← Eesti

1-09-1476/74

Obsah (12)§ 319§ 22§ 320§ 64§ 68§ 73§ 4§ 27§ 31§ 39§ 298§ 56

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 14.aprill 2011.a. Tallinn Kohtuistungi aeg ja koht 11.aprill 2011.a., Tallinn Kriminaalasja number 1-09-1476

§

§ 319

lg 1 –

§ 22

lg 2 järgi ja

§ 320

lg 2 –

§ 22

lg 2 järgi järgi üldmenetluses Apelleeritud kohtuotsus Pärnu Maakohtu otsus 14.jaanuar 2011.a. Apellatsiooni esitaja Süüdistatava kaitsjad adv. Heldur Otti ja Vello Luik Prokurör Küllike Kask Süüdistatav T A (ankeetandmed Pärnu Maakohtu otsuses,) Kaitsja RESOLUTSIOON Adv. Vello Luik Pärnu Maakohtu otsus 14.jaanuarist 2011.a. T Ai suhtes jätta muutmata. Esitatud apellatsioonid jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult ringkonnakohtu kaudu 2 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav ja kannatanu võivad kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK: Pärnu Maakohus otsustas 14.jaanuari 2011.a. kohtuotsusega süüdi tunnistada T A

§ 320

lg 2 –

§ 22lg 2 alusel ja mõista talle karistuseks 10 (kümme) kuud vangistust.

Süüdi tunnistada T A

§ 319

lg 1 –

§ 22

lg 2 alusel ja mõista talle karistuseks 4 (neli) kuud vangistust.

§ 64

lg 1 alusel lugeda kergem karistus kaetuks raskemaga ja mõista talle lõplikuks karistuseks liitkaristus 10 (kümme) kuud vangistust.

§ 68

lg 1 kohaselt lugeda T Ai eelvangistuses viibitud aeg ajavahemikul alates 23.10.2006.a kuni 24.10.2006.a karistusaja hulka. T Ai ärakandmata karistus on seeläbi 9 (üheksa) kuud ja 28 (kakskümmend kaheksa) päeva vangistust.

§ 73

lg 1 ja 3 alusel jätta T Aile mõistetud vangistus tingimisi täitmisele pööramata, kui ta 3 (kolme) aastase katseaja jooksul ei pane toime uut tahtlikku kuritegu. Katseaja alguseks lugeda 14.01.2011.a.

prg. 319 lg 1 ja 22 lg 2 järgi mõisteti T A süüdi selles, et tema, eeldades, et a/e S L’a poolt on kriminaalasjas nr 06250000131 tunnistajana kohtueelsel eeluurimisel antud süüstavaid ütlusi tema kaitsealuse V M kohta, kihutas ajavahemikul 12-14.08.2006.a. Vahe M vEa V M, kellede osas kriminaalasja materjalid on eraldatud eraldi menetlusse, osalusel ahelkihutamise käigus alaealist S La, kelle osas kriminaalasja materjalid on eraldatud eraldi menetlusse, esitama teadvalt valekaebust kuriteo toimepanemise kohta teise isiku poolt, pannes valekaebuse esitamisega kahtluse alla võimalikud oletatavad Vahe M süüstavad ütlused, peale mida 14.08.2006.a. kella 13.00-13.30 ajal S L allkirjastas Viljandis, Lossi plats 22 advokaadibüroos “N ja Partnerid” tema sõnade järgi koostatud valekaebuse Kaitsepolitseile ja Lääne Ringkonnaprokuratuuri selle kohta, et 10.08.2006.a. teda üle kuulanud politseiametnik, keda ta nimetab narkopolitseinik “Paegna’ks”, kasutas ütluste saamiseks vägivalda, lüües ühel korral kannatanut rusikaga näkku ja ühel korral jalaga kubeme piirkonda.

prg. 320 lg 2 ja 22 lg 2 järgi mõisteti T A süüdi selles, et tema olles narkokuriteos kahtlustatava Vahe M kaitsja, kallutas ahelkihutamise käigus V M, kelle suhtes kriminaalasja materjalid on eraldatud eraldi menetlusse, osalusel 27.09.2006.a. E T, kelle suhtes on kriminaalasja materjalid eraldatud eraldi menetlusse, andma kriminaalasja kohtueelse menetluse käigus tunnistajana teadvalt valeütlusi, millega kaasnes tõendite kunstlik loomine ja milline tegevus seisnes selles, et varjamaks 3 narkokuriteos tegeliku vahendaja isikut toimetas V M E T’a Lääne Politseiprefektuuri Pärnu osakonda Pärnus Pikk 18, kus viimane kella 14.30-14.46 ajal, olles eelnevalt hoiatatud vastutusest valeütluste andmise eest, avaldas tunnistajana, et sai 28.07.2006.a. Paide linnas Kultuurimaja parklas V M sarnaneva isiku käest kilekoti, mille andis samal päeval üle A R, kinnitades oma ütluste õigsust allkirjaga ülekuulamise protokollil. APELLATSIOONIDE SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD: Kohtuotsusele on esitanud apellatsioonis süüdistatava kaitsjad. Adv. H.Otti taotleb apelleeritud kohtuotsuse tühistamist ja KrMS § 340 lg.1 ja lg.2 p.1 alusel uue otsuse tegemist, millega mõista süüdistatav T A esitatud süüdistustes õigeks. Juhul kui kohus ei pea antud asjaoludel võimalikuks apellatsiooniastmes uue otsuse tegemist, siis taotleb apellant apelleeritud kohtuotsuse tühistamist ja kriminaalasja esimese astme kohtule uuesti arutamiseks saatmist teises kohtukoosseisus. Adv. V.Luik leiab, et kohtulik uurimine kriminaalasjas on olnud ühekülgne ja puudulik, maakohus on oluliselt rikkunud menetlusnorme, kohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõigut. Apellant taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja süüdistatava õigeksmõistmist. Kuna apellatsioonkaebustes vaidlustatud asjaolud suuresti kattuvad, käsitleb kohtukolleegium koos kokkuvõtvalt mõlemas apellatsioonis vaidlustatud momente. 1. Süüdistus

§ 22

lg.2 ja § 319 lg.2 järgi 1.1.

§ 319

lg.2 objektiivsete tunnuste hulka kuuluvad konkreetse identifitseeritava isiku suhtes kuriteo toimepanemisele viitava teabe esitamine koos tõendi kunstliku loomisega. S L esitas 16.08.2006.a. avalduse Kaitsepolitseiametile selle kohta, et teda ülekuulanud politseiametnik kasutas ütluste saamiseks vägivalda. Kriminaalmenetluses on 13.08.2006.a. patsiendikaardiga tõsikindlalt tuvastatud vahetult ülekuulamise järgselt vägivallatunnuste esinemine S.L. Seega esitas S.L vastava avalduse pärast temal vägivallatunnuste esinemise meditsiinilist tuvastamist, millest tulenevalt on võimatu eitada S.L füüsiliste vigastuste esinemist. Kontrollimatuks jäi kriminaalmenetluses kust S.L sellisel juhul nimetatud vigastused sai. Kriminaalmenetlus S.L suhtes lõpetati prokuratuuri poolt kiiresti KrMS § 203 alusel, muuhulgas põhjendusega, et Eesti Politseis ei tööta S.La avalduses nimetatud isikut, millest tulenevalt puudub ka konkreetne identifitseeritav isik

§ 319lg.1 sätestatud kuriteokaebuse olulise objektiivse tunnusena.

Seega ei vastanud väidetav S.La poolt toimepandud täideviimistegu ühegi kuriteokoosseisu (ei

§ 41.2.

319 lg.1 ega

§ 319

lg.2) tunnustele, millest tulenevalt tuleb eitada põhiteo toimepanemise fakti.

§ 319

lg.2 objektiivsete tunnuste hulka kuuluvad lisaks konkreetse identifitseeritava isiku poolt kuriteo toimepanemisele viitava teabe esitamisele ka tõendi kunstlik loomine. Antud juhul ei esine

§ 319

lg.2 objektiivseid tunnuseid väidetava täideviimisteo toimepanija S.La käitumises, millest tulenevalt ei esine karistusõiguslikus mõttes täideviimistegu ega saa ka esineda kaasaaitamistegu. Süüdistusaktist ei nähtu, milles seisnes kuriteokaebuse esitamisega kaasnenud tõendi kunstlik loomine – kogu teabe, mis S.Lal avaldada oli, esitas ta kuriteokaebuses ega lisanud sellele ühtegi muud tõendit peale patsiendikaardi, mille ehtsust pole aga menetluses kahtluse alla seatud ega seda väljastanud arsti vastutusele võetud. Seega on süüdistus tõendi kunstliku loomise osas konkretiseerimata ega võimalda efektiivset kaitset

§ lg.1 p.2 ja EIÕK art 6 mõttes. Isiku süüdistunnistamine konkretiseerimata süüdistuses on kaitseõiguse rikkumine, mis tuleb tunnistada kriminaalmenetluse seaduse oluliseks rikkumiseks.

§ 22

lg.2 kohaselt on kihutaja isik, kes tahtlikult kallutab teise isiku tahtlikule õigusvastasele teole. Seega peab kihutamistegu olema teadlik ja tahtlik ning olema suunatud tahtliku õigusvastase teo toimepanemisele teise isiku poolt. Osavõtt on täideviimise suhtes aktsessoorne. Antud juhul ei ole mitte ühelgi õiguslikult aktsepteeritaval viisil tuvastatud, et S.L oleks toime pannud kuriteo. Vastupidi, tema suhtes algatatud kriminaalmenetlus lõpetati S.La kohtu alla andmata. Kuivõrd õigusriigis mõistab õigust üksnes kohus – ning teeb seda PS § 3 ja 146 kohaselt eelkõige põhiseadusele ja rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtetele tuginedes – tulnuks antud juhul just kohtumenetluses tuvastada vaieldamatult täideviimisteo asetleidmine. Alles seejärel osutuks võimalikuks kaasaaitamisteo üle arutlemine. Antud juhul süüdistatav ei teadnud ega pidanudki teadma, kas uurija tegelikult tarvitas S.La suhtes vägivalda või mitte, tema vastavad kahtlused pidi kustutama S.La vastav kinnitus ja arstitõend. Kuivõrd süüdistataval puudus teadmine S.La ütluste võimaliku tõele mittevastavuse kohta, pidi tal puuduma ka tahtlus kallutada S.La õigusvastase teo toimepanemisele. Samuti ei pidanud süüdistatav antud asjaoludel teadma, et S.La väidete kontrollimiseks politseile avalduse esitamine on õigusvastane. Süüdistatav tegutses süüdistusaktis esitatud tegevuse ajal advokaadina. Advokaadi kutsetegevuseks on õigusteenuse osutamine e. isikute nõustamine, esindamine ja kaitsmine õigusvaidlustes. Antud juhul ei olnud süüdistataval, eriti kui arvestada S.La poolt vigastuste meditsiinilist fikseerimist, vähimatki põhjust kahelda S.La ütlustes ning isegi kui tal oleks pidanud selline kahtlus tekkima, poleks see olnud piisavaks aluseks õigusteenuse osutamisest – nõustamisest isiku õiguste ja avalduse koostamise osas – keeldumiseks. Sellest tulenevalt esines süüdistatava käitumises nii

§ 27

sätestatud teo õigusvastasust välistav asjaolu.Antud juhul tulenevad advokaadi poolt kliendile õigusliku olukorra selgitamist ja menetlusdokumendi koostamisel abi osutamist õigustavad 5 sätted nii Advokatuuriseadusest kui Advokatuuri eetikakoodeksist. Antud asjaoludel esines süüdistatava käitumises ka teo õigusvastasust välistav kohustuste kollisioon

30 mõttes. Samuti esines eksimus õigusvastasust välistavas asjaolus

§ 31

lg.1 mõttes, mille kohaselt ei ole tahtlik tegu õigusvastane, kui isik seda toime pannes kujutab endale ekslikult ette asjaolusid, mis välistaksid teo õigusvastasuse. Sellisel juhul vastutab isik seaduses sätestatud juhtudel ettevaatamatusest toimepandud süüteo eest. Antud juhul kujutas süüdistatav S.La nõustades endale selgelt ja üheselt ette, et täidab nõuetekohaselt Advokatuuriseadusest kui Advokatuuri eetikakoodeksist aga ka KrMS § 47 lg.2 tulenevaid kohustusi, millest tulenevalt ei ole temale etteheidetav tahtlik tegu õigusvastane. Kuivõrd kihutamistegu saab

§ 22

lg.2 kohaselt olla üksnes tahtlik, ei ole antud asjaoludel võimalik kohaldada süüdistatava suhtes ka vastutust ettevaatamatu teo toimepanemise eest. Samadel põhjustel vastab apellandi hinnangul süüdistatavale etteheidetud käitumine ka süüd välistava asjaolu tunnustele

§ 39lg.1 mõttes.

  1. Kriminaalmenetluse võistlevuse, vahetuse ja suulisuse põhimõtte rikkumine 2.
  2. 2.
  3. Süüdistatava suhtes läbiviidud kohtumenetluses S.La vahetult üle ei kuulatud. Vaatamata esitatud taotlusele võimaldada S.La vahetut ülekuulamist ja küsitlemist kohtuistungil jäi S.L kohtuistungile väljakutsumata. Vastavalt KrMS § 169 tulnuks S.L kohtukutse kättetoimetamise võimatuse korral tunnistada kohtu määrusega tagaotsitavaks, kuid selle asemel avaldas kohus S.La poolt kohtueelse uurimise käigus antud ütlused, millega rikkus nii KrMS § 169 sätestatud imperatiivset menetlusnormi, KrMS § 291 sätestatud ütluste avaldamise lubatavuse nõudeid ning KrMS § 15 lg.1 sätestatud kriminaalmenetluse vahetuse ja suulisuse põhimõtet. Ühtlasi võttis kohus sellega süüdistatavalt ja tema kaitsjalt võimaluse tunnistaja S.La küsitlemiseks ja tema ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks, millega rikkus Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art 6 lg.3 p. d kaitsealasse kuuluvat küsitlemisõigust.S.La kohtueelsel uurimisel antud ütlused on ebausaldusväärsed, sest esmalt kinnitas ta sundimatus õhkkonnas tema suhtes uurija poolt vägivalla tarvitamist mida tõendas ka haiglas fikseeritud patsiendikaart ning ütlusi muutis alles enda suhtes kriminaalmenetluse alustamisel kriminaalrepressiooni hirmus. Kohtul tulnuks vähemalt lugeda S.La kohtueelsel uurimisel antud ütlused ülaltoodud põhjustel ebausaldusväärseks ning jätta need tõenditekogumist välja. V M andis kohtuistungil vahetult ütlusi. Tema ütluste kohaselt olid eeluurimisel antud ütlused valed ning kantud eesmärgist saada vastutasuna menetleja poolt soovitud ütluste andmise eest vahi alt välja. Seejärel vabastas kohus ootamatult V.M edasistele küsimustele vastamisest, võttes muuhulgas süüdistatavalt ja tema kaitsjalt võimaluse V.M vahetuks küsitlemiseks. Selle asemel avaldas kohus üllatuslikult KrMS § 291 p.2 viidates tunnistaja poolt kohtueelses uurimises antud ütlused, rikkudes jällegi oluliselt KrMS § 15 lg.1 sätestatud kriminaalmenetluse vahetuse ja 6 suulisuse põhimõtet, KrMS § 291 sätestatud ütluste avaldamise lubatavuse nõudeid ja Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art 6 lg.3 p. d kaitsealasse kuuluvat küsitlemisõigust. V.M kohtueelsel uurimisel antud ütlused on ebausaldusväärsed, sest nagu ta kohtuistungil vahetult tunnistas, olid need ütlused valed ning kantud eesmärgist saada vastutasuna menetleja poolt soovitud ütluste andmise eest vahi alt välja. Samast eesmärgist ajendatuna võttis V.M ilmselt ka kokkuleppemenetluses vastu karistuse

§ 22lg.2 ja § 319 lg.2 järgi.

