KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 15. september 2011, Tartu, kirjalik menetlus Kriminaalasja number 1-04-201 Kohtukoosseis Eesistuja Paavo Randma,

§ 373

järgi / V, 260261/ ning samas on ta ka süüdistatavana üle kuulatud / V, 262/ 19.07.2004.a. on koostatud kohtueelse menetluse kokkuvõte A.Org süüdistuses KrK §

§ 373järgi ja T.Piirmann kohta süüdistuses Kar

S § 373 järgi /V, 306-309/. 28.09.2004.a. on Lõuna Ringkonnaprokuratuuri Võru osakond lõpetanud T.Piirmanni osas süüdistuses KarS § 373 järgi KrMS § 202 alusel menetluse ( nn. oportuniteediprintsiibil), kohustades T.Piirmanni maksma riigituludesse 1500.- krooni /V, 310 -311/. 13.12.2004.a. on Lõuna Ringkonnaprokuratuur koostanud süüdistusakti A.Org suhtes süüdistuses KrK §

§ 373järgi /V, 324-325 17.12.2004 on Valga Maakohus saanud A.Org süüdistusakti Kr

K §

§ 373järgi liitmiseks T.Piirmanni kriminaalasjale süüdistuses Kr

K § 161 järgi /VI, 1038/ 16.02.2005.a. on Valga Maakohus A.Org süüdistuses KarS § 373 ja KrK § 161 järgi andnud kohtu alla ning määranud kohtuistungi 12.04.2005.a. /VI, 1046/. 12.04.2005.a. kohtuistung jäi ära süüdistatav A.Org haigestumise tõttu /VI, 1068/, arstitõend / VI, 1067/ 20.10.2005.a. toimus kohtuistung / VI, 1094-1096/, samuti 28.11.2005 /VII, 1118-1124/. 26.01.2006.a. kohtuistung on jäänud ära, kuna ekspert ei saanud toimikuga tutvuda / VII, 1219/. 2 13.04.2006.a. on toimunud kohtuistung /VII, 1240-1244/, 11.09.2006.a. kohtuistung on jäänud ära A.Org mitteilmumise tõttu / VII, 1257-1258/. A.Org pole ilmunud, kuna viibis tööalasel komandeeringul Rootsi Kuningriigis ja transporditakistuse tõttu ei saanud ilmuda. 06.11.2006.a. on Lõuna Ringkonnaprokuratuur esitanud Tartu Maakohtu Valga kohtumajale kriminaalmenetluse lõpetamise taotluse A.Org ja T.Piirmanni suhtes KrMS § 202 alusel /VII, 12661268/ 06.11.2006.a. toimus kohtuistung / VII, 1269 /, mis lõppes kohtumäärusega kriminaalmenetluse lõpetamiseks KrMS § 202 alusel /VII, 1270-1274/, mille kohaselt tuli A.Orul tasuda riigi tuludesse 10249.60 krooni 06.jaanuariks 2007.a. ja OÜ-le Hermeks Holding Group ( pankrotis ) 300000.krooni 06. maiks 2007.a. 09.08.2007.a. on Lõuna Ringkonnaprokuratuurist laekunud Tartu Maakohtu Valga kohtumajja taotlus kriminaalmenetluse uuendamiseks A.Org suhtes, kuna viimane ei ole täitnud kohtu poolt määratud kohustusi /VIII, 1/. 20.09.2007.a. on kohus kriminaalmenetluse uuendanud A.Org suhtes süüdistuses KarS § 373 ja KrK § 161 järgi. /VIII, 9-10/ 26.03.2008.a. on toimunud kohtuistung /VIII, 148-154/ 19.05.2008.a. on Lõuna Ringkonnaprokuratuur koostanud muudetud süüdistusakti A.Org suhtes süüdistuses KrK §

§ 373järgi /VIII, 162-167/ 16.06.2008.a.

