Obsah (6)

§ 121§ 141§ 266§ 64§ 68§ 17

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg 29. detsember 2011 Tartu Kriminaalasja number 1-10-10137 (08260102983) Kohtukoosseis Maarika Kuusk, Aarne Sarjas, Paavo

§ 121

, § 141 lg 2 p 6 ja § 266 lg 2 p 1 järgi lühimenetluses Apelleeritud kohtuotsus Tartu Maakohtu

1. septembri 2011 otsus Apellatsiooni esitaja süüdistatava Ardi Mandre kaitsja vandeadvokaat Karl Saavo Prokurör Raul Heido Süüdistatav Ardi Mandre isikukood: 36307172728; XXX varem kriminaalkorras karistatud kahel korral Kaitsja vandeadvokaat Karl Saavo Kohtuistungi toimumise aeg
2. november 2011 Tartu RESOLUTSIOON: Juhindudes KrMS §-st 337 lg 1 p 1 jätta Tartu Maakohtu
3. septembri 2011 kohtuotsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Välja maksta Advokatuurile eraldatud eelarveliste vahendite arvelt OÜ Advokaadibüroo Karl Saavo kaudu 421,85 eurot, sealhulgas käibemaks 70,31 eurot, vandeadvokaat Karl Saavole tema poolt Ardi Mandrele apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest. KrMS § 175 lg 1 p 4 ja § 185 lg 2 alusel välja mõista Ardi Mandrelt menetluskulud, so kaitsja tasu vandeadvokaat Karl Saavo poolt osutatud õigusabi eest 421,85 eurot riigituludesse. Ardi Mandrel tasuda väljamõistetud summa Rahandusministeeriumi arveldusarvele SEB nr 10220034796011 või Swedbank arveldusarvele nr
4. Maksekorraldusele märkida viitenumber 2800049858 ning selgitus: „Ardi Mandre 1-1010137, kohtukulud“. Kohtukulud tasuda 30 päeva jooksul käesoleva kohtuotsuse jõustumisest arvates. Kui rahalised nõuded pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Edasikaebamise kord Kohtuotsus on tutvumiseks kättesaadav ringkonnakohtu kantseleis
5. detsembril
6. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada Tartu Ringkonnakohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates
7. detsembrist
8. Kohtuotsuse peale võib kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud kohtumenetluse pool esitada kirjaliku kassatsiooni Riigikohtule Tartu Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates
9. detsembrist
10. Esimese astme kohtu otsuse sisu Tartu Maakohtu
11. septembri 2011 otsusega tunnistati Ardi Mandre süüdi järgmiselt:

§ 121

järgi ja mõisteti karistuseks 4 kuud vangistust;

§ 141

lg 2 p 6 järgi ja mõisteti karistuseks 6 aastat vangistust;

§ 266

lg 2 p 1 järgi ja mõisteti karistuseks 3 kuud vangistust.

§ 64lg 1 alusel loeti kergem karistus kaetuks raskeimaga ja mõisteti liitkaristuseks 6 aastat vangistust. Kr

MS § 238 lg 2 alusel vähendati karistust ühe kolmandiku võrra ja mõisteti karistuseks 4 aastat vangistust.

§ 68

lg1 alusel arvati karistuse hulka eelvangistuses viibitud aeg 18.-20.06.2008, s.o 3 päeva vangistust ja mõisteti ärakandmisele kuuluvaks karistuseks 3 aastat 11 kuud ja 27 päeva vangistust. KrMS § 3101 lg 1 alusel kohaldati A. Mandrele lähenemiskeeld P.M. suhtes tähtajaga 3 aastat, keelates temale lähenemise kõnetamise kauguseni ja suhtlemise posti teel, telefoni või interneti kaudu. A. Mandrele on esitatud süüdistus

