lg 2 p 7 järgi; Tõnis Talve süüdistuses
lg 2 p 7 järgi; Ats Johansoni süüdistuses
märtsi 2011 otsus Apellatsiooni esitaja Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Silva Rood Süüdistatav Roman Leies isikukood: 38510066519 XXX varem kriminaalkorras karistatud kolmel korral Kaitsja vandeadvokaat Tarmo Pilv Süüdistatav Tõnis Talv isikukood: 38810306515 XXX varem kriminaalkorras karistamata Kaitsja advokaat Tiia Tafenau Süüdistatav Ats Johanson isikukood: 38807122734 XXX varem kriminaalkorras karistamata Kaitsja advokaat Heiki Kuningas RESOLUTSIOON: Juhindudes KrMS §-dest 337 lg 1 p 4; 338 p 2; 340 lg 4 p 2 tühistada Tartu Maakohtu 11. märtsi 2011 kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-09-7983 täies ulatuses ja teha uus otsus: Süüdi tunnistada Roman Leies
järgi ja mõista talle karistuseks rahaline karistus 233 päevamäära ehk 745,60 eurot.
lg 1 alusel arvestada eelvangistuses viibitud üks päev (01.02.2008) karistusaja hulka.
Sellest tulenevalt kuulub Roman Leiesel ärakandmisele rahaline karistus 230 päevamäära ehk 736 eurot, mis
Roman Leiesele Tartu Maakohtu (Võru kohtumaja) 21.06.2007 otsusega
järgi mõistetud karistus jätta
§-de 74 lg 6 ja 65 lg 2 alusel täitmisele pööramata. Roman Leiese tõkend – elukohast lahkumise keeld – jätta samaks kuni kohtuotsuse jõustumiseni. Süüdi tunnistada Tõnis Talv
järgi ja mõista talle karistuseks rahaline karistus 200 päevamäära ehk 640 eurot. Tõnis Talve tõkend – elukohast lahkumise keeld – jätta samaks kuni kohtuotsuse jõustumiseni. Süüdi tunnistada Ats Johanson
järgi ja mõista talle karistuseks rahaline karistus 156 päevamäära ehk 499,20 eurot.
lg 1 alusel arvestada eelvangistuses viibitud 2 päeva (20.-21.09.2010) karistusaja hulka.
Sellest tulenevalt kuulub Ats Johansonil ärakandmisele rahaline karistus 150 päevamäära ehk 480 eurot. Ats Johansoni tõkend – elukohast lahkumise keeld – jätta samaks kuni kohtuotsuse jõustumiseni. Rahuldada tsiviilhagi ning VÕS §-de 1043 ja 1045 lg 1 p 5 alusel välja mõista Roman Leieselt 95,87 eurot T.M. kasuks. Asitõendiks olev mobiiltelefon LG Chocolate KG 800 jätta KrMS § 126 lg 3 p 2 alusel omaniku R.S. e valdusse. Apellatsioon rahuldada osaliselt. 2 KrMS § 180 lg 1 alusel menetluskuludena välja mõista Ats Johansonilt 843,71 eurot talle riigi õigusabi korras maakohtus advokaat Heiki Kuninga poolt osutatud õigusabi katteks ning Ats Johansonilt, Roman Leieselt ja Tõnis Talvelt igaühelt 5,73 eurot postikulude, kutsete kättetoimetamise ja kaitsjatele toimikust koopia tegemise kulude katteks. Välja maksta Advokatuurile eraldatud eelarveliste vahendite arvelt Karl Saavo Advokaadibüroo kaudu 402,66 eurot, sealhulgas käibemaks 67,11 eurot, advokaat Heiki Kuningale tema poolt süüdistatav Ats Johansonile apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest. Ats Johansoni menetluskulu, s.o määratud kaitsja tasu advokaat Heiki Kuninga poolt ringkonnakohtus osutatud õigusabi eest 402,66 eurot jätta KrMS § 185 lg 1 alusel riigi kanda. Välja mõista riigi eelarvest 440 eurot Tõnis Talve kasuks tema poolt valitud kaitsjale makstud õigusabikulude hüvitamiseks. Jätta Tõnis Talve enda kanda 1150,41 eurot tema poolt valitud kaitsjale makstud õigusabikuludena. Edasikaebamise kord Kohtuotsus on tutvumiseks kättesaadav ringkonnakohtu kantseleis 26. septembril 2011 kell 14.00. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada Tartu Ringkonnakohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates 27. septembrist 2011. Kohtuotsuse peale võib kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud kohtumenetluse pool esitada kirjaliku kassatsiooni Riigikohtule Tartu Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates 27. septembrist 2011. Esimese astme kohtu otsuse sisu Tartu Maakohtu 11. märtsi 2011 otsusega mõisteti Roman Leies, Tõnis Talv ja Ats Johanson süüdistuses
Kannatanu T.M. tsiviilhagi 1500 krooni (95,87 eurot) nõudes jäeti läbivaatamiseks tsiviilkohtupidamise korras. Menetluskulud jäeti KrMS § 181 lg 1 alusel riigi kanda. Maakohus arutas R. Leiese, T. Talve ja A. Johansoni süüdistust
Leies 01.02.2008 kella 03.00 paiku Tartus Riia mnt 2 asuva SEB Panga sularahaautomaadi juures grupis koos A. Johansoni ja T. Talvega võõra vara ebaseadusliku omastamise eesmärgil nõudis M.O. söögi ostmiseks raha ja tiris kättpidi M.O. at sularahaautomaadi juurde. Kui M.O. näitas talle pangatšekki, millelt oli näha, et kontol ei ole piisavalt sularaha, siis tõukas M.O. at. Kui T.M. püüdis helistada politseisse, lõi R. Leies rusikaga T.M. hi vasaku oimu piirkonda, tekitades kannatanule füüsilist valu. Löögi tagajärjel T.M. kukkus ning R. Leies võttis T.M. i käest ära mobiiltelefoni Nokia 6085, väärtusega 1500 krooni. 3 Pärast seda tõukasid A. Johanson ja T. Talv M.O. at, mille tagajärjel M.O. põlvili kukkus ja millega kannatanule tekitati füüsilist valu. Samal ajal R.S. , kartes vägivalda, taganes selg ees trepist alla, komistas ja kukkus trepil. Kukkumise käigus libises R.S. e taskust välja mobiiltelefon LG Chocolate KG 800. Koheselt võttis T. Talv ära R.S. ele kuulunud mobiiltelefoni LG Chocolate KG 800, väärtusega 2000 krooni, koos selles olnud SIM kaardiga, väärtusega 100 krooni. Kui R.S. oma telefoni tagasi küsis, lõi T. Talv jalaga R.S. ele näkku, millega tekitas kannatanule ninaluu murru. Maakohus leidis, et röövimise süüdistus ei ole tõendatud. Kohtuotsuses on märgitud, et
lg 1 ehk röövimine on võõra vallasasja äravõtmine selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, kui see on toime pandud vägivallaga. Objektiivsest küljest seisneb röövimine võõra vallasasja äravõtmises vägivalla (
§-d 120, 121, 122, 118) abil. Subjektiivsest küljest peab isikul olema koosseisu asjaolude suhtes vähemalt kaudne tahtlus ning omastamise eesmärk ehk kavatsetus asja äravõtmise suhtes.
lg 2 p-s 7 toodud röövimise kvalifitseeritud koosseisu täitmiseks peab lisaks olema tuvastatud, et kirjeldatud teo panid toime vähemalt kaks isikut ühiselt ja kooskõlastatult. Kannatanu M.O. a kohtus antud ütlustest selgub, et 2008 veebruari alguses, kas
Kannatanu R.S. e ütlustega on tõendatud see, et isikul, kes M.O. at selga tõukas, oli seljas tume jope. 01.02.2008 kahtlustavana kinnipidamise protokoll (I kd tl 36-37) tõendab, et R. Leiesel oli kinnipidamise ajal seljas tumesinine lukuga pullover. Teiste süüdistatavate kohta kindlad andmed puuduvad. Kannatanu R.S. on kohtus andnud ütlusi, mille kohaselt kolmest võõrast noormehest ühel oli heledam jope, teistel tumedamad, nägusid tema ei suutnud tuvastada. Süüdistatava T. Talve kohtus antud ütluste kohaselt oli temal seljas tumesinine jope, A. Johansoni riietuse kohta ei osanud ta midagi öelda. Süüdistatava A. Johansoni kohtus antud ütlustest ilmneb, et temal oli samuti tume jope seljas. Tema mäletamist mööda olid kõigil tumedad joped seljas. Eelnevast järeldab kohus, et jope värvuse kaudu ei ole võimalik tagantjärgi enam tuvastada seda, kes M.O. at jalgadega selga tõukas. Kannatanu M.O. a ütlused kinnitavad, et selga hüpati talle siis, kui ta püüdis T.M. i ja R. Leiesega rääkida ning oli seejuures võõraste noormeeste, s.o A. Johansoni ning T. Talve poole seljaga. Järelikult sai talle selga hüpata üks R. Leiese sõpradest – kas A. Johanson või T. Talv. 21.05.2008 isiku fotode järgi äratundmise protokollis viitas M.O. T. Talvele kui isikule, kes talle selga hüppas. Samas, nii protokollist kui ka ütlustest nähtuvalt ei ole M.O. selles kindel, vaid kahtleb, sest tema oli hüppaja poole seljaga ning nagu selgus kohtus, põhineb tema teadmine üksnes kasiino klaasseinalt tulnud virvendusel. Süüdistatav T. Talv väitis kohtus aga, et tema tegevusest keegi maha ei kukkunud. Lisaks on süüdistatav A. Johanson tunnistanud, et tema ei mäleta täpselt, kuid ka ei välista, et tema tõukamise järel võis keegi tasakaalu kaotada ja pikali kukkuda. Järelikult jäävad nii A. Johansoni kui ka 10 T. Talve puhul üles kahtlused, mida olemasolevate tõenditega kõrvaldada ei ole võimalik. Kuna KrMS § 7 lg 3 kohaselt kriminaalmenetluses kõrvaldamata kahtlus süüdistatava süüdiolekus tõlgendatakse tema kasuks, siis ei saa kummalegi süüdistatavatest subsumeerida M.O. a tõukamist ja füüsilise valu tekitamist. R. Leiest süüdistatakse selles, et kui T.M. püüdis helistada politseisse, lõi R. Leies rusikaga T.M. hi vasaku oimu piirkonda, tekitades kannatanule füüsilist valu. Löögi tagajärjel T.M. kukkus ning R. Leies võttis T.M. i käest ära mobiiltelefoni Nokia 6085, väärtusega 1500 krooni. Kannatanu T.M. i kohtus antud ütlustest selle episoodi kohta ilmneb, et tema jooksis uue kaubamaja suunas ja üritas sel ajal telefoniga helistada politseisse. Ta jäi seisma tee ääres, umbes 20 m teistest eemal. R. Leies järgnes talle (ei mäleta, et keegi teine oleks veel järgnenud) ja küsis kuhu T.M. helistab. T.M. ütles, et politseisse. Siis R. Leies lõi T.M. hi rusikaga oimu piirkonda. Sellest viskas T.M. il hetkeks pildi mustaks. Kui T.M. lõpuks püsti tõusis, siis jooksid kolm võõrast noormeest vana kaubamaja taha. Ta avastas, et tema telefon Nokia, väärtusega 1500 krooni, on kadunud. Vaatas ümberringi, aga ei näinud seda maas. T.M. ei näinud, kes telefoni ära võttis. Ta ei tea, kas telefon jäi maha või võttis selle keegi ära. Võimalik, et telefon läks äärekivi alla. Seda, kus olid löömise hetkel R. Leiese kaaslased, T.M. ei näinud. T.M. tõusis püsti ja läks M.O. a ja R.S. e juurde. 