← Eesti

1-11-5255/13

1-11-5255 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 18. november 2011, Tartu (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-11-5255

(11760000016)Kohtukoosseis Aarne Sarjas, Maarika Kuusk, Mati Kartau Kriminaalasi Maaris Koppel süüdistuses KarS § 320 lg 1 järgi Apelleeritud kohtuotsus Tartu Maakohtu (Tartu kohtumaja)
  1. augusti 2011 otsus Apellatsiooni esitaja süüdistatava Maaris Koppeli kaitsja advokaat Tambet Laasik Prokurör vanemprokurör Kaire Hänilene Süüdistatav Maaris Koppel isikukood: 38508172787, elukoht: XXXX varem kriminaalkorras karistatud ühel korral, väärteokorras karistamata Kaitsja advokaat Tambet Laasik RESOLUTSIOON: Juhindudes KrMS §-st 337 lg 1 p 1 jätta Tartu Maakohtu
  2. augusti 2011 kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-11-5255 muutmata ja Maaris Koppeli kaitsja Tambet Laasiku apellatsioon rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsus tehakse teatavaks ringkonnakohtu kantselei kaudu
  3. novembril 2011 ja samast kuupäevast on kohtumenetluse poolel sellega võimalik tutvuda. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada Tartu Ringkonnakohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates
  4. novembrist
  5. Kohtuotsuse peale võib kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud kohtumenetluse pool esitada kirjaliku kassatsiooni Riigikohtule Tartu Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates
  6. novembrist
  7. 1 Esimese astme kohtu otsuse sisu Tartu Maakohtu 18.augusti 2011 kohtuotsusega tunnistati Maaris Koppel süüdi KarS § 320 lg 1 järgi ning karistati rahalise karistusega 75 päevamäära, s.o 1530 eurot. Maakohus arutas Maaris Koppelile esitatud süüdistust selles, et tema, olles sõitnud alkoholijoobes 16.12.2008 varahommikul Soohara külas Veriora vallas Põlvamaal sõiduautoga Opel (reg.nr XXX ) teelt välja kraavi, millega seoses vormistas Lõuna Politseiprefektuuri Põlva politseijaoskonna patrullitalituse vanemkonstaabel Aarne Mägi talle sõiduki alkoholijoobes juhtimise eest väärteoprotokolli nr AB1072342 ning olles 31.12.2008, 06.01.2009 ja 12.01.2009 arutanud tema suhtes menetletavat väärteoasja oma onu, Lõuna Politseiprefektuuri Põlva liiklusjärelevalvegrupi vanemkonstaabli R.K. ning otsinud koos temaga võimalusi väärteokaristusest vabanemiseks, sealhulgas vormistanud 12.01.2009 R.K. elukohas Kanepis iseenda, T.V. ja R.K. seletused, mille R.K. toimetas 13.01.2009 Lõuna Politseiprefektuuri Põlva liiklusjärelevalvegrupi komissari Toivo Körti kätte, andis tunnistajana 21.01.2009 Lõuna Politseiprefektuuris kell 11:10-13:00 kriminaalasjas nr 08260000004 toimunud ülekuulamisel teadvalt valeütlusi, väites, et: − 16.12.2008 oli sõiduauto Opel roolis T.V. , Maaris Koppel ise oli jäänud auto tagaistmel magama ning ei mäleta, kuidas ta koju sai ja kuidas sattus tema kätte väärteoprotokoll; − pärast väärteoprotokolli leidmist pöördus ta 2009 detsembris asjaolude selgitamiseks T.V. poole, kes selgitas Maaris Koppelile, et oli ise Opeliga kraavi sõitnud, Maaris Koppeli tagaistmele magama jätnud, Oravale abi järele läinud ning koos V.K. naastes kohanud Opeli juures R.K. ; − 29.12.2008 kirjutas ta T.V. juures väärteoprotokollile vastavalt R.K. lt ja R.K. saadud juhtnööridele vastulause, mille R.K. pärast politseisse toimetas; − 10.01.2009 kohtus ta R.K. ja T.V. ga viimase juures kodus, kus R.K. ja T.V. toimunu kohta omapoolsed selgitused kirjutasid. Need selgitused toimetas Põlvasse politseisse samuti R.K. ; − ta suhtles seoses enda väärteoprotokolliga oma onu R.K. ainult ühel korral 2009 detsembris telefoni teel, küsides R.K. lt nõu, mille peale viimane oli soovitanud kirjutada vastulause. Rohkem suhtlust või kokkusaamisi sel teemal ei olevat olnud. Enne ülekuulamise algust oli Maaris Koppelit hoiatatud, et teadvalt vale ütluse andmise eest on ette nähtud karistus. Samuti Maaris Koppel andis tunnistajana 04.05.2010 Tartu Maakohtu Põlva kohtumajas toimunud kohtuistungil kriminaalasjas nr 1-09-22334 teadvalt valeütlusi, väites, et: − tema ei tea, kes juhtis 16.12.2008 Soohara külas kraavi sõitnud Opelit, kuid tema see ei olnud; − pärast väärteoprotokolli leidmist 2008 detsembris võttis ta ühendust R.K. iga, kes ütles, et lisaks temale olid sündmuskohal olnud V.K. ja T.V. ; − R.K. ei ole