1-09-1461/35

(08240103534)Kohtukoosseis Maarika Kuusk, Mati Kartau, Aarne Sarjas Kohtuistungi sekretär Kätlin Küla Kriminaalasi Juri Hohlovi süüdistus KarS § 121 ja § 118 p 1 järgi Apelleeritud kohtuotsus Viru Maakohtu (Narva kohtumaja)

1. oktoobri 2010 otsus Apellatsioonide esitajad süüdistatav Juri Hohlovi ja tema kaitsja vandeadvokaat Irina Žurina apellatsioonid Prokurör ringkonnaprokurör Konstantin Rostovtsev Süüdistatav Juri Hohlov isikukood: 36110012219; karistatud ühel korral. Kaitsja vandeadvokaat Irina Žurina Kohtuistungi aeg ja koht
2. veebruar 2011, Tartus Tõlk Meeli Antonov XXX; varem kriminaalkorras RESOLUTSIOON Juhindudes KrMS §-st 337 lg 1 p 1 jätta Viru Maakohtu
3. oktoobri 2010 kohtuotsus muutmata, esitatud apellatsioonid rahuldamata. Välja maksta Advokatuurile eraldatud eelarveliste vahendite arvelt OÜ Ida-Viru Advokaadibüroo kaudu 622.72 eurot (kuussada kakskümmend kaks eurot ja seitsekümmend kaks senti), sealhulgas käibemaks 103.79 eurot (ükssada kolm eurot ja seitsekümmend üheksa senti), vandeadvokaat Irina Žurinale tema poolt Juri Hohlovile apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest. KrMS § 175 lg 1 p 4 ja § 185 lg 2 alusel välja mõista Juri Hohlovilt menetluskulud, so kaitsja tasu vandeadvokaat Irina Žurina poolt osutatud õigusabi eest 622.72 eurot riigituludesse. Juri Hohlovil tasuda väljamõistetud summa Rahandusministeeriumi arveldusarvele SEB nr 10220034796011 või Swedbank nr 221023778606 Maksekorraldusele märkida viitenumber 2800049858 ning selgitus „Juri Hohlov 1-09-1461 kohtukulud“. Kohtukulud tasuda 30 päeva jooksul käesoleva määruse jõustumisest arvates. Kui rahalised nõuded pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Edasikaebamise kord Kohtuotsus on tutvumiseks kättesaadav ringkonnakohtu kantseleis
4. märtsil kell 14.
5. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada Tartu Ringkonnakohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates
6. märtsist
7. Kohtuotsuse peale võib kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud kohtumenetluse pool esitada kirjaliku kassatsiooni Riigikohtule Tartu Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates
8. märtsist
9. Esimese astme kohtu otsuse sisu Viru Maakohtu 20.10.2010 otsusega mõisteti J. Hohlov süüdi KarS § 121 järgi, mille eest mõisteti talle karistuseks 6 kuud vangistust, ja KarS § 118 lg 1 järgi, mille eest mõisteti talle karistuseks 5 aastat vangistust. KarS § 64 lg 1 alusel mõisteti J. Hohlovile 5 aastat 6 kuud vangistust, mida KarS § 65 lg 2 alusel suurendati Viru Maakohtu 24.01.2008 otsuse alusel ärakandmata osa, so 1 aasta 6 kuud vangistust, võrra, mõistes J. Hohlovile liitkaristuseks 7 aastat vangistust. J. Hohlovile esitati süüdistus KarS § 118 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises selles, et tema 14.08.2008 kella 20.50 paiku, olles alkoholijoobe seisundis aadressil XXX, isiklike suhete pinnal lõi noaga S.V. , tekitades talle rindkere paremalt poolt läbiva torkelõikehaava, st eluohtliku tervisekahjustuse. Samuti esitati J. Hohlovile süüdistus KarS § 121 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises selles, et tema tema, 14.08.2008 kella 20.50 paiku, olles alkoholijoobe seisundis, aadressil XXX, isiklike suhete pinnal lõi E.I. noaga, tekitades talle vasaku küünarvarre torke-lõikehaava, st lühiajalise tervisekahjustuse. Maakohus, kuulanud ära süüdistatava, kannatanud, tunnistajad ja uurinud kriminaalasja materjale, leidis, et J. Hohlovile esitatud süüdistus on tõendatud. Maakohus märkis, et kohtuistungil näitas E.I. , et J. Hohlov lõi teda noaga, kui ta S.V. ut püüdis kaitsta. Kannatanu S.V. tunnistas kohtus, et