on kohus andnud A.Orgi muudetud süüdistuses kohtu alla / VIII, 177-181/ ja samuti toimus kohtuistung / VIII, 186-190 / 30.09.2008.a. toimus kohtuistung / IX, 2-16/, samuti 02.10.2008.a. /IX, 55-64/ Tartu Maakohtu

1. novembri
2. a otsusega lõpetati menetlus A. Oru süüdistuses KrK § 161 järgi aegumise tõttu. Süüdistuses KarS § 373 järgi tunnistas maakohus A. Oru süüdi ja karistas teda rahalise karistusega 150 päevamäära summas 7500 krooni. OÜ Hermeks Holding Group (pankrotis) tsiviilhagi jättis maakohus läbivaatamiseks tsiviilkohtumenetluse korras /IX, 65-66, 75-95/. Tartu Ringkonnakohtu
3. märtsi
4. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja apellatsioonid rahuldamata / IX, 142, 14-159/ Riigikohtu Kriminaalkolleegiumi
5. septembri
6. a otsusega tühistati Tartu Ringkonnakohtu
7. märtsi
8. a ja Tartu Maakohtu
9. novembri
10. a otsused osas, millega kriminaalmenetlus Andrus Oru süüdistuses KrK § 161 järgi lõpetati aegumise tõttu, samuti Andrus Oru süüditunnistamises ja karistamises KarS § 373 järgi. Riigikohus mõistis Andrus Oru KrK § 161 järgi õigeks AS-i Eesti Maapank teavitamata jätmises Võru linnas Jüri 32a asuva hoone maa oluliseks osaks muutumisest ja ülejäänud osas saatis Andrus Oru süüdistuse KrK §

§ 373järgi uueks arutamiseks Tartu Maakohtule /IX, 192-215/.

07.06.2010.a. toimus Tartu Maakohtu Valga kohtumajas kohtuistung / X, 8 / ja 03.09.2010.a. / X, 29-32 /, kus kaitsja esitas taotluse A.Org õigeks mõistmiseks süüdistuses KarS § 373 ja KrK § 161 järgi, kuna on rikutud tema õigust menetlusele mõistliku aja jooksul. Seega on kestnud kriminaalmenetlus Andrus Org süüdistuses KarS § 373 järgi alates 08.03.2004.a., s.o. 6 aastat ja 6 kuud. 2.2 Edasiselt leidis kohus, et kriminaalmenetlus tuleb A. Oru suhtes lõpetada, põhistades seda järgmiselt. Euroopa Inimõiguste Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt tuleb menetlusaja mõistlikkust hinnata konkreetse kohtuasja asjaolude põhjal, lähtudes seejuures eeskätt järgmistest kriteeriumidest: 1) kohtuasja keerukus; 2) kaebaja käitumine; 3) asjaomaste asutuste (riigivõimu) käitumine ja 4) selle olulisus, mis on kaebaja jaoks konkreetses menetluses kaalul. Andrus Orule on esitatud süüdistus KarS § 373 järgi ehk kohtulahendis ettenähtud ettevõtluskeeldu rikkumises. Kohtu hinnangul pole tegemist keskmisest keerukama ega ka mitte erakordselt keeruka 3 kriminaalasjaga, vaid tavalise keskmise kriminaalasjaga. Nimetatud kriminaalasja lahendamiseks oli eelkõige vajalik tuvastada, kas eksisteeris osanike selline otsus, millest võis järeldada A. Oru ametiaja pikendamist osaühingute Reevers Grupp ja Runnert kaubagrupp juhatuse liikmena pärast

1. a oktoobrit ning kas osaühingute Reevers Grupp ja Runnert Kaubagrupp osanikud on A. Oru poolt koostatud ja Tartu Maakohtu registriosakonnale esitatud majandusaasta aruanded kinnitanud. Nimetatud faktide kontrollimine on aga suhteliselt lihtsasti teostatav ning ei ole mahukas ega vaevanõudev toiming, samuti pole ka antud süüdistust puudutavate materjalide hulk mahukas (V toimik lk. 168-325 ). Siinkohal asub kohus seisukohale, et antud süüdistuse puhul võimaldanuks selle keerukuse aste tavaline keskmine kriminaalasi - iseenesest asja kiiremat lahendamist kui seda on käesoleval hetkel 6 aastat ja 6 kuud. Inimõiguste kohus on asunud seisukohale, et ehkki EIÕK art 6 ei eelda süüdistatavalt aktiivset koostööd