4-11-3693/5

4-11-3693 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

1. oktoober 2011 a Tallinn Väärteoasja number 4-11-3693 (2373,11,004758) Kohtunik Märt Toming Kohtuistungisekretär Eda Loor Väärteoasi Manetlusest osa võtnud isikud Henrik Vildi kaebus Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse väärteomenetleja Hannes Küünarpuu 26.08.2011 otsusele nr 2373,11,004758 Henrik Vildi karistamises LS § 227 lg 1 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 30 trahviühiku ulatuses, so 120 eurot. Kohtuvälise menetleja esindaja: Enel Reegat Kaebuse esitaja: Henrik Vilt, ik: 38008040246, elukoht: xxx RESOLUTSIOON
2. Jätta Henrik Vildi kaebus Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse väärteomenetleja Hannes Küünarpuu 26.08.2011 otsusele nr 2373,11,004758 Henrik Vildi karistamises LS § 227 lg 1 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 30 trahviühiku ulatuses, so 120 eurot rahuldamata.
3. Jätta Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse väärteomenetleja Hannes Küünarpuu 26.08.2011 otsus nr 2373,11,004758 Henrik Vildi karistamises LS § 227 lg 1 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 30 trahviühiku ulatuses, so 120 eurot muutmata ja tühistamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja, kohtuväline menetleja või tema advokaadist esindaja esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest või otsuse kohtus tutvumiseks kättesaadavuse päevast. Kassatsiooniõiguse soovist tuleb 7 päeva jooksul kirjalikult teatada Harju Maakohtule alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kohtuotsus on Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja kantseleis Liivalaia 24 tutvumiseks kättesaadav alates 27.10.
4. Kassatsiooniõiguse soovist 7 päevase teatamistähtaja jooksul teatamise korral on kassatsioonkaebuse esitamise viimane tähtaeg 28.11.
5. Kui kassatsioonkaebuse esitamisest teatamise järgselt kassatsioonkaebust ei esitata, jõustub kohtuotsus 29.11.
6. Kaebuse läbivaatamisel kohus tuvastas: 1 Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse väärteomenetleja Hannes Küünarpuu 26.08.2011 otsusega nr 2373,11,004758 karistati Henrik Vilti LS § 227 lg 1 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 30 trahviühiku ulatuses, so 120 eurot selles, et menetlusalune isik 03.08.2011 kella 21.55 ajal Tallinn-Paldiski mnt
7. kilomeetril juhtis mootorsõidukit asulavälisel teel kiirusega, mis ületas lubatud suurimat sõidukiirust mitte vähem kui 19 km/h võrra, millega rikkus LS § 50 lg 5 p 3 nõudeid ja pani toime LS § 227 lg 1 ettenähtud väärteo. Otsusele esitas menetlusalune isik kaebuse, milles märkis, et tema juhitud sõiduki sõidukiirus oli mõõdetud 70 km alas, kus ta sõitis kiirusega 50 km/h ning kuna spidomeeter näitas 60, siis võis see olla tegelik kiirus. Otsus on ülekohtune ja ebaobjektiivne, karistati maksimaalse määraga ja ei arvestatud kahetsusega. Ei ole rahul ka politseiametnike tööga, kes tegid protokolli kuna nad ütlesid, et võid edasi kaevata, kuid neid on kaks ja nende ütlusi usutakse rohkem. Temal aga seevastu puudub tunnistaja. Räägi mida tahad, ikka jääd süüdi. Paldiski mnt
8. kilomeeter on 70 ala, sellekohased sildid on tee ääres. Seetõttu palutakse tühistada määratud karistus või asendada arestiga, sest on pikaajaline töötu. Kindlasti kahetseb kahetsusväärset juhtumit, milles ei ole süüdi. Kohtuistungil jäi kaebuse esitaja kaebuse juurde ja selgitas, et tuli Madiselt Treppojale ja sealt edasi, pood oli kinni. Patrullsõidukit ei näinud, see oli nurga taga, Paldiski poolt tulles näha ei ole. Politseinik jooksis teele ja peatati. Väideti, et oli kiirust ületanud. Isegi kui oli 50 ala, siis sõitis 60ga. Raudteeülesõidu kohal on 50, enne seda kas 70 või