§ 141

lg 2 p 6 järgi selles, et tema 27.04.2008 kella 15.30 paiku Tartus, XXX asuvas eramus, ähvardas oma endist abikaasat P.M. tema vastupanu mahasurumiseks vägivallaga. Seejärel lükkas P.M. selili ja väänas tema jalga. Kasutades ära vägivallast tingitud P.M. seisundit, milles viimane ei olnud võimeline vastupanu osutama, astus ta P.M. tahte vastaselt viimasega vägivaldsesse sugulisse vahekorda, mille ajal lõi vägivalda tõrjuvat P.M. korduvalt käega vastu nägu. 2 A. Mandre isikuna, kes on varem toime pannud vägistamise, 22.05.2008 kella 00.00 paiku Tartus, XXX asuvas eramus ähvardas oma endist abikaasat P.M. tema vastupanu mahasurumiseks füüsilise vägivallaga. Seejärel lükkas P.M. diivanile pikali ja kasutades ära vägivallast tingitud P.M. seisundit, milles ta ei olnud võimeline vastupanu osutama, tiris P.M. l püksid alla ja astus P.M. tahte vastaselt viimasega vägivaldsesse sugulisse vahekorda. A. Mandrele on esitatud süüdistus ka

§ 266

lg 2 p 1 järgi selles, et tema 27.04.2008 enne kella 15.30 tungis lukustamata välisukse salaja avamise teel, s.o valdaja P.M. tahte vastaselt XXX asuvasse majja. A. Mandre isikuna, kes on varem toime pannud omavolilise sissetungimise 21.05.2008 enne kella 24.00 tungis lukustamata garaažiakna avamise teel valdaja, s.o P.M. tahte vastaselt XXX asuvasse majja. A. Mandre süüditunnistamist

§ 121järgi apellatsioonikorras ei vaidlustata.

Süüdistatav tunnistas kohtus end süüdi kehalise väärkohtlemise episoodis, kuid ei tunnistanud oma süüd sissetungimise ja vägistamise episoodides. Maakohus leidis, et A. Mandre süü vägistamise ja võõrasse hoonesse sissetungimise toimepanemises on tõendatud järgmiste tõenditega: 1) kannatanu P.M. eeluurimisel antud ütlustega; 2) tunnistaja O.M. ütlustega; 3) isiku ekspertiisiaktiga nr 83, millega tuvastati P.M. l esinenud vigastused; 4) P.M. ambulatoorse kaartiga; 5) abieluvaralepinguga 07.03.2000, mille kohaselt kinnistu asukohaga Tartu linn XXX, omandiõigus läks kokkuleppe alusel üle P.M. le; 6) Tartu Maakohtu kinnistusameti 10.03.2000 kandeotsusega, mille kohaselt kinnistu nr 9147 XXX jääb P.M. ainuomandisse lahusvarana; 7) asitõendi vaatlusprotokolliga; 8) patrullilehtede koopiatega, milledest nähtuvalt on P.M. 2008.a juunist septembrini korduvalt pöördunud politsei poole tülide tõttu A. Mandrega; 9) Tartu Maakohtu 07.11.2008 määrusega, millega on kohaldatud A. Mandrele ajutine lähenemiskeeld P.M. suhtes. Maakohus tuvastas, et A. Mandre käis 27.04.2008 ja 22.05.2008 P.M. le kuuluvas eramus Tartus, XXX ning oli viimasega seksuaalvahekorras. Süüdistatava ütlused on kannatanu ütlustega vastuolus ja antud enda süüst vabastamise eesmärgil. P.M. ütlused on üksikasjalikud ja selged. Kannatanul oli eelnevate kogemuste tõttu alust karta A. Mandret, keda on varem kriminaalkorras karistatud P.M. le kehavigastuse tekitamise eest, mistõttu on ilmne, et kannatanu kartis A. Mandrele vastu hakata. Kuna A. Mandre on kannatanust tugevam, ei õnnestunud P.M. l seksuaalvahekorda vältida. Kuna süüdistatava ja kannatanu vahelised suhted olid konfliktsed juba aastaid, ei ole ka eluliselt usutav, et kannatanu soovis vahekorda endise mehega, kes on teda varem löönud ja peksnud. P.M. telefonile A. Mandre poolt saadetud sõnumite väljavõttest nähtub, et sõnumid on pealetükkiva ja mõnitava sisuga. Suurt hirmu tõendab lisaks asjaolu, et kannatanu oli teisel korral, s.o 22.05.2008 öösel sunnitud politseisse helistama ja abi paluma. Eeltoodust tulenevalt on tõendatud, et A. Mandre astus vägivaldselt kahel korral abitus seisundis olnud P.M. ga suguühendusse viimase tahte vastaselt. Süüdistatav kinnitas kohtus, et sisenes mõlemal korral, s.o 27.04.2008 ja 21.05.2008 Tartus, XXX asuvasse majja oma võtmega ning tal oli seal õigus käia. Kannatanu kinnitas, et süüdistataval ei olnud õigust tema majja siseneda. Süüdistatava ja kannatanu abielu lahutati 2000.a. Abieluvaraleping ja Tartu Maakohtu kinnistusameti 10.03.2000 kandeotsus tõendavad, et 2008 aastal kuulus kinnistu asukohaga XXX P.M. ainuomandisse. Kannatanu 3 ütlustega on tõendatud, et 21.05.2008 enne kella 24 tungis A. Mandre majja garaaži akna lahtimurdmise teel. Seega on tõendatud, et süüdistatav, tungis kahel korral omavoliliselt ja omaniku tahte vastaselt P.M. le kuuluvasse majja ja rikkus sellega kannatanu põhiseaduslikku eluruumi puutumatuse õigust ning pani toime

