§-st 337 lg 1 p 4; 340 lg 2 p 6 tühistada Viru Maakohtu 19. jaanuari 2011 kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-10-11299 osaliselt, see on Roman Iljinilt ja Maria Iljinalt ekspertiiside tegemisega tekkinud kulude väljamõistmise osas. Juhindudes
lg 3 jätta Roman Iljinilt ekspertiiside tegemise eest kohtukuluna väljamõistetud 20 655 krooni, s.o 1 320.10 eurot riigi kanda. Juhindudes
lg 3 jätta Maria Iljinalt ekspertiiside tegemise eest kohtukuluna väljamõistetud 20 655 krooni, s.o 1 320.10 eurot riigi kanda. Muus osas jätta kohtuotsus muutmata. Roman Iljini ja Maria Iljina apellatsioonid rahuldada osaliselt. Välja maksta Advokatuurile eraldatud eelarveliste vahendite arvelt Advokaadibüroo Jevšina ja Manjuk kaudu 413.14 eurot, sealhulgas käibemaks 68.86 eurot vandeadvokaat Jekaterina Jevšinale tema poolt Maria Iljinale apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest. Maria Iljina kohtukulud, s.o kaitsja tasu advokaat Jekaterina Jevšina poolt osutatud õigusabi eest ringkonnakohtus 413.14 eurot jätta
Välja maksta Advokatuurile eraldatud eelarveliste vahendite arvelt Advokaadibüroo Galina Tšelnokova kaudu 413.14 eurot, sealhulgas käibemaks 68.86 eurot vandeadvokaat Galina Tšelnokovale tema poolt Roman Iljinile apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest. Roman Iljini kohtukulud, s.o kaitsja tasu advokaat Galina Tšelnokova poolt osutatud õigusabi eest ringkonnakohtus 413.14 eurot jätta
Edasikaebamise kord Kohtuotsus tehakse teatavaks ringkonnakohtu kantselei kaudu
lg 2 alusel vähendati mõistetud karistust ühe kolmandiku võrra ja lõplikuks karistuseks mõisteti 2 aastat ja 8 kuud vangistust. Sama kohtuotsusega mõisteti süüdi Maria Iljina KarS § 184 lg 2 p 1, 2 järgi ning karistati vangistusega 3 aastat.
lg 2 alusel vähendati mõistetud karistust ühe kolmandiku võrra ja lõplikuks karistuseks mõisteti 2 aastat vangistust. Maakohus konfiskeeris ning pööras riigituludesse Roman Iljinilt ja Maria Iljinalt ära võetud raha 4210 krooni (269,07 eurot), 1030 rubla (25,13 eurot) ning 60 eurot. Veel mõistis maakohus Roman Iljinilt riigituludesse välja menetluskulud: sundraha 695 eurot 5 senti, kaitsja Galina Tšelnokova eeluurimisel osutatud õigusabi eest 4860 krooni (310,61 eurot), kaitsjale kriminaaltoimiku materjalist koopiate tegemise eest 174 krooni 50 senti (11,15 eurot), ekspertiisi tegemise eest 20655 krooni (1320,10 eurot), kaitsja Galina Tšelnokova 14.01.2011 kohtuistungil osutatud õigusabi eest 218 eurot 84 senti. Maria Iljinalt mõistis maakohus riigituludesse välja menetluskulud: sundraha 695 eurot 5 senti, kaitsja Jekaterina Jevšina eeluurimisel osutatud õigusabi eest 4140 krooni (264,59 eurot), kaitsjale kriminaaltoimiku materjalist koopiate tegemise eest 174 krooni 50 senti (11,15 eurot), ekspertiisi tegemise eest 20655 krooni (1320,10 eurot), kaitsja Jekaterina Jevšina 14.01.2011 kohtuistungil osutatud õigusabi eest 115 eurot 6 senti. Maakohus arutas R. Iljinile ja M. Iljinale KarS § 184 lg 2 p 1, 2 järgi esitatud süüdistust selles, et nemad, tegutsedes grupis, ebaseaduslikult, rikkudes NPALS § 3 lg-s 1 sätestatut, alates novembrist 2008 kuni 31.03.2010 edasiandmise eesmärgil ebaseaduslikult omandasid, valdasid ja hoidsid oma korteris aadressil XXX