S § 63 lg 1 alusel 3-aastase vangistusega. KarS § 63 lg 2 ja § 64 lg 1 alusel loeti kergem karistus kaetuks raskemaga ning I. Sarapi liitkaristuseks mõisteti 3 aastat vangistust. KarS § 65 lg 1 ja § 64 lg 3 alusel suurendati mõistetud karistust Tartu Maakohtu 30.03.2010 määrusega mõistetud liitkaristuse – 6 aastat 3 kuud ja 20 päeva vangistust – võrra ning I. Sarapi liitkaristuseks mõisteti 8 aastat ja 3 kuud vangistust. Mõistetud liitkaristusest arvati maha Tartu Maakohtu 30.03.2010 määruse järgi osaliselt ärakantud karistus 23.09.2009 kuni 25.03.2011, s.o 1 aasta 6 kuud ja 2 päeva vangistust ning ärakandmisele kuuluvaks karistuseks loeti 6 aastat 8 kuud ja 28 päeva vangistust. Süüdistuses KarS § 199 lg 2 p 4 järgi mõisteti I. Sarap KrMS § 199 lg 1 p 1 ja § 301 alusel õigeks. Sama kohtuotsusega mõisteti süüdi ja karistati R. Alleset, kuid tema osas ei ole kohtuotsust vaidlustatud. Maakohus arutas muuhulgas I. Sarapile KarS § 118 p 1 järgi esitatud süüdistust selles, et tema 22.08.2009 kella 23 ajal Põlva maakonnas, Põlva vallas, Mammaste külas M.P. elukohas välitrepi juures lõi tahtlikult rusikaga T.L. näkku ja kannatanu kukkudes maha jätkas tema löömist mitmel korral rusikaga näkku, tekitades kannatanule tahtlikult parempoolse kõvakelmealuse verevalumi ning prillverevalumi silmade ümbruses, mille tüsistusena tekkis peaajuturse ning parempoolsete jäsemete kerghalvatus, s.o eluohtliku tervisekahjustuse. Süüdistatav I. Sarap tunnistas end T.L. a suhtes toimepandud tegudes osaliselt süüdi, kuid väitis, et ei tahtnud T.L. ale põhjustada rasket kehavigastust. Uuritud tõendite alusel luges maakohus tuvastatuks, et 22.08.2009 viibisid T.L. ja K.T. M.P. a elukohas Põlva maakonnas, Põlva vallas, Mammaste külas ning nad kõik tarvitasid alkoholi. Hilisõhtul, umbes kella 23 paiku, tulid sinna autoga veel I. Sarap, J.R. ja M.I. (I. Sarapi tolleaegne elukaaslane), kellest kaks esimest olid samuti alkoholijoobes. Viimaste tuleku põhjuseks oli T.L. a konfliktne käitumine samal päeval I. Sarapi endise elukaaslase M.I. suhtes. Maja ees tekkis T.L. a ja I. Sarapi vahel sõnavahetus, mille käigus lõi viimane T.L. ale kaks korda käega näkku. Löökide tõttu kukkus T.L. pikali ja lõi pea vastu betoontreppi. Seejärel 2 läks I. Sarap T.L. ale peale ning lõi viimast veel rusikatega pea piirkonda, kuni M.P. a ta eemale tõmbas. Nimetatud asjaolusid kinnitasid eelkõige kannatanu T.L. a, süüdistatava I. Sarapi ning tunnistajate M.P. a ja M.I. kohtus antud ütlused. Kuna kannatanu T.L. a, süüdistatava I. Sarapi ning tunnistajate M.P. a ja M.I. ütluste vahel sisulisi vastuolusid konflikti põhjuse, kannatanu löömise ja kukkumise osas ei esinenud, siis pidas maakohus neid usaldusväärseteks vaatamata sellele, et enamus ütluste andjatest olid eelnevalt tarvitanud alkoholi ning kannatanu sai raskelt vigastada. I. Sarapi rusikalöökide ja sellele järgneva kukkumise tagajärjel sai T.L. kehavigastusi – prillverevalumi silmade ümbruses ja parempoolse kõvakelmealuse verevalumi, millest omakorda tekkis tüsistusena peaajutrauma ning parempoolsete jäsemete kerghalvatus. Pärast vigastuste saamist läks T.L. ise majja