§ 266lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

Karistuse mõistmisel arvestas kohus toimepandud kuriteo raskust ja laadi. A. Mandre käitumises karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud puudusid. Süüdistatav on avaldanud kahetsust vaid karistuse kergendamise eesmärgil. Süüdistatavat on varem korduvalt karistatud kuritegude eest, kuid ta on jätkanud kuritegude toimepanemist, mis näitab, et kergem karistuse liik ei ole tema mõjutamiseks piisav ja teda tuleb karistada reaalse vangistusega. Sellega on kindlustatud õiguskorra huvid ning on saavutatav süüdlase suhtes karistuse eesmärk. KrMS § 3101 lg 1 alusel tuleb kohaldada A. Mandrele lähenemiskeelu P.M. suhtes tähtajaga 3 aastat, keelates temale lähenemise kõnetamise kauguseni ja suhtlemise posti teel, telefoni või interneti kaudu. Apellatsioonis esitatud taotluste sisu A. Mandre kaitsja esitas apellatsiooni, milles palub tühistada maakohtu otsuse A. Mandre süüditunnistamises

§ 141lg 2 p 6 ja § 266 lg 2 p 1 järgi süüdistuse tõendamatuse tõttu ning mõista A.

Mandrele kergem karistus. Apellatsiooni kohaselt ei ole maakohus analüüsinud ega hinnanud süüdistatava A. Mandre kohtueelses menetluses antud ütlusi (protokollid tl. 76-79 ja 83-86). Sellega on kohus jätnud täitmata KrMS § 233 lg-s 1 sätestatu, mille kohaselt lühimenetluses lahendab kohus kriminaalasja kriminaaltoimiku materjalide põhjal. KrMS §-s 237 lg 4 kohaselt kohtulikul arutamisel lühimenetluses võivad kohtuistungist osavõtjad tugineda üksnes kriminaaltoimiku materjalidele. Kuna lühimenetluses juhindutakse ka KrMS

1. peatüki 6.jaos sätestatust, pidi kohus KrMS §-st 305-1 lg 2 kohaselt rajama otsuse üksnes kohtuliku uurimise esemeks olnud tõenditele, mida pooltel oli võimalik uurida, ja asjaoludele, mille kohta oli pooltel võimalik oma arvamust avaldada. Süüdistatav kinnitas kohtuistungil, et mõlemal korral toimus seksuaalne vahekord kannatanu nõusolekul ning mingit vägivalda ei olnud. Kohus leidis siiski, et süüdistatava ütlused on vastuolus kogutud tõenditega ja antud enda süüst vabastamise eesmärgil, kuid P.M. ütlused on üksikasjalikud ja selged. Kaitsja ei nõustu eeltoodud maakohtu seisukohaga. Kannatanu P.M. eeluurimisel antud ütlustes esineb sihilikke liialdusi tema suhtes esimeses vägistamise episoodis toimunud vägivalla kirjeldamisel. A. Mandre eeluurimisel antud ütlused kattuvad kohtus antud ütlustega. Süüdistatava ütlustest nähtub, et ta ei kasutanud P.M. suhtes füüsilist vägivalda suguühendusse astumiseks, samuti ei olnud kannatanu abitus seisundis. 22.05.2008 toimunud suguühendusega oli P.M. nõus, kuna tema käitumine ei andnud alust teistsuguseks arvamuseks. Kannatanu on A. Mandre vastu süüdistusi esitades juhindunud soovist vabaneda tüütuks muutunud endisest abikaasast. Kohus on alusetult vaadelnud tõendina asitõendi vaatlusprotokolli P.M. mobiiltelefonis sisaldunud sõnumite kohta (tl. 33-59). Mobiiltelefoni sõnumid on saadetud perioodil
2. juulist kuni
3. septembrini 2008, seega mitu kuud peale A. Mandre süüdistuses nimetatud tegusid. Sõnumitest ei nähtu, milline seos on nendel 2008.a. aprillis ja mais toimunud sündmustega. 4 Politsei patrullilehtede koopiad (tl. 60-71) tõendavad, et ajavahemikul
4. juuni kuni
5. september
6. on P.M. 6-l korral kutsunud välja politseipatrulli, kui tema elukohta või töökohta on ilmunud A. Mandre. Kuna süüdistuses märgitud teod toimusid mitu kuud varem, võib patrullilehtede põhjal järeldada, et süüdistatava ja kannatanu suhted halvenesid peale kriminaalasjas menetluse alustamist. Kohus on politsei patrullilehti alusetult hinnanud kui A. Mandre vägivaldsuse tõendust. Seega ei ole A. Mandre käitumises tuvastatud

