1-11-5256/20

(11760000017)Kohtukoosseis Maarika Kuusk, Tiit Lõhmus, Aarne Sarjas Kohtuistungi sekretär Helin Vuks Kriminaalasi Rain Koppeli süüdistuses KarS § 320 lg 1 järgi üldmenetluses Apelleeritud kohtuotsus Tartu Maakohtu (Tartu kohtumaja)

1. juuni 2011 otsus Apellatsiooni esitaja süüdistatav Rain Koppeli kaitsja vandeadvokaat Tarmo Pilv Prokurör vanemprokurör Kaire Hänilene Süüdistatav Rain Koppel isikukood: 37810106512; kriminaalkorras karistamata Kaitsja vandeadvokaat Tarmo Pilv Kohtuistungi aeg ja koht
2. oktoober 2011, Tartus elukoht: XXXXXX; varem RESOLUTSIOON Juhindudes KrMS §-st 337 lg 1 p 1 jätta Tartu Maakohtu
3. juuni 2011 kohtuotsus Rain Koppeli süüdistusasjas muutmata, esitatud apellatsioon rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsus on tutvumiseks kättesaadav ringkonnakohtu kantseleis
4. novembril
5. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada Tartu Ringkonnakohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates
6. novembrist
7. Kohtuotsuse peale võib kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud kohtumenetluse pool esitada kirjaliku kassatsiooni Riigikohtule Tartu Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates
8. novembrist
9. Esimese astme kohtu otsuse sisu Tartu Maakohtu 20.06.2010 otsusega mõisteti Rain Koppel süüdi KarS § 320 lg 1 järgi, mille eest mõisteti talle karistuseks 6 kuud vangistust. KarS § 74 lg 1,3 alusel ei pööratud Rain Koppelile mõistetud vangistust täielikult täitmisele, kui Rain Koppel 18 kuu pikkuse katseaja jooksul ei pane toime uut kuritegu ja täidab KarS § 75 lg-s 1 sätestatud kontrollnõudeid. KrMS § 180 lg 1 alusel mõisteti Rain Koppelilt riigituludesse menetluskuludena 45 eurosenti kaitsjale toimikust koopia tegemise kulu ja 417,03 eurot sundraha. Rain Koppelile esitati süüdistus KarS § 320 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises selles, et tema, - olles 16.12.2008 hommikul, pärast politseilt saadud telefonikõnet sõitnud Soohara külla Veriora vallas Põlvamaal, et aidata Maaris Koppeli juhitud sõiduauto Opel reg nr XXX kraavist välja, ning kutsunud väljatõmbamiseks telefoni teel appi V.K. , kes tuli kohale üksinda ning olles 2009 jaanuaris korduvalt arutanud M. Koppeli 16.12.2008 väärteoasja oma onu, Lõuna Politseiprefektuuri Põlva liiklusjärelevalvegrupi vanemkonstaabli R.K. ja otsinud koos viimasega M. Koppeli jaoks võimalusi väärteokaristusest vabanemiseks, sealhulgas vormistanud 12.01.2009 R.K. elukohas Kanepis iseenda, V.K. ja M. Koppeli seletused, mille R.K. toimetas 13.01.2009 Lõuna Politseiprefektuuri Põlva liiklusjärelevalvegrupi komissari Toivo Körti kätte,
10. andis tunnistajana 21.01.2009 Lõuna Politseiprefektuuris (Riia 132, Tartu) kell 13.1716.10 kriminaalasjas nr 08260000004 toimunud ülekuulamisel teadvalt valeütlusi selle kohta, et - 16.12.2008 hommikul, kui ta jõudis Soohara külla Veriora vallas Põlvamaal kraavisõitnud sõiduauto Opel juurde, siis jõudsid sinna samal ajal R.K. autoga R.K. ja T.V. , kusjuures viimane ütles kohapeal, et ta oli roolis olnud, teelt välja sõitnud ning abi järele läinud; - 28.12.2008 helistas talle M. Koppel, kes palus abi vastulause koostamisel. 29.12.2008 aitaski Rain Koppel enda sõnul M. Koppelil vastulause koostada ning toimetas selle 30.12.2008 Lõuna Politseiprefektuuri Põlva liiklusjärelevalvegrupi komissari T. Körti kätte. - 10.01.2009 dikteerisid Rain Koppel, M. Koppel ja T.V. Põlvas Delia Kingseppa juures oma seletused, mille D. Kingsepp kirja pani ning mille Rain Koppel toimetas 12.01.2009 Lõuna Politseiprefektuuri Põlva liiklusjärelevalvegrupi komissari T. Körti kätte. - ta on 2009 jaanuaris R.K. M. Koppeli väärteoasjas suhelnud ainult ühel korral, kui uuris R.K. , mis sellest asjast saanud on, kuid R.K. ei teadnud midagi. Enne ülekuulamise algust oli Rain Koppelit hoiatatud, et teadvalt vale ütluse andmise eest on ette nähtud karistus.
