Obsah (14)

§ 175§ 180§ 339§ 132§ 49§ 50§ 63§ 312§ 107§ 342§ 257§ 258§ 21§ 62

1-10-1709 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 17. juuni 2011, Tartu Kriminaalasja number 1-10-1709 (09260103780) Kohtukoosseis Aarne Sarjas, Maarika

§-st 337 lg 1 p 1 jätta Tartu Maakohtu 10. novembri 2010 kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-10-1709 muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. Välja maksta Advokatuurile eraldatud eelarveliste vahendite arvelt Advokaadibüroo In Jure kaudu 249.29 eurot sealhulgas käibemaks 41.55 eurot advokaat Aivar Kellole tema poolt Indrek Rudsitile apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest.

§ 175

lg 1 p 4 ja § 185 lg 2 alusel välja mõista Indrek Rudsitilt menetluskulud, s.o kaitsja tasu vandeadvokaat Aivar Kello poolt osutatud õigusabi eest 249.29 eurot riigituludesse. Indrek Rudsitil tasuda väljamõistetud summa Rahandusministeeriumi arveldusarvele SEB nr 10220034796011 või Swedbank nr 221023778606. Maksekorraldusele märkida viitenumber 2800049858 ning selgitus „Indrek Rudsit 1-101709 kohtukulud“. Välja maksta Advokatuurile eraldatud eelarveliste vahendite arvelt Advokaadibüroo Rein Napa OÜ kaudu 268.43 eurot sealhulgas käibemaks 44.74 eurot advokaat Rein Napale tema poolt Andor Tähnasele apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest.

§ 175

lg 1 p 4 ja § 185 lg 2 alusel välja mõista Andor Tähnaselt menetluskulud, s.o kaitsja tasu vandeadvokaat Rein Napa poolt osutatud õigusabi eest 268.43 eurot riigituludesse. 2 Andor Tähnasel tasuda väljamõistetud summa Rahandusministeeriumi arveldusarvele SEB nr 10220034796011 või Swedbank nr