§ 141

süüteokoosseisu subjektiivse tunnusena tahtlust ja seetõttu puudub ka ettenähtud kuriteokoosseis.

§ 17

lg 1 kohaselt isik, kes tegu toime pannes ei tea asjaolu, mis vastab süüteokoosseisule, ei pane tegu toime tahtlikult. Sellisel juhul vastutab isik seaduses sätestatud juhtudel ettevaatamatusest toimepandud süüteo eest. Seaduse mõtte kohaselt on tahtlus välistatud, kui isik eksib tegu toime pannes selle faktilistes asjaoludes. A. Mandre ei olnud P.M. ga suguühendusse astumisel teadlik, et tema käitumine on kuritegelik. Kannatanu käitumine ei andnud alust sellise arvamuse tekkimiseks. Seetõttu puudub A. Mandre käitumises süüteokoosseisu subjektiivse tunnusena tahtlus ja

§ 141ettenähtud kuriteokoosseis.

Tõendatud ei ole

§ 266lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanek A.

Mandre poolt. Ei leidnud tõendamist, et A. Mandrel puudus 2008.a aprillis ja mais õigus kasutada XXX elamut. Abieluvaralepinguga ei kaasne abielu lahutamisega endistele abikaasadele keeldu siseneda lahutatud abikaasa omanduses olevasse elamusse. A. Mandrel oli 2008.a. aprillis ja mais seaduslik õigus külastada XXX elamus oma lapsi ja selles majas viibida. A. Mandrele mõistetud karistus on põhjendamatult karm isegi siis, kui lugeda temale esitatud süüdistus täies mahus tõendatuks. Arvestades kuritegude asjaolusid, tagajärgi ja vastavalt

§-le 56 isiku süüd, oleks põhjendatud süüdimõistetu tingimisi karistusest vabastamine vähemalt karistuse teatud osa suhtes. Süüdistuses märgitud tegudest on möödunud 3,5 aastat ning selle aja jooksul on A. Mandre seaduskuulekalt käitunud. Süüdimõistetu on loonud uue perekonna ja kasvatab väikest last. Pikaaegne vangistus võib purustada tema uue perekonna ja tekitab võõrdumise lapsest. Seega tuleks mõista kergema karistus. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused Ringkonnakohtus jäi süüdistatav ja tema kaitsja esitatud apellatsiooni juurde. Prokurör palus kaitsja apellatsiooni jätta rahuldamata ning maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus, olles uurinud kriminaalasja materjale, kuulanud ära süüdistatava, kaitsja ja prokuröri, leiab, et apellatsioon on põhjendamatu ja rahuldamisele ei kuulu ning maakohtu otsus tuleb jätta muutmata selle põhiosas esitatud asjaoludel, milliseid ringkonnakohus ei pea vajalikuks üle korrata vastavalt KrMS §-le 342 lg 3 p