ning viibis M.P. a pool kuni 25.08.2009, mil tal tekkisid raskused liikumisega, ta kukkus väljas pingilt ja viidi kiirabiga haiglasse. Maakohtul ei olnud alust kahelda kannatanu ütluste usaldusväärsuses, et kõige raskema kehavigastuse sai ta kukkumisest peaga vastu betoontreppi ning pärast rusikalööke ja kukkumist suutis ta ise majja minna. Viimast asjaolu kinnitasid veel süüdistatav ning tunnistajad M.P. a, M.I. ja J.R. , mistõttu selles põhjust kahelda ei olnud. Eksperdiarvamuse kohaselt esines T.L. al prill-verevalum silmade ümbruses ja parempoolne kõvakelmealune verevalum. Vigastuste tüsistusena tekkis peaajuturse ning parempoolsete jäsemete kerghalvatus. Vigastused olid saadud tömbi vägivalla toimel, võimalik, et 22.08.2009 löögist/löökidest kõva tömbi esemega (näiteks rusikatega) näo piirkonda, samuti ei saa välistada kõvakelmealuse verevalumi tekkimist kannatanu kukkumisel, näiteks näkku suunatud löökide tagajärjel ning löögist peaga vastu kõva tömpi pinda. Kõrvutades ja hinnates tagajärgi, mis tekkisid kannatanul rusikalöökidest näkku ja kukkumisest peaga vastu betoontreppi, tegi maakohus järelduse, et I. Sarapi rusikalöögid põhjustasid kannatanule prill-verevalumi silmade ümbruses, peaga vastu betoontreppi kukkumine aga tekitas parempoolse kõvakelmealuse verevalumi. Viimasena märgitud kehavigastus on käsitletav raske tervisekahjustusena, sest selle olemus, paiknemine ja tüsistuste võimalikkus tingivad ohu inimese elule. Silmade ümbruse prill-verevalumid, lähtudes ravi kestvusest ja iseloomust, samuti kannatuste ulatusest ja paranemise võimalikkusest, rasket tervisekahjustust aga ei põhjusta. Seega eksperdi üldsõnalist arvamust, et kehavigastused (ilmselt ka prill-verevalum silmade ümbruses) põhjustasid eluohtliku tervisekahjustuse, ei saanud maakohus täielikult lugeda usaldusväärseks ega seetõttu arvestada, sest arvamuse kujunemist silmade ümbruse prill-verevalumi ohtlikkuse osas ei olnud ekspertiisiaktis millegagi põhjendatud. Maakohus märkis, et kuigi igasugune tervist kahjustav käitumine võib kujutada ohtu kõige raskema tagajärje saabumiseks, ei saa sellest siiski teha järeldust, et süüdistatav oleks tahtnud kannatanule põhjustada rusikalöökidega rasket tervisekahjustust või isegi tema surma. Süüdistatava ütluste kohaselt soovis ta kannatanut lüües näidata, et on viimasest tugevam, ning pidas võimalikuks vaid silma siniseks löömist. Maakohus leidis, et taoline soov ja ettenägelikkuse tase võivad süüdistatava puhul olla usaldusväärsed ja eluliselt usutavad. Süüdistatav tuli T.L. a otsima seetõttu, et viimane oli käinud tema endist elukaaslast M.I. eelnevalt tülitamas. Kuna I. Sarapi elukaaslaseks oli sel ajal M.I. ja ka viimane viibis kohal, siis on igati loogiline, et süüdistatav tahtis M.I. ees näida tugevam kui viimase varasem elukaaslane – T.L. . Oma üleoleku näitamiseks või saavutamiseks oli süüdistatav valmis kannatanu suhtes füüsilist jõudu rakendama. Süüdistatav, lüües kannatanule korduvalt rusikaga näkku, seadis endale eesmärgiks kerge kehavigastuse (silmade hematoomi) põhjustamise ning pidas võimalikuks, et löökide 3 tagajärjel võib kannatanu