lg 1,2 – § 113 järgi Apelleeritud kohtuotsus Tartu Maakohtu (Tartu kohtumaja)
MS § 238 lg 2 alusel vähendati ühe kolmandiku võrra, mõistes O. Savenkovile karistuseks 3 aastat vangistust. O. Savenkovile esitati süüdistus
lg 1,2–§ 113 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises selles, et tema 09.09.2010. a kella 14 paiku XXX korteris, isiklike suhete pinnal tekkinud tüli käigus, tahtliku tapmise eesmärgil, lõi oma elukaaslasele S.V. vähemalt kahel korral noaga keha piirkonda, tekitades kannatanule torkehaavad vasaku abaluu ja deltalihase piirkonnas so vigastused, mis põhjustasid eluohtliku tervisekahjustuse. Kuritegu jäi lõpule viimata O. Savenkovist mitteolenevatel asjaoludel, kuna kannatanule osutati kiirelt arstiabi. O. Savenkov ennast talle esitatud süüdistuses süüdi ei tunnistanud. Maakohus käsitles kannatanu S.V. , tunnistajate K.R. ja J.P. ütlusi ning sündmuskoha vaatlusprotokolli ja isiku kohtuarstliku ekspertiisi akti ekspertarvamust. Maakohus asus seisukohale, et O. Savenkovi ütlused selle kohta, et tema ei ole S.V. t noaga löönud, on teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega ümber lükatud. Kannatanu ise ei mäleta, kuidas ta kehavigastused sai. Ainsana on selle kohta ütlusi andnud tunnistaja J.P. , kes nägi O. Savenkovi käes jahinoa moodi nuga ja teda sellega S.V. keha pihta löömas. Sellistes J.P. i ütlustes ei ole maakohtu hinnangul alust kahelda ja need haakuvad teiste tõenditega. S.V. l on vigastused kehal – vasaku abaluu ja deltalihase piirkonnas – ning ekspertarvamuse kohaselt võivad need olla löödud noaga. Maakohtu hinnangul on kõige täpsemad tunnistaja K.R. ütlused, kes liitus J.P. i korteris pikemat aega alkoholi tarvitanud seltskonnaga alles 09.09.2010 hommikupoolikul. Maakohus leidis, et K.R. ütlused, mille kohaselt võis löömine toimuda korteri nn köögiosas, on kooskõlas ka sündmuskoha vaatlusel tuvastatuga – esiku põrandal ja vaibal on verekahtlase määrdumise jäljed. K.R. ütluste kohaselt tormas S.V. , kellel purskas õlast verd, tuppa ja palus abi, kukkus seejärel põrandale. Kõige rohkem verd ongi televiisori kõrval oleval kapil, samas maas põrandal oleval kilekotil kartulitega ning selle ümbruses, samuti nurgadiivanil, kus magas J.P. (sündmuskoha vaatlusprotokoll fotod nr 14,15), so kohas, kus S.V. asus pärast kehavigastuste tekitamist ajal kui tal haavast purskas verd. Eelnevaga on kooskõlas ka tunnistaja J.P. i ütlused, et verd pritsis ka tema teksade peale. Maakohus leidis, et kõik korteris viibinud isikud on andnud ühesuguseid ütlusi selle kohta, et sündmuse toimumise ajal magas J.P. toas nurgadiivanil. Maakohus asus seisukohale, et asjaolu, mille kohaselt oli J.P. diivanil pikali olles ärkvel, võis jääda teistele märkamatuks, kuna O. Savenkov ja S.V. tülitsesid omavahel. Eelneva tüli olemasolu kinnitavad nii süüdistatav, kannatanu kui ka tunnistaja K.R. . Sündmuskoha vaatlusprotokoll (foto nr 13) kinnitab, et toast nurgadiivanilt on täies ulatuses näha veremäärdumisega esikuvaip ja seal toimuv, diivanil pikali olles ei varja vaadet kardin, 2 mis ulatub vaid poole seinani ning vahemaad on väga väikesed. Seega ei ole maakohtu hinnangul alust kahelda J.P. i ütlustes, et ta nägi O. Savenkovi käes olevat nuga ja teda sellega S.V. t löömas. Maakohus ei nõustunud kaitsja seisukohaga, et O. Savenkov tuleks talle esitatud süüdistuses õigeks mõista, kuna ta tegutses hädakaitseseisundis ja ei ületanud hädakaitse piire ning alternatiivsena tuleks maakohtul kaaluda võimalust kvalifitseerida O. Savenkovi tegevus