temale seoses tema suhtes koostatud väärteoprotokolliga nõu andnud. Enne ülekuulamise algust oli Maaris Koppelit hoiatatud, et teadvalt vale ütluse andmise eest on ette nähtud karistus. Seega pani Maaris Koppel toime KarS § 320 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o tunnistaja poolt kohtueelsel menetlusel ja kriminaalmenetluses teadvalt vale ütluse andmise, kui teda oli eelnevalt hoiatatud, et sellise tegevuse eest on ette nähtud karistus. Süüdistatav M. Koppel ennast esitatud süüdistuses süüdi ei tunnistanud. Maakohus jõudis tõendite kogumis hindamise tulemusena järeldusele, et M Koppelile esitatud süüdistus on tõendatud. M. Koppeli tunnistajana ütluste andmise aeg ja koht on tõendatud dokumentaalsete tõenditega: tunnistajana ülekuulamise protokolliga ja kohtuistungiprotokolliga. 2 Dokumentaalsed tõendid tõendavad ütluste andmisele eelnenud ajal väärteotunnustega süütegu. Protokoll alkoholijoobe tuvastamise indikaatorvahendi või mõõteriista kasutamisel, sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsus 16.12.2008, menetlusaluse isiku M. Koppeli ülekuulamise protokoll, tunnistaja A.S. ülekuulamise protokoll ning 16.12.2008 väärteoprotokollis 2650,08,005368 antud M. Koppeli ütlused tõendavad, et M. Koppel sõitis alkoholijoobes 16.12.2008 varahommikul Soohara külas Veriora vallas Põlvamaal sõiduautoga Opel (reg.nr XXX ) teelt välja kraavi ja Lõuna Politseiprefektuuri Põlva politseijaoskonna patrullitalituse vanemkonstaabel A. Mägi alustas M. Koppeli suhtes väärteomenetlust, koostades väärteoprotokolli nr AB
  8. M. Koppeli avaldus Lõuna PP Põlva liiklusjärelevalve grupi komissar T. Körtile, T.V. avaldus Lõuna PP Põlva liiklusjärelevalve grupi komissar T. Körtile 30.12.2008, R.K. teatis, kriminaalasjas nr 08260000004 R.K. elukohas toimunud läbiotsimise määrus ja protokoll, asitõendi vaatlusprotokoll ja jälitusprotokollid tõendavad, et 31.12.2008, 06.01.2009 ja 12.01.2009 arutas M. Koppel tema suhtes menetletavat väärteoasja oma onu, Lõuna Politseiprefektuuri Põlva liiklusjärelevalvegrupi vanemkonstaabel R. K ning otsis koos temaga võimalusi väärteokaristusest vabanemiseks. Kui esialgu tahtis ta teavet karistuse kergendamise ja tasumise ajatamise võimaluste kohta, siis hiljem võttis vastu R.K. ettepaneku tegutseda karistusest vabanemise eesmärgil. Selleks vormistati 12.01.2009 R.K. elukohas Kanepis M. Koppeli, T.V. ja R.K. seletused, mille R. K toimetas 13.01.2009 Lõuna Politseiprefektuuri Põlva liiklusjärelevalvegrupi komissari T. Körti kätte. Lõuna Politseiprefektuuri Põlva liiklusjärelevalvegrupi komissari T. Körti 13.01.2009 koostatud väärteomenetluse lõpetamise määrusega on tõendatud M. Koppeli väärteokaristusest vabanemise eesmärgi saavutamine. Tartu Maakohtu 14.05.2010 kohtuotsusega on tõendatud R.K. süü väärteomenetluse teadvalt ebaseaduslikus lõpetamises. Kriminaalasja nr 08260000004 kohtueelses menetluses tunnistaja M. Koppeli ülekuulamise protokollid tõendavad M. Koppeli poolt kohtueelses menetluses erinevate ütluste andmist. Täiendaval ülekuulamisel 22.01.2009 on M. Koppel andnud ütlusi, mis haakuvad väärteomenetluses enne väärteoprotokolli koostamist kogutud tõenditega ning on kooskõlas kriminaalasjas nr 08260000004 kogutud tõenditega, sealhulgas jälitustegevusega kogutud tõenditega. Süüdistusaktis kirjeldatud M. Koppeli 21.01.2009 tunnistajana kohtueelses menetluses antud ütlused ja 04.05.2010 kohtus antud ütlused on teadvalt valed. M. Koppeli 21.01.2009 tunnistajana ülekuulamise protokoll, kohtuistungi protokoll ja 04.05.2010 tunnistaja allkirjaleht tõendavad, et enne ülekuulamise algust oli M. Koppelit nii kohtueelses menetluses kui ka kohtumenetluses hoiatatud karistusega teadvalt vale ütluse andmise eest. Enne ütluste andmist tunnistaja õiguste ja kohustuste selgitamisega ning hoiatamisega vastutusest allutati M. Koppel vastavale menetlustoimingule. M. Koppel andis valeütlusi tõendamiseseme seisukohalt oluliste asjaolude kohta oma onu R.K. kasuks tema vabastamiseks kriminaalvastutusest. M. Koppeli ütlused erinesid teistest kohtu poolt usaldusväärseteks tunnistatud tõenditest. Maakohus leidis, et M. Koppeli tegutsemine otsese tahtlusega on tõendatud tema väärteomenetluses menetlusaluse isikuna antud ütlustega ja dokumentaalsete tõendiga, jälitusprotokolliga 28.05.
