lg 2 p 5, § 121, § 120 järgi ja Toomas Männik süüdistatuna
jaanuari 2011 otsus Apellatsiooni esitajad süüdistatava Dmitri Filippov’i kaitsja vandeadvokaat Anti Aasmaa Prokurör Sirje Merilo Süüdistatav Dmitri Filippov isikukood 38306154914; XXX kriminaalkorras karistamata, väärtegude toimepanemise eest 2-l korral karistatud, rahatrahvid tasumata Tõkend elukohast lahkumise keeld Kaitsja vandeadvokaat Anti Aasmaa (kokkuleppel) RESOLUTSIOON Juhindudes KrMS §-st 337 lg 1 p 1 jätta Viru Maakohtu
Sama kohtuotsusega mõisteti süüdi ja karistati Toomas Männikut, kuid tema osas ei ole kohtuotsust vaidlustatud. Maakohus mõistis D. Filippovilt ja T. Männikult solidaarselt välja 38,35 eurot K.V. kasuks tsiviilhagi katteks. Maakohus arutas muuhulgas D. Filippovile esitatud süüdistust selles, et tema: − 01.06.2009 kella 14.00 paiku Lääne-Virumaal Tapa linnas bussijaama juures nõudis K.V. ilt 1000 krooni üleandmist ning kui K.V. sellega ei nõustunud, viis ta T. Männiku sõiduautoga Toyota Corolla reg.nr XXX T. Männiku juhtimisel Lääne-Virumaal Tapa vallas Kuru külas asuvasse metsa, kus sidus K.V. i jalad kinni ja ta enda kättpidi puu külge. Seejärel lõi ta K.V. it korduvalt jalaga näkku, mille tagajärjel kannatanu kaotas teadvuse, ja lahkus. Paar tundi hiljem koos T. Männikuga metsa tagasi tulles, lõi ta kannatanut veel ühe korra jalaga näkku ja ähvardas relvataolise esemega, ning lahkus, jättes K.V. i kinniseotuna metsa. Seega D. Filippov, nõudes varalise kasu üleandmist ja kasutades seejuures vägivalda ning võttes isikult vabaduse, pani toime
lg 2 p 5 järgi kvalifitseeritava kuriteo; − 01.06.2009 kella 17.00 paiku Lääne-Virumaal Tapa vallas Ambla maanteel tee ääres peksis K.V. it korduvalt rusikaga näo piirkonda, mille tagajärjel kannatanu kaotas teadvuse. Seega D. Filippov, pekstes teist inimest ja kahjustades tema tervist, pani toime
järgi kvalifitseeritava kuriteo; − 02.06.2009, olles eelmisel päeval kasutanud K.V. i suhtes vägivalda, ähvardas telefoni teel K.V. it uuesti sügavale metsa viia, kinni siduda ja peksa anda, samuti elamises kõik asjad segi peksta ja tema ema suhtes vägivalda kasutada. Seega D. Filippov, ähvardades tervisekahjustuse tekitamise ja olulises ulatuses vara rikkumise ja hävitamisega, kusjuures oli alust karta ähvarduse täideviimist, pani toime
2 Kohtuistungil tunnistas D. Filippov ennast kõikides temale esitatud süüdistustes osaliselt süüdi. Maakohus, hinnanud kohtueelses menetluses kogutud ja kohtuistungil kontrollitud tõendeid kogumis oma siseveendumuse kohaselt, leidis, et süüdistatavate D. Filippovi ja T. Männiku süü neile esitatud süüdistustes on tõendatud eelkõige kannatanu K.V. i üksikasjalike ütlustega, milliste õigsuses ei ole põhjust kahelda, sest neid ütlusi toetavad tunnistaja L.T. ütlused, asitõendid ning koopiad AS Tapa Haigla kiirabikaardist 01.06.2009 ja AS Rakvere Haigla patsiendikaardist 04.06.2009. Tunnistajad M.P. , A.A. ja I.V. on andnud ütlusi kannatanul K.V. il 01.06.2009 esinenud vigastuste kohta. Süüdistatav D. Filippov ei eita kannatanult K.V. ilt 1000 krooni raha nõudmist, tema metsa viimist, kinnisidumist ja peksmist, samuti järgmisel päeval telefoni teel ähvardamist. Nimetatud asjaolud nähtuvad üheselt ka süüdistatava T. Männiku ütlustest, kes oma süüd sisuliselt tunnistas.
