lg 1 alusel loeti karistusaja hulka eelvangistus, k.a väljaandmis- ja loovutamisvahistuses viibitud aeg. Karistuse kandmise alguseks loeti 10.03.2010. H. Maimjärvele esitati süüdistus KrK § 100 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises selles, et tema, olles eelnevalt 07.04.2001 õhtul tülitsenud Viljandi maakonnas Võhma linnas asunud ON baari juures I.T. , läks 08.04.2001 kella 05.00 paiku I.T. elukohta Viljandi maakonnas Võhma linnas Loigu 2-9, kus tulistas tapmise eesmärgil 7,62 mm Tokarev kaliibrilisest tulirelvast korteri koridoris seisnud I. T., kes sai 43 rindkeret läbistavat lasuhaava: mõlemasse rinnaõõnde, kõhuõõnde ja kõhukelmetagusesse ruumi tungivad lasuhaavad skeletiluude ja – lihaste hulgaliste purustustega ning seljaaju ja siseorganite eluga kokkusobimatute vigastustega ning kes suri saadud vigastustesse sündmuskohal. Kõrvaltuppa varjunud 6-aastane M.T. sai automaatrelvast välja tulistatud kuulide paiskumise korteri uksepiita ja seina ning sealt väljapaiskunud võõrkehadest kergeid kehavigastusi, so pindmisi haavu koos võõrkehade peetumisega parema reie ja keha piirkonnas. Maakohus leidis, et H. Maimjärve tegu, mis on eeluurimisel kvalifitseeritud KrK § 100 järgi, vastab
Maakohus tuvastas, et peale teo toimepanekut hakkas H. Maimjärv hoiduma kõrvale kriminaalmenetlusest ja tema asukoht ei olnud teada. Viljandi Maakohtu 16.05.2001 määrusega kuulutati H. Maimjärv tagaotsitavaks ja anti luba tema tabamisel võtta ta vahi alla. Ühtlasi tuvastas maakohus, et H. Maimjärv kannab karistust Hispaania vanglas ning on Eestile ajutiselt loovutatud 6 kuuks ja välja antud 10.03.2010. Maakohus leidis, et tunnistajad T.F. , E.B. , T.L. ja süüdistatav H. Maimjärv olid maakohtu istungil küsitletud KrMS sätteid järgides. Ühtlasi asus maakohus seisukohale, et põhjendatud ei ole kaitsja väide, et E.B. kohtuistungil antud ütlusi ei saa arvestada tõenditena, kuna prokuröri taotlusel eeluurimisel vastuolude kõrvaldamiseks avaldatud ütluste kohta vastas E. B., et ta ei mäleta, mida eeluurimisel rääkis. Maakohtu hinnangul ei ole põhjendatud ka kaitsja väide, et kannatanu provotseeris süüdistatavat, pekstes teda tema pruudi K.K. juuresolekul, kuna ühestki toimikus olevast tõenditest ei tulene, et tunnistaja K.K. oli H. Maimjärve pruut. Siinkohal märkis maakohus, et H. Maimjärve kohtuistungil antud ütlustes ei osanud ta öelda, kes olid need inimesed, kes peksmist pealt nägid ja tema üle naersid. Maakohus viitas KrMS § 300 lg-le 1 ja §-le 302 ning leidis, et kaitsja väited H. Maimjärve vaimse seisundi ja hingelise erutuse seisundi olemasolu kohta ei ole tõendatud ega põhjendatud. Maakohus märkis, et tunnistaja E.B. ütluste järgi oli tal tüli H. Maimjärvega ja I.T. tuli vahele, arvab, et teda kaitsma. Samas ei tea ta midagi kaklusest H. Maimjärve ja I.T. vahel. Ka tunnistaja T.L. ütluste järgi oli E.B. ja H. Maimjärve vahel tüli televiisori remondi pärast, mis lõppes nii, et E. B. lahkus, I.T. läks H. Maimjärvega auto juurde, kuid mis toimus auto juures, ta ei näinud. Maakohus