1-10-16536 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg 15. september 2011 Kriminaalasja number 1-10-16536 (08260103268) Kohtukoosseis Maarika Kuusk, Tiit Lõhmus, Aa

§ 169puhul on tegemist ehtsa tegevusetusdeliktiga, mille sisuks on elatise maksmatajätmine ning Kar

S § 13 lg 1 kohaselt vastutab isik tegevusetuse eest, kui ta oli seaduses kirjeldatud tagajärge ära hoidma õiguslikult kohustatud. Maakohus viitas, et vanema kohustus last üleval pidada tulenes süüdistuses toodud perioodil kuni 01.07.2010 kehtinud perekonnaseaduse (edaspidi PKS)

1. peatüki sätetest, mille § 60 lg 1 kohaselt oli vanem kohustatud ülal pidama oma alaealist last ja abi vajavat töövõimetut täisealiseks saanud last. Ka kehtiva PKS § 97 p 1 kohaselt on ülalpidamist saama õigustatud isikuks alaealine laps. Vanema kohustus last ülal pidada tuleneb PKS §-st 96 ja § 80 lg-st
2. 2 Lisaks viitas maakohus kuni 01.07.2010 kehtinud PKS § 61 lg-le 2 ning kehtiva PKS § 100 lg-le 1, mis sätestab elatise maksmise. Maakohus järeldas eelviidatud sätetest, et süüdistuses toodud perioodil oli ja jätkuvalt on ka uue PKS sätete kohaselt vanemal kohustus perioodiliselt hoolitseda selle eest, et laps saaks elatist. Siinkohal tugines maakohus M.S. sünnitunnistuse koopiale ning leidis, et I. Sarapuul on isana kohustus teda ülal pidada. Eelpoolkäsitletud tõenditega luges maakohus tõendatuks, et I. Sarapuu ei ole oma alaealise lapse ülalpidamiskohustust süüdistuses toodud perioodil osadel kuudel täitnud üldse ja osadel kuudel on täitnud vaid vähesel määral. Maakohus ei nõustunud kaitsja väitega selle kohta, et I. Sarapuult ei ole elatist välja mõistetud ja täidetakse kohtulikku kompromissi. Maakohtu hinnangul kaitseb KarS § 169 koosseis lapse õigust saada elatist. T.P. esitas Tartu Maakohtule hagiavalduse, milles palus kohtul välja mõista elatise I. Sarapuult nende ühise alaealise lapse M.S. ülalpidamiseks. Kohus tegi antud asjas lahendi, kinnitades oma määrusega poolte vahel sõlmitud kompromissi. Siinkohal viitas maakohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (edaspidi TsMS) § 4 lg-le 3, § 430 lg-le 1,3,
3. Eeltoodust tulenevalt märkis maakohus, et menetluse lõpetamisel kompromissiga kontrollib kohus selle vastavust seadusele, hindab selle täitmise võimalikkust ja arvestab ka lapse huvidega (perekonnaasjades ei ole kohus kompromissiga seotud). Lisaks sellele, et kompromiss allub kohtulikule kontrollile, on kohtumäärus kompromissi kinnitamise kohta täitedokumendiks. Täitedokumendiks on täitemenetluse seadustiku (edaspidi TMS) § 2 lg 1 p 181 kohaselt ka elatise nõude kohta notariaalselt tõestatud kokkulepe, millega võlgnik on andnud nõusoleku alluda kohesele sundtäitmisele. Erinevalt notariaalsest kokkuleppest ei saa pooled kompromissist tulenevalt TsMS § 430 lg-st 8 loobuda ilma kohtusse pöördumata. Seega tagatakse kohtumäärusega kinnitatud kompromissi õiguskindlus kohtulahendiga. Lisaks viitas maakohus TsMS § 4 lg-le 4 ning nõustus prokuratuuri seisukohaga selles, et alaealise huvid ei saa olla erinevalt kaitstud olenevalt sellest, kas kohus lahendas elatise hagi kohtuotsuse või –määrusega, kinnitades poolte vahel sõlmitud kompromissi. Vastasel juhul peaks olema elatise hagides hageja seisukohalt oluline valida pikem ja keerukam kohtumenetlus ja mitte nõustuda kompromissiga, mis üldreeglina on kõige õiglasem lahend mõlemale poolele. Seega asus maakohus seisukohale, et kohtumäärus kompromissi kinnitamise kohta elatise maksmiseks täidab võrdväärselt elatise väljamõistmise otsusega KarS § 169 objektiivse koosseisu. Järgnevalt andis maakohus hinnangu sellele, kas I. Sarapuu on elatise maksmisest kõrvale hoidunud kuritahtlikult. Selleks pidas maakohus vajalikuks analüüsida süüdistatava varalist olukorda ja võimalusi elatist maksta. Maakohus tuvastas, et I. Sarapuu on OÜ Normex Ehitus juhatuse liige ja osanik 20 000 krooni suuruse osamaksuga alates 24.10.2007, mis on registreeritud 17.10.2005 ja mille tegevusalaks on elamute ja mitteeluhoonete ehitus. Normex Ehitus OÜ 14.01.2009 teade kinnitab, et I. Sarapuu töötab selles äriühingus alates 01.02.2007 tegevjuhina. Ajavahemikul 01.02.2007 kuni 31.12.2007 on talle makstud vastavalt töölepingule töötasu igakuiselt netosummas 3175 krooni, 01.01.2008 kuni 31.03.2008 3888 krooni ja 01.04.2008 kuni 31.12.2008 2162 krooni. I. Sarapuu sõnul ta juhatuse liikme tasu ei saa. I. Sarapuu on 29.03.2007 esitanud avalduse Tartu Maakohtule tsiviilasjas temalt elatise nõudes, milles on kinnitanud, et ta töötab Normex Ehitus OÜ-s varustajana ja on võimeline maksma elatist 1000 kuni 1300 krooni kuus. Maksuameti andmetel on