1. Maksekorraldusele märkida viitenumber 2800049858 ning selgitus „Andor Tähnas 1-101709 kohtukulud“. Kohtukulud tasuda 30 päeva jooksul käesoleva määruse jõustumisest arvates. Kui rahalised nõuded pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Edasikaebamise kord Kohtuotsus tehakse teatavaks ringkonnakohtu kantselei kaudu
2. juunil 2011 ja samast kuupäevast on kohtumenetluse poolel sellega võimalik tutvuda. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada Tartu Ringkonnakohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates
3. juunist
4. Kohtuotsuse peale võib kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud kohtumenetluse pool esitada kirjaliku kassatsiooni Riigikohtule Tartu Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates
5. juunist
6. Esimese astme kohtu otsuse sisu Tartu Maakohtu
7. novembri 2010 otsusega mõisteti Andor Tähnas süüdi ja karistati KarS § 184 lg 2 p 1 järgi 3 aasta ja 6 kuu pikkuse vangistusega. KarS § 68 lg 1 alusel arvestati karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg 26.-27.08.2009, s.o 2 päeva ja mõisteti A. Tähnasele lõplikuks karistuseks 3 aastat 5 kuud ja 28 päeva vangistust. Kohus määras KarS § 74 lg 1, 2 alusel, et koheselt ärakandmisele kuulub 5 kuud ja 28 päeva vangistust. Ülejäänud vangistust, s.o 3 aastat vangistust ei pöörata KarS § 74 alusel täielikult täitmisele, kui A. Tähnas ei pane 3 aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut kuritegu ja täidab talle KarS §-s 75 sätestatud käitumiskontrolli ajaks pandud kontrollnõudeid ning kohustusi. Sama kohtuotsusega mõisteti Indrek Rudsit süüdi ja karistati KarS § 184 lg 1 järgi 4 aasta ja 6 kuu pikkuse vangistusega. KarS § 68 lg 1 alusel arvestati eelvangistuses viibitud aeg karistusaja hulka ja I. Rudsiti karistuse kandmise aja alguseks loeti 14.10.
8. Sama kohtuotsusega mõisteti Jaan Vaible süüdi ja karistati KarS § 184 lg 2 p 2 järgi 4-aastase vangistusega. KarS § 68 lg 1 alusel arvestati karistusasja hulka eelvangistuses viibitud aeg 08.04.2009 ja 23.09.2009 s.o 2 päeva ja lõplikuks karistuseks mõisteti 3 aastat 11 kuud ja 28 päeva vangistust. Sama kohtuotsusega mõisteti süüdi ja karistati Jaanus Võsa, kuid tema osas ei ole kohtuotsust vaidlustatud. Maakohus arutas muuhulgas A. Tähnasele esitatud süüdistust selles, et tema omandas grupis koos J. Võsaga J. Vaible vahendusel I. Rudsitilt 25.08.2009 Tallinna linnas vähemalt 506 klorofenüülpiperasiini tabletti, s.o narkootilist ainet suures koguses, mida hoidsid enese juures sõiduautos BMW reg.nr XXX ning vedasid Tallinn-Tartu-Luhamaa maanteel, kuni 3 politsei poolt kinnipidamiseni 26.08.2009 Jõgeva maakonnas Põltsamaa vallas Adavere alevikus. Sellega pani A. Tähnas toime KarS § 184 lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o narkootilise aine suures koguses omandamise grupi poolt. Samuti arutas Maakohus I. Rudsitile esitatud süüdistust selles, et tema omandas J. Võsa eelneval tellimisel
9. aasta suvel tuvastamata kohas ja isikult vähemalt 506 klorofenüülpiperasiini tabletti, s.o narkootilist ainet suures koguses, mille andis 25.08.2009 Tallinna linnas edasi J. Võsale ja A. Tähnasele. Sellega pani I. Rudsit toime KarS § 184 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o narkootilise aine suures koguses omandamise ja edasi andmise. Veel arutas maakohus J. Vaiblele esitatud süüdistust selles, et tema: - omandas ebaseaduslikult seni tuvastamata ajal, kohas ja viisil vähemalt 9 metüleendioksümetamfetamiini (MDMA) tabletti, mille andis 24.09.2008 kell 20.45 Tartu linnas aadressil Riia 1 asuvas Tartu Kaubamaja juures edasi M.S. (L. le); - omandas tuvastamata ajal, kohas ja viisil Jaanus Võsa eelneval tellimisel vähemalt 1 grammi narkootilist ainet amfetamiini, mille andis
10. aasta juulis Tallinna linnas edasi Jaanus Võsale; - vahendas
11. aasta augustikuus Tallinna linnas vähemalt 506 klorofenüülpiperasiini tableti, s.o narkootilise aine suure koguse, edasiandmist Indrek Rudsitilt Jaanus Võsale. Sellega pani J. Vaible toime KarS § 184 lg 2 p 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o narkootilise aine suures koguses vahendamise ja edasi andmise isikuna, kes on varem toime pannud narkootikumidega seotud kuriteo. Maakohus leidis, et J. Vaible poolt
12. aasta juulis J. Võsa eelneval tellimisel vähemalt 1 grammi narkootilise aine amfetamiini omandamine ja edasiandmine Tallinna linnas J. Võsale, millest J. Võsa andis umbes 0,25 kuni 0,5 grammi amfetamiini
13. aasta juulis Põltsamaa linnas ja umbes 0,25 kuni 0,5 grammi amfetamiini 25.08.2009 edasi A. Tähnasele ning millest 0,27 grammi amfetamiini hoidis J. Võsa enese juures kuni 26.08.2009, on kohtuistungil uuritud tõenditega tõendamist leidnud. J. Võsa kahtlustatavana kinnipidamise protokollist nähtub, et J. Võsal jalas olnud pükste parempoolsest esitaskust leiti ja võeti ära minigrip kilekott, milles hele pulbriline aine. Ekspertiisiaktis nr AN-875-09/3478 väljendatud eksperdiarvamusega on tõendatud, et J. Võsa pükste taskust leitud pulber massiga 0,27 grammi sisaldas 11% amfetamiinsulfaati, s.o 0,022 grammi puhast amfetamiini. J. Vaible eitas kohtus täielikult narkootikumide vahendamist J. Võsale. Asjaolu, et amfetamiin pärines J. Vaiblelt, on maakohtu hinnangul tõendatud J. Võsa ütlustega, kes kinnitas, et sai umbes grammi amfetamiini J. Vaiblelt paar kuud enne kinnipidamist. Telefonikõnede eristus kinnitab J. Võsa ütlusi. J. Võsa ja J. Vaible tihedat suhtlemist tõendab jälitusprotokoll telefonikõnede salajase pealtkuulamise kohta, mille kohaselt on J. Võsa ja J. Vaible suhelnud alates 17.07.2009 igapäevaselt, enamasti mitu korda päevas. 23.09.2009 läbiotsimisprotokolli kohaselt leiti J. Vaible elukohast Tallinnas, XXX , kapiriiulilt voodipesu vahelt kaanega digikaal. Ekspertiisiakti nr AN-1003-09/3947 kohaselt leidus kaalul kokaiini ja tetrahüdrokannabinooli (THC) jälgi. See tõendab kaudselt J. Vaible seotust narkootiliste ainetega. Eeltoodud asjaolud kinnitavad, et J. Võsa sai amfetamiini J. Vaiblelt. Maakohtul ei olnud alust kahelda J. Võsa ütlustes, kuna ta on kogu käesoleva kriminaalasja menetluse ajal andnud ühetaolisi ütlusi, mis haakuvad asjas kogutud tõenditega. A. Tähnas eitas kohtus J. Võsalt amfetamiini saamist ja selle tarvitamist. Maakohus leidis, et kuna süüdistatav on andnud eeluurimisel ja kohtus vastukäivad ütlusi, on tema kohtus antud 4 ütlused ebausaldusväärsed. Joobeseisundi tuvastamise saatekirja nr 137T kohaselt leiti 26.08.2009 pärast kinnipidamist kell 03.30 A. Tähnase uriinist amfetamiini. Seda kinnitab ka narkootilise või psühhotroopse aine või muu sarnase toimega aine tarvitamisest põhjustatud terviseseisundi kirjeldamise akt. Arstliku kohtutoksikoloogia ekspertiisiakti nr 111 kohaselt võis A. Tähnas tarvitada amfetamiini 1-8 tundi enne kinnipidamist. Lähtudes sellest, et J. Võsa süüdistuses leidis tõendamist, et A. Tähnas oli ka varem saanud J. Võsalt narkootilist ainet sisaldava tableti, ning käesolevas episoodis tuvastati, et A. Tähnas oli enne kinnipidamist tarvitanud amfetamiini, milline aine leiti just J. Võsa juurest 26.08.2009 kinnipidamisel ning nad koos sõitsid Põltsamaalt Tallinnasse, ei tekkinud maakohtul kahtlust selles, et A. Tähnas sai eelnevalt tarvitatud amfetamiini just J. Võsalt. J. Vaible poolt J. Võsale ja J. Võsa poolt A. Tähnasele üleantud narkootilise aine kogused on tõendatud vaid süüdistatava J. Võsa ütlustega, mistõttu ei olnud maakohtul võimalik tuvastada puhta amfetamiini täpset kogust J. Vaible poolt omandatud ja edasiantud narkootilises aines. Süüdistuses esitatu kohaselt omandas J. Võsa J. Vaiblelt umbes 1 grammi amfetamiini, millest andis umbes 0,25 kuni 0,5 grammi amfetamiini kahel korral edasi A. Tähnasele. J. Võsa juurest kinnipidamisel leitud narkootiline aine massiga 0,27 grammi sisaldas 11% amfetamiinsulfaati, s.o vaid 0,022 grammi puhast amfetamiini. Maakohus leidis, et kuna algset kogust ei ole kaalutud, saab ütlusi koguste osas pidada suhtelisteks ning seega tuleb J. Vaible ja J. Võsa poolt amfetamiini omandamine ja edasiandmise lugeda tõendatuks väikeses koguses ning kvalifitseerida KarS § 183 järgi. Maakohus asus seisukohale, et J. Vaible ja J. Võsa panid kuriteo toime tahtlikult, eesmärgiga omandatud amfetamiin edasi anda. Süüd ja õigusvastasust välistavad asjaolud puuduvad. J. Vaible süüdistuses ebaseaduslikult seni tuvastamata ajal, kohas ja viisil vähemalt 9 metüleendioksümetamfetamiini (MDMA) tableti omandamises ning 24.09.2008 kell 20.45 Tartu linnas aadressil Riia 1 asuva Tartu Kaubamaja juures M.S. edasiandmises eitas süüdistatav M.S. narkootikumide andmist. M.S. kinnitas maakohtus, et sai 24.09.2008 Tartus uue kaubamaja juures J. Vaiblelt tabletid, kuid väitis, et need ei olnud ecstasy tabletid, vaid rahustid, ja ta tarvitas need ise ära. Kuna kohtus avaldati tunnistaja poolt eeluurimisel kahtlustatavana antud ütlused, mille kohaselt ta tellis ning sai J. Vaiblelt alla 10 ecstasy tableti, mille andis edasi M.S. , leidis maakohus, et M.S. i kohtus antud ütlused ei ole usaldusväärsed ja kohus ei saa neid tõendina arvestada. Tartu Maakohtu 06.11.2009 otsusega nr 1-09-5622 on leidnud tõendamist, et M.S. omandas J. Vaiblelt 9 ecstasy tabletti, mille andis edasi 24.09.2008 õhtul M. S. Tartus, Kuu tänaval sõiduautos, reg.nr XXX . J. Vaible poolt narkootilise aine edasiandmist tõendavad maakohtu hinnangul lisaks alljärgnevad protokollid ning tunnistaja M. S. ütlused. Varjatud jälgimise protokolli kohaselt kohtusid J. Vaible ja M.S. 24.09.2008 Tartus Riia 1 asuva uue kaubamaja juures. Kell 20.45 väljus M.S. Toyota reg.nr XXX kõrvalistmelt ning kohtus samal ajal kaubamajast väljunud J. Vaiblega. Nad jalutasid koos pisut eemale, kus J. Vaible andis M.S. midagi väikesemõõtmelist. Seejärel suundus M.S. tagasi Toyota juurde, istus kõrvalistmele ning seltskond jätkas kolmekesi sõitu. J. Vaible lahkus jalgsi kaubamaja juurest. Kell 21.25 peatus Toyota Tartus Kuu tänaval, M. S. väljus auto juhiistmelt ning kõndis minema. Eelnev haakub tunnistaja M. S. ütlustega selles, et 24.09.2008 sõitis ta autoga, mille reg.nr oli XXX Tartu kesklinna koos M.S. i ja ühe tüdrukuga. Ta tahtis M. tablette. M. palus peatuda uue kaubamaja juures ja oli ära umbes 10 minutit. M. andis talle koti tablettidega, kokku oli 9 tabletti Toyota logoga. Ta tarbis ecstasy tabletid nädala jooksul ära. M.S. i ja J. Vaible mobiiltelefonide vaatlusprotokollide kohaselt vastas M.S. i mobiiltelefon Nokia 2310 numbrile XXXXXX, teine temale kuulunud mobiiltelefon Samsung SGH-E250 numbrile XXXXXX ning kolmas mobiiltelefon LG KG225 numbrile XXXXXX. Viimatinimetatud telefoni SIM kaardile on salvestatud J. Vaible telefoninumber XXXXXX 5 nime all „Jaan Põltsust“. M.S. i aktiivset suhtlemist J. Vaiblega kinnitab ka jälitusprotokoll kõnedeeristuse kohta, mille kohaselt on M.S. i ja J. Vaible vahel toimunud ajavahemikul 22.24.09.2008 hulgaliselt kõnesid, millest saab järeldada, et süüdistatav ja tunnistaja olid head tuttavad. Äratundmiseks esitamise protokollist nähtub, et M.S. on J. Vaible ära tundnud kui poisi, kelle käest ta 24.09.2008 Tartus uue kaubamaja juures sai vähem kui 10 ecstasy tabletti, mille andis hiljem samal õhtul edasi M.S. . Maakohtu hinnangul on eelnimetatud tõenditega üheselt tuvastatud, et M.S. sai J. Vaiblelt 24.09.2008 õhtul Tartu Kaubamaja juures 9 MDMA tabletti. Et tegu oli narkootilist ainet sisaldavate tablettidega, on lisaks tõendatud tunnistaja M.S. e ütlustega, kes kinnitas, et M.S. ilt saadud tabletid sisaldasid narkootilist ainet ecstasyt ja ta tarvitas need ise ära. Kohtul ei ole alust tunnistaja ütlustes kahelda, kuna tal oli pikaajaline kogemus narkootiliste ainete tarvitamisel ja nende mõju hindamisel. Maakohus, lähtudes sellest, et tavapäraselt on narkootilise aine tabletid käibel kontsentratsiooniga, et 1 tableti tarvitamisest piisab narkojoobe tekitamiseks ühele inimesele, leidis, et kuna 9 MDMA tabletti on kogus, millest ei piisa 10-le inimesele narkojoobe tekitamiseks, siis on J. Vaible poolt toimepandu käsitletav narkootilise aine väikeses koguses ebaseadusliku käitlemisena. Maakohus leidis, et narkootilise aine ebaseadusliku käitlemise pani J. Vaible toime tahtlikult, õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud puuduvad. Maakohus, hinnanud kogumis kõiki kriminaalasjas kogutud tõendeid, asus seisukohale, et I. Rudsiti poolt J. Võsa eelneval tellimisel vähemalt 506 klorofenüülpiperasiini (CPP) tableti, s.o suure koguse narkootilise aine, omandamine ja J. Vaible vahendusel 25.08.2009 Tallinna linnas edasiandmine J. Võsale ja A. Tähnasele, mida viimased hoidsid enese juures ja vedasid sõiduautos BMW reg.nr XXX kuni politsei poolt kinnipidamiseni 26.08.2009, on kohtus täielikult tõendamist leidnud. Kohtuistungil I. Rudsit ja J. Vaible eitasid täielikult oma süüd. A. Tähnas tunnistas oma süüd selles, et aitas kaasa tablettide omandamisele, sõidutades J. Võsa autoga Põltsamaalt Tallinnasse ja tagasi. J. Võsa tunnistas, et ta omandas I. Rudsitilt J. Vaible vahendusel 506 tabletti, mille sai kätte 25.08.