nägi J. Hohlovi käes nuga, E.I. pani käe ette (kaitses teda) ja ta sai kohe noalöögi rinda. Maakohus leidis, et puudub alus mitte uskuda kannatanute ütlusi, kuna neil puuduvad põhjused süüdistatava laimamiseks. Lisaks on maakohtu hinnangul ütlused kooskõlas mitte ainult omavahel, vaid ka teiste kriminaalasja tõenditega – tunnistaja V.F. ütluste, kannatanute ekspertiisiaktide, DNA ekspertiisi ja sündmuskoha vaatlusprotokolliga. Maakohus suhtus kriitiliselt J. Hohlovi ütlustesse, kuna nende objektiivsus ja usaldusväärsus kutsub maakohtu hinnangul esile kahtluse. Maakohus märkis, et J. Hohlovi kohtus antud ütluste kohaselt nägi ta, kuidas A.G. lõi kannatanuid noaga, kuid küsimusele, miks ta ei rääkinud sellest kohtueelsel uurimisel, viitas J. Hohlov halbadele suhetele menetlejaga ja sellele, et ta ei ole varem sellises olukorras olnud. Maakohus, arvestades esitatud süüdistuse raskust ja süüdistatavat isikut, leidis, et nimetatud selgitus ei saa olla loogiline ja järelikult ka veenev. Maakohus märkis, et J. Hohlovi kohtueelse uurimise käigus antud ütlusi kohtus ei avaldatud, kuid J. Hohlovi kohtus antud ütluste kohaselt ei nimetanud ta kohtueelses menetluses inimest, kes oli noahaavu tekitanud, samas kohtus nimetas. Seega leidis maakohus, et süüdistatava ütlused on vastuolulised ja ebausaldusväärsed, kuna J. Hohlov ei olnud neid vastuolusid selgelt ja täpselt selgitanud. Lisaks leidis maakohus, et kui uskuda J. Hohlovi ütlusi selle kohta, et ta ei 2 võtnud kuriteost osa, siis ei olnud maakohtu hinnangul tema käitumine peale noahaavade tekitamist loogiline ja adekvaatne, kuna ta pidi A.G. kinni pidama, et tõendada oma süütust, mitte teda korterist välja ajama; kutsuma kannatanutele välja kiirabi, aga mitte korterist välja toimetama, et kutsuda politsei. Maakohtu hinnangul tähendab see, et J. Hohlovi tegevus peale kuriteosündmust oli suunatud tõendite hävitamisele. Sellest tulenevalt asus maakohus seisukohale, et süüdistatava ütlused ei saa olla kohtuotsuse aluseks. Maakohus leidis, et tunnistajate A.G. , T.Z. ja I.S. ütlused kohtus on diametraalselt erinevad nende poolt kohtueelsel uurimisel antud ütlustega. Kuna eelnimetatud tunnistajad ei suutnud mõistlikult seletada põhjust, miks nad andsid kohtus teisi ütlusi, siis on maakohtu arvates nende ütlused ebausaldusväärsed ning tulevad tõendi kogumist välja jätta. Sellest tulenevalt jättis maakohus tõendina kõrvale ka A.G. avalduse. Lisaks ei saa maakohtu hinnangul tõenditena kasutada ka tunnistaja N.I. ütlusi, kuna need on tuletatud tunnistaja T.Z. ütlustest. Maakohus, tuginedes konvoi raporti ja kohtuistungi protokollile, asus seisukohale, et tunnistajad I.S. ja T.Z. muutsid kohtus ütlusi kolmanda isiku poolt nendele avaldatud psühholoogilise surve tagajärjel. Ühtlasi leidis maakohus, et kannatanute kergendavad ütlused süüdistatava J. Hohlovi suhtes väljendusid püüdluses süüdistatavat välja rääkida ja see kaasnes järgmiste fraasidega: J. Hohlov oli agressiivne, kuid mitte eriti; J. Hohlov karjus, vandus, kuid seal vandusid kõik. Samas leidis maakohus, et vaatamata kolmandate isikute poolsele psühholoogilisele survele kannatanute suhtes, aga ka vajadusele olla kohtuistungil J. Hohloviga „silm silma vastu“, on maakohtu arvates tunnistajate ütluste põhijoon selgesti jälgitav: S.V. , nii kohtueelses menetluses kui ka kohtus rääkis järjepidevalt, et J. Hohlov vigastas noaga E.I. t. Viimatinimetatu kordas kohtus tungivalt, et vastu tema kätt „sähvas“ noaga just J. Hohlov, kuna ta püüdis S.V. ut kaitsta ja kohe järgnes noalöök vastu S.V. u rinda ning A. G. seisis sel ajal puidust tangid käes. Maakohus asus seisukohale, et mõlemad kannatanud on ütluste