1-09-13864/82

1-09-13864 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

1. juuni
2. a Tallinn Kriminaalasja number 1-09-13864 Kohtukoosseis Eesistuja Julia Katškovskaja, liikmed Paavo Randma ja Urmas Reinola Kohtuistungi sekretär Tatjana Derkatš Kohtuistungi toimumise aeg ja koht
3. juuni 2011, Tallinnas, avalik kohtuistung Kriminaalasi Andres Sarapuu ja Jüri Oidekivi süüdistuses KarS § 184 lg 2 p.p 1,2 järgi, Ervin Kurm süüdistuses KarS § 184 lg 2 p 2 järgi, Natalja Grigorjeva süüdistuses KarS § 184 lg 1 järgi ja Marina Bõtškova süüdistuses KarS § 201 lg 1 ja § 184 lg 1 järgi üldmenetluses; Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu
4. mai
5. a otsus Apellatsioonide esitajad Süüdistatav Andres Sarapuu ja tema kaitsja Oleg Nišajev, süüdistatav Ervin Kurm ja tema kaitsja Eva Rivis Prokurör Taavi Pern Süüdistatavad Andres Sarapuu ja Ervin Kurm (ankeetandmed Harju Maakohtu otsuses) Kaitsjad Andres Sarapuu kaitsja vandeadvokaat Oleg Nišajev, Ervin Kurmi kaitsja vandeadvokaat Alar Neiland 2 RESOLUTSIOON
6. Tühistada Harju Maakohtu otsus
7. maist 2010 osaliselt Oidekivile mõistetud karistuse osas. ja nimelt, Jüri Teha selles osas uus o t s u s, millega mõista Jüri Oidekivile KarS prg. 184 lg 2 p.1,2 järgi karistuseks 4 (neli) aastat vangistust jättes seejuures maakohtu poolt karistusest ärakantuks loetud ja ärakandmata karistuse määrad muutmata.
8. Muus osas jätta Harju Maakohtu otsus 31.maist 2010.a., s.h. Andres Sarapuu, Ervin Kurmi ja Jüri Oidekivi suhtes
9. märtsi 2009 kuriteoepisoodis , muutmata.
10. Käesoleva otsusega lugeda Ervin Kurmile mõistetud 2 aastasest vangistusest kantuks vahi all viibitud aeg 24.märts 2009.a. kuni 16.detsember 2010.a., s.o. 1 aasta 8 kuud ja 23 päeva. Ärakandmata karistus on 3 kuud ja 7 päeva, millise aja algust hakata lugema Ervin Kurmi kinnipidamisest.
11. Süüdistatavate Andres Sarapuu ja Ervin Kurmi ning nende kaitsjate adv. Eva Rivise ja Oleg Nišajevi apellatsioonid jätta rahuldamata. Edasikaebe kord Kohtuotsus tehakse teatavaks
12. juunil 2011 kriminaalkolleegiumi kantselei kaudu. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistatav võib esitada kassatsiooni üksnes advokaadist kaitsja vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Harju Maakohtu
13. mai 2010 otsusega mõisteti Andres Sarapuu üldmenetluses süüdi KarS 184 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi ning teda karistati vangistusega 7 aastaks. KarS § 68 lg 1 alusel loeti karistusaja alguseks
14. märts 2009, s.o kahtlustatavana kinnipidamise päev. Süüdistatavalt ära võetud sularaha 1800 krooni konfiskeeriti vastavalt KarS § 831 lg-le
15. Ervin Kurm mõisteti süüdi KarS § 184 lg 1 järgi ja teda karistati vangistusega 2 aastaks. KarS § 68 lg 1 alusel loeti karistusaja alguseks
16. märts
17. Lisaks eelnimetatutele mõisteti Harju Maakohtu 31.05.2010 otsusega Natalia Grigorjeva süüdi Jüri Oidekivi ja Marina Bõtškova, kuid nende isikute osas maakohtu otsust ei vaidlustatud. Maakohtu hinnangul ei olnud E. Kurmi süüdistus tõendatud osas, mille kohaselt ta omandas, hoidis, kandis kaasas ja andis edasi eeluurimisel tuvastamata isikutele ning I. Tuisule suures koguses narkootilist ainet. Samuti ei lugenud kohus tõendatuks J. Oidekivi süüdistust selles, et