14.04.2008 isiku fotode järgi äratundmise protokolli (I kd tl 6-7) kohaselt tundis kannatanu T.M. fotodel ära R. Leiese, kes teda 01.02.2008 Tartus Riia mnt 2 asuva SEB Panga sularahaautomaadi juures lõi ühe korra rusikaga vasaku oimu piirkonda, mille tagajärjel kannatanu kukkus maha. Löögist toibudes oli kannatanu mobiiltelefon Nokia 6085 kadunud. Ka kannatanu M.O. a kohtus antud ütlustest selgub, et helistanud politseisse, nägi ta, et T.M. il jookseb ninast verd - teda oli löödud, kuid kes täpselt lõi, M.O. kas nägi, seda ei mäleta enam - ja ta püüdis ka helistada politseisse. Siis võttis R. Leies T.M. ilt telefoni käest ära. Kas R. Leies seda tehes midagi ka ütles, M.O. ei kuulnud, sest oli neist natuke eemal. M.O. arvab, et T.M. i käest telefoni võtmist nägid pealt ka R. Leiese kaaslased, kuna nad olid T.M. i ümber. Üks poistest oli natuke eemal vahepeal. See lühem inimene - osutab süüdistatav T. Talvele - oli T.M. i juures konkreetselt. Kelle kätte T.M. i telefon lõpuks jäi, M.O. ei näinud. Ta kuulis, kuidas T.M. küsis oma telefoni tagasi. Arvatavasti jäi telefon sellele, kes telefoni alguses ära võttis. M.O. nägi hiljem, et T.M. il oli oimukohtadel paistetus ja nägu oli verine. 21.05.2008 isiku fotode järgi äratundmise protokollide (I kd tl 16-17, 20-21) kohaselt tundis kannatanu M.O. fotodel ära R. Leiese, kes T.M. hi rusikaga näkku lõi ja kes tundus olevat sama isik, kes T.M. i telefoni ära võttis. Kannatanu tundis fotolt ära ka A. Johansoni, kes oli sarnane kolmanda noormehega, kes 01.02.2008 toimunud sündmuses osales ning võis olla politsei saabumise hetkel koos oma sõpradega T.M. i läheduses. Kannatanu R.S. e ütlustest tulenevalt nägi tema enne kukkumist, et T.M. üritas politseisse helistada, aga tal võeti telefon käest ära. Üks nendest kolmest, kes seal tüli norisid, võttis. See isik, kes T.M. ilt telefoni ära võttis, oli üksi T.M. i juures. R.S. kuulis, kui T.M. ütles, et andke telefon tagasi. R.S. ei tea, kas T.M. telefoni tagasi ka sai. T.M. il ta mingeid vigastusi ei näinud. Süüdistatava A. Johansoni kohtus antud ütlustest ilmneb, et tema ei tea telefonidest midagi. A. Johanson kuulis alles kohtus või politseis, et kellelgi on telefon kadunud. Ise ta ei märganud, et keegi oleks kelleltki telefoni võtnud. A. Johansoni kätte ei sattunud ühtki võõrast asja. A. Johanson ei näinud ka seda, et R. Leies oleks kellegi käest telefoni küsinud või võtnud. Seda, kas R. Leies tõukas või lõi kedagi A. Johanson ei mäleta. Kui kohtueelses menetluses A. Johanson rääkis, et R. Leies lõi ühte noormeest käega, kuid ei mäleta täpselt, 11 kuidas ja kuhu R. Leies kedagi lõi (I kd tl 59), siis kohtus ta selgitas seda vastuolu nii, et oli vastastikune rüselus ning raske oli seda eristada. Ta tõlgendas niimoodi tõuklemist ja löömist. Ka süüdistatav T. Talv väitis kohtus, et tema T.M. i telefoni äravõtmist ei näinud. Süüdistatav R. Leies kohtus T.M. i oimu piirkonda löömist ning telefoni võtmist ei tunnistanud. Tema ütlustest nähtub, et tema ainuke füüsiline kokkupuude T.M. iga oli pangaautomaadi juures, kui toimus rüselus. Siis ta lükkas T.M. i eemale natuke, et vaadata olukorda. Samas ei haaku R. Leiese sellised ütlused tema kohtueelses menetluses antud ütlustega, kus ta on rääkinud, et lõi vähemalt kahte isikut (I kd tl 43, 46), kuid seda isikut, kes oma arve seisu vaatas, ta ei löönud. Süüdistatav T. Talv enda sõnul seda episoodi pealt ei näinud. Kohtul puudub põhjus T. Talve selles osas mitte uskuda. Kannatanu M.O. väitis küll kohtus, et tema arvates nägid T.M. i käest telefoni võtmist pealt ka R. Leiese kaaslased, kuna nad olid T.M. i ümber. Maakohus asus seisukohale, et M.O. a sellisel väitel puudub tõendi väärtus, kuna tegu on subjektiivse arvamusega. Samuti ei ole usaldusväärne M.O. a jutt selle kohta, et R. Leiese kaaslased olid T.M. i ümber. Esiteks on tema enda ütlused selles osas segased, kuna kohtuistungil ta viitas eelkõige T. Talvele kui T.M. i juures koos R. Leiesega viibinud isikule, kuid 21.05.2008 isiku fotode järgi äratundmise protokollis väitis ta fotol end ära tundvat A. Johansoni, kes oli sarnane kolmanda noormehega, kes 01.02.2008 toimunud sündmuses osales ning võis olla politsei saabumise hetkel koos oma sõpradega T.M. i läheduses. Lisaks ei kattu M.O. a ütlused selle kohta, et T.M. i juures oli peale R. Leiese veel teisi isikuid, kannatanute T.M. i ning R.S. e ütlustega, kes väitsid, et R. Leies oli T.M. i juures üksinda. Süüdistatava A. Johansoni ütlused on T.M. i ja R. Leiese vahel toimunud intsidendi osas ebausaldusväärsed, kuna eeluurimisel on ta rääkinud, et nägi R. Leiest üht noormeest löömas, kuid kohtus püüdis ta neid ütlusi pehmendada. Järelikult tema sellised ütlused tuleb tõendikogumist välistada. Tõendite hulgast tuleb välja jätta ka süüdistatava R. Leiese ütlused T.M. i löömise osas, sest need on vastuolus kohtueelses menetluses antutega ning kohtus R. Leies seda vastuolu adekvaatselt selgitada ei osanud. Seega leiab kohus, et peamisteks tõendiallikateks on kannatanud M.O. , T.M. ja R.S. . Kannatanu T.M. tajus situatsiooni kõige vahetumalt, kuna temaga see kõik toimus. Kannatanu M.O. oli eemal, kuid nägi T.M. iga toimuvat osaliselt pealt. Ka R.S. nägi, mis T.M. i juures toimus. Samas on kannatanute ütlused omavahel vastuolus. Kõige suuremat kaalu omavad T.M. i ütlused, sest tema oli sündmuse vahetu kogeja. Seetõttu tuleb T.M. i ütlustega lugeda tõendatuks, et tema eemaldus uue kaubamaja suunas ja üritas sel ajal telefoniga helistada politseisse. Ta jäi seisma tee ääres, umbes 20 m teistest eemal. R. Leies järgnes talle ja küsis kuhu T.M. helistab. Kui R. Leies kuulis, et T.M. helistab politseisse, lõi ta T.M. hi rusikaga oimu piirkonda. T.M. il kadus löögi tõttu hetkeks teadvus. Ka 14.04.2008 isiku fotode järgi äratundmise protokolli (I kd tl 6-7) kohaselt tundis T.M. enda lööjana ära R. Leiese. Seda, et T.M. hi löödi, kinnitavad ka M.O. a ütlused selle kohta, et M.O. nägi hiljem, et T.M. il oli oimukohtadel paistetus ja nägu oli verine. Ka 21.05.2008 isiku fotode järgi äratundmise protokoll (I kd tl 16-17), mille kohaselt tundis kannatanu M.O. fotodel ära R. Leiese, kes T.M. hi rusikaga näkku lõi, kinnitab R. Leiese poolt T.M. i löömist. Järelikult pani R. Leies toime vägivallateo
Leiese löögi tagajärjel kaotas T.M. hetkeks teadvuse ja seega esines kannatanul organismi elundi toimimise lühiajaline häire. T.M. i ütlustest selgub, et kui T.M. saadud löögist toibus, siis jooksid süüdistatavad vana kaubamaja taha ning T.M. avastas, et tema telefon Nokia, väärtusega 1500 krooni, on kadunud. Seda ta ei näinud, et keegi süüdistatavatest oleks tal telefoni ära võtnud. Kannatanu M.O. a ütlustest tuleneb, et T.M. i käest võttis telefoni ära R. Leies ning M.O. kuulis, kuidas 12 T.M. küsis oma telefoni tagasi. Ka R.S. e ütlustest ilmneb, et T.M. üritas politseisse helistada, aga üks nendest kolmest, kes seal tüli norisid, võttis tal telefoni käest ära ning R.S. kuulis, kui T.M. ütles, et andke telefon tagasi. Järelikult M.O. a ja R.S. e sellesisulised ütlused ei kattu T.M. i ütlustega. T.M. hi uskudes ei saanud tema telefoni valduse üleminek toimuda siis, kui T.M. teadvusel oli, nagu seda väitsid teised kannatanud. T.M. i ütlused on usaldusväärsemad teiste kannatanute omast, kuna tema oli vahetu osaleja ning pidi seega kõige väiksemate kadudega tajuma seda, mis temaga toimus. Samuti ei saa T.M. i ütlusi kahtluse alla seada väitega, et ta mäletab valesti, sest ka kohtueelses menetluses andis ta samasuguseid ütlusi. Järelikult tuleb lugeda tõendatuks see, et niikaua, kui T.M. teadvusel oli, säilitas ta oma telefoni üle valduse. Telefon väljus tema valdusest alles siis, kui ta sai löögi oimukohale ja hetkeks teadvuse kaotas. Järelikult ei saa kindlalt väita sedagi, et R. Leies võttis T.M. i telefoni enda kätte, sest kannatanute M.O. a ning R.S. e ütlused ei riimu selles osas T.M. i ütlustega. Seda, kuhu tema telefon jäi, T.M. i ütlustest täpselt ei selgu. T.M. i ütluste kohaselt otsis ta telefoni maast, kuid ei leidnud. Ta ise ei välista, et see läks kuhugi äärekivi alla. Ka kannatanud M.O. ja R.S. ei tea, kuhu T.M. i telefon lõpuks jäi. Kannatanu M.O. a ütlustest ilmnevalt jäi telefon arvatavasti sellele, kes telefoni alguses ära võttis, s.o R. Leiese kätte. M.O. a sellisel väitel puudub tõendi väärtus, kuna tegu on subjektiivse arvamusega. Samuti seadis kohus eelnevalt kahtluse alla kannatanu M.O. a väite, et R. Leies T.M. i telefoni üleüldse enda kätte võttis. Isegi kui oleks kahtlusteta leidnud tõendamist, et R. Leies T.M. i telefoni enda kätte võttis, st murdis senise valduse, tuleks kindlaks teha, kas ta kehtestas telefoni üle ka uue valduse. Valdus kriminaalõiguslikus mõttes erineb asjaõiguslikust valduse mõistest ning on isiku objektiivne ja subjektiivne psüühiline suhe asjasse, st isikul peab olema tegelik võim asja üle ning soov teostada oma võimu (valitsemissoov). T.M. i ütlused tõendavad, et peale kõnealust episoodi jäi tema telefon kadunuks. Seda R. Leiese juurest ei leitud, kuigi tema saadi peale toimunut politsei poolt kätte. Tõendid selle kohta, et R. Leies jõudis telefoni üle anda teistele süüdistavatele, puuduvad. Selline käitumine tundub olevat ka ebatõenäoline, sest kõik süüdistatavad jooksid politsei kartuses sündmuskohalt minema ning kõik riskisid politsei poolt kinnipidamisega. Seega ei olnud kellelgi huvi telefoni enda kätte võtta. Samas toimus ka kõik üsna kiiresti - nii kannatanute M.O. a kui R.S. e ning süüdistatavate ütlused kogumis tõendavad, et kogu intsident kestis kuni politsei tulekuni üleüldse maksimaalselt 4 minutit, seejuures politsei jõudis peale helistamist kohale minutikahe jooksul - ning süüdistatavate sõnul jooksid nad ka erinevates suundades. Nii väitis süüdistatav T. Talv kohtus, et nad jooksid erinevas suunas minema ning T. Talv ei näinud, kuhu teised jooksid; A. Johansoni nägi ta tükk aega hiljem enda maja juures; R. Leiesega tal kokkupuudet ei olnud, nad ei rääkinud omavahel paktiliselt ühtegi sõna. Süüdistatav A. Johansoni ütluste kohaselt jooksid nad erinevates suundades ära, T. Talvega sai kokku alles pärast kodus. Süüdistatav R. Leies kinnitas kohtus samuti, et nad jooksid erinevates suundades laiali. Süüdistatavate selliste sõnade tõepärale viitab asjaolu, et kinni peeti ainult R. Leies, sest kui A. Johanson, T. Talv ning R. Leies oleks kõik ühes suunas liikunud, siis oleks nad kõik politsei poolt kinni peetud. Järelikult ei olnud süüdistatavatel võimalustki telefoni üksteisele üle anda. Usutav ei ole ka see, et R. Leies viskas T.M. i telefoni politsei eest ära joostes maha, sest kui viskas, siis miks jättis ta R.S. e telefoni enda kätte, nagu leiab kinnitust allpool. Loogiline oleks olnud, et ta politsei hirmus ka selle telefoni oleks maha visanud. Seega on jäänud palju kahtlusi, mida kohtumenetluse käigus ei ole õnnestunud kõrvaldada. Tulenevalt KrMS § 7 lg 3 tulevad kõrvaldamata kahtlused süüdistatava süüdiolekus tõlgendada tema kasuks ja järelikult ei ole tõendatud, et R. Leiesel oli soov teostada telefoni üle faktiliselt olemasolevat võimu, st et tal oli valitsemissoov. Kõike ülaltoodut arvesse võttes ei ole võimalik R. Leiesele subsumeerida T.M. i telefoni äravõtmist. 