tasakaalu kaotusest kukkuda. Mööndes kannatanu kukkumise võimalust ja lüües ikkagi kannatanut rusikatega, lootis süüdistatav aga kergemeelselt, et viimane ei saa kukkumisel rasket vigastust. Asjaolu, et süüdistatava ja kannatanu konfliktikoht paiknes murul, maja ees polnud valgustust ja süüdistataval puudus teave trepi kohta, viitab väliselt küll süüdistatava poolt tegeliku olukorra mittekontrollitavusele või leppimisele juhuslikkusega, kuid ei lükka ümber süüdistatava tõepärast soovi – piirduda vaid kannatanu silma siniseks löömisega, mis oli maakohtu meelest eluliselt usutav. Fakt, et süüdistatav jätkas kannatanu peksmist ka maas, viitab sellele, et ta ei tajunud kukkumise ohtlikkust ja selle tagajärge. Kannatanu kukkumist murult peaga vastu treppi tuleb maakohtu hinnangul käsitleda pigem õnnetu juhusena kui süüdistatava tahtlusena, s.o tema võimega sellist tagajärge lõpuni ette näha. Ka on üldteada, et tavaelus esineb taolisi rusikalöögist saadud kukkumise tagajärgi (s.o murul vastu kõva tömpi pinda) suhteliselt harva, mistõttu sellise juhtumi esinemistõenäosust saab pidada väiksemaks kui 50%. Eelneva alusel luges maakohus tõendatuks, et I. Sarap 22.08.2009 kella 23 ajal Põlva maakonnas, Põlva vallas, Mammaste külas M.P. a elukohas välistrepi lähedal lõi tahtlikult T.L. ale rusikaga näkku, millest viimane kukkus maha, ja jätkas rusikatega maaslamava kannatanu näkku peksmist, tekitades kannatanule tahtlikult prill-verevalumi silmade ümbruses ning ettevaatamatusest parempoolse kõvakelmealuse verevalumi, mille tüsistusena tekkis kannatanul peaajuturse ja parempoolsete jäsemete kerghalvatus, s.o raske tervisekahjustuse. Seega tuli I. Sarapi poolt T.L. a suhtes toimepandu ümber kvalifitseerida KarS § 118 p-lt 1 KarS §-de
119 lg 1 järgi. Maakohus ei tuvastanud I. Sarapi käitumises õigusvastasust ega süüd välistavaid asjaolusid. Apellatsioonis esitatud taotluste sisu Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni ringkonnaprokurör Ü. Hõrak, kes palub otsuse osaliselt, s.o I. Sarapi süüditunnistamises KarS §
S § 118 p 1 järgi ja karistada 5aastase vangistusega. Apellandi põhiväited on järgmised. Apellant leiab, et maakohus, kvalifitseerides teo KarS § 118 p-lt 1 ümber KarS §
S §-de 16 ja 17 sätteid, asudes seisukohale, et tagajärje suhtes tegutses I. Sarap ettevaatamatusega. Samuti ei ole maakohus kuriteo subjektiivset külge piisavalt põhistanud. Maakohtu väide, et mööndes kannatanu kukkumise võimalust ja lüües ikkagi kannatanut rusikatega, lootis süüdistatav aga kergemeelselt, et viimane ei saa kukkumisel rasket vigastust, ei ole kooskõlas KarS § 18 lg 2 tõlgendusega. Kohtuotsusest ei nähtu usutavalt, millele selline lootus rajanes. I. Sarapi ütlused selle kohta, et tal polnud plaanis tekitada T.L. ale raskeid vigastusi ja ta ei teadnud arvestada, et kannatanu võib kukkuda löökide tagajärjel, ei ole asjakohased ja ei ole eluliselt usutavad ja loogilised. Lüües korduvalt tugevate löökidega rusikatega pea piirkonda ei ole mõistlik uskuda, et alkoholijoobes kannatanu kukkumine löökide tagajärjel on välistatud. Eksperdi arvamuse kohaselt on eluohtlikud vigastused saadud näiteks löökidest rusikatega näo piirkonda. Pekstes korduvalt tugevate löökidega kannatanut T.L. a elutähtsasse organisse (pähe) ja jätkates kannatanu peksmist ka siis, kui kannatanu oli maha kukkunud, tegutses I. Sarap tagajärje (eluohtlik vigastus) suhtes vähemalt kaudse tahtlusega. 