Tuleb rõhutada, et kokkulepitud karistus oli asjaolusid arvestades sümboolne, mis viitab ilmselgelt vastuteenele menetlejale sobivate ütluste andmise eest. Samuti tuleb rõhutada seda, et kuivõrd V.M tunnistati

§ 22

lg.2 ja § 319 lg.2 järgi süüdi kokkuleppemenetluses, siis puudus T.A ja tema kaitsjal ka selles osas mistahes võimalus tema küsitlemiseks süüteo toimepanemise asjaolude suhtes, millega samuti rikuti oluliselt süüdistatava kaitseõigust. V.M kriminaalasja eraldamine T.Ai kriminaalasjast üksnes kiirema menetlemise huvides on T.Ai kaitseõigust rikkuv. Menetlemise kiirus ja lihtsus ei saa prevaleerida kaitseõiguse efektiivsuse, objektiivse tõe tuvastamise ja õigluse ees.Arvestades nimetatud asjaolusid ja V.M ning M.Sikuti poolt kohtuistungil vahetult antud ütlusi, tulnuks kohtul tõlgendada V.Mst ja M.S lähtuv tõenduslik teave KrMS § 7 lg.3 alusel süüdistatava kasuks. Teise alternatiivina tulnuks kohtul lugeda V.M kohtueelsel uurimisel antud ütlused ülaltoodud põhjustel ebausaldusväärseks ning jätta need tõenditekogumist välja. Kindlasti polnud kohtul aga õigust heita kõrvale tunnistajate V.M ja M.S poolt kohtuistungil antud ütlused ning võtta arvesse ja rajada kohtuotsus üksnes V.M poolt kohtueelses uurimises antud ütlustele.

  1. Kaitseõiguse oluline rikkumine 3.
  2. Kohus jättis antud asjaoludel hindamata ka kaitsja olulisemad vastuväited, mis on kaitseõiguse oluline rikkumine. Seda seetõttu, et kaitsja väidete mittehindamine muudab kaitsja osalemise kriminaalmenetluses formaalseks, minetades seega sisulise kaitsefunktsiooni. Antud juhul ei ole võimalik süüdistatava süüd tuletada ka kõikide teiste lubatavate (kaudsete) tõendite kogumist isegi lähtudes KrMS § 61, mille kohaselt ei ole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu ning kohus hindab tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Seda seetõttu, et KrMS § 60 lg.1 kohaselt peab kohus analüüsima kõiki süüdistusaktis esitatud asjaolusid kinnitavaid või ümberlükkavaid tõendeid ning tuginema otsust tehes asjaoludele, mis on tunnistanud tõendatuks või üldtuntuks. Seega saab ka kohtu siseveendumus kujuneda üksnes menetluses lubatavatest konkreetsetest tõenditest lähtudes.
  3. Süüdistus

§ 22lg.2 ja § 320 lg.1 järgi 4.1.

Objektiivsest küljest nõuab

§ 320

lg.1 täideviimistegu menetlustoimingule allutatud isiku poolt tegelikkusele mittevastavate asjaolude avaldamise fakti tuvastamist. Subjektiivsest küljest nõuab 7 4.2. nimetatud koosseis tahtlust, ehk avaldatu tõele mittevastavusest teadmist ja sellele vaatamata selle avaldamise tahtmist. Asjaoludest nähtub, et E.T avaldas uurijale, mida tema mäletas väidetavast kuriteosündmusest. Kuivõrd avaldatu ei vastanud politsei poolt soovitud teabele, alustati E.Ta suhtes kriminaalmenetlus ning sunniti teda maksimaalse karistusmäära kohaldamise ähvardusega andma uurijale sobiva e. T.Ai süüstava ütluse. Vastutasuna lubati tema suhtes kriminaalmenetlus lõpetada leebe kokkuleppega. Survele allutamise lihtsustamiseks sunniti E.T loobuma lepingulisest kaitsjast ning talle määrati uurija poolt viimasele sobiv kaitsja. E.T allus survele ning andis uurija poolt soovitud ütlused. Seejärel allkirjastati koheselt kokkulepe E.Ta sümboolseks karistamiseks ja see kinnitati viivitamatult Pärnu Maakohtus. Surve alt vabanenuna esitas E.T kohtulahendile kaebuse, kuid see jäi teise astme kohtu poolt rahuldamata. Seega ei ole ka nimetatud episoodis tuvastatud vahetu ja võistleva menetluse käigus täideviimisteo toimepanemise fakt. Täideviimisteo toimepanemise kohtulik kontroll on menetleja poolt tahtlikult elimineeritud ja koos sellega ka süüdistatava ja tema kaitsja EIÕK art 6 garanteeritud küsitlemisõigus. Apellant on seisukohal, et selline tõend tuleb tema suhtes läbiviidavas süüteomenetluses tõenditekogumist eraldada, sest kohus ei ole kontrollinud E.T poolt kokkuleppe sõlmimise tegelikke põhjuseid ning kahetsusväärsel kombel polnud T.A ei E.T kohtumenetluses (millesse teda ei kaasatudki) ega enda kohtumenetluses võimalik selle tõendi usaldusväärsust kontrollida. Kohus ei võimaldanud süüdistatavale ja tema kaitsjale isegi E.Ta vahetut küsitlemist käesolevas kriminaalasjas. Seega tekkis olukord, kus maakohus rajas süüdimõistva kohtuotsuse üksnes isikute poolt kohtueelses menetluses surve all antud mittekontrollitavatele ütlusele ning jättis põhjendamatult kõrvale kõik vastupidist kinnitavad tõendid. Antud asjaoludel tuleks lisaks E.Ta

§ 320

lg.1 järgi karistamiskokkuleppele arvata tõendite kogumist välja ka E.T poolt kohtueelses menetluses antud ütlused, apellatsioonikohtus aga kuulata E.T vahetult tunnistajana üle.

§ 22

lg.2 kohaselt peab kihutamisteo toimepanemine olema teadlik ja tahtlik ning olema suunatud tahtliku õigusvastase teo toimepanemisele teise isiku poolt. Kuivõrd osavõtt on täideviimise suhtes aktsessoorne, langeb täideviimisteo puudumisel ära ka osavõtutegu. Süüdistatava kui advokaadi kutsetegevuse hulka kuulub tema poole pöördunud isikute küsimuste ärakuulamine ja neile vastamine. Juhul kui E.T arutas enda mõtteid ka V.M ja koos otsustati enda äranägemisel mõne toimingu tegemise kasuks, siis ei saa selle eest vastutada advokaat ja seda isegi juhul kui ka V.M on arutanud sama või sarnast küsimust advokaadiga ning viitab hilisemas vestluses E.T advokaadilt saadud informatsioonile. Seega süüdistatava käitumises ei ole kriminaalasjas kogutud tõenditega tõsikindlalt tuvastatud kuriteokoosseis – tema tegevuses puuduvad

§ 22

lg.2 ja § 320 lg.1 kirjeldatud süüteokoosseisu objektiivsed tunnused ning kohus on nimetatud materiaalõigusnorme ebaõigesti kohaldanud. 8

  1. Maakohtu poolt menetlusõiguse rikkumine. 5.
  2. 5.
  3. Süüdistatavat kaitses kohtu alla andmise ajal vandeadvokaat K.Namm. K.Nammi ja süüasja menetlenud maakohtu kohtuniku I.Nummerti vahel valitsevad välise mulje põhjal selgelt tajutavad kammitsevad suhted. Nii on näit. kohtunik I.Nummert palunud vandeadvokaat K.Nammil esindada enda ema tsiviilvaidluses enda isaga, mille käigus – ja vandeadvokaat K.Nammi eduka tegevuse tulemusena – sai kohtunik I.Nummert suurt varalist kasu. Nimelt sai ta väärtusliku kinnistu omanikuks XXXXX linnas. Seda teada saanuna tekkis süüdistataval põhjendatud kahtlus, et kohtunik I.Nummert võib teha süüdimõistva otsuse pelgalt selleks, et mitte anda võimalust hilisematele väidetele nagu oleks ta teinud õigeksmõistva lahendi vandeadvokaat K.Nammile vastuteenena tingituna võlatundest. Nimetatud olukorra Eetamiseks ning tuginedes Eesti kohtuniku eetikakoodeksile, Riigikohtu lahendile nr 3-1-1-123-05 ja KrMS § 49 lg.1 esitas süüdistatav taotluse kohtunik I.Nummerti taandamiseks. Kohtunik I.Nummert jättis taotluse põhjendamatult rahuldamata ja East taandamata. Sellest hetkest alates võttis aga kohtunik I.Nummert selgelt süüdistatavavastase hoiaku, jättes rahuldamata kõik süüdistatava ja tema kaitsja taotlused – nimetades neid obstruktsionistlikeks, Eastõigustavateks ja kohut tupikusse ajavateks – rahuldades samal ajal süüdistava poole taotlused. Tema remargid olid süüdistatava suhtes sellised, mis mõjusid ignorantsete, lõikavate ja üleolevatena. Kõik see veenis süüdistatavat ja kaitsjaid veelkord kohtunik I.Nummerti erapoolikuses ning juba süüasja menetlemise alustamisel tehtud eelotsustuses mõista süüdistatav kui kohtunik I.Nummerti poolt mittesallitud advokatuuri liige süüdi. Olukorra lahendamiseks lõpetas (ütles üles) T A koheselt kliendilepingu advokaat K.Nammiga ning valis uueks lepinguliseks kaitsjaks vandeadvokaat Paul Järve. Järgneval esimesel kohtuistungil esitas prokurör taotluse süüdistatava kaitsja vandeadvokaat Paul Järve taandamiseks KrMS § 54 p.1 alusel. Taotluse motiivide kohaselt on kaitsja P.Järve samas kriminaalasjas muu subjekt, sest avaldatud jälitusprotokolli kõnes on P.Järve süüdistatava vestluspartner. Jälitustoimingu loast nähtub, et on antud luba kuulata pealt süüdistatava kõnelusi kõikide advokaatidega, mis iseenesest on juba kaitseõiguse massiivne ja oluline rikkumine. Kohus rahuldas koheselt prokuröri taotluse ja kõrvaldas vandeadvokaat P.Järve menetlusest põhjendustega, et kohtupraktikas on jälitusprotokollis olev isik oma staatuse poolest võrdsustatud potentsiaalse tunnistaja staatusega, olles seeläbi samas asjas nn muu subjekt. Kohus jättis tähelepanuta, et ei süüdistuse ega kaitsja pool ei olnud taotlenud P.Järve ülekuulamist tunnistajana, millest tulenevalt ta ei saa kõnealuses menetluses olla käsitletav nn muu subjektina. Antud juhul oli tegemist lepingulise ja süüdistatava enda poolt valitud kaitsjaga, kellel oli süüdistavata täielik usaldus. Sellesse usaldussuhtesse vastaspool (prokuratuur) ega kohus tungida ei tohi. Prokuröri viide kohtualuse advokaadile kui potentsiaalsele tunnistajale on formalistlik ja meelevaldne, kuna sisuline ülekuulamine pole nagunii 9 5.
  4. 5.
  5. võimalik. Seega mingit kaitsja sõltumatuse kadu, kaitsealuse huvidega konkureeriva iseseisva huvi kahtlust ega muud õigusemõistmise huve riivavat olukorda advokaadi kui „potentsiaalse tunnistaja“ näol ei ole. Apellant on ka seisukohal, et tunnistaja ei ole hõlmatud kriminaalmenetluse muu subjekti mõistega KrMS § 54 p 1 tähenduses. Seega ei ole kohtu poolt KrMS § 54 p-le 1 antud tõlgendus õige. Kohtualusel on EIÕK ja põhiseaduse kohaselt õigus valida omale ise kaitsja. Kohus peab sellist kohtualuse õigust mitte ainult aktsepteerima, vaid ka tagama kaitseõiguse tegeliku realiseerimise võimaluse. Õigus kaitsele on isiku subjektiivne õigus ning see on süüdistatava enda otsustada, keda ta peab kõige õigemaks end kohtumenetluses kaitsma. Eeltoodust tulenevalt oli süüdistatava valitud kaitsja kohtu poolt põhjendamatu taandamine süüdistatava õigusriiklikult garanteeritud põhiõiguse – kaitseõiguse – oluline rikkumine ning õigusnormi rikkumisel rajanev kohtuotsus ei saa õigusriigis jääda õigusjõudu omama. KrMS § 56 lg 3 sätestab: Kui kaitsja taandamise menetluse taotlus esitatakse kohtumenetluses, lükatakse kohtuistung edasi kuni ühe kuu võrra. Ilmselgelt on seadusandja mõte anda süüdistatavale aega uue kaitsja leidmiseks ja kaitsjale aega kriminaalasja materjalidega tutvumiseks ja kaitse ettevalmistamiseks. Pärnu Maakohus menetles kaitsja Paul Järve taandamistaotlust 13.09.2010 ja andis süüdistatavale kaitsja leidmiseks aega kuni 17.09.2010, s o 4 päeva, uus istungiaeg määrati 27.09.2010, s o 2 nädala pärast. Õiguslikult komplitseeritud kriminaalasjas andis kohus süüdistatavale põhjendamatult lühikese aja kaitsja leidmiseks ja kaitse ettevalmistamiseks. Seega kohus on järjekindlalt teinud süüdistatavale takistusi oma kaitseõiguse realiseerimisel. KrMS § 110 lg.1 kohaselt on kriminaalmenetluses lubatud tõendeid koguda jälitustegevusega üksnes juhul kui tõendite kogumine muude menetlustoimingutega on välistatud või oluliselt raskendatud ning kriminaalmenetluse esemeks on esimese astme kuritegu või tahtlikult toimepandud teise astme kuritegu, mille eest on ette nähtud karistusena vähemalt kuni kolm aastat vangistust. Süüdistatava suhtes alustati kriminaalmenetlust

§ 319lg.2 järgi ning asuti tegema jälitustoiminguid.

Samas, nimetatud süüteo eest seadusandja poolt ettenähtud maksimaalsanktsioon ei küüni kolme aasta vangistuseni. Seega polnud nimetatud kahtlustuse alusel õigust teostada jälitustoiminguid ja see keeld on KrMS § 110 lg.1 ja PS § 33 ja § 43 kohaselt absoluutne. Vastavalt KrMS § 111 on jälitustoiminguga saadud teave tõend üksnes juhul, kui selle saamisel on järgitud seaduse nõudeid. Kuivõrd antud juhul oli süüdistatava suhtes

§ 319

lg.2 alusel alustatud kriminaalmenetluses kogutud olulised tõendid – advokaadibüroo läbiotsimisel tehtud arvuti kõvaketta võetus ning süüdistatava telefonikõnede, sh klientide ja teiste advokaatidega tehtud telefonikõnede, pealtkuulamine – jälitustegevuse teel ning see oli KrMS § 110 lg.1 ja PS § 33 ja § 43 kohaselt lubamatu, siis on tegemist KrMS § 111 mõttes kõlbmatute tõenditega ning need tulnuks tõendikogumist eraldada ja jätta tähelepanuta. Sama seisukohta toetab ka KrMS § 118 lg.3, mille kohaselt ei kasutata tõendina kaitsja edastatavat 10 5.