leidis, et kuna kohtuistungil ei ole esitatud usaldusväärseid tõendeid kannatanu provotseeriva käitumise kohta, siis 9 aastat hiljem peale teo toimepanemist, ei ole enam võimalik usaldusväärselt tuvastada süüdlase hingelise erutusseisundi olemasolu. Maakohus leidis, et kaitsja väide kannatanu E.R. ütluste ebausaldusväärsuse kohta ei ole põhjendatud, kuna toimikust nähtuvalt on E. R. andnud nii 2001 aastal kui ka 2009 ja 2010 aastal ühesuguseid ütlusi ning E.R. tervislik seisund septembris-oktoobris 2010 ei ole põhjus, lugemaks tema eeluurimisel antud ütlused ebausaldusväärseteks. Ühtlasi asus maakohus seisukohale, et E.R. ütlused langevad kokku tunnistaja T.F. ütluste ja sündmuskoha vaatlusprotokollis tuvastatuga. Maakohus nõustus kaitsja väitega, et tõendatud ei ole, millal I.T. koju jõudis, kuid leidis, et kohtuistungil uuritud tõenditega seoses ei ole sel asjaolul erilist tähtsust, kuna I.T. ja H. Maimjärve vahelise kakluse toimumine H. Maimjärve poolt kirjeldatud kujul ei ole tõendatud. 2 Maakohus leidis, et H. Maimjärve käitumises on täidetud nii objektiivne kui ka subjektiivne süüteokoosseis. Viimase puhul märkis maakohus, et nii paljude laskude tulistamisel (ekspertiis tuvastas 43 lasuhaava, enamuses rindkerel elutähtsate organite piirkonnas) lähedalt teise inimese suunas saab teo toimepanija aru, et tema teo vältimatu tagajärg on inimese surm ning tavalise elukogemusega inimesel on alust eeldada, et selline käitumine võib kaasa tuua kõige raskemad tagajärjed. Karistuse mõistmisel arvestas maakohus
§-st 56 tulenevate asjaoludega ning leidis, et H. Maimjärve vastutust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ei esine. Maakohus märkis, et kohtuistungil kahetses H. Maimjärv oma tegu, kuid asus seisukohale, et kuna peale teo toimepanemist hakkas H. Maimjärv kriminaalmenetlusest kõrvale hoiduma, siis 9 aastat hiljem teo kahetsemine ei ole karistuse mõistmisel karistust kergendav asjaolu. Maakohus tuvastas, et peale teo toimepanemist läks H. Maimjärv Hispaaniasse, kus praegu kannab 17 aastast karistust seoses narkootikumide käitlemisega. Selline H. Maimjärve käitumine näitab maakohtu hinnangul, et ka pärast esimese astme kuriteo toimepanemist ei asunud ta elama seaduskuulekat elu. Maakohus leidis, et H. Maimjärve tuleb karistada reaalse vangistusega, lähtudes KrK § 100 sätestatud karistuse määrast. Apellatsioonis esitatud taotluste sisu H. Maimjärve kaitsja T. Alp taotleb maakohtu otsuse tühistamist ning palub teha uus otsus, millega mõista H. Maimjärv süüdi KrK § 103 (
Kaitsja hinnangul on maakohus kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust. Kaitsja arvates on rikutud süütuse presumptsiooni põhimõtet. H. Maimjärv ei oska seletada, miks ta relva võttis ja ühtlasi ei mäleta ta ka laskmise hetke. Siinkohal viitab kaitsja KrMS § 7 lg-le 3 ning märgib, et kõrvaldamata kahtlus tuleb süüdistatava kasuks tõlgendada. H. Maimjärve ja I.T. vahelise kakluse osas märgib kaitsja, et tunnistaja T.L. ütlused ei ole vastuolus H. Maimjärve ütlustega, kuna tunnistaja ei