4. aasta tuludeklaratsiooni kohaselt I. Sarapuu tulu olnud 33 408 krooni. I. Sarapuul on 2 Swedbank arvelduskontot. Ühel kontol kajastub ajavahemikus 01.04.2007-24.07.2008 vaid Balti Investeeringute Grupist 20.04.2007 saadud laen 29 700 krooni, mis on 25.04.2007 kantud üle M.S. arvelduskontole. Teisel kontol on samal perioodil sissetulekuid 1877 krooni, millest kahel korral on raha üle kandnud I. Sarapuu ise ja 28.02.2008 on laekunud maksuametist 792 krooni tulumaksu tagatist
5. aasta tuludeklaratsiooni alusel. Balti Investeeringute Grupi AS kirjast nähtub, et 20.04.2007 on sõlmitud I. Sarapuuga tarbijakrediidileping, mille kohaselt sai ta krediiti 30 000 krooni tagastamistähtajaga 22.10.
6. 3 23.01.2008 on I. Sarapuu sõlminud Hansa Elukindlustuses M.S. kasuks investeerimisriskiga elukindlustuse, tasudes esimese sissemaksena 07.02.2008 5000 krooni. Maakohus märkis, et juhatuse liikmel on õigus saada tasu ning viitas äriseadustiku (edaspidi ÄS) § 1801 lg-le
7. Käesoleval juhul on juhatuse liikmeteks I. Sarapuu ise ja tema vend. Kriminaalasja materjalide juures ei ole Normex Ehitus OÜ majanduslikku seisu kajastavaid dokumente, kannatanu sõnul oli see hea, firma pälvis
8. aastal Krediidiinfo AS-i poolt välja antava "Eduka Eesti Ettevõtte" tunnistuse reitinguga Hea ehk "A". Samas ei ole I. Sarapuule juhatuse liikme tasu makstud, ta on saanud 2007 miinimumpalga lähedast tasu ja 2008 aprillist töötab ta poole tööajanormiga ning tema töötasu on veelgi vähenenud. Ühtlasi ei kajastu töötasu maksmine I. Sarapuu pangakontodel. Maakohtu hinnangul on üldteada asjaolu, et
9. aastal oli Eestis veel ehitusbuum ja ehitusfirmadel oli tööd piisavalt. Maakohus leidis, et vastuolus on I. Sarapuu enda avaldus ja Normex Ehitus OÜ kiri selle kohta, kellena I. Sarapuu nimetatud firmas töötas. Koos I. Sarapuu enda seisukohaga, et ta on võimeline olukorras, kus tema sissetulekuks on miinimumpalk, tasuma elatisraha kuni 1300 krooni ja ta kasutab äriühingule kuuluvat sõiduautot, on maakohtu arvates alus arvata, et I. Sarapuu sissetulekud on tegelikult olnud suuremad. BIG Pank laenu kasutasid I. Sarapuu sõnul äraelamiseks ema ja vend. Sellest võib maakohtu hinnangul järeldada, et I. Sarapuul endal oli piisavalt vahendeid äraelamiseks, kuna ta võttis laenu oma nimel väidetavalt teistele isikutele. Lisaks märkis maakohus, et laen on võetud pärast seda, kui T.P. oli esitanud kohtusse I. Sarapuu vastu elatise nõude ja I. Sarapuu oli ise kohtule avaldanud, kui suurt elatist ta on võimeline maksma. Vaatamata eeltoodule jättis I. Sarapuu peale kohtumäärusega kompromissi kinnitamist koheselt elatise maksmata. Juunist kuni detsembrini 7 kuu jooksul ei teinud ta ühtegi makset. Maakohus viitas riigikohtu otsuse 3-1-1-92-01 p-s 5.1 märgitule ning leidis, et kuna KarS § 169 koosseis on sama, mis oli KrK § 121 koosseis, on riigikohtu eelviidatud seisukoht aktuaalne ka käesoleval ajal. Lisaks töötasule ja võetud laenule leidis I. Sarapuu rahalisi vahendeid kindlustuslepingu vormistamiseks ajal, mil tal oli elatise võlgnevus, jättes sellega täitmata lapse igakuise ülalpidamise kohustuse. Kuna laps vajab varalisi vahendeid igapäevaselt nii toidule kui ka riietele, peab lapsevanem tegema eesmärgipäraseid valikuid, et kindlustada lapsele normaalseks eluks vajalikud vahendid. Sellist kohustust ei saa panna ainuüksi lapsega koos elavale vanemale. Ühtlasi leidis maakohus, et I. Sarapuu süüdistuse puhul ei ole tegemist üksikute kuudega, millal ta ei ole elatist maksnud, vaid pikemate perioodidega pooleteise aasta kestel, millest 10 kuu jooksul, arvestades jaanuaris tehtud makse kahe kuu võlgnevuse katteks, ei ole tehtud ühtegi makset ja
10. aastal 6 kuu jooksul on maksed olnud ca 300 krooni kuus. Selline pikaajaline elatise maksmata jätmine on maakohtu hinnangul kuritahtlik, kuna samal ajal oli I. Sarapuul sissetulekuid palga näol ja ta oli võtnud laenu. Maakohus asus seisukohale, et autoregistrisse kantud sõidukeid ei saa käsitleda I. Sarapuul olemasoleva varana, mille arvelt oleks võimalik elatist maksta. Eesti Riikliku Autoregistrikeskuse andmetel on I. Sarapuu kahe sõiduki ja ühe haagise omanik. I. Sarapuu ütluste kohaselt on need autod maha müüdud osadeks juba enne elatisraha maksmise kohustuse tekkimist ja haagis on laiali lammutatud. Eelnimetatud ütlusi ei ole millegagi ümber lükatud. Kannatanu ütluste kohaselt ei ole tema teada I. Sarapuul muud vara, mille arvelt elatist maksta ning ta kasutab igapäevaselt Normex Ehitus OÜ-le kuuluvat sõiduautot Honda. Maakohus asus seisukohale, et autoregistri kanne ei tõenda sõidukite omanikuks olemist. Selline kanne ei ole õigust loov, vaid informatiivne. Siinkohal viitas maakohus asjaõigusseaduse (edaspidi AÕS) § 92 lg-le 1,