18. märtsil 2009 käitles ta grupis A. Sarapuuga suures koguses ebaseaduslikult narkootilist ainet. 3 Maakohus mõistis A. Sarapuu, J. Oidekivi ja E. Kurmi süüdi selles, et A. Sarapuu ja J. Oidekivi omandasid, hoidsid ja andsid vastavalt varasemale kokkuleppele 24.03.2009 xxxxxxx xxxxx xx-xx asuvas korteris E. Kurmile ebaseaduslikult edasi minigrip kilekoti 0,72 grammi narkootilist ainet 3-metüülfentanüüli sisaldava pulbriga, E. Kurm aga omandas ja toimetamises nimetatud narkootilise aine edasi sõiduautosse BMW, kus E. Kurm 24.03.2009 kella 14.30 ajal Tallinnas Sõle 18 juures kuriteos kahtlustatavana kinni peeti ning narkootiline aine sõidukist leiti ja ära võeti. Samuti mõistis maakohus J. Oidekivi ja A. Sarapuu süüdi selles, et nemad toimetasid xxxxxxxx xxxxxx xx x juures asuvale aiale tikutoosi, milles oli minigrip kilekott 0,97 grammi narkootilisi aineid fentanüüli ja 3-metüülfentanüüli sisaldava pulbriga (puhtal kujul fentanüüli 0,74 mg ning 3-metüülfentanüüli 4,9 mg) ning edastasid 24.03.2009 telefoni teel N. Grigorjevale juhised narkootilise aine omandamiseks. N. Grigorjeva mõistis maakohus süüdi selles, et tema eelnevalt J. Oidekivilt ja A. Sarapuult saadud juhiste alusel omandas tikutoosi koos selles olnud narkootilise ainega. Viimasena mõisteti A. Sarapuu süüdi selles, et tema andis 29.03.2009 xxxxxx xxxxxxx xx-xx asuvas korteris M. B ebaseaduslikult edasi kilekoti, milles oli kokku 281,32 grammi amfetamiini sisaldavat pulbrit (puhtal kujul narkootilist ainet 24,57 grammi), M. B toimetas nimetatud narkootilise aine edasi Tallinnas Pärnu mnt 213 lähedal asuvasse metsatukka ning andis narkootilise aine 30.03.2009 tagasi A. Sarapuule, kes toimetas narkootilise aine omakorda sõiduautosse Mercedes Benz registreerimisnumbriga 780 MGM, kust see 31.03.2009 Tallinnas Pärnu mnt 139 juures teostatud sündmuskoha vaatluse käigus leiti ja ära võeti. Sama episoodi jättis maakohus J. Oidekivi süüdistusest välja. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid süüdistatavad A. Sarapuu ja E. Kurm ning nende kaitsjad. E. Kurmi kaitsja E. Rivis taotleb esitatud apellatsioonis Harju Maakohtu
19. mai
20. otsuse Ervin Kurmi süüdimõistmises KarS § 184 lg 1 järgi tühistamist ning süüdistatava õigeks mõistmist. Kohtus avaldatud A. Sarapuu mobiiltelefonide salajase pealkuulamise käigus kogutud teabe kohta koostatud jälitusprotokolli kohaselt helistati 24.03.2009 E. Kurmi mobiiltelefonilt xxxxxxxxx mobiiltelefonile xxxxxxxxx ning toimus lühivestlus E. Kurmi ja Jüri Oidekivi vahel. J. Oidekivi kohtus antud ütluste kohaselt kuulus mobiilinumber xxxxxxxxxxx tema tolleaegsele elukaaslasele J U, kes oli Tele2 lepinguline klient. J. Oidekivi ja J. U telefonide salajaseks pealtkuulamiseks lubasid antud ei ole, seega ei ole antud luba ka J. Oidekivi ja E. Kurmi vaheliste telefonivestluste pealtkuulamiseks. Seepärast peab kaitsja seda pealtkuulamist ebaseaduslikuks ning pealtkuulamise kohta koostatud jälitusprotokolli lubamatuks ja kohtukõlbmatuks tõendiks. Pealegi nähtub kohtus avaldatud A. Sarapuu ja M. B vahelise telefonivestluse salajase pealkuulamise tulemuste kohta koostatud protokollist, et A. Sarapuu kasutuses oli mobiiltelefon numbriga xxxxxxxxxxxxx. 4 J. Oidekivi kohtus antud ütluste kohaselt ei viibinud tema 24.03.2009.a. Sarapuu korteris E. Kurmi ja A. Sarapuu vahelise kohtumise juures. A. Sarapuu eitab narkootilise aine andmist E. Kurmile. Puutuvalt Heikki Rohtla kasutuses olnud ning tema juhitud sõiduautost BMW reg. nr-ga xxx xxx E. Kurmi istumiskoha lähedalt 24.03.2009 leitud A. Sarapuu käekirjaga märgistatud narkootikumipakki kui E. Kurmi süüstavasse tõendisse, on kaitsja seisukoht järgmine. Kohtus uuritud tõendite kohasel peeti eelmärgitud sõiduauto politsei poolt Tallinnnas Sõle tänaval maja nr 18 juures kinni 24.03.2009 kella 14.30 ajal. Kõik autos viibinud isikud toimetati erinevate sõidukitega Põhja Politseiprefektuuri aadressil Pärnu mnt