11. andis tunnistajana 05.05.2010 Tartu Maakohtu Põlva kohtumajas (Võru 12, Põlva) toimunud kohtuistungil kriminaalasjas nr 1-09-22334 T. Körti ja R.K. süüdistuses KarS § 3113 järgi teadvalt valeütlusi selle kohta, et - 16.12.2008 hommikul, kui R.K. tuli Rain Koppeli palvel appi autot kraavist välja tõmbama, siis oli tal kaasas T.V. , kusjuures viimase jutust selgus, et tegelikult oli sõiduauto Opel reg nr XXX roolis olnud tema; - ta rääkis R.K. M. Koppeli väärteoprotokollist esimest korda 12.01.2009 – päeval, mil tema, M. Koppel ja T.V. R.K. juures kodus väärteoasjale lisamiseks selgitusi vormistasid; - R.K. ei andnud 2009 jaanuaris Rain Koppelile, M. Koppelile ega T.V. le juhiseid, mida viimased võiksid oma selgitustesse kirjutada, vaid näitas üksnes, kuidas neid adresseerida ja vormistada. Sellest, kuidas Opel kraavi oli sattunud, ei olnud R.K. sel ajal, kui Rain Koppel neid asju temaga 12.01.2009 arutas, üldse teadlik. Enne ülekuulamise algust oli Rain Koppelit hoiatatud, et teadvalt vale ütluse andmise eest on ette nähtud karistus. Maakohtuistungil Rain Koppel ennast süüdi ei tunnistanud ja keeldus ütluste andmisest. 2 Maakohus, hinnanud kõiki tõendeid kogumis, asus seisukohale, et Rain Koppeli süü talle esitatud süüdistuses KarS § 320 lg 1 järgi on täielikult tõendatud ning Rain Koppeli käitumises puuduvad õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud. Maakohus leidis, et 21.01.2009 tunnistaja ülekuulamise protokolliga on tõendatud, et Rain Koppel andis 21.01.2009 kell 13.17–16.10 tunnistajana ütlusi Lõuna Politseiprefektuuris kriminaalasjas nr 08260000004, olles enne ütluste andmist hoiatatud teadvalt vale ütluse andmise eest järgnevast kriminaalkaristusest KarS § 320 järgi. Enne ülekuulamist selgitati Rain Koppelile tema õigusi ja kohustusi tunnistajana KrMS § 66-73 järgi, sh KrMS § 66 lg 3, § 71-73 ja § 68 lg 1,3 järgi. Asjaolu, et Rain Koppel andis 05.05.2010 Tartu Maakohtu Põlva kohtumajas toimunud kohtuistungil kriminaalasjas nr 1-09-22334 T. Körti ja R.K. süüdistuses KarS § 311³ järgi tunnistajana ütlusi, on maakohtu hinnangul tõendatud kriminaalasjas nr 1-09-22334 Põlva kohtumajas 03.05.2010 alanud kohtuistungi protokolliga ja kriminaalasjas nr 1-09-22334 tehtud 14.05.2010 Tartu Maakohtu kohtuotsusega. Allkirjalehega ja kohtuistungi protokolliga on tõendatud, et kohus hoiatas tunnistaja Rain Koppelit 05.05.2010 enne ütluste andmist, et teadvalt valeütluse andmine on kriminaalkorras karistatav KarS § 320 järgi ja võttis hoiatamisest teadlikuks olemise kohta Rain Koppelilt allkirja. Kohtuistungi protokollis sellekohaselt kajastatuga on tõendatud, et Rain Koppelile selgitati enne tema KarS § 320 järgi hoitamist tema õigused ja kohustused tunnistajana KrMS § 66 lg 3, § 71-73 ja § 68 lg 3 järgi. Maakohus tuvastas, et kriminaalasjas nr 08260000004 koostatud 21.01.2009 tunnistaja ülekuulamise protokolliga on tõendatud, et 21.01.2009 ülekuulamisel andis Rain Koppel ütlusi, millised on kajastatud ka Rain Koppelile esitatud süüdistuses. Kriminaalasjas nr 1-09-22334 Põlva kohtumajas 03.05.2010 alanud kohtuistungi kohta koostatud kohtuistungi protokolliga on tõendatud, et sellel kohtuistungil andis Rain Koppel tunnistajana 05.05.2010 ütlusi, millised on kajastatud ka Rain Koppelile esitatud süüdistuses. Kriminaalasjas