4 Arvestades antud teo spetsiifikat kujutab endale nö iga mõistlik inimene vähemalt üldjoontes ja tavalise mõistliku elukogemuse tasemel ette põhjuslikku seost tema teo ja saabuva tagajärje vahel. Isiku üldist elukogemust arvestades (I. Sarapit on korduvalt karistatud vägivallategude eest, sh ka eluohtliku kehavigastuse põhjustamise eest) ja teospetsiifikat silmas pidades (kannatanu korduv peksmine rusikaga elutähtsasse organisse, maha kukkunud kannatanu peksmise jätkamine), ei ole mõistlik uskuda, et I. Sarapi poolt loodud oht T.L. a tervisele ja elule ei realiseeru tagajärjes. Kohtu järeldus selles osas, et maas oleva kannatanu peksmise jätkamine viitab sellele, et I. Sarap ei tajunud kukkumise ohtlikkust ja selle tagajärge, ei ole apellandi arvates asjakohane. Sel juhul tõusetub küsimus, millisel eesmärgil siis I. Sarap jätkas maas oleva abitus seisundis kannatanu peksmist. Samuti ei saa käsitleda kannatanu kukkumist peaga vastu treppi õnnetu juhusena, kuna kannatanu kukkus seetõttu, et teda lõi I. Sarap, seega kukkus kannatanu tahtliku löömise tagajärjel. Apellant leiab, et maakohus on oluliselt eiranud kriminaalmenetluse norme, jättes tõendid hindamata nende kogumis, eelistades I. Sarapi ütlusi teistele tõenditele. KrMS § 7 lg 3 alusel tõlgendatakse süüdistatava kasuks üksnes kriminaalmenetluses kõrvaldamata kahtlused. Maakohus on jätnud põhjendamatult arvestamata kohtuarstliku eksperdi arvamusega, mille kohaselt nii prillverevalum silmade ümbruses kui ka parempoolne kõvakelmealune verevalum mõlemad olid eluohtlikud vigastused. Vigastuste raskusastet on võimalik tõendada eriteadmisi ekspertiisi vormis kasutades. Maakohus on asunud seisukohale, et silmade ümbruse prillverevalumid ei põhjusta rasket tervisekahjustust. Nimetatud seisukoht on otseselt vastuolus kohtuarstliku ekspertiisi aktiga. Eksperdi arvamus ei ole üldsõnaline, kuna eksperdiuuringute kirjeldavas osas on antud eksperdiarvamuse kujunemise põhjendus. Kahtluse korral eksperdi arvamuses tulnuks küsitleda eksperti kohtuistungil või vajadusel määrata täiendekspertiis. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused Ringkonnakohtu 1. septembri 2011 määrusega määrati kriminaalasi apellatsiooni korras arutamisele kirjalikus menetluses. Apellatsioonimenetluse pooltele anti enda seisukohtade esitamiseks aega 12. septembrini 2011. Nimetatud kuupäevaks keegi apellatsioonimenetluse pooltest kohtule enda kirjalikke seisukohti ei esitanud. Ringkonnakohus, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide ja prokuröri apellatsioonis toodud väidetega, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning muutmisele ei kuulu. Maakohus on õigesti kohaldanud materiaalõigust ega ole rikkunud kriminaalmenetlusõiguse norme. Apellatsioonis taotleb prokurör maakohtu otsuse tühistamist I. Sarapi süüditunnistamises KarS §