lg 1 näeb ette vastutuse varalise kasu üleandmise nõudmise eest, kui on ähvardatud piirata isiku vabadust, avaldada häbistavaid andmeid või hävitada või rikkuda vara, samuti kui on kasutatud vägivalda.
lg 2 p 5 näeb ette vastutuse sama teo eest, kui see on toime pandud isikult vabaduse võtmisega. Käesoleval juhul realiseerus kannatanult K.V. ilt vabaduse võtmine väljapressimise kvalifitseeriva tunnuse tähenduses. Maakohtu arvates leidsid sündmused aset samade suhete pinnalt ning samadel asjaoludel, mistõttu on tegemist ühe jätkuva süüteoga
Filippov võttis kannatanult K.V. ilt reaalselt vabaduse ja süüdistatavale D. Filippovile
Riigikohtu kriminaalkolleegium on otsuses nr 3-1-1-103-10 öelnud, et jätkuva süüteona saab vaadelda sellist erinevate tegude kompleksi, kus mitu ajaliselt lähedast sama objekti vastu suunatud ja sarnasel viisil toimepandud tegu (mis ka eraldiseisvalt on koosseisupärased, õigusvastased ja süülised) loetakse õiguslikult üheks teoks, kuna osateod on kantud ühtsest tahtlusest. Samuti eeldab jätkuvast süüteost kõnelemine, et erinevad osateod vastavad ühele süüteokoosseisule. Väljapressimine on varavastane kuritegu, mille eesmärk on võõra vara, varalise õiguse või muu varalise kasu nõudmine isiku poolt, kellel puudub selleks seaduslik õigus. Väljapressimise objektiivne koosseis on seega varalise kasu üleandmise nõudmine, millega kaasneb ähvardus või vägivalla kasutamine. Kogutud tõenditest ei nähtu see, et süüdistatava D. Filippovi ja kannatanu K.V. i vahel oleks eksisteerinud mingit võlavahekorda. Kannatanu K.V. ei kinnita, et ta oleks lubanud maksta süüdistatavale D. Filippovile 1000 krooni selle eest, et tema XXX asuva korteri uks ära parandati. Samas on maakohus seisukohal, et ka juhul, kui kannatanu K.V. ise oleks lubanud süüdistatavale D. Filippovile maksta 1000 krooni ja jätnud oma lubaduse täitmata, on ikkagi tegemist väljapressimisega. Riigikohtu kriminaalkolleegium on otsuses nr 3-1-1-12-97 väljendanud seisukohta, et kannatanuks osutunud isiku eelnev lubadus raha anda ei tekita iseenesest tsiviilõiguslikku kohustist. Lubadus kellelegi raha üle anda ei too lubajale kaasa mingeid õiguslikke kohustusi ega loo teistele isikutele õigust seda summat nõuda. Subjektiivsest küljest eeldab väljapressimine tahtlust kõigi asjaolude suhtes. Koosseis on täidetud, kui isik tegutseb vähemalt kaudse tahtlusega. Kohtu arvates tegutses süüdistatav D. Filippov kaudse tahtlusega. Maakohus asus seisukohale, et süüdistatava D. Filippovi käitumises esinevad süüteokoosseisu objektiivsed ja subjektiivsed tunnused, õigusvastasust välistavad asjaolud puuduvad. Süüdistatav D. Filippov pani toime
lg 2 p 5 järgi kvalifitseeritava kuriteo, mis näeb karistusena ette nelja- kuni kaheteistaastase vangistuse.
Karistuse mõistmisel kohtu poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, mis on otseselt seaduses välja toodud, samuti muid süü suurust mõjutavaid objektiivseid ja subjektiivseid teo toimepanemist iseloomustavaid asjaolusid. Süüdistatava D. Filippovi teos avalduvad teo ebaõigust suurendavad asjaolud, sest kasutatud vägivald oli intensiivne ja jõhker (kinniseotud kannatanu K.V. i korduv löömine jalaga näkku, mille tagajärjel viimane kaotas teadvuse). D. Filippovi karistust kergendava asjaoluna arvestas maakohus
lg 1 p-s 3 nimetatud puhtsüdamlikku kahetsust ning süü osalist tunnistamist.