nr 08260000004 on Rain Koppel tunnistajana andnud ütlusi veel ka 21.01.2009 Tartus, Riia 132 toimunud ülekuulamisel ajavahemikus kell 20.51–23.45 ja selle ülekuulamise kohta on koostatud 21.01.2009 tunnistaja täiendava ülekuulamise protokoll. Nimetatud ütlused lahknevad olulisel määral Rain Koppeli poolt samal päeval ajavahemikus kell 13.17–16.10 antud ütlustest ja ka Rain Koppeli poolt 05.05.2010 kohtuistungil tunnistajana antud ütlustest. Maakohus hindas eelnimetatud Rain Koppeli 29.01.2009 õhtul tunnistajana antud ütlusi teiste tõenditega ning märkis, et Tartu Maakohtu 14.05.2010 kohtuotsusega kriminaalasjas nr 1-0922334 on hinnatud Rain Koppeli 21.01.2009 ajavahemikus kell 20.51 – 23.45 tunnistajana ülekuulamine toimunuks kooskõlas seadusega ning menetlustoimingu läbiviimisel kohus menetlusõiguslikke minetusi ja vajakajäämisi ei tuvastanud. Maakohus järeldas eeltoodust, et Rain Koppeli kolmel korral antud ütlustest on omavahel kooskõlas esimesel ja kolmandal korral antud ütlused ning nende ütlustega on olulisel määral ja süüteoasjade lahendamise seisukohalt oluliste asjaolude suhtes täielikus vastuolus Rain Koppeli teisel ülekuulamisel antud ütlused. Samas aga haakuvad just Rain Koppeli teisel ülekuulamisel, so 21.01.2009 õhtul, antud ütlused ülejäänud kriminaalasjas kogutud kogutud ja usaldusväärseteks hinnatud tõenditega, sh kriminaalasjas nr 1-09-22334 tehtud ja 12.01.2011 jõustunud Tartu Maakohtu 14.05.2010 kohtuotsusega tuvastatuga selle kohta, et politseiametnik T. Kört lõpetas M. Koppeli suhtes 13.01.2009 määrusega väärteomenetluse ebaseaduslikult ning sellisele ebaseaduslikule tegevusele kihutas ja aitas kaasa politseiametnik R.K. Maakohus leidis, et Rain Koppeli teisel ülekuulamisel antud ütlustest nähtuvalt teadis ta esimesel ülekuulamisel ütlusi andes, et need ei vasta tõele ja tegelikkusele. Tulenevalt Rain Koppeli teisel ülekuulamisel antud ütluste sisust teadis Rain Koppel ka 05.05.2010 kohtuistungil, et need ütlused, millised ta seal kohtuistungil annab ja andis, ei vasta tõele. Maakohtu hinnangul ei kinnita Rain Koppeli teisel ülekuulamisel antud ütlused ja ei ole kooskõlas nende Rain Koppeli 3 ütlustega, milliseid ta andis esimesel ja kolmandal ülekuulamisel. Teisel ülekuulamisel antud ütlustest ja nende ütlustega kooskõlas olevatest tõenditest kogumis nähtuvalt on Rain Koppelile käesolevas kriminaalasjas esitatud süüdistuses kajastatud ütlused valeütlused – antud Rain Koppeli poolt esimesel ja kolmandal tunnistajana ülekuulamisel. Maakohus märkis, et Tartu Maakohtu 14.05.2010 kohtuotsuses kajastatu kohaselt on kohus hinnanud Rain Koppeli kohtus 05.05.2010 antud ütlused oma sisult mitteusaldusväärseteks ja ei pidanud põhjendatuks rajada otsust Rain Koppeli kohtus antud ütlustele, millised on vastuolus tema eeluurimisel teisel ülekuulamisel antud ütlustega. Maakohus leidis, et teadvalt valeütluste andmise pani Rain Koppel toime tahtlikult. Kõrvutades Rain Koppeli kolmel erineval korral antud ütlusi, on maakohtu hinnangul välistatud esimesel ja kolmandal korral n-ö kogemata ja inimlikust eksitusest või kehvast mälust või aja jooksul halvenenud mälust tingituna teisest ülekuulamisest lahknevate ütluste andmine, kuna Rain Koppeli teisest tunnistajana ülekuulamisprotokollist nähtuvalt leppis Rain