14. Maakohus leidis, et süüdistatavate süü KarS § 184 järgi kvalifitseeritavas kuriteos on tõendatud lisaks J. Võsa ütlustele kahtlustatavana kinnipidamise protokollidega, ekspertiisiaktis nr AN-875-09/3478 väljendatud eksperdiarvamusega, sõiduki BMW (reg. nr XXX ) läbiotsimisprotokolliga ning jälitusprotokolli ja selle lisaga kõnedeeristuse kohta. Kahtlustatavana kinnipidamise protokollidest nähtub, et J. Võsa ja A. Tähnas peeti kinni 26.08.2009 kell 00.38 Tallinn-Tartu-Luhamaa maanteel Põltsamaa vallas Adavere alevikus Tallinna poolt esimese ülekäiguraja juures suunaga Tartu poole. Kinnipidamise hetkel istus sõiduki reg.nr XXX roolis A. Tähnas, J. Võsa istus kõrvalistuja kohal. Kinnipidamise hetkel visati kõrvalistuja poolsest avatud aknast välja minigrip kilekott, milles oli 506 tervet heledat ümara kujuga tabletti. Nimetatud kilekott tablettidega leiti politseiametnike poolt peatatud sõidukist umbes 3 meetri kauguselt teepervelt. Sõiduki BMW reg.nr XXX läbiotsimisprotokollist nähtub, et sõiduauto kõrvalistuja istme juurest, ukse ja istme vahelt põrandalt leiti ja võeti ära must kilekott, milles heleda pulbri jäägid. Ekspertiisiaktis nr AN-875-09/3478 väljendatud eksperdiarvamusega on tõendatud, et 506 helerohelist tabletti massiga 143,8 grammi sisaldavad klorofenüülpiperasiini. Klorofenüülpiperasiinhüdrokloriidi sisaldus on vähemalt 7,2%, seega on tablettides 7,56 grammi klorofenüülpiperasiini. Ekspertiisiaktis nr AN-872-09/3473 väljendatud ekspertarvamusega on tõendatud, et mustas kilekotis leidus klorofenüülpiperasiini jälgi. Ekspertiisiakti nr GE-1037-09/3474 kohaselt musta värvi kilekotilt võetud proovides saadi DNA analüüsil täielik segaprofiil. Saadud tulemuste alusel ei saa välistada J. Võsalt ja A. Tähnaselt pärineva bioloogilise materjali sisaldumist segaproovis. Vastavalt ekspertiisiaktile 6 nr GE-1525-09/5072 on DNA analüüsil saadud tulemuste alusel arvutatud tõepära suhe, mille kohaselt on hüpotees, et mustalt kilekotilt võetud esimese DNA proovi puhul pärineb kotilt leitud DNA A. Tähnaselt ja J. Võsalt 4,2x108 korda tõepärasem kui vastandhüpotees ja teise proovi puhul on antud tõepära suhe 5,6x
15. Läbiotsimisprotokolli kohaselt võeti sõidukist BMW (reg.nr XXX ), milles süüdistatavad kinnipidamise ajal viibisid, ära J. Võsa kasutuses olnud mobiiltelefon Sony Ericsson K800i, milles olnud sim-kaart vastas numbrile XXXXXX ja A. Tähnase kasutuses olnud mobiiltelefon Samsung SGH-X670, milles olnud sim-kaart vastas numbrile XXXXXX . Vaatlusprotokollidega tuvastati, et J. Võsa telefoni sim-kaardi mälus oli „A“ tähe all salvestatud I. Rudsiti telefoninumber XXXXXX , samuti A. Tähnase telefoninumber XXXXXX ja nimede „Jaan Väike“ ja „Jaan Väike2“ all J. Vaible kasutuses olnud telefoninumbrid XXXXXX ja XXXXXX . A. Tähnase telefoni sim-kaardi mälus oli J. Võsa telefoninumber XXXXXX . J. Vaiblelt kahtlustatavana kinnipidamisel ära võetud mobiiltelefonis Nokia 3120c-1 olnud sim-kaart vastas numbrile XXXXXX ning sim-kaardi mälus olid nii J. Võsa kui A. Tähnase telefoninumbrid (XXXXXX , XXXXXX ). I. Rudsitilt kahtlustatavana kinnipidamisel ära võetud mobiiltelefoni Nokia 1100 vaatlusprotokolli kohaselt vastas tema telefonis olnud sim-kaart numbrile XXXXXX ning sim-kaardi mälus oli J. Võsa telefoninumber XXXXXX . Jälitusprotokollis ja selle lisas kõnedeeristuse kohta on fikseeritud eeltoodud telefoninumbritega tehtud kõned ja sellest nähtub J. Võsa tihe suhtlus A. Tähnasega ajavahemikus 01.05.-26.08.2009, J. Vaiblega alates 17.07.2009 kuni 15.08.2009 ja I. Rudsitiga alates 15.08.2009 kuni 25.08.
16. Protokollist kõnedeeristuse kohta nähtub ka J. Võsa liikumine 25.08.
17. Põltsamaalt Tallinnasse ja Tallinnast Adaverre. Kõnedeeristus kogumis varjatud jälgimise protokolli ning süüdistatavate juurest kinnipidamisel leitud narkootilise ainega tõendavad süüdistuses esitatud sündmuste käiku selle kohta, kuidas J. Võsa suhtles esialgu J. Vaiblega ning saanud viimase kaudu I. Rudsiti numbri, leppis I. Rudsitiga kokku tablettide kättesaamise tingimused, millest lähtuvalt sõitsid J. Võsa ja A. Tähnas 25.08.2009 Põltsamaalt Tallinnasse, kus kohtusid I. Rudsitiga, kellelt omandasid 506 CPP tabletti. Jälitusprotokoll telefonikõnede eristuse kohta kinnitab J. Võsa ütlusi J. Vaiblega suhtlemise osas kuu enne kinnipidamist. Protokolli kohaselt on J. Võsa ja J. Vaible suhelnud alates 17.07.2009 kuni 15.08.2009 igapäevaselt, enamasti mitu korda päevas. J. Võsa ütluste kohaselt helistas ta kuu enne kinnipidamist J. Vaiblele, et saada umbes 400-500 ecstasy tabletti ja tema kinnitusel oli J. Vaible rolliks see, et ta saaks tabletid ja viiks ta kokku vajalike inimestega. Enne 15.08.2009 ei ole J. Võsa kordagi suhelnud I. Rudsitiga. See haakub J. Võsa ütlustega selle kohta, et ta sai I. Rudsiti numbri J. Vaiblelt ning enne ta ei tundnud I. Rudsitit. Alates 15.08.2009 on J. Võsa hakanud suhtlema I. Rudsitiga ning samast päevast on katkenud täielikult suhtlemine J. Vaiblega. Seega on loogiline ja eluliselt usutav, et J. Võsa suhtles tablettide saamise eesmärgil esialgu J. Vaiblega kuni sai temalt I. Rudsiti telefoninumbri. Peale seda ei olnud tal enam vajadust J. Vaiblega suhtlemiseks, kuna sai edasi kõnelda inimesega, kes talle isiklikult tabletid kätte toimetas. Sündmuskoha varjatud jälgimise protokolli kohaselt 25.08.2009 kell 20.15 seisis Tallinna linnas Raudtee ja Hiiu tänava ristmikul musta värvi BMW 320D, reg.nr XXX , mille roolis istus A. Tähnas ja kõrvalistmel J. Võsa ning tagumisel istmel I. Rudsitile sarnanev isik. See haakub J. Võsa ütlustega selle kohta, et Tallinnasse jõudes kohtusid nad I. Rudsitiga ja võtsid ta auto peale. Varjatud jälgimise protokollist nähtub edasi, et kell 20.50 sõitis BMW Akadeemia tee suunas, kell 21.08 pargiti BMW Endla 43 Statoili tankla juurde, sealt liiguti kell 21.40 A. H. Tammsaare 111 asuva Statoili juurde, kell 22.15 pargiti BMW Akadeemia tee 22 juurde, kell 22.30 peatuti Mäepealse 19 asuva ARK territooriumil, kell 22.45 liiguti mööda Lossi tänavat Alliksoo tänava suunas, kell 23.10 mööda Raja tänavat Akadeemia tee 7 suunas ning kell 23.17 sõitis BMW mööda Tartu maanteed Tallinnast välja, jõudes öösel kell 00.38 Adavere alevikku, kus J. Võsa ja A. Tähnas politsei poolt kinni peeti. Varjatud jälgimise protokolliga tuvastatud asjaolud on kooskõlas J. Võsa ütlustega Tallinnas ringisõitmise ning tablettide omandamise aja ja koha osas. Kuigi I. Rudsit väitis kohtus, et suhtles J. Võsaga üksnes telefoni teel, et raha laenata ning 25.08.2009 nad kohtunud ei ole, on see ümber lükatud alljärgnevaga. Äratundmiseks esitamise protokollist nähtub, et J. Võsa on I. Rudsiti ära tundnud kui isiku, kelle ta võttis auto peale ja kelle number on tema telefonimälus salvestatud „A“ tähe all. Jälitusprotokoll kõnedeeristusega kinnitab, et J. Võsa ja I. Rudsit suhtlesid 25.08.2009 alates kell 14.40 kuni 23.16 kokku kaheksal korral. Maakohus asus seisukohale, et arvestades ajavahemikku, mil J. Võsa ja A. Tähnas sõitsid Tallinnasse sõidukiga BMW reg.nr XXX kuni tablettide kättesaamiseni ning asjaolu, et just samal ajavahemikul vestles J. Võsa telefoni teel korduvalt I. Rudsitiga, kes viibis ka vahetult enne tablettide omandamist eelnimetatud autos, on ümberlükkamatult selge, et I. Rudsit ei kohtunud J. Võsa ja A. Tähnasega muul eesmärgil kui viimastele tablettide edasiandmiseks. Eelnev annab kinnitust sellest, et I. Rudsit on andnud ennastõigustavaid ütlusi, mis ei vasta tõendatud asjaoludele. Sellistel asjaoludel leidis maakohus, et I. Rudsiti süü temale inkrimineeritud kuriteo toimepanemises on tõendamist leidnud kogu esitatud süüdistuse mahus. Maakohus pidas ebausaldusväärseiks süüdistatavate ütlusi selle kohta, mis puudutab A. Tähnase osavõttu CPP tablettide omandamisest. J. Võsa ütluste kohaselt tuli A. Tähnas Tallinnasse, kuna tal oli vaja autojuhti, kuid ta ei öelnud A. Tähnasele, miks Tallinnasse on vaja minna ning teel nad tablettidest ei rääkinud. A. Tähnas on sündmuste kirjeldamisel andnud ebajärjekindlaid ütlusi. Tema väitel ei olnud teel Tallinnasse sellest juttu, miks Tallinnasse minnakse ja ta ei tundnud selle vastu ka huvi. Eeluurimisel on A. Tähnas öelnud, et sai aru, et minnakse narkootilise aine järele ja tagasiteel ta nägi Jaanuse käes musta värvi prügikotti, millest paistsid „kettad“ ehk mingi narkootilise aine tabletid. Kohtus ei osanud A. Tähnas arusaadavalt selgitada vastuolu oma ütlustes. Eeltoodu seab A. Tähnase ütluste usaldusväärsuse kahtluse alla. Süüdistatavate ütluste ebausaldusväärsust süvendab asjaolu, et teel Tallinnasse helistas J. Võsa korduvalt I. Rudsitile, kes hiljem kohtus nendega autos. Lisaks on tõendatud, et J. Võsa ja A. Tähnas viibisid Tallinnas lühikest aega ning sõidu eesmärgiks oli omandada I. Rudsitilt narkootilist ainet. Seega pidi A. Tähnas olema teadlik narkootilise aine omandamisest. Samuti kinnitasid nii J. Võsa kui A. Tähnas kohtus, et raha tablettide eest andis üle A. Tähnas. See asjaolu iseenesest näitab A. Tähnase aktiivset osalust kuriteo toimepanemises. Seega on eeltoodud tõenditega üheselt tuvastatud, et J. Võsa, organiseerides I. Rudsitilt tablettide hankimist, tegi seda kooskõlastatult A. Tähnasega, mis tõendab ühtlasi A. Tähnase huvi CPP tablettide omandamise vastu. Kohus on seisukohal, et J. Võsa ja A. Tähnas tegutsesid grupis ühise tahtlusega omandada suur kogus narkootilise aine tablette. Klorofenüülpiperasiin kuulub sotsiaalministri
18. mai 2005.a määruse nr 73 lisa 1 narkootiliste ja psühhotroopsete ainete I nimekirja. Käesolevas asjas on ekspertiisiaktiga tuvastatud, et süüdistatavate poolt käideldud narkootiline aine kaaluga 143,8 grammi sisaldas 7,56 grammi klorofenüülpiperasiini. Arstliku kohtutoksikoloogia ekspertiisi akti nr 72 kohaselt võib klorofenüülpiperasiini üksikannus olla 17,5-52,5 mg. Seega piisab kümnele isikule narkojoobe tekitamiseks 175-525 mg (0,17-0,52 g) klorofenüülpiperasiinist. Kohus lähtub eksperdiarvamuses kajastatud nn keskmisele tarvitajale mõeldud kogusest. Eeltoodu põhjal on maakohtu hinnangul asjas uuritud tõenditega kogumis üheselt tõendatud süüdistatavate süü KarS § 184 järgi kvalifitseeritava teo toimepanemises, mis näeb ette vastutuse narkootilise või psühhotroopse aine suures koguses ebaseadusliku valmistamise, omandamise, valdamise, edasiandmise, vahendamise, veo või muu ebaseadusliku käitlemise eest. J. Võsa ja A. Tähnas käitlesid narkootilise aine suurt kogust koos isikute grupis, seega 8 tuleb nad süüdi tunnistada KarS § 184 lg 2 p 1 järgi. I. Rudsit tuleb narkootilise aine suure koguse edasi andmise eest süüdi tunnistada KarS § 184 lg 1 järgi. Maakohus leidis, et J. Võsa, A. Tähnas ja I. Rudsit panid kuriteo toime kavatsetult, J. Vaible tegutses temale inkrimineeritud teo toimepanemisel vähemalt otsese tahtlusega, s.t ta sai aru millise tagajärje tema tegevus kaasa toob ja soovis seda. Sellega on tuvastatud, et süüdistatavad on täitnud KarS § 184 järgi kvalifitseeritava kuriteo subjektiivse koosseisu. Maakohus ei tuvastanud süüdistatavate tegevuse õigusvastasust ega süüdistatavate süüd välistavaid asjaolusid. Karistuse mõistmisel arvestas maakohus vastavalt KarS § 56 lg 1 süüdistatavate karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdistatavaid edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. A. Tähnase puhul maakohus karistust kergendavaid või raskendavaid asjaolusid ei tuvastanud. Arvestades tema keskset rolli koos J. Võsaga käesoleva asja kõige mahukamas süüdistuses, leidis kohus, et on põhjendatud toimepandu eest karistada A. Tähnast § 184 lg 2 p 1 järgi alla sanktsiooni keskmise määra, s.o vangistusega 3 aastat ja 6 kuud I. Rudsiti puhul leidis kohus, et karistust kergendavad asjaolud puuduvad. Raskendavaks asjaoluks on omakasu motiiv. Käesoleva asja kõige mahukamas süüdistusepisoodis pärines suur kogus narkootilist ainet just I. Rudsitilt, kes sai ainsana käitlemisest suurt materiaalset kasu. See näitab, et ta oli narkootikumide käitlemise ahela tipus ja seega tuleb teda käesolevas asjas § 184 lg 1 järgi karistada sanktsiooni keskmise määra lähedal, s.o 4 aasta ja 6 kuu pikkuse vangistusega. Jaan Vaible puhul võttis maakohus arvesse seda, et teda on varem kriminaalkorras karistatud 2-l korral, kuriteod on toime pandud katseajal. Arvestades tema rolli käesoleva asja kõige mahukamas süüdistuses ning lisaks veel toimepandud kahte episoodi väikese koguse narkootilise aine käitlemisel, leidis maakohus, et on põhjendatud karistada J. Vaiblet § 184 lg 2 p 2 järgi üle sanktsiooni alammäära, kuid alla keskmise määra, s.o vangistusega 4 aastat ja 2 kuud. Kohus leidis, et eeltoodud karistustega on kindlustatud õiguskorra huvid ning on saavutatav süüdlaste suhtes karistuse eesmärk. Maakohus pidas