§-s 58 loetletud karistust raskendavad asjaolud süüdistatava D. Filippovi käitumises maakohtu hinnangul puuduvad.
lg 1 teise lause järgi peab kohus karistuse mõistmisel arvestama ka võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. D. Filippovit ei ole varem kriminaalkorras karistatud, väärtegude toimepanemise eest on teda karistatud 2-l korral ning määratud rahatrahvid on tasumata.
lg 2 p 5 järgi kvalifitseeritav kuritegu on esimese raskusastme kuritegu, mille eest nähakse karistusena ette nelja- kuni kaheteistaastane vangistus.
lg 1 kohaselt võib kohus erandlikke asjaolusid arvestades kohaldada karistust alla seaduses sätestatud alammäära. Seda, mis laadi peavad erandlikud asjaolud olema, seadus konkreetselt ei reguleeri. Maakohus, erinevalt süüdistatava D. Filippovi kaitsjast, ei leidnud ühtegi erandlikku asjaolu, mis annaks aluse kohaldada D. Filippovi suhtes
lg 1 sätteid, võimaldades mõista talle ettenähtud sanktsiooni alammäärast väiksema vangistuse. Eeltoodut arvestades leidis maakohus, et süüdistatavat D. Filippovit tuleb karistada vangistusega, mis on ettenähtud sanktsiooni alammääras. Riigikohus on oma lahendites korduvalt väljendanud seisukohta, et karistuse kandmisest tingimuslik vabastamine võib üldjuhul kõne alla tulla vaid kergemate kuritegude puhul ja lühiajalisemate vangistuste puhul. Kannatanu K.V. esitas tsiviilhagi varalise kahju nõudes kokku summas 600 krooni (38,35 eurot) seoses temal seljas olnud riiete kasutuskõlbmatuks muutumisega, sest lühikesi Nike pükse ja T-särki, ei õnnestunud enam verest puhtaks saada. Süüdistatavad D. Filippov ja T. Männik võtsid hagi õigeks. Maakohus leidis, et kannatanu K.V. i tsiviilhagi oli põhjendatud ja kuulus rahuldamisele, sest temal 01.06.2009 seljas olnud riided muutusid kasutamiskõlbmatuks tema suhtes kasutatud vägivalla tulemusena. Süüdistatavad D. Filippov ja T. Männik, kui ühiselt kannatanule K.V. ile kahju tekitanud isikud, vastutavad tekitatud kahju eest solidaarselt. Apellatsioonides esitatud taotluste sisu Süüdistatava D. Filippovi kaitsja vandeadvokaat Anti Aasmaa palub tühistada Viru Maakohtu kohtuotsuse, millega D. Filippov mõisteti süüdi
lg 2 p 5 järgi ja kvalifitseerida tema süütegu ümber
Veel palub kaitsja vabastada D. Filippov osaliselt
Apellant on seisukohal, et maakohus rikkus oluliselt kriminaalmenetlusõigust ning kohaldas sellest tulenevalt vääralt materiaalõigust. Apellant leiab, et isegi kui maakohus luges tuvastatuks süüdistusaktis kirjeldatud faktilised asjaolud, pidanuks ta järgima kolmeastmelise deliktistruktuuri põhimõtet ja selle alusel tuvastama täpse süüteo kvalifikatsiooni. Käesolevas kaasuses viis kolmeastmelise deliktistruktuuri mittejärgimine kohtu lõppjäreldustes väärale materiaalõiguse kohaldamisele. Apellant selgitab, et menetluse võistlevus ei eelda kohtu täielikku seotust prokuröri ja teiste kohtumenetluse poolte õiguslike väidetega. Vastupidi, KrMS § 306 lg 1 p 3 kohaselt peab kohtus kohtuotsuse tegemisel lahendama muu hulgas küsimuse, kas tegu on kuritegu ning millise paragrahvi, lõike ja punkti järgi karistusseadustikus tuleb see kvalifitseerida. Seega ei piirdu kohtu pädevus teole karistusõigusliku hinnangu andmisel üksnes selle kontrollimisega, kas tegu vastab 4 süüdistusaktis märgitud karistusseaduse sättele, vaid hõlmab ka kohtu aktiivset rolli materiaalõigusliku olukorra väljaselgitamisel.