Maakohus viitas
lg-le 1 ning lisaks asitõendi vaatlusprotokollile, isiku läbivaatuse protokollile ja leidis, et nimetatud tõendid koos O. Savenkovi ja S.V. ühesuguste ütlustega tõendavad, et S.V. lõi J.P. i korteris oma elukaaslast O. Savenkovi. Seega eelnes O. Savenkovi tegevusele kannatanupoolne õigusvastane rünne. Uuritud tõendite kohaselt asus maakohus seisukohale, et rünne kahvliga ei eelnenud aga vahetult O. Savenkovi poolt kannatanule kehavigastuste tekitamisele. Seda on kinnitanud ütlustes nii kannatanu kui ka O. Savenkov ise. Seega on kahe sündmuse teatud ajavahemik ja need ründed ei ole omavahel seotud. Kannatanu eelnev rünne ei toonud kaasa vasturünnet O. Savenkovi poolt. Süüdistatava ütluste kohaselt eeldas ta uut rünnet S.V. poolt, kuna viimasel oli käes kartulikoorimise nuga. S.V. on tunnistanud, et tal oli käes väike kartulikoorimise nuga, kuid mingit rünnet tema poolt ei olnud. Maakohtu hinnangul on O. Savenkov olukorda, kus kannatanu noaga kartuleid kooris, kasutanud hiljem ära oma olukorra kergendamiseks ja oma tegevuse õigustamiseks. Maakohus leidis, et sellist situatsiooni, mida O. Savenkov oleks saanud tõlgendada kui eesseisvat kannatanupoolset õigusvastast rünnet, ei ole aset leidnud. Kannatanu ise ei mäleta, kuidas ja millistel asjaoludel teda noaga löödi. Ta on oletanud, et O. Savenkov võttis tal noa käest hirmust ründe ees. See on pelgalt S.V. arvamus, millel ei ole tõenduslikku tähtsust ja mis ei ole kooskõlas ka tunnistajate ütlustega. Kumbki sündmuskohal viibinud tunnistajatest – K.R. ja J.P. – ei ole näinud situatsiooni, mida kirjeldas O. Savenkov. Maakohus, arvestades, et tegemist oli väga väikese toaga, leidis, et nimetatud situatsioon ei oleks see saanud jääda neile kuidagi märkamata. Seega ei vasta maakohtu arvates O. Savenkovi ütlused toimunud sündmuste kohta tõele. Kuna ei olnud vahetut õigushüve ohustavat rünnet ega vahetult eesseisvat võimalikku rünnet, ei olnud O. Savenkov hädakaitseseisundis. Puutuvalt O. Savenkovi tegevuse ümberkvalifitseerimisse
Savenkov oleks ekslikult arvanud, et ta tegutseb hädakaitseseisundis, millisel juhul tuleks kohaldamisele
O. Savenkovi sellekohased ütlused on tunnistajate eelpoolkäsitletud ütlustega ümber lükatud ja sellist olukorda, mida O. Savenkov oleks saanud hinnata kui hädakaitse seisundit, ei olnud. Seega ei vasta O. Savenkovi tegevus
Maakohus märkis, et kannatanu löömist noaga nägi pealt tunnistaja J.P. ning juhul kui kannatanu oleks saanud vigastused nii nagu kirjeldas O. Savenkov, ei oleks tunnistaja saanud löömist näha. J.P. nägi O. Savenkovi käes jahinoa moodi nuga, mis ei olnud pärit tema korterist. S. Vorbjova on aga tunnistanud, et ta kooris kartuleid väikese majapidamisnoaga. Järelikult ei olnud ründevahendiks S.V. käest ära võetud nuga nagu on väitnud O. Savenkov. Maakohus viitas SA Tartu Ülikooli Kliinikumi haigusloole ning märkis, et S.V. l oli rindkeret läbiv vigastus, mille tekitamiseks on vajalik teatud jõu rakendamine. Maakohtu hinnangul ei ole võimalik sellise sügavusega haava tekkimine rabelemise ja kinnihoidmise