  9. Jälitusprotokolliga on tuvastatud, et M. Koppel teatas 31.12.2008 R. K telefoni teel murest seoses alkoholijoobes sõidukiga sõites tehtud avariiga, mille tulemusena vormistati väärteoprotokoll. Ta küsis nõu trahvi ositi maksmise võimaluste kohta. Sellest järeldub M. Koppeli teadmine süüteokoosseisu asjaoludest. Edasised telefonivestlused kinnitavad M. Koppeli teadmist asjade edasisest käigust väärteomenetluses dokumentide vormistamisel. Kohtueelses menetluses tunnistajana ülekuulamise protokollile allakirjutamisega ja kohtumenetluses valeütluste andmisega on kuritegu lõpule viidud kriminaalmenetluse mõlemas staadiumis. Maakohus ei tuvastanud M. Koppeli süüd ega õigusvastasust välistavaid asjaolusid. 3 Seoses kaitsja väitega, et M. Koppeli täiendaval ülekuulamisel ei ole järgitud kriminaalmenetlusõigust, märkis maakohus, et seadus ei piiritle menetlustoimingute tegemiseks ettenähtud aega. Teisi väidetavaid rikkumisi menetlustoimingu protokollist ei ilmne. Karistuse mõistmisel arvestas maakohus karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Maakohus ei tuvastanud M. Koppeli karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid. M. Koppeli isikut iseloomustab üks varasem karistus, mis asendati üldkasuliku tööga. Tõenditest järeldub, et M. Koppeli esialgne tahe ei olnud enda süüteokaristusest vabanemine, vaid karistuse kergendamine. Kuriteoks kandus tegu pärast R.K. nõuande järgimist. Maakohus leidis, et M. Koppelile karistuse mõistmisel on küllaldane arvestada eripreventiivse eesmärgiga. KarS § 320 lg 1 näeb ette alternatiivsed karistused: rahalise karistuse ja vangistuse. Maakohtu arvates on M. Koppelit võimalik mõjutada edaspidi hoiduma uutest samasugustest kuritegudest kergemaliigilise karistusega, s.o rahalise karistusega üle KarS § 44 lg-s 1 sätestatud alammäära. Apellatsioonis esitatud taotluste sisu M. Koppeli kaitsja esitas apellatsiooni, milles palub maakohtu otsuse tühistada ning teha asjas uus otsus, millega mõista M. Koppel talle esitatud süüdistuses täies ulatuses õigeks. Kaitsja leiab, et maakohus on otsust tehes tuginenud lubamatutele tõenditele. Kaitsja leiab, et 16.12.2008 ja 22.01.2009 toimunud M. Koppeli ülekuulamistel antud ütlused on tõenditena ebausaldusväärsed, kuivõrd 16.12.2008 andis M. Koppel ütlusi tugevas joobeseisundis ning 22.01.2009 menetleja ebaseadusliku surve all. Kaitsja leiab, et jättes nimetatud lubamatud tõendid kõrvale, on asjas võimalik teha ainult õigeksmõistev kohtuotsus. Kaitsja on seisukohal, et M. Koppeli 16.12.2008 vahetult pärast sündmust antud ütlused tuleb jätta tähelepanuta, kuna need on antud tugevas alkoholijoobes. Kaitsja leiab, et ehkki VtMS ega KrMS ei reguleeri menetlusaluse isiku ütluste andmise juures küsimust tema joobest, tuleb seaduste mõttest lähtuvalt asuda seisukohale, et joobes antud ütlusi saab käsitleda tõendina vaid olukorras, kus joobeseisund ei mõjuta inimese võimet ütlusi anda. Olukorras, kus isikul puudub üldse võime ütlusi anda või see võime on joobeseisundist tingitult oluliselt piiratud, ei saa ta ka anda ütlusi. Juhul, kui selliseid ütlusi temalt siiski nõutakse, ei ole need käsitletavad lubatud tõendina, kuivõrd need ei saa väljendada isiku tegelikku tahet. Kaitsja märgib, et 16.12.2008 ülekuulamisel ei olnud M. Koppel temaga toimuvast teadlik ning ta ei mõistnud oma tegude ja toimingute tagajärgi. M. Koppeli