S § 118 p 1 järgi. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on oma otsuses vastavalt KrMS § 312 p-dele 1, 2 igakülgselt analüüsinud I. Sarapile esitatud süüdistust T.L. aga seotud kuriteoepisoodis ning põhjendatult leidnud, et see on tõendamist leidnud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu sellekohaste järeldustega ning vastavalt KrMS § 342 lg 3 p 1 ei pea ringkonnakohus vajalikuks kohtuotsuses toodud põhjendusi käesolevas otsuses korrata. Täiendavalt märgib ringkonnakohus järgnevat. 5 Kohtuotsusest nähtuvalt on maakohus käsitlenud kõiki kriminaalasjas kogutud tõendeid ning andnud neile omapoolse hinnangu. Samas on kohtu siseveendumuse kujunemine otsuse lugejale ka jälgitav. Kriminaalasjas ei ole vaidlust selles, et 22.08.2009 M.P. a elukohas Põlva maakonnas, Põlva vallas, Mammaste külas kella 23 paiku tekkis T.L. a ja I. Sarapi vahel sõnavahetus, mille käigus lõi I. Sarap T.L. ale kaks korda käega näkku. Löökide tõttu kukkus T.L. pikali ja lõi pea vastu betoontreppi, misjärel I. Sarap läks T.L. ale peale ning jätkas tema löömist rusikatega pea piirkonda, kuni M.P. a ta eemale tõmbas. I. Sarapi rusikalöökide ja neile järgnenud kukkumise tagajärjel sai T.L. kehavigastusi – prillverevalumi silmade ümbruses ja parempoolse kõvakelmealuse verevalumi, millest omakorda tekkis tüsistusena peaajutrauma ning parempoolsete jäsemete kerghalvatus. Kõrvutades ning hinnates tagajärgi, mis tekkisid kannatanul rusikalöökidest näkku ja kukkumisest peaga vastu betoontreppi, järeldas maakohus, et I. Sarapi rusikalöögid põhjustasid kannatanule prillverevalumi silmade ümbruses ning peaga vastu betoontreppi kukkumine parempoolse kõvakelmealuse verevalumi. Maakohus asus seisukohale, et viimasena märgitud kehavigastus on käsitletav raske tervisekahjustusena, sest selle olemus, paiknemine ja tüsistuste võimalikkus tingivad ohu inimese elule. Silmade ümbruse prillverevalumid, lähtudes ravi kestvusest ja iseloomust, samuti kannatuste ulatusest ja paranemise võimalikkusest endast rasket tervisekahjustust aga ei kujuta. Apellant leiab, et maakohus on eeltoodud järelduse tegemisel jätnud põhjendamatult arvestamata kohtuarstliku eksperdi arvamusega, mille kohaselt nii prillverevalum silmade ümbruses kui ka parempoolne kõvakelmealune verevalum olid mõlemad eluohtlikud vigastused. Samuti leiab apellant, et kahtluse korral eksperdi arvamuses tulnuks maakohtul eksperti istungil küsitleda või määrata täiendekspertiis. Ringkonnakohus apellandi sellise seisukohaga ei nõustu. KrMS §-st 61 tuleneb, et ühelgi tõendil ei ole ette kindlaksmääratud jõudu ning kohus hindab tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Eeltoodu tähendab, et kohus kujundab uuritud tõendite alusel veendumuse tõendamiseseme asjaolude esinemise või puudumise kohta. Millised asjaolud ja millistele tõenditele tuginedes kohus tõendatuks luges, peab tulenevalt KrMS § 312 p-st 1 kajastuma kohtuotsuse põhiosas. Nii nähtub maakohtu otsusest, et kohus on hinnanud kannatanu ütlusi saadud vigastuste kohta ning kõrvutanud neid kohtuarstlikus ekspertiisiaktis kajastatuga. Maakohus ei leidnud alust kahelda kannatanu ütluste