käigus, so ettevaatamatusest. Eksperdi arvamuse kohaselt oli S.V. l torkehaav ka deltalihase piirkonnas, mille tekkeaeg on sama mis vasaku abaluu piirkonnas oleval torkehaaval. Seega lõi O. Savenkov 09.09.2010 noaga S.V. t kahel korral rindkere piirkonda ja tekitas talle sellega eluohtliku tervisekahjustuse. Maakohus analüüsis subjektiivset külge, mis vastaks küsimusele, kas tegemist on tapmise katsega või tahtliku raske tervisekahjustuse tekitamisega, millega põhjustati oht elule. Maakohus leidis, et O. Savenkovi tahtluse tuvastamisel tuleb lähtuda eelkõige tehiolude kogumist, samuti süüdistatava enda käitumisest pärast ründe lõppu. Tapmiskatse on tahtlik tegu, mis on suunatud tapmise toimepanemisele. Kohtupraktika kohaselt on tapmine toime pandud kaudse tahtlusega, kui kannatanu vigastus asetseb elutähtsas piirkonnas. Sellisel juhul on tavalise elukogemusega inimesel põhjust eeldada, et tema tegu võib kaasa tuua igasuguse tagajärje, sealhulgas kannatanu surma. 3 O. Savenkov lõi S.V. t noaga kaks korda. Üks tekitatud vigastustest paiknes seljal abaluu piirkonnas ja teine õlal, kuna deltalihas on õlal paiknev kolmnurkne lihas. Maakohus leidis, et löömisel õla piirkonna lihasesse puudub alus eeldada, et selle tagajärjel võiks saabuda inimese surm. Teine vigastus seljal on maakohtu hinnangul samuti sellises kohas, kus tavalise elukogemusega inimesel on väga raske hinnata, kas see on elutähtsate organite piirkonnas ja millised võivad olla tagajärjed. Vaadates O. Savenkovi enda käitumist pärast ründe lõppu, võib eeldada, et ta ei saanud löökide ohtlikkusest aru ja ei hinnanud tekitatud vigastusi väga tõsisteks: O. Savenkov väitis, et S.V. kukkus klaasi otsa ja kiirabi ei ole vaja kutsuda. Ründe lõpetas ta ilma teiste vahelesekkumiseta. Ta ei osutanud kannatanule löökide järel abi, kuid samas nägi ta tunnistajaid S.V. ga tegelemas, talle abi andmas, mille põhjal oli tal alus eeldada, et kannatanu elu ei ole ohus. Eeltoodu alusel asus maakohus seisukohale, et O. Savenkovil puudus kannatanu tapmise tahtlus ja talle
lg 1, 2- 113 järgi esitatud süüdistus tuleb ümber kvalifitseerida
Maakohus leidis, et kuigi kohtuvaidluste käigus menetlusosalised
p 1 koosseisu ei käsitlenud, ei ole tegemist kummalegi poolele üllatava seisukohaga. O. Savenkovi süüdistuse ümberkvalifitseerimist on kaitsja taotlenud kohtueelses menetluses, sealhulgas ka
O. Savenkov oli kuriteo toimepanemise ajal süüdiv. Kohtupsühhiaatriaekspertiisi käigus on eksperdid jõudnud arvamusele, et tal esineb traumajärgse ajukahjustuse sündroom, mis on kujunenud seoses temal esinenud peatraumadega ja mida iseloomustab uuritaval esinev väsitatavus, kergesti ärrituvus, uinumisraskused, alanenud tolerants stressi ja alkoholi suhtes. Lisaks on kujunenud aastate jooksul sõltuvus alkoholist. O. Savenkov oli 09.09.2010 ja on praegu võimeline oma tegudest aru andma ja neid juhtima ning aru saama oma tegude iseloomust ja tähendusest. Tal ei esinenud teo toimepanemise ajal tugevat hingelist erutusseisundit, vaid ta oli keskmises alkoholijoobes. Ta on võimeline esinema kohtus ja süüdimõistmisel kandma karistust. Karistuse mõistmisel juhindus maakohus