ainus soov oli edasi magada, ta ei käitunud adekvaatselt ning ta oli mälukaotuse seisundis, mis nähtub sellest, et ta avastas väärteoprotokolli enda taskust alles paar päeva pärast ülekuulamist. Maakohus on leidnud, et M. Koppeli 16.12.2008 ütlused on kooskõlas väärteoasjas nr 2650,08,005368 kogutud dokumentaalsete tõenditega: protokolliga alkoholijoobe tuvastamise indikaatorvahendi või mõõteriista kasutamisel, sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsuse ning tunnistaja A.S. ülekuulamise protokolliga, mis kõik kinnitaksid justkui, et 16.12.2008 varahommikul juhtis sõiduautot Opel Vectra alkoholijoobes M. Koppel. Kaitsja arvates on oluline tähelepanu pöörata sellele, et viidatud dokumentaalsed tõendid on kooskõlas M. Koppeli 21.01.2009 ning 04.05.2010 ütlustega. M. Koppel avaldas viidatud ütlustes, et ta oli 16.12.2008 niivõrd purjus, et see tingis mälukaotuse. Mälukaotuses isik võib käituda võrdlemisi adekvaatselt, kuivõrd häiritud on eelkõige mälutalletus, mitte niivõrd motoorsed ja keelelised oskused. Kohtu poolt viidatud dokumendid vormistati M. Koppeli osalusel, kuid mitte teadmisel, kuivõrd ta viibis mälukaotuses. Paraku ei suutnud M. Koppel tugevas joobes 4 mõista tegelikult toimunut ning seetõttu on ka dokumentaalsed tõendid koostatud lähtudes valedest faktieeldustest. Kaitsja on seiskohal, et ka M. Koppeli poolt 22.01.2009 ülekuulamisel antud ütlused ei ole süüdistava poolt vabalt antud, vaid need on saadud KrMS § 9 lg 3 nõudeid, s.t kohustust kohelda menetlusosalist tema au teotamata ja inimväärikust alandamata, oluliselt rikkudes, mistõttu nende tõendina arvestamine on lubamatu. M. Koppelit hoiti tunnistajana politseimajas alates 21.01.2010 kell 10:00 hommikul kuni 22.01.2010 varahommikul kell 04:
  10. Päeva jooksul viidi läbi kaks ülekuulamist, kusjuures teine ülekuulamine toimus öösel, algas pärast südaööd ning lõppes umbes kell 04.
  11. Sealjuures puudus M. Koppeli selliseks kohtlemiseks igasugune objektiivne menetlusvajadus. Ligikaudu 18 tunni vältel ei lubatud tunnistajal käia tualetis ega suitsetada. Magamatuse ja stressi olukorras dikteeriti talle protokoll, mille M. Koppel allkirjastas hoolimata sellest, et see ei vastanud tema tegelikele ütlustele. Kaitsja hinnangul tuleb 22.01.2009 ülekuulamisprotokoll lugeda lubamatuks tõendiks, kuivõrd selle kogumisel on oluliselt rikutud keeldu koguda tõendeid inimõigusi riivates, keeldu tunnistajalt nõuda ennast süüstavate ütluste andmist ning keeldu kasutada isiku mäluvõimet mõjutavaid vahendeid ja inimväärikust alandavaid viise. Seevastu 21.01.2011 ülekuulamisel ja 04.05.2010 kohtus antud ütlused on õiged. Need on antud vastavalt M. Koppeli parimatele teadmistele ja võimetele, sooviga rääkida ainult tõtt. Need on järjepidevad, ajas muutumatud ning nende tegelikkusele vastavuses kahtlemiseks puudub alus. Iseenesest on õige, et teises kohtumenetluses kriminaalasjas nr 1-09-22334 on kohus lugenud tuvastatuks asjaolud, mis erinesid M. Koppeli ütlustest, kuid see ei anna veel alust leida, et need ütlused on valeütlused. Teise kohtuotsusega saab tuvastada vaid ütluste lahknevuse, mitte selle, et tegemist on valeütlustega. Kaitsja on seisukohal, et maakohus on jätnud olulise osa tõenditest (sh jälitustegevuse käigus saadud tõendid) M. Koppelile süüks arvata teo koosseisuga seostamata. Sellega on maakohus rikkunud kohtuotsuse põhjendatuse