välista hilisemaid sündmusi, sh kaklust. Kaklusele viitab ka tunnistaja E.B. vastus kaitsja küsimusele, kes jäi kakluses peale, et „ei tea, lahkusin enne“. Kaitsja hinnangul viitab nimetatud asjaolu üheselt sellisele kakluse toimumisele. Kaitsja arvates on maakohus vääralt tõlgendanud E. R. ütlusi, kuna need annavad aluse järeldada, et isegi juhul, kui kannatanu oli H. Maimjärve korteri ukse taha jõudmise hetkeks pikali heitnud, ei olnud ta jõudnud uinuda, kuna koheselt peale E. R. poolt ukse avamist tuli kannatanu koridori. Seega saab kaitsja hinnangul ajavahemikku uksekella helistamise ja I.T. koridori tuleku vahel lugeda mõne sekundiga ning selline ärkamine ei ole võimalik eeldatavast pikast teekonnast ja öösel üleval olnud, mistõttu väsinud isiku puhul, kui isik on jäänud sügavasti magama. Seega on kaitsja arvates E. R. väide „Ivar magas“ sügavalt oletuslik ning ei vasta kuriteosündmuse tehioludele. Kaitsja leiab, et H. Maimjärve tegevus on kvalifitseeritav KrK § 103 järgi. Nimetatud asjaolu kinnitab kaitsja hinnangul H. Maimjärve ütlused. Kaitsja märgib, et hingelise erutuse seisund on õiguslikule hindamisele avatud mõiste, mistõttu ei saa seda tuvastada psühhiaatriaekspertiisiga, kuna viimane saab anda vastuse sellele, kas isik on süüdiv, mitte lahendada erutusseisundiga seonduvat küsimust (Riigikohtu lahend 3-1-1-86-04). Kaitsja arvates on H. Maimjärvel tekkinud hingelise erutuse seisund põhjuslikus seoses kannatanupoolse vägivallaga. Siinkohal märgib kaitsja, et kannatanupoolset rünnet ning afekti teket süüdlasel ja sellest tingitud tapmist lahutav ajavahemik ei ole üheselt määratletav ning seda tuleb iga kord konkreetsetest tehioludest lähtuvalt hinnata. Oluline on, et kanntanu rünne ja tapmine oleks vaadeldavad ühtse ja katkematu elulise sündmusena. Kaitsja peab vajalikuks ka märkida, et
kohaldamist ei välista ka asjaolu, et isiku liikumapanev jõud on nt kättemaksumotiiv, mida võivad täiendada (kuid ei pea) meeleheide, enda väljapääsmatu olukorra tunnetamine vms (Riigikohtu lahend 3-1-1-86-04). Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused 3 Ringkonnakohtus toetasid süüdistav ja kaitsja apellatsiooni selles toodud motiividel. Prokurör palus kaitsja apellatsiooni jätta rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus, tutvunud kriminaalasja materjalidega, kuulanud ära süüdistatava, kaitsja ja prokuröri, leiab, et apellatsioon on põhjendamatu ja rahuldamisele ei kuulu ning maakohtu otsus tuleb jätta muutmata selle põhiosas esitatud asjaoludel, milliseid ringkonnakohus ei pea vajalikuks üle korrata vastavalt KrMS §-le 342 lg 3 p 1. Apellatsioonis kaitsja leiab, et käesoleval juhul esinevad sellised kõrvaldamata kahtlused, mida tuleks tõlgendada vastavalt KrMS §-le 7 lg 3 süüdistatava kasuks. Ringkonnakohus selliseid kõrvaldamata kahtlusi ei tuvastanud. Apellatsioonis taotletakse kogutud tõendite ümberhindamist ning sellest tulenevalt H. Maimjärve süüdimõistmist KrK § 103 (