§ 180

lg 1 alusel põhjendatuks süüdimõistetuilt välja mõista kohtukulud.

§-de 175 lg 1 p 9 ja § 179 lg 1 p 1 alusel kuulub süüdimõistetuilt väljamõistmisele sundraha esimese astme kuriteo toimepanemises süüdimõistmise tõttu igaühelt summas 10 875 krooni. Tulenevalt

§-st 175 lg 1 p 4 pidas maakohus põhjendatuks välja mõista süüdimõistetuilt määratud kaitsjatele väljamakstava tasu, s.o Andor Tähnaselt 14 880 krooni ja Indrek Rudsitilt 14 640 krooni,

§ 175

lg 1 p 3 alusel ekspertiisitasu 9338 krooni, s.o 2334.50 krooni igalt süüdimõistetult ja

§ 175

lg 1 p 5 alusel toimiku koopia tegemise kulud 215.10 krooni igalt süüdimõistetult. Apellatsioonides esitatud taotluste sisu Süüdistatava A. Tähnase kaitsja vandeadvokaat Rein Napa palub tühistada Tartu Maakohtu 10. novembri 2010 kohtuotsuse A. Tähnase KarS § 184 lg 2 p 1 järgi süüditunnistamises ja karistamises ning teha uus otsus, millega tunnistada A. Tähnas süüdi KarS § 22 lg 3 – § 184 lg 1 järgi ja mõista talle kergem karistus. Apellatsiooni põhjenduste kohaselt on maakohus ekslikult leidnud, et A. Tähnas pani süüdistuses temale etteheidetud teo toime grupis koos J. Võsaga. J. Võsa kohtuistungil antud ütluste kohaselt omandas ta 506 narkootilise aine klorofenüülpiperasiini tabletti Tallinnas 9 25.08.2009 I. Rudsitilt J. Vaible vahendusel. A. Tähnasega juttu sellest, miks sõidetakse Põltsamaalt Tallinna, ei olnud. A. Tähnas ise on andnud ütlusi, et ta aimas, milleks J. Võsa võib sõita Tallinna, kuid otseselt juttu temaga sellel teemal ei olnud. J. Võsa vajas A. Tähnase abi seetõttu, et tal enesel puudus juhtimisõigus ja juhiload. A. Tähnase osa J. Võsa poolt narkootilise aine omandamisel 25.08.2009 seisnes selles, et J. Võsa poolt telefoni teel antud juhtnööride kohaselt andis ta menetluses tuvastamata isikule, kes tuli sõiduauto juurde, üle J. Võsale kuuluva raha, samuti selles, et edasi toimetas ta J. Võsa koos viimase juures olnud narkootilise aine tablettidega Tallinnast autoga tagasi Põltsamaa valda, kus politsei nad Adaveres kinni pidas. Kaitsja on seisukohal, et nende, kohtuistungil uuritud tõendite põhjal ei saa teha järeldust, et süüdistuses märgitud teo pani A. Tähnas toime grupis koos J. Võsaga. Kogu raha, mille A. Tähnas J. Võsa palvel andis edasi auto juurde tulnud isikule, kuulus J. Võsale, ka ei olnud A. Tähnase ja J. Võsa vahel mingisugust kokkulepet selles, et auto juhtimise teenuse eest A. Tähnasele narkootilise aine tablettidega või üldse midagi tasutakse. Nendel asjaoludel tuleb A. Tähnase tegu kvalifitseerida kui kaasaaitamist narkootilise aine suures koguses käitlemisele. Kaitsja peab lisaks eeltoodule vajalikuks märkida ka seda, et maakohus ei ole apelleeritavas kohtuotsuses süüdistatavate sarnastele tegudele õigusliku hinnangu andmisel olnud järjekindel – süüdistatav I. Rudsit oli kohtu alla antud, ta mõisteti süüdi ja karistati KarS § 184 lg 1 järgi, samas on aga teda puudutavas süüdistuse osas selgelt nähtavad kuriteo grupilise toimepanemise tunnused – I. Rudsit tõi J. Võsani narkootilise aine, peitis selle, juhatas J. Võsale kätte peidukoha ja andis juhtnöörid kolmandale, tuvastamata isikule, kelle osa ja ülesanne oli narkootilise aine üleandmise kohast eemal vastu võtta selle eest tasutav raha. Kaitsja on seisukohal, et A. Tähnas pani temale inkrimineeritava teo toime mitte otsese, vaid kaudse tahtlusega. Kaitsja peab ringkonnakohtus vajalikuks uurida süüdistatavate A. Tähnase ja J. Võsa ütlusi. Karistuse mõistmisel palub kaitsja ringkonnakohtul arvestada, et A. Tähnast ei ole varem kriminaalkorras karistatud, kuni vahistamiseni 10.11.2010 oli tal olemas ka kindel töökoht. Süüdistatav A. Tähnas palub mõista talle kergem karistus ning kohaldada KarS § 74 alusel karistusest tingimisi vabastamist süüdimõistetu allutamisega käitumiskontrollile. Apellatsiooni põhjenduste kohaselt pole apellanti varem kriminaalkorras karistatud. Tal on hea töökoht, kus tal läheb väga hästi. Samuti on tal igakuiseid kohustusi panga ees, mida seni on täitnud palga arvel. Kui apellant peab vangistuses viibima, võib võlgnevuste likvideerimine muutuda raskendatuks. Apellant elab koos emaga, kellel ei ole võimalik poja võlgu tasuda. A. Tähnas lisab, et kahetseb tehtut puhtsüdamlikult. Süüdistatava I. Rudsiti kaitsja advokaat Aivar Kello palub tühistada Tartu Maakohtu otsuse apellatsioonis toodud mahus ning motiividel ja mõista I. Rudsit õigeks temale süüks arvatud süüteo toimepanemises. Apellatsiooni kohaselt ei tunnista I. Rudsit ennast talle süüks arvatud süüteo toimepanemises süüdi. I. Rudsit ei eita, et tunneb J. Võsa ja on temaga suhelnud, kuid suhtlemise eesmärgiks oli laenata J. Võsalt auto remondiks raha. Kaitsja toob välja asjaolu, et kohus on süüdimõistva otsuse rajanud süüdistatava J. Võsa ütlustele. Ülejäänud otsuses esitatud tõendid ei anna mingisugust teavet selle kohta, kelle käest ja millal J. Võsa ja A. Tähnas narkootilise aine omandasid. Asjaolu, et I. Rudsit ja J. Võsa omavahel telefoni teel suhtlesid ei tõenda veel seda, et kõned olid seotud narkootikumide omandamisega. Kaitsja lisab veel, et varjatud jälgimise protokolli (I kd, tl 133-134) kohaselt seisis 25.08.2009 kell 20.15 Tallinna linnas Raudtee ja Hiiu tänava ristmikul musta värvi BMW 320D, reg.nr 10 XXX, mille roolis istus A. Tähnas ja kõrvalistmel J. Võsa ning tagumisel istmel I. Rudsitile sarnanev isik. Seda, kas tegemist oli I. Rudsitiga, jälgimine ei tuvastanud. Kaitsja on seisukohal, et J. Võsa ütlused I. Rudsiti kohta on rõõn. Kuna rohkem üheselt võetavaid I. Rudsiti süüd kinnitavaid tõendeid ei ole, siis ühele tõendile süüdimõistvat kohtuotsust rajada ei saa. Süüdistatav I. Rudsit palub tühistada Tartu Maakohtu 10.11.2010 otsuse ja mõista ennast käesolevas kriminaalasjas õigeks. Apellatsiooni põhjenduste kohaselt ei nõustu apellant kohtu järeldustega. Kohtuotsus ei ole seaduslik ja põhjendatud ning see tuleb tühistada materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise tõttu nii teo kvalifitseerimisel kui ka karistust raskendavate asjaoludega arvestamisel. Kohtu järeldused ei vasta tuvastatud asjaoludele – seda nii süüteokoosseisu objektiivsete kui ka subjektiivsete tunnuste osas. Apellant leiab, et maakohus on rikkunud kriminaalmenetlusõigust

§ 339lg 1 p 7 ja 8 tähenduses.

I. Rudsit on seisukohal, et talle esitatud süüdistus ei vasta kohtuistungil tuvastatud asjaoludele. J. Võsa kohtuistungil antud ütlused tõendavad, et apellant ei ole tablette omandanud ega edasi andnud. Ekspertiisiakt nr GE-1037-09/3474 kinnitab samuti, et ei saa teha usaldusväärseid järeldusi I. Rudsiti kokkupuutest narkootilise ainega. Narkootikumide eest tasutud raha osas viitab apellant J. Võsa kohtuistungil antud ütlustele, mille kohaselt viimane ei tea, kellele raha läks. Apellant väidab, et kohtus ei ole tõendamist leidnud, et raha narkootilise aine eest anti üle temale. Apellant lisab, et kohtuistungi protokollis on muudetud ja võltsitud kohtulikul uurimisel tegelikult aset leidnud asjaolusid. Selle kohta on apellant Tartu Maakohtule esitanud protokolli parandamise taotluse. J. Võsa ütlused, mida kohus on pidanud antud asjas peamisteks tõenditeks, on vastuolulised. J. Võsa on apellandile öelnud, et ta annab J. Vaible kohta meelega valeütlusi, sest neil on omavahel mingi vaen. Seega on kindel, et tegemist on rõõnamisega. Kõnedeeristustega ei ole võimalik tõendada muud, kui seda, et ühelt numbrilt on helistatud teisele ja vastupidi. Kes kellega rääkis ning millest on tuvastamata. Apellant tunnistab, et rääkis J. Võsaga telefoni teel, kuid ainult raha laenamisest. Apellant tugineb kaebuses in dubio pro reo põhimõttele, mille kohaselt ei tohi vahetult uurimata, vastuoluliste või puudulike tõendite alusel teha süüdimõistvat otsust (RK 3-1-1-7805). Apellant toob veel kord välja kaitsja apellatsioonis juba esitatud asjaolu, et varjatud jälgimise protokoll (I kd, tl 133-134), mille kohaselt seisis 25.08.2009.a kell 20.15 Tallinna linnas Raudtee ja Hiiu tänava ristmikul musta värvi BMW 320D, reg.nr XXX, mille roolis istus A. Tähnas ja kõrvalistmel J. Võsa ning tagumisel istmel I. Rudsitile sarnanev isik, ei võimalda tuvastada, kas tegemist oli tõepoolest I. Rudsitiga. Karistuse osas peab apellant vajalikuks märkida, et kohtu seisukoht, mille kohaselt I. Rudsit pani teo toime kavatsetult, ei vasta tegelikele asjaoludele. Kohus, pidanud I. Rudsiti karistust raskendavaks asjaoluks omakasu motiivi, on käitunud meelevaldselt. Apellant leiab, et teda on antud asjas süüdi lavastatud. Süüdistatava J. Vaible kaitsja advokaat Ivo Kütt palub maakohtu otsuse täies ulatuses tühistada ning teha uus otsus, millega mõista J. Vaible talle esitatud süüdistustes õigeks või saata kriminaalasi esimese astme kohtule uuesti arutamiseks teises kohtukoosseisus. Juhul, kui ringkonnakohus saadab asja uueks arutamiseks esimese astme kohtule, palub apellant asendada J. Vaiblele kohaldatud tõkend – vahi all pidamine, tõkendiga – elukohast lahkumise keeld. 11 Apellant on seisukohal, et maakohus on oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust, mis seisnes selles, et asja arutas ebaseaduslik kohtukoosseis

§ 339lg 1 p 1 mõttes.

Maakohus arutas kriminaalasja kohtunik Madis Kägu eesistumisel, kes oli aga samas kriminaalasjas teinud eeluurimiskohtunikuna

§ 132nimetatud kohtumääruse, andes loa J.

Vaible vahistamiseks.

§ 49

lg 1 p 2 kohaselt on kohtunik eespoolkirjeldatud juhul kohustatud kriminaalmenetlusest taanduma. Apellant leiab, et tegemist on absoluutse taandamisalusega – viidatud sätte kohaldamine ei sõltu asjaolust, kas keegi menetlusosalistest esitas kohtuniku vastu taandamistaotluse või mitte. Apellant möönab, et käesolevas asjas on menetluslikult tegemist mõnevõrra komplitseeritud olukorraga. Käesolevas kriminaalasjas toimus eelistung 23.02.2010, kus isikud anti kohtu alla ning määrati kohtuliku arutamise aeg novembrisse

1. Kohtu alla andmisel J. Vaible osas tõkendi küsimust prokuröri poolt ei püstitatud ning isikule tõkendit ei kohaldatud. Pärast kohtu alla andmist tõenäoliselt „avastas“ prokurör, et J. Vaible karistusaeg saab täis 20.08.2010 ning seetõttu peeti vajalikuks tõkendi kohaldamist n.ö tulevikus, pärast vangistuse ärakandmist. 21.06.2010 kohtumääruse kohaselt (määrus, millega anti luba Jaan Vaible vahistamiseks) on kohtunik Madis Kägu ka ise ennast selgelt määratlenud eeluurimiskohtunikuna. Eeltoodu tuleneb üheselt määruses kirjas olevast nimetusest. Eespoolkirjeldatust tuleneb, et tehes eeluurimiskohtunikuna J. Vaible vahistamismääruse, ei oleks kohtunik tohtinud hilisemalt asja sisuliselt arutada. Apellandi arvates on vastav põhimõte seotud otseselt võistlevuse printsiibi sissetoomisega Eesti kriminaalmenetlusse. Põhimõte seisnebki selles, et kohus, hakates asja sisuliselt arutama, ei tohi olla tuttav kriminaalasja materjalidega (v.a süüdistusakt). Kriminaalasja materjalid esitatakse kohtule prokuröri poolt kohtuistungi rakendamisel. Vastavalt on toimunud ka käesolevas kriminaalasjas, prokurör andis kohtule üle toimiku ühes köites pärast avakõne pidamist 02.11.
2. Üheselt on mõistetav, et eeluurimiskohtunik on aga vähemal või suuremal määral asja materjalidega tuttav ning tõkendi küsimuse lahendamisel teeb n.ö eelotsustuse, mis hilisemalt võib takistada asjale objektiivse hinnangu andmist. Eelpooltoodule tuginedes leiab apellant, et kohtunik Madis Kägu oleks igal juhul pidanud kriminaalmenetlusest taanduma. Kohtuistungi protokollist nähtub, et kohtunik taandunud ei ole ning taandamistaotlust ei ole esitanud ka keegi menetlusosalistest. Apellant leiab, et

§ 50

lg 7 kohaselt saab ta viidata kohtuniku taandumise alusele, kuivõrd taandumise alus selgus apellandile alles pärast asja materjalidega tutvumist ringkonnakohtus. Ühtlasi on apellant seisukohal, et

§ 49

lg1 p 2 sätestatud olukord on igal juhul kohtulahendi tühistamise aluseks

§ 339

lg 1 p 1 mõttes, sõltumata sellest, kas varasemalt taandamistaotlust on esitatud või mitte. Apellandi vastav seisukoht põhineb käsitlusel, et

§ 49lg 1p 2 ei sisalda mitte mingisugust subjektiivsuse faktorit.

Asjaolu, et menetlusosalised ei pannud kohtuniku kohustuslikku taandamisalust tähele, ei saa olla aluseks ebaseadusliku kohtukoosseisu poolt tehtud lahendile. Vaatamata kogu eespoolkirjeldatule peab apellant arvestama, et ringkonnakohus ei pruugi nõustuda apellandi käsitlusega ebaseaduslikust kohtukooseisust. Seetõttu taotleb apellant alternatiivina Tartu Ringkonnakohtult uue otsuse tegemist, millega mõistetaks J. Vaible talle esitatud süüdistuses õigeks või saadetaks kriminaalasi uuesti arutamiseks esimese astme kohtule teises kohtukoosseisus, kuivõrd Tartu Maakohus on oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust ja ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust. Apellant leiab, et maakohus on kriminaalmenetlusõigust oluliselt rikkunud ka M.S. 24.09.2008 väidetavalt üleantud 9 MDMA tableti episoodis. Kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine seisneb

§ 339

lg 1 p 8 sätestatus – kohtuotsuse resolutiivosa järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele. Samuti puuduvad kohtuotsuses osaliselt 12 põhjendused, mis on käsitletav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena

§ 339lg 1 p 7 tähenduses.

