1 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 16.detsember 2011, Tallinn Kriminaalasja number 1-10-16828 Kohtukoosseis Julia Katškovskaja, Ivi Kesküla ja Sten Lind Kohtuistungi sekretär Kea Lemming Kohtuistungi toimumise aeg ja koht 7.detsember 2011, Tallinn Kriminaalasi Valeri Kempi süüdistuses KarS § 113 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu
- märtsi 2011 otsus üldmenetluses Apellatsioonide esitajad Süüdistatav Valeri Kempi, kaitsja Talvi Vaske Prokurör Rita Siniväli Süüdistatav Valeri Kempi (ankeetandmed maakohtu otsuses) Kaitsja Adv. Andres Alas RESOLUTSIOON Harju Maakohtu
- märtsi 2011 otsus jätta muutmata. Esitatud apellatsioonid jätta rahuldamata. 2 Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav ja kannatanu võivad kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel. Asjaolud ja menetluse käik Harju Maakohtu 04.03.2011 otsusega üldmenetluses tunnistati V. Kempi KarS § 113 järgi süüdi ja karistati 8 aasta ja 6 kuulise vangistusega. KarS § 68 lg 1 alusel arvestati eelvangistus karistusaja hulka ja karistusaja alguseks loeti 28.07.
- KrMS § 179 lg 1 alusel mõisteti V. Kempilt välja sundraha 695,05 eurot ja KrMS § 180 lg 1 ja lg 2 alusel õigusabikulud 843,71 eurot ja ekspertiisi tasud 1328,47 eurot riigi tuludesse. V. Kempi mõisteti süüdi selles, et tema alkoholijoobes 28.07.2010 kella 18.10 paiku Tallinnas xxxxxx xx-xx korteris asuvas köögis tappis H. K, lüües teda noaga ühel korral vasakule kaela-rangluupiirkonda, tekitades sel viisil viimasele eluohtliku tervisekahjustuse – rinnaõõnde tungiva torke-lõikehaava vasaku rangluu kohal vasaku kopsu ülasagara vigastusega, millega kaasnes äge verekaotus välisest ja sisemisest verejooksust, mille tagajärjel H. K suri kohapeal. Teise inimese tapmisega pani Valeri Kempi toime KarS § 113 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Maakohus leidis, et lüües noaga kannatanule elutähtsate organite piirkonda, sai V. Kempi aru, et ta võib noaga kaela löömisel põhjustada kannatanule sedavõrd raske tervisekahjustuse, et kannatanu sureb. V. Kempi suhtus sellesse võimalusse ükskõikselt. Kuritegu on toime pandud vähemalt kaudse tahtlusega. V. Kempil esineb väljakujunenud alkoholsõltuvus koos joobes kaasneva kalduvusega agressiivsusele ja vägivallale. Kirjeldus temal esinevast „mälulüngast“ inkrimineeritava teo ajal ei vasta kliinilisele amnestilisele seisundile (mälulüngale) alkoholijoobe ajal. V. Kempi ütlused kui mitte usaldusväärsed, jättis maakohus tõendite kogumist välja. Apellatsioonide sisu ja menetlusosaliste seisukohad Ringkonnakohtule esitasid apellatsioonid süüdistatav V. Kempi ja tema kaitsja advokaat T. Vaske. 3 Süüdistatav palub otsus muuta ja saata kriminaalasi täiendavale uurimisele, samuti ei nõustu ta temalt väljamõistetud õigusabikulude suurusega. Apellatsiooni väidete kohaselt tõendid, millele süüdimõistev otsus tugineb, ei ole piisavad ja nimelt: puudub kuriteo toimepanemise vahend, tema asjadelt ei ole kannatanu jälgi uuritud ja tunnistajate ütlused, arvestades nende alkoholijoovet ja vaimset seisundit, on ebausaldusväärsed. Süüdistatava kaitsja vaidlustab kohtuotsuse materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu. Apellatsiooni väidete kohaselt ei ole V. Kempi tahtlus H. K tappa tõendamist leidnud. Apellant viitab Riigikohtu lahendis 3-1-1-77-07 märgitule, et juhul, kui kannatanule tekitatakse tahtlikult raske tervisekahjustus ja seejuures põhjustatakse ettevaatamatusest tema surm, tuleb süüdlase käitumine kvalifitseerida KarS §-de 117 ja 118 kogumina. Kuivõrd V. Sovarenko oli kogu seltskonnast ainuke meessoost kaine isik, siis tema ütlusi on võimalik arvestada. Arvestades V. Kempil tuvastatud joovet 3,36 promilli, on sellise joobeastme puhul mälulüngad täiesti võimalikud. Veel leiab kaitsja, et karistuse mõistmisel tulnuks kaaluda karistust kergendava asjaoluna KarS § 57 p-s 6 sätestatut, mida näitab ka V. Kempi poolt tehtud spontaanne noalöök. Kaitsja palub vaidlustatud otsus tühistada, kvalifitseerida tegu ümber KarS § 117 p1 ja § 118 p 1 järgi ning kergendada V. Kempi karistust. Ringkonnakohtu istungil toetasid süüdistatav ja tema kaitsja esitatud apellatsioone, prokurör vaidles neile vastu. Ringkonnakohtu seisukoht: Kohtukolleegium, kuulanud ära menetlusosalised, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ja esitatud apellatsioonide väidetega, tuli alljärgnevatele järeldustele.