21. Kella 18.45 ajal on kõnealune sõiduauto läbi otsitud. Pole teada, kes ja millal toimetas selle auto Sõle tänavalt Pärnu maanteele ja kui paljudel isikutel oli 24.03.2009 enam kui nelja tunni jooksul - ajavahemikul kella 14.30-st kuni 18.45-ni – juurdepääs autole. Seega ei ole välistatud narkootikumipaki autosse poetamine kellegi tuvastamata isiku poolt. Edasilükkamatutel juhtudel läbiotsimise teostamise määruse alusel 24.03.2009 kell 18.45 teostatud läbiotsimise kohta koostatud protokollile, millise käigus leiti juhiistme alt pakk narkootilise ainega, on võetud H. R allkiri. Kohtus antud ütluste kohaselt H. R läbiotsimise juures ei viibinud ning andis allkirja protokollile hiljem. Narkootikumipakilt avastatud kirjete kohta teostatud käekirjaekspertiis ei välista nende tegemist kellegi kindlakstegemata isiku poolt. Asjas ei ole ühtki objektiivset tõendit, mis kinnitaks E. Kurmi seotust narkootikumipakiga. Pakilt ei ole avastatud E. Kurmi sõrmejälgi ega DNA-d. Ükski kinnipidamise hetkel koos E. Kurmiga autos viibinud isikuist ei seosta E. Kurmi narkootikumipakiga, mille jälitusorganid leidsid autost E. Kurmi istumiskoha lähedalt. A. Sarapuu kaitsja O. Nišajev taotleb Harju Maakohtu 31.mai 2010 otsuse tühistamist ning uue otsusega Andres Sarapuu KarS § 184 lg 2 p 1, 2 järgi õigeks mõistmist. Kohtuotsuse peamiseks puuduseks on tõendite analüüsi puudumine. Kohtuotsuses refereeritakse süüdistuse teksti, kohtuistungite protokolle ja toimiku materjale, kuid ilma tõendite läbipaistva ja põhistatud käsitluseta. Kohtu järeldused on paljasõnalised ja kontrollimatud. Enamus asjas teostatud ekspertiisidest ei järelduste osas kontrollitavad. Vaatamata süüdistuse ja riikliku süüdistaja kõne tsiteerimisele ei selgu kohtuotsusest, milliste tõenditega loeti tõendatuks A. Sarapuu seotus sõiduautost BMW läbiotsimisel leitud narkootilise aine 3-metüülfentanüüliga. Samuti on arusaamatu A. Sarapuu seostamine Natalja Grigorjeva kuriteoepisoodiga (Pärna tn 6 Tallinn) olukorras, kus A. Sarapuu telefoninumbrit pole kunagi kasutanud telefoninumbrit xxxxxxxxxx (mille abil juhendati N. Grigorjevat narkootilise aine leidmiseks) ega kunagi N. Grigorjevaga suhelnud. Salvestatud hääl ei ole A. Sarapuu oma. Hääleekspertiisi pole asjas tehtud. Hoopis Harju Maakohus asus eriteadmistega isiku rolli. Ljudmilla Šabalovskaja sõiduautost leitud narkootilise aine episoodi puhul ei saa üldse rääkida tõendite olemasolust, mis kinnitaksid A. Sarapuu seotust kilekotist avastatud narkoainega. Kohtu järeldused ei ole veenvad ega jälgitavad. 5 Kohtuliku uurimise käigus on vaidlustatud süüdistatavate ja nende kaitsjate poolt sündmuskoha vaatluse kui menetlustoimingu seaduslikkust ja selle käiku kajastava sündmuskoha vaatlusprotokolli kasutamist tõendina kriminaalasjas. Nimelt esinevad sündmuskoha vaatlusprotokollis olulised faktivead (uurimistoimingus osalejana on märgitud kahtlustatav A. Sarapuu, kes uurimistoimingus ei osalenud), kohtuliku uurimise käigus on tõendamist leidnud, et sündmuskoha vaatlusprotokolli on koostanud menetleja ametnik, kes ise vahetult sündmuskoha vaatluse juures ei viibinud, vaid koostas protokolli prefektuuri ruumides arvutiga. Faktivigade tõttu on viidatud vaatlusprotokolli puhul tegemist lubamatu tõendiga. Ühtlasi ei ole