Koppel teiste valesid ütlusi andnud isikutega kokku, et jätkavad ka peale politseiametnike ebaseadusliku tegevusega vahelejäämist valeütluste andmist - nii nagu see sai kajastatud väärteomenetluses, politseile edastatud, kuid tõele mittevastavates, avaldustes. Rain Koppel andis esimesel ja kolmandal ülekuulamisel teadvalt valesid ütlusi süüteoasjas oluliste asjaolude kohta, so nende asjaolude, mis pidid koos teiste tõenditega viima selguseni, kas politseiametnikud T. Kört ja R.K. käitusid seaduslikult ning kas väärteomenetluses tehti 13.01.2009 määrus väärteomenetluse M. Koppeli suhtes väärteotunnuste puudumise tõttu lõpetamiseks põhjendatult ja seaduslikult. Eeltoodud asjaoludel kogumis asus maakohus seisukohale, et Rain Koppel andis süüdistuses kajastatud aegadel teadvalt valesid ütlusi kavatsetult KarS § 16 lg 2 tähenduses. Seonduvalt asjaoluga, et tõenditena on käesolevas kriminaalasjas käsitletud ka teistest süüteoasjadest pärinevat, pidas maakohus vajalikuks täheldada, et tulenevalt toimepandud kuriteo eripärast – teises kriminaalasjas valeütluste andmisest – on see vältimatult vajalik, ning Riigikohtu otsustes kriminaalasjades nr 3-1-1-100-07 ja 3-1-1-98-07 kajastatu kohaselt ka lubatav. Karistuse mõistmisel lähtus maakohus KarS § 56 lg-st
12. Maakohus, lähtudes asjaoludest, et Rain Koppel andis kavatsetult teadvalt valeütlusi kahel korral ning seda T. Körtile ja R.K. KarS § 3113 järgi esitatud süüdistuse seisukohalt oluliste asjaolude kohta, puuduvad karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, pidas 3-l korral kriminaalkorras karistatud Rain Koppelit õiguskorra kaitsmise huvides ja selleks, et mõjutada Rain Koppelit edasiselt hoiduma kuritegude toimepanemisest, põhjendatuks karistada vangistusega sanktsiooni maksimumist 1/6 ulatuses, so 6 kuu vangistusega KarS § 74 lg 1,3 alusel tingimisi 18-kuulise katseajaga KarS § 75 lg-s 1 kajastatud kontrollnõuete täitmisega kriminaalhooldusele allutamisega. Maakohus pidas vajalikuks märkida, et kuivõrd Rain Koppel andis valeütlusi kahel korral, ei ole tulenevalt kuritegelikult toimepandu ulatusest ja raskusest varasemalt kriminaalkorras 3-l korral karistatud Rain Koppeli suhtes kohane kohaldada rahalist karistust ning Rain Koppelit on põhjendatud karistada vangistusega õiguskorra kaitsmise huvides ja selleks, et panna teda hoiduma uute kuritegude toimepanemisest. Apellatsioonis esitatud taotluste sisu Rain Koppeli kaitsja taotleb maakohtu otsuse tühistamist ning Rain Koppeli õigeksmõistmist talle esitatud süüdistuses. Kaitsja on seisukohal, et Rain Koppel ei ole talle inkrimineeritud süütegu toime pannud, maakohus ei ole otsuse tegemisel arvesse võtnud kõiki asjaolusid, kohtuotsus põhineb tõendamata asjaoludel ja kohus on rikkunud otsuse tegemisel oluliselt kriminaalmenetlusõigust. Kaitsja leiab, et tuvastamist on leidnud fakt, et Rain Koppel on 21.06.2009 andnud Lõuna Prefektuuris tunnistajana ütlusi, mis erinevad 21.01.2009 ja 05.05.2010 antud ütlustest. Asjaolu, 4 et Rain Koppel on andnud valeütlusi ning teinud seda teadlikult, ei ole kohtumenetluse vältel leidnud tõendamist. Kaitsja on seisukohal, et maakohus ei ole arvestanud asjaoluga, et ütluste lahknemine tõenditest, millele tuginevalt loeti teises kriminaalasjas tuvastatuks kuriteosündmuse toimumine, võib