11. Subjektiivse külje osas leidis maakohus, et I. Sarapuu pani kuriteo toime kavatsetult KarS § 16 lg 2 mõttes. Olukorras kus isikul on rahalisi vahendeid ja ta sellele vaatamata jätab elatise maksmata, on tema tegevusetuse aluseks eesmärk hoiduda kohtu poolt välja mõistetud suuruses elatise maksmisest. Maakohus ei tuvastanud õigusvastasust, süüvõimet ega süüd välistavaid asjaolusid. 4 Maakohus ei nõustunud kaitsja poolt leituga, et I. Sarapuule esitatud süüdistus ei ole piisavalt konkreetne, tagamaks kaitseõiguse teostamist, ning süüdistusest ei nähtu etteheidet, et I. Sarapuu varaline olukord oleks tal võimaldanud maksta elatist suuremas ulatuses, kui ta seda tegelikult tegi. Siinkohal viitas maakohus KrMS § 268 lg-le 1 ning leidis, et I. Sarapuule esitatud süüdistus on koostatud piisava konkreetsusega, mis võimaldab kaitsjal oma kaitseõigust teostada. Süüdistatavale ei ole prokuröri ega ka kohtu poolt tõendite analüüsimisel omistatud teopanust, mis väljuks süüdistuse piiridest. Tõendid, millega prokuratuur süüdistust tõendab, on nimetatud süüdistusaktis ja kohtulikul uurimisel uuritud. Kaitsjat uute tõenditega ei üllatatud. Karistuse mõistmisel viitas maakohus KarS § 56 lg-le 1,2 ning märkis, et kohtul tuleb otsuses põhistada vangistuse mõistmist, kui KarS-i eriosa paragrahv võimaldab vangistuse kõrval mõista ka muid, kergemaid karistusi. Käesoleval juhul võimaldab KarS § 169 sanktsioon I. Sarapuud karistada kas rahalise karistuse või vangistusega. Maakohus märkis, et I. Sarapuu on kriminaalkorras karistamata isik. Samuti ei ole tal käesoleval ajal kehtivaid väärteokaristusi. Tema karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud puuduvad. Maakohus asus seisukohale, et I. Sarapuud tuleb karistada raskema karistuse liigi – vangistusega, sest ta on kavatsetult hoidunud elatise maksmisest kõrvale. Kuna I. Sarapuu on jätnud täitmata rahalise kohustuse, ei ole maakohtu hinnangul rahaline karistus piisav, et tagada edaspidi samalaadse teo mittekordumine. Samas ei pea I. Sarapuu süü suurust arvestades vangistus olema pikaajaline, kuna I. Sarapuu on mingil määral püüdnud elatist maksta. Maakohus leidis, et I. Sarapuud on võimalik mõistetud karistusest tingimisi vabastada KarS § 73 alusel, sest tegemist on teise astme kuriteoga ja ta on kriminaalkorras karistamata. Tema isikut arvestades võib eeldada, et uute kuritegude toimepanemise oht puudub. Apellatsioonis esitatud taotluste sisu Kaitsja taotleb maakohtu otsuse tühistamist I. Sarapuu süüdimõistmises KarS § 169 järgi ning uue otsuse tegemist, millega I. Sarapuu talle esitatud süüdistuses õigeks mõista. Esmalt on kaitsja arvamusel, et I. Sarapuule esitatud süüdistus on ebakonkreetne ning rikub kaitseõigust. Siinkohal viitab kaitsja riigikohtu lahendile 3-1-1-31-10 ning I. Sarapuule esitatud süüdistusele ja juhib tähelepanu asjaolule, et süüdistusakt sisustab I. Sarapuu kuritahtlikku elatise mittemaksmist vaid sellega, et I. Sarapuu on jätnud elatise maksmata ajavahemikul juuni – detsember 2007 ja perioodil veebruar – detsember
12. Mingeid muid kuritahtlikkust väljendavaid tunnuseid süüdistusakt ei sisalda, sama kehtib süüdistusaktis toodud kuriteo asjaolude kirjelduse kohta. Kaitsja märgib, et praegusel juhul on kaitsja teostanud oma kaitseõigust ja rajanud oma vastuväited asjaolule, kuritahtlik elatise mittemaksmine ei saa seisneda vaid selles, et ta ei ole ajavahemikul juuni – detsember 2007, veebruar –detsember 2008 täies ulatuses elatist maksnud. Etteheidet, et kuritahtlik elatise mittemaksmine võiks seisneda selles, et I. Sarapuul oli sissetulekud palga näol ja ta oleks pidanud maksma elatist saadud laenust, ei ole I. Sarapuule esitatud. Selliselt puudus I. Sarapuul võimalus ennast esitatud süüdistuse vastu kaitsta, sest ta on saanud alles kohtuotsusest lugeda, millised temale etteheidetavad käitumise aspektid (piisavad sissetulekud, laen) süüteokoosseisu tunnustele vastavad. Kaitsjale on arusaamatu maakohtu järeldus selle kohta, et süüdistusaktis on nimetatud tõendid, millega prokuratuur süüdistust tõendab ja mida kohtulikul uurimisel on uuritud, sest pelgalt tõendite loetelust ei ole võimalik teha järeldusi, milliseid etteheiteid süüdistatavat nende tõendite kaudu ees ootavad – tõendite loetelu ei saa asendada süüdistusaktis olevat (etteheidetava) käitumise kirjeldust. Siinjuures möönab ka maakohus, et need isiku käitumise aspektid, mis prokuratuuri hinnangul moodustavad kuriteokoosseisu, tulenevad tõenditest, kuid nende tõendite sisu ei ole kaitsja hinnangul peetud vajalikuks süüdistusaktis avada. 5 Kaitsja on seisukohal,