§-s 257 sätestatud omavoli objektiivse koosseisu moodustab oma tõelise või oletatava õiguse teostamine ebaseaduslikus korras, kui see on olnud seotud muuhulgas vägivallaga. Kannatanu K.V. on andnud kohtus ütlusi, et enne 01.06.2009 sündmusi lõhuti tema korteril uks. Nimetatud uks parandati ära D. Filippovi käsul ukse lõhkujate poolt, keda süüdistatav tundis. Pärast ukse lõhkumist, mis toimus ca 1 aasta enne kuriteosündmust, hakkas D. Filippov temalt 1000 krooni nõudma. Kaassüüdistatav T. Männik on andnud samuti ütlusi, et K.V. pidi seetõttu maksma D. Filippovile 1000 krooni. Ühtlasi on D. Filippov andnud ütlusi, et 1000 krooni nõudis ta seoses K.V. i ukse lõhkumisega. Lisaks olid tal K.V. iga täiendavad võlasuhted. Apellandi hinnangul on süüdistatavate ja kannatanu ütlused kattuvad osas, et 1000 kroonine nõue tekkis läbi selle, et D. Filippovi käsul parandati ära K.V. i uks. Kannatanu sõnul on D. Filippov nimetatud võlasummat nõudnud enne kuriteosündmusi korduvalt, kuid ta pole seda tasunud. Tema ütlustest ei nähtu, et ta varasemalt oleks esitanud võlasumma suhtes vastuväiteid. K.V. keeldus ka enne kuriteosündmusi raha tasumisest põhjusel, et tal seda ei olnud. Apellant on seisukohal, et seetõttu tekkis D. Filippovil tegelik või vähemalt oletatav õigus nõuda K.V. ilt 1000 krooni tasumist. Võlasumma suurus ja nõue tekkis konkreetsetest sündmustest, mida ükski osapool ei eitanud. Samuti ei esitanud K.V. enne kohtuistungit vastuväiteid võla suhtes, vaid jättis selle tasumata põhjusel, et raha ei olnud. Seetõttu tekkis D. Filippovil eeldus, et osundatud ukse lõhkumisega seoses võlgneb K.V. temale 1000 krooni ning süüdistatav ei pannud toime väljapressimist, vaid oma oletatava õiguse teostamise ebaseaduslikus korras. Apellant leiab, et asjakohane ei ole Viru Maakohtu viide Riigikohtu lahendile nr 3-1-1-12-97, kuivõrd alates 01.07.2002 jõustus võlaõigusseadus, mis kehtestas tsiviilõiguslike kohustuste tekkimise osas oluliselt erineva regulatsiooni võrreldes kuni 31.06.2002 kehtinud tsiviilkoodeksiga. TsK sätete kohaselt pidi laenuleping üle 5 kroonises vääringus olema kirjalikus vormis ning ühtlasi kehtestati ka võlatunnistusele kirjalik vorm. Alates 01.07.2002 kehtiv võlaõigusseadus vastavat vormi ette ei näe ning tsiviilõiguslike suhete aluseks saavad olla ka suulised kokkulepped, sh vaikimisi sõlmitud kokkulepped. VÕS § 16 lg 1 sätestab, et pakkumus on lepingu sõlmimise ettepanek, mis on piisavalt määratletud ja väljendab pakkumuse esitaja tahet olla ettepanekule nõustumuse andmise korral sõlmitava lepinguga õiguslikult seotud. VÕS § 20 lg 1 sätestab, et nõustumus on otsese tahteavaldusega või mingi teoga väljendatud nõusolek sõlmida leping. T. Männik ja K.V. pöördusid seoses ukse lõhkumisega ühiselt D. Filippovi poole. Seega sõlmisid nad ka ühiselt lepingu, et D. Filippov organiseeriks K.V. i ukse paranduse. Reaalselt D. Filippov selle ka organiseeris ning uks sai parandatud. Arvestades lisaks asjaoluga, et T. Männik tasus osaliselt oma osa kokkulepitud summast tekkis D. Filippovil ka õigus eeldada, et K.V. tasub oma osa, seda enam, et uks parandati kannatanu korteril, s.o tehing sõlmiti tema huvides. Tulenevalt lepinguvabaduse põhimõttest sai D. Filippov eeldada, et tehing on õiguslikult siduv ning mingeid muid lepingulisi kohustusi peale ukse remondi organiseerimise temal ei lasu. Olenemata sellest, millise õigusliku kvalifikatsiooni annab ringkonnakohus süüdistatava teole, on