  1. 5.
  2. 5.
  3. teavet, mis on saadud salajasel pealtkuulamisel või -vaatamisel, kui selle sisuks on talle ameti- või kutsetegevuses teatavaks saanud asjaolud, välja arvatud juhul, kui nimetatud isik on samade asjaolude kohta juba andnud ütlusi või kui need on muul viisil avalikustatud. Antud juhul on süüdistatava pealtkuulatud kõnede sisuks talle advokaadi kutsetegevuse käigus teatavaks saanud asjaolud ning ta ei ole KrMS § 72 lg.1 p.1 tuginedes ise nende kohta ütlusi andnud ega muul viisil avalikustanud. Kahetsusväärsel kombel kohus jälitustoimingute protokollidega opereeris ning neile ka enda otsuse õigusvastaselt rajas. Maakohus on rikkunud mitme üldmenetluse üheaegse arutamise keeldu. Nimelt, kaitsja adv. H.Ottile teadaolevalt osales kohtunik I.Nummert samaaegselt apelleeritava kriminaalasjaga ka teise üldkorras kohtusse saadetud kriminaalasja arutamisel. Apellant teab seda seetõttu, et oli ka selles teises üldkorras arutatavas asjas ühe süüdistatava kaitsja. Tulenevalt KrMS § 339 lg.1 p.11 (üldkorras kriminaalasja arutava maakohtu kohtukoosseisu liikmed on osalenud Ee arutatavas asjas ühe kohtuotsuse tegemist teise üldkorras kohtusse saadetud kriminaalasja kohtulikus arutamises ilma vastava aluseta) tuleb seda lugeda vastava aluse puudumise korral kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks. KrMS § 45 lg.5 kohaselt on kaitsja osavõtt kohtumenetlusest kohustuslik. KrMS § 42 lg.2 kohaselt võib süüdistataval olla kuni kolm kaitsjat. Kaitsjate valiku õigus on süüdistataval (KrMS § 43 lg.1). Kokkulepe kohaselt pidanuks süüdistatavat 16.06.2010 kohtuistungil kaitsma kaks advokaati – K.Namm ja K.Lee, kellel olid vastavalt kokkulepitud tööjaotusplaanile erinevad kaitseülesanded. 16.06.2010.a. kohtuistungile ei ilmunud üks süüdistatava kaitsjatest – K.Lee. Süüdistatav palus kohtul: istungit ilma eelnimetatud kaitsja osavõtuta mitte läbi viia ning selgitada välja kaitsja mitteilmumise põhjused. T. Ai sellist taotlust toetas kohtuistungil ka prokurör. Kohus jättis selle taotluse rahuldamata ja jätkas kohtuistungit kaitsja K.Lee osavõtuta, rikkudes sellega oluliselt süüdistatava kaitseõigust, sest kaitsja K.Leega kokkulepitud ülesannete täitmiseks ei olnud süüdistatava hinnangul teine kaitseadvokaat ettevalmistatud. 16.06.2010.a. toimunud kohtuistungile T. Ai teise kaitsja mitteilmumise põhjuste välja selgitamata jätmine ja asja arutamise jätkamine ilma kaitsja K.L osavõtuta on ilmses vastolus KrMS §-ga 42 lg 2 ja Euroopa Inimõiguste ja Põhivabaduste Konventsiooni artikliga 6 lg 3 p c ja kätkeb endas KrMS olulist rikkumist § 339 lg 2 mõttes. KrMS § § 270 (Prokuröri ja kaitsja osavõtt kohtuistungist) lg. 2 sätestab, et kui kaitsja jääb kohtuistungile ilmumata, lükatakse kohtulik arutamine edasi. Advokaadist kaitsja ilmumata jäämisest teatatakse advokatuuri juhatusele. T. A esitas kohtumenetluses kaitseversiooni, et Vahe M kihutas V M, kusjuures võis seda teha ka teiste isikute vahendusel. Sellest tulenevalt taotles T. A kaitsja korduvalt V M ülekuulamist. Prokurör asus seisukohale, et kuna V M ei ole kihutamise osas kohtueelsel uurimisel ühtegi tunnistust andnud, siis ei näe ta võimalust, mida peaks isik kohtistungil andma. Kohus selgitas, et ei tugine V M ütlustele, kuna ütlustest ei selgu mingit olulist 11 5.
  4. 5.
  5. tõenduslikku teavet. Samas leidis kohus, et tõendite kogum näitab üheselt, et algatus kuriteo toimepanemiseks sai tulla üksnes T. A ja V M ei saa olla poolt öeldut. kihutaja, kui T. A rääkis edasi Vahe M T. A versiooni, et V M võis vEaga suhelda kellegi kolmanda isiku vahendusel, kohus ei ole analüüsinud. Kaitsja leiab, et kui V M kohtus üle ei kuulata, siis ei saa ka tuvastada, kas Vahe M on kihutaja ja kas ta kinnitaks T A’i kaitseversiooni, et A ainult ütluste vahendaja. Seega jättis maakohus Vahe M tunnistajana üle kuulamata jättes süüdistava ilma võimalusest esitada tõendeid, mis on käsitletav kaitseõiguse rikkumisena. T. A taotles kohtus tunnistajana vandeadvokaat Margo Ni ülekuulamist. Maakohus rahuldas taotluse, kuid hiljem tühistas tunnistaja Margo Ni kutsumise, sest leidis, et kriminaalasja materjalidest nähtuvalt ei ole kohtule teada, millist olulist ja määravat teavet saab tunnistaja lisaks anda. Taoline kohtu käsitlus on kaitsjale mõistetamatu ja vastuolus seadusega. Menetluse võistlevusest tulenevalt on pooltel õigus ise otsustada, milliseid tõendeid oma seisukohtade tõendamiseks kasutada. Kohus määrates tunnistaja ülekuulamise, ei saa seda omal algatusel tühistada. Tühistades tunnistaja ülekuulamise, võttis kohus süüdistavalt võimaluse esitada enda kaitseks tõendeid. Nimetatud olukord on käsitletav kaitseõiguse rikkumisena. Maakohus tuvastas, et T. A’i suhtes menetlus lõpetati, kuna ei ole tõendatud, et T. A oleks otseselt pakkunud M Vle pistist. Kohus leidis, et samas ka kaudsed tõendid saavad viidata piisavale kahtlusele just menetluse alustamiseks. Sellisel juhul ei ole see ju kunstlikult tekitatud menetlus.Nimetatud kohtu seisukohaga seoses tõusetub küsimus, kuidas käsitleda kriminaalmenetluse käigus kogutud tõendeid, kui kahtluse alla on seatud kriminaalmenetluse alustamise seaduslikkus ja seega kõigi selle kriminaalasja raames kogutud tõendite seaduslikkus, samuti kas on võimalik kasutada tõendeid teises kriminaalasjas, kui esimeses kriminaalasjas on kriminaalmenetlus lõpetatud. Kriminaalasja alustamise teatisest lk 1 nähtub, et vastavalt KrMS § 193 sätetele alustati 14.08.2006 Lääne Politseiprefektuuri teenistusosakonna politseikontrollitalituses kriminaalasja nr 06250000143 menetlust

§ 298lg 1 tunnustel selles, et 2006.

a augustikuu teisel nädalal kallutati ametiisikut panema toime õigusvastast tegu, lubades selle eest hüvitist. 29.04.2008 lõpetas Lääne Politseiprefektuuri Kriminaalosakonna ülemkomissar Nils Sempelson kriminaalasja menetluse T A’i tegevuses

§ 298lg 1 tunnustel kriminaalmenetluse aluse puudumise tõttu ( lk 215).

Määruse kohaselt ei ole kriminaalasja eeluurimise käigus selgunud, et T A oleks otseselt pakkunud M V pistist, samuti ei ole kogutud rohkem tõendeid, mis seda tõendaks. Kohus on viidanud Riigikohtu otsuses 3-1-1-60-10 toodud seisukohale, et kriminaalmenetluse alustamise otsustamisel tuleb lähtuda in dubio pro duriore põhimõttest, tõlgendades iga kuriteokahtluse kriminaalmenetluse alustamise kasuks. Antud viide ei ole asjakohane, sest ka nimetatud lahendis käsitles Riigikohus olukorda, kus esines põhjendatud kuriteokahtlus. Käesolevas asjas puudus ajend kriminaalmenetluse 12 alustamiseks - T. A ei olnud kellelegi pistist pakkunud ja nimetatud asjaolu ei leidnud ka hiljem mingil moel tõendamist. Seega puudus juba kriminaalmenetluse alustamise küsimuse otsustamisel põhjendatud kuriteokahtlus ja kriminaalmenetolust ei oleks tohtinud alustada. Siit tõusetub küsimus kriminaalasja raames kogutud tõendite, muuhulgas jälitustoimingute protokollide lubatavusest. Ollukorras, kus kriminaalmenetlus on alustatud ebaseaduslikult, ei saa nimetatud menetluse raames kogutud tõendeid ka kasutada teistes kriminaalmenetlustes. 5.

  1. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt saab teadvalt valeütlust tuvastada iseseisvas kohtumenetluses, nimetatud asjaolu saab tõendada kohtuotsusega. Riigikohtu otsustest tuleneb, et politsei kohtueelse menetlejana saab üksnes tuvastada, et ütlused lahknevad. Ütluste lahknemise tuvastamine ei saa olla aga aluseks kriminaalmenetluse alustamiseks, kui nimetatud asjaolu ei ole kohtuotsusega tuvastatud. Appelandi poolt esitatud käsitlusest tuleneb tema väidetel, et nii E. Ta kui ka S. La suhtes alustati kriminaalmenetlust ebaseaduslikult, kuna puudusid kohtuotsused, millega oleks tuvastatud ütluste lahknevus ja teadvalt valekaebuse esitamine. 5.
  2. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt on T. Ai, E. Ta, V M ja S. La kriminaalasjad eraldatud eraldi menetlustesse. Taoliste eraldamiste suhtes on korduvalt oma seisukohta väljendanud ka Riigikohus (RK otsus 3-1-118-08;3-1-1-84-09). KrMS § 216 lg 2 sätestab : Kriminaalasja võib eraldada uude toimikusse, kui see ei kahjusta kriminaalmenetluse igakülgsust, täielikkust ja objektiivsust. Maakohus märgib, et üledramatiseeritud ja liighüpoteetiline on väita, et kuna menetlused on eraldatud, siis puudus antud asjas T. A’il V M, E. Ta ja S. La küsitlemisõigus. Seejuures tugineb maakohus iskute õigusele mitte vastata T. A’i või tema kaitsja küsimustele. Nimetatud kohtu seisukoht on hüpoteetiline, kohus saaks nimetatud asjaolule viidata ainult siis, kui isikud ka tegelikult keeldusid sel kaalutlusel ütluste andmisest. Kohus asus seisukohale, et kuivõrd kriminaalmenetlused on eraldatud, siis peab olema võimalik tõestada süüdistatava süü täielikult ilma nimetatud menetluslike lõpplahenditeta ja seega nendes toodud järeldusteta. Seejuures on mõistetamatu, miks siis maakohus lehekülgede kaupa analüüsib E. Ta, V M ja S. La menetluste lõpplahendeid ja neist tulenevaid järeldusi. Teiseks peaks süüdistataval olema võimalus oma kaitseversiooni tõendamiseks tugineda neile lahenditele ja neist lahenditest tulenevaltele järeldustele. Siin on kohus asunud süüdistatava kaitseõigust rikkuma, asudes seisukohale, et kohus ei arvesta neid lõpplahendeid ka süüdistatava kaitse kasuks. Kaitsja märgib, et kõigil süüdistatavatel (T. Ail, E. Tal, V M ja kahtlustatuval S. L erinevad süüdistused/kahtlustused sisuliselt. T. A süüdistatakse selles, et tema kallutas ahelkihutamise käigus V M osalusel 27.09.
  3. a E T andma kriminaalasja kohtuliku menetluse käigus tunnistajana teadvalt valeütlusi E. T mõisteti Pärnu Maakohtu 15.03.2007 otsusega ( lk 182,183süüdi

§ 320

lg 2 tunnustel selles, et tema 27.09.2006 andis kriminaalasjas 062500001313 kohtueelses 13 menetluses tunnistajana ülekuulamisel, olles vahetult hoiatatud teadvalt valeütluste andmise eest järgnevast vastutusest, kohtueelse menetlusega V M kihutamisel teadvalt valetlusi. E. T süüdistuse sõnastus on segane, kohati arusaamatu, samas süüdistuses ei ole juttu T. A osast kihutamisel. Mõistes käesolevas asjas süüdi T. A kui E. Ta kihutaja, ongi tekkinud olukord, kus erinevad kohtud on andnud T. A käitumisele erineva hinnangu. Kriminaalasjas 1-07-3200 on kohus tuvastanud, et E. Ta on kihutanud ainult V M, käesolevas kriminaalasjas on tuvastatud, et T. A kihutas V M vahendusel E. Ta. Seega kõikidel erinev süüdistus (kahtlustus) - see ongi olukord, mida Riigikohus rõhutab ja mida ei tohi tekitada. S. Lale esitati kahtlustus

§ 319lg 1 järgi, tema suhtes kriminaalmenetlus lõpetati.

(lk 184,185) Lõpetamise määruse kohaselt kahtlustati S. La selles, et tema V M kihutamisel ja T A’i soovitusel kirjutas teadvalt valeavalduse. Pärnu Maakohus leidis, et E. Ta ja V M süüdimõistvad otsused ei tõenda T. Ai süüd. Kohus leidis ka , et kohtule ei kujunda absoluutselt vähimatki eelotsustuslikku momenti süüdistatava T. Ai kahjuks asjaolu, et V M ja E. Ta suhtes on juba antus asjas maakohtu jõustunud kohtuotsused. Samuti see, et S. La suhtes lõpetati kriminaalmenetlus oportuniteediga. Kohus leidis, et nimetatud menetluslikud otsustused ei toonud kaasa T. A’ile kriminaalõiguslikke tagajärgi. Ka selle kohtu seisukohaga kaitsja ei nõustu. Eeltoodust tulenevalt leiab kaitsja, et E. Ta, V M, S. La ja T. A’i süüdistusasjade eraldamiseks ei olnud mingitki objetiivset vajadust, taoline eraldamine oli ebaseaduslik ja on kaasa toonud kaitseõiguse rikkumise, mida ei ole enam võimalik kõrvaldada ja mis peaks olema süüdistatava T. Ai õigeksmõistmise aluseks. 5.

  1. Maakohus põhjendas asjaolu, miks E. Ta ja V M süüasjas kohaldati lihtmenetlust. Muuhulgas märkis maakohus, et samuti on kohtupraktikas lihtmenetluste rakendamise eesmärgist tulenevalt kokkuleppemenetluses reeglina väiksemad karistused kui üldmenetluses, kuna esimesel puhul nõustutakse enda süüdimõistmisega just vabatahtlikult. Nimetatud seisukoht on vastutolus Riigikohtu otsuse 3-1-1-96-09 juhistega. 5.
  2. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt saab teadvalt valeütlust tuvastada iseseisvas kohtumenetluses, nimetatud asjaolu saab tõendada kohtuotsusega. Riigikohtu otsustest tuleneb, et politsei kohtueelse menetlejana saab üksnes tuvastada, et ütlused lahknevad. Ütluste lahknemise tuvastamine ei saa olla aga aluseks kriminaalmenetluse alustamiseks, kui nimetatud asjaolu ei ole kohtuotsusega tuvastatud. Appelandi poolt esitatud käsitlusest tuleneb tema väidetel, et nii E. Ta kui ka S. La suhtes alustati kriminaalmenetlust ebaseaduslikult, kuna puudusid kohtuotsused, millega oleks tuvastatud ütluste lahknevus ja teadvalt valekaebuse esitamine. 5.
  3. Prokurör taotles süüdistatava süüditunnistamist

§ 319

ja § 320 süütegude toimepanemisest osavõtus ning mõista liitkaristuseks kuus kuud vangistust. Kohus rahuldas prokuröri taotluse ka süüdistava vastavate kvalifikatsioonide järgi süüditunnistamises, samas pidas kohus vajalikuks 14 veelkord demonstreerida enda erapoolikust ja negatiivset ning kohta kättenäitavat suhtumist süüdistatavasse ning mõistis süüdistavale liitkaristuseks 10 kuud vangistust e. peaaegu kaks korda rohkem kui prokurör taotles. Kaitsja leiab, et võistlevas kohtumenetluses ei ole kohtul kohane poolte taotluste piiridest süüdistatavale kahjulikus suunas väljuda. Apellandi hinnangul ei vasta apelleeritav kohtuotsus seadusele ka mõistetud karistuse osas.