olla tingitud ka nt uurijate ähvardusest ja survest või tunnistaja eksimusest ega pea alati tähendama valeütluste andmist. Kaitsja märgib, et käesoleval juhul survestasid 21.01.2009 õhtul uurijad Rain Koppelit. Kaitsja viitab Tartu Maakohtu 14.05.2010 kohtuotsusele kriminaalasjas nr 1-09-22334, milles Rain Koppel põhjendab valeütluste andmist. Kaitsja on seisukohal, et maakohus on jätnud välja selgitamata selle, kas Rain Koppel on tegelikkuses valeütlusi andnud, kas teda survestati 21.01.2009 ütluste andmisel ning jätnud need tegemata jätmised põhjendamata. Kaitsja märgib, et maakohus on jätnud arvesse võtmata, et KarS § 320 järgi alustatud kriminaalmenetluses võib kasutada teise kriminaalasja dokumente (otsus, protokoll), kuid nendega saab tuvastada vaid mingite ütluste lahknemist teistest tõenditest, mitte aga kellegi poolt teadvalt valeütluste andmist. Samas on maakohus lugenud just Tartu Maakohtu 14.05.2010 otsusega tõendatuks, et Rain Koppel on andnud valeütlusi. Siinkohal viitab kaitsja Riigikohtu lahendi p-le 7 kriminaalasjas nr 3-1-1-100-
13. Kaitsja hinnangul ei tõenda ükski maakohtu poolt loetletud tõend asjaolu, et Rain Koppel on 21.01.2009 ja 05.05.2010 andnud valeütlusi. Maakohtu otsus on selles osas motiveerimata. Kaitsja märgib, et tõendite loetlemine, sisu refereerimine ja tõenditest tulenevate andmete seostamata jätmine kuriteokoosseisu tunnustega on käsitatav KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena. Sellest tulenevalt ei ole kaitsja arvates lugejale olnud jälgitav kohtu siseveendumuse kujunemine Rain Koppeli süüdimõistmises. Siinkohal viitab kaitsja Riigikohtu lahendi p-le 7.
14. ja 7.
15. kriminaalasjas nr 3-1-1-46-10 ning lahendile kriminaalasjas nr 3-1-1-21-
16. Kaitsja märgib, et kuigi maakohus on subjektiivse koosseisu osas märkinud, et Rain Koppel on kokku leppinud teiste valeütlusi andnud isikutega, ei ole sellise kokkuleppe sõlmimine kriminaalasjas tõendamist leidnud. Kaitsja leiab, et kohus on teinud süüdimõistva kohtuotsuse oletuste pinnalt ja lugenud lubamatult maakohtu otsusest lähtuvalt Rain Koppeli ütlused automaatselt vääraks. Juhul, kui kohtul tekkisid süüdistatava suhtes kogutud tõendite hindamisel kahtlused, tulnuks need kõrvaldada veenvalt teiste kriminaalasjas sisalduvate tõenditega. Vastasel juhul pidanuks kohus PS § 22 lg-st 2 ja KrMS § 7 lg-st 3 tõlgendama tekkinud kahtlused süüdistatava kasuks. Kaitsja märgib, et selline tegevus oleks olnud kooskõlas ka Riigikohtu praktikaga. Siinkohal viitab kaitsja Riigikohtu lahenditele kriminaalasjades nr 3-1-1-78-05 (p 7.2.), 3-1-1-24-06 (p 13) ja 3-1-1-90-06 (p 36). Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused Ringkonnakohtus jäid süüdistatav ja tema kaitsja esitatud apellatsiooni juurde selles toodud motiividel. Prokurör palus kaitsja apellatsiooni jätta rahuldamata ning maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus, olles uurinud kriminaalasja materjale, kuulanud ära menetlusosalised, leiab, et apellatsioon on põhjendamatu ja rahuldamisele ei kuulu ning maakohtu otsus tuleb jätta muutmata selle põhiosas esitatud asjaoludel, milliseid ringkonnakohus ei pea vajalikuks üle korrata vastavalt KrMS §-le 342 lg 3 p 1, mistõttu käsitleb järgnevalt vaid kaitsja apellatsioonis toodud peamisi väiteid. Esmalt