2. Kaitsja taotleb maakohtu otsuse osalist tühistamist põhjusel, et kohus on kogutud tõendeid hinnanud ühekülgselt ning jätnud kõrvaldamata vastuolud. Nimetatud rikkumised on viinud materiaalõiguse ebaõige kohaldamiseni ja oluliselt on rikutud kriminaalmenetlusõigust. Ringkonnakohus kaitsja eeltoodud väidetega ei nõustu. KrMS § 61 lg-d 1,2 sätestavad tõendite vaba hindamise põhimõtte, mille kohaselt hindab kohus tõendeid nende kogumis oma 5 siseveendumuse kohaselt. Kohus kujundab uuritud tõendite alusel veendumuse tõendamiseseme asjaolude esinemise või puudumise kohta. Millised asjaolud ja millele tuginedes kogus tõendatuks luges, peab tulenevalt KrMS § 312 p-st 1 kajastuma kohtuotsuse põhiosas. Seega peab kohtu siseveendumuse kujunemine olema jälgitav. Maakohus on eelnimetatud põhimõtteid järginud. Selliseid menetlusõiguslike või siis materiaalõiguslike minetusi, mis tooks kaasa maakohtu otsuse tühistamise ning A. Mandre õigeksmõistmise apellatsioonis taotletust lähtuvalt, ringkonnakohus ei tuvastanud.
3. Kaitsja heidab maakohtule ette asjaolu, et kohus, refereerides süüdistatava A. Mandre kohtus antud ütlusi, on jätnud hinnanguta A. Mandre kohtueelses menetluses antud ütlused. Ringkonnakohus märgib, et tulenevalt maakohtu otsusest ei ole maakohus tõepoolest osundanud A. Mandre kohtueelses menetluses antud ütlustele, kuid samas ei ole süüdistatava poolt maakohtus antud põhjalikud ütlused jätnud käsitlemata. Seetõttu ei ole õige apellandi väide, et kohus on A. Mandre kohtus antud ütlusi pelgalt refereerinud. Ringkonnakohus märgib, et süüdistatava ütlused nii kohtueelses menetluses kui ka kohtus põhilises osas kattuvad. Seda on möönnud ka apellant oma apellatsioonis. Seega puudub alus väiteks nagu oleks maakohus A. Mandre poolt toodud versiooni toimunud sündmuste kohta jätnud käsitluseta.
4. Kaitsja ei nõustu kohtu seisukohaga sellest, et kannatanu P.M. ütlused on usaldusväärsemad kui süüdistatava ütlused. Käesolevas kriminaalasjas on kaitsja hinnangul tegemist nii öelda „sõna-sõna“ vastu tõenditega, mida tuleb kriitiliselt ja põhjalikult analüüsida. Apellandi arvates on kannatanu oma ütlustes avaldanud sihilikke ja tahtlikke liialdusi esimeses vägistamise episoodis toimunud vägivalla kirjeldamisel. Kaitsja arvates on kannatanu käesolevas kriminaalasjas A. Mandre vastu süüdistusi esitades juhindunud soovist vabaneda tüütuks muutunud endisest abikaasast. Esmalt märgib ringkonnakohus, et kaitsja arvamus sellest, et kannatanu on käesolevas kriminaalasjas A. Mandre vastu süüdistusi esitades juhindunud soovist vabaneda endisest abikaasast, on oletuslik. Vaidlust ei ole selles, et süüdistatava ja kannatanu vahelised suhtes on olnud pingelised ning konfliktsed. Nimetatud olukord on aga olnud tingitud sellest, et A. Mandre ei ole suutnud aktsepteerida olukorda, kus endisel abikaasal oli uus suhe ning nimetatud asjaolu tingis tema pideva sekkumise kannatanu eraellu. Ringkonnakohus leiab, et kaitsja osundus kannatanu pahatahtlikkusele A. Mandre suhtes, mis väidetavalt on viinud alusetule kriminaalmenetlusele, on meelevaldne. Ringkonnakohus leiab, et kannatanu pöördumise õiguskaitseorganite poole tingisid tema suhtes A. Mandre poolt toimepandud kuriteod, mitte aga väidetav kättemaks. Ringkonnakohus märgib, et seksuaalse enesemääramise vastased süüteod on olulises osas toime pandud olukorras, kus toimunud sündmuste asjaolude kohta saavad ütlusi anda sageli vaid kannatanu ja süüdistatav. Seejuures tulebki kohtul igakülgselt kaaluda mõlema isiku poolt antud ütlusi ning anda neile asjakohane hinnang. Maakohus, analüüsides nii kannatanu kui ka süüdistatava ütlusi, on käesoleval juhul jõudnud järeldusele, et A. Mandre süü kaalumisel tuleb aluseks võtta kannatanu selged ja ühetaolised ütlused, mis on kooskõlas ka teiste tõenditega.
5. Kaitsja on seisukohal, et maakohus on alusetult vaadelnud tõendina asitõendi vaatlusprotokolli kannatanu P.M. mobiiltelefonis sisaldunud sõnumite kohta (tl 33-39). Mobiiltelefoni sõnumid on saadetud perioodil 08.07 kuni 23.09.2008, seega mitu kuud peale 6 A. Mandre süüdistuses nimetatud tegusid. Kaitsja hinnangul ei nähtu kohtuotsusest, milline seos on nendel sõnumitel 2008 aasta aprillist ja mais toimunud sündmustega. Seoses eeltooduga märgib ringkonnakohus järgnevat. Tulenevalt KrMS §-des 62 ja 268 lg 1 sätestatust ei saa väljapoole süüdistuse ajalisi piire jäävad süüdistatava käitumisaktid süüdistust sisustada. Samas aga tuleb märkida, et väljapoole süüdistuse ajalisi piire jääv käitumine omab olulist tähendust süüdistuse tõendatuse hindamise aspektist. Kohtul tuleb kõiki tõendeid hinnata nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt, mis põhineb asjaolude igakülgsel, täielikul ja objektiivsel läbivaatamisel. Kuriteo toimepanemine on ajaliselt piiratud käitumisakt, mis on samas aga seotud süüdlase käitumisega nii enne kui ka pärast kuriteosündmust. Süüdlase käitumine kuriteosündmusele eelnenud või sellele järgnenud ajal võib anda kaudset teavet, mis aitab tuvastada seda, milline oli isiku käitumine kuriteosündmuse ajal. Seega võib ka süüdistuse piiridest väljapoole jääb käitumine kuuluda teatud juhtudel tõendamisesemesse, kuna selle kaudu on võimalik anda tervikpilt kuritegeliku kavatsuse ajas kulgemisest ja realiseerumisest. Eeltoodud põhjustel ei saa nõustuda kaitsja seisukohaga, et kannatanu mobiiltelefonis sisalduvate sõnumite vaatlusprotokoll ei ole käesoleval juhul käsitletav tõendina, kuna selles kajastatud sõnumite saatmine jääb väljapoole süüdistuse ajalist piiri. Ringkonnakohus leiab, et kaitsja nimetatud lähenemine kitsendab alusetult kriminaalasja õigeks otsustamiseks lubatavate tõendite ringi. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et vaidlustatud asitõendi vaatlusprotokollist nähtuvad sõnumid on pealetükkiva ja mõnitav sisuga, mis ilmekalt iseloomustab A. Mandre ahistavat suhtumist kannatanusse tervikuna.
6. Apellatsioonis on osundatud ka politsei patrullilehtele (tl 60-71), mis tõendavad, et ajavahemikus 16.
7. kuni 09.09.2008 on P.M. kuuel korral kutsunud välja politseipatrulli, kui tema elu-või töökohta on ilmunud A. Mandre. Kaitsja leiab, et kohus on alusetult hinnanud nimetatud patrullilehti kui A. Mandre vägivalduse tõendust. Maakohus on otsuses märkinud, et politsei patrullilehtedest nähtub, et P.M. on 2008 juunist kuni septembrini korduvalt pöördunud politsei poole tülide tõttu A. Mandrega (kohtuotsuse lk 6). Kohtuotsuse põhjendustest nähtuvalt on maakohus nimetatud patrullilehtedele osundanud kui tõenditele, millest nähtuvad kannatanu ja süüdistatava vahelised pidevad tülid ja konfliktid. Eeltoodust tulenevalt on maakohtu lause sellest, et politsei patrullilehed kinnitavad asjaolu, et P.M. oli sunnitud A. Mandre vägivallahoogude tõttu korduvalt pöörduma politseisse, ebatäpne. Ringkonnakohus nõustub sellega, et ka nimetatud politsei patrullilehtedest tulenev iseloomustab A. Mandre ahistavat ja pealetükkivat suhtumist kannatanusse, nii nagu ka punktis 4 käsitletud kannatanule saadetud telefonisõnumid.
8. Apellant leiab, et A. Mandre, tunnistades kannatanuga vahekorras olemist süüdistuses märgitud aegadel, ei teinud seda aga kannatanu tahte vastaselt ning ei olnud teadlik sellest, et kannatanu oleks olnud abitusseisundis, mistõttu puudub tema teos