amfetamiini sisaldavat narkootilist ainete suures koguses, millest piisab narkojoobe tekitamiseks vähemalt 10 isikule, ja müüsid narkootilisi aineid Narvas erinevatele isikutele järgmiselt: − alates 14.11.2008 kuni 31.03.2010 müüsid iga päev oma korterist aadressil XXX S.S. amfetamiini sisaldavat narkootilist ainet – vähemalt 1,12 grammi korraga, hinnaga 200 krooni kahe doosi eest või vahetasid amfetamiini mobiiltelefoni vastu (27.03.2010 S.S. andis Roman ja Maria Iljinale üle mobiiltelefoni Nokia X3, tasuna ühe doosi amfetamiini eest); − ajavahemikul 01.01.2010 kuni 29.03.2010 iga päev oma korterist aadressil XXX müüsid vähemalt ühe doosi amfetamiini sisaldavat narkootilist ainet kaaluga 0.62 grammi A.S. ile hinnaga 100 krooni doosi eest; − ajavahemikul veebruarist 2010 kuni 31.03.2010 oma korterist aadressil XXX müüsid vähemalt neli korda amfetamiini sisaldavat narkootilist ainet S.K. vähemalt 0,62 grammi korraga hinnaga 100 krooni doosi eest; − veebruaris 2010 oma korterist aadressil XXX müüsid vähemalt 0,62 grammi amfetamiini sisaldavat narkootilist ainet G.R. rele hinnaga 100 krooni doosi eest; − 31.03.2010 oma korterist aadressil XXX müüsid vähemalt 0,62 grammi amfetamiini sisaldavat narkootilist ainet, mis sisaldas 20% ehk 0,091 grammi amfetamiini G.R. rele hinnaga 100 krooni doosi eest. Lisaks sellele avastati ja võeti R. Iljini ja M. Iljina korteris aadressil XXX teostatud läbiotsimise käigus ära narkootilist ainet järgmiselt: − 18.11.2010 2 kotikest narkootilise ainega kaaluga 1,121 grammi, amfetamiinisisaldusega 14% ehk 0,12 grammi; − 31.03.2010 narkootiline aine kaaluga 5,22 grammi, amfetamiinisisaldusega 19% ehk 0,73 grammi; 3 − 16.04.2010 Roman Iljini poolt kööki tehtud peidikust suures koguses narkootikume kaaluga 51,02 grammi, amfetamiinisisaldusega 22% ehk 8,24 grammi ja toas tugitoolist 5 pakikest amfetamiini sisaldavate narkootiliste ainetega kaaluga vastavalt 0,42 grammi, 0,28 grammi, 0,41 grammi, 0,53 grammi ja 0,64 grammi. Oma tahtliku tegevusega panid R. Iljin ja M. Iljina toime narkootiliste ainete suures koguses ebaseadusliku käitlemise – omandamise, valdamise ja edasiandmise – grupis ning isikutena, kes on varem toime pannud narkootikumidega seotud süüteod, s.t KarS § 184 lg 2 p 1, 2 ettenähtud kuriteod. Maakohtu istungil tunnistas süüdistatav R. Iljin end täielikult talle inkrimineeritud kuriteo toimepanemises süüdi. Süüdistatav M. Iljina tunnistas end süüdi osaliselt talle inkrimineeritud kuriteos, seletades kohtule, et tõepoolest tarvitas narkootikume, kuid ei müünud ega andnud neid teistele isikutele edasi. Maakohus, kuulanud kohtuistungil ära prokuröri, süüdistatavad, nende kaitsjad ning vahetult uurinud asjas esitatud tõendeid ning enda siseveendumuse kohaselt hinnanud kõiki tõendeid nende kogumis, leidis, et R. Iljini ja M. Iljina süü KarS § 184 lg 2 p 1, 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises on tõendamist leidnud. Maakohus leidis, et R. Iljini ja M. Iljina poolt narkootilise aine (amfetamiin) suures koguses valdamine on tõendatud järgmiste tõenditega: arstliku kohtutoksikoloogia ekspertiisiaktiga nr 113, süüdistatavate korteri aadressil XXX Narva läbiotsimisprotokollidega ja fotodega ning ekspertiisiaktidega. Amfetamiini müük (käitlemine) on tõendatud süüdistatava R. Iljini ütlustega, mille kohaselt ta tunnistab kuriteo toimepanemist, ostis tavaliselt 1-2 g amfetamiini üks kord kuus, 50 g ostis paar korda pärast 2009. aasta novembrit, mille viis koju ja müüs 1 g kaupa 150 krooni eest, samuti tunnistaja S.K. ütlustega selle kohta, et ta hakkas võtma amfetamiini sõbra R. Iljini käest ning tunnistajate G.R. , A.S. ja S.S. ütlustega selle kohta et nad ostsid R. Iljinilt korduvalt amfetamiini. Karistuse mõistmisel võttis maakohus arvesse asjaolu, et R. Iljini on kriminaalkorras karistatud 4 korda. Tema karistust kergendavaks asjaoluks on puhtsüdamlik ülestunnistus. Karistust raskendavad asjaolud puuduvad. Tuginedes R. Iljinit iseloomustavatele materjalidele, leidis maakohus, et KarS § 184 lg 2 p 1, 2 järgi tuleb R. Iljinit karistada 4 aastase vangistusega, s.o alla karistuse keskmise määra ja
Lõplikuks karistuseks jääb 2 aastat ja 8 kuud vangistust. M. Iljinale karistuse mõistmisel arvestas maakohus asjaoluga, et teda on eelnevalt kriminaalkorras karistatud 2 korda. M. Iljina karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud puuduvad. Tuginedes M. Iljinad iseloomustavatele materjalidele, leidis maakohus, et KarS § 184 lg 2 p 1, 2 järgi tuleb teda karistada 3 aastase vangistusega ja
Lõplikuks karistuseks jääb 2 aastat vangistust. Maakohus märkis, et karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks peab arvestama ka süüdlaste isikut. Nii R. Iljini kui ka M. Iljinad on varem kriminaalkorras korduvalt karistatud, kumbki neist ei tööta. Karistuse mõistmisel tuleb arvestada eelkõige isikute süüd, karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, õiguskorra kaitsmise huvisid ja samuti võimalust mõjutada neid edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. KarS § 56 mõtte kohaselt peab isik ennekõike vastutama toimepandud teo eest. Maakohus asus seisukohale, et süüdistatavate näol ei ole tegemist isikutega, kes oma vanuse või vaimse tervise tõttu ei oleks tajunud toimepandud tegude ohtlikkust, õigusvastasust ning nende poolt toimepandu ei olnud juhuslik. Maakohus leidis, et nii R. Iljini kui ka M. Iljina suhtes on võimalik saavutada 4 karistuse eesmärk, mõistes neile reaalse vangistuse, arvestades eelkõige kuritegude raskust ja asjaolu, et mõlemat on varem korduvalt karistatud, kuid isikud jätkasid kuritegude toimepanemist. Sellises käitumises väljendub maakohtu hinnangul ilmselge ning teadlik vastandumine õiguskorrale ning see näitab üheselt, et süüdistatavad ei ole aru saanud varasemalt mõistetud karistuste tähendusest. Eelneva põhjal pidas maakohus põhjendatuks R. Iljini karistada sanktsiooni alammäärale lähedases määras ja M. Iljinad alammääras, mis kohtu arvates vastab nende süüle. R. Iljinilt ja M. Iljinalt ära võetud raha 4210 krooni (269,07 eurot), 1030 rubla (25,13 eurot) ja 60 euro osas leidis maakohus, et need summad kuuluvad konfiskeerimisele KarS § 832 lg 1 alusel kui kuritegelikul teel saadud vara. Mõlemad süüdistatavad on töötud ning legaalset sissetulekut ei oma. Süüdistatavad ei osanud seletada raha päritolu, mistõttu maakohus, võttes arvesse asjaolu, et süüdistatavad tegelesid narkootikumide müümisega, luges tõendatuks, et nimetatud raha oli saadud kuritegelikul teel.