§ 56lg.

1 kohaselt on karistamise alus isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Kuivõrd isiku karistamine e. tema suhtes kriminaalrepressiooni kohaldamine on äärmuslik abinõu, siis ei saa karistusotsustus seisneda paljasõnalises konstateeringus, vaid peab olema piisava põhjalikkusega kõikide ülalnimetatud etappide lõikes põhjendatud, et eripreventiivses mõttes süüdistatav ja üldpreventiivses mõttes kõik teised isikud saaksid üheselt ja ammendavalt aru, millest tulenevalt on kohus sellisele järeldusele jõudnud. 5.

  1. Süüdistatava kaitsja adv. H.Otti leiab, et tema poolt apellatsioonis esitatud asjaolud viitavad kohtu poolt karistus- ja menetlusõiguse kas mittetundmisele või mis veelgi halvem – normide tundmise korral – nende teadlikule ja tahtlikule eiramisele. Õigusriiklikkuse ja ausa kohtumenetluse põhimõtetest tulenevalt ei ole võimalik lugeda õigeks seda, et menetleja rikub menetlustoimingut tegema asudes teadlikult ja tahtlikult menetlusõigust põhjendusega, et rikkumine pole oluline. Kohtumenetlus peab olema aus ja õiglane ning kindlasti sellisena ka näima nii menetlusosalisele kui mõistlikule kõrvalseisjale. Ja seda nii kohtumenetluse juhtimisel, tõendite hindamisel kui kohtulahendi põhjendamisel. Asja sisuline eelhoiakutevaba ja ainult konkreetsetest tõenditest lähtuv lahendamine ning põhiõiguste austamine on need tunnused, mis teevad menetlusest ausa ja õiglase kohtupidamise ning panevad selle sellisena näima ka menetlusosaliste jaoks. Apellatsioonikohtu istungil toetas süüdistatava kaitsja esitatud apellatsioone, prokurör vaidles neile vastu RINGKONNAKOHTU SEISUKOHAD: Kohtukolleegium, kuulanud ära menetlusosalised, tutvunud esitatud apellatsioonidega ja kriminaaltoimiku materjalidega tuli alljärgnevatele järeldustele.
  2. Kohtukolleegium peab vajalikuks esmalt märkida, et igati põhjendatud on maakohtu otsuses tehtud etteheited valitud kaitsetaktika – kriminaalmenetluse põhjendamatu venitamine – osas. Kohtukolleegium möönab, et kaitsja võib kohtumenetluses esitada ühekülgselt kaitsealust õigustavaid, mittesüüstavaid asjaolusid ning ta ei ole kohustatud kohtuliku uurimise tulemust objektiivselt hindama. Käesoleval juhul on kaitsepool valinud venitamistaktika, kusjuures 15 menetluse venitamise huvides on asutud erinevat liiki taotluste esitamise teele ja seda taotluste tegelikku sisusse süüvimata. Selline taktika ei saa olla kaitsjale etteheidetav, kuid prokurör ja kohus ei pea kaasa minema kaitsja poolt seatud reeglitega. Maakohtus valitsenud venitamistaktika jätkus sisuliselt ka koheselt apellatsioonimenetluse algatamisega, kus kaitsjad asusid taotlema apellatsioonimenetluse istungi päeva muutmist ja istungi edasilükkamist. Siinjuures märgib kohtukolleegium, et apellatsioonikohus keeldus venitamistaktikaga kaasaminemast just põhjusel, et ei pea normaalseks olukorda, kus apellatsioonimenetluses on kriminaalasjad, millistes üks ja sama isik on sedavõrd erinevates menetlusseisundites – ühes süüdistatav, teistes kaitsja-apellant. Sisuliselt tähendab see seda, et ei ole välistatud olukord, kus T.A, astub ühelt istungilt kohtusaalist välja advokaat-apellandina ja siseneb järgmisele istungile süüdistatavana. Ebamõistlik olukord kulmineerus kohtu jaoks sellega, kui täiesti juhuslikel asjaoludel sai kohus teada, et ajaks, kui oli määratud T.Ai süüdistuasja arutamine apellatsioonikohtu istungile, tuli tal osaleda juba varem ajavahemikuks 4.aprill kuni 14.aprill k.a. määratud suures üldmenetluses arutatavas kriminaalasjas lepingulise kaitsjana Tartu Makohtus. Kohus ei pea arvestama küll kohtuistungi aja määramisel süüdistatava töökohustustega, sest paraku prevaleerub siin tema kohustus süüdistatavana kohtusse ilmuda, kuid selline olukord, kus süüdistatava töökohustused on seotud teise kriminaalasja samaaegse menetlemisega ei ole õigusemõistjatele vastuvõetav olukord. Süüdistatava suhtumist tekkinud olukorda ilmestab fakt, et ta ei teavitanud ei apellatsioonikohut oma kaitsekohustuste täitmisest teises kriminaalasjas ega ka maakohut kohtuistungi alguses 4.04.2011.a. sellest, et tal on kohustus 11.aprillil k.a. ilmuda apellatsioonikohtusse süüdistatava staatuses. Olukorra ebamõistlikust ei kompenseeri fakt, et süüdistatav teatas apellatsiooniistungi toimumise päeval kohtule, et ta ei soovi osaleda apellatsioonikohtu istungil ning on nõus asja arutamisega ilma tema osavõtuta. Kuna apellatsioonides oli üheselt kirjas, et süüdistatav soovib osaleda apellatsioonikohtu istungil isiklikult, siis tegi maakohus asjas, kus T.A osales kaitsjana, 11.aprillil k.a. vaheaja. Siinjuures ei saa jääda märkimata, et fakt, et süüdistataval T.Ail on võimalus kogu menetluse kestel töötada advokaadina, on soodustanud venitamistaktika valikut ja pannud õigusemõistjad tõsiselt teatraalset rolli täitma. Kui süüdistataval seda võimalust ei oleks olnud ja kui tema ning teda kaitsvad advokaadid ka tõesti usuvad oma lõpptaotluse õigsusesse e. süüdistatava süütusesse, siis olnuks eesmärk kardinaalselt vastupidine – kiiresti kohtumenetlusega ühele poole saada. Eeltoodud etteheited on esmalt tehtud just advokatuuri aadressil, kes peatamata advokaadi kutsetegevust tema suhtes läbiviidava kriminaalmenetluse ajaks, on sellise olukorra võimaldanud. Andmaks hinnangut valitud kaitsetaktikale, ei saa kohtukolleegium mööda minna ka adv. H.Otti poolt esitatud apellatsioonis maakohtule esitatud süüdistusest, mis ilmselgelt ületab Eesti Advokatuuuri eetikakoodeksis sätestatud heade tavadena kirjapandud normid. Esitades apellatsioonis omapoolse arusaama ja tõlgenduse menetlusnormidest ja materiaalõiguse normidest, mis puudutavad käesolevat kriminaalmenetlust ja mitte nõustudes maakohtu otsuses esitatud seisukohtade, tõlgenduste ja põhjendustega, väidab apellant, et „esitatud asjaolud viitavad apellandi arvates 16 kohtu poolt karistus- ja menetlusõiguse kas mittetundmisele või mis veelgi halvem – normide tundmise korral – nende teadlikule ja tahtlikule eiramisele. Sisuliselt süüdistab kaitsja kohtunikku

prg.311 ettenähtud kuriteo toimepanemises. Kohtukolleegium on veendunud, et sellise väljaütlemisega on adv. H.Otti läinud vastuollu Eesti Advokatuuri eetikakoodeksi prg. 20 lg 1 sätetega. Mis puudutab menetlusnormide tundmist, siis kohtukolleegium märgib, et on tõesti piinlik selgitada praktiseervast advokaadist apellandile ja seda olukorras, kus apellatsioonimenetlus kui üks kohtuliku menetluse etapp on jõudnud juba peaaegu täisikka e. kehtinud ligi 18 aastat, et apellatsioonimenetluse esemeks on esimese astme kohtu tegevus, s.h. esimese astme kohtu poolt tehtud kohtuotsus. Ainetu on apellatsioonis vaidlustada süüdistusaktis kirjapandud süüdistust olukorras, kus maakohus on vaidlusesemeks olevat kvalifikatsiooni muutnud. Maakohtu otsusest on näha, et

prg. 319 järgi kvalifitseeritud kuriteoepisoodis on maakohus ümber kvalifitseerinud T.Aile esitatud süüdistuse

prg. 319 lg 2 ja 22 lg 2 järgi prg. 319 lg 1 ja 22 lg 2 järgi e. leidnud, et kvalifitseeriv tunnus – süütõendi kunstlik loomine puudub. Maakohtu otsuses on esitatud ka sellekohased põhjendused. Olenemata sellest arutleb apellant pikalt esitatud apellatsioonis selle üle, et süüdistusaktis esitatud kvalifitseeriv tunnus on ebaõige ja toob omapoolsed põhjendused, miks maakohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust. Apellant märgib üheselt, et tegemist on konkretiseerimata süüdistusega ja isiku süüdistunnistamine konkretiseerimata süüdistuses on kaitseõiguse rikkumine, mis tuleb tunnistada kriminaalmenetluse seaduse oluliseks rikkumiseks. Nagu märgitud, tegelikult isik ei ole süüdi tunnistatud kvalifitseeritud koosseisus ettenähtud teos.