Ringkonnakohus kogutud tõenditele maakohtust erineva hinnangu andmist põhjendatuks ei pea. Maakohus on tõendeid hinnanud kooskõlas KrMS §-s 61 sätestatule ning tulnud põhjendatult järeldusele H. Maimjärve süüs kannatanu I.T. tahtlikus tapmises. Kaitsja toob välja tunnistaja T.L. ütlused, mille kohaselt süüdistuses käsitletud ajal ja kohas, Võhma linnas asuva ON baari juures peale tunnistaja E.B. lahkumist läks kannatanu I.T. süüdistatavaga auto juurde, mis toimus auto juures, seda tunnistaja ei näinud. Sellest järeldab kaitsja, et nimetatud tunnistaja ütlused ei ole vastuolus süüdistatava H. Maimjärve ütlustega, kuna tunnistaja ei välista hilisemaid sündmusi, sh kaklust kannatanu ja süüdistatava vahel. Kaklusele viitab kaitsja arvates ka tunnistaja E.B. vastus kaitsja küsimusele kohtus- „kes jäi peale kakluses?“, „ei tea, lahkus enne“. Nimetatu viitab kaitsja arvates üheselt kakluse toimumisele, milles osalesid kannatanu ja süüdistatav. Eeltoodud tunnistajate ütluste osas märgib ringkonnakohus järgmist. Tunnistaja T.L. kohtus antud ütluste kohaselt oli ON baaris tüli E.B. ja H. Maimjärve vahel televiisori remondi pärast. Tüli lõppes nii, et E. B. lahkus ja I.T. läks H. Maimjärvega auto juurde. Auto juures toimunut ta ei näinud (kohtuistungi protokoll, I kd, tl 193-194). Ringkonnakohus leiab, et kaitsja järeldus eeltoodud ütlustest, et nimetatud tunnistaja ütlused ei välista kakluse toimumist süüdistatava ja kannatanu vahel, on meelevaldne. Ringkonnakohus on seisukohal, et tõsikindlaid järeldusi sündmuse asjaolude aset leidmise kohta on võimalik teha vaid siis, kui tunnistaja kinnitab mingi asjaolu toimumist. Kui aga tunnistajale ei ole teada mõne asjaolu võimalik esinemine, ei saa tema ütlusi tõlgendada meelevaldselt väites, et tunnistaja ei välista talle mitte teada olevaid asjaolusid. Tunnistaja E.B. ütluste kohaselt oli tema ja süüdistatava vahel baari juures konflikt. Konflikt lõppes nii, et I.T. tuli nende vahele, tunnistaja arvates teda kaitsma. Toimus rabelemine. Kuidas lahkusid H. Maimjärv ja I. T., ta ei näinud, kuna lahkus enne (kohtuistungi protokoll, I kd, tl 192-194). Ringkonnakohus nõustub sellega, et kaitsja poolt esitatud küsimusele, kes kakluses peale jäi, vastas E. B., et ei tea, kuna lahkus enne. Samas ei saa ringkonnakohtu arvamuse kohaselt antud vastusest teha tõsikindlat järeldust, et kannatanu vahel toimus kaklus süüdistatava poolt kirjeldatud viisil. Tunnistaja on rääkinud küll mingist rabelemisest, kuid mitte kaklusest. Süüdistatav H.Maimjärve ütluste kohaselt I.T. peksis teda korduvalt peaga vastu asfalti. Keegi ulatas kannatanule õllepudeli ning viimane sülitas talle õlle näkku, juures olnud inimesed naersid tema üle (kohtuistungi protokoll, I kd, tl 194-196). Nende ütluste juurde jäi süüdistatav ka ringkonnakohtus. Ringkonnakohus leiab, et ükski maakohtus uuritud tõend ei kinnita süüdistatava ütlusi tema eelkirjeldatud viisil peksmisest. Kaitsja poolt väljatoodud ning eelpool käsitletud tunnistajad seda samuti ei kinnita. Eeltoodust tulenevalt nõustub ringkonnakohus maakohtu otsuses toodud uuritud tõenditele tugineva järeldusega, et kaklust kannatanu ja süüdistatava vahel ei toimunud. Kaitsja leiab, et kohus on vääralt tõlgendanud ka kannatanu E. R. ütlusi, mille kohaselt kella 03.00 ajal tema elukaaslast I.T. veel kodus ei olnud. 