kohaselt hüvitab menetluskulud süüdimõistetu, mistõttu maakohus mõistis menetluskulud riigi kasuks välja R. Iljinilt ja M. Iljinalt. Apellatsioonis esitatud taotluste sisu Süüdistatav R. Iljin palub maakohtu otsuse tühistada ning teha uus otsus, millega kergendada temale mõistetud karistust, vähendada väljamõistetud menetluskulusid, jätta süüdistatavatelt äravõetud raha konfiskeerimata ning mõista M. Iljina narkootikumide levitamises õigeks. Apellant vaidlustab maakohtu otsust osaliselt, s.o karistuse ja kohtu poolt väljamõistetud menetluskulude osas. Samuti peab ta süüdistust oma abikaasa M. Iljina osas alusetuks, kuna tema osa narkootiliste ainete levitamises on olematu. M. Iljina ei müünud ega hoidnud narkootikume. Apellant märgib, et ta on uurimise algusest peale ja ka kohtulikul arutamisel tunnistanud oma süüd ega ole uurimist takistanud. Samuti kahetseb ta tehtut täielikult. Apellant leiab, et süüdistus on esitatud mittekorrektselt ja haigete narkomaanide sõnade järgi, kellel ei ole raske erinevate õiguskaitseorganite möönduste pärast igaühe kohta valet rääkida. Apellandile on arusaamatu, miks kohus ei arvestanud, et kaks tunnistajat on varem kohtulikult karistatud (korduvalt KarS § 184 järgi) ning kellest üks väidab, et on haige ja ei suuda ilma narkootikumideta elada. Samuti, miks kohus tugines vaid valelike narkomaanide ütlustele, kes justkui tõid ühte ja seda sama katkise korpusega telefoni ning kes kooris väidavad, et soetasid pulbrit meie mõlema käest. Apellant peab absurdseks, et süüdistuses on pidevalt rõhutatud, et süüdistatavad tegutsesid ühiselt. Apellant märgib, et ebaselgeks jääb, kust pärineb kohtu järeldus, et ta tegeles narkootikumidega alates novembrist 2008. Sel ajal teenis süüdistatav ausalt ja seaduslikult raha tehases brigadirina töötades. Apellant on kindel, et tunnistaja S.S. ütlused on valelikud ja põhjendamatud. Tunnistaja S.S. tegeles ise sellel ajaperioodil narkootikumide levitamisega ja ta võeti selle eest vastutusele, kuid peaaegu koheselt vabastati. Apellant selgitab, et ei tegelenud narkootikumidega nii pikka aega nagu seda väidab S.S. ega varustanud teda 2-3 korda päevas, sest ta ise sai narkootikume S.S. ilt. R. Iljin leiab, et selliseid inimesi nagu S.S. , tuleb saata sunniviisilisele ravile ja sellise haige inimese tunnistusi ei saa arvesse võtta. S.S. on ise oma ütlustes väitnud, et on sõltlane ega saa ilma narkootikumideta elada. Lisaks on S.S. korduvalt KarS § 184 järgi karistatud ja selle eest vastutusele võetud. Tunnistaja A.S. on apellandi väitel tema kodus käinud vaid ühel korral ega ole tema naise Mariaga tuttav ja nad ei ole üksteist kunagi näinud. Samuti ei ole neid kunagi midagi 5 ühendanud ning nad ainult elasid kõrvuti. Ainult üks kord palus A.S. apellandilt, et ta ostaks ära A. S. televiisori, kuid apellant keeldus, sest sellele ei olnud dokumente. Apellant leiab, et tema naise vastu esitatud süüdistused on vale narkomaanide poolt, kes on õiguskaitseorganite poolt millegagi ära ostetud. Apellant on seisukohal, et tema abikaasa ei ole milleski süüdi – ta võis vaid aimata, et R. Iljin mõnikord tegeles narkootikumidega, kuid ise ei ole ta kunagi elus midagi mitte kellelegi müünud. Apellant rõhutab, et kõik S.S. ütlused on ebaõiged, samuti ka A. S. ütlused on täielikult valed. R. Iljin ei ole kunagi selle inimesega seotud olnud ega saa aru, miks ta teda ja tema naist mustab. Apellant leiab, et selliseid inimesi peab valeütluste andmise eest vastutusele võtma. Sellepärast palub apellant