põhihetkedel olnud järjepidevad ja nende ütlused on omavahel kooskõlas. Seetõttu ei nõustunud maakohus kaitsjaga, et E.I. ja S.V. u ütlused on diametraalselt erinevad. Maakohus pidas vajalikuks märkida, et DNA ekspertiisi p-s 3,4 tehtud järeldused selles, et saadud tulemuste põhjal ei saa teha usaldusväärseid järeldusi J. Hohlovilt pärineva bioloogilise materjali sisaldumise/mittesisaldumise kohta noa käepidemelt võetud segaproovis, ei tähenda automaatselt seda, et antud nuga viimase kätes ei olnud, seda enam, et J. Hohlov ise ei eita seda. Maakohus ei nõustunud kaitsja põhjendustega, et kuna J. Hohlovi käte ja näoloputustes ei olnud S.V. u verd, ei ole J. Hohlovil S.V. u noahaavaga mingit seost. Maakohus märkis, et kriminaalasjas puuduvad andmed, et S.V. ja tema riietus olid verega koos. Noaga löömise hetkel oli S.V. riides ning verejooks haavast võis olla riietuse all, mistõttu ei pruukinud J. Hohlovi käte ja näo loputustes S.V. u verd olla. Maakohus rahuldas kohtuliku uurimise käigus prokuröri poolt põhjendatud taotluse täiendavate tõendite kogumise kohta KrMS § 297 alusel, st tunnistaja V.F. ülekuulamise, kuna maakohus leidis, et põhjendus on piisav ja nimetatud täiendav tõend kriminaalasja õigeks lahendamiseks tähtis. Lisaks märkis maakohus, et J. Hohlovi süü on tõendatud ka objektiivsete tõenditega, mis on täielikult kooskõlas kannatanute ütlustega – kannatanute kohtuarstlike ekspertiisiaktide, DNA ekspertiisi ja sündmuskoha vaatlusprotokolliga. Subjektiivse külje osas leidis maakohus, et J. Hohlov tegutses otsese tahtlusega, kuna tema teod kandsid sihikindlat iseloomu, ta sai aru oma tegude ühiskonna ohtlikkusest, sellest, et tema tegudega realiseerub asjaolu, mis vastab süütekoosseisule ja soovis seda. Karistuse määramisel arvestas maakohus J. Hohlovi süü astet, tema otsest tahtlust, esimese astme kuriteo, so ohtliku kuriteo toimepanemist, ning kuriteo toimepanemist katseajal ja ta on varem karistatud analoogsete kuritegude toimepanemise eest. Maakohus ei tuvastanud J. Hohlovi süüd kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid. 3 Apellatsioonides esitatud taotluste sisu J. Hohlovi kaitsja I. Žurina apellatsioon J. Hohlovi kaitsja taotleb maakohtu otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega mõista J. Hohlov talle esitatud süüdistustes KarS § 118 p 1 ja § 121 järgi õigeks. Kaitsja leiab, et maakohus on kohaldanud ebaõigesti materiaalõigusnorme ning rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust. Ühtlasi on maakohus andnud tõenditele ebaõige hinnangu, mis on oluliselt mõjutanud kohtu järeldusi otsuse tegemisel. Esmalt leiab kaitsja, et maakohtu järeldust J. Hohlovi ütluste vasturääkivuse ja ebausaldusväärsuse kohta ei saa arvestada, kuna maakohtu selline järeldus sai põhineda üksnes kohtus antud ütlustele, kuivõrd J. Hohlovi kohtueelses menetluses antud ütlusi ei ole maakohtu poolt mingil moel uuritud ega kohtuistungil avaldatud. Lisaks on kaitsja hinnangul maakohus, hinnates J. Hohlovi ütlusi, väljendanud oletusi ja mõelnud süüdistatava eest, mida nimetatul tulnuks teha. See on kaitsja arvates aga KrMS §-s 7 sätestatud süütuse presumptsiooni jäme rikkumine. Kaitsja ei nõustu maakohtu järeldusega, et S.V. andis järjekindlaid ütlusi, kuna kaitsja arvates on S.V. u ütlused vasturääkivad ja erinevad sisuliselt üksteisest. Nii on S.V. kohtueelses menetluses kinnitanud, et lööja oli Hohlov, kuid kohtus antud ütluste kohaselt ei saanud ta seda täpselt kinnitada. Kaitsja hinnangul tuleb S.V. u kohtus antud viimatinimetatud ütlused lugeda tõeseks. Lisaks ei nõustu kaitsja maakohtu järeldusega selle kohta, et kannatanute kohtumeditsiinilise ekspertiisi