§-s 141 ettenähtud kuriteokoosseis. Ringkonnakohus leiab, et eelnimetud seisukohad on ümber lükatud maakohtu otsuses tuvastatud faktiliste asjaoludega. Maakohus, käsitledes kõiki antud asjas kogutud tõendeid, asus seisukohale, et vaidlust ei ole selles, et nii 27.04.2008 kui ka 22.05.2008 käis A. Mandre P.M. le kuuluvas majas ning oli kannatanuga seksuaalvahekorras. Tõendatuks luges maakohus ka asjaolu, et vahekorrad süüdistatava ja kannatanu vahel olid kannatanu tahte vastased. Kannatanu on kinnitanud, et süüdistatav kasutas vahekorda astumise eesmärgil vägivalda, kannatanu püüdis vastu hakata, kuid suurema vägivalla kartuses loobus sellest. 7 21.05.2008 toimunu osas on kannatanu selgitanud, et A. Mandrele eriti vastu hakata ei püüdnud, kuna teadis, et kui ta seda teeb, saab ta peksa. Maakohus on põhjendatult asunud seisukohale, A. Mandre kasutas mõlemas episoodis kannatanu suhtes vägivallast tulenevat seisundit ning astus P.M. ga sugulisse vahekorda. Kannatanu võime efektiivset vastupanu osutada oli pärsitud tema suhtes kasutatud vägivalla tõttu. P.M. sisuliselt loobus vastupanust hirmust jõhkrama vägivalla ees. Selliseks kartuseks oli kannatanul ka alust, kuna A. Mandre oli tema suhtes ka varem vägivalda kasutanud (A. Mandre varasem karistatud P.M. suhtes toime pandud vägivallateos, samuti 22.05.2008 episoodile eelnenud sündmuse käigus s.o 27.04.2008 vägivalla kasutamine. A. Mandre vägivaldne käitumine on tõendatud ka ekspertiisiaktiga nr 83 (tl 12-13) ning meditsiinilise ülevaatuse juhendiga (tl 16-28). 7. Kaitsja on seisukohal, et A. Mandrele esitatud süüdistus