apellandi hinnangul maakohus jätnud põhjendamatult süüdimõistetu tingimuslikult karistuse kandmisest vabastamata. D. Filippov oli kuriteo toimepanemise ajal 25-aastane. Varem ta kuritegusid toime ei ole pannud. Samuti ei ole ta üle 1,5 aasta jooksul pärast sündmusi toime pannud uusi süütegusid. Arvestades D. Filippovi isikut ei ole põhjendatud esmakordsel eksimisel tema karistamine pikaajalise reaalse vangistusega. Apellandi hinnangul ei anna ka D. Filippovi poolt toime pandud tegu alust mõista kogu vangistust ära kandmisele reaalsena. Kuriteoga ei põhjustatud rasket tagajärge. Samuti ei suunanud D. 5 Filippov oma kuritegelikku rünnakut kellegi täiesti võõra isiku vastu. Nii süüdistatavad kui ka kannatanu kuulusid ühte tutvusringkonda ja tundsid teineteist ka varasemalt. Apellandi hinnangul oli tegemist sama tutvusringkonna ebaõnnestunud nalja tagajärjel järelemõtlematu teoga ning süüdistatav ei andnud endale aru, millal asjadega nö üle piiri mindi. Ka kannatanu K.V. on andnud kohtulikul uurimisel ütlusi, et tundis küll ohtu, kuid autosse istudes ei uskunud, et sõbrad, tuttavad sellise asjaga hakkama võivad saada. Apellant leiab, et kogu D. Filippovile mõistetud karistuse reaalne ärakandmine ei ole otstarbekas. Sellises olukorras täidaks karistuse eripreventiivsed eesmärgid ka lühiajalise, n.ö šokivangistuse kohaldamine. Karistuse üldpreventiivsed eesmärgid saavad aga täidetud ülejäänud karistuse tingimuslikult
või 74 alusel täitmisele pööramata jätmise ning maksimaalse katseaja määramisega. Apellant on veendumusel, et D. Filippovi näol pole tegemist isikuga, kelle käitumises oleks välja kujunenud kindel kuritegelik käitumismuster. Sellise esmakordselt kuriteo toime pannud isiku saab tulevikus õiguskuulekale käitumisele suunata ennekõike läbi lühiajalise šokivangistuse, kus isik ei kaota ära oma vabaduses olevat sotsiaalset võrgustikku ega saa vanglas osaks pikaajalisele koosviibimisele kuritegusid toime pannud isikutega. Vähetähtis pole asjaolu, et süüdistatav omab tööd ja elab leibkonnas, kus tema sisulisel ülalpidamisel on väikesed lapsed. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused Ringkonnakohtu istungil jäi süüdistatava kaitsja esitatud apellatsiooni juurde selles toodud põhjendustel. Süüdistatav D. Filippov kasutas oma KrMS §-st 334 lg 1 p 1 tulenevat õigust ning teatas kohtule, et ei soovi kohtuistungist osa võtta ning seepärast toimus kohtuistung süüdistatava osavõtuta. Prokurör vaidles süüdistatava kaitsja apellatsioonile vastu, leides, et see on põhjendamatu. Viru Maakohtu otsuse palus prokurör jätta muutmata. Tartu Ringkonnakohus, kuulanud ära süüdistatava kaitsja, prokuröri ning tutvunud kriminaalasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks puudub alus. Maakohus on oma otsuses KrMS § 312 p 1,2 alusel igakülgselt analüüsinud D. Filippovile
lg 2 p 5 järgi esitatud süüdistust ning esitanud omapoolsed põhjendused selles osas. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldustega ning vastavalt KrMS § 342 lg 3 p 1 ei pea ringkonnakohus vajalikuks kohtuotsuses toodud põhjendusi käesolevas otsuses korrata. Erinevalt apellatsioonis väidetule, leiab ringkonnakohus, et maakohus on D. Filippovi süüküsimuse otsustamisel järginud deliktistruktuuri põhimõtet, s.o tuvastanud D. Filippovi käitumises süüteokoosseisu, käsitlenud D. Filippovi käitumise õigusvastasust ning leidnud, et süüdistatav on talle süüksarvatud teo toimepanemises süüdi.