Maakohus märkis, et O. Savenkov on karistusregistri andmetel kriminaalkorras karistatud 9 korda. Väärtegude toimepanemise eest on O. Savenkovi alates aastast 2002 karistatud kokku 11 korda. O. Savenkovi karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud puuduvad. O. Savenkov küll kinnitas, et ta on kannatanu ees vabandanud, kuid tegelikku kahetsust tema poolt kohtus antud ütlustest ja käitumisest ei nähtu. Maakohus märkis, et kohtu eesmärk karistuse mõistmisel on mõjutada süüdimõistetud isikut selliselt, et ta edaspidi hoiduks süütegude toimepanemisest. O. Savenkov on ka varem kasutanud kuriteo toimepanemise käigus nuga, mis nähtub Jõgeva Maakohtu 15.07.2007 kohtuotsusest – oma elukaaslasega tekkinud tüli käigus hirmutas ta noaga õiguserikkumist takistama tulnud isikuid kuni tal nuga käest ära võeti. Seega ei ole O. Savenkov teinud piisavaid järeldusi oma varasemast käitumisest ja karistustest ning tema kuriteod on läinud raskemaks, mis tingib talle
O. Savenkov ei ole oma tegu siiralt kahetsenud, kuid ta on kannatanuga leppinud (S.V. teine ülekuulamise protokoll). Kuna konflikti põhjuseks oli isiklike suhete selgitamine, millele eelnes ka kannatanu enda õigusvastane käitumine ja S.V. on talle tekitatud kahju süüdlasele andestanud, arvestas maakohus seda O. Savenkovi süü suurust vähendava asjaoluna. Eeltoodut arvesse võttes leidis maakohus, et O. Savenkovi tuleb karistada
Apellatsioonides esitatud taotluste sisu O. Savenkovi kaitsja apellatsioon O. Savenkovi kaitsja taotleb maakohtu otsuse tühistamist O. Savenkovi süüdimõistmises ja karistamises
Savenkov õigeks mõista. Alternatiivsena taotleb kaitsja O. Savenkovile esitatud süüdistuse ümberkvalifitseerimist
lg 1 järgi ning mõistetav karistus lugeda kaetuks eelvangistuses viibitud ajaga
Savenkovi vabastamist vahi alt. 4 Kaitsja leiab, et O. Savenkovi tegu ei olnud
lg-st 1 lähtudes õigusvastane, kuivõrd ta tõrjus kannatanust lähtuvat vahetut rünnet tema õigushüvedele, kahjustades kannatanu õigushüvesid, ületamata seejuures hädakaitse piiri. Kaitsja on seisukohal, et maakohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse norme. Kaitsja viitab O. Savenkovi ütlustele, milles ei eita O. Savenkov, et ta oma tegevusega tekitas kannatanule kehavigastusi, kuid tema teole eelnesid S.V. poolt vägivallateod O. Savenkovi suhtes. Nimetatud asjaolu kinnitavad lisaks ka S.V. ütlused. Kaitsja käsitleb ka isiku läbivaatuse protokolli ning sündmuskoha vaatlusprotokolli. Kaitsja nõustub maakohtu seisukohaga, et rünne kahvliga ei eelnenud uuritud tõendite kohaselt vahetult O. Savenkovi poolt kannatanule kehavigastuse tekitamisele, kuid ei nõustu maakohtuga selles, et kahe sündmuse – kahvliga löömise ja noaga kannatanule vigastuste tekitamisega – seonduvad ründed ei ole omavahel seotud. Kaitsja leiab, et O. Savenkovil oli hetkel kui ta sisenes köögist elutuppa alust arvata, et kannatanu S.V. kavatseb teda jätkuvalt rünnata ja seekord noaga, kuna ta nägi köögist tuppa tulles, et S.V. l oli käes nuga, millega viimatinimetatu tegi ründavaid liigutusi O. Savenkovi suunas. O. Savenkovil oli põhjust arvata, et ta tegutseb hädakaitseseisundis kannatanupoolse käitumise tõttu. Kaitsja hinnangul kinnitavad O. Savenkovi versiooni hädakaitseseisundi kohta S.V. ütlused, millest ei nähtu, et tal oleks puudunud igasugune kavatsus peale kahvliga ründamist O. Savenkovi veel ka noaga rünnata, seda enam, et S.V. oli oma ütluste kohaselt O. Savenkovi suhtes