aktist nähtuvalt on nad kohtuarsti vastuvõtul selgitanud, et noaga lõi neid Hohlov. Kaitsja juhib tähelepanu, et nimetatud maakohtu järeldus on vastuolus ekspertiisiaktidega nr 125 ja 126, kus on S.V. avaldanud, et „sai noaga rinda tundmatu inimese poolt“ ja kannatanu J. I. „sai löögi noaga vasakusse õlavarde“. Ühtlasi märgib kaitsja, et E.I. on kohtuistungil andnud teistsuguseid ütlusi, mis on diametraalselt erinevad ning mida ei ole kannatanu ise suutnud veenvalt ja arusaadavalt selgitada, mistõttu tuleb tema ütlused täielikult kõrvale jätta (Riigikohtu lahend 3-1-1-3-07). Kaitsja juhib tähelepanu, et maakohus on rajanud otsuse ainult kannatanute S.V. u ja E.I. ütlustele, mis on lubamatu lähtuvalt Riigikohtu lahendist 3-1-1-89-
10. Kaitsja leiab, et maakohus on KrMS § 297 rikkumisega kuulanud üle tunnistajana V.F. i. Kaitsja hinnangul ei ole prokurör täiendavat tõendit millegagi põhjendanud. Ühtlasi ei ole teda kohtueelses menetluses üle kuulatud, teda ei ole süüdistusaktis kohtusse kutsutavate isikute nimekirjas ning sellesisulist taotlust ei ole prokurör esitanud kohtuliku uurimise alguses. Nimetatud põhjustel ei saa kaitsja arvates V.F. i ütlusi tõendina käsitleda. Samuti ei saa kaitsja arvates lugeda tõendiks arestimaja konstaabli J. Jegorovi ettekannet, mis on maakohtu poolt kohtuistungil ainult avaldatud. Kaitsja hinnangul on tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega. Kaitsja arvates on tähtsaimaks ja vastuvaidlematuks tõendiks ekspertiisiakt GE-1728-08/4889, mille kohaselt ei olnud J. Hohlovi käte ja näo loputuses kannatanu S.V. u verd. Kaitsja hinnangul on maakohus oletanud, et verejooks haavast võis olla riiete all, kuna nimetatu on ümber lükatud sündmuskoha vaatlusprotokolli, J. I. ütluste ja ekspertiisiaktiga nr
11. J. Hohlovi apellatsioon J. Hohlov taotleb maakohtu otsuse tühistamist ning palub kriminaalasi saata uuesti kohtueelsele uurimisele. Apellatsioonis märgib J. Hohlov, et tema kuritegu toime ei ole pannud. J. Hohlov hinnangul avaldati kannatanutele ja tunnistajatele kohtueelses menetluses uurija poolt survet, mida nad kinnitasid ka kohtus. Ühtlasi olid nad siis ka alkoholijoobe seisundis, mistõttu nad ei lugenud, millele alla kirjutavad. J. Hohlov märgib, et E.I. kohtus antud ütluste kohaselt ei näinud ta, kelle käes nuga oli ja kes teda haavas. Sama kinnitas ta ka kohtueelses menetluses antud ütlustes. Ühtlasi ei saanud J. Hohlov E.I. ütluste kohaselt kedagi noaga lüüa, sest J. Hohlov oli kaugel. Sellest olenemata ei 4 omistanud prokurör sellele mingisugust tähendust, vaid esitas suunavaid küsimusi, et ütlused oleksid J. Hohlovi vastu. Samuti ei ole S.V. andnud J. Hohlovi vastu mingeid ütlusi, vaid kohtueelses menetluses andnud lihtsalt allkirja. J. Hohlov märgib, et vastastamise kohta ei mäleta S.V. midagi, sest oli siis väga purjus. J. Hohlovi hinnangul on prokuröri eesmärgiks teda vanglasse karistust kandma saata. Siinkohal rõhutab J. Hohlov, et kohtus uuritud tõendite kohaselt pani kuriteo toime A. G. See tulenes ka S.V. u, I.S. , T.Z. ja N.I. ütlustest. J. Hohlovi arvates on alusetu prokuröri väide, mille kohaselt on ta kõiki hirmutanud ja selle tõttu on nad kohtus ütlusi muutnud. J. Hohlov märgib, et kui kiirabi ja politsei saabusid, oli E.I. l hüsteeria ning ta ei suutnud midagi rääkida. Lisaks tuvastati alkoholi ekspertiisiga, et S.V. ul ja E.I. l oli tugev alkoholijoove. Politseitöötajast tunnistaja kohta märgib J. Hohlov, et tegemist on uurija elukaaslase ja A.G. isa sõbraga, mistõttu on ta J. Hohlovi hinnangul valmis andma igasuguseid ütlusi. J. Hohlov viitab ekspertiisile, mis on välistanud selle, et J. Hohlovil oleks mingit pistmist S.V. u haavadega. Asjaolu, et J. Hohlovi kätelt leiti E.I. verd on tingitud sellest, et ta viis haavatud käega E.I. korterist välja, mistõttu määris ta end ära. J. Hohlov leiab, et kriminaalasja uurimisega seotud isikud ei ole olnud objektiivsed ning lähtunud tõenditest. J. Hohlov märgib lisaks, et ta on invaliid (50%) ja tema tervislik seisund on halb. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused Ringkonnakohtus jäid süüdistav ja kaitsja apellatsioonide juurde nendes toodud motiividel. Prokurör palus süüdistatava ja tema kaitsja apellatsioonid jätta rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus, tutvunud kriminaalasja materjalidega, kuulanud ära süüdistatava, kaitsja ja prokuröri, leiab, et apellatsioonid tuleb jätta rahuldamata. Esmalt tuleb märkida, et J. Hohlovi taotlus kohtuotsuse tühistamisest ja kriminaalasja saatmisest uuesti kohtueelsesse menetlusse, ei ole võimalik rahuldada, kuna kriminaalmenetluse seadus sellist võimalust ette ei näe. Samas on võimalik süüdistatava apellatsioonist lähtuvalt järeldada, et kuna ta end süüdi ei tunnista, tuleks kaaluda tema õigeksmõistmist, mistõttu käsitleb ringkonnakohus nii süüdistatava kui ka kaitsja apellatsioonides toodud argumente tõendite hindamise aspektist alljärgnevalt. Kaitsja oma apellatsioonis leiab, et maakohus on oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust ning ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust. Ringkonnakohus kriminaalmenetlusõiguse olulisi rikkumisi maakohtu poolt ei tuvastanud. Samas tuleb märkida, et kui ringkonnakohus tuvastab vastavate menetlusõiguslike sätete olulise rikkumise 1 astme kohtu poolt, tuleb kohtuotsus KrMS § 341 lg 1 alusel alati tühistada ning kriminaalasi saata maakohtule uueks arutamiseks. Süüdistatava õigeksmõistmine saab toimuda vaid tõendite hindamise tulemina, menetlusõiguslike minetuste tuvastamisel ringkonnakohus aga tõendeid hindama ei asu. Nii kaitsja kui süüdistatava apellatsioonide sisust nähtuvalt taotletakse tõendite ümberhindamist ning selle pinnalt J. Hohlovi õigeksmõistmist talle süüks arvatud tegudes. Apellandid on vaidlustanud eelkõige asjaolu, et maakohus on J. Hohlovi süüditunnistamisel lähtunud kannatanute S.V. u ja E.I. ütlustest. Apellandid on seisukohal, et nendest lähtumine maakohtu poolt on väär, kuna mõlemad kannatanud on andnud erinevaid ning sisuliselt vasturääkivaid ütlusi. Kaitsja hinnangul tuleks lähtuda S.V. u kohtus antud ütlustest, kannatanu E.I. ütlused tuleb aga tervikuna kõrvale jätta, kuna ta ei ole suutnud veenvalt ja arusaadavalt ütlustes esinevaid erinevusi selgitada. Ringkonnakohus leiab, et antud asjas on põhitõenditeks J. Hohlovi süüküsimuse otsustamisel kannatanute S.V. u ja E.I. ütlused. Maakohus on leidnud, et puudub alus mitte uskuda 5 kannatanute ütlusi, kuna neil puudub põhjus süüdistatava laimamiseks ning samuti on nende ütlused kooskõlas nii omavahel kui ka teiste tõenditega. Nõustuda tuleb kaitsjaga selles, et mõlemad kannatanud ei ole kohtus ütluste andmisel olnud nii selgesõnalised kui eeluurimisel ütluste andmisel. Sellest tulenevalt peeti maakohtus vajalikuks kohtuliku uurimise käigus nende poolt eeluurimisel antud ütlusi avaldada. Kannatanu E.I. andis maakohtus ütlusi, mille kohaselt A. G. lõi S.V. ut pesutangidega, J. Hohlov asus S.V. ut kaitsma. Tunnistaja ei näinud kelle kätte tekkis nuga. Kui ta asus S.V. ut kaitsma, sähvati talle noaga vastu kätt, kes noahaava tekitas, ei mäleta. Seejärel avaldati kannatanu eeluurimisel antud ütlused, kus kannatanu rääkis, et noaga lõi S.V. ut ning teda vastu kätt J. Hohlov. Kannatanu kinnitas eelnimetatud ütlusi. Kannatanu rääkis ka noa olemasolust