õige ega põhjendatud kohtu seisukoht, et „kriminaalasjas on tuvastatud, et A. Sarapuul oli narkootiliste ainete levitamisega tegelevas grupis aktiivne ja oluline roll, tuleb temale mõista oluliselt pikaajalisem vangistus võrreldes teiste kaassüüdistatavatega“. Kriminaalasjas ei ole ühtegi tõendit, mis kinnitaks kohtu loogikat A. Sarapuule mõistetava karistuse karmuse osas. E. Kurm taotleb esitatud apellatsioonis enda õigeks mõistmist. Süüdistatav leiab, et süüdistus on fabritseeritud ja rikutud on süütuse presumptsiooni põhimõtet. Menetlusnõudeid rikuti auto läbiotsimisel (ajavahe kinnipidamise ja läbiotsimise vahel, kaitsjat ei võimaldatud, auto omanikku ei kutsutud, läbi otsisid Pärnu politseinikud). Vale on aga kohtuotsuse väide, et E. Kurmi sõnade järgi tema läbiotsimise juures ei olnud, kohal ei olnud auto omanikku. E. Kurm leiab, et jälitusprotokollis kajastatud telefonikõnesid on tõlgendatud valesti. Telefonis küsis ta „ühte“. Kui pidi saama 1 grammi, nagu kohus leidis, siis miks oli autost leitud pakis ainult 0,72 g? Pole tõendatud, et selle aine jättis BMW-sse just E. Kurm. Eksperdiarvamusele (käekirjaekspertiis) ei saa tugineda, kuna ekspert on leidnud, et info on väheinformatiivne. Kohtuotsuses on ebaõigesti märgitud, et autos olid veel E. Kurmi poeg ja vend, autos ei olnud ühtegi tema sugulast. Ühtlasi märgib E. Kurm, et kui A. Sarapuu andis erinevatele isikutele samal päeval edasi 2 pakki narkootilise ainega, siis miks nende pakkide sisu oli erinev. A. Sarapuu taotleb samuti enda õigeksmõistmist, leides, et süüdistus on fabritseeritud, tõendid kunstlikult loodud või ebaseaduslikult kogutud. Seejuures deklareerib A. Sarapuu, et tema apellatsioon on esitatud ka J. Oidekivi huvides. Apellatsioonis taotleb A. Sarapuu, et ringkonnakohus võtaks seisukoha tema kodust leitud väikse koguse narkootilise aine suhtes. A. Sarapuu taotles korduvalt võimalust tutvuda jälitustoimikuga, kuid seda talle ei võimaldatud, kuigi Riigikohus on korduvalt leidnud, et süüdistataval on vastav õigus. Tõendina on kasutatud lubamatuid jälitustoimingu protokolle ja sündmuskoha vaatlusprotokolle. Load jälitustoiminguteks saadi A. Morozovi ütluste alusel, mis olid aga valeütlused. Vassitud on menetluse alguse ajaga, arusaamatult on kriminaalasjas tehtud eraldamisi ja ühendamisi. Maakohus on käekirja osas alusetult tuginenud eksperdiarvamusele. Nimetatud arvamus ei ole kategooriline ja sellist arvamust tohib Riigikohtu praktika kohaselt kasutada vaid „kategoorilise arvamuse kõrval“. Lubamatu on tuginemine J. Oidekivi ja 6 E. Kurmi vahelistele telefonivestlustele, kuna nende pealtkuulamiseks ei olnud luba antud. A. Sarapuu leiab, et N. Grigorjeva ütlustele ei oleks tohtinud tugineda, sest need on vastuolulised – ebaselgeks jääb, kas N. Grigorjeva tundis eelnevalt A. Sarapuud või mitte. Sama kehtib A. Z kohta. Lisaks leiab A. Sarapuu, et kuna N. Grigorjeva sõnul ei olnud sündmuskohal puid, siis on süüdistus ses osas fabritseeritud. L. Š ütlused ei ole A. Sarapuu sõnul usaldusväärsed, kuna viimane oli lausjoobes fentanüülist ja metadoonist. Sellist tõendit tõendite loetellu aga ei pandud. Samuti on ebausaldusväärsed M. B ütlused ning jälitusprotokollile ei tohi tugineda, sest M. B pealtkuulamiseks luba ei olnud. Tallinna Ringkonnakohtu
22. detsembri
23. a otsusega tühistati maakohtu otsus A. Sarapuu ja J. Oidekivi süüditunnistamises