ringkonnakohtul nende tunnistajate ütluste õigsust põhjalikult kontrollida, samuti ka G. R. ja S. K. ütlusi, kuna nende tunnistajate valeütluste alusel istub vanglas täiesti süütu inimene M. Iljina. DNA ekspertiisi puudutavalt tahab apellant selgitada, et aadressil XXX elasid nad Mariaga koos, mistõttu ongi korteris ja kõigil korteris olevatel asjadel nende DNA. Apellant leiab, et see ei saa olla tõendiks Maria vastu. Apellant ei eita oma süüd toimepandus. Ta tunnistab, et on toime pannud ebaväärikaid tegusid, mille eest kannab karistust, kuid leiab, et 4 aastat vanglakaristust on liiga pikk aeg. Apellant märgib, et on raskelt haige inimene ning esitas vastavad tõendid ja põhjalikud selgitused oma tervisliku seisundi kohta I astme kohtusse. Apellant peab vajalikuks lisada, et vangla väidab, et ta on kõndiv surnu ja juba keeldutakse tal teatud haiguste ravimisest. Sellepärast palub apellant mõista talle tingimisi karistus või vähendada karistusaega. Apellant lisab, et tal on Mariaga ühine laps, kes on ühisel ülalpidamisel ja invaliid. Apellant selgitab, et ei hakanud narkootikumidega tegelema hea elu pärast. Ta töötas tehases kaks aastat, maksis makse ning tegeles võlgade kustutamisega riigi ees. Kui selgus, et nelja aasta jooksul ei saanud kustutada ühtki võlga, ehkki maksis iga kuu 3000 krooni lepingu järgi, siis aprillis 2009 läks töölt ära ja alles poole aasta pärast hakkas ta tegelema narkootikumidega, et toita peret. Apellant lisab, et on nüüdseks muutunud – see aeg, mil apellant on vahi all viibinud, on piisav selleks, et süüdistatav mõistaks kõiki oma vigu, seda enam, et apellant sai arstidelt teada, et tal on jäänud elada vaid kuu või kaks. Kuriteo toimepanemisega ei saanud apellant rikkaks, vaid üksnes toitis oma peret. See ei olnud pidev teenistus nagu väidetakse antud kriminaalasjas. Kui süüdistatav vahi alla võeti, siis pärast seda varastati ta korter kaks korda tühjaks. Apellandil ei olnud mingit eesmärki rikkaks saada, tema mureks oli vaid pere toitmine. Praegu kahetseb ta, et valis vale tee eksisteerimiseks ja pani toime mõtlematuid tegusid. Süüdistatav palub ringkonnakohtu istungile kutsuda tunnistajad S.S. ja A. S.. Süüdistatav M. Iljina palub maakohtu otsuse tühistada ja end õigeks mõista. Samuti tagastada maakohtu otsusega konfiskeeritud raha. Kui kohus ei tee õigeksmõistvat otsust palub M. Iljina vähendada karistust ning piirduda juba vahi all viibitud ajaga. Samuti palub ta otsuse oma abikaasa osas üle vaadata ja muuta tõkendit kergemaks. M. Iljina selgitab, et 31.03.2010 tungisid süüdistatavate korterisse operatiivtöötajad koos uurijaga, panid nende käed raudu ja tegid ettepaneku anda välja narkootikumid, mida abikaasa tegigi. Hiljem esitati R. Iljinile läbiotsimisorder. Kui M. Iljina palus orderit näha, uurija keeldus. M. Iljinalt ja tema abikaasalt võeti ära raha, mis pärines lapse arvelt, kuna laps saab pensioni. M. Iljina väidab, et ei teadnud midagi narkootikumide levitamisest. Narkootikumid, mille R. Iljin välja andis, olid tema enda tarbeks mõeldud. M. Iljina märgib, et tunnistas kohtus oma süüd selles, et on ise tarbinud narkootikume. Temal ja ta abikaasal on diagnoositud HIV. Seoses sellega on neil pidevalt probleeme tervisega ja R. Iljinil tuleb ette ägenemisi. Haigus progresseerub närvide tõttu. Süüdistatavate ülalpidamisel on 3-aastane 6 laps, kes vajab sellises vanuses vanemaid. Samuti palub M. Iljina arvestada, et tema abikaasa aitas uurimist, andis vabatahtlikult narkootikumid välja ja tunnistas