õiguskaitseorganitega, samuti ei saa isikule ette heita talle siseriikliku õigusega tagatud õiguskaitsevahendite täielikku ärakasutamist, on isiku käitumine käsitatav objektiivse faktina, mida ei ole võimalik riigile omistada ning mida tuleb arvestada selle hindamisel, kas menetlusaeg on olnud EIÕK art 6 lg 1 mõttes mõistlik või mitte. Andrus Oru ja tema kaitsja kaitsetaktikale käesoleva asja menetlemisel ei ole põhjust ette heita venitavat ja ebakohast käitumist/kaitsetaktikat. Alates 17.12.2004.a., kui Valga Maakohus sai süüdistusakti A.Org kohta, on toimunud perioodil 12.04.2005-
2. novembrini 2008 I astme kohtus 10 kohtuistungi, millest 2 jäid ära A.Oru tõttu: 12.04.2005.a. istung jäi ära süüdistatava haigestumise tõttu, mille kohta esitas süüdistatav ka arstitõendi ning samuti jäi ära 11.09.2006.a. kohtuistung, kuna A.Org ei saanud väliskomandeeringult õigeaegselt Eestisse tagasi transpordiviivituse tõttu. 26.01.2006.a. kohtuistung jäi ära, kuna ekspert ei olnud saanud selleks ajaks toimikuga tutvuda. Ülejäänud kohtuistungid toimusid, kohtuistungitel uuriti sisuliselt tõendeid, kuid enamus neist lükati edasi põhjusel, et kohtuistungile ei ilmunud vaatamata kohtukutsetele vajalikud tunnistajad. Samuti nähtub nende kohtuistungite protokollidest, et süüdistatav ega kaitsja ei taotlenud ajamahukate menetlustoimingute tegemist, samuti ei toimunud põhjendamatut tunnistajate ja eksperdi küsitlemist nende poolt. Seega puudub kohtul alus väita, et süüdistava ja tema kaitsja kaitsetaktika oleks tinginud üha uute istungiaegade vajalikkuse, mistõttu ei saa käesoleva kriminaalasja menetlemisel I astme kohtus ette heita neile menetluse pahauskset venitamist. Samuti on kohus sunnitud tõdema, et menetlejate tegevust või tegevusetust ei saa pidada menetluse pidurdumise määravaks põhjuseks, kuigi teatavaid viivitusi õiguskaitseorganite tegevuses on esinenud – menetlustoimingute vahele on jäänud suhteliselt pikad ajavahemikud. Näiteks on 08.03.2004 A.Org tunnistatud kahtlustatavaks KarS § 373 järgi ja 19.07.2004 on koostatud juba kohtueelse menetluse kokkuvõte, kuid alles 13.12.2004 on Lõuna Ringkonnaprokuratuur koostanud süüdistusakti ja saatnud selle nädal hiljem kohtusse. Teine pikem viivitus on tekkinud menetluse KrMS § 202 lõpetamise järel, kus A.Org’il lasus kohustus tasuda riigi tuludesse 10249.60 krooni 06.01.2007.a. Menetlus on prokuratuuri 09.08.2007.a. taotluse alusel kohtu poolt uuendatud 20.09.2007, seega esitati uuendamise taotlus rohkem kui pool aastat kohustuse täitmata jätmisest hiljem. Ka kohtuistungite vahel on pikad ajavahemikud, kuid enamjaolt on see tingitud kohtu ja menetlusosaliste hõivatusest. Samuti on olnud toimiku materjalidest lähtuvalt probleemiks tunnistajate kohtuistungile ilmumine, mistõttu on kohtul tulnud korduvalt kasutada erinevaid sunnivahendeid, mis omakorda on tinginud kohtuistungite edasilükkamise ja kõigile osapooltele sobiva uue aja leidmise. Ka on selle 6 aasta jooksul alates kahtlustuse esitamisest kriminaalasi A.Org süüdistuses läbinud kõik kolm Eesti Vabariigi kohtuastet ning nüüdseks jõudnud tagasi I astme kohtusse. Kindlasti on antud süüdistuses kriminaalasja menetlusaeg pikenenud seetõttu, et kohtus on aastast aastasse jätkatud menetlust Andrus Orgile etteheidetavate tegude osas, mille toimepanemisest oli 4 möödunud juba 10 aastat – kuigi A.Org ei soovinud, et menetlus lõpetataks KRMS § 199 lg.