24. märtsil 2009 toimepandud kuriteos, samuti A. Sarapuule karistuse mõistmises. Uue otsusega mõisteti A. Sarapuu ja J. Oidekivi kõnealuse teo toimepanemises õigeks ning A. Sarapuud karistati KarS § 184 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi vangistusega 6 aastaks. J. Oidekivile mõistetud karistuse jättis ringkonnakohus muutmata. Samuti tühistati vaidlustatud otsus E. Kurmi süüditunnistamises KarS § 184 lg 1 järgi, tehti õigeksmõistev otsus ja vabastati süüdistatav vahi alt. Ühtlasi märgiti, et E. Kurmile tuleb hüvitada alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju
25. märtsist 2009 kuni
26. detsembrini 2010 vahi all viibitud aja eest. Muus osas jäeti maakohtu otsus muutmata. E. Kurmi ja tema kaitsja apellatsioonid rahuldati, A. Sarapuu ning tema kaitsja apellatsioonid rahuldati osaliselt. Tallinna Ringkonnakohtu otsuse peale esitasid kassatsioonid Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Taavi Pern ja A. Sarapuu vandeadvokaat O. Nišajev. Põhja kaitsja Riigikohtu
27. aprilli 2011 otsusega nr 3-1-1-31-11 tühistati Tallinna Ringkonnakohtu
28. detsembri 2010 otsus osaliselt, s.o Andres Sarapuu ja Jüri Oidekivi õigeksmõistmises süüdistuses KarS § 184 lg 2 p-de 1 ning 2 järgi ja Ervin Kurmi õigeksmõistmises süüdistuses KarS § 184 lg 1 järgi kuritegudes, mis süüdistuste kohaselt on toime pandud
29. märtsil 2009, samuti Andres Sarapuule ning Jüri Oidekivile KarS § 184 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi karistuse mõistmises ning Ervin Kurmile alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamises ja kriminaalasi saadeti tühistatud osas uueks arutamiseks samale ringkonnakohtule. Tallinna Ringkonnakohtu
30. detsembri 2010 otsus jäeti muutmata osas, millega jäeti Harju Maakohtu
31. mai 2010 kohtuotsus muutmata. Prokurör T. Perni kassatsioon rahuldati osaliselt ning A. Sarapuu kaitsja O. Nišajevi kassatsioon jäeti rahuldamata. OÜ-le Advokaadibüroo AE Consult määrati makstava riigi õigusabi tasu suuruseks Ervin Kurmile kassatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest 111 eurot ja 86 senti. Nimetatud menetluskulu arvati menetluskulude hulka, mille hüvitamine tuleb Tallinna Ringkonnakohtul lahendada asjas uue kohtuotsuse tegemisel. Tulenevalt Riigikohtu tsiteeritud otsusest on käesoleva apellatsioonimenetluse esemeks vaid vaidlustatud 24.märtsi 2009.a. kuriteoepisood ja sellest tulenevad õiguslikud järelmid. 7 Apellatsioonikohtu istungil jäi süüdistatav Andres Sarapuu ja süüdistatavate kaitsjad oma apellatsioonides esitatud taotluste juurde ning taotlesid süüdistatavate õigeksmõistmist. Prokurör taotles Andres Sarapuu ja Ervin Kurmi suhtes maakohtu otsuse muutmata jätmist ja Jüri Oidekivile mõistetud karistuse vähendamist. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT: Kohtukolleegium, kuulanud ära menetlusosalised, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ja esitatud apellatsiooniga, samuti arvestades vastavalt KrMS § 364 lg 1 p-le 1 Riigikohtu otsuses nr 3-1-1-31-11 väljendatud seisukohti, jõudis alljärgnevatele järeldustele. Esmalt lahendab ringkonnakohus küsimused E. Kurmi ja advokaat E. Rivise apellatsioonides esitatud vastuväidetest, millele tuginedes taotlevad süüdistatav ja tema kaitsja E. Kurmi õigeksmõistmist süüdistuses KarS § 184 lg 1 järgi. E. Kurmi kaitsja advokaat E. Rivis on esitatud apellatsioonis leidnud, et 24.03.2009 süüdistatavate suhtes toimunud jälitustegevus seoses abonendiga nr 58055991 oli ebaseaduslik ning pealtkuulamise kohta koostatud jälitusprotokoll tuleb lugeda lubamatuks ning kohtukõlbmatuks