peatub ringkonnakohus apellatsioonis märgitul, mille kohaselt on maakohtu otsus täielikult motiveerimata osas, kuidas kohtuotsuse lk 7, 8 loetletud tõenditest peaks selguma R. Koppeli poolt valeütluste andmine. Tõendite loetlemine, nende sisu refereerimine ja tõenditest tulenevate andmete seostamata jätmine kuriteokoosseisu tunnustega on käsitatav KrMS § 339 lg 1 p 7 mõistes kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena. Samuti ei ole kaitsja arvates kohtu 5 siseveendumuse kujunemine R. Koppeli süüdimõistmisel olnud jälgitav. Samas leiab kaitsja, et kuna R. Koppelile süüdistuses etteheidetav kuritegu ei ole tõendamist leidnud, tuleb ta õigeks mõista. Seonduvalt eeltooduga märgib ringkonnakohus järgmist. Kohtuotsuses põhjenduste puudumine (KrMS § 339 lg 1 p 7) on menetlusõiguse oluline rikkumine ning selle tuvastamise korral ei ole võimalik isikut õigeks mõista, vaid sellisel juhul tuleb kohtuotsus tühistada ning saata kriminaalasi maakohtule KrMS §-s 341 lg 4 sätestatud alusel uue kohtuotsuse koostamiseks. Isiku õigeksmõistmine saab toimuda vaid tõendite hindamise tulemina, kriminaalmenetlusõiguslike minetuste tuvastamisel aga tõendeid hindama ei asuta. Ringkonnakohus ei tuvastanud KrMS §-s 339 lg-s 1 p-s 7 sätestatud rikkumist maakohtu poolt. Osundades maakohtu otsuse lehekülgedel 7, 8 kajastatud tõenditele, on kaitsja jätnud tähelepanuta, et nimetatud tõenditest tulenevad järeldused on maakohtu otsuses toodud neile järgnevalt, so lehekülgedel 8-
17. Ringkonnakohus on arvamusel, et maakohus on põhjalikult käsitlenud kõiki antud kriminaalasjas kogutud tõendeid, neid kogumis hinnanud ning selle tulemusena jõudnud järeldusele, et R. Koppeli süü teadvalt valeütluste andmises KarS § 320 lg 1 järgi on tõendatud. Nagu eelpool öeldud, ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuses toodud asjakohaste põhjendustega ning neid üle ei korda. Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohtu otsus vastab KrMS §-des 311-313 sätestatud nõuetele, kohus on ära toonud kõik tõendid, neid kogumis hinnanud, järeldused on loogilised ning kohtu siseveendumuse kujunemine on jälgitav. Asjaolu, et apellant ei nõustu maakohtu poolt tehtud järeldustega, ei anna veel alust arvamuseks, et kohtuotsus on põhjendamata. Maakohus on apellandi arvates teinud kohtuotsuse vaid oletuste pinnalt ning lugenud lubamatult Tartu Maakohtu poolt 14.05.2010 otsuse pinnalt R. Koppeli ütlused automaatselt vääraks. Juhul, kui kohtul tekkisid süüdistatava suhtes kogutud tõendite hindamisel kahtlused, tuli need kõrvaldada veenvalt teiste kriminaalasjas sisalduvate tõenditega vastasel juhul pidanuks maakohus tõusetunud kahtlused PS § 22 lg 2 ja KrMS § 7 lg 3 aluseks võttes, tõlgendama süüdistatava kasuks. Ringkonnakohus märgib, et apellandi etteheide sellest, et kohus on R. Koppeli ütlused automaatselt lugenud väärateks, on alusetu. Tuleb märkida, et R. Koppel on käesoleva kriminaalasja kogu menetluse raames kasutanud KrMS §-des 34, 35 sätestatud õigust ütlusi mitte anda. Ka ringkonnakohtus süüdistatav ei soovinud anda selgitusi ning esitada omapoolseid versioone talle esitatud süüdistuse kohta. Sellist õiguse kasutamist ei saa loomulikult isikule ette heita. Kriminaalmenetlusele allutatud isikul on õigus ütlusi mitte anda, samas aga ei ole