vaenulikult meelestatud. Kaitsja hinnangul tuleb käesoleval juhul arvestada sedagi, et O. Savenkov on kannatanu elukaaslane, mistõttu on O. Savenkovile teada kannatanu käitumise iseärasused, st asjaolu, et kannatanu on ettearvamatu käitumisega inimene ning kui ta on alkoholijoobes, võib ta teisi isikuid suvalise esemega (nt tooli või muu esemega) ükskõik millisesse kehapiirkonda ootamatult lüüa. Seega lähtudes kannatanu agressiivsest hoiakust ning oma eelteadmistest kannatanu võimaliku käitumise kohta, leidis O. Savenkov, et kannatanu võib teda jätkuvalt rünnata. Seega oli O. Savenkovil õigus ennast kaitsta S.V. õigusvastase ründe eest. O. Savenkov otsustas ennast kaitsta ning võtta S.V. käest ära ründevahendi – kööginuga – mille äravõtmise käigus sai kannatanu vigastusi (tuvastatud isiku ekspertiisi aktiga). O. Savenkovi ütlustest nähtuvalt võttis ta kannatanult noa ära, kuid kannatanu jätkas rabelemist ning O. Savenkovi peksmist kätega näo- ja pea piirkonda. Seejärel võttis O. Savenkov kannatanul ümbert kinni, et teda rahustada, kuid tema käes oli kannatanult ära võetud nuga, mistõttu võiski kannatanu kriminaalmenetluses tuvastatud vigastused saada. Kaitsja viitab Riigikohtu lahendi p-le 9 kriminaalasjas 3-1-1-34-08 ning leiab, et antud juhul ei saaks rääkida O. Savenkovi käitumise puhul hilinenud kaitsest, kuna S.V. oli jätkuvalt agressiivne ka peale temalt noa äravõtmist ja peksis O. Savenkovi kätega pähe. S.V. rünne ohustas O. Savenkovi tervist ja elu (löögid kahvliga pähe), mistõttu oli O. Savenkovi kaitsetegevus vajalik ja sobiva kaitsevahendiga, mis antud situatsioonis oli ründaja S.V. jaoks säästvaim, ning kantud kaitsetahtest. Puutuvalt tunnistaja J.P. i ütlustesse leiab kaitsja, et nimetatu ütlused on vastuolus kannatanu ja tunnistaja K.R. ütlustega, kes kinnitavad, et J.P. magas sel ajal, kui toimus O. Savenkovi ja kannatanu vaheline konflikt. Ühtlasi ei saanud J.P. näha O. Savenkovi poolset noaga löömist ka seetõttu, et tunnistaja K.R. ütlustest nähtuvalt viibisid nad koos J.P. iga ühes ruumis, samal ajal kui kannatanu ja O. Savenkovi vaheline tüli toimus kõrvalruumis. Kaitsja leiab, et muude isikuliste tõendite puudumisel tuleb antud juhul lähtuda üksnes süüdistatava ja kannatanu ütlustest, millised omavahelises vastuolus ei ole. O. Savenkovi apellatsioon O. Savenkov taotleb maakohtu otsuse tühistamist ning tema õigeksmõistmist talle esitatud süüdistuses. 5 O. Savenkovi hinnangul ei arvestanud maakohus asjaolu, et antud juhtum koosnes paljudest väikestest sündmustest ning ei andnud O. Savenkovile võimalust ennast kaitsta talle esitatud süüdistuse vastu. O. Savenkov leiab, et see on ebaõiglane. Lisaks ei arvestanud maakohus asjaolu, et O. Savenkov võttis noa S.V. lt. Pärast, kui S.V. oli O. Savenkovi kahvliga kaks korda pähe löönud, oli ta šokis ja ehmunud ning võttis noa kätte, kuna ta ei teadnud arvata, mida O. Savenkov edasi kavatseb teha. O. Savenkov märgib, et tunnistajate vahel on suuri lahkarvamusi, mis ei vasta tegelikkusele. J.P. ei saanud midagi näha, kuna ta viibis sel ajal toas raskes joobes magades ning toa ja köögi ukseava on kaetud kardinatega. Lisaks märgib O. Savenkov, et kõik juhtus täiesti juhuslikult ning ta ei soovinud seda ja kahetseb väga. Apellatsiooni täienduses avaldab O. Savenkov arusaamatust, mille