08.04.2001 kella 05.00 paiku lasti mitu 4 korda uksekella. Ta läks vaatama kas I. on kodus, viimane magas. E. R. avas välisukse, ukse taga oli H. Maimjärv. Tal oli käes mingi pikk ese, I. oli end üles ajanud ja koridori tulnud. Ülaltoodud ütlused annavad kaitsja arvates aluse järeldada, et isegi juhul kui kannatanu oli H. Maimjärve korteri ukse taha jõudmise hetkeks pikali heitnud, ei olnud ta jõudnud uinuda, kuna koheselt peale E.R. poolt ukse avamist tuli kannatanu koridori. Sellest tulenevalt saab kaitsja arvates ajavahemikku uksekella helistamise ja I.T. koridori tuleku vahel lugeda mõne sekundiga. Seega leiab kaitsja, et E.R. väide sellest, et Ivar magas, on sügavalt oletuslik ning ei vasta kuriteosündmuse tehioludele. Ringkonnakohus ei nõustu kaitsja poolt E.R. ütlustele antava hinnanguga ning peab seda meelevaldseks ja oletustel põhinevaks. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et E.R. ütlused on usaldusväärsed. Kannatanu E.R. on korduvalt üle kuulatud ning ta on andnud talle teada olevate asjaolude kohta üheseid ütlusi. Ringkonnakohtule jääb arusaamatuks kaitsja väide, et kannatanu I.T. ei olnud koju jõudmisele järgnevalt jõudnud veel uinuda. Kaitsja järeldus sellest, et väsinud isik nii kiirelt peale uksekella helistamist ei ärka, ei tugine ühelegi tõendile. Kannatanu E. R. korduvates ütlustes on rääkinud talle teada olevatest asjaoludest viisil nagu tema neid tajus ning seada neid kahtluse alla pelgalt oletuste pinnalt, ei ole põhjendatud. Apellant on seisukohal, et H. Maimjärve tegevus on kvalifitseeritav KrK § 103 (
Kaitsja leiab, et kannatanu poolne tõsine isikuvastane rünne süüdistatava suhtes, mis viis kannatanu tapmiseni, tuleneb üheselt H. Maimjärve ütlustest-peaga vastu asfalti peksmine, ei tea mitu korda, kannatanu sülitas näkku, inimesed naersid tema üle. H. Maimjärvel tekkinud hingelise erutuse seisund on põhjuslikus seoses kannatanupoolse vägivallaga. Oluline on, et kannatanu rünne ja tapmine oleksid vaadeldavad ühtse ja katkematu sündmusena. Ringkonnakohtus esitas kaitsja täiendavalt väljavõtte H. Maimjärve haigusloost Tartu Kliinilise Haigla neuroloogia osakonnas ravil viibimise kohta 1980. aastal. Kaitsja on seisukohal, et nimetatud asjaolu ning lisaks H. Maimjärve selgitus kohtus, et ka 16-18 aastaselt on ta pöördunud arsti poole, näitavad, et kannatanu provotseeriv käitumine vallandas H. Maimjärvel sellise käitumise, mis viis kannatanu tapmiseni. Esmalt tuleb märkida, et juba maakohtus osundas kaitsja H. Maimjärve võimalikule vaimsele seisundile ning hingelise erutuse seisundile, mille olemasolu on maakohus kohtuotsuse põhjendustes üheselt välistanud. Ringkonnakohus nõustub sellega. Nagu eelpool öeldud, kannatanu ja süüdistatava vaheline kaklus ei leidnud maakohtus uuritud tõenditega kinnitust. Tegemist on vaid H. Maimjärve ütlustega, mida