nõuet. Kaitsja märgib, et süüdistusaktis on loetletud kokku kaheksa episoodi, mille suhtes M. Koppel väidetavalt andis valeütlusi. Siiamaani on nii riiklik süüdistus kui ka kohus käsitlenud neid episoode ühtsena, väites üldsõnaliselt, et kõik süüdistusaktis loetletud ütlused on valeütlused. Samas ei ole võimalik neid selliselt käsitleda. Kohus oleks pidanud iga konkreetse ütluse juures välja tooma, millistest teistest tõenditest lähtuvalt on tegemist valeütlusega. Paraku on senine käsitlus ainult üldine. Kaitsja leiab, et isikut ei saa kuriteos süüdi mõista mingi üldise kaalutlusena ilma, et tema poolt väidetavalt toime pandud tegu – antud juhul valeütluste andmine – oleks seotud konkreetsete tõenditega, mis teo toimepanemist kinnitavad. Kaitsja on seisukohal, et M. Koppeli ütlused, mis on antud 21.01.2009 ning 04.05.2010, on järjepidevad ja usaldusväärsed ning puudub põhjus eelistada neile teisi tõendeid. Asjaolu, et M. Koppeli ütlused lahknesid väheolulises osas teistest tõenditest, ei tähenda seda, et tegemist oleks olnud valeütlustega, mis on alati igakordse hinnangu küsimus. Kaitsja on seisukohal, et tõendeid selle kohta, et tegemist oleks valeütlusega, ei ole kogutud, ning olemasoleva tõendikogumi alusel tuleb teha otsus, millega mõista M. Koppel talle esitatud süüdistuses täies ulatuses õigeks. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused 5 Tartu Ringkonnakohtu
  12. oktoobri 2011 määrusega määrati kriminaalasi KrMS § 331 lg 11 alusel apellatsiooni korras arutamisele kirjalikus menetluses. Tartu Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonis esitatud seisukohtadega ning uurinud kriminaalasjas kogutud tõendeid nende kogumis, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning muutmisele ei kuulu. Apellatsioonis ei esitatud mingeid uusi Tartu Maakohtule mitteteadaolevaid tõendeid ja kaebuses taotletakse sisuliselt olemasolevate tõendite veelkordset hindamist ja sellest tulenevalt M. Koppeli õigeksmõistmist. Esitatud taotlusest lähtudes ringkonnakohus analüüsis ja hindas kõiki antud kriminaalasjas kogutud tõendeid nende kogumis. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on oma otsuses KrMS § 312 p 1,2 alusel igakülgselt analüüsinud M. Koppelile esitatud süüdistust ning põhjendatult leidnud, et see on tõendamist leidnud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu sellekohaste järeldustega ning vastavalt KrMS § 342 lg 3 p 1 ei pea ringkonnakohus vajalikuks kohtuotsuses toodud põhjendusi käesolevas otsuses korrata. Apellatsioonis on M. Koppeli kaitsja leidnud, et nii
  13. detsembril 2008 kui ka
  14. jaanuaril 2009 süüdistatava poolt antud ütluste näol on tegemist lubamatute tõenditega, sest need on saadud tõendite kogumise korda oluliselt rikkudes. M. Koppeli poolt
  15. detsembril 2008 antud ütluste kasutamise lubamatust põhjendab kaitsja sellega, et M. Koppel oli nende andmise ajal tugevas alkoholijoobes ja seetõttu oli tema võime ütlusi anda oluliselt piiratud. Ringkonnakohus kaitsja taolise väitega ei nõustu. M. Koppelile koostati sõiduki juhtimise eest alkoholijoobes väärteoprotokoll
  16. detsembril 2008 kell 05.
  17. Väärteoprotokollist nähtuvalt on M. Koppel omakäeliselt kirjutanud väärteoprotokolli, et juhtis autot alkoholijoobes, tal puuduvad autojuhiload ja ta kahetseb väga oma tegu. Oma taolised seletuse on M. Koppel ka allkirjastanud.