lg 2 p 5 järgi kvalifitseeritava kuriteo objektiivne teokooseis sisaldab endas varalise kasu nõudmist millega kaasneb isikult vabaduse võtmine. Maakohus on tuvastanud, et D. Filippov nõudis K.V. ilt 1000 krooni üleandmist. K.V. i keeldumisel viisid D. Filippov ja T. Männik kannatanu metsa, sidusid tal käed ja jalad köiega kinni ning seejärel sidusid käsipidi puu külge. Pärast kannatanu kinnisidumist lõi D. Filippov kannatanu korduvalt rusika ja jalga näkku. Ülalesitatud asjaolusid ei ole eitanud ka D. Filippov ja selles osas pole kriminaalasjas vaidlust. 6 Ka ei ole kriminaalasjas vaidlust, et K.V. i kinnisidumisega puu külge realiseerisid süüdistatavad kannatanult vabaduse võtmise väljapressimise kvalifitseeriva tunnusena, sest nimelt oma eesmärgi saavutamiseks, s.o raha saamiseks, piirasid süüdistatavad kannatanu vabadust tema tahte kohaselt liikuda. Seega oli raha nõudmine K.V. ilt, tema suhtes vägivalla tarvitamine ja temalt vabaduse võtmine omavahelises seoses ning seega esineb D. Filippovi käitumises
Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt nõudis D. Filippov K.V. ilt 1000 krooni. Esitatud nõudmise täitmiseks viis süüdistatav K.V. i metsa, sidus ta puu külge ning kasutas tema suhtes vägivalda. Ringkonnakohus leiab, et D. Filippovi taoline käitumine oli tahtlik. Erinevalt maakohtust leiab ringkonnakohus, et D. Filippov tegutses otsese tahtlusega. Seega on kriminaalasjas tuvastatud D. Filippovi tegevuses
D. Filippovi taoline tegu oli õigusvastane, sest tema käitumises puuduvad õigusvastasust välistavad asjaolud. Ülaltoodust tulenevalt on maakohus D. Filippovi õigustatult süüdi tunnistanud, sest D. Filippov on süüvõimeline ja puudub ka süüd välistav asjaolu. Kaitsja vaidlustab D. Filippovi süüditunnistamise väljapressimises, sest leiab, et süüdistatava käitumises esineb omavoli s.o
Kaitsja taoline taotlus on põhjendamatu. Ringkonnakohus leiab, et väljapressimise ja omavoli eristamisel tuleb ennekõike lähtuda õigushüvest. Väljapressimine on varavastane kuritegu, mille eesmärgiks on võõra vara, varalise õiguse või muu varalise kasu nõudmine isiku poolt, kellel puudub selleks seaduslik õigus. Omavoliga on aga kriminaalõiguslikus mõttes tegemist siis, kui süüdlane teostab ebaseaduslikult õigust, mis eksisteerib reaalselt (tõeline õigus), või mida ta on õigustatud oletama ühiskonnas eksisteerivate õigussuhete raames (oletatav õigus) . Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma mitmetes lahendites leidnud, et omavoli puhul heidetakse süüdlasele ette enda tõelise või oletatava õiguse teostamist ebaseaduslikus korras. Oletatava õiguse all ei tule mõista aga mitte pelgalt isiku subjektiivset arusaama oma õigustest, vaid seda peavad toetama ka õiguskorras tervikuna omaksvõetud arusaamad ning süüdlane peab pidama seda enda tegelikuks õiguseks. Seega vajaks omavoli aktsepteerimiseks käesoleval juhul tõendamist, et D. Filippov pidas K.V. ile esitatud nõudmist maksta talle 1000 krooni enda seaduslikult tagatud õiguseks. Midagi sellist käesoleva kriminaalasja raames aga tuvastatud ei ole. Ringkonnakohus leiab, et D. Filippovil puudus igasugune alus arvamuseks, et K.V. peab talle tundmatute isikute poolt lõhutud ukse parandamise organiseerimise eest tasuma 1000 krooni. Ringkonnakohus leiab, et kaitsja väited nagu oleksid K.V. ja D. Filippov sõlminud omavahel sellekohase suulise lepingu ning viited VÕS §-dele 16 lg 1 ja 20 lg 1 on põhjendamatud. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt on K.V. kohtuistungil ühetaoliselt ja korduvalt väitnud, et tema ei ole kunagi lubanud D. Filippovile ukse parandamise organiseerimise eest maksta raha või seda mingil muul moel hüvitada. K.V. on kinnitanud, et raha nõudmine oli D. Filippovi poolne initsiatiiv ja ta on D. Filippovi taolistele nõudmistele alati vastanud eitavalt. Asjaolu, et K.V. keeldus D. Filippovile raha maksmast ei ole eitanud ka süüdistatav. 7 Ülaltoodust nähtub, et tegemist oli D. Filippovi ühepoolse nõudmisega raha üleandmiseks ning arvestades K.V. i eitavat käitumist, puudus süüdistataval igasugune alus eeldada, et tema ja kannatanu vahel on tekkinud mingisugusedki lepingulised suhted, mille alusel on tal õigus nõuda 1000 krooni üleandmist. Karistuse mõistmisel D. Filippovile on maakohus arvestanud kõigi
Maakohus on D. Fippovile karistuse mõistmisel arvestanud asjaoluga, et D. Filippov on varasemalt karistamata. Samuti on maakohus arvestanud süüdistatava suhtes kergendava asjaoluna tema puhtsüdamlikku kahetsust. Seega on maakohus D. Filippovile karistuse mõistmisele juba arvestanud asjaoludega, millistel viitab süüdistatava kaitsja apellatsioonis, taotledes D. Filippovi karistuse kergendamist. Mingeid uusi asjaolusid, mis tingiksid D. Filippovi talle mõistetud karistusest osalise vabastamise
§-de 73 lg 1 või 74 lg 1 alusel ringkonnakohtule ei esitatud. Karistuse aluseks on isiku süü s.t millisel määral on konkreetne tegu süüdlasele etteheidetav. Ringkonnakohus leiab, et D. Filippovi süü suurust mõjutab eelkõige tema käitumise jõhkrus. Esmalt viidi süüdistatava poolt K.V. metsa, seoti ta puu külge ning seejärel kasutas D. Filippov sisuliselt abitu kannatanu suhtes korduvalt vägivalda, lüües teda kätega näkku. Seejärel lahkus süüdistatav sündmuskohalt, jättes vigastatud kannatanu puu külge seotuna sündmuskohale. Naastes paari tunni möödudes sündmuskohale, jätkas D. Filippov kannatu suhtes vägivalla tarvitamist lüües teda jalaga näkku ning ähvardas relvataolise esemega. Pärast seda lahkus D. Filippov taaskord, jättes kinniseotud kannatanu sündmuskohale. Ringkonnakohus leiab, et D. Filippovi taoline käitumine näitab äärmist ükskõiksust õiguskorra ja teiste isikute vastu. Ringkonnakohtu arvates ei saa D. Filippovi taolist tegevust K.V. i suhtes kuidagi vaadelda ebaõnnestunud nalja tagajärjel toimepandud teona, nagu seda väidetakse apellatsioonis. Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et D. Filippovile mõistetud karistus
Ringkonnakohus, nõustudes maakohtuga, leiab, et karistusest tingimisi vabastamine on võimalik üldjuhul vaid kergemate kuritegude puhul, kusjuures isiku süü ei saa sellisel juhul olla suur. D. Filippovi poolt on aga toime pandud I astme kuritegu. Ülaltoodust tulenevalt, arvestades ka D. Filippovi süü suurust, ei ole ringkonnakohtu hinnangul põhjendatud tema karistusest tingimuslik vabastamine. Puutuvalt taotlusse kohaldada D. Filippovi suhtes šokivangistust märgib ringkonnakohus, et šokivangistuse kohaldamine saab kõne alla tulla alles pärast seda, kui kohus on isiku suhtes esmalt otsustanud ta tingimuslikult karistuse kandmisest vabastada. Kuivõrd käesoleval juhul ei ole maakohus ega ka ringkonnakohus pidanud võimalikuks D. Filippovi tingimuslikku karistusest vabastamist, siis langeb ära ka šokivangistuse kohaldamise võimalus. KrMS § 185 lg 2 kohaselt kui apellatsioonimenetluses jäetakse esimese astme kohtu otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata, jäävad menetluskulud selle isiku kanda kellel need on tekkinud. Kuivõrd ringkonnakohus tegi käesolevas asjas KrMS § 337 lg 1 p 1 nimetatud lahendi, jäävad kohtukulud D. Filippovi kanda. 8 Aarne Sarjas Ago Kutsar 9 Tiit Lõhmus
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.