Apellant leiab, et kohtu seisukoht J. Vaible süü tõendatuse osas ei põhine kohtus uuritud tõenditel, kohus ei ole oma vastavat järeldust põhjendanud ning kohtu seisukoht on ebaõige. Tunnistaja M.S. on andnud kohtuistungil ütlusi tunnistajana. Apellant märgib, et M.S. on ristküsitluse käigus andnud ütlusi, et ta ei tea, kellelt M. sai tabletid, et ta ei oska eristada toime järgi ecstasy tablette teistest narkootilistest ainetest. Samuti on tunnistaja M.S. andnud ütlusi, et tablette oli 9, Toyota logoga ning et need mõjusid, aga kuidas, ei oska kirjeldada. Maakohus on eeltoodust järeldanud, et tunnistaja ütlustega on tõendatud nagu tabletid sisaldaksid ecstasyt. Kohtul pole olnud alust kahelda tunnistaja ütlustes, kuna tal oli pikaajaline kogemus narkootiliste ainete tarvitamisel ja nende mõju hindamisel. Apellant on seisukohal, et kohtu järeldused on täiesti arusaamatud ja meelevaldsed. Tunnistaja ütlustest nähtub hoopiski, et tal pole õrna aimugi, milliseid tablette ta M.S. käest sai ja tarbis. Lisaks omistab kohus tunnistajale eksperdi pädevuse narkootilise aine mõju hindamisel. Apellant on seisukohal, et kohtu järeldused ei põhine M.S. e kohtus antud ütlustel. M.S. on andnud ütlusi, et tal oli probleeme tarvitamisega

1. aastal ning et ta ei oska toimeaine järgi narkootilisi aineid eristada. Apellant märgib ühtlasi, et kuivõrd M.S. antud tablette ei ole kätte saadud, võis olla tegemist platseeboga – aine, mis ei sisalda farmakoloogiliselt mõjuvat ainet ning mida kasutatakse toimeaine võrdlusainena kaksikpimekatsel. Apellandi arvates on üldtuntud asjaolu, et isik ei suuda teha vahet, kas aine sisaldab farmakoloogiliselt mõjuvat ainet või mitte. Ilma ekspertiisita ei ole võimalik lugeda tõendatuks, kas J. Vaible poolt väidetavalt edasiantud aine näol oli tegemist psühhotroopse ja keelatud ainega. Eespooltoodu tõttu on apellandi arvates täiesti ebaõige juba süüdistuses toodu, mille kohaselt J. Vaible andis edasi 9 MDMA tabletti. Maakohus refereerib kohtus tuvastatud asjaolude kirjeldamisel M.S. i ütlusi ja leiab hiljem, et M.S. i ütlused kohtus ei ole usaldusväärsed ja neid ei saa tõendina arvestada. Apellant nõustub kohtu seisukohaga, kuid lisab, et kohus oleks pidanud sellisel juhul ebausaldusväärseks tunnistama ka M.S. i kohtueelsel uurimisel antud ütlused ja muud isiku osavõtul tehtud uurimistoimingud, millised olid vastuolus isiku kohtus antud ütlustega. Kohus oleks pidanud M.S. i tõendiallikana tervikuna kõrvale jätma, kui ebausaldusväärse. Vastavaid seisukohti on Riigikohus avaldanud oma paljudes lahendites, nt 3-1-1-78-
2. Prokurör oma süüdistuskõnes ja kohus hilisemalt kohtuotsuses leiavad, et muuhulgas on J. Vaible süü antud episoodis tõendatud Tartu Maakohtu 06.11.2009 otsusega, milles mõisteti M.S. süüdi J. Vaiblelt 9 ecstasy tableti omandamises ning M.S. edasiandmises. Prokuröri süüdistuskõnes viidatakse oma väite põhistamisel muuhulgas Riigikohtu lahenditele 3-1-1100-07 ja 3-1-1-98-07, mis justkui lubavad kasutada ühe kriminaalasja menetlusdokumente teises kriminaalasjas tõendina

63 lg 1 tähenduses. Apellant ei nõustu sellise käsitlusega, tegemist on meelevaldse ja ebaõige tõlgendamisega. Tartu Maakohtu 06.11.2009 otsus ei saa mitte mingil moel tõendada J. Vaible süüd käesolevas kriminaalasjas. Apellant viitab oma seisukoha põhistamiseks täpselt samadele Riigikohtu lahenditele. Riigikohus lahendites 3-1-1-100-07 ja 3-1-1-98-07 on asunud seisukohale, et ühe kriminaalasja menetlusdokumente, sh süüdistusakti, kohtuotsust, kohtuistungi protokolli saab kasutada teises kriminaalasjas tõendina – muu dokumendina

§ 63lg1 tähenduses.

Kahjuks on nii prokurör kui ka maakohus jätnud tähelepanuta, et viidatud Riigikohtu lahendites esitatud seisukoht ütleb üheselt – nende dokumentidega saab aga tuvastada üksnes erineval ajal antud ütluste lahknemist. Apellandi arvates on täiesti selge, et jõustunud kohtulahendiga teises asjas ei saa tõendada antud juhul J. Vaible süüd käesolevas kriminaalasjas. Vastasel korral muutuks võimatuks käesolevas asjas J. Vaible osas kaitseõiguse teostamine ning menetlus kannaks ainult formaalset iseloomu. 13 Kohtuotsuses märgitakse veel, et antud episoodis on J. Vaible poolt toimepandud kuritegu tõendatud varjatud jälgimise protokolliga ja M.S. i ning J. Vaible mobiiltelefonide vaatlusprotokolliga, samuti äratundmiseks esitamise protokolliga. Apellandile jääb arusaamatuks, millisel moel kinnitavad viidatud tõendid J. Vaible poolt väidetavalt toimepandud ja süüdistuses märgitud kuritegu. Varjatud jälgimise protokoll tõendab vaid asjaolu, et M.S. ja J. Vaible kohtusid ning et J. Vaible poolt anti M.S. midagi väikest. Mobiiltelefonide vaatlusprotokoll tõendab asjaolu, et isikud olid tuttavad ja suhtlesid omavahel. Kuivõrd maakohus oleks pidanud M.S. i tervikuna ebausaldusväärse tõendiallikana kõrvale jätma, seega ei ole võimalik tõendina käsitleda ka äratundmiseks esitamise protokolle, kuna äratundja on olnud M.S. . Kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine J. Vaible poolt väidetavalt 1 grammi amfetamiini omandamises J. Võsa tellimisel ja vähemalt 1 grammi amfetamiini edasiandmisel 2009 juulis Tallinna linnas J. Võsale seisneb

§ 339

lg 1 p 8 sätestatus – kohtuotsuse resolutiivosa järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele. Kohtuotsuses märgitakse, et J. Vaible poolt toimepandud kuritegu on tõendatud J. Võsa ütlustega, kes kinnitas, et sai umbes grammi amfetamiini J. Vaiblelt paar kuud enne kinnipidamist. Lisaks märgib kohus, et telefonikõnede eristus kinnitab J. Võsa ütlusi. Samuti märgitakse kohtuotsuses, et J. Võsa ja J. Vaible tihedat suhtlemist tõendab jälitusprotokoll telefonikõnede salajase pealtkuulamise kohta. Samuti märgib kohus, et kuivõrd läbiotsimisprotokolli kohaselt leiti J. Vaible elukohast digikaal kokaiini jälgedega, siis tõendab ka see kaudselt J. Vaible seotust narkootiliste ainetega. Kõigest eelnevast teeb kohus järelduse, et J. Võsa sai amfetamiini J. Vaiblelt, kuivõrd J. Võsa on andnud kogu kriminaalasja vältel ühetaolisi ütlusi, mis haakuvad asjas kogutud tõenditega. Apellant on seisukohal, et käesolevas episoodis ei ole kohus taaskord järginud

§ 312p 1-3 sätestatut.

Apellant juhib ringkonnakohtu tähelepanu esmalt asjaolule, et kohus tohib oma seisukohad ja järeldused rajada vaid kohtuistungil uuritud tõenditele. Käesoleval juhul on apellandi jaoks kohtu seisukoht arusaamatu ning ka täiesti põhjendamatu. J. Võsa ülekuulamine kohtuistungil on protokollitud ning kohus saab rajada J. Võsa ütluste usaldusväärsuse vaid nendele ütlustele, kuivõrd kohtueelsel uurimisel antud ütlustest on avaldatud vaid kaks lauset. Apellant rõhutab esmalt, et isikule esitatud süüdistus peab olema konkreetne ja selge muuhulgas väidetava kuriteo toimepanemise aja ja koha osas. Käesolevas asjas jääb apellandile arusaamatuks, milliste kohtus uuritud tõenditega on tõendatud J. Vaible poolt 1 grammi edasiandmine J. Võsale 2009 juulikuus Tallinnas. Isikul ei ole parimagi tahtmise juures võimalus ennast kaitsta (nt esitada alibit), kui ta ei tea talle inkrimineeritava kuriteo toimepanemise aega ja kohta. Apellant kahtlemata möönab, et olenevalt asja tehioludest võib aja ja koha määretlemise täpsus olla suhteline. Käesolevas kriminaalasjas ei olnud J. Võsa kohtus ütluste andmise ajaks möödunud sedavõrd pikk aeg, et isik ei peaks mäletama väidetava narkootikumi omandamist kasvõi kuulise täpsusega. Apellant leiab, et J. Võsa kohtus antud ütlused ei ole sugugi ühetaolised, pigem vastuolulised. Esmalt vastab J. Võsa, et ta ei ütle, kellelt pärineb kinnivõtmisel leitud amfetamiin, seejärel muudab oma ütlusi ning väidab, et see pärineb J. Vaiblelt. Esmalt väidab J. Võsa, et pole amfetamiini enne kinnivõtmist tarvitanud ning seetõttu ei oska ta mõju kohta öelda. Hiljem väidab J. Võsa, et on ka koos A. Tähnasega tarvitanud amfetamiini. Amfetamiini omandamise aja kohta väidab J. Võsa, et omandas selle kuid enne kinnivõtmist. Omandamise koha kohta ei ole prokurör protokollist nähtuvalt üldse küsinud. Arvestades eespoolkirjeldatut on apellandile täiesti arusaamatu, milliste J. Võsa ütlustega on tõendatud amfetamiini omandamine J. Vaiblelt juulis 2009 Tallinnas. Kindlasti ei saa vastus „kuid enne kinnivõtmist“ tähendada juulikuud, samuti ei ole tõendatud amfetamiini omandamise koht. 14 Kohtuotsuses viidatakse antud episoodi tõendatuse seisukohalt telefonikõnede eristusele. Apellant leiab, et J. Võsa ja J. Vaible omavaheline tihe suhtlemine teatud ajaperioodil ei tõenda asjaolu, et suhtlemine toimus seoses narkootikumidega. Kohtuotsuse viide jälitusprotokollile telefonikõnede salajase pealtkuulamise kohta on apellandile üllatav. Kriminaalasja materjalide hulgas apellant sellist tõendit ei leidnud. Juhul, kui tõepoolest on isikuid salaja pealtkuulatud, siis on tegemist ebaseadusliku jälitustegevusega, kuna sellekohaseid tõendeid ega lube toimikus ei ole. Apellant on seisukohal, et J. Võsa ütlused on vastuolulised ning J. Vaible osas on tegemist rõõnaga, mis on ajendatud soovist saavutada endale soodsam karistus. Riigikohus oma lahendis 3-1-1-94-04 P 10 on märkinud, et “eriti juhtumitel, kui kaaskohtualuse ütluste näol on tegemist ainukese süüstava tõendiga, tuleb arvesse võtta kõik motiivid, miks võib konkreetne isik anda kaaskohtualust süüstavaid ütlusi. Mõistagi peavad need motiivid olema konkreetses kriminaalasjas mõistusepäraselt asjakohased – põhjendus ei pea ulatuma kõige kaugemate tõenäoliste ning abstraktsemate võimalusteni, mis on juba oma olemuselt ümberlükkamatud. Küll on aga tõsiseltvõetavad argumendid, et kaaskohtualune võib rõõna tulemusena kergendada enda karistust või saab või on saanud selle tulemusel mõne muu endale kasuliku soodustuse nagu vabastamine vahi alt eeluurimise ajal, või on tõstatatud kahtlus, et ta püüab sellega varjata teisi süüteo toimepanijaid. “ Väljaspool kahtlust on asjaolu, et rõõna tulemusel sai J. Võsa võrreldes teiste kohtualustega oluliselt soodsama ning valitseva kohtupraktikaga mitte kooskõlas oleva karistuse. Pehmelt väljendudes eluliselt mitteusutav on prokuröri ja kohtu poolt aktsepteeritud seisukoht, et J. Võsa soovis omandada enda tarbeks 500 narkootilise aine tabletti. Vastutulek prokuratuuri poolt selgitab samuti J. Võsa motiivi valetada J. Vaible kohta. J. Vaible on andnud ütlusi põhjuste kohta, miks J. Võsa võib tema suhtes anda valeütlusi. Tegemist oli J. Võsa ja J. Vaible vahelise rahaprobleemiga, täpsemalt küsis J. Vaible J. Võsalt raha, mida viimane keeldus andmast. Asjaolu, et J. Vaible elukoha läbiotsimisel leitud kaalult avastati narkootiliste ainete jälgi, ei kinnita isiku seotust antud ainete käitlemisega. J. Vaible selgitas, millistel asjaoludel ta kaalu soetas. Eluliselt on usutav, et narkootilise aine jäljed võisid nimetatud kaalul olla ka enne selle soetamist J. Vaible poolt. Siinjuures märgib apellant, et kohtuistungi protokollis on selge viga, J. Vaible oleks justkui vastanud, et tema elukoha läbiotsimisel leiti kokaiini. Tegelikkuses läbiotsimise käigus mingit kokaiini ei leitud. Kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine 506 klorofenüülpiperasiini tableti väidetava vahendamise episoodis seisneb

§ 339

lg 1 p 8 sätestatus – kohtuotsuse resolutiivosa järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele. Samuti puuduvad kohtuotsuses osaliselt põhjendused, mis on käsitletav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena

§ 339lg 1 p 7 tähenduses.