  18. detsembril 2008 kell 05.10 on patrullautos toimunud M. Koppeli kui menetlusaluse isiku ülekuulamine, kus M. Koppel on andnud ütlusi, et
  19. detsembril 2008 oli ta oma sõbral külas ja ta jõi ära umbes 5 pudelit õlut. Kui sõber jäi magama võttis ta umbes 03.30 paiku sõbra auto tahtes sõita Põlvast Oravale. Sõites Oravale kaldus sõiduk maanteekraavi. Nimetatud ülekuulamise protokollile on M. Koppel omakäeliselt lisanud, et protokoll on kirjutatud tema sõnade järgi, tema poolt läbiloetud ja õige. Samuti on M. Koppel ülekuulamisprotokolli allkirjastanud. Alkoholijoobe tuvastamise protokollist nähtuvalt tuvastati M. Koppeli joobeks 0,61 mg/l kohta tema poolt väljahingatavas õhus. Ringkonnakohus leiab, arvestades M. Koppeli poolt omakäeliselt tehtud adekvaatseid märkusi väärteoprotokollis ja ülekuulamise protokollis ja asjaolu, et M. Koppeli omakäeliselt kirjutatud tekst on raskusteta loetav, et M. Koppel oli
  20. detsembril 2008 kell 05.00 paiku võimeline aru saama temaga toimunust ning võimeline juhtunu kohta ka sisukohaseid ütlusi andma. Ringkonnakohtu arvates kinnitab seda ka süüdistatava väljahingatavas õhus kindlakstehtud alkoholikogus, mis ei olnud suur ning ei tekita keskmisele inimesele kindlasti mälukaotust. Ringkonnakohus leiab, et kui M. Koppelil oleks
  21. detsembril 2008 tõepoolest esinenud alkoholist tingitud mälukaotus, nagu on püütud väita apellatsioonis, siis oleks politseitöötajatel osutunud võimatuks tema ülekuulamine sündmuskohal. Veelgi enam, M. 6 Koppel ei oleks taolises seisundis viibides suutnud toimunud sündmuse kohta anda adekvaatseid ja sisukohaseid ütlusi, mis on kajastamist leidnud tema ülekuulamisprotokollis.
  22. jaanuaril 2009 M. Koppeli poolt T. Körti ja R.K. kriminaalasja kohtueelsel uurimisel tunnistajana antud ütlusi peab kaitsja lubamatuteks seetõttu, et need ei ole süüdistatava poolt vabalt antud ja need on saadud KrMS § 9 lg 3 nõudeid oluliselt rikkudes. Kaitsja väidete kohaselt seisnes KrMS § 9 lg 3 rikkumine selles, et M. Koppel viibis politseimajas alates
  23. jaanuarist kella 10.00 hommikul kuni
  24. jaanuari 2009 kella 04.00, kusjuures teda kuulati sellel aja jooksul üle kaks korda ning viimane ülekuulamine algas pärast südaööd ja lõppes ca kell 04.00 varahommikul. Kaitsja leib, et kuivõrd M. Koppel viibis magamatuse olukorras, siis on tema
  25. jaanuaril antud ütlused saadud inimväärikust alandaval viisil. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt on M. Koppel T. Körti ja R.K. kriminaalasja kohtueelsel uurimisel tunnistajana ülekuulatud
  26. jaanuaril 2009 ajavahemikul 11.10 kuni 13.
  28. jaanuaril 2009, ajavahemikul 00.05 kuni 01.45, on M. Koppel tunnistajana täiendavalt ülekuulatud. Eeltoodust nähtub, et M. Koppelit ei kuulatud
  29. jaanuaril 2009 üle kella 04.00-ni, nagu seda väidetakse apellatsioonis, vaid tema ülekuulamine lõppes oluliselt varem. Ringkonnakohus leiab, et tunnistaja ülekuulamise eesmärgiks on tõendite kogumine kriminaalasjas tähtsust omavate asjaolude kohta ja selle kaudu tõe väljaselgitamine. Seejuures asjaolu, kui mitu korda ööpäeva jooksul ja millal isikut üle kuulatakse on uurimistaktika küsimus ning selle üle otsustab vastava kriminaalasja menetleja. KrMS § 9 lg 3 ja 64 lg 1 tulenevalt ei tohi uurimisasutus nimetatud menetlustoimingute läbiviimisel teotada menetlusosalise au ja alandada tema isikuväärikust. Kedagi ei tohi piinata ega muul viisil julmalt või ebainimlikult kohelda. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt ei ole tuvastamist leidnud, et M. Koppelit
  30. ja
  31. jaanuaril 2009 ülekuulanud uurija oleks M. Koppelit ähvardanud ja survestanud selliselt, et viimane oli sellest tulenevalt sunnitud andma
  32. jaanuaril 2009 erinevaid ütlusi