13 Süüdistuse kohaselt R.S. , kartes vägivalda, taganes selg ees trepist alla, komistas ja kukkus. Kukkumise käigus libises R.S. e taskust välja mobiiltelefon LG Chocolate KG 800. Koheselt võttis T. Talv ära R.S. ele kuulunud mobiiltelefoni LG Chocolate KG 800, väärtusega 2000 krooni, koos selles olnud SIM kaardiga, väärtusega 100 krooni. Kui R.S. oma telefoni tagasi küsis, lõi T. Talv jalaga R.S. ele näkku, millega tekitas kannatanule ninaluude murru. Kannatanu R.S. e kohtus antud ütluste kohaselt hakkas ta SEB automaadi ees olevast trepist selg ees alla minema, sest trepp ei olnud nii suur, et kõik oleks sinna ära mahtunud. Niiviisi alla minnes ei näinud ta, mis tal ees on ning ta kukkus näoga vastu asfalti. Kukkumise tagajärjel hakkas tal ninast verd jooksma ning hiljem traumapunktis tuvastati luus mõra. Kukkumise hetkel kukkus tal ka telefon LG, väärtusega 2000 krooni, taskust välja. R.S. oli segaduses ega saanud täpselt aru, mis toimub. Ta nägi, et keegi võttis tema telefoni üles. R.S. e mäletamist mööda oli see heledas jopes isik (teistel olid tumedamad joped). R.S. ütles, et andke mu telefon tagasi ja pärast seda virutas isik, kes tema telefoni üles võttis, talle jalaga vastu nägu. R.S. tundis füüsilist valu. Kohe tuli ka politsei. Traumakaardi koopiast (I kd tl 31-32) ilmneb, et R.S. pöördus 01.02.2008 SA Tartu Ülikooli Kliinikumi traumapunkti, kus objektiivse leiuna tuvastati tal veritsus ninast ning ninal turse. Röntgeniülesvõttega tuvastati R.S. el nina ja otsmiku piirkonnas pehmete kudede turse ning ninaluude murd. Kannatanu M.O. a ütlustest selgub, et ta ei mäleta, kas ta nägi seda, mis R.S. ega toimus. Seda, et R.S. el telefon oli ära võetud, kuulis M.O. R.S. elt endalt politseiautos. M.O. nägi ka, et R.S. el oli nägu verine. Kannatanu T.M. i kohtus antud ütluste kohaselt jooksis R.S. el ninast verd. R.S. ütles talle, et ta ise kukkus trepist alla. T.M. teab ka, et R.S. el läks samuti telefon kaduma. Süüdistatava T. Talve kohtus antud ütlustest nähtuvalt proovis ta sündmuskohal teisi natuke rahustada ja võttis ühel poisil ümbert kinni ning tõstis R. Leiesest eemale. Kellelgi kukkusid asjad (rahakott, pangakaardid) maha. T. Talv aitas neid üles võtta. Ta andis need kohe isikule, kel need kukkusid. T. Talv ei mäleta, et seejuures oleks midagi räägitud. Rahuneti maha. Peale seda otsisid nad R. Leiese mütsi ja paar minutit hiljem oligi politsei juba seal. Süüdistatava A. Johansoni ütlustest ilmneb, et A. Johanson tõukas ühe esimese ettejuhtuva noormehe R. Leiesest eemale, et R. Leies lahti päästa ja kaklus lõpetada. A. Johanson ei välista, et tema tõukamise järel võis keegi tasakaalu kaotada ja pikali kukkuda. Täpselt ta ei mäleta. Teisi ta pikali ei näinud. Mida keegi konkreetselt teeb, ei olnud A. Johansonil võimalik aru saada, sest kõik juhtus nii kiiresti ja tema tegeles ühe konkreetse inimesega. A. Johanson ei tea täpselt, kuid arvab, et T. Talv läks samamoodi sinna vahele, samamoodi võib-olla eemaldas kätega kellegi. Nad lahutasid tüli ära ja siis kuulis A. Johanson, et R. Leies otsib oma mütsi taga. R. Leies küsis seda kelleltki. Ja siis tuli juba politsei ning süüdistatavad jooksid erinevates suundades ära. Süüdistatav T. Leies andis kohtus ütlusi, millest selgub, et olukorra vaibudes leidis ta maast LG telefoni. Ta ei tea, kelle telefon see oli ja mis asjaoludel see sinna oli sattunud. R. Leies nägi M.O. a käes oma mütsi, mida ta taga oli otsinud, ja pakkus varianti vahetada müts telefoni vastu, aga siis tuli juba politsei. Süüdistatavad jooksid erinevates suundades laiali. Kohtueelses menetluses andis ta ütlusi, mille kohaselt küsis ta ühelt mehelt, et kus mu müts on. Ta sai vastuseks, et mees ei anna talle mütsi tagasi. Seepeale lõi R. Leies seda meest ja temal kukkusid asjad asfaldile. R. Leies võttis asfaldile kukkunud mobiiltelefoni üles ja pani endale tasku (I kd tl 43). Kannatanute M.O. a ja T.M. i kokkulangevate ütlustega on tõendatud, et pärast kõnealust intsidenti oli R.S. e nägu verine. Kannatanu R.S. e vigastusi kinnitab ka traumakaardi koopia. Samas on kannatanu R.S. e enda ütlustega tõendatud, et ninatrauma sai ta siis, kui hakkas 14 SEB automaadi ees olevast trepist, kuna sinna ei mahtunud kõik ära, selg ees alla minema ja kukkus näoga vastu asfalti. Tõendatud on seegi, et R.S. kukkus ise, sest taganedes ei näinud ta, mis tal jalge ette jääb. Järelikult ei ole kinnitust leidnud süüdistuses kajastatud faktilised asjaolud, et R.S. taganes trepil, kuna kartis vägivalda, ning et ninatrauma (ninaluude murru) sai R.S. löögi tagajärjel. Kannatanu R.S. e ütlustega tuleb lugeda tõendatuks, et kukkumise hetkel kukkus tal ka telefon LG, väärtusega 2000 krooni, taskust välja, mille võttis üles keegi võõrastest noormeestest, keegi, kel oli seljas hele jope. Samaga tuleb lugeda tõendatuks, et R.S. tahtis oma telefoni tagasi saada, kuid telefoni võtnud isik virutas talle jalaga vastu nägu, mistõttu R.S. tundis füüsilist valu. Järelikult pandi R.S. e kallal toime vägivallategu
See vägivallategu oli ajalis-ruumilises seoses telefoni äravõtmisega, st vägivalda kasutati vahetult pärast telefoni üleminekut teise isiku valdusesse. Samas puuduvad kindlad tõendid selle kohta, kes võttis R.S. e telefoni ja lõi teda jalaga vastu nägu. R.S. e sõnul oli lööjaks heleda jopega isik. Käesoleval ajal ei ole võimalik isikuid jopede värvuse järgi enam usaldusväärselt tuvastada. Teised kannatanud tõendiallikaks praegusel juhul ei ole, kuna nemad ei näinud pealt, kuidas R.S. t löödi ning kuidas tal telefon ära võeti. Süüdistuse kohaselt oli R.S. e taskust väljalibisenud mobiiltelefoni LG äravõtja ning seejärel jalaga näkkulööja T. Talv. Süüdistatav T. Talv seda omaks ei ole võtnud. Tema kohtus antud ütlustest nähtuvalt kukkusid kellegi asjad (rahakott, pangakaardid) maha. T. Talv aitas neid üles võtta. Ta andis need kohe isikule, kel need kukkusid. T. Talv ei mäleta, et seejuures oleks midagi räägitud. Lisaks on väitnud süüdistatav R. Leies, et LG telefoni, s.o R.S. e telefoni leidis tema ja võttis maast üles, kusjuures leidmise hetkel ta ei teadnud, kelle telefon see oli ja mis asjaoludel see sinna oli sattunud. R Leiese ütlused ei ole väga usaldusväärsed, kuna ei lange kokku eeluurimisel antud ütlustega. Samas ei saa jätta tähelepanuta, et R.S. e telefon kukkus taskust maha ning et tõepoolest see võeti üles maast. Tähele tuleb panna ka seda, et R.S. e telefon saadi kätte just R. Leiese juurest. Tõendid selle kohta, et keegi süüdistatavatest jõudis selle talle eelnevalt üle anda, puuduvad. Lisaks tõendavad R.S. e kohtus antud ütlused, et kui teda oli jalaga näkku löödud, siis kohe tuli ka politsei. Järelikult toimus kõnealune intsident üsna kiiresti. Samuti leidis tõendamist eespool, et süüdistatavad jooksid peale politsei saabumist erinevates suundades laiali. Järelikult ei olnud teistel süüdistatavatel aega ega võimalustki telefoni R. Leiesele üle anda. See asjaolu viitab R. Leiese kohtus antud ütluste teatavale tõepärasusele. Seega ei saa tõsikindlalt ka väita, et T. Talv oli R.S. e suhtes vägivallateo toimepanija ning telefoni äravõtja. Või kui saakski, siis nagu ülalgi, tuleb valduse üleminekuks tuvastada ka isiku soovi teostada oma faktilist võimu (valitsemissoovi). Käesolevas asjas seda tõendada ei ole õnnestunud, sest nagu eelpool viidatud, R.S. e telefoni ei saadud kätte mitte T. Talve käest, vaid R. Leiese käest ning asjaolu, et T. Talv oleks telefoni R. Leiesele üle andnud, ei leidnud kohtus uuritud tõenditega kinnitust. 01.02.2008 ettekandest (I kd tl 33) ilmneb, et KKO arestimajade talituse vanemkonstaabel Vallo Avi on Lõuna Politseiprefektuuri prefektile ette kandnud arestimaja esimese korruse kambrist nr 113 musta värvi liugklapiga mobiiltelefoni LG leidmisest. Telefon asus laevalgusti korpuse all peidus. Kambris olid viibinud kahtlustatavana kinnipeetavad Janek Gingel ja R. Leies. Mobiiltelefon anti kriminaaltalituse vanemkonstaabli Jüri Nõmme kätte. 