usaldusväärsuses, mille kohaselt sai ta kõige raskema kehavigastuse kukkumisest peaga vastu betoontreppi – „ma kukkusin vastu betoontreppi koljule augu sisse“ ja „peale kukkumist hakkas silmade eest uduseks minema, minestasin“ (4 kd, tl 56 pöördel). Kannatanu ütlused olid eluliselt usutavad ning kooskõlas kohtuarstliku eksperdi arvamusega, mille kohaselt ei olnud võimalik täielikult välistada, et kõvakelmealune verevalum oli tekkinud kannatanu kukkumisel, näiteks näkku suunatud löökide tagajärjel, ning löögist peaga vastu kõva tömpi pinda (3 kd, tl 15). Samas leidis ekspert, et kannatanul esinevad kehavigastused põhjustasid eluohtliku tervisekahjustuse, eristamata seejuures prillverevalumit silmade ümbruses ja kõvakelmealust verevalumit. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, mille kohaselt, kuivõrd ekspert ei olnud oma arvamuses põhjendanud, milles seisnes prillverevalumi ohtlikkus kannatanu elule, ning arvestades üldtuntud asjaoludena nimetatud vigastuse ravi kestvust, iseloomu, kannatuste ulatust ning paranemise võimalikkust, ei olnud tegemist raske tervisekahjustusega. Maakohus asus seega õigustatult 6 seisukohale, et raske tervisekahjustusena KarS § 118 p 1 mõttes oli käsitletav üksnes parempoolne kõvakelmealune verevalum, mis tulenevalt selle olemusest, paiknemisest ning tüsistuste võimalikkusest kujutas endast ohtu kannatanu elule. Seega on ringkonnakohus seisukohal, et kuivõrd maakohtul oli võimalik kriminaalasjas kogutud tõendite ning üldtuntud asjaolude põhjal kujundada veendumus tõendamiseseme asjaolude kohta, puudus kohtul vajadus eksperdi ülekuulamiseks KrMS § 297 lg 1 alusel või täiendavate tõendite kogumiseks täiendekspertiisi näol (KrMS § 295 lg 1). Järgnevalt käsitleb ringkonnakohus apellandi põhiväidet, mille kohaselt on maakohus, kvalifitseerides süüdistatava teo KarS § 118 p-lt 1 ümber KarS §
S § 16 ja § 18 sätteid. Riigikohus on lahendis 3-1-1-128-06 märkinud, et küsimus, millise sätte järgi konkreetsel juhul süütegu kvalifitseerida, sõltub toimepanija käitumise objektiivsele (nn väline teopilt) ja subjektiivsele (nn sisemine teopilt) küljele antavast hinnangust kogumis. Eelnevalt asus ringkonnakohus seisukohale, et käesolevas kriminaalasjas leidis tõendamist I. Sarapi poolt kannatanu peksmine rusikatega näkku, kannatanu kukkumine löökide tagajärjel peaga vastu betoontreppi ning raske tervisekahjustuse – parempoolse kõvakelmealuse verevalumi – saamine. Tuvastatud peksmine oli põhjuslikus seoses saabunud tagajärjega. Prokurör leidis süüdistuses, et I. Sarapi tegu tuleb tuvastatud tehiolude taustal kvalifitseerida KarS § 118 p 1 järgi, millega maakohus ei nõustunud, kvalifitseerides kuriteo ümber KarS §
S § 118 p 1 mõttes ja kehaline väärkohtlemine, millega on ettevaatamatusest tekitatud raske tervisekahjustus (KarS §