3. p. 2 alusel aegunud tegudes, oli prokuratuuril võimalus kohtuistungil selles osas süüdistusest loobuda EIÕK art 6 lg. 1 tuginedes ning seejärel keskenduda Andrus Org süüdistusele KarS § 373 järgi. Samasugust õigust oleks võinud kasutada ka kohus juba 2008.a. asja menetledes – kas lõpetada vanemas süüdistuses kriminaalmenetlus mõistliku menetlusaja möödumise tõttu või mõista selles osas A.Org õigeks. Euroopa Inimõiguste Kohtu arvates on süüdistataval kriminaalasjas õigus sellele, et tema asja menetletaks erilise hoolikusega. EIÕK art 6 lg 1 eesmärk kriminaalasjades on vältida seda, et süüdistatav peaks oma saatuse osas liiga kauaks ebakindlasse olukorda jääma. A.Org pole antud kriminaalasja raames olnud vahi all, samuti pole tema suhtes kohaldatud tõkendina ka elukohast lahkumise keeldu, küll kehtib A.Oru suhtes jätkuvalt ärikeeld, kuid seda tsiviilasja raames. Kohus eelpool tuvastas, et süüdistatava ja tema kaitsja tegevust/tegevusetust ei saa pidada käesoleva kriminaalasja venimise üheks peamiseks põhjuseks ning seetõttu ei saa üheselt väita, et A.Org ja tema kaitsja V.Luik oleksid kriminaalasja raames teinud selliseid menetluslikke taotlusi või käitunud selliselt, mis oleksid tinginud kriminaalmenetlusest sõltuva ebakindla olukorra pidevat edasilükkamist. Seega oleks pidanud riik astuma antud menetluses samme menetluse kiiremaks lahendamiseks süüdistuses KarS § 373 järgi, näiteks kohaldama sarnaselt T.Piirmanniga juba
4. septembril 2004.a. kriminaalmenetluse lõpetamist KrMS § 202 alusel, seda aga toimiku materjalide kohaselt tehtud ei ole. Kokkuvõttes leiabki kohus, et kogu menetlus A.Org süüdistuses on läbi viidud selliselt, et see võimaldab rääkida mõistliku menetlusaja möödumisest ka 2004.a. alustatud kriminaalmenetluse puhul. Et tegemist on üheepisoodilise ja tavalise keerukusastmega kriminaalasjaga ning isik ega tema kaitsja ei ole astunud omapoolseid samme menetluse venitamiseks ja menetlejate toimimine on põhjustanud käesoleva asja lahendamisel teatud viivitusi, siis kohus leiab, et see kõik kokku annab piisava aluse Andrus Org suhtes kriminaalmenetlus süüdistuses KarS § 373 järgi otstarbekuse tõttu lõpetada, et edasine mõistliku aja riive enam ei süveneks. Samas pole mõistliku menetlusaja riive sedavõrd intensiivne, et Andrus Org tuleks süüdistuses KarS § 373 järgi õigeks mõista. Küll on kohtu hinnangul õige lõpetada antud kriminaalmenetlus tema suhtes otstarbekuse tõttu: A.Org on olnud kriminaalmenetluse allutatud süüdistuses KarS § 373 järgi juba 6 aastat ja 6 kuud, siis on ta pidanud pidevalt selle aja jooksul arvestama mitmesuguste kriminaalmenetlusest tulenevate piirangute ja kohustustega ning sellest sõltuvalt korraldama oma töö- ja eraelu. Kohus leiab, et Andrus Org ei pea kandma seda riski, et menetlus tema kriminaalasjas süüdistuses KarS § 373 järgi viiakse läbi ebamõistliku aja jooksul. Seega puudub mõistlik põhjendus, millele tuginevalt saaks riik õigustada menetluse ebamõistlikku kulgu olukorras, kus esimese astme kohus asub uuesti arutama kriminaalasja, mis on menetluses olnud juba sedavõrd kaua.
5. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni prokurör K. Laas, kes taotleb maakohtu otsuse tühistamist ning kriminaalasja saatmist maakohtule uueks arutamiseks süüdistuses KarS § 373 järgi. Apellandi põhiväited on seejuures järgmised. 3.1 Prokuröri hinnangul arvestas maakohus mõistliku menetlusaja hulka ekslikult ka perioodid, mil menetlust ei toimunud, ning sellest tulenevalt hindas kohus menetluse pikkust ebaõigesti. Apellant leiab, et mõistliku menetlusaja kulgu hakatakse arvestama ajast, mil kahtlustatav või süüdistatav allutati menetlustoimingutele või hetkest, kui isik sai teada, et tema suhtes toimub kriminaalmenetlus. Mõistliku menetlusaja hulka ei saa arvata aega, mil menetlus oli lõpetatud. 3.2 Süüdistuses KarS § 373 järgi kuulati A. Org kahtlustatavana üle
6. märtsil
8. novembril 2006 lõpetas Tartu Maakohus prokuröri taotlusel A. Oru suhtes kriminaalmenetluse KrMS § 202 alusel ning määras A. Orule kohustuse tasuda kuue kuu jooksul menetluskulud ja kannatanule 5 300 000 krooni. Kuna A. Org ei täitnud viimatimärgitud kohustust, uuendas kohus
9. septembril 2007 A. Oru suhtes menetluse. Kui arvata välja perioodid, mil menetlust ei ole toimunud, s.o ajavahemik
10. novembrist 2006 kuni
11. septembrini 2007, siis ei ole menetlus KarS § 373 järgi kestnud üle 4 aasta 8 kuu. 3.3 Apellant leiab veel, et kui A. Oru süüdistust KarS § 373 järgi oleks menetletud eraldiseisva kriminaalasjana, olnuks asja lahendamine võimalik lühema aja jooksul. KarS § 373 järgi kvalifitseeritava teo menetlemine eraldi menetluses ei oleks olnud aga põhjendatud. Eraldi menetlused tähendanuks A. Orule suuremaid kohtukulusid ja kokkuvõttes suuremat ajakulu. Kuna KrMS § 216 lg 1 p 2 alusel menetletakse üldjuhul kõiki ühe isiku tegusid ühes menetluses ja kohtul puudub võimalus teha osaotsust, siis tuleb hinnata KarS § 373 järgi kvalifitseeritava süüdistuse menetlemisele kulunud aega kogu kriminaalasja keerukuse kontekstis. Hinnates kriminaalasja kui tervikut, on tegemist keskmisest keerukama kriminaalasjaga, ning KarS § 373 järgi esitatud süüdistusele kulunud menetlusaeg ei ole olnud ebamõistlikult pikk. 3.4 Lisaks ei ole kohtu otsus lõpetada menetlus KarS § 373 järgi otstarbekuse kaalutlustel kooskõlas seaduse mõttega. Kui isik jätab KrMS § 202 alusel talle määratud kohustused täitmata, siis peab kohtumenetluse staadiumis menetluse uuendamisele järgnema kas süüdi- või õigeksmõistmine. Seadusandja mõttega ei ole kooskõlas kriminaalmenetluse lõpetamine korduvalt samal alusel, kusjuures veel selliselt, et kui isik jätab määratud kohustused täitmata, siis järgmisel korral lõpetatakse tema suhtes menetlus kohustusi määramata. Selline praktika annab süüdistatavatele signaali, et KrMS § 202 järgi määratud kohustuste mittetäitmine ei too kaasa süüdimõistmist, vaid annab võimaluse menetluse venitamiseks ja karistuse vältimiseks.
