnistaja R.J. ütlustele, mille kohaselt püüdis süüdistatav enne politsei saabumist korduvalt autoga hoovist välja tagurdada. 4 Tõsi, selliseid ütlusi on tunnistaja R.J. tõepoolest andnud (tlk 41), kuid mööda ei saa vaadata sellest, et samal ajal on ta ka kinnitanud, et sel ajal, kui oodati politsei saabumist, ei teinud Ü. Mooses autos midagi ning on tunnistanud, et autol mootor ei käinud, kusjuures politsei saabus ca poole tunni pärast (samas). Sellest järeldub, et isegi kui aktsepteerida fakti, et Ü. Mooses üritas mingil hetkel autoga liikuma hakata, jäi ta teatud ajahetkest siiski tegevusetuks, s.o ta loobus üritamisest. Lähtudes arusaamast, et võimalik on ka formaalse süüteo katse, on järelikult võimalik selle süüteo toimepanemisest ka loobuda. Kuivõrd KarS § 40 lg 3 kohaselt on nii KarS §-s 41 kui ka §-s 42 loobumine seotud tagajärje saabumise mõistega (s.o suunatud materiaalsele tagajärjedeliktile), tuleb asuda seisukohale, et teodeliktide korral piisab (vähemalt praeguses kaasuses) loobumiseks pelgalt tegevusetuks jäämisest. Ühtlasi tuleb tähele panna, et prokuröri poolt taotletud kvalifikatsiooni kohaselt oli tegemist täiesti kõlbliku süüteokatsega, mistõttu ei pea ringkonnakohus vajalikuks täiendavalt peatuda nn kõlbmatust süüteokatsest loobumise problemaatikal. 7.2 Eelöeldust ei tohi teha samas järeldust, nagu aktsepteeriks ringkonnakohus prokuröri väidet, nagu oleks tõsikindlalt tuvastatud see, et Ü. Mooses üritas suunata sõidukit liiklusesse, mis tal aga ebaõnnestus. Nagu öeldud, on tunnistaja R.J. ütlused selles osas mõnevõrra ebakindlad. Täielikult arusaamatuks jääb aga ringkonnakohtule prokuröri apellatsioonis tehtud viide politseiametnik J.K. ütlustele, mille kohaselt üritas Ü. Mooses siis, kui politsei sündmuskohale jõudis, minema sõita. See väide ei vasta ilmselgelt tõele, s.o selliseid ütlusi ei ole tunnistaja J.K.– vähemalt kohtuistungi protokolli kohaselt – kindlasti mitte andnud. J.K.on andnud ütlusi, mille kohaselt oli näha, et auto oli püüdnud sealt pikalt välja saada (tlk 46); kuid selles küsimuses iseenesest ei olegi vaidlust, kuivõrd nii süüdistatav (tlk 44) kui ka tunnistaja M.K. (tlk 37) on andnud ütlusi selle kohta, et peale auto kinnijäämist üritati pikalt autot vabastada, mis aga ebaõnnestus, peale mida hakati koos alkoholi pruukima. Seega ei ütle see fakt midagi selle kinnituseks, et Ü. Mooses üritas autoga liiklusesse minna pärast alkoholi pruukimist. Mis puudutab aga Ü. Moosese käitumist siis, kui politsei sündmuskohale jõudis, on J.K. selgitanud, et seda, kas auto käis, ta ei mäleta (tlk 46); ta on möönnud ainult seda, et autol põlesid lähituled (samas). See on ka põhimõtteliselt kõik, mida tunnistaja J.K. selle olukorra kohta on teadnud selgitada; kategooriliselt tuleb seega eitada väidet, nagu tuleneks tema ütlustest teave selle kohta, et Ü. Mooses üritas autot suunata liiklusesse. Selle argumendi jätab ringkonnakohus seega edasise tähelepanuta. 