29.02.2008 asitõendi vaatlusprotokollist (I kd tl 34) selgub, et asitõendina on vaadeldud mobiiltelefoni LG Chocolate KG 800, IMEI koodiga 35919500084427800. Telefon on musta värvi korpusega, punaste kujundite nuppudega ja liugklapiga. Telefoni SIM kaardi pesas puudub SIM kaart. Telefon on vaatluse järel tagastatud omanikule R.S. ele. 15 R.S. e 29.02.2009 kinnituse (I kd tl 35) kohaselt sai ta tagasi mobiiltelefoni, mis temalt ära võeti 01.02.2008 kella 03 paiku. Ka süüdistatava R. Leiese kohtus antud ütlustest nähtuvalt jäi R.S. e telefon politseisse. Telefoni üles korjates ei olnud tal kavatsust seda endale jätta. Tal oli plaanis teha vahetuskaupa mütsi vastu, kuid vahetusettepanekule tuli eitav vastus. Politseis läks ta ütlusi andma ning jättis telefoni algul kambrisse laua peale. Kuigi ta ütles, et tal on all veel üks asi, ei lastud teda enam tagasi ja seepärast jäi telefon sinna. R. Leies telefoni lae vahele ei peitnud. Mingid inimesed tegelesid sellega seal siis edasi. Seal olid vanemad noormehed. Lõppkokkuvõttes oleks R. Leies selle telefoni ikka politseisse andnud, sest ta ei plaaninud seda jäädavalt endale jätta. Nii R. Leiese ütlused, 01.02.2008 ettekanne, 29.02.2008 asitõendi vaatlusprotokoll kui ka R.S. e 29.02.2009 kinnitus telefoni kättesaamise kohta kogumis tõendavad usaldusväärselt, et R.S. e telefon oli kinnipidamise hetkel R. Leiese käes. Järelikult kehtestas süüdistatav R. Leies R.S. e telefoni üle oma valduse. Samas ei ole tõendeid selle kohta, et R. Leies sai valduse asja üle R.S. e kallal vägivalda kasutades. R. Leiesele kaassüüdistatava teopanuse omistamist, s.o R.S. e kallal vägivalla kasutamist ei võimalda see, et kohtus ülaltuvastatud asjaoludest ei ilmne, et süüdistatavad tegutsesid võõra vallasasja äravõtmisel ühiselt ja oma tegevust kooskõlastades. Ja isegi kui saaks R. Leiesele kaassüüdistatavate teopanust omistada ning lugeda röövimise objektiivne koosseis täidetuks, siis ei ole tõendatud röövimise koosseisu subjektiivne külg, eelkõige omastamise eesmärk. Omastamise eesmärk eeldab asja hõivaja poolt a) omanikusarnase seisundi loomist ning b) asja endise valdaja asjast ilma jätmist ning selle asja enda kasuks pööramist. R. Leies väidab, et ta ei plaaninud seda telefoni enda kätte jätta, vaid tahtis teha vahetuskaupa mütsi vastu. Tõendeid, millega saaks selle väite ümber lükata, kohtus käsitletud ei ole. Samas M.O. a varasemad ütlused tõendavad, et pangaautomaadi juures toimunud rüseluse käigus jäi R. Leiese müts tõesti M.O. a kätte. KrMS § 7 lg 3 kohaselt kriminaalmenetluses kõrvaldamata kahtlus süüdistatava süüdiolekus tõlgendatakse tema kasuks ja järelikult ei ole võimalik tõsikindlalt väita, et R. Leiesel oli R.S. e telefoni omastamise eesmärk. Selles osas, kes võttis maast R.S. ele kuulunud telefoni ning kes tema kallal vägivalda kasutas, on jäänud püsima erinevad kahtlused, mida kohtumenetluse käigus ei ole olnud võimalik kõrvaldada. Samuti on kahtlused selles osas, kuidas saavutas süüdistatav R. Leies valduse R.S. e telefoni LG Chocolate KG 800 üle ning kas tal oli olemas kõnealuse telefoni omastamise eesmärk. Kohtus kõrvaldamata jäänud kahtlused tuleb KrMS § 7 lg 3 tulenevalt tõlgendada süüdistatavate kasuks. Kuna puuduvad ka muud otseselt süüstavad tõendid, siis see välistab T. Talvele ja R. Leiesele süüdistustes nimetatud tegevuste omistamise. Kõike eelnevat arvestades tuleb süüdistatavad R. Leies, T. Talv ning A. Johanson õigeks mõista
Maakohus möönas, et ülaltuvastatud faktilistest asjaoludest lähtudes saaks vähemalt süüdistatava R. Leiese osas kaalumisele tulla
MS § 268 lg 1, et kriminaalasja kohtulik arutamine toimub süüdistatava suhtes ainult süüdistusakti järgi, kui sama paragrahvi lõigetes 2-6 ei ole sätestatud teisiti. KrMS § 268 lg 8 näeb ette, et kohus võib kohtuotsust tehes kuriteo samadest asjaoludest lähtuvalt muuta kuriteo kvalifikatsiooni, kergendades isiku olukorda. Järelikult sätestab seadus kohtu poolt süüdistusaktis märgitud kuriteo kvalifikatsiooni muutmisele kaks piiravat tingimust: 1) lähtuda tuleb kuriteo samadest asjaoludest ja 2) kvalifikatsioonis tehtav muudatus peab olema isiku olukorda kergendav. Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma 12.12.2008 otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-46-08 selgitanud, et rääkides süüdistatava 16 olukorra kergendamisest KrMS § 268 lg 8 mõttes, tuleb muu hulgas arvestada KrMS § 268 lg 2 sätestatut. KrMS § 268 lg 2 järeldub, et süüdistatava olukorra kergendamine võrreldes esitatud süüdistusega ei või endaga kaasa tuua süüdistuse olulist muutmist. Süüdistuse oluline muutmine võib seisneda ka selles, et kohus annab süüdistuses kirjeldatud faktilistele asjaoludele süüdistuses märgitust oluliselt erineva õigusliku hinnangu (otsuse p-d 29 ja 32). Süüdistuse ümberkvalifitseerimine avaliku korra raskeks rikkumiseks seda kahtlemata on, kuivõrd siin tuleb mängu täiesti uus õigushüve ning tõendamiseseme asjaolu - avalik kord. Edasi selgitab Riigikohus oma otsuses, et nõue, mille kohaselt ei tohi kohus anda süüdistuses kirjeldatud faktilistele asjaoludele süüdistuses märgitust oluliselt erinevat õiguslikku hinnangut, teenib süüdistatava kaitseõiguse tagamise eesmärki. Euroopa Inimõiguste Kohus on asunud seisukohale, et Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art 6 lg 3 p-d a ja b tagavad süüdistatavale lisaks õigusele olla informeeritud süüdistuse põhjusest, s.o tegudest, mis isik on väidetavalt toime pannud ja mis on süüdistuse aluseks, ka õiguse olla teavitatud nendele tegudele antud õiguslikust kvalifikatsioonist. Süüdistatava täielik ja detailne informeeritus süüdistusest ja seega ka õiguslikust kvalifikatsioonist, millest kohus võib otsust tehes lähtuda, on õiglase kriminaalmenetluse hädavajalik eeldus, mida tuleb vaadelda süüdistatava kaitseks ettevalmistumise õiguse valguses. Seega ei tohi kohtu kohaldatav õigusnorm olla süüdistatavale üllatuslik ja süüdistataval peab olema mõistlik võimalus esitada sellisele õiguskäsitlusele oma vastuväited. Kui kohus annab nõupidamistoas otsust tehes süüdistuses kirjeldatud faktilistele asjaoludele süüdistuses märgitust oluliselt erineva õigusliku hinnangu, ei ole süüdistataval üldjuhul võimalik kohtu õiguskäsitlusest lähtuvalt oma seisukohti ja vastuväiteid esitada, mistõttu rikutakse süüdimõistmisel tema kaitseõigust. Sel põhjusel piirab KrMS § 268 lg 8 koostoimes sama paragrahvi lõikega 2 kohtu võimalust teha nõupidamistoas kuriteo kvalifikatsioonis olulisi muudatusi (otsuse p 33). Eeltoodust tulenevalt leidis maakohus, et tal puudub süüdistatavate kaitseõiguse tagamiseks õigus käesolevas menetluse etapis seda tegu kaaluda ning ümber kvalifitseerida, sest kohtulikul uurimisel muid kvalifikatsioone peale
Apellatsioonis esitatud taotluste sisu Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör S. Rood esitas apellatsiooni, milles palub tühistada maakohtu otsuse R. Leiese, T. Talve ja A. Johansoni õigeksmõistmises
Leies süüdi
lg 2 p 7 järgi ja karistada teda 3 aastase vangistusega.
alusel arvata karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg 01.02.2008, s.o 1 päev ja mõista lõplikuks karistuseks 2 aastat 11 kuud ja 29 päeva vangistust.
lg 2 alusel suurendada karistust Tartu Maakohtu 21.06.2007 otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa, s.o 3 kuu võrra ja mõista lõplikuks liitkaristuseks 3 aastat 2 kuud ja 29 päeva vangistust. T. Talv süüdi
lg 2 p 7 järgi ja karistada teda 3 aastase vangistusega.
Talvele mõistetud karistust mitte täitmisele pöörata, kui T. Talv 3 aastase katseaja jooksul ei pane toime uut kuritegu ja täidab
A. Johanson süüdi
lg 2 p 7 järgi ja karistada teda 3 aastase vangistusega.
alusel arvata karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg 20-21.09.2010, s.o 2 päeva ja mõista lõplikuks karistuseks 2 aastat 11 kuud ja 28 päeva vangistust.
Johansonile mõistetud karistust mitte täitmisele pöörata, kui A. Johanson 3 aastase katseaja jooksul ei pane toime uut kuritegu ja täidab
Välja mõista VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 5 alusel R. Leieselt, T. Talvelt ja A. Johansonilt tsiviilhagi T.M. hi kasuks 95 eurot ja 87 senti. 17 Apellatsiooni kohaselt on maakohus ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust. Süüdistuse kohaselt algab grupilise röövimise toimepanemisele eelnenud tegevus sellest, et R. Leies nõudis M.O. alt söögi ostmiseks raha ja tiris teda kättpidi sularahaautomaadi juurde. Maakohus leiab, et ütlustega on tõendatud, et teel pangaautomaadi juurde võttis R. Leies M.O. al käest kinni, suunates teda pangaautomaadi juurde. Samuti luges kohus tõendatuks, et M.O. ei saanud R. Leiese haardest vabaks ning R. Leies rääkis kannatanuga nõudval toonil. Samas aga kahtleb maakohus M.O. a ütluste selles osas, et eelpool nimetatud olukord võis M.O. as hirmu tekitada ja R. Leiese tegevuse intensiivsuses, millele M.O. ei suutnud vastu panna. Sellest tulenevalt jõuab maakohus järeldusele, et selles osas, kas R. Leies tiris M.O. at jõudu kasutades tema tahte vastaselt sularahaautomaadi juurde, on jäänud püsima erinevad kahtlused, mida kohtumenetluse käigus ei ole olnud võimalik kõrvaldada ning järelikult ei saa R. Leiesele M.O. a kättpidi sularahaautomaadi juurde tirimist ette heita. Süüdistuse kohaselt jätkus R. Leiese tegevus selles, et ta tõukas M.O. at pärast seda, kui M.O. tõestas pangakontol raha puudumist kontoväljavõtte näitamisega R. Leiesele. Maakohus jõudis järeldusele, et selline süüdistuses nimetatud asjaolu ei ole leidnud tõendamist. Kohtuotsusest ei ole võimalik aru saada, miks kohus sellisele järeldusele on jõudnud, kuna kohus on piirdunud ainult isikute poolt antud ütluste loeteluga. Prokurör ei nõustu maakohtu eeltoodud järeldustega. R. Leiese tegevusest nähtub ilmekalt, et tal esines soov võõrast vara omastada. Seda tõendavad kõigi kannatanute ütlused, et R. Leiese poolt M.O. alt esialgne raha küsimine jätkus nõudvas toonis ning muutus järjest agressiivsemaks. Hetkest, kui R. Leies võttis juba kinni M.O. a varrukast, asus ta takistama kannatanu valikuvabadust. R. Leies tegutses järjekindlalt eesmärgiga saavutada kannatanult raha üleandmine. Kuni pangaautomaadini säilis nõudjal lootus nõutavat raha saada. SEB pangaautomaadi juures ei rahuldunud R. Leies asjaoluga, et kannatanu kontol rahalised vahendid puudusid, vaid tõukas kannatanut. Seda kinnitavad kannatanu R.S. e kohtus antud ütlused, et kui ta Martini käest pangatšeki ära võttis, läks võõras noormees närvi ning tõukas Martinit. Kontekstist on võimalik aru saada, et selle võõra all mõtles kannatanu R.S. R. Leiest (kohtuistungi protokoll lk 20). Samuti nähtub kõigi kannatanute ütlustest, et R. Leies ei jätnud M.O. at rahule ning kelle kaitseks nüüd omakorda juba nemad välja astusid. Seega on kohtu kahtlused ümber lükatud kohtuistungil uuritud tõenditega. Maakohus luges tõendatuks, et M.O. a suhtes pandi toime kehaline väärkohtlemine