oma süüd. M. Iljina leiab, et maakohus tegi otsuse, tuginedes põhjakäinud narkomaanide ütlustele, kes ise ei tea, mida räägivad. Ta ei mõista, miks talt võetakse vabadus ära kahe narkomaani valeütluste tõttu, keda ta isegi ei tunne. Ta märgib, et DNA ekspertiis ei olnud tema suhtes positiivne ning leiab, et maakohtu arvamus, et tema müüs ja hoidis narkootilisi aineid, ei ole põhjendatud. Üksnes sellest, et süüdistatavad elasid koos, ei saa järeldada, et M. Iljina teadis, millega ta abikaasa tegeleb. M. Iljina tunnistab, et tarvitas ise narkootikume, mida ta väga kahetseb, kuid tal ei olnud puutumust narkootikumide müümise, hoidmise ega soetamisega. Võimaluse korral palub M. Iljina kohtusse kutsuda ja küsitleda S.S. ja A. S. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused Ringkonnakohtu istungil täpsustasid R. Iljin ja M. Iljina nende poolt esitatud apellatsioonide piire. R. Iljin kinnitas ringkonnakohtule, et vaidlustab maakohtu otsust talle mõistetud karistuse ja temalt väljamõistetud kohtukulude osas. Talle mõistetud karistust palus R. Iljin kergendada ning osaliselt vähendada kohtukulusid. R. Iljini kaitsja toetas süüdistatava taotlust ja palus see rahuldada. M. Iljina kinnitas ringkonnakohtule, et ta vaidlustab maakohtu otsust talle mõistetud karistuse osas, paludes vabastada ta ärakandmata karistusest tingimuslikult. Samuti palus M. Iljina vabastada ta kohtukulude tasumisest. M. Iljina kaitsja toetas süüdistatava taotlust ja palus see rahuldada. Prokurör vaidles esitatud apellatsioonidele vastu, leides, et need on põhjendamatud. Viru Maakohtu otsuse palus prokurör jätta muutmata.
Kuivõrd R. Iljin ja M. Iljina täpsustasid, pärast kaitsjatega nõudpidamist, nende poolt esitatud apellatsioonide piire ning kinnitasid kohtuistungil, et vaidlustavad neile mõistetud karistusi ning väljamõistetud kohtukulusid, siis lähtub ringkonnakohus asja lahendamisel süüdistatavate ülaltoodud taotlustest. Tartu Ringkonnakohus, kuulanud ära süüdistatavad, nende kaitsjad, prokuröri ning tutvunud kriminaalasja materjalidega leiab, et maakohtu otsus kuulub osalisele tühistamisele R. Iljinilt ja M. Iljinalt väljamõistetud kohtukulude osas. Ringkonnakohus leiab, et puudub alus R. Iljinile mõistetud karistuse vähendamiseks. Maakohus on R. Iljinile karistuse mõistmisel arvestanud kõiki KarS § 56 ettenähtud asjaolusid. Maakohus on karistuse mõistmisel arvestanud R. Iljini suhtes kergendava asjaoluna tema puhtsüdamlikku kahetsust. Samuti seda, et vastutust raskendavad asjaolud tema suhtes puuduvad. Seega on maakohus R. Iljinile karistuse mõistmisel juba arvestanud asjaoludega, millistele viitab süüdistatav apellatsioonis. Karistuse aluseks on eelkõige isiku süü, s.t millisel määral on konkreetne tegu süüdlasele etteheidetav. 7 Ringkonnakohus leiab, et R. Iljini süü suurust mõjutab eelkõige asjaolu, et ta on toime pannud I astme rahvatervise vastu suunatud kuriteo. Tema tegevuse tulemusena sattus ohtu paljude inimeste elu ja tervis. Samuti tuleb R. Iljini süü suuruse hindamisel arvestada asjaoluga, et narkootikumide ebaseaduslik käitlemine ei olnud süüdistatava ühekordne käitumisakt, vaid R. Iljin tegeles narkootikumide edasimüümisega pikemat aega. R. Iljinile karistuse mõistmisel ei ole vähetähtis asjaolu, et süüdistatav on varasemalt 4 korda kriminaalkorras karistatud. Samuti on teda korduvalt karistatud väärteokorras Narkootiliste ja psühhotroopsete ainete seaduse § 151 lg 1 alusel. Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et R. Iljini süü suurus on küllaldane õigustamaks talle sanktsiooni alammäära lähedase karistuse mõistmist, mida