9. Raudteeülesõiduni on 150 meetrit mõlemalt poolt. Ei ole kindel, et seadme näit oli tema sõiduki kiiruse näit. Liiklust seal oli, kuid ei mäleta, kas ees või taga oli sõidukeid. Politseid nägi ilmselt raudteeülesõidul olles. Jälgib kogu aeg spidomeetrit, peegleid, teed. Tema ei ole kiirust ületanud. Tunnistajana üle kuulatud Sergei Kask seletas, et seisid
10. kilomeetril raudteeülesõidu juures vasakul ja mõõtsid kiirust Tallinna suunalt tulijatel. Seal oli 50 ala. Mõõtsid sõiduki kiiruseks 72 km/h, sõiduk tuli üksi. Juht ütles, et tal on ükskõik mis nad teevad, nii kui nii kaebab kohtusse. Mõõtmise kohast Paldiski poolt Tallinna poole märki näha ei ole, see jääb puude varju ja mõõta on võimalik vaid 50 ala. See on umbes 150 meetrit, sellele lisaks veel puude taha 50 meetrit, mõõdetav ala on ainult 50 ala. Näitas isikule näitu, isik väitis, et seal on 70 ala, ilmselt ei näinud kiiruse piirangu märki. Tunnistajana üle kuulatud Andrus Ööbik seletas, et teostas
11. kilomeetril Kloogaranna raudteeülesõidu juures liiklusjärelevalvet. S.Kask mõõtis kiirust sõidukitel, mis tulid Tallinna poolt Paldiski suunas, tema ise istus autos. Isikule selgitati rikkumist, küsiti kas tahab kiirmenetlust või üldmenetlust. Isik vastas, et tal on ükskõik, nii kui nii pöördub kohtusse. Koostas väärteoprotokolli. Kui kiirusemõõteseadme protokollile keeldus alla kirjutamast, ju siis keeldus, ei mäleta. Väärteoprotokollile kirjutas isik alla. Mõlemad 50 ja 70 piirangu alad asuvad
12. kilomeetri sees. Kohtuväline menetleja leidis, et S.Kase ütlustest nähtuvalt liikus kaebuse esitanud isiku sõiduk teelõigul üksinda, A.Ööbiku ütlustest on saadud kinnitust sellele, et nii 50 kui ka 70 piirkiiruse alad jäävad
13. kilomeetri sisse. Kasutatud kiirusemõõteseade oli töökorras, kontrollitud ja taadeldud. Sõiduki kiiruseks mõõdeti 72 km/h, millest arvestati maha laiendmääramatus ja lubatud suurima sõidukiiruse ületamine oli 19 km/h. Kiirusemõõteseadme Stalker II MDR töö seisneb raadiolainete tagasipeegeldumises liikuvalt objektilt. Seadmega esemete varjus või kurvi taga asuvate objektide mõõtmine ei ole võimalik ja seade annab veateate. Esitatud fotodelt on näha, et 50 ala algus ei ole raudteeülesõidu poolt vaadates näha, sest see jääb kurvi taha. Sõiduki kiirust mõõdeti pärast sõiduki kurvist väljumist ja alles siis oli mõõtmine võimalik. Väärteoprotokoll on koostatud õigesti, rikkumine on tõendatud kiirusemõõteseadme protokolli ja tunnistajate ütlustega. Karistus on õiglane ning esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata ning otsus muutmata. 2 Kohus, tutvunud esitatud kaebusega, kuulanud ära kaebuse esitaja selgitused, tunnistajate ütlused ja kohtuvälise menetleja arvamuse, tutvunud kohtule edastatud väärteoasja kirjalike materjalidega ja fotodega, asub alljärgnevatele seisukohtadele. Vastavalt LS § 227 lg 1 sätetele karistatakse mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest kuni 20 kilomeetrit tunnis rahatrahviga kuni 30 trahviühikut. Vastavalt Mõõteseaduse § 5 lg 2 p 1 sätetele peab mõõtetulemuse jälgitavus olema tõendatud riikliku järelevalve käigus, kui mõõtetulemuste alusel tehakse ettekirjutus, määratakse karistus või piiratakse eriõigust. Vastavalt Mõõteseaduse § 5 lg 1 sätetele on mõõtetulemuste jälgitavus tõendatud, kui mõõtmised on teinud pädev mõõtja, kes kasutab mõõtevahendit, mille taatluskohustus on täidetud või mis on jälgitavalt kalibreeritud, või sertifitseeritud etalonaineid, järgides asjakohast mõõtemetoodikat. Kui mõõtevahend on kantud Mõõteseaduse § 7 lõike 3 alusel kehtestatud metroloogilise kontrolli nimistusse ning nõuded mõõteprotseduurile ja mõõtetulemuste töötlemisele tulenevad eriseadusest ja selle alusel kehtestatud õigusaktist, piisab mõõtetulemuste jälgitavuse tõendamiseks