- Valeri Kempi taotleb esitatud apellatsioonis maakohtu otsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist täiendavale uurimisele. Selline taotlus ei tulene esiteks seadusest, sest täiendavale eeluurimisele kriminaalasja saatmist seadus ette ei näe. Põhjendused, miks süüdistatav peab uurimist puudulikuks, ei ole samuti arvestatavad maakohtu otsuse seaduslikkuse üle otsustamisel. 1.
- Süüdistatav leiab, et teda ei saa süüdi mõista H.Ki surma põhjustamises juba seetõttu,et tapmisriista, millega H.K oli tapetud, ei ole kriminaalasja juures asitõendina. Kohtukolleegium leiab, et noa puudumine antud juhul ei välista süüdistatava süüküsimuse üle otsustamist. Vaieldamatult on kindlaks tehtud ja seda eksperdi arvamusega, et H.Ki surm oli põhjustatud noalöögist. H.K oli tapetud samas korteris, kus ta praktiliselt koheselt peale noalööki ka suri. Seega on ainuvõimalik ja vaidlust mittetekitav fakt, 4 et nuga, millega H.Kit löödi, oli võetud sündmuskohalt e. samast korterist ja seda olenemata sellest, kes teda noaga lõi e. kas see oli V.Kempi või mitte. Käesoleva kriminaalasja menetlemise käigus on tuvastatud sisuliselt ka põhjused, miks konkreetset kuriteoriista ei ole asitõendina kriminaaltoimiku juures ja selle puduumine ei ole kohtukolleegiumi arvates ka etteheidetav esmaseid menetlustoiminguid teostanud menetlejatele. Nimelt on kriminaalasja materjalidest näha, et sündmuskohal e. köögis, oli enam kui üks nuga. Sündmuskoha vaatluse käigus oli sealt ära võetud ja ekspertiisi saadetud kaks nuga. Nagu nähtub politseitöötaja S.Nikiforovi ütlustest, kes kuulati üle maakohtu istungil ja kes kirjeldas süüdistatava käitumist kuriteopaigal, väitis V.Kempi, et nuga, millega ta lõi on köögi nurgas maas. Nuga seal ei olnud. Läbiviidud DNA ekspertiisi käigus selgus, et sündmuskohalt kaasavõetud nugade näol ei ole tegemist nugadega, millega H.K oli tapetud. Kuriteoriista tegelik saatus sai menetlejatele teatavaks tunnistaja A.Nossatši ütlustest, kes kinnitas maakohtus juba eeluurimisel öeldut, et ta nägi, kuidas V.Kempi viskas noa aknast välja. 1.
- V.Kempi väited, et tunnistajate ütlusi ei arvestada seetõttu, et nende tunnistajate tervislik seisund ja alkoholijoove välistavad ütluste usaldusväärsuse, on paljasõnalised. Mingit põhjendatud alust kahelda tunnistajate tervislikus seisundis ei ole. Alkohoolne joove ei ole ütluste usaldusväärsust välistav asjaolu. Kuna tegemist oli antud juhul joomingu käigus toimepandud olmetapmisega, siis paratamatult on ka sündmuse pealtnägijad samas seltskonnas alkoholi tarvitanud isikud, kuid tunnistajad on sündmusest rääkinud nii palju, kui nad mäletavad. 1.