§ 169koosseisule vastab vaid kohtuotsusega väljamõistetud elatis.

Kaitsja märgib, et I. Sarapuult ei ole kohtuotsusega elatist välja mõistetud, vaid ta on teinud T.P. kohtuliku kompromissi elatise maksmise kohta, mille kohus on määrusega kinnitanud. Kohtuotsus ja –määrus kompromissi kinnitamise kohta võivad küll mõlemad olla käsitletavad täitedokumendina, kuid esimesel juhul täidetakse kohtu poolt otsusega väljamõistetud elatisekohustust, teisel juhul aga täidetakse kompromissi ehk kohtulikku kokkulepet. Siinkohal viitab kaitsja Lõuna Ringkonnaprokuratuuri 15.09.2010 määrusele I. Sarapuu kriminaalmenetluse lõpetamise kohta, kus on samuti leitud,

§ 169

ettenähtud koosseisuga on ülalpidamiskohustus tagatud üksnes siis, kui elatise on välja mõistnud kohus. Hiljem on prokuratuur kriminaalmenetlust uuendades oma seisukohta muutnud, lugedes koosseisuliselt tunnuseks ka kohtuliku kompromissi alusel fikseeritud elatise maksmise kohustuse. Prokuratuur põhjendas kohtus seisukoha muudatust tulenevalt prokuratuuris toimunud ümarlauaga antud küsimuses. I. Sarapuu on seisukohal, et olenemata sellest, kas KarS §-s 169 on mõeldud kohtuotsust või kohtulikku kompromissi, on süüdimõistmisega rikutud tema õigust õiglasele kohtumõistmisele, sest kuriteokoosseis on praegusel juhul tuletatud läbi laia õigusliku tõlgenduse. Süüteokoosseis peab olema piisavalt selge, et igaüks võiks mõista oma võimaliku teo tagajärgi ja võimalikku vastutust. Praegusel juhul on I. Sarapuu etteheidetava teo toimepanemise ajal ka prokuratuur olnud seisukohal,

§ 169eeldab kohtuotsust, mistõttu ei saanud I.

Sarapuu kohtulikku kompromissi tingimustes kuidagi ette näha, et kompromissi mittetäitmine võiks tuua kaasa kriminaalvastutuse. Lisaks on kaitsja hinnangul maakohus ebaõigesti tõlgendanud kogutud tõendeid. Kaitsja on seisukohal, et maakohus ei ole tuvastanud I. Sarapuul suuremaid sissetulekuid, kui tema tööandja Normex Ehitus OÜ on avaldanud. I. Sarapuu andis 29.03.2007 hagivastuse enne, kui kohus oli elatise kompromissi kinnitanud ja see sai olla vaid I. Sarapuu subjektiivne nägemus oma võimest tasuda elatist. See ei saa tõendada, et tal olid hiljem, süüdistuses näidatud perioodidel suuremad sissetulekud. Hansa Elukindlustuse lepingu on I. Sarapuu sõlminud oma tütre kasuks, kuid selle sissemakse 5000 krooni on maksnud M.S. , st I. Sarapuu ema ja M.S. vanaema. Nimetatu nähtub kohtule esitatud M.S. konto väljavõttest. Seega ei saa sellest tuletada I. Sarapuu sissetulekute suurust. Lisaks märgib kaitsja, et asjaolu, mille kohaselt on I. Sarapuu kasutanud töösõitudeks äriühingu sõiduautot, ei näita sissetulekute suurust. Eelnevast tulenevalt ei ole kaitsja hinnangul maakohus tõendanud I. Sarapuul suurema palga olemasolu, kui on näidanud tööandja OÜ Normex Ehitus. Kaitsja leiab, et maakohus on põhjendamatult järeldanud, et I. Sarapuul oli võimalik maksta kohtuliku kompromissiga kokkulepitud elatist AS-ist BIG võetud laenust. Maakohus on jätnud siinjuures tähelepanuta, et I. Sarapuu on saanud AS-ist BIG laenu 20.04.2007, kuid on kandnud kogu summa 25.04.2007 edasi oma emale M.S. le. Nimetatu nähtub I. Sarapuu konto väljavõttest. Kohtulik kompromiss elatise osas on aga jõustunud 03.05.2007, mis tähendab, et I. Sarapuul ei olnud veel laenu saamisel kohtuliku kompromissi alusel kohustust lapsele elatist maksta. Ühtlasi ei olnud I. Sarapuul võimalik kohtulikku elatist laenu arvelt maksta, sest sel ajal ei olnud laenuraha enam tema valduses. Kuivõrd süüdistus puudutab perioodi juuni – detsember 2007, kuid laen on saadud AS-ist BIG aprillis 2007 (ja on koheselt kantud edasi emale), ei saa seetõttu I. Sarapuule ette heita, et ta ei kasutanud laenu elatise maksmiseks. Kaitsja viitab Riigikohtu lahendile 3-1-1-95-03, kus isik ei maksnud elatist aastatel 1991-2003, so järjest 12 aastal ning märgib, et antud juhul on I. Sarapuu hoidnud süüdistuse kohaselt elatise maksmisest kõrvale ajavahemikul juuni – detsember 2007, veebruar – detsember 2008, st juba perioodi lühiduse tõttu ei saa sellest tuletada elatise kuritahtlikku mittemaksmist. Pealegi on I. Sarapuu otsuse kohaselt jaanuaris 2008 maksnud korraga elatist 5000 krooni ja maakohus on tuvastanud veel 800 krooni tasumise, mis kokku katavad eelneva perioodi (juuni – detsember 2007) keskmise igakuise elatisega ca 828 krooni kuus. Edasise perioodi osas (veebruar – detsember 2008) on I. Sarapuu otsuse kohaselt maksnud aprillis 309 krooni, mais 6 302 krooni, juunis 325 krooni, augustis 532 krooni, septembris 207 krooni ja novembris 373 krooni. Seega perioodi kohta keskmiselt ca 205 krooni kuus. Eelnev kinnitab kaitsja hinnangul, et I. Sarapuu on väheste sissetulekute juures püüdnud võimetekohaselt elatist maksta ja teinud seda regulaarselt, mis tähendab, et antud juhul ei saa rääkida kuritahtlikust elatise mittemaksmisest. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused Ringkonnakohtus jäi kaitsja esitatud apellatsiooni juurde selles toodud motiividel. Kaitsja kinnitusel I. Sarapuu on kohtuistungi toimumisest teadlik ning sellest osa võtta ei soovi, mistõttu arutas ringkonnakohus kriminaalasja KrMS § 334 lg 1 p 1 alusel süüdistatava osavõtuta. Prokurör palus I. Sarapuu kaitsja apellatsiooni jätta rahuldamata ning maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus, olles uurinud kriminaalasja materjale, kuulanud ära kaitsja ja prokuröri, leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada ning I. Sarapuu talle esitatud süüdistuses õigeks mõista.