tõendiks. Ringkonnakohus märgib, et nähtuvalt Harju Maakohtu 31.05.2010 otsusest on maakohus kinnitanud, et kohus kontrollis kaitsjate taotlusel jälituslubade olemasolu ja tuvastas, et Harju Maakohtu luba A. Sarapuu kasutuses olevate telefonide pealtkuulamiseks on antud seaduslikult. Samuti on Riigikohus lahendi nr 3-1-1-31-11 p-s 17.2 tuvastanud, et 24.03.2009 toimunud jälitustegevuse kohta koostatud protokolli näol on tegemist lubatud tõendiga KrMS § 111 mõttes järgnevatel põhjendustel. Nimelt on Riigikohus lahendi p-s 17.3 märkinud, et tähendust ei oma asjaolu, et A. Sarapuu kasutas abonenti nr xxxxxxxx 24.03.2009 üksnes ühe korra, kuna faktiliselt oli ta sellel numbril kättesaadav, mis tähendab, et tegemist oli muuhulgas A. Sarapuu kasutuses oleva abonendiga. Kuivõrd jälitustoiminguks loa andmisel järgiti KrMS §-des 114 ning 118 sätestatud korda, jälitustoiming teostati loas toodud ajavahemiku jooksul ja loal märgitust lähtuvalt võis pealt kuulata A. Sarapuu kasutuses olevate telefonide kaudu edastatavat teavet ning on tõendatud, et pealt kuulatud kõnedes oli üheks kõnelejaks A. Sarapuu, siis on jälitusprotokolli näol KrMS § 111 mõttes tegemist seaduslikult saadud tõendiga. Samuti on Riigikohus rõhutanud, et sellest tulenevalt tuleb põhjendamatuks lugeda ka jälitustoimingu protokolli sisu kohta antud süüdistatavate ütluste tõendina kõrvalejätmine. E. Kurmi kaitsja on viidanud ka asjaolule, et sõiduautost BMW reg nr-ga xxx xxx E. Kurmi istumiskoha lähedalt 24.03.2009 leitud A. Sarapuu käekirjaga märgistatud narkootikumipakk võis olla autosse paigutatud tuvastamata isiku poolt, kuna sõiduauto peeti kinni juba 14.30, kuid selle läbiotsimine teostati alles 18.
32. Riigikohus on vastava asjaoluga seoses lahendi p-s 18.3 osundanud, et kriminaalmenetluse seadustikust ei tulene ajalist piiri, mille jooksul tuleb läbiotsimist toimetada. Samuti on Riigikohus p-s 18.4 märkinud, et E. Kurmi viibimine menetlustoimingu läbiviimise juures ning selle protokolli kohta märkuste tegemata jätmine on tuvastatud, mis viitab, et E. Kurm ise ei 8 seadnud menetlustoimingu läbiviimise käigus või vahetult pärast seda läbiotsimise seaduslikkust või asitõenditega seonduvat kahtluse alla. Läbiotsimise protokollist nähtuvalt on selles ära toodud ka KrMS §-s 92 kohaselt nõutavad andmed ning läbiotsimise käigus fotode tegemine ei ole kriminaalmenetluse seadustikust tulenevalt obligatoorne. Seega ei esine alust 24.03.2009 sõiduauto läbiotsimisprotokolli tõendite hulgast välja arvamiseks. Harju Maakohtu 31.05.2010 otsuses on E. Kurmi süüdimõistmine KarS § 184 lg 1 järgi igakülgselt põhistatud ning samuti on kohus ära näidanud tõendid - 24.03.2009 jälitustoimingu protokoll, sõiduauto BMW 24.03.2009 läbiotsimisprotokoll, kohtuekspertiisiaktis antud eksperdiarvamus ja süüdistatavate ütlused -, millele kohtu järeldused põhinevad. Lähtuvalt Riigikohtu lahendis nr 3-1-1-31-11 väljendatud seisukohast on nimetatud tõendid kohtus lubatavad. Tulenevalt eeltoodust asub ringkonnakohus seisukohale, et E. Kurmi süüdimõistmine KarS § 184 lg 1 järgi on seaduslik ja põhjendatud. Järgnevalt analüüsib ringkonnakohus A. Sarapuu ja vandeadvokaat O. Nišajevi apellatsioonides esitatud vastuväiteid, millest lähtuvalt taotlevad süüdistatav ja tema kaitsja A. Sarapuu õigeksmõistmist süüdistuses KarS § 184 lg 2 p-de 1, 2 järgi. Vandeadvokaat O. Nišajev on esitatud apellatsioonis asunud seisukohale, et on arusaamatu, milliste tõenditega loeti tõendatuks A. Sarapuu