A.G. käes, samas aga kinnitas, et J. Hohlov sähvas talle vastu kätt noaga kui ta käe ette pani. Kes S.V. ut noaga lõi, ei tea. Enne noaga löömise momenti oli nuga J. Hohlovi käes, kes tegi võileibu. Teist noalööki, mis tabas S.V. ut, ta nägi, löök tabas rindu. S.V. ut löödi kohe pärast tema enda vastu kätt lööki. Teine löök S.V. u pihta tuli kohe pärast esimest. Nuga oli J. Hohlovi käes (kohtuistungi protokoll, 2 kd, tl 45-45, 66-67). Ringkonnakohus leiab, et maakohus on põhjendatult lähtunud kannatanu E.I. ütlustest. Asjaolu, et kannatanu kohtus nii selgelt ja üheselt ennast ei väljenda kui eeluurimisel antud ütlustes, ei muuda veel tema poolt maakohus antud ütlused ebausaldusväärseteks. Kannatanu kinnitas, et J. Hohlov sähvas talle noaga vastu kätt ning sellele järgnevalt tuli koheselt noalöök S.V. ule rindu. Seega saab kannatanu ütlustest teha ühemõttelise järelduse, et noaga lööjaks mõlema kannatanu suhtes oli süüdistatav J. Hohlov, mistõttu nimetatud tunnistaja ütluste kõrvalejätmine ei ole põhjendatud. Kannatanu S.V. andis maakohus ütlusi, mille kohaselt J. Hohlov tegi noaga võileibu. Alguses peksis A. G. teda puidust tangidega, sellele järgnevalt lõi keegi teda noaga, kes lõi, ei näinud, kuna oli kõvasti purjus. E.I. t haavas J. Hohlov. Kui E.I. poleks kätt ette pannud, poleks teda enam elus. Peale E.I. tabamist oli kohene löök talle rindu. Muuhulgas avaldati kannatanu eeluurimisel antud ütlusi osas, mis puudutas kannatanu J. Hohlovi suhtes antud ütlusi. Kannatanu jäi selle juurde, et J. Hohlov tabas noaga E.I. t. Kes teda noaga lõi, ei mäleta (kohtuistungi protokoll, 2 kd, tl 46-47, 67-68). Ringkonnakohus möönab, et S.V. u poolt kohtus antud ütlused on suhteliselt üldsõnalised. Samas on S.V. u ütlused kooskõlas E.I. ütlustega selles, et E.I. t tabas noaga vastu kätt J. Hohlov ning sellele järgnes kohene löök talle rindu. Sellest saab teha põhjendatud järelduse, et S.V. ut lõi noaga samuti J. Hohlov. Seega ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et J. Hohlovi süü tuvastamisel on võimalik lähtuda kannatanute S.V. u ja E.I. ütlustest. Süüdistatava J. Hohlovi väited sellest, et kannatanutele ja tunnistajatele avaldati kohtueelsel uurimisel survet ning nad olid alkoholijoobes, mistõttu nad ei lugenud, millele alla kirjutasid, ei ole tõsiseltvõetav. Ringkonnakohus rõhutab, et maakohus on lähtunud kannatanute kohtus antud ütlustest, nende poolt eeluurimisel antud ütlused avaldati vaid usaldusväärsuse kontrollimiseks. Ringkonnakohus ei tuvastanud selliseid asjaolusid, mis tingiks kannatanute poolt maakohtus antud ütluste tõendite kogumist kõrvalejätmise. Veel leiab kaitsja, et maakohus on rikkunud KrMS §-s 297 sätestatut ning kuulanud üle tunnistajana V.F. i. Kaitsja hinnangul ei ole prokurör täiendava tõendi, st nimetatud tunnistaja ülekuulamise vajadust millegagi põhjendanud. Nimetatud tunnistajat ei ole eeluurimisel üle kuulatud, teda ei ole ka süüdistusaktis kohtusse kutsutavate isikute nimekirjas ning sellesisulist taotlust ei ole prokurör esitanud ka kohtuliku uurimise alguses. Nimetatud põhjustel ei saa kaitsja arvates V.F. i ütlusi tõendina käsitleda. Ringkonnakohus kaitsja väitega KrMS § 297 sätete rikkumisest maakohtu poolt ei nõustu. Kohtuistungi protokollist nähtub, et prokurör selgitas, et kuna kohus ei pidanud võimalikuks avaldada politseitöötajate ettekannet, taotles ta üle kuulata tunnistajana V.F. . Maakohus, viidates KrMS §-le 297 leidis, et kuna prokuröri taotlus täiendava tõendi kogumisest omab tähtsust kriminaalasja lahendamisel ning menetluspool põhjendas, miks ta seda varem ei taotlenud, rahuldas prokuröri taotluse V.F. i ülekuulamisest tunnistajana (kohtuistungi protokoll, 2 kd, tl 60, 73 p). Eeltoodust tulenevalt oli tunnistaja V.F. i ülekuulamise taotluse rahuldamine kooskõlas KrMS §-s 297 sätestatuga. J. Hohlov on püüdnud tunnistaja V.F. i ütlused kahtluse alla seada 6 põhjendusega, et V.F. i näol on tegemist uurija elukaaslasega ja A.G. isa sõbraga, mistõttu on tunnistaja valmis andma igasuguseid ütlusi. Ringkonnakohus leiab, et nimetatud asjaolud (uurija elukaaslane ja A.G. isa sõber) on vaid J. Hohlovi väited, mis ei ole ühegi tõendiga kinnitatud, mistõttu tunnistaja ütluste kõrvalejätmine ainuüksi süüdistatava paljasõnaliste väidete alusel on põhjendamatu. Veel ei nõustu kaitsja maakohtu järeldusega selle kohta, et kannatanute kohtumeditsiinilise ekspertiisi aktidest nähtuvalt on nad kohtuarsti vastuvõtul selgitanud, et noaga lõi neid J. Hohlov. Kaitsja juhib tähelepanu, et nimetatud järeldus on vastuolus ekspertiisiaktidega nr 125 ja nr 126, kus S.V. on avaldanud, et sai noaga rindu tundmatu isiku poolt ja E.I. avaldas, et sai löögi vasakusse õlavarde. Ringkonnakohus märgib, et kaitsja eeltoodud viited kannatanute selgutustele kohtuarstile on ebatäpsed. Ekspertiisiaktides on ära toodud kannatanute seletused, millest nähtub, et mõlemad kannatanud osundasid J. Hohlovile kui neid noaga löönud isikule (1 kd, tl 74, 79). Kaitsja väidetest või aru saada, et osundatakse ekspertiisiaktides toodud viidetele kannatanute haiguslugudes kajastatule. Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida, et kannatanute suhtes teostatud kohtuekspertiisiaktides toodud kannatanute selgitused haiguslugudes vigastuste tekkimise asjaolude kohta ei ole iseseisvaks tõendiks, tõenduslikku tähendust omavad vaid menetlejale antud ütlused. Kaitsja leiab, et maakohtu järeldust J. Hohlovi ütluste vasturääkivuse ja ebausaldusvääruse kohta ei saa arvestada, kuna maakohtu selline järeldus sai põhineda üksnes kohtus antud ütlustele, kuivõrd J. Hohlovi kohtueelses menetluses antud ütlusi ei ole uuritud ega avaldatud. Lisaks on kaitsja hinnangul maakohus, hinnates J. Hohlovi ütlusi, laskunud oletustesse, tuues ära teod, mida J. Hohlovil tulnuks teha. Nimetatud väidete osas märgib ringkonnakohus järgmist. Maakohtus on J. Hohlov andnud ütlusi, mille kohaselt lõi kannatanuid noaga A. G. Antud väidet kinnitas J. Hohlov ka apellatsioonis. Maakohus osundas, et nimetatud asjaolust J. Hohlov eeluurimisel ei rääkinud viidates halbadele suhetele menetlejaga. Maakohus hindas antud selgitust ebaloogiliseks ja väheveenvaks. Maakohus on otsuses märkinud, et J. Hohlovi kohtueelsel uurimisel antud ütlusi ei avaldatud, kuid ta ise kohtus antud ütlustes tunnistas, et eeluurimisel ta ei rääkinud midagi inimesest, kes kannatanuid noaga lõi. Maakohus leiab, et J. Hohlovi ütlused omavad olulisi vasturääkivusi ja neid vastuolusid ei ole ta täpselt ja selgelt selgitanud. Ringkonnakohus märgib, et kuna J. Hohlovi poolt kohtueelsel uurimisel antud ütlusi ei avaldatud, siis ei ole õige ja põhjendatud hinnata tema kohtus antud ütlusi vastuolulisteks vaid seetõttu, et süüdistatav kohtueelses menetluses ei nimetanud kannatanuid noaga lööjat. Vaatamata sellele ei pea ringkonnakohus põhjendatuks tugineda J. Hohlovi poolt maakohtus antud ütlustele, kuna neid ütlusi teised tõendid ei toeta. Apellatsioonis J. Hohlov väidab, et tema ütlusi selle kohta, et kuriteo pani toime just A. G. kinnitavad ka kannatanu S.V. u ja tunnistajate I.S. , T.Z. ja N. I. ütlused. Eelnevalt ringkonnakohus juba võttis seisukoha kannatanu S.V. u ütluste osas hinnates neid koostoimes kannatanu E.I. ütlustega J. Hohlovi süüd kinnitavateks tõenditeks, mistõttu nendel ütlustel veelkord peatuda puudub vajadus. Puutuvalt