12. Ringkonnakohtu
13. septembri 2011 määrusega määrati kriminaalasi apellatsiooni korras arutamisele kirjalikus menetluses. Apellatsioonimenetluse pooltele anti enda seisukohtade esitamiseks aega
14. septembrini
15. Nimetatud kuupäevaks keegi apellatsioonimenetluse pooltest kohtule enda kirjalikke seisukohti ei esitanud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide ja apellatsiooni väidetega, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonis esitatud väited ei saa olla kohtuotsuse tühistamise aluseks. Küll peab ringkonnakohus vajalikuks täpsustada maakohtu otsust KrMS § 337 lg 1 p 2 alusel. Enda seisukohti põhistab ringkonnakohus järgmiselt.
16. Käesoleva apellatsioonimenetluse keskseks – või sisuliselt ka ainukeseks – küsimuseks on, kas A. Oru suhtes läbiviidava kriminaalmenetlusega on rikutud nn mõistliku aja põhimõtet, mis annab kohtule ühe alternatiivina õiguse kriminaalmenetlus lõpetada (vt selle kohta ka otsuse p 11). Apellatsiooni rahuldamine ning kriminaalasja saatmine maakohtule uueks arutamiseks tuleks kõne alla vaid juhul, kui ringkonnakohus soostuks prokuröri apellatsioonis esitatud väidetega selle kohta, et mõistlik menetlusaeg vaatluse all olevas kriminaalasjas ei ole veel möödunud (selgesõnaliselt nii ka RKKKm 3-1-1-14-11, p 10).
17. Ringkonnakohus leiab sarnaselt maakohtule, et antud kriminaalasja menetlus on kestnud ebamõistlikult pikka aega ning menetlusõiguslikult on maakohus toiminud õigesti, lõpetades kriminaalmenetluse. Maakohtu otsuses on põhjalikult käsitletud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi asjassepuutuvat praktikat (tõsi küll, ilma asjakohaste viideteta) ning juhinduvalt KrMS § 342 lg 3 pst 1 ei pea kohtukolleegium vajalikuks neid asjaolusid ning seisukohti täiendavalt korrata (vt käesoleva otsuse p 2.2). Seejuures tuleb aga silmas pidada, et maakohtu otsuses väljendatud 6 seisukohad on jätkuvalt ringkonnakohtu otsuse osiseks. Vastates apellatsiooni väidetele lisab ringkonnakohus maakohtu otsusele omapoolsete põhjendustena aga järgmist.
18. Mõistliku aja põhimõte tähendab sisuliselt seda, et isiku suhtes toimetatav kriminaalmenetlus saaks lõpule viidud teatud ajalises raamistikus; isikul on õigus sellele, et tema süülisuse või süütuse küsimus saaks lahendatud mittevajalike viivitusteta. Ning ümberpöördult – kui isikul on olemas vastavasisuline õigus, lasub asjakohastel riiklikel institutsioonidel kohustus lahendada isiku süüküsimus teatud mõistliku aja jooksul. Seejuures on oluline tähele panna, et mõistliku menetlusaja mõiste ei ole sõltuvuses konkreetsest siseriiklikust menetluskorrast, teisisõnu selle spetsiifikast (vt EÕIK König vs Saksamaa; Ruiz-Mateos vs Hispaania). Seega ei oma sisulist tähendust prokuröri arutlus selle kohta, kas olnuks võimalik lahendada KarS § 373 järgi kvalifitseeritud kuritegu eraldi KrK § 161 järgi kvalifitseeritud käitumisest. Kuivõrd Eesti kehtiv kriminaalmenetlus näeb kriminaalasjade eraldamises selget erandit nn ühtse menetlemise reeglist, ei saa asjaolu, et A. Oru kriminaalasi KarS § 373 järgi oli seotud süüdistusega KrK § 161 järgi, ilmselgelt käsitleda tema kahjuks mõistliku menetlusaja küsimuse lahendamise aspektist. See arusaam annab osaliselt vastuse ka prokuröri teisele peamisele väitele, et mõistliku menetlusaja hulka ei saa arvata aega, mil menetlus A. Oru suhtes oli lõpetatud. Siinkohal tuleb tähele panna, et kuigi mõistlik menetlusaeg ja kuriteo aegumine ei ole kattuvad mõisted, ei saa siiski eirata nende mõningaid kokkupuutepunkte. Nimelt ei näe KarS § 81 ette erandit kuriteo aegumise katkemiseks/peatumiseks juhul, kui kriminaalmenetlus on isiku suhtes nn oportuniteediklausli alusel lõpetatud ehk teisisõnu – isiku kuriteo aegumine kulgeb jätkuvalt edasi. See ei jäta aga puutumata ka selle taustal kulgevat mõistliku menetlusaja põhimõtet. Ehk teisisõnu – paratamatult tuleb mõistliku menetlusaja hindamisel silmas pidada ka aega, mil isiku suhtes oli menetlus KrMS § 202 alusel lõpetatud. Kuid lahus sellest asjaolust – s.t kui selle väitega ka mitte soostuda - osundab ringkonnakohus veel järgnevale.