ei toeta ükski muu maakohtus uuritud tõend. Põhjendatult on tõendatuks loetud vaid tüli tunnistaja E.B. ja süüdistatava vahel ning kannatanu I.T. sekkumine sellesse, E.B. sõnade kohaselt tema kaitseks. Seega ükski tõend ei kinnita süüdistatava ütlusi kannatanu provotseerival viisil käitumisest. Puutuvalt kaitsja poolt esitatud tõenditesse H. Maimjärve Tartu Kliinilise Haigla neuroloogia osakonnas ravil viibimise kohta 1980 aastal, tuleb märkida järgmist. Nimetatud tõenditest nähtuvalt viibis H. Maimjärv 3-aastaselt uuringutel seoses peavaludega ning kus muuhulgas on märgitud, et lapse vaimne areng on eakohane. Ringkonnakohtu istungil süüdistatav selgitas, et 4aastaselt olevat tal olnud peaoperatsioon seoses peavaludega, samuti oli tema isal olnud psüühikahäireid. 16-18 aastaselt enne sõjaväge olevat samuti pöördunud arsti poole käte värisemise ja närvipinge tõttu. Hiljem ei ole arsti poole pöördunud. Ringkonnakohus leiab, et asjaolu, et H. Maimjärv viibis peavalude tõttu 3- aastaselt neuroloogia osakonnas uuringutel (1980 aastal) ning väidetavalt enne sõjaväge pöörudus ta arsti poole käte värisemise ja närvipinge tõttu, ei anna alust järelduseks, et 08.04.2001 aastal (olles 23 aastane) pani ta toime kannatanu tapmise mingi vaimse häire tõttu. Toimunud sündmust (kannatanu tapmist) siduda H. Maimjärvel lapsepõlves esinenud tervisehäiretega, on ringkonnakohtu arvates liialt meelevaldne. Märkimist väärib ka asjaolu, et mingit vajadust psühhiaatri poole pöördumiseks ei ole H. Maimjärvel kuni tänaseni enam tekkinud. Maakohus on tuvastanud, et kannatanut kella 03.00 paiku kodus veel ei olnud, kuid kella 05.00 paiku oli ta kodus ning magas. Nimetatud asjaolu on tõendatud lisaks tunnistaja E.R. ütlustele ka sündmuskoha vaatlusprotokolliga, mille juurde lisatud fototabelitest nähtuvalt oli kannatanu 5 surnukeha riieteta. Nimetatu annab alust järelduseks, et kannatanu oli tõepoolest jõudnud koju mitte vahetult enne süüdistatava jõudmist tema korteri ukse taha, vaid oli jõudnud magama heita ning tunnistaja E.R. ütluste kohaselt ka uinuda. Seega ei kinnita nimetatud asjaolu süüdistatava ütlusi, mille kohaselt ta järgnes kannatanule suhteliselt lühikese aja möödudes. Isegi kui eeldada, et kannatanu ja süüdistatava vahel leidis aset konflikt, ei ole H. Maimjärve järgnevat tegevust võimalik hinnata hingelise erutuse seisundis toime pandud tapmisena. Nimetatud koosseisu välistab üheselt sündmuste kulg, mille kohaselt kannatanu tulistamiseks pidi süüdistatav peale kannatanu lahkumist minema auto juurde, võtma relva ning järgnema sellega kannatanu koju, seega ei olnud H. Maimjärve käitumine tingitud sellisest hingelise erutuse seisundist, mida võiks hinnata äkki tekkinuks. Eeltoodust tulenevalt ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et H. Maimjärv, tulistades tulirelvast I.T. viimase elukohas, kes sai 43 rindkeret läbivat lasuhaava, pani toime kannatanu tahtliku tapmise KrK § 100 (
Maarika Kuusk Ago Kutsar 6 Aarne Sarjas
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.