- Ka leiab V.Kempi, et tema süüd välistab asjaolu, et tema asjadelt ei ole kannatanu jälgi otsitud. Kohtukolleegium leiab, et vaidlusaluse kuriteosündmuse tehiolude pinnalt ei olnud ka mingit põhjust hakata uurima süüdistatava riideid ja seda eesmärgiga otsida kannatanu DNA-d sealt. Tuvastatud on, et mingit füüsilist konflikti ja sellest tulenevalt ka omavahelist füüsilist kontakti süüdistatava ja kannatanu vahel ei olnud. Tapmine oli toime pandud ühe noalöögiga kaela piirkonda, mis samuti ei eelda süüdistatava riiete kontakti kannatanuga. Ka ei puutunud süüdistatav kannatanuga kokku peale noalööki. Mida ja miks tulnuks süüdistatava asjadelt ekspertiisi käigus otsida ja kuidas pidanuks tema asjadele kannatanu DNA jääma, süüdistatav ei ole selgitanud.
- Põhjendatult on maakohus lugenud süüdistatava ütlused ebausaldusväärseteks ning tema väidetava “mälukaotuse” n.ö. teeselduks. Esmalt on seda kinnitanud 5 läbiviidud kohtupsühhiaatriline ekspertiis. Teiseks, süüdistatava enda ütlused annavad samuti põhjendatud aluse rääkida väidetavast “mälulüngast”, kui enda õigustuseks valitud kaitsetaktikast. Nii väidab süüdistatav, et ta ei mäleta midagi noalöögist, kuid kinnitab, et teab kindlalt, et kannatanu alustas esimesena rünnet, et ta ei tahtnud kannatanut tappa, et ta ei visanud nuga aknast välja e. ei kahtle ja mäletab käitumisakte, mis tema arvates võivad mõjutada tema süüküsimust temale soodsamas suunas. Kohtukolleegium on seisukohal, et need süüdistatava käitumisaktid, mida ta mäletab on temale inkrimineeritud noalöögiga, mida ta väidab mittemäletavat ajaliselt sedavõrd lähedased ja ka seonduvad, et ei ole võimalik kindlalt teada ja mäletada ühte ning mitte midagi mäletada sellest, mis jääb mäletatavate käitumisaktide vahele e. noalööki.
- Kohtukolleegium leiab, et kriminaalasjas kogutud ja maakohtu istungil kontrollitud tõendite kogumis hindamisel on võimalik tulla vaid ühele järeldusele ja nimelt, et surmava noalöögi kannatanule tegi süüdistatav. Kõikide tunnistajate ütlustest nähtub, et süüdistatava ja kannatanu vahel oli sõnavahetus ja süüdistatav lõi kannatanut. Ükski tunnistaja ega ka süüdistatav ise ei ole viidanud kellelegi, kellel peale süüdistatava oli mingigi motiiv kannatanu tapmiseks ja kes oleks seda saanud teha või teinud.
- Süüdistatava käitumisele on kohtukolleegiumi arvates maakohtu poolt antud ainuõige ja põhjendatud karistusõiguslik hinnang ja nimelt, et süüdistatav pani toime tahtliku tapmise ja seda vähemalt kaudse tahtlusega. 4.
- Kohtukolleegium peab esmalt vajalikuks oma seisukoha põhjeńdamiseks viidata järgmistele Riigikohtu otsustele, millistes esitatud seisukohad on kohtukolleegiumi arvates käesolevas kriminaalasjas süüdistatava käitumisele õige juriidilise hinnangu andmise seisukohast asjakohased. Riigikohtu otsusest nr. 3-1-1-46-11 on seoses käesolevas kriminaalasjas tõstatatud vaidlusega arvestatavad järgmised Riigikohtu seisukohad. Arutatavas asjas tuvastatu - kannatanu ühel korral noaga löömine kaelapiirkonda põhjustades kannatanu surma - võib olenevalt toimepanija käitumise subjektiivsest koosseisust kvalifitseeruda tahtlikuks tapmiseks KarS § 113 järgi; raske tervisekahjustuse tekitamiseks ideaalkogumis surma ettevaatamatu põhjustamisega KarS § 118 p 1 ja § 117 lg 1 järgi või ettevaatamatuks surma põhjustamiseks KarS § 117 lg 1 järgi. Objektiivsest küljest on kõik need koosseisud suvalise teokirjeldusega. V.Kempi noalöök on sobiv tegu realiseerimaks ükskõik millist nimetatud koosseisudest. Seega taandub küsimus V.Kempi teo kvalifitseerimisest tema käitumise