Samas aga leidis maakohus, et süüdistatavatele T. Talvele ja A. Johansonile ei saa subsumeerida M.O. a tõukamist ja füüsilise valu tekitamist ning tõlgendab kahtlused seega süüdistatavate kasuks. Samas on kohtuistungil tuvastatud, et kui T. Talv ja A. Johanson nägid, et kannatanule on appi läinud viimase sõbrad, said nad aru sellest, et R. Leies oma jõududega raha kätte ei saa. T. Talve ja A. Johansoni ühinemisel R. Leiesega oli kuritegu alles katse staadiumis. Süüdistatavate käitumisest ja kannatanute ütlustest nähtub, et T. Talv ja A. Johanson pidid aru saama, et nende sõber R. Leies püüab hõivata võõralt isikult raha. Kokku lepitud ei olnud, mil viisil nad tegutsevad. Süüdistatavate tegevus kujunes vastavalt olukorrale ning sellele, kuidas kannatanud vastupanu osutama hakkasid. See, et kaassüüdistatavad T. Talv ja A. Johanson paiknesid sealsamas pangaautomaadi läheduses, on tuvastatud kannatanu R.S. e, süüdistatavate R. Leiese ja A. Johansoni ütlustega. Riigikohus on oma otsuses 3-1-1-57-10 korranud oma varasemat seisukohta, et isikud tegutsevad ühiselt ja kooskõlastatult selliselt, et igaüks valitseb neist tegu ja igaüks eeldab, et süüteokoosseisu realiseerimine sõltub igast toimepanijast. Teo valitsemine tähendab seejuures koosseisutunnustele vastava sündmuse kulgemise enda kontrolli all hoidmist. Eeltoodust järeldub, et
lg 2 kujutab endast 18 omistamisnormi, mille alusel üks isik vastutab ka teise poolt faktiliselt tehtu eest nii, nagu ta oleks seda ise teinud. A. Johanson ja T. Talv, liitudes R. Leiese tegevusega, asusid tegutsema kui kaastäideviijad. M.O. a vastupanu murdmiseks hüppas A. Johanson kannatanule jalgadega selga, mille tagajärjel kannatanu kukkus. Kannatanu R.S. e ütlused kinnitavad M.O. ale selga hüppamise fakti ning tema ütlustega haakuvad ka A. Johansoni ütlused, millest nähtuvalt ta ühte kannatanutest tõukas ning möönab tõukamise tagajärjel kannatanu kukkumist. Kannatanu M.O. ise on kinnitanud, et selga hüppajaks oli üks R. Leiese sõpradest ning on põhjendanud, et tema selga hüppaja nägu ei näinud ja talle tundus aknaklaasi peegelduselt, et see võis olla T. Talv. Seega nähtub kohtuistungil kogutud tõenditest, et kõik süüdistatavad tegutsesid ühise eesmärgi nimel, s.o selleks, et saada kannatanutelt vara ja seetõttu ei oma siinkohal tähtsust, milline grupi liige millise kannatanu suhtes vägivalda tarvitas. Oluline on see, et üks süüdistatavatest kasutas vägivalda selleks, et saada endale ja oma kaasosalistele, s.o teistele süüdistatavatele, võõrast vara. Süüdistuses formuleeritud T.M. i löömises ja kannatanule kuuluva telefoni Nokia ebaseaduslikus omastamises R. Leiese poolt, leidis maakohus, et R. Leies on toime pannud kannatanu T.M. i rusikaga näkku löömise. Samas leiab maakohus, et ei ole leidnud tõendamist, et R. Leiesel oli soov teostada telefoni üle faktiliselt olemasolevat võimu, st et tal oli valitsemissoov. Sellisele järeldusele jõudis maakohus pelgalt sellepärast, et R. Leiese juurest ei ole T.M. ile kuuluvat telefoni leitud ning ei ole usutav, et R. Leies viskas politsei eest ära joostes telefoni maha, samal ajal jättes enda kätte R.S. ele kuulunud telefoni. Maakohus leiab veel, et kannatanu T.M. i kohtus antud ütlused ei kattu kannatanute M.O. a ja R.S. e ütlustega, kuna viimased kinnitavad, et T.M. i käest võttis telefoni ära R. Leies. Kuna T.M. i ütlustest nähtub, et telefon väljus tema valdusest siis kui ta sai löögi oimukohale ja hetkeks teadvuse kaotas ning seoses sellega ei näinud kannatanu telefoni võtjat, annab maakohus suurema kaalu T.M. i kui sündmuse vahetu tajuja ütlustele. KrMS § 61 lg 1 sätestab, et ühelgi tõendil ei ole ette kindlaksmääratud jõudu. Samuti KrMS § 61 lg 2 kohaselt hindab kohus tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Käesoleval juhul hinnates kõigi kannatanute ütlusi kogumis ning arvestades seda, et M.O. ja R.S. nägid kui telefoni võttis R. Leies, on leidnud tõendamist, et R. Leies omastas ebaseaduslikult T.M. i telefoni Nokia, kasutades eelnevalt kannatanu suhtes vägivalda. Röövimine on teatavasti lõpule viidud asja äravõtmisega vägivalla abil ning asjaolu, et telefoni menetluse käigus ei leitud, ei tee selle hõivamist süüdistatava poolt olematuks. Süüdistuses formuleeritud R.S. e löömises ja kannatanule kuuluva telefoni LG ebaseaduslikus omastamises T. Talve poolt luges maakohus kannatanu R.S. e ütlustega tõendatuks, et kui R.S. tahtis telefoni tagasi saada, virutas telefoni võtnud isik talle jalaga vastu nägu. Maakohus leidis, et see vägivallategu oli ajalis-ruumilises seoses telefoni äravõtmisega, st vägivalda kasutati vahetult pärast telefoni üleminekut teise isiku valdusesse. Samas leidis maakohus, et puuduvad kindlad tõendid selle kohta, kes võttis R.S. e telefoni ja lõi teda jalaga vastu nägu. Kuigi R.S. e telefoni sai politsei kätte peidetuna arestikambrist, kus R. Leiest kinni peeti, asus maakohus seisukohale, et süüdistatav R. Leies kehtestas R.S. e telefoni üle oma valduse, aga samas ei saa R. Leiesele omistada kaassüüdistatava teopanust, kuna ei ilmne, et süüdistatavad tegutsesid võõra vallasasja äravõtmisel ühiselt ja oma tegevust kooskõlastades. Prokurör ei nõustu maakohtu järeldusega, kuna kohus ei ole tähelepanu pööranud süüdistatava T. Talve ütlustele. Kohtueelsel uurimisel on T. Talv väitnud, et jooksis järgi ühele kannatanutest, kellel asjad maha kukkusid. Kohus on KrMS-le § 289 tuginedes T. Talve 19 ütlused avaldanud ning pärast seda kohtus T. Talv nimetatud väidet vaidlustanud ei ole. Lisaks on T. Talv kohtus lisanud, et aitas kannatanul veel ka asju üles korjata. Kannatanu R.S. e väitel oli tema lööjaks heledamas jopes isik. Kannatanu M.O. on pidanud heledama jopega isiku all silmas T. Talve. Seega hinnates tõendeid kogumis, on võimalik teha järeldus, et R.S. e lööjaks sai olla T. Talv. Telefoni äravõtmisega T. Talve poolt oli ka röövimine lõpule viidud. Telefoni peitmine süüdistatava R. Leiese poolt näitab veelkord kõigi süüdistatavate poolset ühtset teopanust. R. Leiese poolt omakorda aga telefoni arestimajja peitmine ja selle leidmine sealt politsei poolt juba pärast seda kui R. Leies oli kambrist lahkunud, lükkab ümber R. Leiese ütlused, et ta tahtis telefoni tagastada. Kuigi prokurör leiab, et süüdistavate käitumine vastab
lg 2 p 7 sätestatud kuriteo koosseisule, soovib prokurör rõhutada, et kuivõrd kohus tuvastas, et kannatanute kallal tarvitati füüsilist vägivalda, ei ole põhjendatud kohtu poolt süüdistatavate täielik õigeksmõistmine. Kohus on motiveerinud, miks ei ole olnud võimalik süüdistatavate tegevust ümber kvalifitseerida
järgi, kuid on jätnud põhjendamata, miks ei olnud võimalik vägivalla tarvitamise tuvastamisel süüdistuse ümberkvalifitseerimine ja süüdistavate süüdimõistmine
Vastused esitatud apellatsioonile T. Talve kaitsja esitas vastuse apellatsioonile, milles leiab, et maakohtu otsus R. Leiese, T. Talve ja A. Johansoni õigeksmõistmises neile
R. Leiesele, T. Talvele ja A. Johansonile on esitatud süüdistus selles, et nemad 01.02.2008 kella 03.00 paiku Tartus Riia mnt 2 asuva SEB Panga sularahaautomaadi juures grupis võõra vara ebaseadusliku omastamise eesmärgil tarvitasid vägivalda M.O. a, T.M. i ja R.S. e suhtes ja panid sellega toime
T. Talve osaks nimetatud süüteo toimepanemises on süüdistuse kohaselt R. Leiese poolt M.O. alt raha nõudmise toetamine, koos A. Johansoniga M.O. a lükkamine selliselt et M.O. põlvili kukkus ja kannatanule tekitati füüsilist valu, samuti R.S. e taskust välja kukkunud mobiiltelefoni LG äravõtmine ning R.S. ele jalga näkku löömine, kui viimane oma telefoni tagasi küsis. Tartu Maakohus mõistis R. Leiese, T. Talve ja A. Johansoni eelpool nimetatud süüdistuses õigeks. Prokurör vaidlustas kohtuotsuse R. Leiese, T. Talve ja A. Johansoni õigeksmõistmise osas, kuna leidis, et kohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust. Kaitsja leiab, et maakohus on kohtuotsuse tegemisel õigesti kohaldanud nii materiaalõigust kui ka protsessiõiguse norme ning kohtuotsus on sellest tulenevalt õige ja põhjendatud. Tartu Maakohus on oma otsuses käsitlenud põhjalikult 01.02.2008 sündmuste kulgu ja hinnanud iga süüdistatava osalust sündmustes, lähtudes kannatanute ja süüdistatavate ütlustest kui põhilistest tõenditest. Prokurör on nii süüdistuses kui ka apellatsioonis käsitlenud põhjendamatult mitut eraldiseisvat tegu ühe jätkuva kuriteona, asudes seisukohale, et grupiviisilise röövimise toimepanemine algas M.O. alt söögi ostmiseks raha nõudmisega R. Leiese poolt ning röövimine oli lõpule viidud R.S. e telefoni äravõtmisega väidetavalt T. Talve poolt. Seejuures on prokurör põhjendamatult eeldanud, et süüdistatavad olid teadlikud üksteise eesmärkidest ning kavatsustest ja tegutsesid ühise tahtlusega. Maakohus on tuvastanud, et süüdistatavad ja kannatanud kohtusid 01.08.2008 kella 03.00 paiku Tartus Võidu sillal. Samuti on kohus tuvastanud, et süüdistatav R. Leies eraldus oma sõpradest ning pöördus kannatanu M.O. a poole ettepanekuga klappida burgeri ostmiseks raha. 20 Kuigi M.O. a kohtuistungil antud ütluste kohaselt tajus ta R. Leiese pöördumist hirmutavana, on kohus tuginedes kannatanute T.M. i ja R.S. e ning süüdistatavate T. Talve ja A. Johansoni ütlustele põhjendatult jõudnud järeldusele, et R. Leiese tegevus ei olnud niivõrd intensiivne, et sellele oleks kui mitte võimatu, siis vähemalt raske kannatanu poolt vastu panna. Kohus on õigesti lugenud tõendatuks, et nii kannatanud T.M. ja R.S. kui ka süüdistatavad T. Talv ja A. Johanson pidasid M.O. at ja R. Leiest omavahel tuttavateks ega saanud aru, et R. Leies oleks M.O. at jõudu kasutades kaasa vedanud. R. Leies ei kooskõlastanud T. Talve ja A. Johansoniga oma tegevust enne M.O. alt