seotus sõiduautost BMW läbiotsimisel leitud narkootilise aine 3-metüülfentanüüliga. Ringkonnakohus osundab siinkohal maakohtu otsusele, milles on vastava küsimuse lahendamisel põhjalikult analüüsitud 24.03.2009 jälitustoimingu protokolli seoses abonendiga nr xxxxxxx, samuti on maakohus lähtunud tunnistajana üle kuulatud R. S ütlustest ja käekirjaekspertiisist. Ringkonnakohus on juba viidanud asjaolule, et lähtuvalt Riigikohtu lahendis nr 3-1-1-3111 väljendatud seisukohast on kõnealuse jälitustoimingu protokolli näol tegemist lubatud tõendiga. Seoses R. S ütluste tõendina arvestamisega on Riigikohus lahendi p-s 19.4 märkinud, et tõendina lubatavaks võib hinnata menetleja ametniku poolt tunnistajana antud ütlusi, milles kirjeldatakse süüdlase kinnipidamisega seonduvat ja tema käitumist sündmuskohal. Käesoleval juhul on R. S andnud ütlusi selle kohta, et millistel põhjustel võeti sõiduauto, kus E. Kurm viibis, jälgimise alla, miks ei pidanud politseiametnikud teda sündmuskohal kinni ja miks tuli sõidukile, milles süüdistatav viibis, järele sõita. Ringkonnakohus leiab, et nimetatud asjaolude puhul on tegemist süüdlase kinnipidamisega seonduva infoga, mistõttu on selles osas tegemist lubatava tõendiga vastavalt Riigikohtu lahendi nr 3-1-1-47-08 p-s 12 märgitule. Seega on maakohus põhjendatult lähtunud A. Sarapuule inkrimineeritud süüteoepisoodi analüüsimisel lähtunud ka R. S ütlustest, mille kohaselt võeti sõiduauto, milles istus E. Kurm, jälgimise alla pärast seda, kui E. Kurm väljus A. Sarapuu elukohas maja trepikojast ning auto peeti kinni Sõle 18 maja juures, kusjuures vahepeal E. Kurm sõidukist ei väljunud. Samuti on maakohus viidanud Riigikohtu lahendile nr 3-1-1-63-08, milles väljendatud seisukohalt lähtuvalt ei tulene kehtivast kriminaalmenetlusõigusest, et tõendina saaks käsitada üksnes kategoorilises vormis antud eksperdi arvamust, mistõttu on kohtud 9 õigustatud kriminaalasja lahendamisel tuginema ka tõenäolikus vormis antud eksperdiarvamusele. Maakohus on ka põhjendanud, millest tulenevalt on kohus jõudnud järeldusele, et sõiduautost leitud narkootikumipakk oli markeeritud A. Sarapuu poolt. Ringkonnakohus märgib, et maakohus on igakülgselt motiveerinud, millest tulenevalt on kohus asunud seisukohale, et tõendamist on leidnud, et 24.03.2009 omandas E. Kurm J. Oidekivilt ja A. Sarapuult suures koguses narkootilist ainet 3metüülfentanüüli ning nähtuvalt eeltoodust põhinevad kohtu järeldused seadusega lubatud tõenditel, mistõttu on A. Sarapuu süüdimõistmine kõnealuses episoodis seaduslik ja põhjendatud. Tulenevalt eeltoodud põhjendustest, on kohtukolleegium seisukohal, et maakohus on süüdistatavatele inkrimineeritud 24.märtsi 2009.a. kuriteoepisoodi osas põhjalikult analüüsinud kõiki maakohtu istungil uuritud tõendeid ning selgelt ja arusaadavalt esitanud oma seisukohad, millised kinnitavad maakohtu lõplikku järeldust süüdistatavate süü, nende käitumisele antud juriidilise hinnangu ja tõendite lubatavuse ning eelistuse osas vaidlustatud kuriteoepisoodis. Seejuures osundab kriminaalkolleegium ühele järgnevale tõendite hindamise põhinõudele, mis on kinnistunud kohtupraktikas: kui erinevad kohtud hindavad tõendeid nii erinevalt, et ühel juhul mõistetakse nende tõendite alusel süüdistatav talle inkrimineeritud kuriteos süüdi ja teisel juhul nende samade tõendite alusel õigeks (või vastupidi), peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega (vt nt RKKKo 3-1-1-77-05). Kriminaalkolleegiumi hinnangul