  1. Süüdistatava kaitsja adv. H.Otti taotleb esitatud apellatsioonis kõigi kriminaalmenetluses esitatud süüstavate ja õigustavate tõendite uut uurimist. Mõlemad apellandid taotlevad ka S La ja E Ta vahetut ülekuulamist apellatsioonikohtu istungil. Loetletud taotlused jäid rahuldamata nii eelmenetluses. Kohtuistungil kaitsja taotlusi ei esitanud. Hoomates valitud kaitsetaktikat, kus põhirõhk on asetatud menetlejate poolt erinevate otsustuste ja seisukohtade vaidlustamisele, peab kohtukolleegium vajalikuks põhjendada oma seisukohta taotluste rahuldamata jätmise osas ka kohtuotsuses. Riigikohus on korduvalt märkinud , et apellatsioonimenetlus ei ole pelgalt sama asja teistkordne käsitlemine teises kohtukoosseisus, vaid eelkõige ikkagi esimese astme kohtu tegevuse kontrollimine apellatsioonkaebuse piires. . Üldjuhul apellatsioonikohtus tõendite vahenditut uurimist ei toimu. Riigikohtu kriminaalkolleegium on leidnud, et uute faktiliste asjaolude tuvastamine ringkonnakohtus peaks kujunema erandlikuks ja seda eelkõige juhtudel, kui peale esimese astme kohtuotsuse tegemist on asjas ilmnenud täiendavaid tõendeid. Milline olukord tingib tõendite vahenditu uurimise ja milliseid tõendeid vahenditult uurida, selle määrab igal konkreetsel juhul protsessi iseloom (3-1-1-115-04 ja 3-1-1-17-03). Apellatsioonikohtus võivad mentlusosalised toetuda kõigile neile tõenditele, millised olid vahetult uuritud ja avaldatud maakohtu istungil. Vajadust nende taasuurimiseks ei ole apellatsioonis põhjendatud. Ka ei pidanud kohtukolleegium võimalikuks ega vajalikuks üle kuulata apellatsioonikohtu istungil S.La ja E.Ta. 17 S.La asukoht ei ole teada ja E.T ütlused, kui sellised ei ole T.A süüküsimuse seisukohast ei teda süüstavateks ega ka mitte õigustavateks tõenditeks kuna E.T ilmudes valeütlusi andma ei teadnud midagi T.A kihutustegevusest, ta ei olenud ka T.A kohtunud.
  2. Kohtukolleegium esitab esmalt omapoolsed seisukohad nende apellatsioonide väidete osas, mis puudutavad KrMS prg. 339 lg-s 1 ammendavalt sätestatud kriminaalmenetlusõiguse olulisi rikkumisi puudutavaid väiteid. Selliste rikkumiste tuvastamine toob vältimatult kaasa maakohtu otsuse tühistamise ja kriminaalasja saatmise uueks arutamiseks maakohtule. . Seadus näeb ette ainuvõimaluse juhuks, kui kohtuotsus tühistatakse KrMS prg. 339 lg 1-s loetletud kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu ja see on sätestatud KrMS prg. 341 lk-s
  3. Selline on ka Riigikohtu seisukoht. Nii on Riigikohus oma otsuses nr.3-1-1-46-07 märkinud, et KrMS § 339 lg 1 p-s 7 sätestatud rikkumise näol tegemist sellise kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega, mis toob tulenevalt KrMS § 341 lg-st 1 igal juhul kaasa maakohtu otsuse tühistamise ning kriminaalasja tagasisaatmise esimese astme kohtule uueks arutamiseks .Eelnevast lähtudes puudub ringkonnakohtul pädevus KrMS § 339 lg 1 p-s 7 sätestatud rikkumise tuvastamise korral seda ise kõrvaldada. 3.
  4. Kohtukolleegium ei nõustu apellantidega selles, et süüdistatava poolt kahest kaitsjast valitud ühe kaitsja e. adv. K.Lee puudumine 16.06.2010.a. kohtuistungilt kujutab endast kaitseõiguse rikkumist. Nimelt, maakohtu istungi protokollist nimetatud kuupäeval on näha, et tõesti istungile ei ilmunud üks lepingulistest kaitsjatest – adv. K.Lee. Adv. K.Lee ei osalenud ka sellele kuupäevale eelnenud kohtuistungil – 19.05.2009.a. Sel kohtuistungil ei pidanud ei süüdistatav ega ka tema lepinguline kaitsja adv. K.Namm teise kaitsja puudumist kohtuistungi edasilükkamise põhjuseks. 19.mail 2009.a. lükati kohtuistung edasi 16.juuniks 2009.a. On tõsi, et ei 19.05.2009.a. kohtuistungil osalenud menetlusosalistele ega ka teisele lepingulisele kaitsjale kutseid või kirjalikke tevitusi 16.juuniks 2009.a. ei edastatud. Samas on ilmselge, et olukorras, kus mõlemad kaitsjad on ühest büroost, oli ka teine kaitsja kohtuistungi ajast teadlik. 19.mai 2009.a. kohtuistungi protokollist nähtuvalt on adv. K.Namm lubanud ise teavitada järgmise kohtuistungi ajast tegutsevaid vandeadvokaate – tunnistajaid ja ei ole usutav, et ta ei teavitanud sellest oma büroos töötavat adv. K.Leed, kui süüdistatava teist lepingulist kaitsjat. Kohtukolleegiumi seisukohast on kujunenud olukorrast hoomatav jällegi kriminaalmenetlusega venitamise võimaluse ärakasutamine olukorras, kus maakohus ei teavitanud adv. K.Leed uuest kohtuistungi ajast eeldades, et seda teeb kindlasti sama büroos töötav adv. K.Namm. Riigikohus on oma otsuses nr. 3-1-1-86-03 asunud seisukohale, et juhul, kui kohtualune on kasutanud oma õigust ja valinud endale mitu kaitsjat, ei too ühe kaitsja puudumine kohtuistungilt alati kaasa kohtualuse kaitseõiguse rikkumist. Kriminaalkolleegium lähtub seejuures KrMK § 361 lg-tes 2 ja 4 sätestatust. Veel märkis Riigikohus, et kuna kõnealuses asjas osales kohtuistungil üks valitud kaitsjatest ei ole alust väita, et kriminaalasja arutati ilma kaitsja osavõtuta AKKS prg. 39 lg 18 3 p.4 (KrMS prg. 339 lg 1 p.3) mõttes. Edasi selgitab Riigikohus, et selgitamaks välja, kas kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumisena võib olla vaadeldav kriminaalasja arutamine olukorras, kus valitud kaitsjatest üks kohtuistungilt puudub, on määrav tähtsus küsimusel sellest, kas puuduvat kaitsjat on kohtuistungi toimumise ajast ja kohast teavitatud. Seadus ei erista teistest neid juhtumeid, kus kohtualusel on mitu valitud kaitsjat - kohtuistungi toimumise ajast ja kohast tuleb sellisel juhul teavitada kõiki kaitsjaid. Kui mõni kaitsjatest ei tea kohtuistungi toimumisest, ei saa ta oma kaitsealust kohaselt kaitsta ja kohtualuse kaitseõigus võib olla seega oluliselt rikutud. Seetõttu leiab kriminaalkolleegium, et asja arutamine valitud kaitsjatest mõne puudumisel olukorras, kus puuduvat kaitsjat ei ole teavitatud kohtuistungi toimumise ajast ja kohast, võib olla vaadeldav kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumisena AKKS § 39 lg 4 mõttes, kuna selline rikkumine võib takistada kriminaalasja igakülgset, täielikku ja objektiivset uurimist ning seadusliku ja põhjendatud kohtuotsuse tegemist. Tõsi on, et viidatud kohtuotsusega tunnistas Riigikohus ringkonnakohtu õigust sellises olukorras kaitseõiguse rikkumise tuvastamise ja sel alusel kohtuotsuse tühistamise põhjendatuse fakti. Tulenevalt Riigikohtu otsuses antud selgitustest on määravaks see, kas ühe valitud kaitsja puudumine ja seda olukorras, kus teda ei ole kohtu poolt kohtuistungi ajast teavitatud (Riigikohus oma otsuses märgib muuhulgas, et see on kohtu kohustus) on takistanud kriminaalasja igakülgset, täielikku ja objektiivset uurimist ja seadusliku ning põhjendatud kohtuotsuse tegemist. Käesolevas kriminaalasjas võib kohtukolleegiumi arvates üheselt väita, et ühe lepingulise kaitsja puudumine ei ole takistanud kriminaalasja igakülgset, täielikku ja objektiivset uurimist ja põhjendatud kohtuotsuse tegemist. Apellandid väidavad, et kaitseõiguse rikkumisega on tegemist seetõttu, et kokkulepe kohaselt pidanuks süüdistatavat 16.06.2010 kohtuistungil kaitsma kaks advokaati – K.Namm ja K.Lee, kellel olid vastavalt kokkulepitud tööjaotusplaanile erinevad kaitseülesanded. Maakohtu nimetatud kuupäeva kohtuistungi protokollist on näha, et sel päeval kuulati üle üks tunnistaja, arutati adv. K.Nammi poolt esitatud prokuröri vastu esitatud taandusavaldust ja jälitustegevuse materjalidega tutvumise taotlust. Protokollist ei nähtu, et oleks olnud arutusel sellised küsimused, mis ei kuulunud väidetava kaitsjate tööjaotusplaani alusel adv. K.Nammi kaitseülesannete hulka, sest ta oli võimeline esitama tunnistajale asjakohaseid küsimusi, esitama taotlusi ning protokollis ei ole fikseeritud kordagi kaitsja väidet, et ta ei ole ettevalmistatud kuna üks või teine probleem ei olnud tema osa. Kui võrrelda viidatud Riigikohtu otsuses kirjeldatud kuriteo tehiolusid käesoleva kriminaalmenetluse raames arutatavaga, siis tegemist on kardinaalselt erineva raskuse ja keerukusega süüdistustega. Süüdistus, kus Riigikohus tunnistas ühe lepingulise kaitsja puudumist istungilt menetlusõiguse oluliseks rikkumiseks, oli tegemist suure maksupettusega, kus süüdistus koosnes rohketest tehingutest ja palju oli arvulisi näitajaid. Selles asjas võis olla 19 3.
  5. tõesti nii, et ühe kaitsja puudumine takistas kriminaalasja igakülgset, täielikku ja objektiivset uurimist, sest tööülesanded võisid olla jaotatud ja üks kaitsja ei saanud üle võtta teise kaitsja poolt ettevalmistatud osa. Käesolevas menetluses on tegemist kahe lihtsa faabulaga kuriteoepisoodiga. Nendeks rikkumisteks, mis aga kaitsjate arvates kohus teinud on, ei saa olla ükski kaitsja eelnevalt ettevalmistatud. Kaitsjad ei saanud eelnevalt ette näha kohtu seisukohti püstitatud menetluslikes probleemides, et need omavahel ära jagada ja selgeks õppida. Veel märgib kohtukolleegium, et juba järgmiseks kohtuistungiks 30.augustil 2009.a. oli süüdistatav lõpetanud lepingu adv. K.Leega ja istungi ajal lõpetas lepingu ka adv. K.Nammiga. Protsessi lülitusid kaitsjad, kes ei viibinud samuti 16.06.2009.a. kohtuistungil. Ka väidab adv. H.Otti, et maakohtu otsus on motiveerimata ning maakohus jättis hindamata ka kaitsjate poolt esitatud kaitseargumendid. Kohtukolleegium märgib, et Riigikohus ja ka apellatsioonikohus on tunnistanud kohtuotsuse motiveerimatuks olukorras, kus kohtu poolt ei ole tähelepanu pööratud asjakohastele kaitseargumentidele ning neid ei ole üldse kohtuotsuses käsitletud. Riigikohus on oma otsuses 3-1-1-94-04 p.s11.1 asunud seisukohale, et asjakohastest kaitseargumentidest tehtud järelduste analüüsimata ja kummutamata jätmine kohtuotsuses on kriminaalmenetluse seaduse oluline rikkumine KrMS § 339 lg 3 p 7 mõttes. Vaidlustatud kohtuotsuse kohta seda öelda ei saa. Maakohus on vaidlustatud kohtuotsuses pööranud piisavat tähelepanu kaitsjate poolt esitatud argumentidele, neid hinnanud ja esitanud argumenteeritud seisukohad, miks ei nõustu kaitsjate väidetega. Maakohtu otsus on motiveeritud. Riigikohus on oma rohketes lahendites selgitanud, et kohtuotsuse põhistatus tähendab seda, et kohtu siseveendumuse kujunemine peab olema kohtuotsuse lugejale jälgitav. Sisuliselt tähendab see, et kohtuotsuses tuleb ära näidata, millised asjaolud kohus tõendatuks luges ning millistele konkreetsetele tõenditele ja miks kohus seejuures tugines. Vaidlustatud maakohtu otsuse lugejale ei saa jääda arusaamatuks, miks maakohus leidis, et süüdistatav T.A on süüdi kuritegudes, millistes kohus ta süüdi mõistis, jälgitav on tõendite hindamise protsess, analüüsitud on tõendeid eraldi, kui ka kogumis. Kohtuotsusest on väljaloetav maakohtu seisukoht, millise süüteokoosseisu tunnuse esinemist konkreetne tõend kinnitab ning uuritud tõendid on asetatud omavahelisse konteksti. Siinjuures peab kohtukolleegium vajalikuks märkida, et asjaolu, et apellandid ei nõustu maakohtu poolse tõendite hindamisega ja tõendite analüüsist ning nende hindamisest tehtud järeldustega, ei tähenda, et maakohus oleks tõendeid hinnanud ebapiisavalt. Kohtul ei ole kohustust hinnata tõendeid kaitsja poolt esitatud tõendite analüüsi ja selle alusel kujundatud tõendamisprotsessi järgi. Kohtukolleegium peab siinjuures ka vajalikuks märkida, et apellatsiooni sisustamine rohkete Riigikohtu otsuste tsitaatidega, suutmata neid asetada konteksti vaidlustatud asjaoludega ja seostada neid maakohtu otsuses tehtud järelduste väidetava põhjendamatusega, ei tõsta mingilgi 20 3.
  6. moel kaitseargumentide väärtust e. ei tee neid argumenteeritumaks ja arvestatavamateks. Kohtukolleegium leiab, et maakohus ei ole rikkunud KrMS prg. 268-1 sätteid, mistõttu ei esine KrMS prg. 339 lg 1 p.11 sätestatud menetlusõiguse olulist rikkumist. T.Ai süüdistusasi on Pärnu maakohtusse jõudnud 30.jaanuaril 2009.a. Kriminaalasi nr.1-06-13782 on registreeritud maakohtus varem, nimelt 31.12.2008.a. 12.10.2009.a. on eelistungi protokoll kriminaalasjas 1-06-
  7. 23.10.2009.a. toimus kohtuistung nimetatud üldmenetluses arutlusel olnud kriminaalasjas ja 10.12.2009.a. on kuulutatud kohtuotsus. 18.06.2009.a. on käesolevas kriminaalasjas toimunud eelistung ja tehtud määrus, mille kohaselt määratakse kuulamisele 1.
  8. kuni 11.12.2009.a. 30.11.2009 saabus adv. K.Nammilt avaldus, milles taotles märgitud kohtuistungi aja edasilükkamist seoses haigusega. Tegelikult algas käesolevas kriminaalasjas kohtulik arutamine 20.04.2010.a. KrMS prg. 268-1 lg 1 sätestab, et üldkorras kriminaalasja arutava maakohtu kohtukoosseisu liikmed ei või Ee selles asjas kohtuotsuse tegemist osaleda teise üldmenetluses kohtusse saadetud kriminaalasja kohtulikus arutamises. Nagu näitavad esitatud kuupäevad, siis kohtulikku arutamist ei ole toimunud teises e. T.Ai süüdistusasjas Ee, kui R.P jt. süüdistusasjas oli tehtud kohtuotsus. Vastavalt KrMS sätetele koosneb kriminaalasjades kohtumenetlus mitmetest etappidest. KrMS 10.peatüki esimene jagu reguleerib kohtumenetluse esimese etapi e. eelmenetluse läbiviimist. 2.jagu sätestab kohtuliku arutamise üldtingimused. Kohtulik arutamine algab vastavalt 3.jao sätetele kohtuistungi rakendamisega – avamine jne. Seega eelmenetlus, mis on küll kohtumenetluse esimene etapp ei ole samaaegselt kriminaalasja kohtuliku arutamise staadiumiks. Kohtukolleegium peab vajalikuks märkida, et kaitsja adv. H.Otti, kes nimetatud väidetavale rikkumisele oma apellatsioonis tähelepanu juhib osales ise mõlema kriminaalasja arutamisel ja arusaamatuks jääb, miks kaitsja, kes selle rikkumise toimumises veendunud on, ei esitanud nimetatud põhjusel taandust kohe, kui tema arvates rikkumine alguse sai.
  9. Järgnevalt esitab kohtukolleegium omapoolsed seisukohad nende apellatsioonide väidete osas, millistes väidetakse, et maakohus on rikkunud menetlusõigust, kuid millised rikkumised ei ole loetletud KrMS prg. 339 lg 1 kataloogis. Kui sellised rikkumised esinevad, siis on apellatsioonikohtul õigus tunnistada tuvastatud rikkumine oluliseks KrMS prg. 339 lg 2 alusel ning olenevalt rikkumise sisust, kas kõrvaldada esinenud rikkumine ise või kui see pole võimalik, saata kriminaalasi tagasi uueks arutamiseks maakohtule. 4.
  10. Kaitsjad on seisukohal, et maakohtus kriminaalasja arutanud kohtunik ei saanud olla erapooletu. Maakohtus esitatud taandusavaldusele kohtunik ei taandunud. Ka vaidlustatud kohtuotsuses on esitatud kaitsjate apellatsioonides esitatud väite põhjendamatuse osas põhjalikud motiivid. Kohtukolleegium nõustub maakohtu otsuses esitatud põhjendustega ja 21 leiab samuti, et põhjus, miks püüti taandada maakohtus käesolevat kriminaalasja arutanud kohtunikku ei saa kuidagi mõjutada tema erapooletust. Tegemist on ilmselgelt otsitud põhjusega ja sellisel alusel kohtuniku taandumine kriminaalasja arutamisest tähendanuks lihtsalt õigusemõistmisest distanseerumist. Arusaamatuks jäävad seisukohad, et kunagi aastaid tagasi kohtuniku vanemate vahelises vaidluses ühe poole esindajana osalenud esindajal, kes oli ka käesoleva kriminaalasja kohtumenetluses süüdistatava kaitsja, sai kujuneda arusaam, et kohtuotsusega on võimalik kompenseerida üldse tänuvõlga, kui see pidi olema. Vastasel juhul ei saa ka arvata, et kohtunik, püüdes mitte anda võimalust hilisematele väidetele nagu ta oleks teinud õigeksmõistva lahendi adv. K.Nammile vastuteenena tingituna võlatundest. Kohtuotsus ei ole võlgade tasumise ekvivalent. Kohtuotsuse liik ei saa kuidagi sõltuda sellest, kas keegi tunneb end kellegi ees võlglasena. Lihtsalt ei ole võimalik kirjutada, s.h. motiveerida süüdimõistvat kohtuotsust, kui puuduvad tõendid ja vastupidi – süüstavate tõendite olemasolul ei tule kuidagi välja õigeksmõistva kohtuotsuse kirjutamine. Pigem näitab selline taandamisavaldus seda, et nii süüdistatav, kui ka kaitsja said aru, et tõendite kogum on selline, mis välistab õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist. Riigikohus on oma otsuses nr.3-1-1-123-05 selgelt öelnud, et kohtuniku taandumise aluseks on vaid selline tema hoiakute ja väärtushinnangute süsteemist lähtuv arusaam, mis toimib tõepoolest argumentidele mittealluva ja diskussiooni välistava eelarvamusena. Käesoleval juhul selline taandumise alus puudus. Mingeid erapoolikuse jälgi ei näita ka kohtuniku edasine käitumine protsessis – ta ei reageerinud esitatud taandusavaldusele ebaadekvaatselt nagu viidatud Riigikohtu lahendis käsitletavas kaasuses kohtunik käitus. Kohtunik julges ka peale sellise taandusavalduse põhjendust ikkagi teha otsustusi, milles taandusavalduse esitanud menetlusosalised kahtlesid ja nimelt, ei nõustunud kohtunik täiel määral esitatud süüdistusega ega ka prokuröri poolt lubatud tõenditeks tunnistatud tõenditega. 4.
  11. Apellatsioonides on asutud seisukohale, et maakohus on ebaseaduslikult taandanud süüdistatava poolt kohtumenetluse käigus valitud kaistja adv. Paul Järve. Leitakse, et sellega on maakohus rikkunud süüdistatava kaitseõigust ja nimelt õigust valida endale kaitsja. Kohtukolleegium sellise seisukohaga ei nõustu. Esiteks märgib kohtukolleegium, et maakohus on piisava põhjalikkusega vaidlustatud kohtuotsuses põhjendanud oma seisukohta, miks kohus ei saanud vastu võtta süüdistatava valikut P.Järve kasuks. Kuidagi ei saa mõjutada antud juhul adv. P.Järve taandamisküsimuse põhjendatust tema tunnustatus ja tööstaaž. Maakohus ei ole neid konkreetse advokaadi omadusi millegagi kahtluse alla seadnud, mistõttu nende esiletoomine apellatsioonis maakohtu seisukoha vaidlustamisel on sisutu. Maakohtu seisukohast ei ole õigusemõistjale vastuvõetav olukord, kus süüdistatava kaitsja hakkaks kaitsekõnes, apellatsioonis jne. võtma seisukohta tõendi osas, mis 22 4.
  12. vastuvaidlematult on kriminaaltoimiku materjalides olemas ja mille aluseks on tema enda jutuajamine süüdistatavaga. Samuti on süüdistatav T.A enda tegude õigustamiseks ja nende n.ö. vähest tähtsust rõhutades telefonikõnedes oma kolleegidega arvustanud adv. P.Järve hoopis tugevamaid võimeid selliste „trikkide“ tegemisel. Kohtukolleegium nõustub maakohtu seisukohaga ning ei pea samuti õigusemõistmise seisukohast sellist olukorda normaalseks. Kohtukolleegiumi seisukohta ei kõiguta ka apellantide argumendid ja viited seadusesättele, mille kohaselt adv. P.Järve ei olnud KrMS prg. 54 p.1 mõttes kriminaalmenetluses muu subjekt, mis on ainuke asjaolu, milline välistab võimaluse osaleda samas menetluses kaitsjana. Tunnistaja ei ole menetlusseadustiku järgi kriminaalmenetluse subjektiks. Kohtukolleegium nõustub, kui lugeda seadust ainult lugemisoskust kasutades, siis on tõesti nii, et justkui tunnistajana menetluses figureeriv isik võiks olla ka samas menetluses kaitsjaks. Nii igal juhul võib apellantide seisukohtadest aru saada, et nad peavad sellist olukorda võimalikuks. Ehk siis kaitsjad ei pea justkui ebamõistlikuks olukorda, kus keegi advokaat on näinud pealt vahetult mõnda kuritegu ning on ühes ja samas menetluses nii tunnistaja kui kaitsja kuna seadus seda ei välisa. Piltlikult tähendab see seda, et süüdistatava kaitsja tõuseb oma laua tagant ning läheb ja annab tunnistusi selle kohta, mida ta arutatavast kuriteost teab ning pärast siis annab iseenda ütlustele ka omapoolse hinnangu. Paraku ei saa alati seadust sedavõrd kitsalt tõlgendada. Sellise tõlgendamise puhul poleks seadusest tulenevalt justkui kohustuslik eesti keelt mittevaldavale tunnistajale tõlgi kindlustamine ning tema ülekuulamine võiks toimuda ilma tõlgi osavõtuta ja tõlgina võiks siis esineda menetleja e. ülekuulaja kuigi seadus seda keelab. Konkreetne kaasus oli apellatsioonikohtu menetluses ning paraku oli selles asjas just kaitsja see, kes sellise prokuratuuri ja maakohtu seisukohaga ei nõustunud (kriminaalasi nr. 1-10-6098, Tallinna Ringkonnakohtu otsus 30.03.2011.a.). Siinjuures viitab kohtukolleegium ka krimianaalmenetluse õigusteaduse õpiku autorite seisukohale (Õigusteaduse õpik. Kriminaalmenetlus. Eerik Kergandberg, Meris Sillaots), kus lk.-l 62 olevas viites on autorid selgitanud, et näiteks KrMS prg.8 lg 1 p.-s 1 sätestatu osas on vältimatult vajalik laiendatud tõlgendamine ja selle printsiibilise kohustuse laienemine ka näiteks tunnistajale. Ehk siis, teatud olukordades lihtsalt tuleb laiendada menetlusosalise mõistet ka tunnistajale. Seega on kothukolleegium seisukohal, et adv. P.Järve taandamisega käesoleva kriminaalasja kohtulikust menetluses ei ole maakohus menetlusõigust rikkunud. Kaitsja poolt esitatud apellatsioonis heidetakse maakohtule ette KrMS prg. 56 sätete rikkumist ja leitakse, et uue kaitsja leidmiseks antud tähtaeg ei vasta seadusele. Kohtukolleegium sellise seaduse tõlgendamisega ei nõustu. Järjekordselt on toimunud seaduse meelevaldne tõlgendamine. KrMS prg. 56 lg 3 sätestab, et kui kaitsja taandamise taotlus esitatakse kohtumenetluses, lükatakse kohtuistung edasi kuni ühe kuu võrra. KrMS prg. 57 lg 1 kohustab kohut taandamisavalduse läbivaatama 5 päeva 23 4.
  13. jooksul. Kaitsja taandamise taotlus esitati prokuröri poolt 9.09.2010.a. Kohus arutas kaitsja taandamistaotlust 13.09.2010.a. Seega toimus kaitsja taandamise otsustamine tähtaegselt. See kuupäev oli kooskõlastatud kõigi asjakohaste menetlusosalistega ja ajavahemik KrMS prg. 56 lg 3 sätestatud tähtaega ei ole samuti rikutud – kohtuistung, kus esitati taandamisavaldus toimus 9.09.2010.a. ja järgmine kohtuistung toimus 27.09.2010.a., s.o. ajavahemik, mis mahub mõiste – kuni uhe kuu võrra – alla. 13.09.2010.a. andis kohus süüdistatavale aega kuni 17.09.2010.a. leida uus kaitsja. Süüdistatav ka leidis. Ajavahemik alates eelmise kaitsja taandamisest kuni uue kaitsja leidmiseni määratakse KrMS prg. 58 alusel kohtu poolt. Nagu märgitud, kohus määras tähtaja ja see mingeid probleeme kaitsja leidmisel ei tekitanud. Arusaamatuks jääb, mida sellise apellatsioonis esitatud väitega tahetakse tõestada, kui ikka ja jätkuvalt seda, et maakohus ei suhtunud erapooletult süüdistatavasse ja tema taotlustesse, siis sellised paljasõnalised väited seda kindlasti ei kinnita. Apellatsioonides esitatud väited selles osas, et maakohtu otsuses süüstavate tõenditena kasutatud jälitustegevuse tulemina saadud tõendid on lubamatud, on maakohus vaidlustatud kohtuotsuses ümber lükanud. Maakohus on esitanud oma põhjalikult motiveeritud seisukoha selles osas ja ringkonnakohus nõustub täielikult nende maakohtu seisukohtadega. Maakohtu otsuses toodud arutlus selles osas, et olukorras, kus advokaat muutub teenuse osutajast kahtlustatavaks/süüdistatavaks ei evi ta enam seadusest tulenevat advokaadile omistatud immuniteeti. Sisuliselt kinnitab sedasama ka AdvS prg. 43 loogiline tõlgendamine. Nimetatud paragrahvi esimene lõige kohustab advokaati õigusteenuse osutamisel juhinduma seadusest e. välistab võimaluse, et advokaat hakkaks seadust rikkuma, s.h. kuritegusid toime panema. Seega järgmised prg. 43 lõiked kehtivad olukorras, kui on täidetud 1.lõikes sätestatud tingimus e. seadusejärgne käitumine. Ka on igati põhjendatud maakohtu seisukoht osas, et jälitustegevuse käigus kogutud tõendid, mis olid saadud sellise paragrahvi järgi alustatud kriminaalmenetluse raames, mis lubab jälitustegevuse läbiviimist e.