Ühtlasi on kohus selles episoodis tuginenud kohtukõlbmatule tõendile, mis tuleb lugeda kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks

§ 339lg 2 mõttes.

Apellant on seisukohal, et käesolevas episoodis ei ole kohus taaskord järginud

§ 312p 1-3 sätestatut.

Riigikohus on mitmetes lahendites, nt 3-1-1-21-10, 3-1-1-22-10, 3-1-1-46-10 märkinud, et kohtu siseveendumuse kujunemine peab olema jälgitav, sealjuures on oluline, millised asjaolud kohus tõendatuks luges ning millistele konkreetsetele tõenditele ja miks kohus seejuures tugines. Kohtuotsuses märgitakse omapäraselt, et lisaks J. Võsa ütlustele on süüdistavate süü tõendatud alljärgnevate tõenditega kogumis, järgneb tõendite refereering. Eeltoodust võiks justkui aru saada, et kohus omistab teatud tõendile – J. Võsa ütlustele suurema kaalu, kui teistele tõenditele. Jälgides kohtuotsuses kirjeldatud Ja. Võsa ütlusi ja kohtuistungi protokollis kirjas olevaid J. Võsa ütlusi, siis need ei kattu üks ühele. Apellant soovib rõhutada, et kui kohus rajab süüdimõistva kohtuotsuse valdavas osas kaaskohtualuse ütlustele, siis peaks ka 15 nende tsiteerimine ja neile tuginemine olema detailne. Kohtuotsuse erinevates osades refereeritakse J. Võsa ütlusi erinevalt. Apellant on seisukohal, et eespoolkirjeldatud kujul on kohtuotsus vastuoluline, kohus on kohandanud J. Võsa ütlusi meelevaldselt. Apellant leiab, et J. Vaible väidetava vahendamise seisukohalt on äärmiselt oluline tuvastada, millisel moel sai J. Võsa I. Rudsiti telefoninumbri. J. Võsa sellekohased ütlused on kajastatud kohtuistungi protokollis. Paljudele küsimustele on J. Võsa vastanud, et ei mäleta. Apellant on seisukohal, et J. Võsa ütlustest saab teha ainult ühe järelduse – J. Võsa kohtuistungil antud ütluste kohaselt sai ta I. Rudsiti numbri I. Rudsitilt, mitte aga J. Vaiblelt. J. Võsa ütluste kohaselt pidi J. Vaible roll seisnema selles, et J. Võsa saaks tablette, et vajalike inimestega kokku viiks. Samal ajal pole J. Võsal aimugi sellest, kas J. Vaible ka tegelikkuses üleüldse kellegagi suhtles narkootiliste ainete teemal. Tõendid selle kohta puuduvad. Kohtuotsuses on märgitud, et kuni 15.08.2009 suhtlesid J. Võsa ja J. Vaible tihedalt, alates 15.08.2009 on J. Võsa alustanud suhtlemist I. Rudsitiga ning katkestanud suhtlemise J. Vaiblega. Kohus peab loogiliseks ja eluliselt usutavaks, et J. Võsa suhtles tablettide saamise eesmärgil esialgu J. Vaiblega kuni sai temalt I. Rudsiti telefoninumbri. Pärast seda ei olnud J. Võsal enam vajadust suhelda Vaiblega, kuna sai edasi kõnelda inimesega, kes talle isiklikult tabletid kätte toimetas. Eeltoodust teeb kohus järelduse, et J. Vaible on andnud kohtus tõele mittevastavaid ütlusi, et vabaneda vastutusest ja kohus loeb tõendatuks tema süü narkootilist ainet sisaldavate tablettide vahendamises. Kohtu eespooltoodud käsitluse kohta märgib apellant, et kohtu järeldused on ebaloogilised ja eluliselt mitteusutavad eeldusel. Apellant põhjendas eespool, et J. Võsa enda ütluste kohaselt ei saanud ta I. Rudsiti telefoninumbrit J. Vaiblelt. Kui J. Vaible oleks olnud narkootilise aine vahendaja, tundnuks ta tingimata huvi tehingu teokssaamise vastu. J. Võsa peeti kinni 26.08.2009, ei ole eluliselt usutav, et vahepealse aja – 11 päeva jooksul J. Võsa ja J. Vaible „planeeritud narkotehingu“ teemal ei suhelnud. Apellant peab hoopis usutavamaks, et J. Võsa oleks soovinud J. Vaiblelt tehingu n.ö lõpuni vahendamist, kuivõrd I. Rudsit oli J. Võsale võõras isik. Apellant märgib ka, et kõnede eristus hõlmab ainult J. Võsa, J. Vaible ja I. Rudsiti omavahelist suhtlust. Puuduvad vähimadki viited, et õiguskaitseorganid oleksid kontrollinud J. Võsa muid võimalikke kontakte narkopartii hankimiseks. Kohtuotsuses viidatakse edasiselt varjatud jälgimise protokollile ning A. Tähnase ütlustele. Nimetatud tõendid ei tõenda mingilgi moel J. Vaible poolt väidetavat kuriteo toimepanekut. Seoses ekspertiisiaktiga nr AN-875-09/3478, millega tehti väidetavalt kindlaks puhta narkootilise aine sisaldus tablettides, ning Arstliku Toksikoloogia Ekspertiisi Aktiga nr 72, millega määrati väidetavalt kindlaks narkootilise aine suur kogus, leiab apellant, et Eesti Vabariigi Sotsiaalministri 18.05.2005 määruse nr 73 lisa 1, millega on kantud nimekirja “klorofenüülpiperasiin”, on vastuolus põhiseadusega ning tuleb jätta kohaldamata. PS § 87 p 6 sätestab, et Vabariigi Valitsusel on õigus anda määrusi täitmiseks seaduse alusel. Apellant leiab, et Sotsiaalministeeriumi 13.11.2007 määrus nr 72, millega täiendati Sotsiaalministri 18. mai 2005 määruse nr 73 «Narkootiliste ja psühhotroopsete ainete meditsiinilisel ja teaduslikul eesmärgil käitlemise ning sellealase arvestuse ja aruandluse tingimused ja kord ning narkootiliste ja psühhotroopsete ainete nimekirjad» määruse lisa 1 nimekirja “klorofenüülpiperasiiniga” on vastuolus NPAS sätestatud volitusnormiga. NPAS sätestab volitusnormis, et Sotsiaalministeeriumi poolt nimekirja kehtestamisel on kohustuslik Ravimiameti ettepanek. Sotsiaalministeeriumi selgituse kohaselt puudub klorofenüülpiperasiini nimekirja kandmisel Ravimiameti ettepanek. Eeltoodut tõendame J. Vaible endise kaitsja A. Laansalu järelepärimisega Sotsiaalministeeriumisse ning Sotsiaalministeeriumi vastusega. 16 Sotsiaalministeerium lähtus Euroopa Narkootikumide ja Narkomaania Seirekeskuse raportist "Raport on the risk assessment of BZP in the framework of the Council decision on new psychoactive substances". Seega ei vasta määruse menetluskord seaduses sätestatud volitusnormile. Ravimiameti ettepaneku olemasolu ei ole dispositiivse iseloomuga nõue, vaid tingimusteta kohustuslik. Veel leiab apellant, et arstliku kohtutoksikoloogia ekspertiisi aktis nr 72 sisalduv eksperdiarvamus on kohtukõlbmatu tõend. Riigikohus on oma lahendis nr 3-1-1-63-08 osundanud, et “vastavalt

§ 107

lg 3 p-dele 1 ja 2 tuleb ekspertiisiakti põhiosas obligatoorselt esitada uuringute kirjeldus, uuringutulemuste hindamise andmed ja eksperdiarvamuse põhjendus. Nõutavad andmed tuleb ekspertiisiaktis kohustuslikult kajastada põhjusel, et nende pinnalt on menetlejal ja kohtumenetluse pooltel võimalus veenduda eksperdiarvamuse põhjendatuses ning jälgida arvamusele jõudmise käiku. Ekspertiisiakti vastavus esitatud nõuetele tagab ühtlasi ka süüdistatava kaitseõiguse, kuna vaid nende täitmine tagab eksperdiarvamuse põhjendatuse kontrolli”. Riigikohus on nimetatud seisukohta korranud lahendis 3-1-1-79-10 ning jõudnud järeldusele, et kohtukõlbmatule tõendile tuginemine on kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine

§ 339lg 2 mõttes.

Apellant leiab, et käesoleva asja ekspertiisiaktis puudub igasugune uuringute kirjeldus. Arusaamatuks jääb, millist seisundit peab ekspert klorofenüülpiperasiini tarbimisest põhjustatud narkojoobeks ja millise manustamisviisi juures tekitab narkootiliste ainetega kokkupuutes olevale keskmisele isikule narkojoobe. Apellant rõhutab, et NPALS ei määratle, milline terviseseisund vastab narkojoobele. Üksnes politsei ja piirivalve seaduse § 7'22 lg 1 sätestab, et “joobeseisund on alkoholi, narkootilise või psühhotroopse aine või muu sarnase toimega aine tarvitamisest põhjustatud terviseseisund, mis avaldub väliselt tajutavas häiritud või muutunud kehalistes või psüühilistes funktsioonides ja reaktsioonides”. Kui lähtuda sotsiaalministri 19. juuni 2009 määrusega nr 52 kehtestatud “Arsti poolt isiku terviseseisundi kirjeldamise nõuded ja kord ning narkootilise või psühhotroopse aine või muu sarnase toimega aine tarvitamisest põhjustatud terviseseisundi raskusastmed ning sellekohane protokolli vorm” kajastatud loogikast (§ 4 p 2 ja 3), siis igasugune narkootilise aine manustamine ei too kaasa joovet. Seega iga konkreetse aine puhul “narkojoobe” väliselt tajutavate tunnuste sisustamine peaks olema nii jälgitav kui ka kontrollitav. Kuivõrd sotsiaalministeeriumi selgituse kohaselt tähistab nimekirjas sätestatud “klorofenüülpiperasiin“ kolme erinevat ainet, siis jääb ekspertiisiaktist arusaamatuks, millist struktuuriisomeeri toimet on tegelikult ekspert hinnanud. Rõhutame, et neil kolmel isomeeril võivad olla erinevad farmakoloogilised omadused. Kuivõrd aineekspertiis ei ole määranud konkreetset ainet, siis toksikoloogiaekspertiis on oletuslik ning järeldus ebapiisavate lähteandmete tõttu ebaseaduslik. Toksikoloogia ekspertiisiaktis osundatud “kasutatud kirjanduse” allikas “National Collaborating Centre for Drug Prevention, 2nd June 2006” ei ole leitav, mistõttu kaitseõiguse teostamine ekspertiisiakti pinnalt on võimatu. Ekspertiisiaktist ei ole võimalik aru saada, kas viidatud kasutatud kirjanduse puhul on tegemist raamatu, publikatsiooni , internetilehekülje või millegi muuga. Apellant soovib juhtida ringkonnakohtu tähelepanu asjaolule, et kohus on jätnud ka õiguslikult sisustamata ja põhjendamata J. Vaible poolse narkootiliste ainete nn vahendamise. Eeldades, et kõik maakohtu poolt tuvastatud asjaolud on õiged – mida need mingil juhul ei ole – ei sisaldaks J. Vaible tegevus ikkagi kuritegu KarS § 184 lg 2 p 2 – narkootilise aine vahendamise mõttes. Süüdistuse kohaselt seisnes J. Vaible poolne vahendamine selles, et “tema kasutas endale teadaolevaid narkootiliste ainete edasimüüjate kontakte, teavitas I. Rudsitit J. Võsa poolsest soovist omandada 400-500 narkootilise aine tabletti ning olles saanud vastava kinnituse narkootilise aine olemasolust, edastas I. Rudsiti telefoninumbri J. Võsale narkootilise aine 17 üleandmise kokkuleppimiseks”. Apellant rõhutab veelkord, et mitte ükski süüdistuses toodud asjaolu J. Vaible osas ei ole tõendatud. Samas leiab apellant, et ka süüdistuses toodu tõendatuse puhul ei ole tegemist vahendamisega. Apellandi arvates ei saa olla vahendamiseks nt tutvusringkonnas rääkimine või küsimine teemal “kas kellelgi on narkootikume või kas keegi teab kedagi, kes teaks kedagi, kellel võiks olla narkootikume”. Oletades edasi, et keegi tutvusringkonnast vastab, et “mul on narkootikume või ma tean kedagi, kellel võib olla ning annab küsijale mingi telefoninumbri, millelt võiks vastavat infot saada ning küsija edastab esialgsele küsijale selle telefoninumbri”. Apellant ei soovi ironiseerida, kuid tahes-tahtmata tekib küsimus, et kuhu tõmmata piir vahendamise kui kuriteo sisustamiseks. Apellandi arvates peab vahendamine olema siiski tunduvalt aktiivsem tegevus, kui käesolevas asjas süüdistuse kirjelduses. Vahendaja ülesanne klassikalises mõttes (ükskõik millises eluvaldkonnas) on vähemalt kaasa aidata ja tagada tehingu toimumine, tavapäraselt on vahendajale ette nähtud ka vahendamistasu. Suvaline informatsiooni edasirääkimine kolmandale isikule ei ole kindlasti vahendamine. Apellant soovib kokkuvõtlikult ka märkida, et maakohus ei ole oma otsuses vastanud kaitsjate seisukohtadele süüdistuse tõendatuse osas. Lugedes kohtuotsust ning jättes kõrvale kohtuotsuse esimese lehekülje ankeetandmete kohta, võib jääda mulje, et kaitsjad ei olegi justkui kohtuistungil osalenud. Apellant möönab, et

kohustust vastata kaitsjate argumentidele kohtule ega kohtuotsusele ei pane ning tegemist ei ole rikkumisega. Samal ajal oleks asja edasine lahendamine kõrgema astme kohtus lihtsam, kui esimese astme kohus analüüsiks kaitsjate vastuväiteid süüdistuse osas juba kohtuotsuses. Mitmed apellatsioonis märgitud põhjendused olid tõstatatud juba maakohtus ning nendele tähelepanu pööramine oleks olnud asjakohane ning vältinud apellatsioonis sisuliselt kogu kohtuotsuse analüüsi. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused Ringkonnakohtu istungil jäid süüdistatavad ja nende kaitsjad esitatud apellatsioonide juurde ning palusid need rahuldada. Prokurör vaidles apellatsioonidele vastu, leides, et need on põhjendamatud. Tartu Maakohtu otsuse palus prokurör jätta muutmata. Tartu Ringkonnakohus, kuulanud ära süüdistatavad, kaitsjad, prokuröri ning tutvunud kriminaalasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks puudub alus. Maakohus on oma otsuses

§ 312p 1,2 alusel igakülgselt analüüsinud J.