ei ole sellised vead maakohtu otsuses arutatavas kuriteoepisoodis aga tuvastatavad. Maakohus on hinnanud kõiki olemasolevaid tõendeid kogumis, neid omavaheliselt kõrvutanud ning usaldusväärselt lükanud ümber nii süüdistatavate kaitseversiooni toimunust kui ka kaitsjate asjassepuutuvad väited. Maakohus on ringkonnakohtu arvates olnud tõendite hindamises ning enda siseveendumuse kujunemise kajastamisel põhjalik, mistõttu kohtukolleegium ei pea vajalikuks korrata maakohtu otsuses esitatud põhjendusi. Süüdistatavatele Andres Sarapuule ja Ervin Kurmile maakohtu poolt mõistetud karistuse osas märgib kohtukolleegium järgmist. Riigikohtu kriminaalkolleegium on karistuse mõistmise osas märkinud, et KarS §-st 56 lähtudes peab kohus pärast kuriteo toimepanemise tuvastamist süü suurusest lähtuvalt andma karistuse liiki ja määra sisaldava põhjendatud karistusõigusliku hinnangu toimepandud kuriteole. Riigikohtu kriminaalkolleegium on selgitanud veel, et karistuse mõistmisel tuleb süü suuruse kvantitatiivsel kindlaksmääramisel igal juhul arvestada teo toimepanemisega seotud kergendavate ja raskendavate asjaoludega, eesmärgiga teha kindlaks karistuse konkreetne määr vastava paragrahvi sanktsiooni piirides ja prognoosida konkreetsele isikule mõistetava karistuse eripreventiivseid eesmärke (RKKKo 3-1-1-14-07). Täiendavalt tuleb karistuse mõistmise juures arvestada ka veel õiguskorra kaitsmise huvisid positiivse üldpreventsiooni tähenduses. Kriminaalkolleegiumi hinnangul vastab maakohtu otsus kõigile neile nõuetele täiel määral. Maakohus on karistust puudutavas küsimuses olnud enam kui põhjalik ja veenev ning kohtukolleegium ei pea vajalikuks maakohtu otsuses märgitu kordamist. 10 Kuna Riigikohus on oma otsusega tunnistanud ka maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust kassatsiooni korras vaidlustatud osas, mida apellatsioonikohus enam käesolevas menetluses ei käsitle, siis tuleb jätta maakohtu otsus süüdistatavate Andres Sarapuu ja Ervin Kurmi ning nende kaitsjate poolt vaidlustatud osas jätta muutmata. Seoses eelmise ringkonnakohtu otsusega süüdistatava Ervin Kurmi vahi alt vabastamisega tuleb käesoleva kohtuotsusega teha otsustus Ervin Kurmi poolt maakohtu otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa ja karistuse kandmise aja alguse osas. Mõistetud karistusest on Ervin Kurmil ära kantud 1 aasta 8 kuud ja 23 päeva (24.03.2009.a. kuni 16.12.2010.a.) ja kandmata 3 kuud ja 7 päeva. Samuti on Riigikohtu otsuses viidatud sellele, et maakohus on mõistnud Jüri Oidekivile karistuseks 5 aastat vangistust, samas aga maakohtu otsuses ärakantuks loetud ja ärakandmata karistuse liitmisel tuleb kogu karistusmäära summaks 4 aastat. Nõustuda tuleb Riigikohtu poolt ka tehtud viitega, et olukorras, kus prokurör ei ole maakohtu otsust vaidlustanud, Jüri Oidekivi olukorda raskendada ei saa e. ei saa suurendada ärakandmata karistuse pikkust aasta võrra. Maakohus ei ole ise nimetatud puudust KrMS prg. 306 lg 5 alusel lugenud arvutusveaks ja seda enne apellatsioonimenetlust parandanud. Seega saab käesoleva kohtuotsusega lugeda Jüri Oidekivile mõistetud põhjendatud vangistusmääraks ärakandmata karistuse ja ärakantud karistuse summa, s.o. 4 aastat vangistust. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 4; 338 p.4; 340 lg 1, lg 2 p.4, lg 3 ja § 344-345 lg-test 1, 2 tühistab kohtukolleegium maakohtu otsuse osaliselt, s.o. Jüri Oidekivile mõistetud karistusmäära osas. Julia Katškovskaja Paavo Randma Urmas Reinola