19. Kohtukolleegium soostub õiguskirjanduses esindatud arusaamaga, et mõistliku aja põhimõtet ei tule vaadelda üksnes süüdistatava õiguse ning sellele korrespondeeruva riikliku kohustuse aspektist. Kriminaalmenetluse toimetamine kiirelt ning efektiivselt on vajalik ka selleks, et säilitada ning tugevdada usaldust õigussüsteemi kui terviku suhtes. Siinkohal peab kohtukolleegium soostuma maakohtu otsuses väljendatud arusaamaga, et süüdistus KarS § 373 järgi, mida A. Orule omistatakse, ei ole enda olemuselt ülemaara keerukas ega ka mitte mahukas kriminaalasi. Kummatigi tuleb tõdeda, et alates 2007 aasta lõpust, mil A. Oru suhtes kriminaalmenetlus uuendati ning süüdistus kohtusse saadeti, ei ole isiku süüküsimuse lahendamisel jõutud absoluutselt mitte kuhugi. Küll on selle aja jooksul aga juba kahel korral läbitud kõik kohtusüsteemi instantsid, kusjuures Tartu Ringkonnakohtu menetluses on käesolev kriminaalasi kolmandat korda. Kriminaalasja n.ö uuele ringile saatmisel algaks kriminaalmenetlus uuesti „nullist“ ning sellist isiku põhiõiguse riivet ei pea ringkonnakohus enam konkreetset kriminaalasja silmas pidades proportsionaalseks ning põhjendatuks. Seejuures tuleb ka silmas pidada, et seniste kohtulahendite tühistamine ning kestev ebaselgus isiku süüküsimuse lahendamisel ei ole vähimalgi määral taandatav A. Oru või siis tema kaitsja (paha)tahtlikule käitumisele kriminaalprotsessis.
20. Mööda ei saa vaadata ka sellest, et ajas minetab enda tähendust/toimet ka karistuselt oodatav üld-ja eripreventiivne toime, mis peaks siis avaldama positiivset mõju nii süüdistatavale kui ka õiguskorrale tervikuna. Sõltumata sellest, kas arvestada mõistliku menetlusaja hulka vahepealne kriminaalmenetluse lõpetamine, ei muuda see aga midagi faktis, et A. Orule süüks arvatud teod pani ta süüdistuse kohaselt toime enam kui kuus aastata tagasi, s.o ajavahemikus 2004-
21. Mõistetavalt tuleb siinkohal silmas pidada ka potentsiaalse kannatanu huve, mille tagamine kriminaalmenetluses iseenesest samuti toimub. Siinkohal tuleb aga märkida, et A. Orule süüksarvatud käitumise näol on tegemist formaalse süüteokoosseisuga ning mingit kahjulikku tagajärge antud süüteokoosseis ka ette 7 ei näe. Seega puudub alus ka väiteks, et kriminaalmenetluse lõpetamisel jääksid kaitsmata kannatanu huvid. Seejuures on Riigikohus ka märkinud, et mõistliku menetlusaja hindamisel tuleb pidada silmas avalikku menetlushuvi, sh võimaliku karistuse raskust (vt RKKKo 3-1-1-43-10, p 21; 3-1-1-57-11, p 16). Avalikku menetlushuvi antud süüteoasjas tuleb pidada pigem väheseks. Tegemist on teise astme kuriteoga, mis näeb ette karistusena rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistuse. Pidades silmas reformatio in peius põhimõtet tuleb samaaegselt tunnistada, et käesoleval juhul tuleks kõne alla ainuüksi rahalise karistuse mõistmine ja seda maksimaalses määras 7500 krooni (tulenevalt Tartu Maakohtu
22. novembri 2008 otsusest), mida vaieldamatult esineva riive kontekstis tuleks omakorda veel vähendada. Ka neid asjaolusid silmas pidades leiab ringkonnakohus, et mõistlik aeg käesoleva kriminaalasja menetlemisel on möödunud.