§ 266lg 2 p 1 järgi ei ole tõendatud.

Ringkonnakohus märgib, käesolevas asjas ei ole vaidlust selles, et abieluvaralepinguga 07.02.2000 läks kinnistu XXX Tartus omandiõigus kokkuleppe alusel üle P.M. le ning et A. Mandre ja P.M. abielu lahutati 2007 aastal. Kannatanu on selgitanud, et mingi aeg peale lahutust elas A. Mandre veel samas majas, kuid kuna kannatanu sellisel viisil edasi elada ei soovinud, palus ta mehel lahkuda. A. Mandre käis tihti seal edasi, et pojaga suhelda, kuid kinnitas, et õigus majas viibida tal ei olnud. Ringkonnakohus leiab, et süüdistatava väited sellest, et tal oli õigus majja siseneda, sest tema asjad olid majas ning samuti käis ta lastel külas, on ennastõigustavad.

§ 266

süüteokoosseis sätestab vastutuse valdaja tahte vastaselt võõrasse hoonesse või ruumi ebaseadusliku tungimise eest. Vaatamata asjaolule, et elamu XXX oli varasemalt süüdistatava ja kannatanu ühine kodu, ei anna see veel süüdistatavale õigust sellesse igal ajal ja ilma elamu valdaja (P.M. ) loata majja siseneda. Asjas on tuvastatud, et elamu kuulus süüdistuses märgitud ajal (27.04.2008 ja 21.05.2008) P.M. omandisse ning oli seetõttu A. Mandrele võõras. Sellest tulenevalt sai vaid P.M. anda loa teisele isikutele elamusse sisenemiseks. Kriminaalasjas olevatest tõenditest tulenevalt kannatanu sellist luba A. Mandrele ei ole andnud, mistõttu on maakohus põhjendatult tulnud järeldusele, et tema sisenemine XXX elamusse süüdistuses märgitud aegadel oli omavoliline. Samuti nõustub ringkonnakohus maakohtu seisukohaga, et 21.05.2008 enne kella 24 tungis A. Mandre majja garaaži akna lahtimurdmise teel. 8. Kaitsja arvates ei ole maakohus süüdistatavale mõistetavat karistust piisavalt põhjendanud. Maakohtu poolt A. Mandrele mõistetud karistus on põhjendamatult karm ka siis, kui lugeda temale esitatud süüdistus täies mahus tõendatuks. Kaitsja on seisukohal, et arvestades süüdistuses märgitud tegudest möödunud aega ning A. Mandrel uue perekonna olemasolu, oleks põhjendatud A. Mandre tingimisi karistusest vabastamine vähemalt karistuse teatud osa suhtes. Maakohus on õigesti juhindunud