selline süüdistatava vääramatu õiguse kasutamine andnud maakohtule võimalust hinnata käesolevas kriminaalasjas kogutud tõendeid, sh ka süüdistatava ütlusi, kogumis teiste tõenditega, mistõttu on maakohus süüdimõistva kohtuotsuse langetamisel rajanud oma seisukohad teistele kogutud tõenditele. Tulenevalt KrMS §-st 7 lg-st 3 tuleb kriminaalmenetluses kõrvaldamata kahtlus kahtlustatava või süüdistatava süüdiolekus tõlgendada tema kasuks. Ringkonnakohus märgib, et nimetatu kuulub vältimatult kohaldamisele vaid juhul, kui menetlejal on sellised kahtlused tekkinud. Käesoleval juhul ei ole maakohtu otsusest nähtuva tõendite analüüsi tulemusena aga selliseid kahtlusi tõusetunud, mistõttu sellekohased etteheited maakohtule ei ole põhjendatud. Apellant on seisukohal, et kohus ei ole kohtuotsuse tegemisel arvesse võtnud seda, et KarS § 320 järgi alustatud menetluses võib kasutada teise kriminaalasja dokumente (kohtuotsus, kohtuistungi protokoll), kuid nendega saab tuvastada vaid mingite ütluste lahknemist nendest tõenditest, millele tuginevalt loeti kohtuotsusega tuvastatuks kuriteosündmuse toimumine, mitte aga kellegi poolt teadvalt vale ütluse andmist. Siinkohal osundab apellant Tartu Maakohtu 14.05.2010 kohtuotsusele, millest tulenevalt on kaitsja arvates käesoleva kriminaalasja raames loetud tõendatuks, et R. Koppel andis valeütlusi. Ringkonnakohus märgib, et käesolevas kriminaalasjas on tõepoolest tõenditena käsitletud muudest kriminaalasjadest pärinevat, mis maakohtu poolt õigesti märgituna tuleneb käesoleva 6 kriminaalasja esemeks oleva kuriteo eripärast, so teises kriminaalasjas valeütluste andmisest, mistõttu selliste dokumentaalsete tõendite kasutamine on vältimatult vajalik ning tulenevalt kohtupraktikast ka lubatav ( Riigikohtu otsused nr 3-1-1-100-07, 3-1-1-98-07). Puutuvalt apellandi väitesse sellest nagu oleks maakohus käesolevalt lugenud R. Koppeli poolt valeütluste andmise tõendatuks Tartu Maakohtu 14.05.2010 kohtuotsusega, märgib ringkonnakohus järgnevat. Ringkonnakohus rõhutab veelkord, et maakohus on käesolevas kriminaalasjas R. Koppelile esitatud süüdistuse tõendatuks lugemisel hinnanud tõendeid kogumis ning nende pinnalt lugenud R. Koppeli süüdistuse teadvalt valeütluste andmises tõendatuks. Kaitsja väide aga sellest, et maakohus oleks lugenud R. Koppeli süü valeütluste andmises tõendatuks Tartu Maakohtu 14.05.2010 kohtuotsusega, on väär. Vaidlustatud kohtuotsusest nähtuvalt on kohus muuhulgas märkinud, et kriminaalasjas nr 1-0922334 tehtud Tartu Maakohtu 14.05.2010 kohtuotsuses kajastatu kohaselt on kohus hinnanud R. Koppeli kohtus 05.05.2010 antud ütlused oma sisult mitteusaldusväärseteks ja ei pidanud põhjendatuks R. Koppeli kohtus antud ütlustele, millised on vastuolus tema eeluurimisel
18. ülekuulamisel antud ütlustega, tugineda (kohtuotsuse lk 9). Eeltoodust ei ole ringkonnakohtu arvates kuidagi võimalik välja lugeda, et maakohus oleks eelnimetatud kohtuotsusega lugenud tuvastatuks R. Koppeli valeütluste andmise. Ringkonnakohus märgib, et selliste dokumentidega, nagu seda on teises kriminaalasjas tehtud kohtuotsus ja kohtuistungi protokoll, saab ja võib tuvastada üksnes mingite ütluste lahknevust nendest tõenditest, millele tuginevalt loeti kohtuotsusega tuvastatuks kuriteosündmuse toimumine, mitte aga