prg. 298 lg 1 järgi alustatud kriminaalmenetluses ja mis on vormistatud seaduslikult, on lubatud tõendid. KrMS § 110 lg 1 kohaselt on jälitustoiminguga lubatud tõendeid koguda, kui kriminaalmenetluse esemeks on esimese astme kuritegu või tahtlikult toimepandud teise astme kuritegu, mille eest on ette nähtud karistusena vähemalt kuni kolm aastat vangistust. Siinjuures tuleb märkida, et ka

prg. 319 lg 2 ja prg. 320 lg 2 sanktsioon mahub nimetatud raamidesse. Riigikohus on oma otsuses nr. 3-1-1-52-09 märkinud, et tõend on lubamatu üksnes siis, kui tõendi kogumise korda on oluliselt rikutud. Käesoleval juhul on kohus kontrollinud jälitustegevuse seaduslikkus ja tunnistanud selliste tõendite kogumise korra seaduslikuks. Kohtukolleegium peab vajalikuks siinjuures viidata Riigikohtu otsusele nr.3-1-1-81-08, kus Riigikohus on asunud sisuliselt samale seisukohale. Samuti tuleb nõustuda maakohtu seisukohaga, et erinevates 24 4.

  1. 4.
  2. kriminaalasjades saadud tõendite ristkasutamine on lubatud. Mis puudutab väidet, et kriminaalmenetluses on lubatud tõendeid koguda jälitustoimingutega, kui tõendite kogumine muude menetlustoimingutega on välistatud või oluliselt raskendatud ja menetleja ega kohus ei ole põhistanud, et tõendite kogumine muude menetlustoimingutega on välistatud või oluliselt raskendatud, siis kohtukolleegium on seisukohal, et see on jälitustegevuseks loa saamise eeldus ning käesoleval juhul on ka see tingimus täidetud. Nimelt, kriminaalmenetlus oli alustatud ja jälitustegevus läbi viidud

prg. 298 lg 1 järgi. Kohtukolleegium peab siinjuures vajalikuks märkida, et arvestades nimetatud kuriteo spetsiifilisust – tegemist on kuriteoga (altkäemaksu andmine-võtmine), kus kannatanut ei ole ja tunnistajaid välditakse teadlikult kuna tavaliselt mõlemad – nii andja kui ka võtja on sellest huvitatud, siis sedaliiki kuritegudes ei saa rääkida eriti võimalikest muudest tõendite kogumise viisides e. mentlustoimingutest. Tegemist on n.ö. kokkuleppega, mis on kasulik mõlemale poolele. Nõustuda ei saa ka väitega, et kriminaalmenetlus

prg. 298 lg 1 tunnustel oli alustatud ebaseaduslikult. Kohtukolleegium ei nõustu seisukohaga, et fakt, et kriminaalmenetlus lõpetati tõendamatuse tõttu kinnitab alustatud menetluse ebaseaduslikkust. Põhjendatult on maakohus oma seisukoha kujundamisel selles küsimuses viidanud Riiigkohtu otsusele nr.3-1-1-60-10, kui asjakohasele lahendile. Väide, et käesoleval juhul alustati kriminaalmenetlust

prg. 298 lg 1 tunnustel ilma põhjendatud kuriteokahtluseta on paljasõnaline. Põhjendatud kuriteokahtlust kontrollis ka kohus, kui andis loa selles menetluses jälitustegevust toimetada. Viidatud Riigikohtu lahendis on ka selgesõnaliselt väljendatud, et kriminaalmenetluse alustamine ei ole vaidlustatav. Kaitsjad on seisukohal, et põhjendamatult ei kuulanud maakohus üle Vahe M selgitamaks, kas tema võis olla valeütlustele andmisele kihutaja ja kas ta kinnitaks süüdistatava kaitseversiooni, et tema oli vaid ütluste vahendaja. Kohtukolleegium leiab, et süüdistatava T.Ai süüküsimuse otustamisel ei oma asjaolu, kas V.M võis olla kihutamisahela n.ö. ülemine lüli, määravat tähtsust. Maakohus on selgitanud Riigikohtu konkreetsele lahendile viidates, mis on ahelkihutamise olemus. Kui kogu kihutamisahela algataja oli V.M, siis tuleb seda kontrollida eraldiseisvas menetluses. V.M süüküsimuse lahendamine sellise kriminaalmenetluse raames, kus temale ei ole süüdistust esitatud ja ta ei ole kohtu all, on lubamatu ning kohus on seotud KrMS prg.-s 268 seatud piiridega. Seisukoht, et T.A võib Vahe Manukani ütlustest tulenevalt jääda n.ö. vaid Vahe M ütluste vahendajaks, ei välista T.Ai süüd. Sellisel juhul tekib lihtsalt üks lüli ahelasse juurde. Apellatsioonides väidetud ütluste vahendamine tähendab sisuliselt Vahe M kihutusel V M kihutamist T.Ai poolt. T.Ai, kui ahela ühe lüli süü oleks välistatud, kui teda oleks kihutatud vahendlikult e. kasutatud vahendina. Näiteks, kui Vahe M oleks andnud 25 4.