1. Esmalt võtab ringkonnakohus seisukoha kaitsja apellatsioonis tõstatatud küsimuses I. Sarapuule esitatud süüdistuse võimalikust ebakonkreetsusest ning sellest tulenevalt kaitseõiguse väidetavast rikkumisest. Nagu märgitud, kaitsja oma apellatsioonis leiab, et I. Sarapuule esitatud süüdistus on ebakonkreetne ning rikub kaitseõigust. Kaitsja märgib, et süüdistus sisustab I. Sarapuu kuritahtlikku elatise mittemaksmist vaid sellega, et I. Sarapuu on jätnud elatise maksmata ajavahemikul juuni kuni detsember 2007 ja perioodil veebruar kuni detsember
2. Mingeid muid kuritahtlikkust väljendavaid tunnuseid süüdistusakt ei sisalda, sama kehtib ka süüdistusaktis toodud kuriteo asjaolude kirjelduse kohta. Antud juhul puudus I. Sarapuul võimalus ennast esitatud süüdistuse vastu kaitsta, sest alles kohtuotsusest on võimalik lugeda, millised temale etteheidetavad käitumise aspektid süüteokoosseisu tunnustele vastavad. Esmalt tuleb märkida, et antud seisukohta on kaitsja väljendanud juba maakohtus ning sellest tulenevalt on maakohus oma otsuses võtnud seisukoha ka kaitsja nimetatud väidete osas. Maakohus on leidnud, et I. Sarapuule esitatud süüdistus on piisavalt konkreetne, mis võimaldab kaitsjal kaitseõigust teostada. Süüdistatavale ei ole prokuröri ega kohtu poolt tõendite analüüsimisel omistatud teopanust, mis väljuks süüdistuse piiridest. Veel maakohus leidis, et tõendid, millega prokuratuur süüdistust tõendab, on nimetatud süüdistusaktis ja kohtulikul uurimisel ka uuritud. Kaitsjat uute tõenditega ei üllatatud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu eeltoodud seisukohaga ning märgib, et süüdistusakt kajastab piisava põhjalikkusega I. Sarapuule etteheidetava teo asjaolusid (tl 82-83) ning sellele on lisatud tõendid, millele süüdistus tugineb. Vastavalt KrMS § 224 lg-le 1 antakse kriminaaltoimiku koopia kaitsjale (sama põhimõte on sätestatud ka alates 01.09.2011 kehtivas § 224 lg-s 1, mille kohaselt esitab prokuratuur kriminaaltoimiku koopia kaitsjale), mistõttu oli kaitsjal olemas kõik vajalik teostamaks tõhusat kaitseõigust. Lisaks sellele, kohtumenetluses kohtuliku uurimise käigus oli süüdistataval võimalik anda ütlusi ning omapoolseid selgitusi nende tõendite pinnalt, millistele süüdistus tugineb. Nii maakohtu kui ka ringkonnakohtu seisukohta selles osas toetab ka asjaolu, et senises kohtupraktikas on olnud süüdistuses toodud isikule etteheidetava teo kajastatus antud süüteokoosseisu puhul (KarS § 169) esitatud mahus igati aktsepteeritav ( Tartu Ringkonnakohtu otsus 1-10-16074, Riigikohtu otsused 3-1-1-92-01, 3-1-1-95-03). Seega nõustub ringkonnakohus maakohtuga, et esitatud süüdistuse pinnalt ei saa rääkida selle puudulikkusest ning enamgi veel, isiku kaitseõiguse riivest.
3. Kaitsja on seisukohal,

§ 169koosseisule vastab vaid kohtuotsusega väljamõistetud elatis.