J. Hohlovi poolt osundatud tunnistajate ütlustesse, ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et I.S. ja T.Z. ütlustele ei ole võimalik tugineda, kuna nad kohtus muutsid nende poolt kohtueelsel uurimisel antud ütlusi ning nad ei suutnud ütluste muutmist mõistlikult selgitada. Seega on tegemist ebausaldusväärsete tunnistajatega ning nende ütlused jäeti õigesti tõendite kogumist välja. Tunnistaja N. Iljitšova ütlused tulenesid aga T.Z. ütlustest, st ebausaldusväärsest tõendist, mistõttu ei olnud maakohtul põhjendatult võimalik ka nendele tugineda. Puutuvalt kaitsja väitesse, et maakohus on J. Hohlovi ütluste hindamisel laskunud oletustesse, mistõttu on rikkunud KrMS §-s 7 sätestatud süütuse presumptsiooni põhimõtet, märgib ringkonnakohus, et maakohus on J. Hohlovi poolt maakohtus antud ütlustest tulenevalt hinnanud J. Hohlovi käitumist kuriteosündmusele järgnevalt. Ringkonnakohus märgib, et kohtupraktikaga on kooskõlas olukord, kus kohus hindab isiku käitumist mitte ainult kuriteosündmuse ajal, vaid ka 7 sündmusele järgnevalt. Seetõttu ei ole saa nõustuda kaitsja väitega, et maakohus on rikkunud süütuse presumptsiooni põhimõtet. Veel märgitakse apellatsioonides, et J. Hohlovi süüd välistavaks tõendiks on ekspertiisiaktist GE-1728-08/4889 tulenev, mille kohaselt ei olnud J. Hohlovi käte ja näoloputuses kannatanu S.V. u verd. Kannatanu E.I. vere olemasolu selles on aga seletatav sellega, et J. Hohlov viis kannatanu pärast sündmust korterist välja, mistõttu määris ta end ära. Puutuvalt J. Hohlovi selgitusse, millistel asjaoludel puutus ta kokku kannatanu E.I. verega, tuleb märkida, et nimetatud selgitust ei kinnita ükski muu tõend. Puutuvalt sellesse, et ekspertiisiaktist GE-1728-08/4889 tulenevalt ei sisaldanud J. Hohlovi käte ja näoloputuses kannatanu S.V. u verd, ringkonnakohus leiab, et ainuüksi S.V. u vere puudumine ei välista J. Hohlovi süüd kannatanu S.V. u suhtes toimepandud kuriteos, kuna J. Hohlovi süü on leidnud tõendamist teiste maakohtu otsuses kajastatud ja kogumis hinnatud ning samuti käesolevas kohtuotsuses apellatsioonides tõstatatud argumentidest tulenevalt veelkord käsitletud tõenditega. Kaitsja on apellatsioonis seisukohal, et ei saa lugeda tõendiks arestimaja konstaabel J. Jegorovi ettekannet, mis on maakohtu poolt kohtuistungil vaid avaldatud. Kaitsja hinnangul on tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega. Kohtuistungil ringkonnakohtus selgitas kaitsja, et antud juhul ei ole tegemist tõendiga KrMS § 63 mõttes. Ringkonnakohus märgib, et tõepoolest on maakohtu istungi käigus lisatud toimikusse arestikambri konstaabel J. Jegorovi ettekanne, millest nähtuvalt andis kohtuistungil maakohtus saalis viibinud isik kohtusaalis viibinud tunnistajatele ja kannatanutele juhiseid, mida nad peaksid rääkima (2 kd, tl 54). Samuti nähtub maakohtu istungi protokollist, et kohtunik tegi korduvalt ühele saalis viibinud isikule märkusi. Ringkonnakohus leiab, et politseikonstaabli ettekannet tuleb hinnata dokumendina KrMS § 63 mõttes, mille sisu kinnitab kohtuistungi protokollis kajastatu (kohtuistungi protokoll, 2 kd, tl 56-57, 70p -71). Ringkonnakohus leiab, et maakohus, osundades nimetatud dokumendile, on käsitelnud selles kajastatut hinnates tunnistajate I.S. ja T.Z. ütluste muutmise asjaolusid maakohtus, mistõttu menetlusõigusnormide rikkumist käesoleval juhul ei esine. Eeltoodud põhjendustest lähtuvalt tuleb Viru Maakohtu otsus J. Hohlovi süüdistuses jätta muutmata ning apellatsioonid jätta rahuldamata ning seetõttu tuleb apellatsioonimenetluses kantud menetluskulu, so kaitsjatasu välja mõista süüdistatavalt. Maarika Kuusk Mati Kartau 8 Aarne Sarjas