23. Täiendavalt tuleb tähele panna sedagi, et nn materiaalse tõe kindakstegemine muutub ajas seda raskemaks, mida suurem on distants süüteo toimepanemise ning tõe tuvastamisele suunatud kohtuprotsessi vahel. Apellatsioonis ei vastustata seejuures maakohtu otsuses märgitut, et juba senises kohtumenetluses on olnud problemaatiline tunnistajate kohtuistungile ilmumine ning sellega seoses ka kriminaalasja arutamine. Ehk teisisõnu – perspektiiv, et kriminaalasi saaks uuel arutamisel maakohtus arutatud kiiresti ning tõrgeteta, on senise kohtumenetluse valguses enam kui kaheldav. Täiendavalt tuleb siinkohal silmas pidada ka kohtumenetluse pooltele kuuluvat apellatsiooni-ja kassatsiooniõigust. Ringkonnakohus leiab seega kokkuvõtlikult, et kriminaalasja saatmisel esimese astme kohtusse selle uueks arutamiseks süveneks mõistliku menetlusaja riive veelgi, mistõttu tuleb maakohtu otsust kriminaalmenetluse lõpetamiseks pidada põhjendatuks ning õiguspäraseks.
24. Maakohus on kohtuotsuse resolutsiooni kohaselt lõpetanud kriminaalmenetluse A. Oru suhtes „otstarbekuse kaalutlusel“. Kohtuotsuse tegemisel kehtinud KrMS regulatsioonis puudus eraldi alus kriminaalmenetluse lõpetamiseks juhul, kui kohtu hinnangul oli tuvastatav mõistliku menetlusaja riive. Vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale oli lisaks mõistetava karistuse vähendamisele võimalikud käitumisalternatiivid veel kas kriminaalmenetluse lõpetamine või isiku õigeksmõistmine. Seejuures on üheselt aru saada, et kriminaalmenetluse lõpetamisel nii, nagu seda tegi maakohus, ei pidanud kohus silmas mitte KrMS § 202 sätteid, vaid just mõistlikku menetlusaega. Kas sellisel juhul peaks kohtuotsuse resolutsioonis sisalduma fraasi „otstarbekuse kaalutlusel“ asemel väljend „seoses mõistliku menetlusaja möödumisega“, on enda olemuselt täiesti sisutühi vaidlus; nagu öeldud, on maakohtu otsuse motiividest täiesti ühemõtteliselt aru saada, et kohus on pidanud silmas mõistliku menetlusaja möödumist antud kriminaalasjas ning selles tähenduses ei näe kohtukolleegium vähimatki vastuolu kohtuotsuse põhi-ja resolutiivosa vahel. Kuid pidades silmas, et käesoleval hetkel on KrMS § 2742 lg-s 1 kehtestatud iseseisev alus kriminaalmenetluse lõpetamiseks mõistliku aja möödumisel, parandab ringkonnakohus selles osas maakohtu otsuse resolutsioonis sisalduva ebatäpsuse.
25. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 2 jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata, kuid teeb selle resolutiivossa täpsustuse. Apellatsioon jätta rahuldamata. Paavo Randma Maili Lokk Üllar Roostoja 8