eest on ta S.V. t löönud – armukadedusest?! O. Savenkov ei nõustu sellega ning märgib, et tegemist on J.P. i väljamõeldisega. O. Savenkov rõhutab J.P. i rasket alkoholijoovet ning asjaolu, et ta ei saanuks midagi sellises joobes näha, kuna ka seletusi oli ta võimelina alles järgmisel päeval pärast kainestusmaja andma. Lisaks juhib O. Savenkov tähelepanu, et kui J.P. ei maganud, nagu ta väidab, siis kuidas sai ta mitte näha, kui S.V. O. Savenkovi kahvliga lõi, mis toimus J.P. ist praktiliselt meeter maad eemal. O. Savenkov märgib, et asjaolu, et ta andestas S.V. le kahvliga löömise, ei tähenda, et ta ei kartnud tema kallaletungi noaga. S.V. on O. Savenkovile varasemalt noaga kallale tulnud ja talle haavu tekitanud, mille kordumist ta ette kujutas. O. Savenkov selgitab, et tüli S.V. ga algas sellest, et viimane teda kahvliga ründas. Lisaks ei saanud O. Savenkovi arvates J.P. näha tema käes jahinoa sarnast nuga, kuivõrd S.V. vigastused ei ole tekitatud pika ja terava otsaga noaga. Ekspertiis kinnitab veelkord, et J.P. lihtsalt valetab hirmust. O. Savenkov märgib, et K.R. seisis köögi sissepääsu kõrval, st lähemal kui J.P. , ning ei maganud. Arusaamatu on, kuidas siis K.R. ei näinud kui O. Savenkov S.V. t noaga lõi. Lisaks leiab O. Savenkov, et maakohus ei arvestanud tema tervislikku seisundit – seljapõletushaavad ja sellest tingitud valu, mida kajastab ka Tartu Vangla meditsiiniline kaart. O. Savenkov selgitab, et J.P. i korteris viibides ei saanud ta seljavaludest tingituna ka normaalselt liikuda. Ühtlasi oli sellest tingitud ka S.V. kinni haaramisliigutus, mis talle vähem valu tekitaks. Kuna kõik toimus juhuslikult, kahetseb O. Savenkov seda väga. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused Ringkonnakohtus jäid süüdistatav ja tema kaitsja esitatud apellatsioonide juurde nendes toodud motiividel. Prokurör palus süüdistatava ja tema kaitsja apellatsioonid jätta rahuldamata ning maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus, olles uurinud kriminaalasja materjale, kuulanud ära süüdistatava, kaitsja ja prokuröri, leiab, et apellatsioonid on põhjendamatud ja rahuldamisele ei kuulu ning maakohtu otsus tuleb jätta muutmata selle põhiosas esitatud asjaoludel, milliseid ringkonnakohus ei pea vajalikuks üle korrata vastavalt KrMS §-le 342 lg 3 p 1. Nii süüdistatav kui ka tema kaitsja taotlevad O. Savenkovi õigeksmõistmist
Kaitsja leiab, et O. Savenkovi tegu ei olnud õigusvastane, kuna ta tõrjus kannatanust lähtuvat vahetut rünnet tema õigushüvedele, kahjustades kannatanu õigushüvesid, ületamata seejuures hädakaitse piire. Mõlemad apellandid taotlevad sisuliselt tõenditele maakohtust erineva hinnangu andmist. Kaitsja nõustub maakohtu seisukohaga, et rünne kahvliga ei eelnenud uuritud tõendite kohaselt vahetult O. Savenkovi poolt kannatanule kehavigastuste tekitamisele, kuid ei nõustu 6 maakohtuga selles, et kaks sündmust, so kahvliga löömine ja noaga S.V. le vigastuste tekitamine ei olnud omavahel seotud. Siinkohal tuginetakse põhiliselt süüdistatava enda ütlustele toimunu asjaolude kohta. Maakohtu otsusest nähtuvalt on maakohus käsitlenud hädakaitseseisundiga seonduvat. Maakohus jõudis tõendite kogumi hindamisel järeldusele, et O. Savenkov ei olnud hädakaitseseisundis ning ringkonnakohus nõustub sellise seisukohaga.