subjektiivse külje hindamisele. Kvalifitseerimaks isiku käitumist KarS § 118 p 1 ja KarS § 117 lg 1 järgi ideaalkogumis tuleb 6 tuvastada, et süüdlase tahtlus on suunatud eluohtliku raske tervisekahjustuse tekitamisele ning et surma saabumise suhtes käitus ta kergemeelsusega. Olukorras, kus toimepanijal puudub eluohtliku raske tervisekahjustuse tekitamise suhtes minimaalselt kaudne tahtlus ehk ta ei pidanud sellist tervisekahjustust võimalikuks ega möönnud seda, tuleb tema tegevust vaadelda ainuüksi surma põhjustamisena ettevaatamatusest KarS § 117 tähenduses. Märgitud paragrahvi järgi tuleb senise kohtupraktika kohaselt süüdlase tegevus kvalifitseerida ka juhul, kui tõendamist pole leidnud tema tahtlus tekitada juba löögiga kannatanule eluohtlik tervisekahjustus. Kui aga toimepanija nägi noalööki tehes kannatanu surma saabumise võimalikkust ette ja möönis seda (nt suhtudes sellesse ükskõikselt), ja surm tegelikult tema teo tagajärjel saabuski, tuleb tema käitumine kvalifitseerida kaudse tahtlusega toimepandud tapmisena. Ringkonnakohus on seisukohal, et üldtuntud on asjaolu, et kuriteo toimepanemisel kaela noaga vigastamine võib üldjuhul kaasa tuua isiku surma kuna tegemist on piirkonnaga, kus asetsevad või saavad alguse mitmed arterid, veenid, veresooned. Rääkimaks sellise teo puhul käitumisest mitte tahtlikult, vaid kergemeelsusega, peab olema tuvastatav toimepanija üldist elukogemust ja teospetsiifikat silmas pidades adekvaatne lootus, et tagajärg ei saabu. See tähendab, et lootus tagajärje mittesaabumisele peab tuginema isiku poolt äratuntud asjaoludele, mis lubavad tal mõistlikult uskuda, et tema poolt loodud oht ei realiseeru tagajärjes. Lootus tagajärje mittesaabumisele peab olema tõsimeelne, mis tähendab, et see toetub konkreetsetele asjaoludele ega ole sõltuvuses tema poolt mittekontrollitavast juhuslikkusest. Juhul kui loetletud tingimused ei ole täidetud, puudub alus rääkida kergemeelsusest KarS § 18 lg 2 mõttes. V.Kempi käitumisest ei nähtu aga mingeid samme, mille põhjal võinuks asuda seisukohale, et ta lootis eelmärgitud tagajärje kujunemist vältida. Lüües kannatanut noaga kaelapiirkonda, ei kontrollinud V.Kempi sündmuste edasist käiku ja sellest tulenevalt möönis ta noaga löömise mistahes tagajärgi, sh ka surma saabumist, põhjustades seetõttu kannatanu surma kaudse tahtlusega. Oma otsuses nr. 3-1-1-128-06 on Riigikohus selgitanud, et juhtudel, mil isikule on tekitatud selline tervisekahjustus, mis on konkreetseks ohuks tema elule, saab juba välise teopildi alusel teha järeldusi võimaliku tapmisteo tahtluse kohta. Tähele tuleb panna, et KarS §-ga 113 kaitstakse õigushüvena isiku elu, samal ajal kui KarS § 118 p-s 1 kaitstavaks õigushüveks on inimese tervis. See tähendab, et olukorras, kus isikule on tekitatud selline tervisekahjustus, mis võib kausaalahela katkematu kulgemise korral suure tõenäosusega vahetult kaasa tuua inimese surma, saab juba ainuüksi välise teopildi 7 alusel rääkida vahetust inimelu ohustamisest tapmiskoosseisu mõttes. Välisele teopildile saab tapmiskoosseisu tuvastamisel tugineda ka siis, kui toimepanija tegu iseloomustab ühekordse toimimisviisi äärmuslik ohtlikkus (nt löök elutähtsate organite piirkonda). Riigikohtu kriminaalkolleegium on senises praktikas korduvalt selgitanud, et isiku käitumise subjektiivsele küljele antav hinnang tuleb lahendada tahtluse intellektuaalse ja voluntatiivse külje eristamise kaudu. Subjektiivse külje tuvastamisel on abipakkuvateks kriteeriumiteks ka isiku teoeelne- ja järgne käitumine, samuti tema teo objektiivne avaldumine. 4.