  1. 4.
  2. temale kinnise ümbriku edasiandmiseks V M koos vastavasisuliste juhtnööridega. Siinjuures märgib kohtukolleegium, et karistusseadustiku kommentaarid on selles osas ekslikud. Kommentaaridest on väljaloetav, et ahelkihutamine ja vahendlik kihutamine on üks ja sama tegevus. Seejuures on viidatud saksakeelsele teosele. Viidatud teose originaaltekstist on aga väljaloetav üheselt, et ahelkihutamine ja vahendlik kihutamine ei ole kattuvad. Samasisuline seiskoht on välja öeldud ka Tallinna Ringkonnakohtu määruses nr. 1-09-21132 24.jaanuarist 2011.a. Apellatsioonides heidetakse veel maakohtule ette seda, et kohus ei kuulutanud tagaotsitavaks S La, kelle ülekuulamist vahetult maakohtu istungil taotlesid kaitsjad, kuid kelle asukoht oli teadmata. Apellantide arvates pidanuks maakohus S La kuulutama tagaotsitavaks. Kohtukolleegium sellise seisukohaga ei nõustu. Kaitsja poolt viidatud KrMs prg. 169 normi ei saa tõlgendada sedavõrd formaalselt ja ilma iga järgmist sammu läbimõtlemata. Esiteks, nimetatud säte näeb ette isiku tagaotsitavaks kuulutamise juhuks, kui temale on vaja edastada kohtukutse ning kindlustada tema teadlikkus kohtuistungi ajast ja kohast. Käesoleval juhul oli kaitsjate eesmärk S.La kohtusse toimetamine ütluste andmiseks. Kui kohus oleks kuulutanud S.La tagaotsitavaks, siis esiteks, pole teada, kui kaua ja mis ajaks ta leitakse ja talle kutse edastatsakse. Teiseks, kutse kätteandmine ei kindlusta tema istungile ilmumist. Istungi aega ei saa aga täpselt kindlaks määrata, sest ei ole teada, millal ja kasd S.L leitakse. Seadus ei võimalda aga teda kinni pidada kauem, kui KrMS prg. 139 seda lubab e. 48 tundi. Tegemist oleks jällegi ilmselge menetlusega venitamisega. Kohus ei saa lubada endale vastu võtta otsustusi, milliste täitmine ei kindlusta esitatud taotluse eesmärki e. reaalselt isiku ilmumist kohtuistungile. Seega leiab kohtukolleegium, et maakohtu poolt S.La ütluste avaldamine on kooskõlas menetlusnormidega, mis lubavad avaldada tunnistaja ütlusi, kui tema asukohta ei ole suudetud selgeks teha (KrMS prg. 291 p.4). Neil asjaoludel on maakohtu poolt S.La ütluste kasutamine tõendina T.Ai süüküsimuse lahendamisel on seaduslik ja põhjendatud. Apellant adv. V.Luik ei nõustu maakohtu seisukohaga E.Ta ja V.M suhtes lihtmenetluse rakendamise osas. Kohtukolleegium leiab, et T.Ai süüküsimuse seisukohast ei oma määravat tähtsust see, mis põhjendustel nimetatud isikute suhtes lihtmenetlust kohaldati. Fakt on see, et nende suhtes kohaldati lihtmenetlust ja fakt on see, et tegemist on lihtmenetluses tehtud jõustunud kohtulahenditega, milliste tühistamiseks käesoleva kohtumenetluse raames puuduvad igasugused seaduslikud alused. Samuti ei ole kindel, et olukorras, kus ka nende isikute süüküsimus oleks lahendatud üldmenetluses, oleks kõikide isikute süüküsimus toimunud ühe kriminaalmenetluse raames. Olukorras, kus kriminaalasjad on eraldatud ja teiste isikute suhtes kohaldatud lihtmenetlust, on kohtu peamine eesmärk tagada süüdistatavale olukord, mis oleks võimalikult sarnane sellega, kui tõesti oleks kõigi isikute süüküsimus olnud arutusel ühes 26 kohtumenetluses. Kriminaalasjade eraldamist puudutavate väidete osas väljendab kohtukolleegium oma seisukoha allpool. 4.
  3. Kohtukolleegium ei pea menetlusseaduse rikkumiseks seda, kui maakohus, olles eelnevalt rahuldanud taotluse adv.M.Ni ülekuualmiseks tunnistaja, hiljem sellest loobus. Maakohus on oma seisukohta põhjalikult selgitanud. Maakohtu istungil süüdistatav ega tema kaitsjad ei taotlenud M.N ülekuulamist peale maakohtu otsustust tühistada tunnistaja kutsumine istungile. Menetlusosalised olid nõus kohtuliku uurimise lõpetamisega ilma nimetatud isiku tunnistajana ülekuulamiseta ja tema ülekuulamist apellatsioonikohtu istungil ei ole taotletud ka apellatsioonis. Seega on kohtukolleegium seisukohal, et maakohtu otsustus mitte üle kuulata adv. M.Ni tunnistajana ei mõjuta mingilgi määral vaidlustatud kohtuotsuse seaduslikkust ja ei saanud mõjutada ka maakohtu poolt tehtava kohtuotsuse liiki. 4.
  4. Järgnevalt selgitab kohtukolleegium oma seisukohta osas, mis puudutab kihutamisahela erinevate lülide e. kuriteo täideviija, täideviija kihutaja ja kihutaja kihutaja täideviimiseks vajaliku isiku leidmiseks, süüküsimuse lahendamist erinevates kriminaalmenetlustes ja sellest tulenevaid tagajärgi tõendite lubatavuse hindamisel. Kriminaalasjade eraldamise fakt ei saa mõjutada eraldi arutatavas kriminaalasjas kohtuotsuse liiki e. ei tähenda seda, et välistatud oleks süüdimõistva kohtuotsuse tegemine. Esiteks, kohtukolleegium märgib, et ei nõustu seisukohaga nagu oleks Riigikohtu poolt kriminaalasjade eraldamist puudutavad seisukohad kohaldatavad automaatselt käesoleva kriminaalmenetluse esemeks oleva kuriteo e. ahelkihutamise suhtes. Riigikohtu lahendid, millistes käsitletakse kriminaalasjade eraldamise seaduslikkust puudutavad kuritegusid, kus on tegemist kaastäideviijatega või altkäemaksu andja-võtjaga. Riigikohtu sellesisulistes lahendites käsitletakse olukordi, kus hiljem tehtud kohtuotsus mõjutab varem tehtud kohtuotsuses ühele kaastäideviijatest antud kuriteo kvalifikatsioon (3-1-1-18-08) ja hilisemas kohtuotsusega kaastäideviijate õigeksmõistmise mõjust varem ühe kuriteo kaastäideviija suhtes tehtud süüdimõistvale kohtuotsusele (3-1-2-1-00). Kahes Riigikohtu otsuses (3-1-1-119-09 ja 3-1-1-84-09) jagab Riigikohus juhiseid, kuidas on kasutatavad kaassüüdistatavte ütlused, millised on antud eraldatud kriminaalasjas tõenditena. Süüdistatava kaitsja adv. V.Luik märgib oma apellatsioonis, et E.Ta süüdistus on tema jaoks segane ja seal ei ole sõnagi juttu T.Ai osast kihutamisel. Samas mõistis kohus vaidlustatud kohtuotsusega T,Ai süüdi, kui E.Ta kihutaja ja tema arvates ongi tekkinud olukord, kus erinevad kohtud on andnud justkui T.Ai käitumisele erineva hinnangu. Ühes kriminaalasjas on tuvastatud, et E.Ta on kihutanud ainult V M, käesolevas kriminaalasjas aga seda E.Ta kihutas V M vahendusel T.A. Kohtukolleegium märgib, et mingit vastuolu selles, mida näeb kaitsja, tegelikult ei ole. Tegemist on ahelkihutamisega ja õigesti on seejuures maakohus viidanud Riigikohtu poolt kohtuotsuses nr. 3-1-1-36-09 p.-s 15 väljaöeldud selgitusele, et ahelkihutamine tähendab seda, et ka sellise isiku, kes tellib kuriteo toimepanemise, kuid kes ise 27 kuriteo vahetu täideviijaga kokku ei puutugi, nagu ka sellise isiku, kes kuriteo tellija ülesandel otsib kolmandat isikut kuriteo täideviimiseks, käitumine on kvalifitseeritav kuriteole kihutamisena, mitte pelgalt kaasaaitamisena. Seejuures on muidugi oluline, et iga (ahel)kihutaja kallutaks n-ö ahelas järgmist isikut tahtlikule õigusvastasele teole ning et kõigi nende kihutajate tahtlus ulatuks tahtliku põhiteoni selle põhijoontes. Just sellest seisukohast lähtuvalt on igati põhjendatud ja loogiline, et isikut (E.Ta) ei süüdistata kallutamises sellise isiku (T.Ai) poolt, kellega ta ei olnud kordagi kokku puutunud ja kelle kihutamistegevusest ta ei teadnud ja ei pidanudki teadma. Seejuures, tuvastanud ahelkihutamise olemasolu, tuleb iga järgneva kihutaja süüdistuses ära näidata ka toimepandud täideviimistegu. Veel on ahelkihutamise ja üldse kuriteole kihutamise eripära selles, et tegelikus elus ei saagi alati üheaegselt täideviimisteoga tuvastada, et mingi kuritegu oli kellegi poolt toimepandud kihutatuna sellele teole või tellitud kellegi poolt. Teatavasti ei ole kohtupraktikas ka harvad juhtumid, kus alles peale isiku süüdimõistmist tapmises selgub näiteks, et tegemist oli tellimusmõrvaga jne. Obligatoorseks ei ole kohtukolleegiumi seisukohast seega ahelkihutamise puhul üldse kuriteo täideviija ja teda kihutanud isikute ahelasse kuuluvate isikute süüteoasjade menetlemine ühes menetluses ja nende süüdimõistmine ühe kohtuotsusega. Tegemist ongi selliste süüdistustega, mis ei kattu tõendamiseseme kõigi asjaolude osas. Tähtis on tuvastada kõigi kihutajate tahtlus tahtliku põhiteoni. Ka käesoleval juhul on tegemist süüdistustega, milliste objektiivne külg ei saagi kattuda nii ajaliselt kui ka ruumiliselt kuna on toime pandud erineval ajal ja erinevates kohtades. Riigikohus on oma otsuses 3-1-1-119-09 p.-s 14 märkinud, et kaassüüdistatavate puhul on õigusliku hindamise objekt - kuriteo tunnustega tegu kokkulangev. Seetõttu on kohtukolleegium veendunud, et ahelkihutamise juhtudel ei saa kriminaalasjade eraldi menetlemine sisuliselt kuidagi kahjustada kriminaalmenetluse igakülgsust, täielikkust ja objektiivsust ning kaasa tuua seega KrMS prg.216 lg 2 sätete ja ausa ning õiglase kohtumenetluse rikkumist. Samas, kohtukolleegium selgitab, et eeltoodu ei tähenda seda, et kuriteo täideviija ja teda kihutanud isikute ahelasse kuuluvate isikute süüdistusi ei võiks menetleda ka ühises menetluses ja ka praktikas on seda tehtud (1-09-21132). Kuid kohtukolleegiumi seisukohast ei ole kindlasti sellistel juhtudel (ahelkihutamine), kui toimuvad eraldi kriminaalmenetlused, tegemist ebaseadusliku kriminaalasjade eraldamisega. Ka seaduseandja ei dikteeri ette kaassüüdistatavate süüteoasjade absoluutset eraldamise keeldu. Puutuvalt konkreetselt käesoleva kriminaalmenetlusega tuvastatud kihutamisahela lülide ja kuriteo täideviija süüdistusasjade eraldi menetlemist peab kohtukolleegium vajalikuks veel märkida, et peab pigem põhjendatuks kriminaalasjade eraldamist ja eraldi kohtulikku arutamist ning seda järgmisel põhjusel. Nimelt, kohtukolleegiumi arvates on ka käesoleval juhul tegemist analoogilise olukorraga nagu seda on KrMS prg. 216 lg 4 sätestatud juhul. On selge, et arutatavate kuriteoepisoodide puhul 28 on tegemist kuritegude täideviijatega, kes on teadlikult valitud, kui mõjutatavad isikud. Tegemist on selliste isiksustega, kellel oleks kindlasti olnud raske anda ütlusi olukorras, kus kaassüüdistatavaks on vandeadvokaat. Sisuliselt ilmestab seda seisukohta ka fakt, et S.L on võimalik, et asunud end varjama kuna ei taha kohtus ütlusi anda ja E.T püüab igati hoiduda ütluste andmisest. Paraku on keskmise inimese mõtteviis selline, et ta võib arvata, et kui ta annab ütlusi vandeadvokaadi vastu, kus kohtumenetluse pooleks on veel paar vandeadvokaati, siis võib olla raskendatud tulevikus vajadusel kvaliteetset õigusteenust saada advokaatide poolt. Kuritegude täideviijaid iseloomustavad andmed ei välista sellise teenuse saamise vajalikkust tulevikus. Käesoleval juhul on kriminaalasjade eraldamine toimunud ja olenemata, kas asuda seisukohale, et see oli põhjendatud või mitte, on tegemist pöördumatu toiminguga. Õige ei saa olla seisukoht, et sellisel juhul tuleb tunnistada automaatselt kaitseõiguse rikkumist, mis välistab süüdimõistva kohtuotsuse tegemist nagu seda püüavad kaitsjad oma apellatsioonides kohtule serveerida. Teatavasti ei ole ei kriminaalasjade eraldi arutamine ega ka kaitseõiguse rikkumine õigeksmõistva kohtuotsuse tegemise aluseks. Kui on rikutud kaitseõigust, siis see on KrMS prg. 339 lg 1-s ettenähtud kriminaalmenetluse oluline rikkumine, mille tagajärjeks saab olla vaid kriminaalasja uus arutamine maakohtus eesmärgiga see kõrvaldada. Sellise rikkumise kõrvaldamine ei tähenda aga seda, et jõustunud lahendid S.La, E.Ta ja V M suhtes tühistataks ja liidetakse nad käesoleva kriminaalasjaga. Nende lahendite tühistamiseks puudub seaduslik alus. Kohtukolleegium on seisukohal, et isegi kui tunnistada kriminaalasjade eraldi arutamist kaitseõiguse rikkumisena, siis tähendaks see seda, et uus arutamine maakohtus peaks toimuma selliselt, et T.Aile tagataks olukord, milline see olnuks ka siis, kui kõik eelnimetatud isikud oleks temaga üheaegselt kohtu all ja annaks või peaks andma ütlusi tema kaassüüdistatavatena. Kohtukolleegium on aga seisukohal, et maakohus on sellise olukorra taganud ja seda ka otsuses selgitanud. Nõustuda ei saa ka süüdistatava kaitsja väitega, et kuritegude täideviijate S.La ja E.Ta ning nende vahetu kihutaja V M suhtes tehtud süüd tõendavad lahendid otsustavad ette T.Ai süü ning loovad olukorra, kus T.Ai süüküsimust otsustav kohus on seotud nendes lahendites teiste ahelkihutamises osalenud isikute käitumisele antud juriidilise hinnanguga. Esiteks kinnitab sellise väite ebaõigsust fakt, et olukord, kus T.Ai süü ei leia tõendamist ning tema suhtes tehakse õigeksmõistev kohtuotsus, ei mõjuta mingilgi määral V M ja kuritegude täideviijate süüküsimust. Kui S.La ja E.Ta süü on nende suhtes läbiviidud menetluses leidnud tõendamist, siis iseenesest asjaolu, kas neid üldse keegi kuriteole kihutas või panid nad kuriteo toime omal initsiatiivil, see ei ole nende süüküsimuse otsustamisel määrav. Samamoodi, kui on tõendatud, et V M kihutas S.La ja E.Ta kuriteole, siis asjaolu, kas teda omakorda kihutas T.A, ei oma tema süüküsimuse otsustamisel määravat tähtsust. Seda seisukohta ei lükka ümber ka asjaolu, et S.La ja V M süüdistuses on kuriteo tehiolude kirjeldamisel 29 nimetatud ka T.Ai. Teiseks, kohus on seotud kuriteo täideviijate ja osavõtjate suhtes varem tehtud otsustega niivõrd kuivõrd need saavad kergendada süüdistatava olukorda ( vt. Riigikohtu otsus 3-1-1-18-08). Hilisemas menetluses arutatava kaasüüdistatava suhtes tehtav otsus võib olla ka hoopis varasematele kaassüüdistatavatele kergendava mõjuga ja see omakorda toob kaasa eelmis(t)e otsus(t)e teistmismenetluse (vt. Riigikohtu otsus 3-1-2-1-00; 3-1-2-11-11), mis aga kinnitab veelkordselt seda, et eelnevalt tehtud eraldiseisvas menetluses tehtud otsused ei ole hilisemale kohtukoosseisule eelotsustusliku jõuga. Käesolevas menetluses on tõstatatud küsimus sellest, kas V M ja E Ta poolt eeluurimisel antud ütlused on kasutatavad tõenditena süüdistatava T.Ai vastu. S.La poolt eeluurimisel antud ütluste avaldamise seaduslikkuse kohta on käesolevas otsuses apellatsioonikohtu seisukoht väljendatud p.-s 4.
  5. 4.
  6. Süüdistatava kaitsja adv. V.Luik leidis, et otsustada selle üle, kas tunnistaja on andnud valeütlusi saab vaid selliselt, et see tunnistaja peab ka n.ö. põhiasjas kohtus ütlusi andma ja ainult kohus saab tunnistada tunnistaja ütlused valeütlusteks. Käesoleval juhul oli aga E.Ta suhtes

prg. 320 lg 1 alusel menetlus algatatud ajal, kui põhiasi ei olnud veel kohtust n.ö. läbi käinud. Kohtukolleegium sellise seisukohaga nõustuda ei saa. Tallinna Ringkonnakohus on varasemalt selles osas oma seisukohta selgitanud kriminaalasjas nr. 1-08-7286 ja märkinud, et ei pea normaalseks olukorda, kus isik, kes on andnud valeütlusi, tunnistatakse Ee süüdi valeütluste andmises, kui ta annab ütlusi kohtus põhiasjas. Sellega võetakse sisuliselt kohtult võimalus ütlusi hinnata kuna juba eelnevalt on tunnistaja ütlused tunnistatud valeütlusteks. Samas on sellistel juhtudel tegemist tunnistajaga, kes on küll tunnistaja KrMS prg. 66 lg 1 mõttes e. tegemist on isikuga, kes ka tegelikult võib teada tõendamiseseme asjaolusid, kuid tahtlikult moonutab neid. Kui on aga tegemist juba n.ö. valetunnistaja, kui kunstlikult loodud tõendiga, kes ei saagi teada tõendamiseseme asjaolusid, kuid väidab neid teadvat ja püüab selliselt moonutada tõendamiseseme asjaolusid, siis sellise isiku lülitamine tunnistaja staatusesse põhiasjas ei ole põhjendatud. Käesoleval ajal kehtiv menetlusseadustik näeb ette erinevat liiki kohtumenetlusi, s.h. kokkuleppemenetlus ja lühimenetlus, kus tunnistajaid kohtus üle ei kuulatagi. Samuti näeb ette seadus võimaluse lõpetada isiku suhtes kriminaalmenetlus KrMS prg. 202,203,205 alusel, millised alused on n.ö. kuriteokoosseisuga lõpetamised, kus isik nõustub kriminaalmenetluse lõpetamisega, mis tähendab ühtlasi, et isik loobub talle inkrimineeritud kuritegudes kohtulahendi taotlemisest, seega ka enda võimalikust õigeksmõistmisest. Nimetatud juhtudel on teatud tingimustel ka hilisem kriminaalmenetluse uuendamine. Veel on kohtupraktikas teada olukordi, kus põhiasjas lõpetatakse menetlus süüdlase surmaga KrMS prg. 199 lg 1 p.4 alusel ning kriminaalasi, kus keegi on tunnistajana andnud valeütlusi, ei jõua samuti kohtusse. Seega erinevalt varem kehtinud KrMK-ga, KrMS põhimõtteliselt ei tee takistusi sellistele olukordadele, kus valeütluste 30 andmine tuvastatakse ilma, et seda peaks tuvastama kohus. Varem kehtinud KrMK prg. 216 lg 3 sätestas, et materjalide eraldamine teadvalt valeütlusi andnud tunnistaja, kannatanu või vale eksperdiarvamuse andnud eksperdi suhtes toimub kohtuotsuse või kriminaalasja lõpetamise määruse tegemisel e. kindlasti alles peale põhiasjas tehtud otsustust. 4.12. Kohtukolleegium leiab, et E.Ta ütlused ei oma T.Ai süüküsimuse lahendamisel tõenduslikku väärtust. E.T, kui valetütluste andja ei teadnud midagi T.Ai kihutamistegevusest. Tema täideviimistegu e. valeütluste andmine on tõendatud ja seda tõendavateks tõenditeks on tema poolt põhiasjas antud ütluste protokoll, kus ta annab East süüstavaid ütlusi selles, et ta oli osaline narkootikumide käitlemises. Nende ebaõigsust kinnitab aga

prg. 184 järgi Vahe M jt. kriminaalasjas tehtud kohtuotsus, kus samas faktis, milles E.T ütlusi andis, teda süüdistatavate loetelus ei ole. Samuti on selles faktis lõpetatud kriminaalmenetlus E.Ta suhtes. Karistusseadustiku § 320 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteokoosseisu objektiivne külg seisneb menetlustoimingule allutatud tunnistaja poolt teadvalt vale ütluse andmises.