raha küsimist. Kuivõrd T. Talv arvas M.O. a ja R. Leiese omavahelise suhtluse põhjal, et nad on omavahel tuttavad ning M.O. a käitumise põhjal ei olnud võimalik aru saada, et teda ähvardatakse või tema suhtes kasutatakse vägivalda, ei võinud T. Talv juhuslikult pealtkuuldud lausekatkete põhjal aru saada ja ei pidanud aru saama, et R. Leies tahab midagi seadusevastast toime panna. Puuduvad tõendid, mis kinnitaks, et süüdistatavatel oli ühine eesmärk kannatanutelt raha saada ning võimaldaks tuvastada süüdistatavate käitumises tegutsemist ühise eesmärgi täitmise nimel. T. Talv kinnitas kohtuistungil, et tal endal oli hamburgeri ostmiseks vajalik sularaha olemas, seega puudus tal vajadus võõra raha järele. Seda, et T. Talve eesmärgiks ei olnud kannatanutelt raha saamine, kinnitab ka asjaolu, et T. Talv ja A. Johanson ei järgnenud R. Leiesele ja M.O. ale pangaautomaadi juurde. Maakohus on õigesti tuvastanud, et ajal, mil R. Leies ja M.O. suundusid teistest ees Ühispanga sularahaautomaadi juurde, liikusid süüdistatavad A. Johanson ja T. Talv edasi Statoili poole. Kohus on kannatanute ja süüdistatavate ütluste põhjal lugenud tõendatuks, et A. Johanson ja T. Talv, kes olid jõudnud kõndida juba Soola ja Turu ristmikuni, jooksid sündmuskohale pärast seda, kui nägid eemalt R. Leiese ja kannatanute vahel tekkinud kähmlust. Eeltoodust tulenevalt on meelevaldne apellatsioonis esitatud väide, mille kohaselt kohtuistungil on tuvastatud, et kui T. Talv ja A. Johanson nägid, et kannatanule on appi läinud viimase sõbrad, said nad aru sellest, et R. Leies oma jõududega raha kätte ei saa. Samuti on ebaõige prokuröri järeldus, mille kohaselt süüdistatavate käitumisest ja kannatanute ütlustest nähtub, et T. Talv ja A. Johanson pidid aru saama, et nende sõber R. Leies püüab hõivata võõralt isikult raha. Uuritud tõenditest ei nähtu, mille põhjal pidid T. Talv ja A. Johanson aru saama, et kähmlus on tekkinud seetõttu, et R. Leies püüab hõivata võõralt isikult raha. Olukorras, kus T. Talv ja A. Johanson ei kuulnud kähmlusele eelnenud jutuajamist ja nägid eemalt, et sõber R. Leies on ümbritsetud kannatanutest ja teda rünnatakse, saab rääkida üksnes T. Talve ja A. Johanson soovist sõbrale appi minna tema vastu suunatud ründe lõpetamiseks. Maakohus on põhjalikult analüüsinud kannatanute ja süüdistatavate ütlusi, selgitamaks välja, kes lõi kannatanu M.O. at nii et viimane kukkus. Kannatanute ja süüdistatavate ütluste võrdlemisel on kohus jõudnud põhjendatult järeldusele, et M.O. a löömise osas jäävad nii A. Johansoni kui ka T. Talve puhul üles kahtlused, mida olemasolevate tõenditega kõrvaldada ei ole võimalik. T. Talv kinnitas kohtuistungil, et ta proovis rüselejaid rahustada ja võttis ühel poisil ümbert kinni ning tõstis ta R. Leiesest eemale. Tema tegevuse tulemusena keegi maha ei kukkunud. A. Johansoni tegevust ta ei mäleta. M.O. identifitseeris talle väidetavalt selga hüpanud noormehe kasiino klaasseinalt tulnud ebaselge virvenduse põhjal ning ei olnud seetõttu veendunud, et hüppajaks oli T. Talv. R.S. eristab M.O. ale selga hüpanud noormeest teistest jope värvuse järgi. Samas ei ole 21 kriminaalasja eeluurimisel fikseeritud, millist riietust kandsid süüdistatavad A. Johanson ja T. Talv. Seega ei ole jope värvuse järgi võimalik neile omistada M.O. a ründamist. Eeltoodust tulenevalt on maakohus õigesti kohaldanud KrMS § 7 lg 3 ning tõlgendades kriminaalmenetluses kõrvaldamata kahtlusi süüdistatavate kasuks asunud seisukohale, et ei A. Johansonile ega T. Talvele ei saa subsumeerida M.O. a tõukamist ja füüsilise valu tekitamist. Maakohus on põhjalikult analüüsinud ka süüdistuses formuleeritud T.M. i löömist ja talle kuuluva telefoni Nokia ebaseaduslikku omastamist R. Leiese poolt. Kuivõrd kannatanute ütlused T.M. i löömise ja temalt telefoni võtmise osas on omavahel vastuolus ja ei võimalda üheselt kindlaks teha, kes kolmest süüdistatavast võttis telefoni, süüdistatavad A. Johanson ja T. Talv ei näinud T.M. i löömist ja temalt telefoni äravõtmist ning telefoni ei leitud R. Leiese kinnipidamisel, on põhjendatud maakohtu seisukoht tulenevalt KrMS § 7 lg 3 tõlgendada kõrvaldamata kahtlused süüdistatava süüdiolekus tema kasuks ja lugeda mitte tõendatuks R. Leiese soov teostada telefoni üle faktilist võimu. Ainuüksi fakt, et T.M. i telefon Nokia jäi sündmuste käigus kadunuks, ei tõenda, et R. Leies võttis T.M. i telefoni vägivalda kasutades enda valdusesse ning et R. Leies soovis omastada T.M. i telefoni. Kuivõrd T. Talve ütluste kohaselt ei näinud ta T.M. i löömist ja temalt telefoni äravõtmist, ei ole tõendatud, et T. Talv oli üldse teadlik T.M. i telefoni kadumisest Süüdistuses formuleeritud R.S. e löömises ja talle kuuluva telefoni LG ebaseaduslikus omastamises T. Talve poolt loeb maakohus tõendatuks, et kukkumise hetkel kukkus R.S. el ka telefon LG taskust välja, mille võttis üles keegi võõrastest noormeestest, kellel oli seljas hele jope. Ka loeb kohus tõendatuks, et R.S. tahtis oma telefoni tagasi saada, kuid telefoni võtnud isik virutas talle jalaga vastu nägu. Maakohus on põhjendatult asunud seisukohale, et puuduvad kindlad tõendid selle kohta, kes võttis R.S. e telefoni ja lõi teda jalaga vastu nägu. Nagu eespool märgitud, ei ole võimalik süüdistatavaid üheselt eristada jope värvuse järgi. Seetõttu ei ole põhjendatud süüdistuse väide, et R.S. e lööjaks sai olla üksnes T. Talv. T. Talv kinnitas kohtuistungil, et ta aitas R.S. el küll üles korjata maha pudenenud dokumente, kuid R.S. e telefoni ta ei näinud. Samuti kinnitab T. Talv, et ta R.S. t ei löönud. Kohtuistungil uuritud tõenditest nähtuvalt leiti R.S. e telefon hiljem arestimajast kambrist, kus peeti kinni R. Leiest. Ükski kohtuistungil uuritud tõend ei seo T. Talve üheselt R.S. e telefoni võtmisega. Kuivõrd R.S. e ütluste kohaselt saabus politsei kohe pärast seda, kui teda oli jalaga näkku löödud ja süüdistatavad jooksid politsei saabudes laiali, puudus T. Talvel ka võimalus oma tegevust kooskõlastada R. Leiesega ning telefoni R. Leiesele üle anda. Eeltoodu põhjal ei saa rääkida R.S. e telefoni hõivamisel kõigi süüdistatavate poolse ühtse teopanuse olemasolust. Tähelepanuta ei saa jätta ka R. Leiese ütlusi, mille kohaselt leidis ta telefoni LG maast ja pakkus seda kannatanutele vahetuseks oma mütsi vastu. Vahetus jäi toimumata politsei saabumise tõttu. Asjaolu, et R. Leies ei andnud politseile ülekuulamisel üle tema valduses olnud R.S. e telefoni, vaid jättis selle kambrisse, ei tõenda, et ta kavatses telefoni endale jätta. Eeltoodust tulenevalt leiab T. Talve kaitsja, et maakohus on selles osas, kes võttis maast R.S. ele kuulunud telefoni ning kes tema kallal vägivalda kasutas, samuti selles osas, kuidas saavutas süüdistatav R. Leies valduse R.S. e telefoni LG Chocolate KG 800 üle ning kas tal oli olemas kõnealuse telefoni osas omastamise eesmärk, põhjendatult asunud seisukohale, et kriminaalmenetluses on jäänud püsima erinevad kahtlused, mida kohtumenetluse käigus ei ole olnud võimalik kõrvaldada ja mida tuleb KrMS § 7 lg 3 tulenevalt tõlgendada süüdistatavate kasuks. A. Johansoni kaitsja esitas samuti vastuse apellatsioonile, milles leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja selle tühistamiseks A. Johansoni õigeksmõistmise osas puudub alus. 22 Maakohus on õigesti märkinud, et röövimise subjektiivne koosseis eeldab vähemalt kaudse tahtluse olemasolu objektiivse koosseisu asjaolude, sh vägivalla kasutamise ja asjade hõivamise suhtes ning lisaks ka vara hõivamise, omastamise eesmärgi tuvastamist. Süüdistamaks A. Johansoni kannatanutelt vara röövimises tuleb selleks tuvastada vastava eesmärgi olemasolu ja kas tal oli selleks tahtlus. Maakohus on põhjalikult analüüsinud tõendeid ja sellele tuginedes teinud asjakohased järeldused. Tõenditeks, millega saab asjas tehiolude tuvastamisel arvestada, on kannatanute ja süüdistatavate ütlused. Maakohtu otsuses on kronoloogiliselt esitatud sündmuste kulg ning käsitletud iga süüdistatava tegevust eraldivõetuna. Maakohus on tuvastanud, et 01.02.2008 öösel kohtusid Tartus Võidu sillal kannatanute ja süüdistatavate seltskond. R. Leies eraldus süüdistatavate seltskonnast ja suundus M.O. a juurde, kellele tegi ettepaneku klappida burgeri raha. Tema enda kinnitusel tal raha ei olnud. A. Johansoni ja T. Talve kinnitusel neil raha oli ning vastupidine pole ka tõendamist leidnud. R. Leies ei teavitanud oma kavatsustest kedagi. Jõudes kannatanuteni eemaldus R. Leies oma seltskonnast ning hakkas M.O. aga suhtlema. M.O. a ütluste kohaselt tuli R. Leies üksi temaga rääkima. R.S. e ja T.M. i ütluste kohaselt eemaldusid mõlemad seltskonnast. Keegi M.O. a ja R. Leiese kaaslastest ei teadnud, mis neil kavas on. A. Johansonil, T. Talvel ja ka T.M. il tekkis nende ütluste kohaselt arusaam, et M.O. ja R. Leies tunnevad üksteist. Maakohus on õigesti jõudnud järeldusele, et ei T.M. ega R.S. ei näinud R. Leiese ja M.O. a vahel füüsilist kokkupuudet kui toimus raha küsimine ja kui nad suundusid pangaautomaadi poole. Asjaolu, et M.O. a ja R. Leiese suhtlemine kahtlust ei äratanud, väljendub ka selles, et T.M. i ütluste kohaselt ei peetud vajalikuks neile järgi minna. R.S. e ja T.M. i ütluste kohaselt suundusid T.M. ja R.S. Võidu sillalt Statoli tankla poole kui M.O. ja R. Leies otse üle tänava läksid. Sellel taustal ei saanud ja ei võinudki A. Johansonil kahtlust tekkida R. Leiese käitumise suhtes. Pidades M.O. at R. Leiese tuttavaks ei olnud tal põhjust eeldada, et R. Leies midagi õigusvastast võiks sooritada. Olles veendunud, et kõik on korras, puudus A. Johansonil ka vajadus sekkuda R. Leiese ja M.O. a suhtlusse. Kuuldes fraase burgeri ostmisest ei saa see asjaolu iseenesest kuulajas kahtlusi tekitada. Seega teadmata midagi võimalikust R. Leiese õigusvastase käitumise kavatsusest ning eeldades, et R. Leies käitub õiguspäraselt, puudub