7.3 Ü. Mooses ei eita, et ta võis sõiduauto käivitada, kuid on kinnitanud, et ta tegi seda ainult selleks, et sooja saada (tlk 45). Samuti on ta selgitanud, et auto oli sedavõrd tugevasti kinni jäänud, et kui üritati seda koos M.K. iga vabastada, ei liikunud auto edasi ega tagasi (tlk 44). Et auto vaatamata püüdlustele paigast ei liikunud, on öelnud ka M.K. (tlk 37), samuti nähtub tunnistaja J.K. ütlustest, et liikuda see auto kindlasti ei saanud (tlk 46). Seega nähtub nendest ütlustest, et auto oli sedavõrd tugevasti kinni jäänud, et omal jõul vabanemiseks polnud sel vähimatki lootust. Tunnistaja S.R. on seejuures kinnitanud, et sõiduki kättesaamiseks järgmisel päeval tuli esmalt ohtralt kaevata, peale mida tuli autot teise sõidukiga tõmmata, kusjuures kolm meest veel lükkasid (tlk 42). Need asjaolud näitavad, et keskmisele inimesele oli täielikult arusaadav, et omal jõul seda sõidukit paigalt liigutada oli täielikult võimatu. Kriminaalkolleegiumile jääb arusaamatuks, miks pidanuks Ü. Mooses nendel asjaoludel siiski püüdma sõidukit paigalt liigutada/kohalt vabastada, kui juba eelnevad püüdlused M.K. i kaasabil olid jäänud tagajärjetuks. Seega leiab ringkonnakohus ka neid asjaolusid silmas pidades, et süüdistuse väide selle kohta, et Ü. Mooses proovis joobes olles suunata sõidukit liiklusesse, on tõendamata. Seetõttu leiab ringkonnakohus, et maakohtu otsus on enda tulemilt õige ning esitatud apellatsioon jääb tagajärjetuks. 5
6. Ringkonnakohtu istungil esitas süüdistatava kaitsja taotluse riigi õigusabi korras osutatud õigusteenuse eest tasu väljamõistmiseks summas 115.06 eurot, sh käibemaks 19.18 eurot. Eesti Advokatuuri juhatuse
7. detsembri 2009 otsusega on kehtestatud „Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord ja tasumäärad ning riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord“, mida on täiendatud
8. juulil 2010 jõustunud muudatustega (edaspidi Kord). Korra p 16 kohaselt on määratud kaitsja tasu kriminaalasja apellatsioonimenetluseks ettevalmistamise eest 15,98 eurot iga poole tunni kohta, kuid kokku mitte rohkem kui 191.73 eurot. Korra p 18 sätestab, et määratud kaitsja tasu kriminaalasja kohtuliku üld- või lihtmenetluse istungil osalemise eest on 15.98 eurot iga poole tunni kohta. 8.1 Taotluses märgib kaitsja, et kohtuvaidlusteks ettevalmistamisele (maakohtu otsuse ja apellatsiooniga tutvumine, samuti kaitsepositsiooni kujundamine) kulus tal kokku 5 pooltundi, mida ringkonnakohus peab kriminaalasja materjalide kogumahtu ning kaitsja esinemist apellatsioonikohtu istungil silmas pidades põhjendatud ajakuluks. Seega tuleb selle eest lugeda põhjendatuks 79.90 euro väljamõistmist, nagu seda taotleb ka kaitsja. Kohtuistung ringkonnakohtus kestis 1 pooltunni, mistõttu tuleb rahuldada ka kaitsja taotlus selle eest 15.98 euro väljamõistmiseks. Seega kujuneb summaks 95.88 eurot, millele lisandub käibemaksuna 19.18 eurot. Lõpliku summana tuleb õigusabi osutamise eest mõista seega välja 115.06 eurot. Kuivõrd apellatsiooni esitas käesolevas kriminaalasjas prokuratuur, tuleb juhinduvalt KrMS § 185 lg 2 ls-st 2 jätta menetluskulu riigi kanda.
9. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätab Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleeguim maakohtu otsuse muutmata ja esitatud apellatsiooni rahuldamata. Paavo Randma Aarne Sarjas Mati Kartau 6