- Käesolevas kriminaalasjas on tuvastatud kuriteo tehiolud järgmiselt: süüdistuses märgitud ajal ja kohas toimus jooming, milles osalesid nii süüdistatav, kui ka kannatnu. Kannatanu ja süüdistatava vahel olid sugulussidemed ja nimelt kannatanu oli süüdistatava õe mees. Kannatanule ei meeldinud, et süüdistatav elab õe juures ja nende kulul, näppab nende tagant süüa ja juua. Süüdistatavale ei meeldinud, et kannatanu on tema õe suhtes vägivaldne. Kannatanu oli ka varem nõudnud, et süüdistatava pakiks oma asjad ja lahkuks nende elamisest mujale elama. Ka sel päeval, kui toimus arutatav sündmus algas süüdistatava ja kannatanu vahel sõnavahetus samal teemal. Kannatanu nõudis süüdistatava lahkumist. Sõnalise konflikti käigus tõusis süüdistatav laua tagant, võttis noa , lähenes kannatanule ja lõi kannatanule sihitud noalöögi kaelapiirkonda, mis pealtnägijate arvates tabas kannatanut unearterisse (teade kiirabisse helisalvestiselt) ja ekspertiisi arvamuse kohaselt oli tegemist rinnaõõnde tungiva lõike-torkehaavaga vasaku rangluu kohal vasaku kopsu ülasagara vigastusega. Teojärgselt viskas süüdistatav minema tapmisriista ja istus rahulikult edasi, samal ajal kui kannatanu vaakus elu ja surma vahel ja kui teised sündmuskohal viibinud isikud võtsid tarvitusele abinõusid kannatanule abi kutsumiseks. Selline on väline teopilt, mis on tuvastatud sündmuse pealtnägijate ütluste pinnalt ja süüdistatava teoeelne ning teojärgne käitumine ja mis kohtukolleegiumi arvates määravad üheselt ära ka süüdistava tegevuse subjektiivsele küljele antava hinnangu e. selle, et tegemist saab olla vaid tahtlikult toime pandud tapmisega. 4.
- Maakohus on põhjendanud süüdistavale mõistetud vangistusmäära. Kohtukolleegium nõustub maakohtu otsuses toodud põhjendustega ja ei pea vajalikuks neid korrata. Karistusmäära valikul on arvestatud kõiki KarS prg.56 toodud asjaolusid. Põhjendatud on ka maakohtu seisukoht, et V.Kempi karistust kergendavaid asjaolusid tuvastatud ei ole. 8 Kohtukolleegium ei nõustu kaitsjate seisukohaga selles, et V.Kempile karistuse mõistmisel tulnuks arvestada KarS prg.57 p.-s 6 sätestatud karistust kergendavat asjaolu – kannatanu õigusvastasest käitumisest tekkinud hingeline erutusseisund. Kannatanu õigusvastaseks käitumiseks on aga pikaajaline vägivallatsemine oma naise e. V.Kempi õe kallal. Maakohus on kõigi tõendite kogumis hindamisel ja tuvastatatud kuriteo tehiolude pinnalt tulnud põhjendatult järeldusele, et kuritegu on toime pandud siuliselt madalal motiiviil – V.Kempile ei meeldinud H.Ki sõnavõtt sel teemal, et ta elab tema ja V.Kempi õe juures. Nimetatud motiiv välistab kohtukolleegiumi arvates KarS prg. 57p.6 sätestatud kergendava asjaolu esinemise tapmise toimepanemisel. Valeri Kempile on mõistetud karistus, mis jääb alla sanktsiooni keskmäära, mida arvestades kergendavate asjaolude puudumist, ei saa pidada põhjendamatult rangeks karistuseks. Asjaolusid, mis annaks aluse maakohtu mõistetud karistuse kergendamiseks, ei ole kohtukolleegium tuvastanud. 4.
- Õigusabi kulude ebamõistliku suuruse osas jääb kohtukolleegium samuti süüdistatavast erinevale arvamusele. Eeluurimisel osutatud õigusabi eest on vastavalt süüdistusaktile õigusabi kulud 3000 krooni (192 eurot) ja ülejäänud e. 651 eurot moodustavad õigusabi kulud seoses kohtumenetlusega. Õigusabi kulusid suurendab fakt, et tegemist on isikuvastase esimese astme kuriteoga, mis on tinginud koefitsent 2 kohaldamise e. kulude kahekordistumise. Kuna kohtukolleegium ei ole tuvastanud ühtegi KrMS prg. 338 ettenähtud kohtuotsuse tühistamise alustest, siis juhindudes KrMS prg.337 lg 1 p.1 , prg. 344-345 lg 1 , 2 jätab kohtukolleegium Harju Maakohtu otsuse 4.märtsist 2011.a. Valeri Kempi suhtes muutmata. Julia Katškovskaja Ivi Kesküla Sten Lind