Vaiblele, A. Tähnasele ja I. Rudsitile esitatud süüdistusi ning esitanud omapoolsed põhjendused selles osas. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldustega ning vastavalt

§ 342

lg 3 p 1 ei pea ringkonnakohus vajalikuks kohtuotsuses toodud põhjendusi käesolevas otsuses korrata. J. Vaible kaitsja leiab apellatsioonis, et käesolevat kriminaalasja arutas ebaseaduslik kohtukoosseis ning seetõttu tuleks kohtuotsus tühistada ning saata uueks arutamiseks I astme kohtule. Kaitsja väidete kohaselt ei olnud kohtunik M. Kägu õigustatud kriminaalasja arutama, sest kohtunik M. Kägu oli eeluurimiskohtunikuna teinud

§ 132nimetatud määruse, andes loa J.

Vaible vahistamiseks.

§ 49

lg 1 p 2 kohaselt on kohtunik nimetatud juhul aga kohustatud taanduma kriminaalmenetlusest. Ringkonnakohus kaitsja taolise väitega ei nõustu. 18 22. veebruaril 2010 toimus

§ 257lg 2 korras maakohtu eelmenetluse istung ning 23.

veebruaril 2010 koostas maakohus kohtumääruse, millega anti kohtu alla J. Võsa, A. Tähnas, J. Vaible ja I. Rudsit. Kohtumääruse kohaselt jättis kohus J. Võsale ja I. Rudsitile kohaldatud tõkendi - vahistamine ja A. Tähnasele kohaldatud tõkendi - elukohast lahkumise keeld, muutmata. Seega nimetatud eelmenetluse istungil ei arutatud J. Vaible tõkendi küsimust, kuna ta kandis karistust varasemalt toimepandud kuritegude eest.

1. juunil 2010 esitas eriasjade prokurör maakohtule taotluse J. Vaible suhtes tõkendivahistamine - kohaldamiseks, kuna käesolevas kriminaalasjas ei olnud tema suhtes tõkendit kohaldatud. Nimetatud küsimuse lahendamiseks korraldas maakohus
2. juunil 2010 eelmenetluse istungi, millisel osales ka J. Vaible. Samal kuupäeval koostas maakohus kohtumääruse, millega andis loa J. Vaible vahistamiseks alates talle varasemalt mõistetud karistuse täieliku ärakandmise lõppemisest. Ülaltoodust nähtuvalt oli kriminaalasi ajal, mil kohus andis loa J. Vaible vahistamiseks kohtunik M. Kägu menetluses, kelle seadusest tulenevate ülesannete hulka kuulub ka eelistungi korraldamine isiku suhtes tõkendi kohaldamise või selle muutmise otsustamiseks. Vastavalt

§ 258

lg 1 p 1 kohtunik korraldaski eelmenetluse istungi ning andis oma määrusega loa J. Vaible suhtes tõkendi-vahistamine - kohaldamiseks.

§ 21

lg 1 kohaselt on eeluurimiskohtunik kohtunik, kes täidab talle

-ga pandud ülesandeid kohtueelses menetluses ainuisikuliselt. Ringkonnakohus leiab, et antud juhul oli kriminaalasi antud üle maakohtu menetlusse ja toimus juba kohtumenetlus. Seega oli kohtueelne menetlus lõppenud ning kohtunik M. Kägu, otsustades

§ 258lg 1 p 1 alusel J.

Vaible suhtes kohaldatava tõkendi üle, ei täitnud eeluurimiskohtuniku ülesandeid. Ülaltoodust tulenevalt puudus kohtunikul ka vajadus,

§-st 49 lg 1 p 2 alusel ennast taanda. Ringkonnakohus leiab, et J. Vaible süü 1 grammi narkootilise aine amfetamiini omandamises ja selle 2009 juulis Tallinnas J. Võsale üleandmises on tõendatud eelkõige J. Võsa ütlustega. J. Võsa on maakohtu istungil kinnitanud, et temalt kinnipidamisel äravõetud amfetamiini sai ta J. Vaiblelt. J.Võsa selgituste kohaselt sai ta J. Vaiblelt amfetamiini umbes 1 grammi ning see oli kuid enne tema kinnivõtmist. Ringkonnakohtul puudub alus kahelda J. Võsa ütlustes. Ka ei muuda neid ebausaldusväärseteks mõningad vasturääkivused, sest põhiasjaolude osas on need ühetaolised (1 grammi amfetamiini, mis temalt kinnipidamisel ära võeti, sai J. Võsa J. Vaiblelt). Ringkonnakohtu arvates puuduvad alused kahtluseks nagu võiks J. Võsa J. Vaiblet rõõnata ja seda soodsama karistuse ootuses nagu seda väidetakse apellatsioonis. Enne J. Võsa kinnipidamist politseitöötajate poolt 25. augustil 2009 ei olnud J. Võsa kriminaalkorras karistatud. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt kandis J. Võsa talle mõistetud karistusest ära 1 aasta 2 kuud ja 15 päeva vangistust. Ringkonnakohus leiab, et ajavahemikku, mil J. Võsa viibis vahi all, ei saa kuidagi vaadelda soodsama karistusena, mis sunniks J. Võsa andma J. Vaible suhtes valeütlusi. Puutuvalt apellatsioonis tehtud etteheitesse nagu ei oleks süüdistus piisavalt konkreetne, sest kuriteo toimepanemise aja määratlus, 2009 juuli kuus Tallinnas, ei anna J. Vaiblele võimalust ennast kaitsta, märgib ringkonnakohus järgmist. Tulenevalt

§ 62p-st 1 on üheks tõendamiseseme asjaoluks kuriteo toimepanemise aeg.

Seega tuleb nii süüdistuses (süüdistusaktis) kui ka isiku süüditunnistamisel ära näidata, millal 19 on teo objektiivse koosseisu asjaolud realiseeritud. Samas ei kirjuta seadus ette, millise täpsusega tuleb teo toimepanemise aeg tuvastada. Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma otsustes märkinud, et kuriteosündmust saab ajalises mõttes lugeda tuvastatuks mitte üksnes siis, kui seda on tehtud kas sekundilise või minutilise täpsusega. Kas kuriteo toimepanemise aeg võib olla määratletud kindla ajahetkena või ajavahemikuna ja milline võib olla selle ajavahemiku pikkus, see sõltub iga konkreetse kriminaalasja esemeks oleva teo tehioludest. Käesoleval juhul oli J. Vaible ning J. Võsa vahel tegemist ühekordse tehinguga, kus J. Vaible andis J. Võsale üle 1 grammi amfetamiini. Samas on J. Võsa selgitanud, et narkootikumide üleandmine toimus paar kuud enne tema kinnipidamist