igasugune seos R. Leiese ja A. Johansoni käitumise vahel. Sellest tulenevalt puudub siin kaastäideviimine. Puudub tegu, mis oleks täideviimisena käsitletav. Puudub ka tegu, mis osavõtule viitaks. Maakohus loeb õigesti tuvastatuks, et ajal, mil R. Leies ja M.O. pangaautomaadi juurde suundusid, liikusid A. Johanson ja T. Talv Statoili tankla poole. Maakohus tuvastas õigesti ka asjaolu, et A. Johansonil ja T. Talvel oli raha olemas. Puuduvad tõendid, mis mingil viisil võimaldaks seostada kõigi kolme süüdistatava omavahelist tegevust. A. Johansonil puudus igasugune mõistlik alus möönda, et R. Leies tahab kannatanutelt asju või raha röövida. Eeldades nii nagu teised ülal märgitud isikud, et R. Leies tunneb M.O. at, ei olnud mingit alust eeldada, et R. Leies tahab midagi seadusevastast toime panna. Arvestades asjaolu, et A. Johanson ja T. Talv omasid raha, siis puudus neil vajadus võõra raha järele. Ükski tõend ei kinnita, nagu oleksid A. Johanson või T. Talv omanud eesmärki kannatanutelt raha saamiseks. Maakohtu otsuse kohaselt on tõendatud, et A. Johanson ja T. Talv, kes olid jõudnud kõndida Soola ja Turu tn. ristmikuni, nägid eemalt, et vana kaubamaja nurga juures asuva pangaautomaadi juures oleval platvormil oli R. Leiese ning M.O. a, T.M. i ja R.S. e vahel tekkinud kähmlus ning nad jooksid samuti sündmuskohale. Apellandi väite kohaselt A. Johanson ja T. Talv nägid, et kannatanu M.O. ale on appi läinud selle sõbrad, said aru sellest, et R. Leies oma jõududega raha kätte ei saa. Väidetavalt pidid A. Johanson ja T. Talv aru saama, et R. Leies püüab hõivata võõralt isikult raha. 23 Apellandi väited ei tugine asjas uuritud tõenditel ja järeldused on meelevaldsed. Uuritud tõendite põhjal ei saa väita, kas A. Johanson või T. Talv teadsid konflikti tegelikku põhjust. Arusaamatuks jääb, millele tuginedes pidid A. Johanson või T. Talv aru saama tegelikult toimuvast. Kuuldes valjuhäälset kõnet ja nähes pangaautomaadi eest toimuvat suundusid T. Talv ja A. Johanson R. Leiesele appi. Nii T. Talv kui ka A. Johanson ei teadnud, mis toimub. Näha oli vaid, et R. Leies on üksi kolme vastu, olles surutud vastu piiret. M.O. a ütluste kohaselt jõudsid A. Johanson ja T. Talv kohale kui toimus rüselus T.M. i ja R. Leiese vahel. Kolm meest olid R. Leiese ümber. Selline olukord viitab sellele, et toimub füüsiline konflikt, kus üks inimene on ilmselt alla jäänud. Iga normaalne inimene saab sellist olukorda vaid üheselt hinnata. Olles R. Leiese kaaslased, pidasid T. Talv ja A. Johanson põhjendatult õigeks R. Leiesele appi minna. Selline käitumine on kooskõlas tavakäitumisega. A. Johansoni tegevus oli suunatud konflikti lõpetamisele ning pole tõendatud muu eesmärgi olemasolu. Puuduvad tõendid, et A. Johanson oleks kannatanute suhtes vägivalda kasutanud eesmärgiga võõrast vara omandada. A. Johansonile polnud ka teada, kas keegi soovib raha või asju saada. Samuti pole tõendatud, et A. Johanson oleks näinud asjade äravõtmist või ise midagi ära võtnud. Kui keegi võttiski kannatanute telefonid, siis ei saa neid tegevusi kuidagi seostada A. Johansoni käitumisega. Olukorras, kus üks isik sekkub konflikti selle lõpetamiseks ning selle käigus keegi konflikti sekkunu teadmata võtab ära konflikti osapoole asja, ei saa neid kahte käitumisakti omavahel siduda. Sel juhul on tegemist ekstsessiga. Kaastäideviija vastutab vaid oma tahtluse piires ning kaastäideviija ekstsessi ei saa panna teiste kaastäideviijate süüks. Maakohus on üksikasjalikult analüüsinud kannatanute ja süüdistatavate ütlusi püüdmaks selgusele jõuda, kes konkreetselt lõi M.O. at. Asja menetlemise käigus polnud võimalik tuvastada, kes oli see isik. Tl 18-19 avaldatud isiku fotode järgi äratundmise protokollis ei ole M.O. teda selga lükanud isikut konkreetselt ära tundnud. Kannatanule vaid tundub, et see võis olla T. Talv. Kannatanu väite kohaselt oli lööja heleda jopega. Asja menetlemisel polnud võimalik tuvastada, kes oli heleda jopega. A. Johanson ei kinnita samuti, et tema oleks kellegi pikali lükanud ja valu tekitanud. Seetõttu on maakohus õigesti kohaldanud KrMS § 7 lg 3 sätteid ning sellele tuginedes õigesti järeldanud, et A. Johansonile ega T. Talvele ei saa subsumeerida M.O. a tõukamist ja talle valu tekitamist. Süüdistuse kohaselt oli kannatanutelt ära võetud telefonid. T.M. i ütluste kohaselt oli R. Leies teda löönud kui kuulis, et T.M. politseisse helistab. Kannatanu oli korraks teadvuse kaotanud ning siis avastas, et telefon oli kadunud. Antud juhul jääb selgusetuks, kuidas on A. Johanson telefoni kadumisega seotud. A. Johanson T.M. i ei löönud, temaga ei suhelnud, tema telefoni ei võtnud. Puuduvad seoses A. Johansoni tegevuse ja T.M. i telefoni kadumise vahel. Kannatanu R.S. oli komistanud ja kukkunud. Kukkus ta põhjusel, et laskudes trepist komistas. Keegi teda ei lükanud. Pangaautomaadi eest platvormilt eemaldus põhjusel, et seal jäi ruumi väheks. Kukkudes olevat ta telefon maha kukkunud ning keegi heledas jopes noormees oli telefoni ära võtnud. Jällegi puudub antud juhul seos A. Johansoni käitumisega. Pole tõendeid, et A. Johanson oleks kuidagi telefoni äravõtmist toetanud, selleks midagi teinud. Pole tõendatud, et A. Johanson oleks teadlik olnud R.S. e ja T.M. i telefoni kadumisest või äravõtmisest. Kannatanu R.S. e ütluste kohaselt oli igaühe vastas keegi süüdistatavatest. Samas ta ei täpsusta, kes kelle vastas oli. M.O. aga oli eemaldunud seltskonnast. Ta seletas, et nägi eemalt sündmusi. Ta ei väida, et keegi oleks temaga kakelnud või tema vastas olnud. Asjaolu, et trepil toimus kaklus, kinnitavad ka R.S. e ütlused, kelle sõnutsi toimus kõik umbes minuti jooksul. R.S. e hinnangul oli see kaklus. Minut on ka mõistlik aeg, et tekkinud kaklus või konflikt lõpetada. R.S. e sõnul oli konflikti kestus lühike. Seega selle aja jooksul puudus A. Johansonil võimalus kõigi sündmuskohal viibivate isikute tegevusest ülevaadet saada. Seetõttu ei saa väita, et A. Johanson oleks teadlik olnud kannatanute telefonide kadumisest 24 või nendelt telefonide võtmisest. Sel põhjusel pole võimalik tuvastada A. Johansoni tahtlust võõra vara omastamiseks. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused Ringkonnakohus vaatas KrMS § 331 lg 11 alusel antud kriminaalasja läbi kirjalikus menetluses. Ringkonnakohus, olles uurinud ja hinnanud kriminaalasjas kogutud tõendeid, tutvunud apellatsiooni kohta esitatud vastuväidetega, leiab, et prokuröri taotlus õigeksmõistva kohtuotsuse tühistamiseks ja süüdistatavate
lg 2 p 7 järgi süüditunnistamiseks ei kuulu rahuldamisele, sest maakohtus uuritud tõendid ei kinnita röövimise süüdistuse tõendatust. Maakohus on põhjendanud, miks süüdistatavate tegevuses puudub kannatanute mobiiltelefonide ebaseadusliku omastamise eesmärk. Nii on tuvastatud (otsuse lk 11-14), miks R. Leiesele ei saa süüks panna T.M. i mobiiltelefoni üle uue valduse kehtestamist ning T. Talvele (otsuse lk 14-16) R.S. e mobiiltelefoni hõivamist. Kuigi R.S. e mobiiltelefon saadi kätte R. Leieselt, ei ole tõendeid, et ta sai selle üle valduse R.S. e kallal vägivalda kasutades (otsuse lk 16-17). Maakohus luges kõrvaldamata kahtlused süüdistatavate kasuks (otsuse lk 17) ja leidis, et kuna puuduvad süüstavad tõendid, siis see välistab R. Leiesele ja T. Talvele süüdistuses nimetatud mobiiltelefonide röövimise koosseisu. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ja leiab, et prokuröri apellatsioonis ei ole esitatud selliseid tõendeid, mis lükkaks ümber maakohtu järelduse ja kinnitaks, et tegemist oli mobiiltelefonide röövimisega. Ringkonnakohus leiab, et samas on apellatsioon selles esitatud alternatiivse taotluse (faktilistest asjaoludest tulenevalt võimalik
Ringkonnakohus toetub seejuures kohtupraktikale. Riigikohtu 22.09.2010 otsuse nr 3-1-1-60-09 punkt 17.1 kohaselt juhtudel, mil kohus loeb kohtuliku arutamise tulemina välistatuks süüdistatava süüditunnistamise talle süüdistusakti järgi inkrimineeritud karistusseadustiku sätte järgi, ei saa automaatselt järgneda süüdistatava õigeksmõistmist. Enne õigeksmõistva otsuse tegemist peab kohus omal algatusel kontrollima, kas süüdistatava tegu vastab mõnele muule karistusseaduse normile, mille järgi oleks see tegu võimalik KrMS §-s 268 lg 8 sätestatud korras ümber kvalifitseerida. Juhul, kui kohus kaalub süüdistuses kirjeldatud faktilistele asjaoludele süüdistuses märgitust oluliselt erineva õigusliku hinnangu andmist, tuleb süüdistatavale tagada tõhus võimalus end sellise õiguskäsitluse vastu kaitsta. Maakohus möönas (otsuse lk 17-18), et tuvastatud faktilistest asjaoludest lähtudes saaks vähemalt süüdistatava R. Leiese osas kaalumisele tulla
p 1 järgi vägivallaga toimepandud avaliku korra rikkumine, kuid lähtudes Riigikohtu 12.12.2008 otsuse nr 3-1-146-08 seisukohtadest oleks tegemist kaitseõiguse rikkumisega ja seetõttu maakohus ei rakendanud KrMS §-s 268 lg 8 sätestatud korda. Prokurör oma apellatsioonis märgib, et kuigi prokurör leiab, et süüdistavate käitumine vastab
lg 2 p 7 sätestatud kuriteo koosseisule, soovib prokurör rõhutada, et kuivõrd kohus tuvastas, et kannatanute kallal tarvitati füüsilist vägivalda, ei ole põhjendatud kohtu poolt süüdistatavate täielik õigeksmõistmine. Kohus on motiveerinud, miks ei ole olnud võimalik süüdistatavate tegevust ümber kvalifitseerida
järgi, kuid on jätnud põhjendamata, miks ei olnud võimalik vägivalla tarvitamise tuvastamisel süüdistuse ümberkvalifitseerimine ja süüdistavate süüdimõistmine
25 Ringkonnakohus nõustub prokuröri väitega, et maakohus mitmel korral tuvastas (otsuse lk 11, 13, 15)
Ringkonnakohus märgib, et
näeb ette vastutuse teise inimese tervise kahjustamise, löömise, peksmise või valu tekitanud muu kehalise väärkohtlemise eest.
lg 1 näeb ette vägivalla kasutamise võõra vallasasja äravõtmisel selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil.