Kaitsja rõhutab, et I. Sarapuult ei ole kohtuotsusega elatist välja mõistetud, vaid ta on teinud T.P. kohtuliku kompromissi elatise maksmise kohta, mille kohus on määrusega 7 kinnitanud. Lisaks osundab kaitsja ka Lõuna Ringkonnaprokuratuuri 15.09.2010 määrusele kriminaalmenetluse lõpetamise kohta I. Sarapuu suhtes, kuid hiljem on prokuratuur kriminaalmenetlust uuendades antud küsimuses oma seisukohta muutnud. Ringkonnakohus märgib, et selles osas on kaitsja olnud juba maakohtus samal seisukohal, mistõttu maakohus on oma otsuses ka selles osas seisukoha avaldanud (kohtuotsuse lk 4, 5). Ringkonnakohus leiab, et kaitsja poolt esitatud argumendid ei ole veenvad ning nõustuda tuleb maakohuga. Tõepoolest, KarS § 169 kohaselt vastutab vanem lapse ülalpidamiskohustuse rikkumise eest, kui ta kuritahtlikult hoiab kõrvale kohtu poolt väljamõistetud igakuise elatusraha maksmisest. Käesoleval juhul Tartu Maakohtu 25.04.2007 kohtumäärusega tsiviilasjas nr 2-074765 kinnitati T.P. ja I. Sarapuu vahel 24.04.2007 sõlmitud kompromiss, mille kohaselt I. Sarapuu maksab peale kohtu poolt kompromisskokkuleppe kinnitamist ja selle jõustumist T.P. lapse M.S. ülalpidamiseks elatist 2000 krooni kalendrikuus alates aprillikuust

1. Elatis tasutakse T.P. pangakontole igakuiste maksetena iga kuu
2. kuupäeval. Kohtumäärus jõustus 03.05.2007 (tl 17). Nimetatud lahendile eelnes T.P. pöördumine hagiavaldusega Tartu Maakohtu poole, milles ta taotles kohtul I. Sarapuult elatise välja mõistmist nende ühise alaealise lapse M.S. ülalpidamiseks. TsMS § 4 lg 3 kohaselt võivad pooled lõpetada hagimenetluse kohtuliku kompromissi sõlmimisega. TsMS § 430 reguleerib kompromissi kohaldamise korda, tingimusi ning sellest tulenevaid tagajärgi ning sellest tulenevalt on võimalik järeldada, et menetluse lõpetamisele eelneb igakülgne kohtulik kontroll tagamaks sõlmitava kompromissi täidetavus. Ringkonnakohus siinkohal nõustub maakohtu seisukohaga, et kohtuliku kompromissi kinnitav määrus on täitedokument ning nimetatud seisukoht tuleneb TsMS § -st 430 ning samuti TMS § -st 2 lg 1 p 1, mille kohaselt on täitedokumendina käsitletav muuhulgas ka jõustunud või viivitamata täitmisele kuuluv kohtumäärus tsiviilasjas. Sellest tulenevalt on T.P. avalduse ning Tartu Maakohtu 25.04.2007 määruse alusel 14.06.2007 alustatud täitemenetlust elatisraha võlgnevuse sissenõudmiseks I. Sarapuult ( tl 18-19). Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga selles, et alaealise huvid ei saa olla erinevalt kaitstud olenevalt sellest, kas kohus lahendas elatise hagi kohtuotsusega või kinnitati kohtumäärusega poolte vahel sõlmitud kompromiss. Oluline on rõhutada,

§ 169

süüteokoosseis kaitseb õigushüvena lapse varalist huvi, mistõttu ei saa lapse õigused olla seatud sõltuvusse täitedokumendi liigist ning sellest tulenevalt kohtumäärus kompromissi kinnitamise kohta täidab KarS § 169 objektiivse koosseisu nii nagu ka kohtuotsusega välja mõistetud elatis. Kaitsja poolt apellatsioonis välja toodud asjaolu, et Lõuna Ringkonnaprokuratuur on käesoleva kriminaalasja raames oma seisukohti muutnud, mida näitab menetluse lõpetamine selles asjas 15.09.2010, ei ole käesoleval juhul määrav, kuna menetlejal on õigus materiaalõigust tõlgendada ning sellest tulenevalt ka oma seisukohti muuta.