  33. jaanuaril 2009 antud ütlustest. Ringkonnakohtu arvates ei ole mingit alust väiteks, et uurija oleks kuidagi olnud huvitatud sundima M. Koppelit
  34. jaanuaril 2009 andma tõele mitte vastavaid ütlusi. Ringkonnakohus leiab, et alustades M. Koppeli ülekuulamist uurimistaktikast tulenevalt
  35. jaanuaril kel 00.05 ei alandanud uurija mingil määral M. Koppeli inimväärikust. Samas ei nähtu
  36. jaanuaril 2009 toimunud ülekuulamise protokollist, et M. Koppel oleks esitanud mingeid omapoolseid kaebusi oma ülekuulamise kohta. Veelgi enam, M. Koppel on omakäeliselt lisanud, et protokolli kohta tal märkusi ei ole. Ringkonnakohtu arvates on põhjendamatu ka kaitsja väide nagu viibinuks M. Koppel
  37. jaanuaril 2009 ütlusi andes tugevas magamatuse seisundis. M. Koppeli näol on tegemist täiskasvanud noore mehega, kelle puhul pärast keskööd ärkvel olemine, ei tingi veel tugevat magamatuse seisundit. Nimetatud väiteks annab ringkonnakohtu arvates veenvalt alust ainuüksi M. Koppeli tegevus
  38. detsembril 2008, mil M. Koppel otsustas kella 03.30 paiku sõita Põlvast Oravale, kuigi tal selleks otsene vajadus puudus. Ülaltoodu alusel leiab ringkonnakohus, et M. Koppeli poolt
  39. detsembril 2008 ja
  40. jaanuaril 2009 antud ütlused on saadud kriminaalmenetluse norme järgides ning maakohus on neid õigustatult M. Koppeli süüküsimuse üle otsustamisel käsitlenud kui lubatud tõendeid. Ringkonnakohus leiab, et kriminaalasjas ei ole vaidlust selle üle, et M. Koppel andis kriminaalasjas, kus menetleti T. Körti süüdistust KarS § 3313 ja R.K. süüdistust KarS §-de 22 7 lg 2,3 ja 3113 järgi, tunnistajana ütlusi nii kohtueelsel uurimisel (
  41. jaanuar 2009) kui ka kohtuistungil (
  42. mail 2009). Seejuures hoiatati teda kui tunnistajat KarS § 318 ja 320 järgi ning nimetatud hoiatus oli talle arusaadav (tl 14, 95). Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt andis M. Koppel 21.jaanuaril 2008 kohtueelsel uurimisel ütlusi selle kohta, et
  43. detsembril 2008 juhtis kraavisõitnud Opel Vectrat T.V. , mitte aga tema. Samuti andis M. Koppel ütlusi, et
  44. detsembril 2008 kirjutas ta R.K. nõuannete järgi vastulause väärteoprotokollile ja selle vastulause kirjutamine toimus nimelt T.V. elukohas. M. Koppeli ütluste kohaselt, millised ta andis
  45. jaanuaril 2009, kohtusid nad mõned päevad pärast vastulause esitamist väärteoprotokollile uuesti nimelt T.V. elukohas, kus T.V. ja R.K. kirjutasid samuti seletuskirjad
  46. detsembril 2008 juhtunu kohta. Ka andis M. Koppel ütlusi, et R.K. suhtles ta vaid ühel korral telefoni teel ja nimetatud suhtlus toimus 2008 detsembris.
  47. mail 2010 toimunud kohtuistungil on M. Koppel andnud ütlusi, et tema ei tea, kes
  48. detsembril 2008 kraavi sõitnud Opel Vectrat juhtis, kuid tema see ei olnud. Samuti kinnitas M. Koppel kohtuistungil, et R.K. ei ole talle, seoses
  49. detsembril 2008 koostatud väärteoprotokolliga, nõu andnud. Ringkonnakohus leiab, et R.K. ja T. Körti kriminaalasjas M. Koppeli poolt kohtueelsel uurimisel
  50. jaanuaril 2009 ja
  51. mail 2009 kohtuistungil antud ütlusi, et tema
  52. detsembril 2008 kraavi sõitnud Opel Vectrat ei juhtinud, tuleb vaadelda kui valeütlusi. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt annavad selliseks väiteks aluse M. Koppeli suhtes
  53. detsembril 2008 koostatud väärteoprotokollis ja tema kui menetlusaluse isiku ülekuulamise protokollis kajastatu. Samuti M. Koppeli enese poolt
  54. jaanuaril 2009 antud ütlused, milliste kohaselt juhtis nimelt tema
  55. detsembril 2008 kraavi sõitnud Opel Vectrat. M. Koppeli sõiduki juhtimist eitavad ütlused on ümber lükatud ka tunnistaja A.S. ütlustega. Ringkonnakohtu arvates kinnitavad asjaolu, et M. Koppeli ülalesitatud ütlusi tuleb käsitleda kui valeütlusi, ka kriminaalasjas teostatud jälitustoimingud, millistest nähtuvalt on R.K. , R.K. ja M. Koppel omavahel korduvalt telefoni teel suhelnud, kusjuures toimunud vestlustest ilmneb üheselt, et otsiti võimalust vabastada M. Koppel väärteokorras karistamisest (näiteks