Leies lõi T.M. hi, mille tagajärjel ta kukkus ja sai füüsilist valu; A. Johanson ja T. Talv tõukasid M.O. at, mille tagajärjel ta kukkus ja sai füüsilist valu; T. Talv lõi jalaga R.S. ele näkku, tekitades talle ninaluu murru. Maakohus tuvastas (otsuse lk 4), et eeltoodud vägivalla all mõistetakse ka
§-s 121 ettenähtud vägivallategusid. Ringkonnakohus leiab samuti, et röövimise süüdistus sisaldab kõigi süüdistatavate suhtes
§-s 121 ettenähtud vägivallategusid ja antud juhul ei ole tegemist süüdistuses kirjeldatud faktilistele asjaoludele süüdistuses märgitust oluliselt erineva õigusliku hinnangu andmisega, mis tingiks süüdistatavatele tõhusa võimaluse tagamist, et end sellise õiguskäsitluse vastu kaitsta. Kõigile süüdistatavatele oli teada, millistes vägivallategudes neid süüdistatakse. Alljärgnevalt ringkonnakohus käsitleb vägivallategudes esitatud süüdistuste tõendatust. R. Leiesele esitatud süüdistuse kohaselt ta lõi T.M. hi rusikaga vasaku oimu piirkonda, tekitades kannatanule füüsilist valu. Löögi tagajärjel kannatanu kukkus. Maakohus tuvastas (otsuse lk 13), et R. Leies pani T.M. i suhtes toime
järgi ettenähtud vägivallateo, täpsemalt teise inimese tervise kahjustamise, sest tema löögi tagajärjel kaotas T.M. hetkeks teadvuse ja järelikult esines kannatanul organismi elundi toimimise lühiajaline häire. Tõenditena lähtuti kannatanute T.M. i ja M.O. a ütlustest. Ringkonnakohus märgib, et eeltoodule vaatamata maakohus lähtus ainult röövimise toimepanemise süüdistusest ega pidanud vajalikuks kaaluda, kas röövimise süüdistuses õigeksmõistmine automaatselt välistab ka
See tegematajätmine puudutab kõigile kolmele süüdistatavale inkrimineeritud tegevust. Ringkonnakohus leiab, et antud juhul maakohus ei täitnud Riigikohtu eelpool viidatud 22.09.2010 otsuse nr 3-1-1-60-09 punktis 17.1 antud juhiseid. Ringkonnakohus leiab, et R. Leies tuleb talle esitatud süüdistusest lähtudes ja seda kergendades faktiliselt tuvastatud asjaoludele toetudes süüdi tunnistada
i suhtes. Ringkonnakohus leiab, et selle kuriteo toimepanemist tõendavad kannatanute T.M. i, M.O. a ja R.S. e ütlused (II kd lk 102 pöördel-103 pöördel, 106-107 pöördel, 109), millistest nähtub R. Leiese poolt T.M. i suhtes vägivalla kasutamine. Süüdistuse kohaselt A. Johanson ja T. Talv tõukasid M.O. at, mille tagajärjel ta kukkus ja sai füüsilist valu. Maakohus tuvastas (otsuse lk 11), et M.O. a suhtes pandi toime kehaline väärkohtlemine
Tõenditena lähtuti kannatanute M.O. a ja R.S. e ning süüdistatavate T. Talve ja A. Johansoni ütlustest. Nende põhjal maakohus luges tõendatuks, et M.O. ale hüppas keegi jalgadega selga nii, et ta kukkus. Tõendatuks loeti, et M.O. at tõukas üks isik, mitte aga kaks, nagu sisaldub süüdistuses. Samas maakohus leidis, et pole tõsikindlaid tõendeid, kas M.O. at tõukas A. Johanson või T. Talv ning lähtudes KrMS §-st 7 lg 3 ei ole kummalegi süüdistatavatest võimalik subsumeerida M.O. a tõukamist ja talle sellega füüsilise valu tekitamist. Ringkonnakohus ei nõustu sellise järeldusega, sest uuritud tõendid võimaldavad kindlaks teha, kumb süüdistatavatest M.O. at tõukas ja talle sellega füüsilist valu tekitas. 26 Kannatanu R.S. e ütlustest (II kd lk 108-108 pöördel) nähtub, et üks süüdistatavatest oli M.O. al „seljas“, teine oli T.M. i vastas ja kolmas tema enda vastas. Seega oli iga kannatanu vastas üks süüdistatav, kellega rüseleti. Eelpool juba leidis tõendamist, et R. Leies oli T.M. i vastas. Süüdistatav A. Johanson on andnud ütlusi (II kd lk 112 pöördel-113), et ta tõukas ühte kannatanutest ja see võis tõukamise järel ka tasakaalu kaotada, aga täpselt ta ei mäleta. Teisi ta pikali ei näinud. Mida T. Talv samal ajal tegi, ta ei näinud. Süüdistatav T. Talv on andnud ütlusi (II kd lk 110-111 pöördel), et ta ei näinud, mida A. Johanson tegi. Ise ta võttis ühel kannatanul ümbert kinni ja tõstis eemale. Maha see kannatanu ei kukkunud. Kannatanu M.O. a ütlustest (II kd lk 102 pöördel) nähtub, et talle hüpati selga ja selle tagajärjel ta kukkus nii kõvasti, et ei saanud kohe püsti. Kannatanu R.S. e ütlustest (II kd lk 108-109 pöördel) nähtub, et ta taganes tema vastas oleva isiku eest trepist alla, komistas ja kukkus ise, mitte tõukamise tagajärjel. Eeltoodud tõenditest nähtub, et M.O. kukkus talle selgahüppamise tõttu ja A. Johanson ei välista, et tema tegevuse tagajärjel kannatanu võis kukkuda. R.S. komistas ja kukkus ise ning see on kooskõlas T. Talve ütlustega, et tema tegevuse tagajärjel keegi ei kukkunud. Järelikult oli isikuks, kes M.O. at tõukas ja talle sellega füüsilist valu tekitas, A. Johanson. Ringkonnakohus eeltoodud tõendite kogumist tulenevalt leiab, et A. Johanson tuleb talle esitatud süüdistusest lähtudes ja seda kergendades faktiliselt tuvastatud asjaoludele toetudes süüdi tunnistada
a suhtes. Süüdistuse kohaselt T. Talv lõi jalaga R.S. ele näkku, tekitades talle ninaluu murru. Maakohus tuvastas (otsuse lk 15), et R.S. e suhtes pandi toime kehaline väärkohtlemine
Samas maakohus leidis, et puuduvad kindlad tõendid selle kohta, kes teda jalaga näkku lõi. Tõenditena lähtuti eelkõige kannatanu R.S. e ütlustest, aga hinnati ka kõiki ülejäänud seda episoodi puudutavaid kannatanute ja süüdistatavate ütlusi. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu järeldusega, et ei ole võimalik kindlaks teha, kes R.S. t jalaga näkku lõi. See tuleneb juba eeltoodud episoodide analüüsist, kus tuvastati, kes süüdistatavatest millise kannatanuga rüseles. Kuna iga süüdistatav tegeles ühe kindla kannatanuga, siis oli R.S. ele jalaga näkku lööjaks T. Talv, sest R. Leies oli T.M. i ja A. Johanson M.O. a vastas. Ringkonnakohus eeltoodud tõendite kogumist tulenevalt leiab, et T. Talv tuleb talle esitatud süüdistusest lähtudes ja seda kergendades faktiliselt tuvastatud asjaoludele toetudes süüdi tunnistada
e suhtes. Karistus. Karistuse mõistmisel ringkonnakohus arvestab
§-s 56 toodud asjaolusid. Karistamise alus on isiku süü. Ringkonnakohus leiab, et R. Leies, T. Talv ja A. Johanson on kõik süüdi
§-s 121 ettenähtud kuriteo toimepanemises. Nende karistust kergendavaid või raskendavaid asjaolusid ringkonnakohus ei tuvastanud. R. Leies on kriminaalkorras 3 korda karistatud, antud kuriteo pani ta toime katseajal. T. Talv ja A. Johanson on varem kohtulikult karistamata. Süüks arvatud kuriteo panid nad toime 01.02.2008, seega mitu aastat tagasi ning ringkonnakohtule ei ole esitatud andmeid, et nad oleks pärast seda veel õigusrikkumisi toime pannud. Antud kuriteost osavõtu aste on kõige suurem R. Leiesel ja kõige väiksem A. Johansonil. Seda ringkonnakohus arvestab neile mõistetava karistuse suuruse määramisel.
27 Arvestades kuriteo toimepanemise tehiolusid, sellest möödunud pikka ajavahemikku ja süüdistatavate isikuid ringkonnakohus leiab, et kõigi süüdistatavate suhtes on võimalik kohaldada rahalist karistust, mille suurust tuleb diferentseerida sõltuvalt kuriteost osavõtu astmest.
lg 1 võimaldab rahalist karistust mõista 30 kuni 500 päevamäära.
lg 2 kohaselt miinimumpäevamäära suurus on 3,20 eurot.
R. Leies viibis eelvangistuses ühe päeva (01.02.2008) ja sellele vastab rahalise karistuse 3 päevamäära. A. Johanson viibis eelvangistuses 2 päeva (20.-21.09.2010) ja sellele vastab rahalise karistuse 6 päevamäära. Eeltoodud asjaoludest lähtudes ringkonnakohus leiab, et R. Leiesele tuleb karistuseks mõista rahaline karistus 233 päevamäära ehk 745,60 eurot. Sellest tuleb eelvangistuses viibitud ühe päeva arvel maha arvata 3 päevamäära ning ärakandmisele kuulub 230 päevamäära ehk 736 eurot. T. Talvele tuleb karistuseks mõista rahaline karistus 200 päevamäära ehk 640 eurot. A. Johansonile tuleb karistuseks mõista rahaline karistus 156 päevamäära ehk 499,20 eurot. Sellest tuleb eelvangistuses viibitud kahe päeva arvel maha arvata 6 päevamäära ning ärakandmisele kuulub 150 päevamäära ehk 480 eurot.
lg 6 kohaselt kui süüdimõistetu paneb katseajal toime uue kuriteo, mille eest teda karistatakse rahalise karistusega, mõistetakse liitkaristus vastavalt
Sellisel juhul võib kohus jätta eelmise kuriteo eest mõistetud karistuse täitmisele pööramata, määrates, et uue kuriteo eest mõistetud rahaline karistus viiakse täide iseseisvalt. R. Leiest karistati 21.06.2007 Tartu Maakohtu (Võru kohtumaja) otsusega
Käesolevas asjas süüdistatakse teda kuriteo toimepanemises 01.02.2008, s.o katseajal. Kuna R. Leiesele antud juhul mõisteti karistuseks rahaline karistus, mis
lg 2 alusel viiakse täide iseseisvalt, siis talle Tartu Maakohtu 21.06.2007 otsusega mõistetud karistus tuleb jätta
§-de 74 lg 6 ja 65 lg 2 alusel täitmisele pööramata. Tsiviilhagi. Seoses T.M. i nõudega temalt kaduma läinud mobiiltelefoni osas maakohus tuvastas (otsuse lk 18), et T.M. i vastane vägivald ja sellest tulenevalt ka tema vara väljaminek tema seaduslikust valdusest on tõendatud ning seega on tal õigustus VÕS §-de 1043 ja 1045 lg 1 p 5 alusel esitada tsiviilnõue isiku vastu, kes on süüdi tema telefoni valduse rikkumises ning sellega talle materiaalse kahju tekitamises. Ringkonnakohus eelpool tuvastas, et R. Leies kasutas T.M. i suhtes füüsilist vägivalda ja seoses sellega läks kannatanu mobiiltelefon tema valdusest välja. Asjaolu, et telefon läks kaduma, ei välista R. Leiese vastutust, kuna ta kuriteo toimepanemisega tekitas T.M. ile varalise kahju ja seetõttu peab talle VÕS § 1043 alusel telefoni maksumuse 95,87 eurot hüvitama. Menetluskulud. Maakohus tuvastas (otsuse lk18), et menetluskuludeks on riigi õigusabi korras A. Johansoni kaitsjale tasutud kaitsjatasu 843,71 eurot; postikulud, kutsete kättetoimetamise kulu ja 28 kaitsjatele toimikust koopia tegemise kulu kokku 17,18 eurot ehk 5,73 eurot iga süüdistatava kohta ning seoses õigeksmõistmisega jättis KrMS § 181 lg 1 alusel need kõik riigi kanda. Ringkonnakohus märgib, et KrMS § 180 lg 1 kohaselt süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud süüdimõistetu. Kuna ringkonnakohus mõistab süüdistatavad süüdi, siis peab A. Johanson hüvitama kaitsjatasu 843,71 eurot ning muude kuludena A. Johanson, R. Leies ja T. Talv igaüks 5,73 eurot. Ringkonnakohtule esitas A. Johansoni määratud korras kaitsja advokaat H. Kuningas kaitsjatasu taotluse apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest kokku 402,66 eurot, sh käibemaks 67,11 eurot. T. Talve kokkuleppel kaitsja advokaat T. Tafenau esitas taotluse mõista riigilt T. Talve kasuks välja tema poolt kantud õigusabikulud kokku 1590,41 eurot. Ringkonnakohus märgib, et sellest käesoleva apellatsioonimenetlusega seotud kuludeks on ainult 440 eurot, ülejäänu puudutab eelnenud menetlusi. KrMS § 185 lg 1 kohaselt kui apellatsioonimenetluses tehakse üks KrMS § 337 lõike 1 punktides 2-4 või lõikes 2 nimetatud lahend, kannab menetluskulud riik. Seega jäävad riigi kanda eelpool märgitud 402,66 ja 440 eurot. Sellest tulenevalt riik peab hüvitama T. Talvele 440 eurot ja ülejäänud 1150,41 eurot jääb ta enda kanda. Agu Timmi Viivi Tomson 29 Mati Kartau
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.