taatluskohustuse läbinud mõõtevahendi kasutamisest. Väärteoasjas kontrollitud liiklusjärelevalve kiirusemõõteseadme kasutamise protokollist nähtuvalt mõõdeti kaebuse esitanud isiku juhitud sõiduki sõidukiirust kiirusemõõteseadmega Stalker II MDR AS004800, mille kohta on 28.04.2011 välja antud taatlustunnistus TTRSS-11/00043 ning seadme töökorras olekut oli kontrollitud mõõtmise päeval kell 19.00, so vähem kui kolm tundi enne vaidlusalust mõõtmist. Teadupärast on Põhja Prefektuurile välja antud pädeva mõõtja tunnistus liiklusjärelevalve mõõtmiste alal. Sellistest andmetest teeb kohus järelduse, et mõõtetulemuse jälgitavus on ettenähtud korras tõendatud. Kaebuse esitaja on algselt kaebuses leidnud, et ta liikus 70 kilomeetri alas ja sõitis 60 kilomeetrise tunnikiirusega, hiljem on leidnud, et võis olla ka 50 kilomeetri alas, kuid sõitis ikkagi 60 kilomeetrise tunnikiirusega ja tõstatas küsimuse kui täpne on GPSga fikseeritud politseisõiduki asukoht. Kohus asub seisukohale, et politseisõiduki asukohal ei ole antud juhul mingit tähtsust, kuivõrd kiirust ei mõõdetud sõidukile paigaldatud statsionaarse kiirusemõõteseadmega, vaid politseiametnik mõõtis kiirust tee ääres olles ja seadet käes hoides. S.Kase ütluste kohaselt mõõtis ta kaebuse esitanud isiku juhitud sõidukit ning teisi sõidukeid teelõigul ei olnud. Seejuures ei oska kaebuse esitaja ise öelda, kas tema ees või taga liikus sel ajal teisi sõidukeid. Kuigi kaebuse esitaja pidas võimalikuks, et enne raudteeülesõitu on kiiruse piirang 50 km/h, siis esialgselt ta leidis, et sõitis 70 km/h alas. Kohus leiab, et kaebuse esitaja seisukohad ei muuda olematuks kiirusepiirangut tähistava liikluskorraldusvahendi olemasolu, mille asukoht on näha kohtule esitatud fotodel. Nendelt on aga näha ka see, et eelnevalt on 70 km/h piirang, raudteeülesõidu kohale lähemale minnes järgneb 50 km/h piirangut tähistav liiklusmärk lisatahvliga, millest nähtuvalt on raudteeülesõidukohani 200 meetrit ning selle kõrval ka raudteeülesõitu tähistav liikluskorraldusvahend. Märgi tagant on näha kurv ja tiheda lehestikuga puud kahel pool teed, kuid raudteeülesõitu näha ei ole. Nendel fotodel olev informatsioon ja tunnistaja S.Kase ütlused on riimuvad selles osas, et teeäärsete puude tõttu puudub otsenähtavus kiiruse mõõtja asukohani ning pärast puid alles on tee äärest teisel pool raudteed võimalik kiirust mõõta ning see ala, kus on kiirust võimalik mõõta, on täies ulatuses kuni raudteeni 50 km/h piirangu ala. Kaebuse esitaja on küll väitnud, et tema kiirust võidi mõõta varem, so 70 km/h alas, kuid kohtu arvates ei ole mõõtmise kohast võimalik mõõta ei 70 km/h piirangu alas ega ka suhteliselt suures osas 50 km/h piirangu ala alguses, sest teeäärsete puude tõttu ei ole näha ei teed ega sõidukeid. Kiirusemõõteseade mõõdaks sel juhul vaid seisvate puude kiirust, mis ei saa olla 72 km/h. Seega sai S.Kask mõõta vaid kaebuse esitanud isiku juhitud sõiduki kiirust ja sedagi alles siis kui see sõiduk oli jõudnud 50 km/h piirangu ala keskele ja oli otsenähtavus. Eeltoodud motiividel asub kohus seisukohale, et väärteoasjas kogutud ja kontrollitud tõenditega on tõendatud, et H.Vildi poolt juhitud sõiduk liikus kiiremini liikluskorraldusvahendiga lubatud suurimast kiirusest, millega H.Vilt pani toime LS § 50 lg 5 p 3 nõude rikkumise ja LS § 227 lg 1 ettenähtud väärteo. Vaidlustatud otsusest nähtuvalt karistati menetlusalust isikut LS § 227 lg 1 ettenähtud väärteo 3 toimepanemise eest rahatrahviga 30 trahviühiku ulatuses, so 120 eurot. Seega on karistus määratud LS § 227 lg 1 ettenähtud sanktsiooni ülemmääras. Väärteoasja materjalidest nähtuvalt ületas kaebuse esitanud isik sõidukit juhtides lubatud suurimat sõidukiirust 19 km/h, so LS § 227 lg 1 sätestatud määra ülemmääras ning kui lubatud sõidukiirus olnuks 2 km/h võrra suurem, olnuks tegemist juba LS § 227 lg 2 ettenähtud väärteoga. Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Käesoleval juhul võib lubatud suurima sõidukiiruse ületamise määra arvestades öelda, et menetlusaluse isiku süü LS § 227 lg 1 mõttes on suur, ehk siis rikkumise mõttes maksimaalne. See aga omakorda tingib karistuse ranguse. Süü kõrval arvestatakse ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu. Vaidlustatud otsuse kohaselt ei ole kohtuvälise menetluse jooksul karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid tuvastatud. Kaebuses on aga märgitud, et kohtuväline menetleja on jätnud kahetsuse arvestamata. Väärteoprotokollist nähtuvalt on menetlusalune isik tõepoolest selgitusse muuhulgas märkinud, et kahetseb. Kuulates aga kohtuistungil üle väärteoprotokolli koostanud politseiametnikku ja kiirust mõõtnud politseiametnikku, siis võib nende ütlustest teha järelduse, et menetlusalune isik vaidlustas kõike, väitis, et tal on ükskõik mida politseiametnikud teevad ja ta vaidlustab otsuse kohtus nii kui nii, kiirusemõõteseadme kasutamise protokollist nähtuvalt keeldus menetlusalune isik selle allkirjastamisest ning kohtuistungil ei vaidlustanud mitte ainult väärteo toimepanemist, vaid püüdis kahtluse alla seada ilmselgeid ja üheselt mõistetavaid tuvastatud asjaolusid ning asjas tähtsust mitteomavaid asjaolusid. Selline menetlusaluse isiku käitumine kohtuvälisel menetlusel ja kohtuistungil viitas ilmselgelt igasuguse kahetsuse puudumisele ning isiku ütlustest ilmnes see, et ta on senini häiritud sellest, et ta ei jõudnud kauplusesse enne selle sulgemist ja pidi seetõttu kaugemale kauplusesse sõitma. Seetõttu leiab kohus, et kohtuväline menetleja on otsuse tegemisel põhjendatult tuvastanud, et karistust kergendavad asjaolud puuduvad ning neid ei tuvastatud ka kaebuse läbivaatamisel kohtuistungil. Seejuures ei ole tegemist kaebuse esitaja puhul isikuga, keda varem sellise teo toimepanemise eest ei ole karistatud. Väärteoasja materjalidest nähtuvalt on isikut samalaadsete ja teiselaadsete liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest korduvalt karistatud nii rahatrahvide kui ka juhtimisõiguse äravõtmisega. Seejuures on suurem osa trahvidest tasutud, mõnede otsuste täitmine on aga aegunud. Seega ei ole määratud karistused sundinud isikut oma liiklusharjumusi muutma. Samas tuleb KarS § 56 lg 1 kohaselt karistuse valikul lähtuda ka võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest. Kaebuse esitanud isiku käitumine väärteo toimepanemisel näitab aga seda, et varasemad karistused ei ole oodatud mõju avaldanud. Peale eelmärgitu tuleb karistuse määramisel lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest ning kohtu arvates kuulub õiguskorra alla ka liikluskord. Liikluses on aga suurima ohu allikaks teistele liiklejatele mootorsõidukid, millede juhtidelt eeldatakse nii liikleja kohustuste täitmist kui ka juhi kohustuste täitmist. Kaebuse esitanud isik väärteoasja materjalidest nähtuvalt seda teha ei soovinud. Seetõttu, arvestades menetlusaluse isiku poolt toimepandud teos tuvastatud süü suurust, karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude puudumist, et varasemad karistused ei sundinud isikut uue süüteo toimepanemisest loobuma ja õiguskorra kaitsmise huvisid, siis on määratud rahatrahv ettenähtud sanktsiooni ülemmääras täielikult põhjendatud ja kohtu arvates puudub igasugune alus selle karistuse kergendamiseks. Eeltoodud motiividel asub kohus seisukohale, et puudub seaduslik alus vaidlustatud otsuse muutmiseks või tühistamiseks ning esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata ja vaidlustatud otsus muutmata ja tühistamata. Märt Toming Kohtunik 4