Ringkonnakohtu arvates ei tingi R. Iljinile mõistetud karistuse vähendamist asjaolu, et ta on raskelt haige. Ringkonnakohus leiab, et vangistuses viibides on süüdistatavale tagatud arstiabi ning juhul kui R. Iljin ei ole oma tervisliku seisundi tõttu võimeline vangistuses karistust kandma kuulub nimetatud küsimus lahendamisele KarS § 79 korras. Ka ei anna karistuse vähendamiseks alust R. Iljinil alaealise lapse olemasolu, sest lapse olemasolu ei takistanud R. Iljinil hoida ja müüa korteris, kus viibis tema laps, narkootikume. Maakohus on ringkonnakohtu arvates ka M. Iljinale karistuse mõistmisel arvestanud kõiki KarS § 56 lg 1 ettenähtud asjaolusid. Maakohus on arvestanud, et M. Iljina on varasemalt 2 korral kriminaalkorras karistatud. Kohus ei tuvastanud M. Iljina suhtes vastutust kergendavad ja raskendavad asjaolusid. Ringkonnakohus leiab, et M. Iljina süü suurust mõjutavad samad asjaolud, milliseid ringkonnakohus käsitles juba R. Iljini puhul. Samas nähtub kriminaalasja materjalidest, et M. Iljina roll narkootikumide hankimisel ja edasimüümisel oli oluliselt väiksem võrreldes R. Iljiniga ning sellest lähtudes on maakohus karistanud M. Iljinad ka kergema karistusega. Ringkonnakohus leiab, et M. Iljina süü suurus on küllaldane õigustamaks talle karistuse mõistmist sanktsiooni alamääras, mida
Küll aga väärivad ringkonnakohtu arvates tähelepanu R. Iljini ja M. Iljina taotlused kohtukulude vähendamise osas.
lg 3 kohaselt arvestab kohus menetluskulusid määrates süüdimõistetu varalist seisundit ja resotsialiseerumisväljavaateid. Kui menetluskulude hüvitamine ilmselt käib süüdimõistetule üle jõu, jätab kohus osa neist riigi kanda. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt mõisteti R. Iljinilt kohtukuludena välja kokku 2 555.75 eurot ning M. Iljinalt kokku 2 405.95 eurot. R. Iljin ja M. Iljina ei oma töökohta ja seega puudub neil ka kindel sissetulek. Elatutakse juhutöödest ning riiklikest toetustest. Nende ülalpidamisel on invaliidist alaealine laps. Seega on nende varaline seisund halb. Mõlemad süüdistatavad põevad rasket haigust, mis kahtlemata raskendab nende resotsialiseerumise väljavaateid. Lisaks puudub süüdistatavatel konkreetne elukutse. Arvestades süüdistatavatelt väljamõistetud kohtukulude suurust, leiab ringkonnakohus, et taolises sotsiaalses olukorras käib menetluskulude hüvitamine täies mahus süüdistatavatele ilmselt üle jõu. 8 Eeltoodust tulenevalt vähendab ringkonnakohus ekspertiiside tegemise kulu võrra R. Iljinilt ja M. Iljinalt väljamõistetud kohtukulu ja jätab selle riigi kanda. Kuigi M. Iljina ringkonnakohtu istungil ei vaidlustanud Narvas XXX asuvast korterist leitud raha konfiskeerimist, peab ringkonnakohus vajalikuks märkida, et nimetatud konfiskeerimine oli põhjendatud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu sellekohaste põhjendustega. Pealegi jääb selgusetuks, miks lapsetoetuseks saadud raha oli R. Iljini ja M. Iljina korteris sularahana ja seda erinevates rahalistes vääringutes. Vastavalt
lg 1 hüvitab apellatsioonimenetluses menetluskulud riik, kui tehakse
R. Iljini ja M. Iljina suhtes tegi ringkonnakohus
lg 1 p 4 ettenähtud lahendi, s.o tühistab osaliselt maakohtu otsuse väljamõistetud kohtukulude osas. Seega tuleb R. Iljinil ja M. Iljinal ringkonnakohtus tekkinud kohtukulud jätta riigi kanda. Aarne Sarjas Maarika Kuusk 9 Mati Kartau
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.