lg 1 kohaselt ei ole tegu õigusvastane, kui isik tõrjub vahetut või vahetult eesseisvat õigusvastast rünnet enda või teise isiku õigushüvedele, kahjustades ründaja õigushüvesid, ületamata seejuures hädakaitse piiri. Käesolevas asjas ei ole vaidlust selles, et kannatanu S.V. lõi süüdistatavat kahvliga. Nimetatud asjaolu on kinnitatud asitõendi vaatlusprotokolliga, isiku läbivaatluse protokolliga, samuti süüdistatava ning kannatanu ütlustega. Nimetatust järeldub kannatanu poolne õigusvastane rünne, mis eelnes O. Savenkovi tegevusele. Tuginedes kannatanu ja O. Savenkovi ütlustele, tuli maakohus järeldusele, et rünne kahvliga ei eelnenud aga vahetult O. Savenkovi poolt kannatanule kehavigastuste tekitamisele. Nimetatud järeldusega on nõustunud ka kaitsja oma apellatsioonis. Samas aga ei nõustu apellant, et nimetatud kaks rünnet - kahvliga löömine ja S.V. le noaga kehavigastuste tekitamine ei ole omavahel seotud. Ringkonnakohus märgib, et oluline on rõhutada asjaolu, et kannatanu poolsele eelnevalt aset leidnud kahvliga O. Savenkovi löömisele ei järgnenud vasturünnet O. Savenkovi poolt. Peale kahvliga löömist läks süüdistatav kööki. O. Savenkovi ütluste kohaselt nägi ta kannatanu käes kartulikoorimise nuga, millest ta järeldas, et järgneb uus rünne. Apellatsioonis osundab kaitsja veel ka sellele, et O. Savenkovile oli teada, millisel ettearvamatul moel võib S.V. alkoholijoobes olles käituda, mistõttu oli O. Savenkovil õigus end kaitsta. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et puudub igasugune alus järeldada, et kannatanu võib süüdistatavat noaga rünnata. Kumbki sündmuskohal viibinud tunnistajatest (K.R. , V.P. ) ei ole oma ütlustes rääkinud olukorrast, millest räägib süüdistatav (kartuleid koorinud S.V. vehkis käes oleva noaga, mille O. Savenkov kannatanu käest ära võttis ning püüdis teda ümbert kinni võtmisega rahustada). Oluline on märkida, et tegemist oli väga piiratud alaga, kus kogu sündmus toimus ning mingist olulisest eraldatusest või piiratud nähtavusest nö köögi osa ja eluruumi vahel rääkida ei saa. Nimetatut kinnitavad sündmuskoha vaatlusprotokolli juures olevad fotod (tl 4-8). Sellest on võimalik järeldada, et kogu O. Savenkovi poolt kirjeldatu pidi olema nähtav ja tajutav ka ruumis viibinud tunnistajatele. Kokkuvõtvalt jõudis maakohus põhjendatult järeldusele, et mingit vahetut õigushüve ohustavat rünnet ega ka vahetult eesseisvat rünnet ei olnud, mistõttu O. Savenkov ei olnud hädakaitseseisundis. Apellatsioonides on seatud kahtluse alla ka maakohtu hinnang tunnistaja J.P. i ütlustele. Lisaks leitakse, et kuna muud isikulised tõendid puuduvad, tuleks lähtuda vaid süüdistatava ja kannatanu ütlustest. Ringkonnakohus märgib, et käesolevalt ei ole tuvastatud ühtegi asjaolu, millest saaks järeldada, et J.P. i ütlused tuleb tõendite hulgast kõrvale heita. Maakohus on hinnanud nii tunnistaja J.P. i kui ka tunnistaja K.R. ütlusi ning kogumis süüdistatava ja kannatanu poolt antutega neid ka hinnanud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu poolt nii isikulistele kui ka kirjalikele tõenditele antud hinnangutega, mistõttu apellantide taotlus O. Savenkov
Alternatiivselt taotleb apellatsioonis kaitsja O. Savenkovile esitatud süüdistuse ümberkvalifitseerimist