  56. jaanuaril 2009 toimunud telefonivestlus R.K. ja R.K. vahel, kus viimane soovitab leida kellegi isiku, kes toimunud avarii enda peale võtaks ning pakub välja T nimelise isiku). Ringkonnakohtu arvates puuduks igasugune vajadus sellise sisuga vestluste pidamiseks, mis on fikseeritud jälitustoimingute käigus, juhul, kui M. Koppel tõepoolest
  57. detsembril 2008 sõiduki roolis ei olnud. Seega väites, et tema
  58. detsembril 2008 kraavi sõitnud sõiduki roolis ei olnud, avaldas M. Koppel teadlikult tegelikkusele mittevastavaid asjaolusid. Ringkonnakohtu arvates tuleb M. Koppeli poolt antud valeütlusi vaadelda kui ütlusi, mis on antud R.K. ja T. Körti kriminaalasja tõendamisel tähtsust omavate asjaolude suhtes. Taolisele järeldusele annab aluse asjaolu, et nimelt M. Koppeli eeltoodud ütlustest lähtuvalt said R.K. ja T. Körti kriminaalasjas kohtueelne menetleja ja kohus otsustada, kas T. Körti käitumises esinevad KarS § 3313 ettenähtud kuriteo tunnused või mitte (kas M. Koppel viibis sõiduki roolis ja sellest tulenevalt otsustada, kas väärteomenetluse lõpetamiseks oli seaduslik alus). Ringkonnakohus leiab, et M. Koppeli ütlusi selle kohta, et vastulause väärteoprotokollile koostati T.V. elukohas ning et T.V. ning R.K. koostasid oma seletuskirjad T.V. elukohas, tuleb samuti vaadelda valeütlustena. M. Koppeli sellekohased ütlused on ümber lükatud süüdistatava enese poolt
  59. jaanuaril 2009 antud ütlustega, milliste kohaselt koostas vastulause väärteoprotokollile R.K. ise oma 8 töökohas ning R.K. lubas koostatud vastulause edasi anda nimetatud küsimusega tegelevale isikule. Ka M. Koppeli väited, et R.K. ja T.V. koostasid hilisemalt T. Körtile esitatud seletuskirjad T.V. elukohas, on ümberlükatud M. Koppeli
  60. jaanuaril 2009 antud ütlustega, milliste kohaselt toimus R.K. i, T.V. ja tema enda seletuskirjade koostamine R.K. nõuannete järgi R.K. elukohas Kanepis. Lisaks M. Koppeli enese ütlustele tõendavad nimetatud asjaolu ka jälitustoimingute käigus fikseerimist leidnud telefonivestlused, millistest nähtuvalt on
  61. jaanuaril 2009 R.K. , R.K. ja M. Koppel omavahel korduvalt vestelnud ning vestluste sisuks on olnud kohtumise kokkuleppimine R.K. elukohas Kanepis seletuskirjade kirjutamise eesmärgil (tl 65). Eeltooduga loeb ringkonnakohus ümberlükatuks ka M. Koppeli poolt
  62. jaanuaril 2009 ja
  63. mail 2009 antud ütlused, et tema suhtles R.K. ga, seoses talle koostatud väärteoprotokolliga, vaid ühel korral telefoni teel ning R.K. talle väärteoprotokolliga seoses nõu ei andnud. Ringkonnakohus leiab, et ülaltoodud ütluste näol on tegemist M. Koppeli poolt antud valeütlustega, sest nimetatud ütlused moonutavad R.K. ja T. Körti kriminaalasjas tähtsust omavaid asjaolusid. Ringkonnakohtu arvates omavad M. Koppeli poolt antud ütlused tähtsust otsustamaks, kas R.K. oli teadlik M. Koppeli, R.K. ja T.V. poolt esitatud seletuskirjade sisu mittevastavusest tegelikkusele ja kas tema, teades seletuskirjade mittevastavusest tegelikkusele, esitas need T. Körtile kihutades ja aidates sellega kaasa T. Körti poolt KarS § 3113 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemisele. Siinjuures leiab ringkonnakohus, et M. Koppeli selgesõnalisi ütlusi kohtueelsel uurimisel
  64. jaanuaril 2009 ja
  65. mail 2009 toimunud kohtuistungil eelpool toodud asjaolude suhtes, ei saa kuidagi vaadelda väheoluliste lahknevustena teistest tõenditest, nagu väidetakse apellatsioonis. Lähtudes eeltoodust leiab ringkonnakohus, et maakohus on M. Koppeli õigustatult süüditunnistanud KarS § 320 lg 1 järgi. Aarne Sarjas Maarika Kuusk 9 Mati Kartau

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.