lg 1 ideaalkogumis) on objektiivsete tunnuste poolest kokkulangevad, on nende eristamine võimalik üksnes süüteokoosseisu subjektiivse külje alusel. Seega sõltub käesoleval juhul I. Sarapi teole antav kvalifikatsioon tema suhtumisest toimepandud teosse ja saabunud tagajärge. Süüteo subjektiivne koosseis peab katma kõik objektiivse koosseisu asjaolud. Sellest tuleneb, et tahtlust eeldavates tagajärjedeliktides peab teo toimepanija tahtlus lisaks teole hõlmama ka tagajärje ning selleni viinud põhjusliku seose (RK 3-1-1-28-01). Käesoleval juhul tähendaks I. Sarapi teo kvalifitseerimine KarS § 118 p 1 järgi selle tuvastamist, et tal oli vähemalt kaudne tahtlus tekitada kannatanule rasket tervisekahjustust. Samuti pidi ta endale vähemalt üldjoontes ja tavalise mõistliku elukogemuse tasemel ette kujutama põhjuslikku seost kannatanu löömise ja raske tervisekahjustuse tekkimise vahel. Maakohtu istungil andis süüdistatav ütlusi, et soovis kannatanu löömisega talle näidata, et on temast tugevam. Süüdistatav pidas oma sõnade kohaselt võimalikuks vaid silma siniseks löömist ega tahtnud kannatanule tekitada rasket tervisekahjustust (4 kd, tl 78). Apellant peab I. Sarapi sellekohaseid ütlusi eluliselt mitteusutavateks ja ebaloogilisteks, leides, et pekstes kannatanut korduvalt tugevate löökidega elutähtsasse organisse (pähe) ja jätkates kannatanu peksmist ka siis, kui kannatanu oli maha kukkunud, tegutses I. Sarap tagajärje (eluohtliku vigastuse) suhtes vähemalt kaudse tahtlusega. Veel on apellant seisukohal, et arvestades antud teo spetsiifikat, kujutab endale iga mõistlik inimene vähemalt üldjoontes ja tavalise mõistliku elukogemuse tasemel ette põhjuslikku seost tema teo ja saabuva tagajärje vahel. Ringkonnakohus ei jaga apellandi eeltoodud seisukohta, selgitades järgmist. 7 Riigikohus on oma varasemates lahendites korduvalt rõhutanud, et isiku käitumise subjektiivsele küljele antav hinnang tuleb lahendada tahtluse intellektuaalse (koosseisuasjaolude teadmine) ja voluntatiivse (koosseisuasjaolude tahtmine) külje eristamise kaudu (RK 3-1-1-128-06, 3-1-1-142-05). Lahendis nr 3-1-1-13-07 selgitab Riigikohus, et „intellektuaalne element on küll tahtluse minimaalne eeldus, kuid pelgalt süüteokoosseisule vastava asjaolu võimalikuks pidamine ei võimalda KarS § 16 lg 4 kohaselt teha järeldust tahtluse olemasolust. Selleks on nimetatud sätte kohaselt täiendavalt vajalik koosseisule vastava asjaolu saabumise möönmine, mida tuleb mõista kui isiku poolt võimaliku tagajärje heakskiitmist, selle saabumisega soostumist. Voluntatiivse elemendi tuvastamine on kaudse tahtluse tõdemiseks otsustava tähtsusega, sest just selle kaudu piiritletakse kehtivas karistusõigusdogmaatikas kaudset tahtlust kergemeelsusest.“ Ringkonnakohus nõustub apellandiga selles, et I. Sarap pidi võimalikuks pidama asjaolu, et kannatanu võib tema löökide tagajärjel kukkuda. Samas ei nõustu ringkonnakohus apellandiga selles, et süüdistatav pidi võimalikuks pidama asjaolu, et sellisel viisil kannatanut lüües võib ta oma tegevusega tekitada kannatanule raske tervisekahjustuse. Riigikohtu seisukohast tuleneb, et oma teo ohtlikkusest arusaamine ei tähenda automaatselt seda, et süüdistatav arvestas võimaliku raske tagajärjega ja sellega (kaudse tahtluse mõttes) ka sisimas nõustus. Varasemas praktikas on asutud seisukohale, et subjektiivse koosseisu tuvastamisel on enamasti abipakkuvaks kriteeriumiks teo objektiivsed ehk välised tehiolud. Siinkohal ei nõustu ringkonnakohus apellandi arvamusega, et käesoleval juhul annab juba teo välispilt aluse väita, et I. Sarap tegutses kannatanut lüües raske tervisekahjustuse tekitamise tahtlusega. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et kannatanu T.L. a ja süüdistatava vahelise konflikti põhjuseks oli T.L. a samal päeval aset leidnud konfliktne käitumine I. Sarapi selleaegse elukaaslase M.I. suhtes. Ka sündmuskohal tekkis kannatanu ja süüdistatava vahel M.I. pärast sõnavahetus, mispeale süüdistatav lõi kannatanut kahel korral rusikaga näkku. Nimetatud tehiolude taustal on ringkonnakohtu jaoks eluliselt usutav, et I. Sarap tegutses kannatanut lüües sooviga oma elukaaslase eest seista ning ühtlasi talle näidata, et on kannatanust tugevam. Samuti annab ründe viis – kannatanu löömine käega näkku – ringkonnakohtu hinnangul aluse väita, et I. Sarap seadis eesmärgiks üksnes kannatanu silma siniseks löömise. Vastasel juhul oleks I. Sarap võinud maaslamava kannatanu löömist jätkata ka jalaga ning kogu kehajõudu abiks võttes, mida ta aga ei teinud. Ringkonnakohus leiab, et ka süüdistatava teojärgne käitumine ei näita tema soovi tekitada kannatanule rasket tervisekahjustust. Nii nähtub süüdistatava, kannatanu ja tunnistajate ütlustest, et pärast M.P. a sekkumist ja I. Sarapi eemaldamist kannatanu juurest läksid kõik kööki ja hakkasid üheskoos alkoholi tarvitama. Eeltoodud asjaolud annavad ringkonnakohtu arvates aluse käsitleda I. Sarapi ja T.L. a vahel aset leidnud konflikti alkoholijoobes isikute sõnavahetuse ajel tekkinud kaklusena, mille käigus süüdistatav tekitas kannatanule ettevaatamatusest raske tervisekahjustuse. Süüdistatav sai küll aru oma teo ohtlikkusest, kuid lootis kergemeelselt, et raskeid tagajärgi ei saabu. Siinkohal tuleb aga arvestada, et selline lootus peab isiku üldist elukogemust ja teospetsiifikat silmas pidades olema adekvaatne, st see peab tuginema isiku poolt äratuntud asjaoludele, mis lubavad tal mõistlikult uskuda, et tema poolt loodud oht ei realiseeru tagajärjes (RK 3-1-1142-05). Ringkonnakohus leiab kuriteo tehiolude taustal, et süüdistatav I. Sarapi sellekohane lootus oli põhjendatud. Lüües kannatanut kahel korral käega näkku lõi süüdistatav ohu, et kannatanu võib löökide tagajärjel tasakaalu kaotada ning kukkuda. Asjaolu, mis lubas I. Sarapil uskuda, et kannatanu ei saa kukkudes rasket tervisekahjustust, oli sündmuskoht – kannatanu löömine 8 leidis aset murul. Seega oli tõenäosus, et kannatanu võib end kukkudes kõva pinna vastu lüüa ja vigastada, üsna väike. Süüdistatava poolt oma teo täie ohtlikkuse tajumist ja hindamist takistas ka see, et õues oli pime ja maja ees puudus valgustus. Seega oli süüdistatava võime ümbritsevaid ohte hinnata ning nendega arvestada takistatud. Eeltoodu alusel tuleb Tartu Maakohtu 25. märtsi 2011 otsus jätta muutmata ja prokuröri apellatsioon rahuldamata. Kuivõrd apellatsiooni esitas prokuratuur ning ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata, jäävad menetluskulud KrMS § 185 lg 2 alusel riigi kanda. Aarne Sarjas Maarika Kuusk 9 Paavo Randma
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.