§-s 56 sätestatud karistuse mõistmise alustest ning ringkonnakohus toetab maakohtu seisukohti A. Mandrele karistuse mõistmisel. Kaitsja apellatsioonist nähtuvalt võib aru saada, et vaidlustatakse A. Mandrele

§ 64lg 1 alusel mõistetud liitkaristust, s.o 6 aastat vangistust.

A. Mandrele mõisteti liitkaristus, lugedes kergem karistus kaetuks raskeima karistusega.

§ 141

lg 2 p 6 järgi mõisteti talle 6 aastat vangistust, mis on nimetatud sanktsiooni minimaalmäär. Nimetatud vangistuse pikkust on veelgi vähendatud 1/3 võrra, kuna kriminaalasja arutati lühimenetluses. Seega jäi A. Mandrele vangistuse pikkuseks 4 aastat. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles, et A. Mandre poolt avaldatud kahetsust ei saa lugeda siiraks. Süüdistatav end toimepandud kuritegudes süüdi ei tunnistanud, mistõttu jääb arusaamatuks, milles A. Mandre tegelikult kahetsust 8 avaldas. Ringkonnakohus leiab, et kaitsja poolt taotletud viisil karistuse muutmine, st A. Mandre tingimisi karistusest osaline vabastamine ei ole õigustatud, kuna apellatsioonis toodud asjaolud (pere olemasolu ning kuriteosündmustest möödunud aeg) ei kaalu üles seda, et A. Mandre on pannud toime kaks vägistamisepisoodi ning samuti on oluline märkida, et teda on varem kahel korral kriminaalkorras karistatud, sealhulgas P.M. suhtes toimepandud vägivallateo eest. Eeltoodud põhjustel jätab ringkonnakohus Tartu Maakohtu otsuse muutmata ning kaitsja apellatsiooni rahuldamata. 9. Kaitsja esitas taotluse riigi õigusabi suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks. Taotluse kohaselt on kaitsjal kulunud apellatsiooni koostamiseks 9 pooltundi (143,80 eurot x koefitsient 2), s.o 287,6 eurot, konsultatsiooniks kaitsealusega 3 pooltundi (47,93 eurot x koefitsient 2), s.o 95,86 eurot ning ringkonnakohtu istungil osalemiseks 2 pooltundi (31,96 eurot x koefitsient 2), s.o 63,92 eurot. Nimetatule lisandub käibemaks 89,48 eurot. Kokku taotleb kaitsja määrata talle makstavaks tasuks 536,86 eurot. Ringkonnakohus on seisukohal, et ei saa pidada põhjendatuks väidet, et kaitsjal kulus apellatsiooni koostamiseks 9 pooltundi. Võttes arvesse käesoleva kriminaalasja mahtu ning asjaolu, et apellatsioonis toodud argumendid on sisuliselt samad, millele toetus kaitsja juba maakohtus istungil, leiab ringkonnakohus, et taotlus on põhjendatud üksnes osaliselt ja tuleb juhindudes riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 21 lg-st 3, 22 lg-st 7 ja 23 lg-st 1 ning Eesti Advokatuuri juhatuse 15.12 2009 otsuse „Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord ja tasumäärad ning riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord“ punktidest 2, 5, 16 ja 18 rahuldada osaliselt. Ringkonnakohus loeb põhjendatuks apellatsiooni koostamiseks kulutatud 6 pooltundi, konsultatsiooni kaitsealusega 3 pooltundi ja ringkonnakohtu istungil osalemiseks kulutatud 2 pooltundi ning sellest tulenevalt määrab OÜ-le Advokaadibüroo Karl Saavo makstava riigi õigusabi tasu suuruseks A. Mandrele apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest 421,85 eurot, sealhulgas käibemaks 70,31 eurot. Kaitsja poolt apellatsioonimenetluses kantud õigusabikulud tuleb KrMS § 185 lg 2 alusel välja mõista süüdistatavalt. Maarika Kuusk Aarne Sarjas 9 Paavo Randma