1. Apellatsioonis kaitsja heidab maakohtule ette, et ebaõigesti on tõlgendatud kogutud tõendeid ning põhjendamatult asutud seisukohale, et I. Sarapuu on elatise maksmisest kõrvale hoidunud kuritahtlikult. Ringkonnakohus leiab, et kaitsja argumendid selles osas väärivad tähelepanu. Esitatud süüdistuse kohaselt süüdistatakse I. Sarapuud selles, et tema ajavahemikul juuni – detsember 2007, veebruar – detsember 2008 hoidus vanemana kuritahtlikult kõrvale 25.04.2007 Tartu Maakohtu kohtumäärusega tsiviilasjas nr 2-07-4765 väljamõistetud igakuise elatusraha 2000 krooni maksmisest oma alaealise lapse M.S. (sünd.19.01.2003) ülalpidamiseks. Asjas ei ole vaidlust selles, et M.S. on alaealine ning I. Sarapuul kui vanemal lasub kohustus oma last üleval pidada. Igakuise elatusraha summas 2000 krooni tasumise kohustuse võttis I. Sarapuu endale ise sõlmides kompromisskokkuleppe lapse ema T.P. ning nimetatud kokkulepe kinnitati kohtumäärusega. Viimatinimetatud lahendi osas (kohtuliku kompromissi kinnitamise määrus) võttis ringkonnakohus seisukoha juba käesoleva kohtuotsuse punktis 2, mistõttu seda siinkohal kordama ei hakka. Maakohus luges kannatanu T.P. ütlustega tõendatuks, et I. Sarapuu on maksnud elatist pärast kohtulahendit tsiviilasjas järgmiselt: 2007 mais 550 krooni, 2008 jaanuaris 5000 krooni M.S. arvelt, aprillis 309 krooni, mais 302 krooni, juunis 325 krooni, augustis kahes osas 227 krooni ja 305 krooni, septembris 207 krooni ja novembris 373 krooni. Nimetatud 8 maksete tegemist tõendab ka T.P. konto väljavõte (tl 7-15). Lisaks luges maakohus ka tõendatuks, et I. Sarapuu on tasunud sularahas 800 krooni. Seega, kogutud tõenditest tulenevalt luges maakohus tuvastatuks, et I. Sarapuu ei ole maksnud elatisraha 2007 juunist kuni detsembrini, so 7 kuu jooksul, samas aga on ta tekkinud võlgnevust kustutanud, tasudes jaanuaris 2008 5000 krooni. Peale 2008 jaanuari makse mahaarvamist jääks 2007 aasta võlgnevuse katteks 3000 krooni. Sellest tulenevalt on I. Sarapuul 2007 aasta eest tasumata elatusraha 5 kuu eest. Peale selle ei ole ta tasunud elatist veebruaris, märtsis, juulis, oktoobris ja detsembris, so 5 kuud. Aprillis, mais, juunis, augustis, septembris ja novembris 2008 on ta elatist maksnud osaliselt. Nimetatud asjaoludes ( millistes summades ning millal on I. Sarapuu elatist maksnud) käesolevalt vaidlust ei ole. Eeltoodust tulenevalt on põhiküsimuseks, kas I. Sarapuu on oma alaealise lapse ülalpidamiskohustust rikkunud kuritahtlikult. Asja materjalide kohaselt on I. Sarapuu OÜ Normex Ehitus juhatuse liige ja osanik alates 24.10.
2. Osaühingu tegevusalaks on elamute ja mitteeluhoonete ehitus (tl 38-40, 72-77). OÜ poolt esitatud teate kohaselt töötas I. Sarapuu selles firmas alates 01.02.2007 tegevjuhina. Ajavahemikul 01.02.2007 kuni 31.12.2007 on talle makstud tulenevalt töölepingust töötasu igakuiselt netosummas 3175 krooni, 01.01.2008 kuni 31.03.2008 3888 krooni ja 01.04.2008 kuni 31.12.2008 2162 krooni (tl 23). Nimetatust tuleneb, et tema töötasu on pidevalt vähenenud. I. Sarapuu sõnul ta juhatuse liikme tasu ei saanud, vastupidist ükski tõend ei kinnita. Maakohus on märkinud, et üldteada on asjaolu, et 2007 aastal oli Eestis veel ehitusbuum ja ehitusfirmadel oli tööd piisavalt. Veel märkis maakohus, et koos I. Sarapuu seisukohaga, et ta on võimeline olukorras, kus tema sissetulekuks on miinimumpalk, tasuma elatist kuni 1300 krooni ja ta kasutab äriühingule kuuluvat sõiduautot, on alust arvata, et I. Sarapuu sissetulekud on tegelikult suuremad. Ringkonnakohus eelnimetatud seisukohtadega nõustuda ei saa ning hindab neid oletuslikeks. Asjaolu, et 2007 aastal oli Eestis veel ehitustegevuse kõrgaeg, ei anna alust järelduseks, et osaühing, kus töötas I. Sarapuu, maksis talle suuremat töötasu. Seda ei saa järeldada ka asjaolust, et Normex Ehitus OÜ pälvis 2007 aastal Krediidiinfo AS poolt välja antava „Eduka Eesti Ettevõtte“ tunnistuse reitinguga Hea ehk “ A“. Ringkonnakohus leiab, et tegemist on üldistava järeldusega, mida ei kinnita ükski muu tõend. Asjaolu, et I. Sarapuu oma 29.03.2007 esitatud hagivastuses kohtule (tl 71) heauskselt märkis, et ta on võimeline tasuma elatist 1000 kroonist kuni 1300 kroonini kuus, ei tõenda veel, et tal olid süüdistuses märgitud perioodil sissetulekud suuremad kui antud juhul tõenditest nähtub. Samuti on meelevaldne järeldus sellest, et kuna I. Sarapuu kasutas äriühingule kuuluvat autot, on alust arvata temal suuremate sissetulekute olemasolu. Siinkohal ei ole esitatud ühtegi tõendit mis näitaks, et I. Sarapuu kandis äriühingule kuuluva sõiduauto kulusid ise. Asja materjalide kohaselt on I. Sarapuu 23.01.2008 sõlminud Hansa Elukindlustuses M.S. kasuks investeerimisriskiga elukindlustuse, tasudes esimese sissemaksena 07.02.2008 5000 krooni (tl 61-62). Maakohus on märkinud, et I. Sarapuu leidis rahalisi vahendeid ka kindlustuslepingu sõlmimiseks ajal, mil tal oli elatise võlgnevus, jättes sellega täitmata lapse igakuise ülalpidamise kohustuse. Tõepoolest on I. Sarapuu lapse M.S. kasuks sõlmitud elukindlustuslepingus kindlustusvõtjaks, kuid maakohus on jätnud tähelepanuta, et 5000 krooni suuruse makse AS Hansa Elukindlustusele on teinud M.S. , mitte süüdistatav (tl 63). Balti Investeeringute Grupi AS kirjast nähtub, et 20.04.2007 on I. Sarapuu sõlmitud tarbijakrediidileping, mille kohaselt sai ta krediiti 30 000 krooni tagastamistähtajaga 22.10.2007 (tl 