kellegi poolt teadvalt valeütluse andmist. Ringkonnakohus leiab, et maakohus, osundades Tartu Maakohtu 14.05.2010 otsuses märgitule, ei ole eeltoodud põhimõtte vastu ka eksinud. Apellant on seisukohal, et kohus on jätnud arvesse võtmata selle, et mingite ütluste lahknemine neist tõenditest, millele tuginevalt loeti teises kriminaalasjas kohtuotsusega tuvastatuks kuriteosündmuse toimumine, võib olla tingitud ka näiteks uurijate ähvardustest ja survest või tunnistaja eksimusest ega pea alati tähendama valeütluste andmist. Antud juhul survestasid 21.01.2009 õhtul uurijad R. Koppelit ütluste andmisel. Siinkohal osundab kaitsja Tartu Maakohtu 14.05.2010 kohtuotsuses toodud R. Koppeli selgitustele ütlustes esinevate vastuolude kohta. Kaitsja arvates on kohus käesolevalt jätnud välja selgitamata, kas R. Koppelit 21.01.2009 õhtul survestati. Ringkonnakohus märgib veelkord, et R. Koppel ei ole käesoleva kriminaalasja menetluse raames ütlusi anda soovinud. Ringkonnakohtu istungil on R. Koppel oma viimases sõnas öelnud, et teda ütluste andmisel survestati sellega, et lubati veel kauem kinni hoida, kui ta protokollile alla ei kirjuta. Tema oli vaid tunnistaja, mitte süüalune isik. Ringkonnakohus ei tuvastanud, et R. Koppelit oleks uurijad ähvardanud ja survestanud selliselt, et viimane oli sunnitud andma teistsuguseid ütlusi. Käesolevalt ei ole mingit alust väita, et kohtueelsed menetlejad oleks kuidagi olnud huvitatud sundida R. Koppelit andma tõele mitte vastavaid ütlusi. Apellant on võimaliku survestamise ilmestamiseks pöördunud R. Koppeli ütluste juurde, millised on kajastatud Tartu Maakohtu 14.05.2010 kohtuotsuses. Ringkonnakohus märgib, et siinkohal on apellant jätnud tähelepanuta, et nimetatud kohtuotsuses on maakohus väga põhjalikult käsitlenud tunnistajate võimaliku mõjutamise temaatikat ning tuvastanud, et tunnistaja R. Koppelit on ööpäeva jooksul kahel korral üle kuulatud ning ülekuulamiste vahelisel ajal on ta viibinud politseiasutuses. Need asjaolud iseenesest ei viita õigusrikkumistele tunnistaja ülekuulamisel. Kokkuvõtvalt, maakohus ei tuvastanud tõendite kogumise üldtingimuste rikkumist KrMS §-s 64 lg-s 1 sätestatust tulenevalt (Tartu Maakohtu 14.05.2010 kohtuotsus, 1 kd, tl 144). Eeltoodust tulenevalt ringkonnakohus leiab, et kui mitu korda ja millal isikut üle kuulatakse, on uurimistaktika küsimus, seejuures on lubamatu riivata ülekuulatava au ja väärikust, ohustada elu või tervist, tekitada varalist kahju, piinata või muul viisil vägivalda kasutada ning inimväärikust alandavaid viise kasutada. Eelnimetatud lubamatuid tegusid R. Koppeli suhtes menetlejad teinud ei ole, mistõttu ei ole põhjust rääkida R. Koppeli ülekuulamisel 7 toimunud survestamisest. Samuti on alusetu kaitsja väide sellest, et R. Koppel võis anda erinevaid ütlusi eksimuse tõttu. Maakohus on väga põhjalikult oma otsuses käsitlenud R. Koppeli poolt kolmel korral antud ütlusi ning asjakohaselt leidnud, et R. Koppeli poolt nö kogemata ja inimlikust eksimusest, kehvast või aja jooksul halvenenud mälust tingitult erinevate ütluste andmine on välistatud ning ringkonnakohus nõustub sellise järeldusega. Eeltoodust tulenevalt jätab ringkonnakohus Tartu Maakohtu otsuse R. Koppeli süüdistuses KarS § 320 lg 1 järgi muutmata. Maarika Kuusk Tiit Lõhmus 8 Aarne Sarjas