1. augustil
2. Ringkonnakohus leiab, arvestades kriminaalasja esemeks oleva teo tehiolusid, on süüdistuses esitatud kuriteo toimepanemise aeg määratletud piisava täpsusega. Ringkonnakohus ei nõustu J. Vaible kaitsja taotlusega mõista J. Vaible õigeks 9 MDMA tableti omastamises ja nende edasiandmises
3. septembril 2008 kell 2045 Tartu linnas M.S. (L. le). Ringkonnakohtu arvates on maakohus igakülgselt analüüsinud kriminaalasjas kogutud tõendeid ning õigustatult leidnud, et J. Vaible süü nimetatud kuriteoepisoodis on tõendamist leidnud. Apellatsioonis leiab J. Vaible kaitsja, et kriminaalasjas kogutud tõenditega ei ole tuvastamist leidnud kas tablettide näol, millised M.S. M.S. üle andis, olid üldse narkootikumid, sest M.S. e ütlustest see ei selgu. Ringkonnakohtu arvates on kaitsja selline väide põhjendamatu. M.S. e ütluste kohaselt soovis M.S. laenata temalt autot. Lepiti kokku, et M.S. laenab autot M.S. , kui saab selle eest narkootikume. Kaubamaja juures väljus M.S. autost ning oli ära umbes 10 minutit. Kui M.S. naases autosse, siis sõitsid nad Nõkku, kus võtsid autosse veel ühe tüdruku. Nõost tagasi jõudes sõitis ta Vaba tänavale, kus M.S. andis talle koti tablettidega. Kotis oli 9 tabletti ning neil oli Toyota logo. Samal õhtul tarbis ta ära kaks tabletti. Prokuröri küsimusele, kas tabletid mõjusid, vastas tunnistaja jaatavalt. Ringkonnakohus, nõustudes maakohtuga, leiab samuti, et isik kes on varasemalt narkootikume tarvitanud, on võimeline tuvastama kas tarvitatud tabletid tekitasid talle narkojoobe või mitte. Kuivõrd tunnistaja kinnitas, et tabletid mõjusid, s.t tekitasid narkojoobe, siis olid tabletid millised M.S. M.S. üle andis, narkootikumid. Ringkonnakohtul puudub alus kahelda ka selles, et nimetatud tablettide näol oli tegemist metüleendioksümetamfetamiini tablettidega. Ringkonnakohtu arvates annab taoliseks väiteks alust asjaolu, et M.S. tunnistati Tartu Maakohtu
4. novembri 2009 otsusega süüdi J. Vaiblelt nimelt 9 ecstasy tableti omandamises ja nende edasiandmises M.S. . Siinjuures peab ringkonnakohus vajalikuks märkida, et erinevalt apellatsioonis väidetule, on maakohus M.S. i ütlused tõendite hulgast välja arvanud ning ei ole neid J. Vaible süü tõendamisel kasutanud. Maakohus on vaid nentinud, et M.S. on jõustunud kohtuotsusega süüdi tunnistatud J. Vaiblelt nimelt 9 ecstasy tableti omastamises. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonis esitatud arvamus nagu võinuks M.S. antud tablettide näol olla tegemist platseeboga, on oletuslik ning tuleneb kaitsja subjektiivsest arvamusest. Ringkonnakohus nõustub kaitsjaga selles, et eraldivõetuna kinnitab varjatud jälgimise protokoll tõepoolest vaid seda, et
5. septembril 2008 kell 20.45 M.S. ja J.Vaible kohtusid Riia tn 1 asuvas autoparklas. Samas tuleb nimetatud tõend asetada konteksti teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega. 20 Tunnistaja M.S. e ütluste kohaselt sai ta ecstasy tabletid M.S. ilt
6. septembril
7. Tabletid sai ta samal päeval M.S. iga toimunud kokkuleppe alusel, vastutasuks oma auto kasutamiseks andmise eest M.S. . Nimetatud kuupäeval sõitis ta koos M.S. iga kaubamaja juurde, kus viimane autost väljus ning oli ära kuskil 10 minutit. Nimelt
8. septembril 2008 kohtus M.S. Kaubamaja juures J. Vaiblega, kes annab talle jälgimisprotokollist nähtuvalt üle midagi väikesemõõdulist. Pärast Kaubamaja juurest lahkumist ning mõningast ringisõitmist annab M.S. M.S. üle 9 ecstasy tabletti. Ringkonnakohus leiab, et taolised kokkusattumused ei saa olla juhulikku laadi, vaid asjaosaliste kokkuleppelise tegevuse tulemus. Eeltoodust tulenevalt on maakohus J. Vaible nimetatud kuriteoepisoodis õigustatult süüdi tunnistanud. Ringkonnakohus ei nõustu apellatsiooni väitega nagu ei oleks kriminaalasjas tõendamist leidnud J. Vaible süü 2009 augustis vähemalt 506 klorofenüülpiperasiini tableti vahendamises I. Rudsitilt J. Võsale. KarS § 184 mõttes tähendab narkootilise ja psühhotroopse aine vahendamine aine toimetamist käsutusõiguse omajalt tarbijale. Samuti muul moel tehingu vahendamist. J. Võsa ütluste kohaselt soovis ta osta ecstasy tablette. Selleks helistas ta J. Vaiblele, sest oli teada võimalus J. Vaiblelt narkootikume saada. Konkreetselt tablettide arvust J. Vaiblega juttu ei olnud, kuid umbes 400-500 tabletti soovis ta saada. J. Vaible roll seisnes J. Võsa ütluste kohaselt selles, et ta viiks J. Võsa kokku tablettide saamiseks vajalike inimestega. Kaks päeva enne enda kinnipidamist sai ta teada, et tabletid on olemas. Prokuröri küsimusele, kas ta vajalike inimeste telefoninumbri sai J. Vaiblelt, on J. Võsa vastanud, et ei saa otseselt seda väita, sest sõnum tablettide olemasolu kohta tuli teise numbri pealt. Sõnum tuli I. Rudsitilt. Ringkonnakohtul puudub alus kahelda J. Võsa ülaltoodud ütluste tõepärasuses, sest need on haakuvad teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega (narkootikumide omamine hilisemalt, A. Tähnase ütlused, telefonikõnede eristused). Ringkonnakohtu arvates saab J. Võsa ülalesitatud ütlustest teha tõsikindla järelduse, et narkootikumide saamiseks vajalike inimeste leidmiseks kontakteerus ta üksnes J. Vaiblega. Pärast J. Vaiblega toimunud jutuajamist, saabus J. Võsa telefonile sõnum I. Rudsitilt, kes teavitas J. Võsa võimalusest saada narkootikume. Kuivõrd J. Võsa kontakteerus narkootikumide saamiseks vaid J. Vaiblega ning J. Võsaga kontakteerus narkootikumidega seoses I. Rudsit, keda J. Võsa varasemalt ei tundnud, siis saab eeltoodust järeldada, et J. Võsa telefoninumbri sai I. Rudsitile anda vaid J. Vaible. Vastupidised väited on ringkonnakohtu arvates ebaloogilised ja ümber lükatud J. Võsa ütlustega. J. Võsa ütlustega loeb ringkonnakohus ümberlükatuks ka I. Rudsiti väite, et tema sai J. Võsa telefoninumbri oma juhututtavalt, sest soovis J. Võsalt laenu saada. Ringkonnakohus ei loe eluliselt usutavaks, et keegi I. Rudsiti juhututtav, kelle nimegi ta ei tea, annaks I. Rudsitile J. Võsa telefoninumbri, kusjuures ei räägiks eelnevalt ega ka hiljem sellest J. Võsale. Samas on ebaloogiline loota, et J. Võsa annaks I. Rudsitile, kui talle tundmatule isikule, laenu, ilma mõne talle tuttava isiku soovituseta. Narkootilise aine vahendamine kui tegevus on sihipärane käitumine, mis on suunatud narkootilise aine vahendamisele. 21 Ringkonnakohtu arvates on J. Vaible tegevus I. Rudsitile J. Võsa telefoninumbri andmisel selleks, et viimased saaksid omavahel kokkuleppida narkootilise aine ostu-müügi tehingus, vaadeldav aktiivse tegevusena, milleta nimetatud tehing poleks aset leidnud. Seega vahendas J. Vaible otseselt I. Rutsiti ja J. Võsa vahel toimunud narkootikumide ostu-müügi tehingut ning on õigustatult süüdi tunnistatud KarS § 184 lg 2 p 2 järgi. Apellatsioonis leiab J. Vaible kaitsja, et kandes klorofenüülpiperasiini „Narkootiliste ja psühhotroopsete ainete meditsiinilisel ja teaduslikul eesmärgil käitlemise ja sellealase arvestuse ja aruandluse tingimused ja kord ning narkootiliste ja psühhotroopsete ainete nimekirjad“ määruse lisa 1 nimekirja ei ole Sotsiaalministeerium järginud NAPS § 31 lg 1 kehtestatut, sest puudub Ravimiameti sellesisuline ettepanek. Ringkonnakohus ei nõustu kaitsja taolise seisukohaga. Prokuröri poolt esitati ringkonnakohtule Ravimiameti ettepanek Sotsiaalministrile muuta narkootiliste ja psühhotroopsete ainete nimekirja. Nimetatud taotlus esitati Sotsiaalministeeriumile
9. augustilt
10. Esitatud taotluses palub ravimiamet lisada nimetatud nimekirja ka klorofenüülpiperasiin.
11. novembril 2007 vastuvõetud Sotsiaalministri käskkirjaga kantigi klorofenüülpiperasiin „Narkootiliste ja psühhotroopsete ainete meditsiinilisel ja teaduslikul eesmärgil käitlemise ja sellealase arvestuse ja aruandluse tingimused ja kord ning narkootiliste ja psühhotroopsete ainete nimekirja“. Apellatsioonis leiab J. Vaible kaitsja, et arstliku kohtutoksikoloogia ekspertiisi akt nr 72 on kohtukõlbmatu tõend kuna selles ei kajastu ekspertarvamuse põhjendus. Riigikohus on oma lahendites tõepoolest leidnud, et tulenevalt

§-st 107 lg 3 p 1 ja 2 tuleb ekspertiisiakti põhiosas obligatoorselt esitada uuringute kirjeldus, uuringutulemuste hindamise andmed ja eksperdiarvamuse põhjendus. Nõutavad andmed tuleb ekspertiisiaktis kohustuslikult kajastada põhjusel, et nende pinnalt on menetlejal ja kohtumenetluse pooltel võimalus veenduda eksperdiarvamuse põhjendatuses ning jälgida arvamusele jõudmise käiku. Ekspertiisiakti vastavus esitatud nõuetele tagab ühtlasi ka süüdistatava kaitseõiguse, kuna vaid nende täitmine tagab eksperdiarvamuse põhjendatuse kontrolli. Puutuvalt arstliku kohtutoksikoloogia ekspertiisi akti nr 72, leiab ringkonnakohus, et tegemist on sisuliselt eksperdi poolt tehtavate matemaatiliste tehetega, kusjuures nimetatud tehete tegemiseks vajalikud algandmed saadakse erinevatest erialastest teostest. Nimetatud erialane kirjandus on aga ekspertiisiaktis ka toodud. Seega leiab ringkonnakohus, et tegemist ei ole kohtukõlbmatu tõendiga. Erinevalt apellatsioonides väidetule leiab ringkonnakohus, et I. Rudsiti süü 506 tableti klorofenüülpiperasiin omandamises ja selle edasiandmises J. Võsale on tõendamist leidnud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu sellekohaste järeldustega ning ei pea vajalikuks neid käesolevas otsuses korrata. Ringkonnakohus leiab, et I. Rudsiti väited, nagu ei oleks ta kunagi J. Võsaga kohtunud ega talle narkootikume üle andnud, on ümberlükatud J. Võsa ütlustega. J. Võsa ütluste kohaselt sai ta

1. augustil 2009 mobiiltelefonile sõnumi, et tema poolt soovitav narkootikum on olemas. Nimetatud sõnum saadeti I. Rudsiti poolt. Pärast sõnumi saamist helistas ta I. Rudsitile ning lepiti kokku, et kohtutakse
2. augustil Tallinnas. Jõudnud
3. augusti 2009 õhtul Tallinna helistas J. Võsa I. Rudsitile ning saadi kokku mingi söögikoha juures. I. Rudsitiga koos sõideti raudteeülesõidu juurde, kus kohtuti kolmanda isikuga kellega 22 räägi ka narkootikumidest. J. Võsa ütluste kohaselt pärast kella 21.00 võttis I. Rudsit temaga ühendust ning kohtuti viimase poolt määratud kohas. Seejärel sõideti Nõmmel asuvasse ARK parklasse, kus nendega liitus veel üks isik, lisaks I. Rudsitile. Seejärel sõideti edasi kohta, kus pidid asuma tabletid. Koos I. Rudsitiga läksid nad vaatama, kas narkootikumid on kokkulepitud kohas. Selgus, et narkootikumid olid olemas. Seejärel helistas ta A. Tähnasele, kes oli sellel ajal autos, et andku raha nendega kaasas olnud kolmandale isikule, mida viimane ka tegi. Pärast narkootikumide saamist ja raha üleandmist sõitis A. Tähas talle järgi ning nad sõitsid Tallinnast minema. Tablettide eest maksis ta 12 500 krooni. Varasemalt ta I. Rudsitit ei tundnud ning nad tutvusid alles narkootikumide üleandmise käigus. A. Tähnase ütluste kohaselt sõitsid nad koos J. Võsaga
4. augustil Tallinnasse, sest J. Võsa soovis seda. Tal oli kahtlus, et J. Võsa soovib Tallinnast hankida narkootikume. Tallinnasse jõudes kohtusid nad ühe noormehega, kes istus nende autosse. Selle isikuga kohtusid nad sellel päeval veel mitmel korral. Viimane kord kohtusid ARK keskuse juures. Siis sõitis ta autoga mingisse tupik tänavasse ja Jaanus läks selle kolmanda isikuga autost välja. Mingi aja pärast J. Võsa helistas ja ütles, et raha on vaja ära anda. Kui J. Võsa ja see kolmas isik olid autost väljunud, siis sõitis parklasse mingi Nissan ja sellele isikule ta raha andiski. Mille eest ta pidi raha üle andma, ta ei süvenenud. Hiljem võttis J. Võsa eemalt peale. Ülaltoodust nähtuvalt langevad J. Võsa ja A. Tähnase ütlused Tallinnas toimunu suhtes sisuliselt kokku ning maakohus on need põhjendatult lugenud usaldusväärseteks. Samas kinnitab J. Võsa ja A. Tähnase ütlusi ka isiku äratundmise protokoll, kus J. Võsa tunneb I. Rudsitis ära isiku kellelt ta sai narkootikumid. J. Võsa ütluste usaldusväärsust, et nimelt I. Rudsit oli isikuks, kes müüs talle narkootikume, suurendab ringkonnakohtu arvates ka telefonikõnede eristused, millistest nähtuvalt suhtlesid I. Rudsit ja J. Võsa
5. augustil 2009 ajavahemikul
6. 40 kuni 23.16 kaheksal korral. Ülaltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et puudub igasugune alus väiteks nagu oleksid J. Võsa ütlused I. Rudsiti suhtes rõõn. Pealegi jääb selgusetuks, miks peaks J. Võsa rõõnama talle täiesti võõrast isikut, kes I. Rudsit talle ju oli. Ringkonnakohus leiab, et A. Tähnas on maakohtu poolt põhjendatult süüditunnistatud KarS § 184 lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo kaastäideviimises. Vastavalt omaksvõetud kohtupraktikale tegutsevad isikud kaastäideviijatena, kui nad tegutsevad ühiselt ja kooskõlastatult selliselt, et igaüks neist valitseb tegu ja igaüks eeldab, et süüteokoosseisu realiseerimine sõltub igast toimepanijast. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt sõitsid J. Võsa ja A. Tähnas koos Tallinnasse, kusjuures A. Tähnas oli autojuhiks. A. Tähnas on ise maakohtu istungil kinnitanud, et ta aimas J. Võsa soovi Tallinnast narkootikume osta. J. Võsa juhendamise järgi sõidutas A. Tähnas J. Võsa ja I. Rudsitit tehingu toimumise paika. A. Tähnas oli isikuks, kas maksis pärast narkootikumide üleandmist J. Võsale nende eest raha. Ringkonnakohus leiab, et süüdistatavate ülalkirjeldatud käitumine viitab otseselt asjaolule, et nad tegutsesid narkootikumide hankimisel ühiselt ja kooskõlastatult ning narkootikumide J. Võsa valdusse sattumine sõltus mõlema süüdistatava käitumisest. Ringkonnakohus leiab, et karistuse mõistmisel A. Tähnasele ja I. Rudsitile on maakohus arvestanud kõigi KarS § 56 lg 1 ettenähtud asjaoludega. Mingeid uusi asjaolusid, mis tingiksid A. Tähnasele ja I. Rudsitile mõistetud karistuse kergendamist ringkonnakohtule ei esitatud. 23 Ringkonnakohtu arvates ei tingi A. Tähnasele mõistetud karistuse vähendamist ka asjaolu, et A. Tähnas on varasemalt kriminaalkorras karistamata ja tal on olemas töökoht. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on nimetatud asjaoludega juba arvestanud, sest süüdistatavale karistuse mõistmisel on kohus määranud, et A. Tähnasele mõistetud karistus pööratakse täitmisele vaid osaliselt. Samas karistuse mõistmisel I. Rudsitile on maakohus arvestanud tema kõige suuremat aktiivsust kuriteo toimepanemisel ja õigustatult mõistnud talle ka rangema karistuse. Aarne Sarjas Maarika Kuusk 24 Mati Kartau