30). I. Sarapuu Swedbankis asuval ühel arvelduskontol kajastub ajavahemikus 01.04.2007 kuni 24.07.2008 BIG-ist 20.04.2007 saadud laen 29 700 krooni, mis on 25.04.2007 üle kantud tema emale M.S. arvelduskontole (tl 25). I. Sarapuu sõnul kasutasid BIG-st saadud laenu ema ja vend. Nimetatust järeldas maakohus, et I. Sarapuul oli piisavalt vahendeid äraelamiseks, kuna ta võttis laenu oma nimel väidetavalt teistele isikutele. Laen on võetud pärast seda, kui T.P. oli esitanud kohtusse I. Sarapuu vastu elatise nõude ja I. Sarapuu oli ise kohtule avaldanud, kui suurt elatist ta on võimeline maksma. Vaatamata eeltoodule jättis I. Sarapuu peale kohtumäärusega kompromissi kinnitamist koheselt elatise maksmata. Juunist kuni detsembrini 7 kuu jooksul ei 9 teinud ta ühtegi makset. Siinkohal on maakohus viidanud Riigikohtu lahendile nr 3-1-1-92-01, mistõttu pidanuks ta osa võetud laenust kasutama ülalpidamiskohustuse täitmiseks. Ringkonnakohus leiab, et tõepoolest peab vanem ülalpidamiskohustuse korrektseks täitmiseks kasutama kogu oma vara, muuhulgas ka võetud laenusid. Samas, ei ole võimalik jätta tähelepanuta, et BIG -st oli laen võetud 20.04.2007, mille kogusumma kandis ta oma ema arvele 25.04.
3. Kohtulik kompromiss, mille kohaselt võttis I. Sarapuu endale igakuise elatise maksmise kohustuse, jõustus 03.05.2007, mistõttu kohtuliku kompromissi määrusest tulenevat kohustust ei olnud tal enam võimalik varem saadud ning emale üle kantud laenust maksta. Iseenesest on vaieldamatult selge, et I. Sarapuul oli laenu võtmise ajal teada, et tal on alaealine laps, keda on ta kohustatud üleval pidama. Samas ei saa aga jätta tähelepanuta, et I. Sarapuule ei ole KarS § 169 mõttes etteheidetav mitte lihtsalt elatise mittemaksmine, vaid Tartu Maakohtu 25.04.2007 kohtumäärusega kinnitatud ning 03.05.2007 jõustunud kompromisskokkuleppe alusel elatise maksmisest kuritahtlik kõrvalehoidumine ning süüdistus käsitleb ajavahemikku juuni 2007 kuni detsember
4. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt loetakse ülalpidamiskohustuse rikkumist kuritahtlikuks eelkõige siis, kui elatisraha ei maksta süstemaatiliselt pikema ajavahemiku jooksul kui süüdlasel on võimalus seda kohustust täita. Samuti sisustatakse kuritahtlikkust soovimatusega asuda tööle, saadava töötasu varjamisega, elu-ja töökoha sagedaste vahetamistega. Käeoleval juhul on I. Sarapuul töökoht olemas ning sealt saanud ka töötasu. Samas on maakohus tuvastanud, et saadav töötasu on pidevalt vähenenud. Mingeid lisasissetulekuid I. Sarapuul ei ole tuvastatud. Puutuvalt äriühingule kuuluva sõiduauto kasutamisse ning BIG-st saadud laenu ning lapse kasuks sõlmitud kindlustuslepingusse, on ringkonnakohus eelnevalt juba oma seisukoha avaldanud, mistõttu on võimalik asuda seisukohale, et I. Sarapuul puudusid suuremad sissetulekud kui olemasolevad tõendid seda näidavad, samuti ei ole talle võimalik ette heita tulude varjamist. I. Sarapuu on kinnitanud, et ta ei ole elatise maksmisest kuritahtlikult kõrvale hoidunud vaid on seda teinud oma võimaluste piires sõltuvalt raha olemasolust. Maakohus on tõenditest tulenevalt tuvastanud, et süüdistuses näidatud perioodil osadel kuudel ei ole I. Sarapuu lapse ülalpidamiskohustust täitnud üldse ning osadel kuudel on ta täitnud osaliselt, vähesel määral. Nagu eelpool juba märgitud, ei maksnud I. Sarapuu elatist juunist kuni detsembrini, so 7 kuu jooksul, samas on ta seda võlgnevust kustutanud, makstes jaanuaris 2008 5000 krooni. Seega jäi ta 2007 aasta eest täielikult tasumata elatist 5 kuu eest. Samuti ei ole ta 2008 aasta veebruaris, märtsis, juulis, oktoobris ja detsembris, so 5 kuu jooksul maksnud elatist, on aga teinud seda osaliselt 2008 aasta aprillis, mais, juunis, augustis, septembris ja novembris. Maakohus on märkinud, et I. Sarapuu puhul ei ole tegemist mittemaksmisega üksikutel kuudel, vaid pikema perioodidega pooleteise aasta kestel, millest 10 kuu jooksul, arvestades jaanuaris tehtud makse kahe kuu võlgnevuse katteks, ei ole teinud ühtegi makset ja 2008 aasta 6 kuu jooksul on maksed olnud ca 300 krooni kuus. Selline pikaajaline elatise maksmata jätmine on maakohtu hinnangul kuritahtlik, kuna samal ajal oli I. Sarapuul sissetulekuid palga näol ja ta oli võtnud laenu. Ringkonnakohus maakohtuga selles ei nõustu. I. Sarapuu puhul on tõepoolest tegemist olukorraga kus ta sai töötasu, kuid seda miinimumilähedases suuruses 2007 aasta ning 2008 aasta aprillist töötas ta poole tööajanormiga ning see vähenes. Laenu osas on ringkonnakohus juba eelnevalt seisukoha võtnud ning siinkohal seda ei korda, mistõttu selle arvestamine I. Sarapuu tulude hulka ei ole põhjendatud. Elatise mittemaksmine või siis osaline maksmine maakohtu poolt tuvastatud kuude jooksul on küll vaieldamatult pikk periood isikule, kes on elatisest ilma jäänud või siis saanud seda vähesel määral. Samas, tulenevalt I. Sarapuu sissetulekust ning tema poolt lapse ülalpidamiseks tehtud maksetest süüdistuses esitatud perioodidel ei saa asuda seisukohale, et ta oleks pika aja jooksul vältinud oma last ülal pidamast, vaid on asjas tuvastamist leidnud sissetulekute piires püüdnud oma lapsele elatist maksta, mistõttu ei ole võimalik hinnata tema käitumist kuritahtlikuna KarS § 169 mõttes. Eeltoodust tulenevalt kuulub kaitsja apellatsioon rahuldamisele ning I. Sarapuu tuleb esitatud süüdistuses õigeks mõista. 10 Maarika Kuusk Tiit Lõhmus 11 Aarne Sarjas