§ 320

lg 1 järgi esitatud süüdistuse kohtulikul arutamisel tuleb tuvastada, et isik oli tunnistaja kriminaalmenetluses, teda on vastutusest hoiatatud ja ta andis ütlusi. Eelnimetatud tõenditega, millised on tõenditeks KrMS prg. 63 lg 1 tähenduses, ongi tuvastatud E.Ta poolt toimepandud täideviimistegu. Selline seisukoht on igati kooskõlas ka Riigikohtu otsusega 3-1-1-100-

  1. E.T oli toimetatud maakohtu istungile, kus ta leidis järjekordselt põhjuse ütlusi mitte anda. T.Ai süüküsimuse lahendamiseks tõendamiseseme asjaoludesse puutuvaid ütlusi E.T anda ei saanud, sest ta ei tea sellest midagi. Maakohus on oma otsuses hinnanud E.Ta, kui ebausaldusväärset tõendiallikat ning ei ole tema ütlusi arvestanud T.Ai süüküsimuse otsustamisel. Ütluste avaldamine kohtuistungil ei saa olla ebaseaduslik nagu väidavad apellandid, sest otsustamaks ütluste usaldusväärsuse üle, tuleb hinnata erinevatel menetlusetappidel antud ütlusi ning seda nende võrdlemise teel. Teisiti ei ole võimalik otsustada, kas isik on usaldusväärne tõendiallikas või mitte. Selleks aga, et kohtuotsuses hinnata ütluste usaldusväärsust, tuleb neid vahetult kohtuistungil uurida ja seda ütluste avaldamise teel. 4.
  2. V M ütluste osas märgib kohtukolleegium järgmist. Kohtukolleegiumi arvates tuleb vahet teha V M süüdistusel ja T.Ai süüdistusel. V M on mõistetud süüdi E.Ta ja S.La kihutamises. On selge, et tema süüdimõistmine nendes tegevustes ei sõltunud sellest, kas ta oli omakorda kihutatud sellele tegevusele T.Ai poolt või tegutses ta enda initsiatiivil. Samas T.Ai süüdistuste sisuks on just V M kihutamine täideviijate leidmiseks ja nende kuriteole kihutamiseks. Nagu kohtukolleegium varem juba märkis, on V Mle etteheidetav tegevus pandud toime juba peale T.Aile inkrimineeritud tegevust ning nende isikute süüküsimuse otsustamisel on tõendamiseseme asjaolud erinevad. Ühine on vaid kuriteo eesmärk – mõjutada Vahe M suhtes läbiviidavat kriminaalmenetlust Vahe Mle soodsamas suunas. Seega on V Ml õigus 31 keelduda East süüstavate ütluste veelkordsest andmisest käesolevas menetluses. Seda ta ka sisuliselt tegi maakohtu istungil. Samas teatas V M maakohtu istungil, et ta valetas eeluurimisel T.Ai tegevuse kohta, et arestimajast välja saada. Kuna V M ei hoiatatud maakohtu istungil valeütluste andmise ja ütluste andmisest keeldumise eest, siis puudus tal ka kohustus kohtu ees tõtt rääkida. Arusaamatuks jääb apellantide etteheide maakohtule, et maakohus ei andnud võimalust ristküsitleda V M. Olukorras, kus V M on eeluurimisel andnud ütlusi T.Ai vastu ja teatab siis kohtuistungil, et ta valetas ja nimetades ära ka valetamise põhjuse, jääb arusaamatuks ristküsitlemise eesmärk. Maakohus oli pädev hindama V M ütluste usaldusväärsust olukorras, kus tema ütlused on olnud erinevad ja siinjuures jääb kohtukolleegium oma varem öeldud seisukoha juurde. Ja nimelt, teisiti ei ole võimalik ütluste usaldusväärsust hinnata, kui ütlusi võrrelda ja selleks tuleb erinevatel mentlusetappidel antud ütlused avaldada. Riigikohus on oma otsuses nr. 3-1-1-119-09 p.-s 19 muuhulgas selgitanud, et … eelöeldut silmas pidades ei tulene kriminaalmenetluse seadustikust keeldu kuulata kohtulikul arutamisel tunnistajana üle isikut, kes on varem olnud süüdistatav või kahtlustatav ega avaldada tema eeluurimisel antud ütlusi, kui selleks esinevad seadusest tulenevad alused. Sellest arusaamast lähtuvalt ei ole põhjendatud ka A. Vako kaitsja seisukoht, nagu välistaks kahtlustatavana või süüdistatavana kohtueelsel uurimisel ütlusi andnud isiku räägitu avaldamise kohtuistungil see, et sama isik on hilisema menetluse raames sattunud tunnistaja rolli. Samas on maakohus oma otsuses selgesõnaliselt asunud seisukohale, et ei arvesta V M ütlusi T.Ai süüküsimuse otsustamisel kuna tegemist on ebausaldusväärse tõendiga. Nii on maakohtu otsusest V M ütluste usaldusväärsuse hindamisel välja loetav üheselt järgmine kohtu seisukoht: Kohus on seisukohal, et V M ütlused ja nende kohta avaldatud tema enda seisukohad erinevad diametraalselt ja selleks puudub mõistuspärane põhjendus. Seetõttu kohus jätab tõendina kõrvale V M avaldatud ütlused kohtueelsel menetlusel ja nende kohta tema poolt avaldatud seisukohad, mis ta on andnud nii kohtumenetlustes kui kaitsja poolt esitatud kirjas. Antud kohtu seisukoht on oluline mõlemas T. A esitatud süüdistuse episoodis. Asjaolude pinnalt on aga jälgitav, et ei ole kahtlustki, et V M ja T. A on rääkinud tõtt salajasel pealtkuulamisel saadud telefonikõnedes jälitusprotokolli järgi, millest kohus saab ka lähtuda. Seda arusaamatum on kohtukolleegiumile adv. H.Otti apellatsioonis esitatud väide (p-d 41,.51,67), et maakohtu otsus on suuresti rajatud muuhulgas ainult V M poolt kohtueelsel uurimisel antud ütlustele. Kaitsja, kas ei ole lugenud maakohtu otsust süvenenult või ei ole kogu otsuse arusaadavuse juures suutnud sellest aru saada. 4.
  3. Õige ei ole ka apellatsioonides esitatud väide, et T.Ai süüküsimuse otsustamisel on maakohus arvestanud teda süüstavate tõenditena S.La suhtes kriminaalmenetluse lõpetamise määrust KrMS prg. 203 alusel ning E Ta ja V M suhtes kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsuseid. 32 Maakohus on oma otsuses üheselt selgitanud, et kohus on ka seisukohal, et E. Ta ja V M kohtuotsused ning mainitud määrus S. La kohta käesolevas asjas ei tõenda kuidagi T. A inkrimineeritud süüdistuste asjaolusid viimase suhtes ei soodustatavalt ega kahjustavalt. Maakohus on neid lõpplahendeid oma otsuses käsitlenud vaid niivõrd, kuivõrd see oli vajalik nende kaitseargumentide ümberlükkamiseks, mis puudutasid kriminaalasjaded eraldi menetlemise seaduslikkust ja kriminaalasjade eraldi menetlemise mõju käesoleva kriminaalasja menetlusele.
  4. Kohtukolleegium ei nõustu apellantidega selles osas, et maakohus on hinnanud kõike tõendeid ühekülgselt ja puudulikult. KrMS § 61 lg-d 1 ja 2 sätestavad tõendite vaba hindamise põhimõtte, mille kohaselt hindab kohus tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. See tähendab, et kohus kujundab uuritud tõendite alusel veendumuse tõendamiseseme asjaolude esinemise või puudumise kohta. KrMS § 62 p 1 valguses tähendab see eelkõige veendumuse kujundamist küsimuses, kuidas sündmus aset leidis ja kas teo pani toime just süüdistatav. Millised asjaolud ja millele tuginedes kohus tõendatuks luges, peavad tulenevalt KrMS § 312 p-st 1 kajastuma kohtuotsuse põhiosas. Sellega seondub nõue, et kohtu siseveendumuse kujunemine peab olema kohtuotsuse põhjenduste alusel lugejale jälgitav (Riigikohtu otsus 3-1-1-33-08). . Maakohtu otsus vastab täielikult viidatud Riigikohtu otsuses esitatud nõuetele ning kohtukolleegium ei ole tuvastanud vigu maakohtu poolses tõendite hindamises. Riigikohus on korduvalt oma otsuses märkinud, et kui ringkonnakohus soovib süüdistatava süüküsimuse osas sama tõendikogumi pinnalt teha maakohtuga võrreldes vastupidise otsuse, peab ta sellist otsustust eriti põhjalikult motiveerima. Sellisel juhul peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega (vt.3-1-1-85-07). Kohtukolleegium on seisukohal, et maakohtu otsuses selliseid tõendite hindamisel tehtud vigu ei esine. Kuna kaitsjad ei taha näha maakohtu otsuses T.Ai süüküsimuse lahendamisel analüüsitud tõendite kogumit ja väidavad, et nende arvates tugineb maakohtu süüdimõistev otsus vaid ühele tõendile, s.o. jälitustegevuse teel saadule, siis peab kohtukolleegium vajalikuks viidata Riigikohtu otsusele nr.3-1-1-109-10, kus Riigikohus on selgitanud, et süüdimõistev kohtuotsus võib tugineda ka vaid ühele tõendile…. Vaid ühe tõendi pinnalt kuriteo faktiliste asjaolude tuvastatuse põhjendamine kohtu poolt peab aga olema selline, et kohtu siseveendumuse kujunemine oleks kohtuotsuse lugejale eriti selgesti jälgitav. Kõnealustel juhtudel on iseäranis oluline ka see, et kohus oleks igakülgselt ning erapooletult vaaginud kõiki selle ühe süüstava tõendi hindamisel tõusetunud kahtlusi ja need veenvalt kummutanud.
  5. Kohtukolleegium leiab, et maakohus on vaidlustatud otsuses andnud põhjendatud ja seadusliku karistusõigusliku hinnangu T.Ai poolt toimepandud tegudele. Maakohtu poolt tuvastatud kuritegude tehiolud on 33 kohtuotsuse lugejale arusaadavad ja nendest tehtud järeldused kuritegudele antud juriidilise hinnangu osas motiveeritud ja õiguslikult argumenteeritud. Apellantide vastupidised väited on aga argumenteerimata, paljasõnalised ja pigem arusaamatud ning tekitavad kohtus paratamatult arusaama, et apellandid ei ole suutnud kas kohtuotsust läbi lugeda või sellest aru saada. Selle ilmselge kinnitusena peab kohtukolleegium veelkordselt vajalikuks märkida, et adv. H.Otti vaidlustab asjaolu, mis on maakohtu poolt juba süüdistatava kasuks tõlgendatud e.

prg. 319 lg 2 koosseisulist tunnust ja väiteid, et maakohtu otsus on rajatud V M ja E.Ta poole eeluurimisel antud ütlustele. Kohtukolleegium, nõustudes maakohtu otsuses toodud põhjendustega T.Ai tegevusele antud karistusõigusliku hinnangu osas, ei pea vajalikuks neid oma otsuses korrata. Apellatsioonides ei ole maakohtu seisukohti selles osas kohtukolleegiumi arvates ümber lükatud. 7. Maakohus on oma otsuses leidnud, et T.Ai tegevuse õigusvastasust välistavad asjaolud puuduvad. Kohtukolleegium on samal seisukohal. Tõsiseltvõetavad ei saa olla apellatsioonis esitatud väited selle kohta, et T.Ai puhul esinesid pea kõik karistusõiguses aktsepteeritavad õigusvastasust välistavad asjaolud. Maakohus on tuvastanud põhjendatult, et T.A pani kuriteod toime ettekavatsetult, põhjalikult planeeritult ja teadmises, et ta ületab advokaadi kutsetegevuses lubatud tegevuse ning astub vastuollu seadusega. Selliste kuriteo tehiolude puhul ei saa kõne alla tulla apellatsioonis viidatud

prg-des 27,30,31 ja 39 sätestatud õigusvastasust välistavad asjaolud. Kohtukolleegium ei saa nõustuda seisukohaga, et advokaaditööd justkui ei saagi teha seadust rikkumata. 8. Lugedes maakohtu otsuses põhjendusi T.Aile mõistetud karistusliigi ja määra valiku osas, ei saa kuidagi väita, et mõistetud karistus on kohtu poolt motiveerimata. Maakohus on äärmise põhjalikkusega arvestanud kõiki seadusest tulenevaid asjaolusid, arvestanud toimepandud kuritegude tehiolusid e.süüdistatava süüd ja samuti süüdistatava kasuks tõlgendanud ajalist faktorit, mis on jäänud toimepandud tegude ja karistuse mõistmise vahele. Kohtukolleegium leiab, et apellatsioonis esitatud väide mõistetud karistuse põhjendamatuse kohta on paljasõnaline. Kohtukolleegium nõustub kõigi maakohtu otsuses esitatud põhjendustega selles osas ja ei pea vajalikuks neid oma otsuses korrata. Asjaolusid, mis annaks alust maakohtu poolt mõistetud karistuse kergendamiseks, kohtukolleegium tuvastanud ei ole. Kuna kohtukolleegium ei ole tuvastanud ühtegi KrMS prg. 338 ettenähtud kohtuotsuse tühistamise alustest, siis juhindudes KrMS prg.337 lg 1 p.1 , prg. 344-345 lg 1 , 2 jätab kohtukolleegium Pärnu Maakohtu otsuse 14.jaanuarist 2011.a. T Ai suhtes muutmata. Julia Katškovskaja Ivi Kesküla Meelika Aava 34

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.