järgi ning sellest tulenevalt mõistetav karistus lugeda kaetuks eelvangistuses viibitud ajaga ning kohtuotsuse kuulutamisel vabastada O. Savenkov vahi alt. Ringkonnakohus märgib, et kaitsja on esitatud vaid eelnimetatud alternatiivi seda aga sisuliselt põhjendamata. Samas, nähtuvalt kriminaalasja materjalidest, on kaitsja ka maakohtu istungil avaldanud, et juhul kui maakohus ei nõustu kaitsja argumentidega hädakaitse olemasolust, taotles ta O. Savenkovi tegude kvalifitseerimist
Sealjuures osundas kaitsja O. Savenkovi selgitusele, et tegelikult tal mingit tahtlust S.V. le kehavigastusi tekitada ei olnud, 7 need võisid tekkida kannatanu rahustamise, tema ümbert kinni hoidmise, käigus (kohtuistungi protokoll, tl 138 p). Siinkohal tuleb märkida, et ka maakohus on oma otsuses O. Savenkovi tegevuses
Ringkonnakohus peab vajalikult lisada, et raske tervisekahjustuse tekitamine ettevaatamatusest, so
objektiivne koosseis kattub
Vaidlust ei ole selles, et kannatanu S.V. le oli tekitatud torkehaavad vasaku abaluu ja deltalihase piirkonnas, mis põhjustasid eluohtliku tervisekahjustuse (ekspertarvamus, tl 20-22) ning need tekitas süüdistatav O. Savenkov. Seega on
objektiivne koosseis (ka
objektiivne koosseis) täidetud.
puhul eeldab vaadeldav tegu subjektiivsest küljest
lg 1 ja § 16 lg 1 kohaselt tahtlust.
O. Savenkov ise on eitanud kannatanu igasugust löömist noaga ning selgitas kannatanul tuvastatud vigastuste tekkimist asjaoluga, et võttis kannatanult noa käest, võttis talt ümbert kinni ja hakkas teda rahustama. Kui ta S.V. lahti laskis, nägi, et viimasel tuleb varukast verd. Hetkest, kui nägi verd, oli ta šokis. O. Savenkov on väitnud, et ei tea, kuidas S.V. noahaavad sai, see võis juhtuda siis kui ta hoidis nuga käes rabelevat S.V. t kinni. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles, et O. Savenkovi ütlused sellest, et tema ei ole S.V. t löönud, on teiste, maakohtu otsuses hinnatud tõenditega üheselt ümber lükatud. Seega, hinnates O. Savenkovil esinevat tahtlust, tuleb pöörduda objektiivse tõendi poole, mida on maakohus asjakohaselt ka teinud. SA Tartu Ülikooli Kliinikumi haigusloost nähtuvalt oli S.V. l rindkere tagaseina lahtine haav, vasakpoolne õhkrind (tl 18). Maakohus järeldas, et tegemist oli rindkeret läbiva vigastusega, mille tekitamiseks on vajalik teatud jõu rakendamine. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et sellise haava tekkimine ei ole võimalik rabalemise ja kinnihoidmise käigus, nii nagu kirjeldas seda süüdistatav. Ekspertarvamuse kohaselt oli S.V. l tuvastatud ka teinegi torkehaav deltalihase piirkonnas, mille tekkeaeg on eelkäsitletud vigastusega sama. Seega on objektiivselt tuvastatud O. Savenkovi poolt kannatanu S.V. löömine noaga kahel korral. Tulenevalt eeltoodust, ei ole võimalik ega eluliselt usutav O. Savenkovi poolt kannatanule kahe ekspertiisiaktis kirjeldatud noahaava tekitamine ettevaatamatusest, vaid tegemist on tahtlike löökidega. Eeltoodust tulenevalt ei ole kaitsja poolt alternatiivselt esitatud taotlust kvalifitseerida O. Savenkovi tegu ettevaatamatusest raske tervisekahjustuse tekitamisena, võimalik rahuldada. Ringkonnakohus jätab esitatud apellatsioonid kui põhjendamatud, rahuldamata, mistõttu
Maarika Kuusk Tiit Lõhmus 8 Aarne Sarjas
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.